Nii ongi 2012 kohe läbi või umbes nii ehk siis õige aeg vaadata aastale tagasi ja mõned numbrid välja tuua. Üks päev on küll veel aastat jäänud ja väike mõte on sel päeval väike jooks teha aga noh suures plaanis see enam muudatusi ei too. Seega numbrid 2012 kohta:
Treeninguid - 320
Treeningtunde - 421:43 tundi
Kogudistants - 5260 km-i
Põhilised alad olid jooks, jalgratas, suusatamine ja rulluisutamine.
Joostud sai 103 tundi ja 45 minutit, läbitud 943,83 km-i.
Jalgrattaga õnnestus sõita 119 tundi ja 50 minutit, läbitud 2890,92 km-i (nii maanteel kui metsas kokku).
Suusatada õnnestus 67 tundi ja 38 minutit, läbitud 763,94 km-i (sisaldab nii ergomeetri sikutamist kui ka imitatsiooni metsas).
Rulluisutada õnnestus 30 tundi ja 41 minutit, läbitud sai 513,66 km-i
Võisteldud sai ka omajagu, head meelt tegid aasta alguse võistlused Tartu Maraton ning Otepäe Elva jooks. Samuti tegi head meelt Tartu rulluisumaratonil hea aeg. Võibolla parim meel oli esimest korda ettevõetud maratoni jooks. Suve alguses Pärnus tehtud nalja jooks andis kinnitust, et maratoni suudab vähegi treenitud inimene läbida, küsimus on ainult ajas. Aasta lõpus külmaga joostud maraton näitas, et maratone võib joosta erinevates tingimustes.
Natukene jäi kriipima muidugi see, et 3:30 aeg jäi Tartus sügisel joostud maratonil ületamata, samas head meelt teeb see, et vaid 3 nädalat jäi Tartu Rattamaratoni ja Sügisjooksu vahele ja vaatamata vähesele jooksmisele õnnestus täitsa korralik aeg ära teha.
Ratta tulemused mind sel aastal ei rahuldanud - kevadine rattaralli läks haiguse nahka ja sügise poole puudus jalas purakas - oli küll tuima jõudu aga äkilisust polnud. Eks tuleb natukene rahulikumalt vaadata ja mõelda, mis ja kus sai valesti tehtud.
Sellega võibki vist aasta kokkuvõtta ja lukku panna. Oli selline väike vahe aasta, kus soov oli olla parem kui aasta varem aga kõikjal see ei õnnestunud. 2013 on plaanid juba tsipa tõsisemad eks sellest lähtuvalt peab ka treeningutes tegema muudatusi, samas vaatamata sellele peab olema lõbus!
Head uut aastat ja paneme 2013 edasi!
pühapäev, 30. detsember 2012
pühapäev, 16. detsember 2012
No nüüd aitab küll jooksmisest ...
... sellest aastast muidugi jutt.
Täna käisin ja osalesin DNB Vana-aasta Jooksul, maratoni distantsil siis kui täpsem olla.
Ilm polnud just kõikse parem ja nagu üks tuttav stardis ütles - Sa osaled ka ainult ekstriimidel :). Temperatuur oli vist nii umbes -8 kandis, tuul lisas sellele kindlasti veel mõned kraadid tuulekülma. Tee oli lumine - osaliselt päris hea tugev jalgealune aga samas ka selliseid pehmemaid kohti. Et päris igav ei hakkaks, siis umbes 3 tunni möödudes hakkas lund ka sadama :).
Jooks ise koosnes viiest ringist ja ma läksin plaaniga läbida see umbes 4 tunni ja 30 minutiga. Samuti sai võetud eesmärk, et pulsi hoian umbes 80% maksimumist. Tõe huvides olgu mainitud, et päris nii hästi ei läinud pulsiga - kusagil kolmandal ringil sai piiksumine kinni pandud ja lastud edasi kuidas tuleb. Pulss oli vist umbes 85% maksimumist.
Esimene ring
Stardist sai vaikselt tiksuma asutud ja alguses oli muidugi tore näha kõiki neid jooksjaid ning isegi esimese ringi pöördel oli veel päris palju vastutulijaid aga üldiselt kadus see napp sada inimest selle 8,4 km-se ringi peale kenasti ära.
Muud selle ringi kohta polegi pajatada kui, et umbes 500 meetrit pärast starti tekkis tõsine soov metsapeatus teha, jõudsin selleni alles pärast tagasipööret teisele ringile.
Aeg - 52:21
Koht - 81
Teine ring
Olemine oli kuidagi hea ja kerge ning tundus, et samm oli kuidagi lennukam. Mõned seljad tulid vastu (need kes olid möödunud pärast esimese ringi pööret) aga edasi tundus paistmas tühjus. Vaikselt ootasin ka liidri mööda tuhisemist, see toimus umbes 6ndal kilomeetril sel ringil. Tuli ja läks võiks asja kokku võtta :). Järgmiseid nägin alles teise ringi pöördelt minnes.
Siin pöördel otsisin välja ka kahest Snickersist kaasas olnud ühe ja murdsin paar ampsu - selline hea jää tükk oli :)
Aeg - 52:50
Koht - 79
Kolmas ring
Jätkasin sellist mõnusat kulgemist, kell hakkas ülemist pulsitsooni pidevalt ületama ja piiksus aga ei tahtnud tempot alla ka lasta. Esiteks oli tunne hea ja teiseks kartsin seda tuult ja külma. Sel ringil läks juba nii mõnigi jooksja mööda, seda siis tipu omadest. Arvan, et ringi lõpuks olid vast esimesed 10 või 11 möödunud. Esimest naist polnud veel kohanud.
Ringi lõpp, mis oli siis igal ringil sama - mööda Vabaõhumuuseumi teed, vastu tuult - oli juba natukene raskem. Eks olud olid rasked aga see lõputuna tunduv sirge (mõned kurvid küll sisse aga mingi 3 kilomeetrit pikkust) ja ühtegi selga, mida / keda püüda ei paistnud, hakkas lõpuks ikka ajudele.
Ses mõttes oleks muidugi olnud lihtsam mõnes pundis minna aga kuna eesmärk oli rahulikult tiksuda, siis jäin põhimõttele kindlaks (seda siis alguses).
Aeg - 51:22
Koht - 79
Neljas ring
Võib vist liialdamata öelda, et tegemist oli kõige raskema ringiga - kiiremad tulid mööda ja asusid jooksu lõpetama (sh ka esimene naine). Ühtegi püütavat selga ei tundunud ka olevat. Ehk siis tõsine motivatsiooni kriis oli. Lisaks väsisid juba ka jalad ära (pole ju üle 25 km-i väga jooksnud). Samuti hakkas jälle vaikselt tekkima soov ühe metsapeatuse järgi.
Kuna iga ringi keskel, umbes, oli ka üks joogipunkt, siis otsustasin siin magneesiumi sisse kallata. Selleks hetkeks oli ka Snicekrs vaikselt ära söödud aga teist ei hakanud avamagi.
Ringi lõpuks, oh üllatust, olin siiski suutnud nii mõnestki mööduda, kuna tundus, et teistel oli ka raske :)
Aeg - 52:57
Koht - 71
Viies ring
Hetk enne viiendale ringile minekut panid plagama lühema maa ehk ühe ringi jooksjad. Pääsesin just nende eest läbi ja nii kaua kui jõin lonksu teed olid nad juba piisavalt eest ära kihutanud ehk polnud seda hirmu, et jääksin troppi kinni.
Küll aga oli viies ring üks kergemaid psühholoogiliselt - oli päris mõnus joosta mööda lühema maa jooksjatest, lisaks rõhus peas teadmine, iga samm on sel ringil ja võistlusel viimane. Uskumatu kui palju see jõudu annab :).
Viimane 2,5 - 3 km-i oli raske, jalad tulitasid all aga teadmine, et vaid natukene veel ja läbi see ongi, see kandis kõvasti edasi. Lisaks õnnestus veel ka mõned skalbid napata maratoni distantsilt. See tegi olemise veelgi paremaks :). Kusjuures umbes kilomeeter enne lõppu tõstsin kiirust ja viisin sammu pikemaks - olemine läks kohe kergemaks.
Aeg - 51:42
Kokku aeg 4:21:12, koht 68.
Poolmaratoni aeg oli umbes 2:11, seega esimest korda jooksin maratoni, kus teine pool oli kiirem :) aga eks see oli mul ka alles kolmas maraton ju :)
Kõik keda püüda andis sai püütud, 67 koht jäi 3:18 kaugusele (66 oli ka seal samas), 65 koht jäi juba aga 9:14 kaugusele (kohad 61-65 olid suhteliselt koos).
Jäin väga rahule oma kolmanda maratoniga, eesmärk sai enam-vähem täidetud - aeg parem kui planeeritud, pulss küll tsipa halvem aga polnud hullu.
Tarbitud sai üks Snicekrs, üks Magneesiumi ampull ja päris mitu topsi teed. Kiiresti nii ei jookse aga tiksumiseks kõlbab küll.
Selleks, et maraton lõpuni kergelt joostav oleks, peaks ikka pikemaid jooksu otsi ka tegema aga no muud alad tahavad ka ju tegemist :)
Pärast maratoni käisin lapsega veel metsas kuusepuud otsimas ja see kõndimine ning sügavas lumes sumpamine oli väga hea. Praeguseks on jalad küll väsinud aga hetkel pole sellist kangust seal nagu maratoni järgselt.
Edasi tuleb nüüd aga suusatamisele keskenduda. Maratonid tahavad sõita ja neist olulisem - Tartu oma - ootab head aega (kiiremini kui täna joostes) :).
Täna käisin ja osalesin DNB Vana-aasta Jooksul, maratoni distantsil siis kui täpsem olla.
Ilm polnud just kõikse parem ja nagu üks tuttav stardis ütles - Sa osaled ka ainult ekstriimidel :). Temperatuur oli vist nii umbes -8 kandis, tuul lisas sellele kindlasti veel mõned kraadid tuulekülma. Tee oli lumine - osaliselt päris hea tugev jalgealune aga samas ka selliseid pehmemaid kohti. Et päris igav ei hakkaks, siis umbes 3 tunni möödudes hakkas lund ka sadama :).
Jooks ise koosnes viiest ringist ja ma läksin plaaniga läbida see umbes 4 tunni ja 30 minutiga. Samuti sai võetud eesmärk, et pulsi hoian umbes 80% maksimumist. Tõe huvides olgu mainitud, et päris nii hästi ei läinud pulsiga - kusagil kolmandal ringil sai piiksumine kinni pandud ja lastud edasi kuidas tuleb. Pulss oli vist umbes 85% maksimumist.
Esimene ring
Stardist sai vaikselt tiksuma asutud ja alguses oli muidugi tore näha kõiki neid jooksjaid ning isegi esimese ringi pöördel oli veel päris palju vastutulijaid aga üldiselt kadus see napp sada inimest selle 8,4 km-se ringi peale kenasti ära.
Muud selle ringi kohta polegi pajatada kui, et umbes 500 meetrit pärast starti tekkis tõsine soov metsapeatus teha, jõudsin selleni alles pärast tagasipööret teisele ringile.
Aeg - 52:21
Koht - 81
Teine ring
Olemine oli kuidagi hea ja kerge ning tundus, et samm oli kuidagi lennukam. Mõned seljad tulid vastu (need kes olid möödunud pärast esimese ringi pööret) aga edasi tundus paistmas tühjus. Vaikselt ootasin ka liidri mööda tuhisemist, see toimus umbes 6ndal kilomeetril sel ringil. Tuli ja läks võiks asja kokku võtta :). Järgmiseid nägin alles teise ringi pöördelt minnes.
