pühapäev, 26. mai 2013

Nädal 11 ja 12

Kuna eelmisel nädalal suurt midagi ei toimunud siis eraldi postitust ei hakanud selle kohta isegi tegema. Egas tegelikult ka sel nädalal väga midagi toimunud ole aga selgelt rohkem kui nädal varem.

Nädal 11 koosnes siis ainult ühest trennist, mis lõppes ootamatult ja 8 päevase treeningpausiga. Egas siin rohkem midagi rääkida polegi.

Nädal 12 koosnes juba tervelt kolmest trennist, neist esimene küll selline kerge enda kompimine ei midagi erilist. Kuna neljapäeval käsi kannatas aga polnud kindel oma treenituses, ei hakanud ennast algselt planeeritud I Jõgeva Rattarallile kohale vedama.

Arvestades, et sõitjaid oli paarisaja ringis ja oludeks tugev tuul, siis karta on, et oleks enamuse ajast üksi kütnud ja kannatanud. Tase pole ka nii kõva, et see kannatamine tähendaks mingit 33 km/h liiklemist. Selle asemel tegin eile ja täna enda kohta kaks raskemat treeningut.

Mõlemad trennid koosnesid alguses väiksest soojendusest ja siis 10 km-i pressimist, siis 5 min lõõtsutamist ja jälle 10 km-i. Lõike tuli mõlemal päeval kokku 4. Algselt mõtlesin küll täna 5 lõiku teha aga jõudsin planeeritust hiljem rajale ja natukene oli koju tulekuga kiire. Aga see selleks - jaksu ei jagunud, vaimu jaksu just. Andsin alla ja keerasin pärast teist lõiku tagasi. Eks pärast muidugi mõtled, et krt oleks võinud selle ühe veel ära teha aga no oli raske ja jäin nälga tõsiselt ja nii ta läks.

Tegelikult tuleb tunnistada, et jäin mõlemal päeval nälga aga esimesel päeval see ei häirinud või tuli alles pärast neljandat punnitamist. Täna aga läksin juba neljandale punnitamisele näljaga ja keeruline oli.

Esimesel päeval siis mõned minutid üle 2 tunni, teisel mõned alla 2 tunni. Distantsi kokku mõned kilomeetrid üle 110.
Ise rahul, et need paar kiiremat ja raskemat päeva (enda jaoks) ära elasin. Eks palju sai vastu tuult pressitud (mõlemal päeval oli tugev tuul ja enamuse ajast küljekas või siis otse vastu) ja seega kokkuvõttes kiirus polnd teab, mis suurem asi aga loodetavasti oli sellest kõigest siiski kasu.

Õlg pidas kenast vastu, isegi laupäevase lõigu Lagedi kandis, kus asfalt oli maast ära korjatud ja vahe peal tundus, et kohe viskab käed lenksu küljest lahti ja olen ninali, ei tekkinud valu õlga. Igapäeva elu veel õlg takistab aga mitte rattasõitu - sportlase värk vist :).

Järgmine nädal on kavas osaleda kolmapäeval Viimsis Temposõidu võistlusel. Distants on lühike - 10 km-i - aga selle eest raske. Mitu täispööret tagasi, lisaks Tallinna kandi pikim ja raskeim (vist) tõus - Lubja tõus. Eks see sõit tuleb ära teha ja ära kannatada.
Algselt oli plaanis ka homseks üks tunnine sõit, mille sees vähe kiirem lõiguke. Eks näis, kas viitsin ja teen. Sai see plaan ju tehtud ideega, et täna puhkan.
Reedel on samuti plaanis kergem trenn koos mõnede sutsakatega ning siis juba ongi rattaralli. Aga plaan on jälgida eelkõige enesetunnet - pärast seda pausi on soov ju teha kiiresti ja palju, et ikka tasemel olla aga sellega on alati see oht, et võib üle panna.

neljapäev, 23. mai 2013

Back on track

ehk siis mõned päevad üle nädala oli treeningpausi, mitte just kõikse paremal ajal aga nüüd tagasi nö sadulas.

Laupäeval viisin katkise ratta Veloplussi, valisin sealt sobiva raami välja ja öeldi, et võib juba esmaspäeval järele tulla (lasin siis tõsta nii palju kui võimalik olemas olevalt raamilt uuele. Mõned vidinad tulid küll juurde soetada aga põhilised asjad sai ilusti üle tuua). Aga kuna minu jaoks tekitas küsimusi, kuidas ma selle ratta auto katusele saan või sealt maha, siis otsustasin lükata ratta transporti edasi. Pealegi enne tänast poleks olnud mahti sõitma ikka minna - ei mahti ega ka käsi lubanuks.

