teisipäev, 15. oktoober 2013

Ülemineku periood

Tallinna Ülikool korraldab (arvatavasti Tartu eeskujul) sel aastal loengusarja - Treeni teadlikult - kus iga nädala teisipäeviti räägitakse mõnest huvitavast teemast.
Esimesel korral räägiti, kuidas panna lapsi sporti nautima (seda suusatamise näitel). Teisel korral räägiti üleminekust suvistelt aladelt talvistele ning sel korral räägitakse teemal, kas talvituv sportlane peab sööma rohkem (mida iganes see tähendab :)).

Olen siiani kahel loengul osalenud ja tuleb kiita esinejaid.
Esimesel korral Jaak Mae koos oma suusakooli treeneriga tegid mõnusalt meeleoluka ettekande. Sama tuleb öelda ka Raul Olle ja Indrek Rannama kohta, kes rääkisid siis suvistelt aladelt talvistele üleminekust. Täpsemalt, mida ja millal teha.
Millal puhata, mida puhkuse ajal teha, mida pärast puhkust teha jne.

Vaadates tulevasi teemasid ja esinejaid, siis silma jäävad nimed Kaarel Zilmer, Jaak Salumets, Kristjan Port ja jälle Raul Olle.
On veel teisigi aga nende puhul olen väikse eelarvamusega, kui põnevalt nad oma teemat ette kannavad. Kuigi teemad on põnevad ja huvi pakkuvad. Kindlasti aga ootan emotsionaalseid ettekandeid Salumetsalt, Port'le ja Ollelt. Need isikud on ise juba piisavalt värvikad ja huvitavad, et nad peaksid kõvasti pingutada, et neile antud poolteist tundi igavalt sisustada.


Aga kui tulla postituse pealkirja juurde tagasi siis Raul Olle ja Indrek Rannama kindel soovitus oli, et kui suvel on saanud kõvasti sporti tehtud ja võisteldud, siis nüüd peaks puhkama. Natukene üllatav oli see, et soovitati isegi kuni poolteist kuud puhata. Samas mida korduvalt märgiti oli, et puhkus ei võrdu jalad seinal vedelemist.
Soovitati tegelda mõne muu spordialaga, nt pallimängud või midagi muud, mis hinge kosutab. Samuti soovitati pikki matku - 2-3 tunnised aeroobset matkad, madal koormus. Alustada võib ka jõutreeningutega, alguses siiski kergelt - ettevalmistus, peamine rõhk on siiski lasta organismil puhata.

Ise olen oma tegemistega ka hetkel selles ülemineku perioodis, kus otseseid trenne plaanis / kavas ei ole. Natukene turgutan ülakeha lihaseid ning käin jalutamas.
Ei tea, kas sellest aga tunne on suhteliselt super. Võibolla see ongi see palju räägitud vormis olemine. Äkki sai liiga vara võistluskalender lukku pandud? :)
Igatahes on kavas terve oktoober sisustada rahulike liikumistega ja järjest lisada jõuharjutusi. Siis võiks keha ja organism olla lume saabudes valmis.


Raul Olle ja Indrek Rannama ettekandest jäi silma ka üks slaid, millel oli kujutatud trepp, mis kirjeldas erinevaid sportimise tasemeid. Algab see trepp Liikumisega alustamisega ja lõppeb Treenimisega võitmiseks. Sinna vahele jääb palju muid asju aga vast kõige olulisem ja mahukam aste on - Treenimiseks treenimine.
Arvan, et tänaseks olen ka mina sellele astmele jõudnud ja aegajalt üritan kombata ka järgmisi - Võistlema õppimine ja Võistlemiseks treenimine - aga arvan, et kui võistlemiseks treenimine tuleb veel enam vähem välja siis võistlemiseks õppimine on puudulik ehk siis isegi kui vormi ja võimu oleks ei oska ma seda korralikult / õigesti realiseerida. Hoian kas liigselt tagasi või panen üle. Puudub oskus võistelda.

Huvitav aste sellel trepil on Treenimise õppimine - see on vist see, et sa tead, mida ja miks sa teed ja ka see, et pole halba ilma on vale riietus suhtumise omaks võtmine. Igatahes ma loodan, et sellelt astmelt olen edasi astunud :).