Siin pöördel otsisin välja ka kahest Snickersist kaasas olnud ühe ja murdsin paar ampsu - selline hea jää tükk oli :)
Aeg - 52:50
Koht - 79
Kolmas ring
Jätkasin sellist mõnusat kulgemist, kell hakkas ülemist pulsitsooni pidevalt ületama ja piiksus aga ei tahtnud tempot alla ka lasta. Esiteks oli tunne hea ja teiseks kartsin seda tuult ja külma. Sel ringil läks juba nii mõnigi jooksja mööda, seda siis tipu omadest. Arvan, et ringi lõpuks olid vast esimesed 10 või 11 möödunud. Esimest naist polnud veel kohanud.
Ringi lõpp, mis oli siis igal ringil sama - mööda Vabaõhumuuseumi teed, vastu tuult - oli juba natukene raskem. Eks olud olid rasked aga see lõputuna tunduv sirge (mõned kurvid küll sisse aga mingi 3 kilomeetrit pikkust) ja ühtegi selga, mida / keda püüda ei paistnud, hakkas lõpuks ikka ajudele.
Ses mõttes oleks muidugi olnud lihtsam mõnes pundis minna aga kuna eesmärk oli rahulikult tiksuda, siis jäin põhimõttele kindlaks (seda siis alguses).
Aeg - 51:22
Koht - 79
Neljas ring
Võib vist liialdamata öelda, et tegemist oli kõige raskema ringiga - kiiremad tulid mööda ja asusid jooksu lõpetama (sh ka esimene naine). Ühtegi püütavat selga ei tundunud ka olevat. Ehk siis tõsine motivatsiooni kriis oli. Lisaks väsisid juba ka jalad ära (pole ju üle 25 km-i väga jooksnud). Samuti hakkas jälle vaikselt tekkima soov ühe metsapeatuse järgi.
Kuna iga ringi keskel, umbes, oli ka üks joogipunkt, siis otsustasin siin magneesiumi sisse kallata. Selleks hetkeks oli ka Snicekrs vaikselt ära söödud aga teist ei hakanud avamagi.
Ringi lõpuks, oh üllatust, olin siiski suutnud nii mõnestki mööduda, kuna tundus, et teistel oli ka raske :)
Aeg - 52:57
Koht - 71
Viies ring
Hetk enne viiendale ringile minekut panid plagama lühema maa ehk ühe ringi jooksjad. Pääsesin just nende eest läbi ja nii kaua kui jõin lonksu teed olid nad juba piisavalt eest ära kihutanud ehk polnud seda hirmu, et jääksin troppi kinni.
Küll aga oli viies ring üks kergemaid psühholoogiliselt - oli päris mõnus joosta mööda lühema maa jooksjatest, lisaks rõhus peas teadmine, iga samm on sel ringil ja võistlusel viimane. Uskumatu kui palju see jõudu annab :).
Viimane 2,5 - 3 km-i oli raske, jalad tulitasid all aga teadmine, et vaid natukene veel ja läbi see ongi, see kandis kõvasti edasi. Lisaks õnnestus veel ka mõned skalbid napata maratoni distantsilt. See tegi olemise veelgi paremaks :). Kusjuures umbes kilomeeter enne lõppu tõstsin kiirust ja viisin sammu pikemaks - olemine läks kohe kergemaks.
Aeg - 51:42
Kokku aeg 4:21:12, koht 68.
Poolmaratoni aeg oli umbes 2:11, seega esimest korda jooksin maratoni, kus teine pool oli kiirem :) aga eks see oli mul ka alles kolmas maraton ju :)
Kõik keda püüda andis sai püütud, 67 koht jäi 3:18 kaugusele (66 oli ka seal samas), 65 koht jäi juba aga 9:14 kaugusele (kohad 61-65 olid suhteliselt koos).
Jäin väga rahule oma kolmanda maratoniga, eesmärk sai enam-vähem täidetud - aeg parem kui planeeritud, pulss küll tsipa halvem aga polnud hullu.
Tarbitud sai üks Snicekrs, üks Magneesiumi ampull ja päris mitu topsi teed. Kiiresti nii ei jookse aga tiksumiseks kõlbab küll.
Selleks, et maraton lõpuni kergelt joostav oleks, peaks ikka pikemaid jooksu otsi ka tegema aga no muud alad tahavad ka ju tegemist :)
Pärast maratoni käisin lapsega veel metsas kuusepuud otsimas ja see kõndimine ning sügavas lumes sumpamine oli väga hea. Praeguseks on jalad küll väsinud aga hetkel pole sellist kangust seal nagu maratoni järgselt.
Edasi tuleb nüüd aga suusatamisele keskenduda. Maratonid tahavad sõita ja neist olulisem - Tartu oma - ootab head aega (kiiremini kui täna joostes) :).
esmaspäev, 3. detsember 2012
Ettevalmistused täies hoos
November on läbi ja sellega sai läbi ka treeningtsükkel jõusaalis.
Kokku veetsin jõusaalis novembri kuus 11 korda, üritasin umbes 3 korda nädalas käia, iga nädal nii ei läinud.
Eesmärk oli lihtne - lühikesed seeriad, võimalikult suured raskused. Peamine rõhk oli kätel / õlgadel.
Egas kuuga midagi suurt korda saada aga väike ärritus lihastele sai tehtud ja 30 päeva jooksul sai nii mõnegi harjutuse puhul kõvasti kilosid juurde lisada. Ma arvan, et päris külge mööda maha need trenni korrad kah ei jooksnud :)
Lisaks on saadud käia Venttis ja immikas korra nädalas ning palli mänge harrastamas. Ehk siis maksimaalse jõu arendamisele lisaks on saanud ka natukene jõuvastupidavust tehtud, natukene erialast liikumist küngastel ja natukene kiirenduslikke omadusi hoitud.
Igatahes nüüd läheb rõhk juba erialase töö peale. Esimene suusaring ka juba tehtud aga veel suure õhinaga suusarajale ei torma. Tundub, et talv tuleb pikk ja küll suusatada jõuab. Hetkel jääb suusatamiste hulk arvatavasti korraks nädalas. Natukene peaks jooksma (kahe nädala pärast maraton ikka veel plaanis) ja siis erialast jõudu tegema jõusaalis - ehk väiksed raskused, rohkem kordusi.
Loodetavasti aitab selline lähenemine hoida teravust just vaimu tasandil, et jaanuari lõpuks juba lumest kõrini poleks ja edasised liikumised lumel oleksid rohkem sunniviisilised, mitte rõõmust kannustatud.
Kokku veetsin jõusaalis novembri kuus 11 korda, üritasin umbes 3 korda nädalas käia, iga nädal nii ei läinud.
Eesmärk oli lihtne - lühikesed seeriad, võimalikult suured raskused. Peamine rõhk oli kätel / õlgadel.
Egas kuuga midagi suurt korda saada aga väike ärritus lihastele sai tehtud ja 30 päeva jooksul sai nii mõnegi harjutuse puhul kõvasti kilosid juurde lisada. Ma arvan, et päris külge mööda maha need trenni korrad kah ei jooksnud :)
Lisaks on saadud käia Venttis ja immikas korra nädalas ning palli mänge harrastamas. Ehk siis maksimaalse jõu arendamisele lisaks on saanud ka natukene jõuvastupidavust tehtud, natukene erialast liikumist küngastel ja natukene kiirenduslikke omadusi hoitud.
Igatahes nüüd läheb rõhk juba erialase töö peale. Esimene suusaring ka juba tehtud aga veel suure õhinaga suusarajale ei torma. Tundub, et talv tuleb pikk ja küll suusatada jõuab. Hetkel jääb suusatamiste hulk arvatavasti korraks nädalas. Natukene peaks jooksma (kahe nädala pärast maraton ikka veel plaanis) ja siis erialast jõudu tegema jõusaalis - ehk väiksed raskused, rohkem kordusi.
Loodetavasti aitab selline lähenemine hoida teravust just vaimu tasandil, et jaanuari lõpuks juba lumest kõrini poleks ja edasised liikumised lumel oleksid rohkem sunniviisilised, mitte rõõmust kannustatud.
kolmapäev, 21. november 2012
10. DNB Vana-aasta jooks
See oli umbes täpselt 2 aastat tagasi kui mõtlesin esimest korda maratoni
jooksmisele ja mõte oli panna ennast proovile ilma spetsiaalse ettevalmistuseta
- minna lihtsalt kohale ja joosta, vaadata mis saab.
Ei läinudki tervet sajandit ning asi sai tehtud - Võidupüha maratonil käesoleva aasta suvel.
Samas on sellest 2 aasta tagusest ajast jäänud kummitama mõte osaleda DNB Vana-aasta jooksul. Mulle meeldib selle ürituse juures kaks asja:
1. väljavõte juhendist - 2012 DNB Vana-aasta jooksu peatoetaja DNB ja korraldaja Stamina koostöös Eesti Sportlaste Ühendusega annavad kõigile spordihuvilistele võimaluse DNB Vana-aasta jooksul osalemisega toetada traagiliselt hukkunud sportlaste jalgrattur Lauri Aus, kümnevõistleja Valter Külvet, maadleja Küllo Kõiv ja kuulitõukaja Taavi Peetre lapsi.
2. võistlus toimub tavapärast maratoni jooksu silmas pidades siiski ebatraditsioonilisel ajal.
Igatahes registreerisin ennast lõpuks sinna jooksule ära ja kui isegi kohale ei saa mindud, siis üks heategu tehtud osalustasu maksmisega. Aga kindel plaan on kohale minna ja niivõrd-kuivõrd see võimalik on järgides 2 aasta tagust mõtet – ilma spetsiaalse ettevalmistuseta.
Uut isiklikku rekordit sihtima ei lähe :) aga üle 4:30 ei tahaks ka rajal aega veeta.
Ei läinudki tervet sajandit ning asi sai tehtud - Võidupüha maratonil käesoleva aasta suvel.
Samas on sellest 2 aasta tagusest ajast jäänud kummitama mõte osaleda DNB Vana-aasta jooksul. Mulle meeldib selle ürituse juures kaks asja:
1. väljavõte juhendist - 2012 DNB Vana-aasta jooksu peatoetaja DNB ja korraldaja Stamina koostöös Eesti Sportlaste Ühendusega annavad kõigile spordihuvilistele võimaluse DNB Vana-aasta jooksul osalemisega toetada traagiliselt hukkunud sportlaste jalgrattur Lauri Aus, kümnevõistleja Valter Külvet, maadleja Küllo Kõiv ja kuulitõukaja Taavi Peetre lapsi.
2. võistlus toimub tavapärast maratoni jooksu silmas pidades siiski ebatraditsioonilisel ajal.
Igatahes registreerisin ennast lõpuks sinna jooksule ära ja kui isegi kohale ei saa mindud, siis üks heategu tehtud osalustasu maksmisega. Aga kindel plaan on kohale minna ja niivõrd-kuivõrd see võimalik on järgides 2 aasta tagust mõtet – ilma spetsiaalse ettevalmistuseta.
Uut isiklikku rekordit sihtima ei lähe :) aga üle 4:30 ei tahaks ka rajal aega veeta.
esmaspäev, 12. november 2012
Väike võistlus
Klassikutelt sõnu laenates - palju solki on merre voolanud viimasest postitusest.
Aga no mida sa kirjutad kui suurt midagi ei tee, v.a trenn :).