Noh ääremärkusena olgu lisatud, et egas vasak käsi veel täitsa korras ole ja korralikult teda liigutada ei saa aga plaan oli täna proovida, kuidas enesetunne ratta peal on.

Algselt võtsin plaani umbes 30 min sõita aga kuna tunne oli hea siis tegin tsipa pikema tiiru. Kokku läks aega 53 min ja läbitud sai natukene üle 23 km-i. Ei midagi erilist aga noh selline normaalne tempoke.

Käest rääkides siis sõidu ajal andis ennast tunda aga ei tekitanud suurt valu. Eks peab siin mõne pikema otsa ka tegema aga hetkel küll ei näe põhjust, miks Rattarallile mitte minna. Olulisem küsimus ongi, et kuidas see paus üldisele vormile mõjus. Mahtu oli küll all aga kiirust pole jõudnud teha ja egas nüüdki enam aega pole. No ja eks see mitte millegi tegemise paus mõjub ka juba tehtud treeningu tulemile. Seega kui aasta eest käisin rattarallil tõbisena siis sel korral tuleb vist minna olematu vormi pealt.


Ahjaa kokkuvõtteks kogu juhtumi osas - koeraga kokkupõrgates toimub võimalike kahjude hüvitame poolte kokkuleppel. Ükski kindlustus ega muu organisatsioon siin ei aita. Kui kaks täiskasvanut omavahel kokkuleppele ei saa, siis tuleb kannatanul kohtusse minna. Endal vedas selles osas.

Samuti soovin tänada neid, kes olid jõu ja nõuga abiks. Tagasisidest nägin, et sellised olukorrad ei jäta õnneks inimesi päris külmaks.

kolmapäev, 15. mai 2013

Lugu kiivrist

Räägin sulle loo rattakiivrist. Mitte seda vana lugu vaid loo kiivrist, mis oli ratturil peas.

Tartu Jooksumaraton möödas ja rattaralli tulemas, seega vaja ka rattaga sõita. Eile hommikul oli selleks võistluseks siis planeeritud avapauk. Ütleme nii, et pauk missugune :)

Nimelt liikudes rattaga tööle juhtus umbes 500 meetrit enne tööle jõudmist olukord, kus üks labrador otsustas üle sõidutee joosta risti teisele poole teed. Sinna ta ka jõudis aga eelnevalt me kohtusime - mina ratta seljas, tema joostes.

Tulemuseks väike õhulend, puruks ratas, purunenud kiiver, prillid ja põrutused kehal (minul vähemalt :)).
Ratas pärast kokkupõrget:






Nagu juba öeldud juhtus see kõik kokkupõrkel koeraga. Nägin teda tulemas aga kuna tegemist oli keskmisest suurema koeraga, siis egas väga seisma julenud jääda. Kuna koer ka kohe teel ei jooksnud vaid tegi seda väikse viivitusega, siis lootsin, et saan koera eest läbi lipsata. Kõik nagu tundus minevatki hästi aga viimasel hetkel koer mõtles, et hoopis tema soovib mu eest läbi põigata.

Edasi oli kokkupõrge, kukkumine jne.
Kiirabi tuli järgi, tunnike poolteist sai veedetud erakorralise meditsiini osakonnas ja selgus, et katki midagi pole. Luud terved, peas samuti kõik terve jne. Kange on aga mis teha, eks pärast kukkumist peabki kange olema.

Hetkel siis rattasõidud sõidetud ja 98% kindlusega jääb pühapäeval ka Kõrvemaal sõitmata - rangluu ei võimalda lihtsalt kehaga peale vajumist ja sealset rappumist. Ratta vast saab rattaralli ajaks korda - uus raam vaja osta (üritan täna-homme selgeks saada, mis tingimused / näitajad peavad raamil olema jne), parandada seda aga kindlasti ei anna, st võibolla annaks aga oht et asi samast kohast uuesti katki läheb on väga suur.

Praegu olen väga positiivselt meelestatud, et rattarallile lähen vast ikka peale aga eks näis seda asja.

Õpetlikku sellest loost on käesoleva potsituse algus - kiiver peab alati peas olema. Jutud, et ma sõidan hästi ja vaatan ringi ja autode vahele ei lähe - see ei loe mitte midagi. Näiliselt süütust olukorrast võib kõvasti jama tulla ja ilma kiivrita ei pruugiks ma siin hetkel seda kõike kirjutada. Seega kiiver pähe!