Kui kellelgi on huvi nimetatud loengusarja vastu ja lisaks trennis rassimisele ka vaimu soovib harida, siis infot tulevastest loengutest leiab siit: http://blog.spordihai.ee/wp-content/uploads/2013/10/treeni_teadlikult_2013.pdf

pühapäev, 6. oktoober 2013

2. Tartu Linnamaraton

No mida kirjutada pärast võistlust, mille tulemuseks on 23 sekundit kiirem maratoni aeg kui aasta eest samalt võistluselt?
Muuhulgas on tegemist ka maratoni isikliku rekordiga.
Võiks olla rahul ju, arvestades eelnevat. Aga näed suhteliselt ükskõikne olek on. Ise ma arvan, et põhjus on selles, et seda korda sai maratonile peale mindud selliselt, et viimati jooksin juuni lõpus, siis kuni septembri keskpaigani ei jooksnud üldse ning pärast Tartu Rattamaratoni ehk kolm nädalat enne jooksu maratoni, alustasin jooksmist.

Olin enne võistlust kindel, et ära ma selle asja jooksen kuna trenni on tehtud ja võhma jagub kindlasti. Samas pelgasin, mida jalad teevad. Suve alguse kogemus oli, et umbes 19-20 km-i tuli vastiku põlvevaluga võidelda. Pelgasin sarnast ka sel korral ja seda just põhjusel, et vähe on joostud.

Võistlspäeva hommikul rääkisin just sõbrale, et minu hinnangul on maraton nii umbes 80% vaimne pingutus. Eks kiiruse kasvades muutub muidugi treenitus oluliseks aga kui jooksed endale kohase tempoga, siis on kõik kinni vaimu jõus.
Seega huvitav oli leida ennast võistluse käigus mõtlemast - miks ma siin lippama pean? Võtaks rahulikult ja kulgeks kuidagi lõpuni jne-jne. Ehk tõsiseid motivatsiooni probleeme oli. Samas jalad ja mootor töötasid ilusti.

Eile õhtul veel mõeldes kõigele tekkis mõte, et võibolla tekkis see motivatsiooni kriis just sel põhjusel, et suhteliselt olematu jooksu trenni pealt tundsin ennast valitud tempos väga mugavalt. Hing ihkab kiiremalt jooksmist, ihkab pingutust.

Jooksust veel nii palju, et kusagil 36ndal kilomeetril tundsin, et mõlema jala reielihased on kanged. Tulnud toitlustuspunktis võtsin hoo rahulikult maha, jõin mitu topsi vett ja seejärel hakkasin omas tempos edasi jooksma.
Grupis jooksmisel on üks häda - sa valid sammu tiheduse ja pikkuse sõltuvalt kaasjooksjatest. See aga muudab lihased kangeks. Pikalt ühes ja samas rütmist kulgemine tapab lihase ära.
Nii oligi, et pärast põgusat maha jäämist grupist hakkasin ees olevale grupile lähenema ning skalpe võtma. Otsustasin, et lasen omas tempos rahulikult edasi, isegi kui grupi peale järgi jõuan.
Saingi grupi umbes 39ndal kilomeetril kätte aga otsustasin tee äärest ühe topsi vett haarata. Öeldi küll, et jookse edasi ja viska tops maha aga no kus mul kiiret oli :). Jõin rahulikult vee ära ja Ingli silla alla tõusu läksin päris hea tempoga üles - kilomeetri aegu vaadates siis selle tõusuga kilomeeter jäi kogu võistluse kiiremaiks :).
Ees olnud punt võttis samuti tõusu päris kiiresti ja nii see pudenes täiesti pilbasteks. Ise maksin vähe lõivu, et tõusu nii tempokalt võtsin aga kui eelmisel aastal oli lõpp väga-väga raske - alla mäge oli raske joosta. Siis sel aastal lasin gravitatsioonil oma teha ja tundsin, et tuleb päris hästi.
Viimasel 300 meetril jõudsin ühele kaasvõistlejale järgi. Keerasime koos finishi sirgele ja kuna ta kiirendas võtsin järgi ja küsisin, kas spurdime :).
Tüüp siis kergelt noogutas ja kiirendas aga mul oli seda kiiruse asja kõvasti rohkem, siis umbes 100 meetriga sain sekundilise vahe sisse. Lasin seejärel jala sirgu ja hüüdsin, et tule järgi. Nii me lõpuks saimegi sama aja joont ületades.

Aeg 3:43:42 ehk 23 sekundit parem kui aasta eest. Poolmaratonid olid peaaegu võrdsed - 1:51:42 ja 1:52:00 - napikas :).

Üldiselt on tunne, et peaks korraliku 3 kuise ettevalmistuse tegema mõneks järgnevaks maratoniks ja üritama korraliku aega joosta. Miks mitte teha seda järgmisel aastal Tartus?


See pisiasi ka, et mulle meeldis, et Tartus olid stardigrupid nö vabad. Valisid ise, mis ajaga soovid distantsi läbida ja sellesse gruppi läksid. Hea ja mugav oli kohe jõukohased kaaslased leida.