Hetkel siis ettevalmistus talviseks hooajaks, vast tuleb ikka lund ka maha. Tegelen enda nõrga küljega hetkel ja viidan nädalast kolmel päeval õhtu jõusaalis, lisaks saab veel korra nädalas ka ventis käidud. Ehk otsin siit ja otsin sealt leidmaks jõudu.
Plaan ongi see november veeta rohkem jõusaalis erinevate aparaatide läheduses. Kui detsembris veel suusatada ei saa, siis muudan jõuharjutuste suunitlust - rõhun enim süvalihastele. Muidu plaan ikka suusad ka alla panna lõpuks :).
Aga pealkirjas mainitud võistlus toimus laupäeval Pärnus Niidu metsas (kes käinud see teab, mis see endast kujutab). Võistluseks oli Märt Lelle XVIII mälestusvõistlus sõudjate jooksukrossis. Minul otseselt küll sõudmisega mingeid kokkupuuteid ei ole aga egas see siis keela osalemast :), pealegi kaudne side olemas küll :).
Väike hirm / mure oli enne võistlust, et pole enam kui kuu aega sisuliselt jooksnud ja seal ju kindlasti sportlased kohal jne - noh ei tahtnud päris viimaseks jääda.
Sörkisin kesklinnast võistluspaika, tegin ühe kerge tiiru rajal (pikkus natukene üle 1 km-i) ja siis asusin starti ootama. Mulle meeldis võistluse lihtsus - ei mingeid kiipe ja muud keerukat. Kõvahäälne start ja stopper pandi käima, ajavõtja seisis ringi algus/lõpp punktis ja märkis mitmendale ringile minek ja nii see toimus. Pärast sai sooja teed juua ja kõik. Mõnus lihtsus, mis näitab, et võistlusi saab ka väga lihtsalt läbi viia. Eks muidugi ainult 20 osavõtjat aitavad lihtsusele kaasa. Suurema massi korral läheks asi keerulisemaks.
Võistluse käiku kommenteerides tuleb märkida, et võtsin ennast kohe stardirivi lõppu aga otsustasin, et kahest sportlikus dressist olevast tüübist maha ei jää. Märkusena olgu öeldud, et lõpuks said nad minult kahe ringiga sisse :) - kokku oli vaja joosta 10 ringi.
Algus ikka natukene ehmatas ära ja olin umbes kolmandal ringil enam kui kindel, et lõpus tuleb järsemad tõusud kõndides võtta, kuid siiski mitte. Jooksin omas rahulikus tempos ja üritasin ees olevaid selgi(u?) kinni püüda, samas võimalikult vähe rabeledes. Natukene kiiremaid liigutusi tegin umbes 3 ringi enne lõppu kui nägin ühte selga vast 30 sekundi kaugusel ja saades ringi lugejalt teada, et see selg on minuga ühel ringil oli vaja kindlasti vahe ju kinni tõmmata :).
Ringi lõpus tulimegi koos - ka ringilugeja märkis selle ära :)
No ja siis sai ka sellest võistlejast möödutud ja edasi juba mõnusa olemisega lõpuni tuldud.
Aeg lõpuks 1:05, distants (kella järgi) 11,5 km-i. Koht oli 13 vist.
Oli mõnus pingutus, samas teades oma hetke seisu (võibolla isegi alahindasin seda natukene) võtsin kergelt ja üritasin tõsiselt nö peaga joosta. Võib öelda, et varu oli küll ja vere maitset suus ei tundnud. Samas võib see ka muidugi petlik olla - üks/kaks kiiremat liigutust ja olekski pikali olnud.
Kui jooks läbi sörkisin jälle kesklinna tagasi, 20 km-i lipatud ja lõpus ikka jalad olid täitsa väsinud.
Kui vähegi meeles on, siis järgmine aasta võiks jälle minna sinna võistlustele. Hea sõbralik seltskond ja mõnusalt väljakutsuv rada.
Ahjaa, tänud ka kahele raja ääres olnud isikule (kuigi nad vist ei loe siin :)), kes olid nõus juua andma. Järgmisel korral tuleb targem olla ja enda jook kusagile kätte saadavasse kohta panna.
Aga no mida sa kirjutad kui suurt midagi ei tee, v.a trenn :).
Hetkel siis ettevalmistus talviseks hooajaks, vast tuleb ikka lund ka maha. Tegelen enda nõrga küljega hetkel ja viidan nädalast kolmel päeval õhtu jõusaalis, lisaks saab veel korra nädalas ka ventis käidud. Ehk otsin siit ja otsin sealt leidmaks jõudu.
Plaan ongi see november veeta rohkem jõusaalis erinevate aparaatide läheduses. Kui detsembris veel suusatada ei saa, siis muudan jõuharjutuste suunitlust - rõhun enim süvalihastele. Muidu plaan ikka suusad ka alla panna lõpuks :).
Aga pealkirjas mainitud võistlus toimus laupäeval Pärnus Niidu metsas (kes käinud see teab, mis see endast kujutab). Võistluseks oli Märt Lelle XVIII mälestusvõistlus sõudjate jooksukrossis. Minul otseselt küll sõudmisega mingeid kokkupuuteid ei ole aga egas see siis keela osalemast :), pealegi kaudne side olemas küll :).
Väike hirm / mure oli enne võistlust, et pole enam kui kuu aega sisuliselt jooksnud ja seal ju kindlasti sportlased kohal jne - noh ei tahtnud päris viimaseks jääda.
Sörkisin kesklinnast võistluspaika, tegin ühe kerge tiiru rajal (pikkus natukene üle 1 km-i) ja siis asusin starti ootama. Mulle meeldis võistluse lihtsus - ei mingeid kiipe ja muud keerukat. Kõvahäälne start ja stopper pandi käima, ajavõtja seisis ringi algus/lõpp punktis ja märkis mitmendale ringile minek ja nii see toimus. Pärast sai sooja teed juua ja kõik. Mõnus lihtsus, mis näitab, et võistlusi saab ka väga lihtsalt läbi viia. Eks muidugi ainult 20 osavõtjat aitavad lihtsusele kaasa. Suurema massi korral läheks asi keerulisemaks.
Võistluse käiku kommenteerides tuleb märkida, et võtsin ennast kohe stardirivi lõppu aga otsustasin, et kahest sportlikus dressist olevast tüübist maha ei jää. Märkusena olgu öeldud, et lõpuks said nad minult kahe ringiga sisse :) - kokku oli vaja joosta 10 ringi.
Algus ikka natukene ehmatas ära ja olin umbes kolmandal ringil enam kui kindel, et lõpus tuleb järsemad tõusud kõndides võtta, kuid siiski mitte. Jooksin omas rahulikus tempos ja üritasin ees olevaid selgi(u?) kinni püüda, samas võimalikult vähe rabeledes. Natukene kiiremaid liigutusi tegin umbes 3 ringi enne lõppu kui nägin ühte selga vast 30 sekundi kaugusel ja saades ringi lugejalt teada, et see selg on minuga ühel ringil oli vaja kindlasti vahe ju kinni tõmmata :).
Ringi lõpus tulimegi koos - ka ringilugeja märkis selle ära :)
No ja siis sai ka sellest võistlejast möödutud ja edasi juba mõnusa olemisega lõpuni tuldud.
Aeg lõpuks 1:05, distants (kella järgi) 11,5 km-i. Koht oli 13 vist.
Oli mõnus pingutus, samas teades oma hetke seisu (võibolla isegi alahindasin seda natukene) võtsin kergelt ja üritasin tõsiselt nö peaga joosta. Võib öelda, et varu oli küll ja vere maitset suus ei tundnud. Samas võib see ka muidugi petlik olla - üks/kaks kiiremat liigutust ja olekski pikali olnud.
Kui jooks läbi sörkisin jälle kesklinna tagasi, 20 km-i lipatud ja lõpus ikka jalad olid täitsa väsinud.
Kui vähegi meeles on, siis järgmine aasta võiks jälle minna sinna võistlustele. Hea sõbralik seltskond ja mõnusalt väljakutsuv rada.
Ahjaa, tänud ka kahele raja ääres olnud isikule (kuigi nad vist ei loe siin :)), kes olid nõus juua andma. Järgmisel korral tuleb targem olla ja enda jook kusagile kätte saadavasse kohta panna.
esmaspäev, 29. oktoober 2012
Nädal numbrites
Üks nädal jälle möödunud. Sellega võib ka sellised rahulikumad ja konkreetse mõtteta treeningud / nädalad kokkuvõtta / ära lõpetada.
Eelmisel nädalal eksisin teisipäeval jõusaali, kus pärast 5 km-i sõudmist ergomeetril tegin veel poole tunni jagu erinevaid harjutusi - pigem oli tegemist tutvumisega, mis / kus, et sellest nädalast juba tõsisemalt jõusaalis rauda liigutada.
Neljapäeval tegin 30 minutilise jooksu, reedel sama pika süvalihaste treeningu.
Laupäeval oli kavas pikem trenn - suusaimitatsioon. Kuigi reedel sadas lumi maha ja kutsuti ka suusatama, siis leidsin, et küll seda lund veel tuleb ja küll jõuab suusatada. No ja kui ei tule, mis siis ikka :). Kokku sai maha jalutatud 15,4 km-i ja aega läks 2:39.
Pühapäeval sai algust tehtud hooaja esimese rulluisu treeninguga, seda siis saalis. Algus oli ikka väga raske - tunnetus oli kadunud, lisaks saali pind teine võrreldes asfaldiga jne. Kokku sai sõidetud koos puhkepausidega 40 minutit.
Selline see nädal siis oligi. Nüüd hakkan valmistuma talviseks hooajaks.
Eelmisel nädalal eksisin teisipäeval jõusaali, kus pärast 5 km-i sõudmist ergomeetril tegin veel poole tunni jagu erinevaid harjutusi - pigem oli tegemist tutvumisega, mis / kus, et sellest nädalast juba tõsisemalt jõusaalis rauda liigutada.
Neljapäeval tegin 30 minutilise jooksu, reedel sama pika süvalihaste treeningu.
Laupäeval oli kavas pikem trenn - suusaimitatsioon. Kuigi reedel sadas lumi maha ja kutsuti ka suusatama, siis leidsin, et küll seda lund veel tuleb ja küll jõuab suusatada. No ja kui ei tule, mis siis ikka :). Kokku sai maha jalutatud 15,4 km-i ja aega läks 2:39.
Pühapäeval sai algust tehtud hooaja esimese rulluisu treeninguga, seda siis saalis. Algus oli ikka väga raske - tunnetus oli kadunud, lisaks saali pind teine võrreldes asfaldiga jne. Kokku sai sõidetud koos puhkepausidega 40 minutit.
Selline see nädal siis oligi. Nüüd hakkan valmistuma talviseks hooajaks.
pühapäev, 21. oktoober 2012
TOP 10 koht
Tekkis huvi, et palju neid isikuid peale minu veel oli, kes sel aastal Klubi Tartu Maraton kõigil kuuel pikal distantsil osalesid. Selgus, et 15 lisaks minule.
Kokku 16 tugevat, kellede hulgas platseerusin aegade summa arvestuses täpselt kümnendale kohale. Ei hakanud ennast selle koefitsiendi arvutamisega piinama aga vaevalt see väga palju midagi muutnud oleks.
Ajaliselt läks mul umbes täpselt 20 tundi ja 48 minutit kõige selle peale. Parim aegade tulemusena oli Sulev Lokk napi kümne sekundiga alla 17 tunni.
Enne selle tabeli tegemist sai kunagi varem mõeldud ja arvutatud, et kas 18 tunniga oleksin võimeline need 6 ala ära tegema ning leidsin, et võimatut siin midagi ei ole. Ehk siis mingi eesmärk nagu või nii :).