Naljakam pool on see, et kokkupõrge autoga oleks olnud hilisemate kahjude hüvitamise osas kordades lihtsam - liikluskindlustusfond maksab kahju kannatanule kahjud kinni ja siis toimetab ise edasi. Nüüd aga kõik puhtalt koera omaniku ja minu vaheline keiss, kui mõistvad me teine teise suhtes oleme. Nendes olukordades aga võib alati vaidlusi tekkida. Pealegi ei pruugi ju nö süüdlasel rahakott seljas olla ja tema jaoks see suur löök või siis isegi tahe võib olla kahju hüvitada aga mida pole võtta, seda pole võtta.
Loodetavasti kõik laheneb edukalt.

esmaspäev, 13. mai 2013

SEB 31. Tartu jooksumaraton

Lühidalt - pettumus

Nüüd aga pikemalt :)

Kõikse pealt siis eellugu ehk soovid. Salasoov ja supper tulemus oleks olnud 1:40 kanti. Sobiv, st vastuvõetav tulemus olnuks ka 1:45.
Tegelik tulemus 1:48:56

Ehk siis alla soove.

Mis juhtus oli see, et liialt sai toetutud tehnikale ja see vedas alt.
Nimelt olin enne võistlust sättinud kellale soovitud kilomeetri ajad ja selleks, et jaksu oleks lõpuni lähenesin sooviga joosta teine pool võistlusest kiiremini kui esimene. Alguses mõned kilomeetrit rahulikult, siis umbes 10 km-i jagu kiiremalt, siis 8 km-i veel kiiremalt ja seejärel nii palju kui veel torust tuleb. Kella järgi pidanuks aeg tulema umbes 1:41 kanti, mis oleks mulle kenasti sobinud.

Stardist läksin rahulikult minema ja kõik tormasid vasakult ning paremalt mööda, kui vaatasin, et liigun soovitud tempos ja seega ei pabistanud - las lippavad, küll skalbid hiljem ära võtan. Tunne oli super ja mõtlesin, et vot nüüd tuleb.
Kui üks töökaaslane asfaldi osas mööda läks ja ütlesin, et ära kihuta, siis korraks käis peast mõte läbi - mis krdi aega ta jooksmas on. Aga ei vaevunud pikalt mõtlema, kuna neid kiireid alustajaid varemgi nähtud. Ääre märkusena olgu öeldud, et töökaaslane saigi ajaks 1:41 kopikatega.

Juba metsavahele keerates, st pärast esimest TP-d, vaatasin kella ja kilomeetri poste ning mõtlesin, et mingi hälve on sees. Meenus aga, et panin kellale distantsiks 23 km-i, kuid tegelikkuses on distants umbes 400 meetrit pikem. Jälle rahunesin ja jooksin edasi niivõrd kuivõrd andis tempot jälgida - tõusud tsipa aeglasemalt, laskumised kiiremalt aga keskmine tempo püsis soovitud vahemikus.

Esimene külmem dušš tuli umbes poolel distantsil, mil kuulsin teadvustajat aega ütlevat ja siis tabasin ennast mõttel, et kas tõesti on planeeritud teine pool niipalju kiiremini joosta. Kuid ikkagi ei olnud veel väga suurt pabinat.

Löök alla poole vööd saabus umbes 8 km-i enne lõppu kui nägin kella, mis näitas, et stardist on möödunud umbes 1:15 või natukene vähem. Siis mõistsin, et kas olen väga aeglaselt jooksnud või tehnika valetab. Kiired kontrollid viitasid viimasele.
Ei valeta kui ütlen, et siit alates läks ka raskeks. Raskeks läks kuna motivatsioon kadus. Edasine oli kannatamine. Tekkis kergelt käega löömise tunne ja see emotsioon, mis varem edasi viis oli kadunud ning asendunud emotsiooniga, mis hoopis tagasi hoidis.
Meenus Spordikohvikus Jaak Mae räägitud Norra suusatajatest, kuidas nad treenivad juba lapsest saadik soovi ära teha ja isegi siis kui on näha, et tulem ei tule selline nagu soovitud nad ikkagi pingutavad lõpuni.
See teadmine aitas vähegi edasi liikuda aga powerit polnud ning viimases TP-st väljudes ei mäletanud, kas jooki ka haarasin või mitte. Mõte uitas kusagil eemal metsades seeni otsimas. Ühesõnaga ikaldus.

Jah jalad olid lõpus ka juba rasked aga siiski panen ma selle raskuse paljuski motivatsiooni kadumisele. Jalad oleks raskeks muutunud ka siis kui jooksnuks 5-10 sekundit kilomeetri kohta varem kiiremini või kui tulnuks 15 sekundit aeglasemalt. Pehme pinnas, keskmisest pikem distants - see lõhub nii ehk naa.