Samas siiski seda eesmärki endale järgmiseks aastaks ei sea :)
Mõtlesin välja hoopis sellise eesmärgi - TOP 100 hulgas järgmise aasta Tartu Neliküritusel.
Kuna seda järjestust ei panda paika ainult aegade summa põhjal vaid võetakse arvesse ka kaotust esimesele jne, siis otseselt polegi võimalik määrata kui kiiresti peab ühe või teise võistluse läbima aga võrreldes erinevaid võistlejaid seal TOP 100 hulgas, siis põhiline rõhk ja areng tuleb panna rattale. Oma suusa ja jooksu ajaga olen täitsa konkurentsis. Loomulikult on tore ühest ja teisest minuteid kärpida ja eelkõige paremaid kohti saada aga nii häid tulemusi ma ikka ei suuda saada, et rattatulemused võiksid samaks jääda.
Ehk siis kevadel tuleb maantee peal olla umbes 40 minutit kiirem kui sel aastal ja metsas tuleks olla umbes tunni kiirem kui sel aastal. Lihtne :)
Aga nüüd trenni :)
PS! Külg teeb veel valu ja jõu harjutusi pole plaanis läheme paari nädala jooksul teha aga pärast eilset paari tunnist jalutamist Kõrvemaa mägedes läks olemine juba paremaks - juba saab sügavalt hingata ilma terava valuta.
Kokku 16 tugevat, kellede hulgas platseerusin aegade summa arvestuses täpselt kümnendale kohale. Ei hakanud ennast selle koefitsiendi arvutamisega piinama aga vaevalt see väga palju midagi muutnud oleks.
Ajaliselt läks mul umbes täpselt 20 tundi ja 48 minutit kõige selle peale. Parim aegade tulemusena oli Sulev Lokk napi kümne sekundiga alla 17 tunni.
Enne selle tabeli tegemist sai kunagi varem mõeldud ja arvutatud, et kas 18 tunniga oleksin võimeline need 6 ala ära tegema ning leidsin, et võimatut siin midagi ei ole. Ehk siis mingi eesmärk nagu või nii :).
Samas siiski seda eesmärki endale järgmiseks aastaks ei sea :)
Mõtlesin välja hoopis sellise eesmärgi - TOP 100 hulgas järgmise aasta Tartu Neliküritusel.
Kuna seda järjestust ei panda paika ainult aegade summa põhjal vaid võetakse arvesse ka kaotust esimesele jne, siis otseselt polegi võimalik määrata kui kiiresti peab ühe või teise võistluse läbima aga võrreldes erinevaid võistlejaid seal TOP 100 hulgas, siis põhiline rõhk ja areng tuleb panna rattale. Oma suusa ja jooksu ajaga olen täitsa konkurentsis. Loomulikult on tore ühest ja teisest minuteid kärpida ja eelkõige paremaid kohti saada aga nii häid tulemusi ma ikka ei suuda saada, et rattatulemused võiksid samaks jääda.
Ehk siis kevadel tuleb maantee peal olla umbes 40 minutit kiirem kui sel aastal ja metsas tuleks olla umbes tunni kiirem kui sel aastal. Lihtne :)
Aga nüüd trenni :)
PS! Külg teeb veel valu ja jõu harjutusi pole plaanis läheme paari nädala jooksul teha aga pärast eilset paari tunnist jalutamist Kõrvemaa mägedes läks olemine juba paremaks - juba saab sügavalt hingata ilma terava valuta.
reede, 19. oktoober 2012
Esimene Ventti
Umbes kümmekond päeva tagasi sai viimati kirjutatud. Vahepealsel ajal pole eriti millegagi hakkama saanudki. Seega pole nagu põhjust / motivatsiooni kirjutamiseks ka leidnud. Mõni üksik väike trennike.
Küll tekkis soov paar rida kirja panna pärast eilsest, selle sügise esimest IntervallVentti treeningut, kus sai osaletud.Nimelt ei möödunud treening üldsegi mitte soovitult.
Ei mäletagi täpselt, mis hetkel aga ühel hetkel hakkas vasakul rindkere tõsiselt valu tegema. Sügavalt hingamine muutus valulikuks ja kerge nõrkus lõi kätesse. Nii mõnegi harjutuse jätsin kas vahele või tegin siis lihtsalt kergemalt kaasa. Viimased kolm harjutust aga jäidki täitsa tegemata põhjuseks ikka see sama segav valu ning tunne, et kergelt hakkab pilt taskusse minema. Nii kui ruumist lahkusin astusin ka korra vetsust läbi, kuna tekkis vastupandamatu soov oksendada.
Ütleme nii, et olukord ehmatas ära ikka päris korralikult. Kerge jahedus peal, käed nõrgad, nii ma istusin ja mõtlesin, mida edasi teha. Googeldasin kiirelt, et milles viga võib olla ja sain infot, et arvatavasti tegemist roietevaheliste lihastest tuleneva valuga. Vaatamata sellele ja vesteldes ka treeneriga sai otsustatud, et käin erakorralise meditsiini osakonnast läbi ja lasen juhtmed külge panna - las kinnitavad mu rahustuseks, et asi pole südames.
Kuigi EMO's oli päris palju rahvast, siis neid protseduure, mille pärast mina sinna läksin, keegi ei soovinud teha, seega sai kiiresti jaole. Juhtmed külge, vestlused arstiga, igaks petteks ka väike röntgen ülesvõte ja saadeti koju - pane valuvaigistit peale, läheb üle.
Ehk siis tundub, et ise doktorit mängides saadud vastus interneti avarustest vastas seda korda tõele. Tegemist on roietevaheliste lihaste poolt tingitud valuga. Kuna olen samas piirkonnas ka varem üksikuid valu hetki sügavamalt hingates tundnud, siis seega oli eilne trenn hea selleks, et andis lõpuks märku - see piirkond tahab ravi.
Kahjuks aga puudub mul igasugune ülevaade, mis võiks olla see hea ravi. Soovitatud valuvaigisti võtab kindlasti valu vähemaks ja saab inimese moodi hingata jne aga see ju ei paranda asja. Arvata on, et füüsiline tegevus või muud jõua ja ilu numbrid, mis vajavad ülakeha rakendamist on tark hetkel tegemata jätta. Lihasvalude omapära kipub olema tihti see, et nad paranevad ise ära. Loodetavasti juhtub see nii ka sedakorda siis.
Kus kohast või mis ajast esimene hoop sinna küljele sai antud, seda ei teagi. Võibolla mõni rattasõit, kus kukutud võibolla hoopiski suvel tehtud kaevamised või pallimängus kellegagi kokkupõrkamine. Igatahes nüüd peab laskma asjal ära paraneda.
Laupäeval oli kavas muidu minna Kõrvemaale suusaimitatsiooniga tegelema, kuid hetkel olen pigem mitte minemise meeleolus. Või kui minna, siis ilma suusakeppideta, et ainult jalad saaksid tööd.
Ahjaa, vast ei jää see esimene Ventti selle sügise viimaseks :)
Küll tekkis soov paar rida kirja panna pärast eilsest, selle sügise esimest IntervallVentti treeningut, kus sai osaletud.Nimelt ei möödunud treening üldsegi mitte soovitult.
Ei mäletagi täpselt, mis hetkel aga ühel hetkel hakkas vasakul rindkere tõsiselt valu tegema. Sügavalt hingamine muutus valulikuks ja kerge nõrkus lõi kätesse. Nii mõnegi harjutuse jätsin kas vahele või tegin siis lihtsalt kergemalt kaasa. Viimased kolm harjutust aga jäidki täitsa tegemata põhjuseks ikka see sama segav valu ning tunne, et kergelt hakkab pilt taskusse minema. Nii kui ruumist lahkusin astusin ka korra vetsust läbi, kuna tekkis vastupandamatu soov oksendada.
Ütleme nii, et olukord ehmatas ära ikka päris korralikult. Kerge jahedus peal, käed nõrgad, nii ma istusin ja mõtlesin, mida edasi teha. Googeldasin kiirelt, et milles viga võib olla ja sain infot, et arvatavasti tegemist roietevaheliste lihastest tuleneva valuga. Vaatamata sellele ja vesteldes ka treeneriga sai otsustatud, et käin erakorralise meditsiini osakonnast läbi ja lasen juhtmed külge panna - las kinnitavad mu rahustuseks, et asi pole südames.
Kuigi EMO's oli päris palju rahvast, siis neid protseduure, mille pärast mina sinna läksin, keegi ei soovinud teha, seega sai kiiresti jaole. Juhtmed külge, vestlused arstiga, igaks petteks ka väike röntgen ülesvõte ja saadeti koju - pane valuvaigistit peale, läheb üle.
Ehk siis tundub, et ise doktorit mängides saadud vastus interneti avarustest vastas seda korda tõele. Tegemist on roietevaheliste lihaste poolt tingitud valuga. Kuna olen samas piirkonnas ka varem üksikuid valu hetki sügavamalt hingates tundnud, siis seega oli eilne trenn hea selleks, et andis lõpuks märku - see piirkond tahab ravi.
Kahjuks aga puudub mul igasugune ülevaade, mis võiks olla see hea ravi. Soovitatud valuvaigisti võtab kindlasti valu vähemaks ja saab inimese moodi hingata jne aga see ju ei paranda asja. Arvata on, et füüsiline tegevus või muud jõua ja ilu numbrid, mis vajavad ülakeha rakendamist on tark hetkel tegemata jätta. Lihasvalude omapära kipub olema tihti see, et nad paranevad ise ära. Loodetavasti juhtub see nii ka sedakorda siis.
Kus kohast või mis ajast esimene hoop sinna küljele sai antud, seda ei teagi. Võibolla mõni rattasõit, kus kukutud võibolla hoopiski suvel tehtud kaevamised või pallimängus kellegagi kokkupõrkamine. Igatahes nüüd peab laskma asjal ära paraneda.
Laupäeval oli kavas muidu minna Kõrvemaale suusaimitatsiooniga tegelema, kuid hetkel olen pigem mitte minemise meeleolus. Või kui minna, siis ilma suusakeppideta, et ainult jalad saaksid tööd.
Ahjaa, vast ei jää see esimene Ventti selle sügise viimaseks :)
kolmapäev, 10. oktoober 2012
Hooaeg läbi
Vaatasin kalendrit, hindasin enesetunnet ja leidsin, et aitab küll selleks hooajaks võistlemisest. Ahvatlevaid võistlusi leiab siin ja seal pool Eestit aga nii nagu tundsin juba enne Tartu Linnamaratoni, siis vaim tahab puhkust. Ühtegi vigastust kallal pole ja isegi maratonist hakkavad jalad täiesti taastuma, kuid lihtsalt puudub hetkel motivatsioon.
Õnneks on aeg sobiv rihm natukene lõdvaks lasta.
Kindlasti on kavas vaadata läinud hooajale otsa ja analüüsida, mis juhtus ja kuidas ja mida saaks paremini / teisiti teha aga praegu pole motivatsiooni isegi sellist analüüsi teha :).
Lühidalt olen rahul, et enam-vähem enda tulemused olen ära teinud. Mõnelt võistluselt oleks oodanud pisut paremat aga väga suuri põrumisi polnud.
Võetud umbmäärane eesmärk olla parem kui aasta tagasi sai nii ja naa täidetud.
Aasta eest peas keerlema hakanud idee joosta maraton läbi sai teostatud kahel korral. Neist esimesel korral sai tõestatud eelkõige iseendale, et maratoni on võimalik läbida ka ilma vastava ettevalmistuseta ja abivahenditeta (geelid ja muu sarnane kraam). Pärast teistkordset maratoni läbimist aga tunnen, kuidas see spordiala järjest enam ja enam mind köidab.
Mõtteid ja ideid maratoni vallas on juba tekkinud aga tuleval hooajal on plaanide kohaselt kavas osaleda vaid kahel jooksul - Juunis Pärnus ja sügisel Tartus.
Järgmise hooaja osas on lisaks maratonidele mõned mõtted veel, mis oma võistluste poolest ei erine praegu fookuses olnud võistlustest, kuid sihid, vähemalt mõtete tasandil, on seda korda konkreetsemad. Neist ka juba tulevikus :)
Järgnevalt ongi kavas paar nädalat "puhata" - väiksed liigutused kuuluvad puhkuse juurde :) ning siis hiljemalt novembris peab hakkama regulaarselt jälle liigutama, et oma eesmärke täita.
Õnneks on aeg sobiv rihm natukene lõdvaks lasta.
Kindlasti on kavas vaadata läinud hooajale otsa ja analüüsida, mis juhtus ja kuidas ja mida saaks paremini / teisiti teha aga praegu pole motivatsiooni isegi sellist analüüsi teha :).
Lühidalt olen rahul, et enam-vähem enda tulemused olen ära teinud. Mõnelt võistluselt oleks oodanud pisut paremat aga väga suuri põrumisi polnud.
Võetud umbmäärane eesmärk olla parem kui aasta tagasi sai nii ja naa täidetud.
Aasta eest peas keerlema hakanud idee joosta maraton läbi sai teostatud kahel korral. Neist esimesel korral sai tõestatud eelkõige iseendale, et maratoni on võimalik läbida ka ilma vastava ettevalmistuseta ja abivahenditeta (geelid ja muu sarnane kraam). Pärast teistkordset maratoni läbimist aga tunnen, kuidas see spordiala järjest enam ja enam mind köidab.
Mõtteid ja ideid maratoni vallas on juba tekkinud aga tuleval hooajal on plaanide kohaselt kavas osaleda vaid kahel jooksul - Juunis Pärnus ja sügisel Tartus.
Järgmise hooaja osas on lisaks maratonidele mõned mõtted veel, mis oma võistluste poolest ei erine praegu fookuses olnud võistlustest, kuid sihid, vähemalt mõtete tasandil, on seda korda konkreetsemad. Neist ka juba tulevikus :)
Järgnevalt ongi kavas paar nädalat "puhata" - väiksed liigutused kuuluvad puhkuse juurde :) ning siis hiljemalt novembris peab hakkama regulaarselt jälle liigutama, et oma eesmärke täita.
pühapäev, 7. oktoober 2012
1. Tartu Linnamaraton
Ametlik võistlushooaeg sai sellega nüüd läbi. Lõpp ei tulnud küll väga kergelt aga eks ma ise tegin ta ka endale raskeks :).
Aeg 3:44:05, kohaks 147.
Võib öelda, et pole paha, kuid tingitud sportlaslikust vaimust väike halb mekk jäi ikka suhu - tahtnuks paremini.
Stardist võtsin kohe Priit Ailt't sappa, kes oli 3:30 tempomeister. Esimeses sammud olid ok, siis mingi hetkel tundsin parema jala hüppeliigese kandis pakitsust aga paari kilomeetri pärast oli see mure läinud. Ei teagi, mis jama selle parema jalaga on - võibolla ma ei jookse nö sirgelt / võrdselt mõlema jala peale astudes - aga trenni tehes kipub ka parem jalg pingesse minema samast kohast.
Edasine oli täitsa selline ok. Mõtlesin, et üritan 6nda TPni kindlasti pundis vastu pidada ehk umbes 30nda kilomeetrini ja siis vaatab, mis saab. Kui jõudu on, kannatan veel, kui pole annan tempos järgi.
Tegelikkus oli aga see, et olin sunnitud tempos järgi andma juba 5nda TP järel - seltskond läks kähku sealt läbi ja tekkis vahe ning rammu seda vahet kinni võtta enam polnud või vähemalt ma ei soovinud kõigest hingest punnitada.
Mõned kilomeetrid hiljem ja enne 30ndat km-i läks aga raskeks - reielihased muutusid kangeks ning järjest enam hakkasid segama ja valu tegema ka õlad.
Mõlemal juhul põhjus üks - jahe ilm.
Olin küll enne pannud põlvedele ja küünarnukkidele soojendavat kreemi peale ning need kohad ka ei hakanud valutama aga reied ja õlad jäid kreemist ilma ning tulemus oli valus.
Kusjuures terve jooksu ei tekkinud probleeme hingamisega või säärelihastega - võib öelda, et kui reied poleks valu tegema hakanud, siis saanuks kindlasti kiiremini joosta.
Kõige parem lihaste lühenemise näide oli 2 km-i enne lõppu olnud Toomemäe tõus, mille läksin mõnusa rahuliku jooksu sammuga üles, samas kui kõrval inimesed kõndsid. Kõik oli tore aga pärast oli vaja ka mäest alla tulla ja see alla tulemini, jala sirutamine, oli kordades raskem ja seal läksid jälle paar jooksjat minust mööda.
Muud nagu polegi lisada - lõpp oli paras kannatamine aga viimasel 200 meetril suutsin veel isegi kiiremaid samme teha. Eesmärgiks võetud 3:30 tempos olemine kuniks jõudu, toimis. Loomulikult oleks tahtnud seal kauem vastu pidada aga eks siis järgmisel korral. Hasart proovida joosta 3:30 alla, võibolla isegi 3:15 kanti muutus veel suuremaks kui ta varem oli :).
Samas tuleb mainida, et eelmist maratoni aega sai parandatud umbes tunniga, seega võiks ju samas rütmist jätkata :).
Aeg 3:44:05, kohaks 147.
Võib öelda, et pole paha, kuid tingitud sportlaslikust vaimust väike halb mekk jäi ikka suhu - tahtnuks paremini.
Stardist võtsin kohe Priit Ailt't sappa, kes oli 3:30 tempomeister. Esimeses sammud olid ok, siis mingi hetkel tundsin parema jala hüppeliigese kandis pakitsust aga paari kilomeetri pärast oli see mure läinud. Ei teagi, mis jama selle parema jalaga on - võibolla ma ei jookse nö sirgelt / võrdselt mõlema jala peale astudes - aga trenni tehes kipub ka parem jalg pingesse minema samast kohast.
Edasine oli täitsa selline ok. Mõtlesin, et üritan 6nda TPni kindlasti pundis vastu pidada ehk umbes 30nda kilomeetrini ja siis vaatab, mis saab. Kui jõudu on, kannatan veel, kui pole annan tempos järgi.
Tegelikkus oli aga see, et olin sunnitud tempos järgi andma juba 5nda TP järel - seltskond läks kähku sealt läbi ja tekkis vahe ning rammu seda vahet kinni võtta enam polnud või vähemalt ma ei soovinud kõigest hingest punnitada.
Mõned kilomeetrid hiljem ja enne 30ndat km-i läks aga raskeks - reielihased muutusid kangeks ning järjest enam hakkasid segama ja valu tegema ka õlad.
Mõlemal juhul põhjus üks - jahe ilm.
Olin küll enne pannud põlvedele ja küünarnukkidele soojendavat kreemi peale ning need kohad ka ei hakanud valutama aga reied ja õlad jäid kreemist ilma ning tulemus oli valus.
Kusjuures terve jooksu ei tekkinud probleeme hingamisega või säärelihastega - võib öelda, et kui reied poleks valu tegema hakanud, siis saanuks kindlasti kiiremini joosta.
Kõige parem lihaste lühenemise näide oli 2 km-i enne lõppu olnud Toomemäe tõus, mille läksin mõnusa rahuliku jooksu sammuga üles, samas kui kõrval inimesed kõndsid. Kõik oli tore aga pärast oli vaja ka mäest alla tulla ja see alla tulemini, jala sirutamine, oli kordades raskem ja seal läksid jälle paar jooksjat minust mööda.
Muud nagu polegi lisada - lõpp oli paras kannatamine aga viimasel 200 meetril suutsin veel isegi kiiremaid samme teha. Eesmärgiks võetud 3:30 tempos olemine kuniks jõudu, toimis. Loomulikult oleks tahtnud seal kauem vastu pidada aga eks siis järgmisel korral. Hasart proovida joosta 3:30 alla, võibolla isegi 3:15 kanti muutus veel suuremaks kui ta varem oli :).
Samas tuleb mainida, et eelmist maratoni aega sai parandatud umbes tunniga, seega võiks ju samas rütmist jätkata :).
pühapäev, 30. september 2012
Lähemal hooaja lõpule
Enam polegi palju jäänud seda võistlushooaega. Napid 6 päeva ja siis on maraton ning seejärel võib kriipsu alla tõmmata. Olen küll kalendrisse paar võistlust kirja pannud, mida võibolla külastada aga eks näis - Kõva Mehe Duatlon ning Haanja100 jala.
Kui ma neile võistlustele lähen, siis mõnuga võtma. Eks näis, kuidas vaba aega on ja viitsimist, eks vaikselt hakkab nagu kumm tühjaks minema - pole sellist viitsimist nagu hooaja alguses.
Viimane nädal on saanud vähe kergemalt võetud.
Esmaspäeval puhkasin, teisipäeval käisin mängisin palli, kolmapäeval tegin kerge sörgi.
Neljapäeval vähe intensiivsem trenn - 5 korda 2 minutit tempoga alla 4 min/km kohta. Ilm oli kena vihmane, jooks oli täitsa kerge ja nauditav.
Reedel olin töö asjus Jõulumäel ja sattusin kogematta orienteerumisele, sai siis metsas 50 minutit joostud ja punkte otsitud. Hasart läks sisse :)
Laupäeval tegin rahulikuma jooksu keskele 10 korda 30 sekundit täis kiirusega. Jalgades polnud teravust, mis muutis selle jooksu natukene raskemaks aga kõikse hullem kah nüüd ei olnud.
Pühapäeval oli kavas viimane pikem jooks enne maratoni. Muidu rahuliku tempo sisse panin 4 korda 2 km-i tempoga 4:30 min/km kohta. Selline mõnus tunne oli, ei saa öelda, et sellise tempoga suudaks järjest enam maratoni läbida aga väga hull ka ei olnud.
Järgmine nädal võtab asja kergelt, ühe kiiremate lõikudega lühema jooksu plaanin ka nädala keskele.
Kui ma neile võistlustele lähen, siis mõnuga võtma. Eks näis, kuidas vaba aega on ja viitsimist, eks vaikselt hakkab nagu kumm tühjaks minema - pole sellist viitsimist nagu hooaja alguses.
Viimane nädal on saanud vähe kergemalt võetud.
Esmaspäeval puhkasin, teisipäeval käisin mängisin palli, kolmapäeval tegin kerge sörgi.
Neljapäeval vähe intensiivsem trenn - 5 korda 2 minutit tempoga alla 4 min/km kohta. Ilm oli kena vihmane, jooks oli täitsa kerge ja nauditav.
Reedel olin töö asjus Jõulumäel ja sattusin kogematta orienteerumisele, sai siis metsas 50 minutit joostud ja punkte otsitud. Hasart läks sisse :)
Laupäeval tegin rahulikuma jooksu keskele 10 korda 30 sekundit täis kiirusega. Jalgades polnud teravust, mis muutis selle jooksu natukene raskemaks aga kõikse hullem kah nüüd ei olnud.