Mis muidugi muudab kogu selle tulemi omapäraseks, kui nii võib väljenduda, on asjaolu, et vaatamata kõigele tegin ma isikliku rekordi :). Ületasin eelmise aasta aega umbes-täpselt 9 sekundiga. Kusjuures eelmisel aastal ma ikka surin lõpus, st väga-väga raske oli ja soovitud spurti / kiirendust enam polnud. Sel korral siis väsimus oli aga suurem oli moraalne latakas.

Seega kui otsida midagi positiivset siis asjaolu, et neljas aasta sai joostud ja iga aasta olen oma aega parandanud. Aga noh siiani on mida parandada ka:

Koht
Aeg Kl_koht Aasta Aja parandus
1202
2:13:42 395 2010 -
473
1:53:27 170 2011 15,15%
405
1:49:05 151 2012 3,85%
439
1:48:56 161 2013 0,14%

Käesoleva aasta koht ei pruugi veel lõplik olla, kuna tegemist on esialgsete tulemustega ja hetkel on ametlik võitjagi alles 3's protokollis aga väga palju paremaks see koht nüüd ka ei lähe :)


Kokkuvõttes võib öelda, et selliselt ette planeeritud jooksu võib ja saab isegi joosta, kuigi mägisel pinnasel on see oluliselt raskem / keerulisem kui linnas maratoni joosta. Seega ma arvan, et järgmisel korral ma panen kell käele vaatan kilomeetri aega ja jooksen pigem enesetundele tuginedes ning alla 1:40.

pühapäev, 12. mai 2013

Nädal 10

Üks nädal läbi, mis lõppes siis ühe neljast pea eesmärgiga - Tartu Jooksumaratoniga, mis pole maratoni mõõtu. Selle võistluse kohta tuleb eraldi postitus - pärast seda kui emotsioonid on vähe laagerdunud.

Aga kuna tegemist oli võistlusnädalaga, siis egas siin nädalas suurt midagi polnudki. Kaks trenni, mis mõlemad sisaldasid kiireid sutsakaid. Mõlema trenni pikkus umbes tund.

Ülejäänud nädal möödus puhkamise tähe all.


Järgmine nädal tuleb siis ratast vähe sõita. Egas siin suurt aega pole ja "jalgratast" leiutada pole ka vaja - tuleb teha kiireid sõite, et tempot leida. Kahjuks jääb eraldistardi võistlusel kolmapäeval osalemata, kuna tööga seonduvalt olen Eestist ära aga loodus tühja kohta ei salli :). Hawaii Express korraldab neljapäeviti 2 - 2,5 tunniseid sõite, kus keskmine kiirus 30+ km/h. Ehk siis täpselt see mida vaja - grupi sõidu kogumus + kiire sõit.

Arvatavasti lähen järgmisel pühapäeval ka Kõrvemaale Samsungi etapile. Suuri eesmärke polegi - pigem pikk ja raske trenn.


Nüüd aga tuleb puhkama minna ja homme saab siis tänasest jooksust  paar rida kirjutada.

teisipäev, 7. mai 2013

Aprill

Aprill on läbi ja võtaks ta siis postituse vormis kokku ka:

Kogu treeningaeg: 58 tundi 14 minutit
Läbitud sai 762,57 mõõdetud kilomeetrit (sinna aega jäid ka pallimängud, mille osas puudub info palju läbi joostud sai)
Keskmine pulss 141


Jagunes see kõik jooksule 25 tundi ja 15 minutit, jalgrattale 22 tundi ja 25 minutit. Lisaks siis muud pudinad sinna otsa.


Tegemist on mahu mõttes ajalooliselt teise tulemiga - eelmise aasta juulis sai üle 60 tunni trenni tehtud. Nö uus reks jäi saavutamata kuna ei osalenud planeeritud Pühaloomaia rattarallil - haiguse tõttu - ning planeeritud treeninglaagri nädal oli väiksema mahuga seonduvalt ilmastikust ja kergest väsimusest.
Ehk siis ideaali korral tulnuks 65 tundi kindlasti kokku või isegi enam.

Nädalate lõikes kasvatasin mahtusid stabiilselt alates märtsi teisest poolest ja aprilli esimesel nädalal oli number 14 tundi, teisel nädalal (nö treeninglaager) viisin numbri 24 tunni peale. Pärast seda olen mahtu maha keeranud 9 tundi, 8 tundi ja viimane nädal (aprill ja mai koos) 7 tundi juba.

Intensiivsus oli madala poolsem, hõlmates siiski ka kiiremaid lõike ja seda eelkõige kuu teises pooles.