Pühapäeval oli kavas viimane pikem jooks enne maratoni. Muidu rahuliku tempo sisse panin 4 korda 2 km-i tempoga 4:30 min/km kohta. Selline mõnus tunne oli, ei saa öelda, et sellise tempoga suudaks järjest enam maratoni läbida aga väga hull ka ei olnud.
Järgmine nädal võtab asja kergelt, ühe kiiremate lõikudega lühema jooksu plaanin ka nädala keskele.
pühapäev, 23. september 2012
Kas võidusõitja või sõidu võitja?
Alates reede lõunast kuni pühapäeva lõunani sai veedetud Jõulumäel, kus Sparta spordiklubi korraldas harrastusuusatajatele treeninglaagri. Kuna ajaliselt pakkumine sobis, siis otsustasin samuti minna, kuid mitte rullsuusatama vaid jooksma.
Kant on hea - palju metsaaluseid mägede rohkeid radasid.
Otseselt suuri plaane polnudki, kuid eks mingid planeeritud tegevused sai endale seatud. Võib öelda, et ülehindasin ennast ja alahindasin mägesid ning pehmet maastiku.
Reedel tegin rahulikus tempos 2 tunnise jooksu, mis vaikselt oli tunda ka laupäeval. Samas laupäeval tuli suurem tagasilöök just planeeritud pikemal jooksul. Valisin läbimiseks 25 km-ise matkaraja, kuid selle keskmine osa oli väga-väga raske. Pidevalt üles-alla jne. ning seda väga karmidel tõusudel. Algselt sai valitud tempot hoitud aga lõpuks siiski loobusin ja kulgesin rahulikult lõpuni. Aega läks 25 km-i läbimiseks 2:30.
Laupäeva õhtu poole tegin veel ühe jooksu. Seda korda otsustasin joosta asfaldil, kuna jalad olid päris rasked all. Eks alguses oli seda raskust ka väga tunda. 15 min soojendust, siis 10 km-i tempokamalt - valisin tempo alla 6 min/km-i kohta ja lõpetuseks jälle 15 min lõdvestuseks.
Üldiselt oli küllaltki ok jooks, kuigi jalad andsid endast tunda.
Pühapäeval oli algselt plaanis pikem, 30 km-ne jooks teha aga pärast natukest jooksmist sain aru, et jalad pole ikka päris need. Otsustasin plaani muuta - 10 km-i rahulikult (paar minutit üle tunni) ja siis mõned jooksud mäkke. Üllatusin selles, et jalad olid 10 km-i lõpuks juba täitsa head aga kuna endale sai antud lubadus teise treeningplaani järgi toimida, siis läksin mägesid jooksma.
Kõige pealt 20 korda väiksem küngas (staadioni sirge tõus) ja siis lisaks 5 korda pikem (suusasilla alla) tõus.
Ise ka üllatusin kui mõnus oli kiiresti, täie hooga neid mägesid võtta. Ei mingit raskust jalgades, hea mõnus tunne. Eks need mäed olid ka asfaldil aga siiski.
Lõppu tegin veel 3 km-i maastikul aga see oli päris raske jälle :), kas siis põhjuseks pehme pinnas või rahulik tempo aga no oli raske :)
Sellega võibki siis nädalavahetuse kokku võtta - 8 tundi jooksmist, umbes 75 km-i läbitud. Jalad väsinud aga tunne hea. Võib teinegi kord sarnaseid laagreid teha, samas võiks olla rohkem ettevalmistunud, siis on kasu rohkem.
Samuti kiidan Jõulumäe keskust - väga mõnus koht, hea elada, treenida jne.
Laagris tegi treener D&K meetodil testi, mingi huvitav vidin, meenutab EKG aparaati. Aparaat näitab pärast aeroobset, anaeroobset töövõimet, maks hapniku tarbimist ja sada muud asja. Tõesti ei jäänud kõik meelde. Mis meelde jäi oli väga hea aeroobne töövõime, mitte väga hea anaeroobne töövõime ning ülihea hapniku tarbimine. Viimane olgu mainitud leitakse kasutades matemaatilisi valemeid, mitte maski nagu tervise uuringutele. Aga numbriks oli 76 ml/min/kg kohta.
Üldine resumee oli, et pikemad distantsid peaksid rohkem sobima :) ja muud näitajad kõik head, v.a anaeroobne töövõime.
Pealkirija juurde tulla, siis ühel loengul esitati selline küsimus, kas soovite olla võidusõitja või sõidu võitja. Mõte siis selles, kas lähed distantsi läbima või üritad mingit eesmärki täita - ei pea olema alati võistluse võit :), võit on ka endale seatud eesmärgi täitmine.
Edasi nüüd plaan üldiselt puhata, mõned lühikesed kiirendused mõnedel päevadel teha ja oodata maratoni. Tundub hea plaan olema :)
Kant on hea - palju metsaaluseid mägede rohkeid radasid.
Otseselt suuri plaane polnudki, kuid eks mingid planeeritud tegevused sai endale seatud. Võib öelda, et ülehindasin ennast ja alahindasin mägesid ning pehmet maastiku.
Reedel tegin rahulikus tempos 2 tunnise jooksu, mis vaikselt oli tunda ka laupäeval. Samas laupäeval tuli suurem tagasilöök just planeeritud pikemal jooksul. Valisin läbimiseks 25 km-ise matkaraja, kuid selle keskmine osa oli väga-väga raske. Pidevalt üles-alla jne. ning seda väga karmidel tõusudel. Algselt sai valitud tempot hoitud aga lõpuks siiski loobusin ja kulgesin rahulikult lõpuni. Aega läks 25 km-i läbimiseks 2:30.
Laupäeva õhtu poole tegin veel ühe jooksu. Seda korda otsustasin joosta asfaldil, kuna jalad olid päris rasked all. Eks alguses oli seda raskust ka väga tunda. 15 min soojendust, siis 10 km-i tempokamalt - valisin tempo alla 6 min/km-i kohta ja lõpetuseks jälle 15 min lõdvestuseks.
Üldiselt oli küllaltki ok jooks, kuigi jalad andsid endast tunda.
Pühapäeval oli algselt plaanis pikem, 30 km-ne jooks teha aga pärast natukest jooksmist sain aru, et jalad pole ikka päris need. Otsustasin plaani muuta - 10 km-i rahulikult (paar minutit üle tunni) ja siis mõned jooksud mäkke. Üllatusin selles, et jalad olid 10 km-i lõpuks juba täitsa head aga kuna endale sai antud lubadus teise treeningplaani järgi toimida, siis läksin mägesid jooksma.
Kõige pealt 20 korda väiksem küngas (staadioni sirge tõus) ja siis lisaks 5 korda pikem (suusasilla alla) tõus.
Ise ka üllatusin kui mõnus oli kiiresti, täie hooga neid mägesid võtta. Ei mingit raskust jalgades, hea mõnus tunne. Eks need mäed olid ka asfaldil aga siiski.
Lõppu tegin veel 3 km-i maastikul aga see oli päris raske jälle :), kas siis põhjuseks pehme pinnas või rahulik tempo aga no oli raske :)
Sellega võibki siis nädalavahetuse kokku võtta - 8 tundi jooksmist, umbes 75 km-i läbitud. Jalad väsinud aga tunne hea. Võib teinegi kord sarnaseid laagreid teha, samas võiks olla rohkem ettevalmistunud, siis on kasu rohkem.
Samuti kiidan Jõulumäe keskust - väga mõnus koht, hea elada, treenida jne.
Laagris tegi treener D&K meetodil testi, mingi huvitav vidin, meenutab EKG aparaati. Aparaat näitab pärast aeroobset, anaeroobset töövõimet, maks hapniku tarbimist ja sada muud asja. Tõesti ei jäänud kõik meelde. Mis meelde jäi oli väga hea aeroobne töövõime, mitte väga hea anaeroobne töövõime ning ülihea hapniku tarbimine. Viimane olgu mainitud leitakse kasutades matemaatilisi valemeid, mitte maski nagu tervise uuringutele. Aga numbriks oli 76 ml/min/kg kohta.
Üldine resumee oli, et pikemad distantsid peaksid rohkem sobima :) ja muud näitajad kõik head, v.a anaeroobne töövõime.
Pealkirija juurde tulla, siis ühel loengul esitati selline küsimus, kas soovite olla võidusõitja või sõidu võitja. Mõte siis selles, kas lähed distantsi läbima või üritad mingit eesmärki täita - ei pea olema alati võistluse võit :), võit on ka endale seatud eesmärgi täitmine.
Edasi nüüd plaan üldiselt puhata, mõned lühikesed kiirendused mõnedel päevadel teha ja oodata maratoni. Tundub hea plaan olema :)
esmaspäev, 17. september 2012
Tartu Rattamaraton
Mis sitasti, see uuesti.
Selliselt võiks selle aastase Tartu Rattamaratoni kokku võtta. Meel on natukene mõru aga loota, et aasta-aastalt igal võistlusel tulemused ainult paranevad ja paranevad on ka nagu palju tahetud. Väikseid tagasilööke on vaja, oluline on neist õppida :)
Numbrites väljendus sõit 1494 kohaga ja ajaga 4:16:20.
Egas tegelikkuses pole ei kohal ega ajal vigagi aga soov oli ikkagi 1000 hulga sõita ehk järgmisesse stardigruppi aga selleks pidanuks pea 20 minutit kiiremini väntama. Õnneks jäin napilt ikka samasse gruppi püsima.
Rajast nii palju, et see oli sopane, samas polnud ta vist nii hull kui 2010, mil endal kulus distantsi läbimiseks pea 6 tundi ja võitjalgi 2:50 kanti. Seda korda siis võitja aeg oli 2:38, järgmine mees 2:40 peal.
Kui neid numbreid võrrelda, siis vist edasi minek on toimunud. Samuti tundsin rajal, et teatav edasi minek on toimunud just tõusudel. Nii nagu Elvas, nii ka TRM-il olin pidevalt hädas tõusudel ette jäävate kaasvõistlejatega, kes kulgesid olematus tempos üles või otsustasid sootuks rattalt tulla ja seda muidugi keset tõusu ja loomulikult selliselt, et endal polnud enam võimalik sõita.
Kusjuures viimasel põhjusel sai nii mõnigi tõus mindud jalad klippidest lahti üles, kuna muidu võiks lausa kukkuda kui mõni "tarkur" oma manöövri teeb.
Ma vist olen liiga tagasihoidlik aga stardis sai kõvasti kohti ära antud ja seda just tänu sellele, et võtsin alguse rahulikult ja ei tahtnud ohtlikke olukordi endale ja teistele tekitada. Kuid siis lendavad kes krt teab kuskohast mingid hullud eest, kõrvalt risti läbi jne.
Eks see olegi üks koht, mida järgmisel aastal parandad - piltlikult öeldes, silmad kinni täiega alguses :)
Teine asi, mis vajab parandamist on kiirus. See millest siin paaril korral varem ka mainitud, siis kiiruslikku võimu polnud. Jalg kuidagi tönts all, väntad aga seda teravust pole. Lõpu poole samas sai võimu kätte jalast ja viimased 15 - 20 km-i sai ikka mõnuga lastud.
Peab oma treeningud läbi mõtlema, mida teha ja kuidas. Võimalik, et muud peale võistlemise polegi teha - rohkem võistlusi ja küll siis tuleb osavus ja võim.
Kolmas asi, mis tasub selle aasta võistluselt kaasa võtta on rehvi valik.