Kokkuvõtlikult võib pidada aprilli küllaltki korda läinuks. Mõned asjad jäid tegemata aga palju sai tehtud ja suurtest haigustest / aukudest õnnestus hoiduda.


Mai tuleb kindlasti oluliselt madalama mahuga aga arvatavasti kõvasti kõrgema intensiivsusega. Hetkel kalendrile vaadates on arvata, et arvatavasti tuleb ka juuni pigem rahulikum kuu, kuid Juulis tuleb jälle mahtu vähe teha.

pühapäev, 5. mai 2013

Nädal 9

Möödunud nädalasse jääb enam-vähem õnnestunud Viljandi järve jooks. Oli mis oli, nüüd tuleb keskenduda Tartu jooksule.
Üldiselt ongi nädal sellise puhkamise tähe all möödunud.

E - jooks (mõned kiirendused sisse)
T - saalihoki
K - Viljandi jooks
N - Puhkus
R - kerge jooks (üritasin andurit tsipa paremaks seadistada)
L - ratas
P - Puhkus

Algselt oli kavas laupäeval vähe pikem sõit - Keila-Rapla-Kodu. Aga kuna see jäi ära siis otsisin kiiresti asendust - leidsin selle Tervisespordi näol, kus oli kavas umbes 2 tundi kerget sõitu. Kuna start oli Pirita velodroomi juurest, siis otsustasin kergelt sinna veereda ja pärast tagasi. Sõidu käigus selgus, et liigutakse Jüri poole seega otsustasin hetkel, mis võeti suund tagasi Pirita poole eralduda grupist.
Kokku sai sõidetud mingi 70 km-i, aega läks alla 3 tunni.
Pundis on ikka tsipa teine tera sõita, isegi kui liigutakse vaid paarides. 30 km/h tuli äärmiselt märkamatult ja üldse oli kudagi kerge.

Järgmine nädal möödub siis paljuski puhkamise tähe all. Enne võistlust on kavas paar jooksu ka teha, kiiremad lõigud aga ei midagi erilist.

kolmapäev, 1. mai 2013

Suurjooks ümber Viljandi järve

Jooks tehtud, isiklik rekord ka tehtud. Seda korda ajaks 52:44, koht 387. Stardinumber oli 410 seega sai numbrit kaitstud, viimasel ajal kuigi ajad paranevad numbri kaitsmine ei kipu väga õnnestuma. Seega läks hästi :)

Aeg on muidugi pettumus ja seda suurem, et no ei ole sellist tunnet nagu oleks pingutanud. Finišh kätte jõudis, siis oli muidugi kergendav ja puha aga selleks hetkeks kui auto juurde jõudsin jalutatud oli tunne, et võiks uuesti jooksma minna. Mingit raskust või mis iganes muud mure ei esinenud.

Teagi, kus need 3 minutit vajalikku aega kaduma läksid. Kell küll valetab kilomeetreid lugedes aga ikkagi, hoidsin küllaltki stabiilset kiirust, st väikse varuga. Ju siis need üle põldude osad ja tõusud, kus rahvas kippus ette jääma ja päris hullu ka ei soovinud panna läks nõnna palju aega kaduma, et tulemus oli nagu oli.

Jooks nagu juba mõista sai antud oli selline mõnus pingutus ja tunnet, et enam ei jaksa küll ei tekkinud. Viimane kilomeeter sai tsipa kiirendatud ka aga seal oli küll tunda, et väga palju kiiremini poleks jõudnud lipata enam. Samas sellele kilomeetrile eelnenud tempos võinuks joosta veel küll ja küll.
Raja teises pooles olevatest põllu tõusudest sai enda arvates kerge sammuga üles ja kuigi tõusu lõppedes tundsid, et pulss lööb isuga ei andnud hoogu alla ja mõne hetke pärast taastust pulss juba kenasti ära, st ei olnud tunda, et peaks hoogu maha võtma või midagi.

Ahjaa stardis oli selline tunne, et jooksen selg ees - siit ja sealt pandi mööda, kuigi kell näitas mõistliku kiirust. Otsustasin hullusega mitte kaasa minna (võibolla sinna läks ka väärtuslikud 3 minutit) igatahes teises toitlustuspunktis oli ametlik ajavõtt ja süsteem näitas ka kohta (esimest korda nägin sellist elementaarset lahendust), natukene alla 500 oli siis koht. Viimase 4 km-iga õnnestus seega umbes 100 kohta tõusta. Ma arvan, et pole paha :)

Kuna 50 minutit jäi saavutamata siis tuleb järgmisel või ülejärgmisel aastal veel minna aega jooksma. Edasi saab nalja teha :)