Vahetasin enne sõitu esimese ja tagumise rehvi ära - taha läks väiksema mustriga rehv. Kui jätta kõrvale stardis muru peal korra libisemine pidurdamisel, siis muidu pidas see muster küll ja veelgi. Isegi natukene sopasemad või libedamad tõusud läksid kõik kenasti üles.
Probleem tekkis aga esimese ehk suurema mustriga rehviga ja seda just sopasel raja osal, kus sai ikka väga palju aega kaotatud.
Muda kleepus rehvi külge ja vedas amordi all pakid ning nii kõvasti, et ratas enam ei veerenud. Tuli aega kulutada, et muda ära saada, samuti muutus aeglasemaks mudast läbi liikumine. Võibolla aidanuks ka see, kui oleksid rehvi mustri järgi võttes teistpidi alla pannud. Aga noh nüüd juba hilja teada seda.
Kindlasti oleks abi olnud sellest, et ratas selga võtta ja läbi joosta sealt või kiiremini kõndida. Aga kui pulss üleval ja kõik ees lükkavad rattaid, siis sellise lihtsa idee peale ei tule kahjuks.
Sellised tähelepanekud ja mõtted siis selle aasta TRM-ilt.
Eks järgmisel aastal lähen uuesti üritama kohta 1000 hulgas. Kaugemale mõeldes võiks saada sellise stabiilse taseme, et võitjale üle ühe tunni ei kaota, selle aasta aega arvestades pidanuks siis 40 minutit umbes kiiremini sõitma - polnuks halb aeg :)
Üks natukene humoorikas kõrvale põige ka - nimelt kusagilt Harimäelt alla sõites märkasin ühel hetkel, et lehmad jooksevad suurel kiirusel raja poole. Mõtlesin, et küll aedik on ees aga üllatus-üllatus, ei olnudki :). Õnneks sai enne lehmade rajale jooksmist sealt ära pääseda, v.a üks lehm, kes vähe kaugemal raja ääres juba jalutas.
Humooriks juhtum, mis võib muidugi lõppeda ratturile kurvalt. Õnneks pole kuulnud siiani, et kellegil midagi halba oleks juhtunud.
Selliselt võiks selle aastase Tartu Rattamaratoni kokku võtta. Meel on natukene mõru aga loota, et aasta-aastalt igal võistlusel tulemused ainult paranevad ja paranevad on ka nagu palju tahetud. Väikseid tagasilööke on vaja, oluline on neist õppida :)
Numbrites väljendus sõit 1494 kohaga ja ajaga 4:16:20.
Egas tegelikkuses pole ei kohal ega ajal vigagi aga soov oli ikkagi 1000 hulga sõita ehk järgmisesse stardigruppi aga selleks pidanuks pea 20 minutit kiiremini väntama. Õnneks jäin napilt ikka samasse gruppi püsima.
Rajast nii palju, et see oli sopane, samas polnud ta vist nii hull kui 2010, mil endal kulus distantsi läbimiseks pea 6 tundi ja võitjalgi 2:50 kanti. Seda korda siis võitja aeg oli 2:38, järgmine mees 2:40 peal.
Kui neid numbreid võrrelda, siis vist edasi minek on toimunud. Samuti tundsin rajal, et teatav edasi minek on toimunud just tõusudel. Nii nagu Elvas, nii ka TRM-il olin pidevalt hädas tõusudel ette jäävate kaasvõistlejatega, kes kulgesid olematus tempos üles või otsustasid sootuks rattalt tulla ja seda muidugi keset tõusu ja loomulikult selliselt, et endal polnud enam võimalik sõita.
Kusjuures viimasel põhjusel sai nii mõnigi tõus mindud jalad klippidest lahti üles, kuna muidu võiks lausa kukkuda kui mõni "tarkur" oma manöövri teeb.
Ma vist olen liiga tagasihoidlik aga stardis sai kõvasti kohti ära antud ja seda just tänu sellele, et võtsin alguse rahulikult ja ei tahtnud ohtlikke olukordi endale ja teistele tekitada. Kuid siis lendavad kes krt teab kuskohast mingid hullud eest, kõrvalt risti läbi jne.
Eks see olegi üks koht, mida järgmisel aastal parandad - piltlikult öeldes, silmad kinni täiega alguses :)
Teine asi, mis vajab parandamist on kiirus. See millest siin paaril korral varem ka mainitud, siis kiiruslikku võimu polnud. Jalg kuidagi tönts all, väntad aga seda teravust pole. Lõpu poole samas sai võimu kätte jalast ja viimased 15 - 20 km-i sai ikka mõnuga lastud.
Peab oma treeningud läbi mõtlema, mida teha ja kuidas. Võimalik, et muud peale võistlemise polegi teha - rohkem võistlusi ja küll siis tuleb osavus ja võim.
Kolmas asi, mis tasub selle aasta võistluselt kaasa võtta on rehvi valik.
Vahetasin enne sõitu esimese ja tagumise rehvi ära - taha läks väiksema mustriga rehv. Kui jätta kõrvale stardis muru peal korra libisemine pidurdamisel, siis muidu pidas see muster küll ja veelgi. Isegi natukene sopasemad või libedamad tõusud läksid kõik kenasti üles.
Probleem tekkis aga esimese ehk suurema mustriga rehviga ja seda just sopasel raja osal, kus sai ikka väga palju aega kaotatud.
Muda kleepus rehvi külge ja vedas amordi all pakid ning nii kõvasti, et ratas enam ei veerenud. Tuli aega kulutada, et muda ära saada, samuti muutus aeglasemaks mudast läbi liikumine. Võibolla aidanuks ka see, kui oleksid rehvi mustri järgi võttes teistpidi alla pannud. Aga noh nüüd juba hilja teada seda.
Kindlasti oleks abi olnud sellest, et ratas selga võtta ja läbi joosta sealt või kiiremini kõndida. Aga kui pulss üleval ja kõik ees lükkavad rattaid, siis sellise lihtsa idee peale ei tule kahjuks.
Sellised tähelepanekud ja mõtted siis selle aasta TRM-ilt.
Eks järgmisel aastal lähen uuesti üritama kohta 1000 hulgas. Kaugemale mõeldes võiks saada sellise stabiilse taseme, et võitjale üle ühe tunni ei kaota, selle aasta aega arvestades pidanuks siis 40 minutit umbes kiiremini sõitma - polnuks halb aeg :)
Üks natukene humoorikas kõrvale põige ka - nimelt kusagilt Harimäelt alla sõites märkasin ühel hetkel, et lehmad jooksevad suurel kiirusel raja poole. Mõtlesin, et küll aedik on ees aga üllatus-üllatus, ei olnudki :). Õnneks sai enne lehmade rajale jooksmist sealt ära pääseda, v.a üks lehm, kes vähe kaugemal raja ääres juba jalutas.
Humooriks juhtum, mis võib muidugi lõppeda ratturile kurvalt. Õnneks pole kuulnud siiani, et kellegil midagi halba oleks juhtunud.
reede, 14. september 2012
Valmis?
ikka :)
Ehk siis, 48 tunni pärast on selle aastane Tartu Rattamaraton läbi ning esimesed tunded selgenenud. Loodetavasti on hinges rõõm aga kes teab :).
Sel nädalal sai põhiline rõhk pandud puhkamisele, vaadates eelnevaid treeninguid polnud vaja palju analüüsida, et Elva rattamaratonil olnud raske tunne oli tingitud vähesest puhkusest enne võistlust ning liiga intensiivsetest treeningutest. See viga tuli parandada.
Kokku ongi selle nädala sisse mahtunud vaid kaks trenni ning mis peamine, need mõlemad on olnud väga kerged.
Kolmapäeval sai käidud Nõmmel sõitmas. Sõidetud sai kaks tiiru Hiiu staadioni lähedal ja kaks tiiru Harku metsas. Tempo oli rahulik, mõned tõusud sai vähe aktiivsemalt võetud aga üldiselt ei midagi erilist.
Täna käisin tegin mõned ringid Järve metsas. Tempo oli jällegi rahulik, samas sai sisse ka paar aktiivsemat lõiku tehtud, sh proovisin rajal olevat paari tõusu erineval viisil sõita - nii kergemalt kerides kui ka raskema ülekandega. Ütleme nii, et tunne oli mõnus ja julgustav. Eks näis, kuidas pühapäeval läheb.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et trenni on tehtud, puhatud ka, enesetunne tundub ok. Loodetavasti peab tehnika ka kenasti vastu. Igatahes ootan sõitu.
Ehk siis, 48 tunni pärast on selle aastane Tartu Rattamaraton läbi ning esimesed tunded selgenenud. Loodetavasti on hinges rõõm aga kes teab :).
Sel nädalal sai põhiline rõhk pandud puhkamisele, vaadates eelnevaid treeninguid polnud vaja palju analüüsida, et Elva rattamaratonil olnud raske tunne oli tingitud vähesest puhkusest enne võistlust ning liiga intensiivsetest treeningutest. See viga tuli parandada.
Kokku ongi selle nädala sisse mahtunud vaid kaks trenni ning mis peamine, need mõlemad on olnud väga kerged.
Kolmapäeval sai käidud Nõmmel sõitmas. Sõidetud sai kaks tiiru Hiiu staadioni lähedal ja kaks tiiru Harku metsas. Tempo oli rahulik, mõned tõusud sai vähe aktiivsemalt võetud aga üldiselt ei midagi erilist.
Täna käisin tegin mõned ringid Järve metsas. Tempo oli jällegi rahulik, samas sai sisse ka paar aktiivsemat lõiku tehtud, sh proovisin rajal olevat paari tõusu erineval viisil sõita - nii kergemalt kerides kui ka raskema ülekandega. Ütleme nii, et tunne oli mõnus ja julgustav. Eks näis, kuidas pühapäeval läheb.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et trenni on tehtud, puhatud ka, enesetunne tundub ok. Loodetavasti peab tehnika ka kenasti vastu. Igatahes ootan sõitu.
pühapäev, 9. september 2012
Elva rattamaraton
Nii Tartu maratoni peaproov tehtud ehk Elva rattamaraton sõidetud.
Kui eelmisel aastal oli distantsiks 68 km-i, siis selleks aastaks olid korraldajad natukene rada juurde joonistanud ja nii oli distantsiks näidatud 72,6 km-i.
Peale sai mindud sooviga läbida distants umbes 3 tunniga, heal juhul alla 3 tunni isegi. Elvasse läksin koos kahe uue tuttavaga - leidsin endale transpordi läbi velo.clubbers.ee foorumi. Mõnus seltskond oli ja mis peamine - sõitsime sarnase tempoga.
Hommikul oli olemine tsipa väsinud aga jõudsime kenasti kohale ja sooja tehes ei tundunud ka, et seis väga hull oleks. Mida aeg edasi seda rohkem hakkas üldine väsimus tunda andma. Nii oligi, et kui start antud ja kõik minema kihutasid, siis kohe ei liikunud jalad piisava tempoga ja tõsine probleem oli pakutud tempoga kaasa minna.
Nii ma siis sebisin ja sebisin, mingi hetk hakkas rahvast selge ees vastu tulema, samas enesetunne oli nigel. Selline üldine väsimus oli ikka sees ja polnud teravust. See aga andis tunda just kiirematel lõikudel ning Elva rada on väga kiire rada. Väga kiire, siis just teiste analoogsete võistlustega võrreldes.
Mingi hetk sai ühele võistlejale sappa võetud ja nii mõneski mööda mindud ja vaikselt-vaikselt hakkas tulema tunne, et võib sõita küll. Arvan, et ei liialda, kui kusagil pärast teist tundi tekkis alles see tunne, et vot võiks sõita küll. Hakkas kiirus tekkima ja enesetunne läks paremaks. Seda vaatamata asjaolule, et kergelt kippus tibutama ja tugev tuul jahutas keha pidevalt.
Vaatamata kiiruse probleemile üllatusin mägede võtmisel. See koht, nende võistlejate vahel, kus liiklesin, polnud mingit probleemi mäel mitmetest mööda vurada. Samuti tundsin ennast mudastel lõikudel vägagi hästi. Jõudu oli kõvasti ja seda lõpuni välja, kui sai mäge võttes mitmetest nagu postidest mööda mindud ja nad kõvasti kaugusesse jäetud.
Samal põhjusel kadus minevikku ka härra, kellega mõned kilomeetrid koos sai sõidetud ja teisedki tuttavad seljad.
Nagu sain aru varem käinutest, siis oli teada, et raja lõpus ootab veel üks põnev metsatee ees. Esimesed meetrit tsipa hirmutasid aga kuna tunne oli hea, siis hakkasin seal andma. Kuniks üritasin kahest konkurendist korraga mööduda - üks kelle seljataga sõitsin otsustas vaevaliselt kulgeva konkurendi taga mõtlema jääda. Pilk ette näitas, et oh rohi, lähen. Aga tegelikult oli seal all peidus juurikas ja nii ma külili käisin.
Hüppasin püsti tagasi ja sai edasi kihutatud. Peagi sain need kaks konkurenti kätte ja siis leidsin uue juure :) ja jälle pikali. Võttis ikka kiruma küll kui umbes poole kilomeetri sees kaks korda kukud. Pärast teist kukkumist võtsin tsipa rahulikult esimese hooga, see kukkumine mõjus vaimule halvasti. Aga kerge kerimine ja varsti olid kukkumised unustatud ja sai edasi sõidetud.
Rohkem nagu ekstreemsusi ei tulnudki ette. Jõudsin finishisse ja tormasin kohe pessu, jube külm oli olla. Sellega võibki sõidu kokkuvõtta.
Aeg 3:38:44, ehk siis kõvasti alla soovitu. 30 minutit parema ajaga oleksin rahul olnud. Kes teab, mis need põhilised põhjused olid aga tuleb nüüd üle mõelda oma järgmise nädala treeningud. Algne plaan teisipäeval Nõmmele mägesid sõitma minna on hetkel ootele pandud. Homme mõtlen läbi, mida teha. Võibolla jätan mäed ära ja teen Nõmmel või Järve metsas kergemaid ringe ja sinna sisse kiiremaid lõike, et teravust saada.
Üldine tunne on, et Tartu Rattamaratoni silmaspidades on olulisem rõhk panna puhkusele aga et jalad ei unustaks väntamist ära, tuleb natukene kerimas ka käia.
Ahjaa, koht Elvas oli 706, kokku startis 857 sõitjat, 832 sõitjat said aja kirja. Ehk siis kindlalt võistlejate rivi teises pooles :)
Kui eelmisel aastal oli distantsiks 68 km-i, siis selleks aastaks olid korraldajad natukene rada juurde joonistanud ja nii oli distantsiks näidatud 72,6 km-i.
Peale sai mindud sooviga läbida distants umbes 3 tunniga, heal juhul alla 3 tunni isegi. Elvasse läksin koos kahe uue tuttavaga - leidsin endale transpordi läbi velo.clubbers.ee foorumi. Mõnus seltskond oli ja mis peamine - sõitsime sarnase tempoga.
Hommikul oli olemine tsipa väsinud aga jõudsime kenasti kohale ja sooja tehes ei tundunud ka, et seis väga hull oleks. Mida aeg edasi seda rohkem hakkas üldine väsimus tunda andma. Nii oligi, et kui start antud ja kõik minema kihutasid, siis kohe ei liikunud jalad piisava tempoga ja tõsine probleem oli pakutud tempoga kaasa minna.
Nii ma siis sebisin ja sebisin, mingi hetk hakkas rahvast selge ees vastu tulema, samas enesetunne oli nigel. Selline üldine väsimus oli ikka sees ja polnud teravust. See aga andis tunda just kiirematel lõikudel ning Elva rada on väga kiire rada. Väga kiire, siis just teiste analoogsete võistlustega võrreldes.
Mingi hetk sai ühele võistlejale sappa võetud ja nii mõneski mööda mindud ja vaikselt-vaikselt hakkas tulema tunne, et võib sõita küll. Arvan, et ei liialda, kui kusagil pärast teist tundi tekkis alles see tunne, et vot võiks sõita küll. Hakkas kiirus tekkima ja enesetunne läks paremaks. Seda vaatamata asjaolule, et kergelt kippus tibutama ja tugev tuul jahutas keha pidevalt.
Vaatamata kiiruse probleemile üllatusin mägede võtmisel. See koht, nende võistlejate vahel, kus liiklesin, polnud mingit probleemi mäel mitmetest mööda vurada. Samuti tundsin ennast mudastel lõikudel vägagi hästi. Jõudu oli kõvasti ja seda lõpuni välja, kui sai mäge võttes mitmetest nagu postidest mööda mindud ja nad kõvasti kaugusesse jäetud.
Samal põhjusel kadus minevikku ka härra, kellega mõned kilomeetrid koos sai sõidetud ja teisedki tuttavad seljad.
Nagu sain aru varem käinutest, siis oli teada, et raja lõpus ootab veel üks põnev metsatee ees. Esimesed meetrit tsipa hirmutasid aga kuna tunne oli hea, siis hakkasin seal andma. Kuniks üritasin kahest konkurendist korraga mööduda - üks kelle seljataga sõitsin otsustas vaevaliselt kulgeva konkurendi taga mõtlema jääda. Pilk ette näitas, et oh rohi, lähen. Aga tegelikult oli seal all peidus juurikas ja nii ma külili käisin.
Hüppasin püsti tagasi ja sai edasi kihutatud. Peagi sain need kaks konkurenti kätte ja siis leidsin uue juure :) ja jälle pikali. Võttis ikka kiruma küll kui umbes poole kilomeetri sees kaks korda kukud. Pärast teist kukkumist võtsin tsipa rahulikult esimese hooga, see kukkumine mõjus vaimule halvasti. Aga kerge kerimine ja varsti olid kukkumised unustatud ja sai edasi sõidetud.
Rohkem nagu ekstreemsusi ei tulnudki ette. Jõudsin finishisse ja tormasin kohe pessu, jube külm oli olla. Sellega võibki sõidu kokkuvõtta.
Aeg 3:38:44, ehk siis kõvasti alla soovitu. 30 minutit parema ajaga oleksin rahul olnud. Kes teab, mis need põhilised põhjused olid aga tuleb nüüd üle mõelda oma järgmise nädala treeningud. Algne plaan teisipäeval Nõmmele mägesid sõitma minna on hetkel ootele pandud. Homme mõtlen läbi, mida teha. Võibolla jätan mäed ära ja teen Nõmmel või Järve metsas kergemaid ringe ja sinna sisse kiiremaid lõike, et teravust saada.
Üldine tunne on, et Tartu Rattamaratoni silmaspidades on olulisem rõhk panna puhkusele aga et jalad ei unustaks väntamist ära, tuleb natukene kerimas ka käia.
Ahjaa, koht Elvas oli 706, kokku startis 857 sõitjat, 832 sõitjat said aja kirja. Ehk siis kindlalt võistlejate rivi teises pooles :)
pühapäev, 2. september 2012
Pärnu 2 Silla jooks
Üks väike jooksu sutsakas siis rattasõitude vahele tehtud. Noh, et päris tundmatu see jooksmine ei oleks, siis sa ikka mõned korrad ennist ka jooksmas käidud aga eks põhiline rõhk hetkel rattal.
Võistluseks oli Pärnus toimunud Jüri Jaansoni nimeline Kahe silla jooks, kus distantsiks umbes 9 km-i. Kuigi starti ja finishit on ajas natukene liigutatud, seda eelkõige sel põhjusel, et rahvast on kõvasti juurde tulnud, on raja pikkus enam vähem samaks jäänud. Kui siis vahest 300 meetrit on rada pikemaks veninud.
Panin kellale enne võistlust peale programmi, mis nägi ette keskmise kiiruse hoidmist 4:10 - 4:40 vahel, üldiselt sihtisin keskmist kiirust 4:30 min/km kanti, mis andnuks ajaks umbes 40 minutit ja 30 sekundit pealegi.
Stardi positsioon polnud kõige hullem aga siiski umbes 500 jooksjat olid ees pool. Kohe kui stardikoridorides gruppide vahelised lindid ära võeti, üritasin natukene ette poole trügida. Samas lindid võeti päris hilja ära ja poole trügimise peal anti juba start ja minekul ma olingi.
Algus oli mõnusalt kerge ja kui vaatasin kella, mis näitas kilomeetri aega alla 4 min/km kohta, siis ehmusin ja otsustasin tsipa hoogu alla tõmmata. Samas püsis kiirus stabiilselt seal 4:10 min/km kohta. Peas kergelt arvuti töötas, et vasakkaldal, kus rada kitsas ja ka väiksed mäed mängus, et seal võib ühtteist tempos järgi anda ja ikkagi soovitud 40 minutit saab ületatud.
Enne starti sai ühele tuttavale öeldud, et noh 40 minuti piiri sooviks alistada aga teda tahaks eelkõige võita :). Nähes teda umbes 2 kilomeetril ei hakanud kohe mööda ennast suruma, vaid läksin rahulikult edasi ja vaikselt mööda. Nagu selgus jooksis ta pikalt veel minuga ühes tempos. Lõpuks siiski suutsin vahe 30 sekundi peale vedada.
Muus osas rajal nagu midagi väga huvitavat või keerulist polnud. Raja vasakkallas, mille osas kartsin, et see on libe, oli üllatavalt mõnus. Läksin rajale maastikusussiga, võinuks rahulikult asfaldi omaga peale minna.
Viimase 500 meetri peal tõstsin natukene kiirust ka veel ning viimase 200 peal lisasin veelgi, kuniks nägin kella. Alguses silm ei seletanud, et kas aeg on tõesti 35 minutit ja edasi, siis aga selgus tõsiasi, et aeg oli 39 minutit ja juba 50 sekundit ka peale. Üldiselt mõjus see motivatsioonile natukene laastavalt, kuna kell oli ju ilusaid numbreid näidanud ja enda teada polnud hoogu nii palju ka vasakkaldal kaotanud.
Protokollist nähtub, et lõplik aeg 40:08. Noh suures plaanis sai ju eesmärk täidetud :). Kohaks 329, pole ka paha (1530 osalejat sai aja kirja).
Aga millest siis aegade erinevus - tundub, et jalatsiandur on natukene valesti kalibreeritud ja see luges distantsi tsipa pikemaks kui ta tegelikult oli / on. Nimelt mõõtis süsteem välja distantsi pikkuseks 9,1 km-i. Sealt ka see erinevus kiiruses - kui tundus, et kiirus 4:10, siis tegelikult oli vahest 4:20 või natukene enamgi.
A noh, mis siin ikka. Maratoni ajaks peaks asja korda seadistama, muidu seal ka näeb valesid numbreid.
Võib öelda, et jooksuga jäin rahule. Isiklikku reksi parandasin enam kui 3 minutiga. Tulevikus distants läbida 35 minutiga pole üldsegi ulme. Kindlasti võinuks ka täna kiiremini joosta, kui läinuks mõne sobiva seljaga kaasa. Kuid usaldades kella, et hoog on piisav, lõikasin näppu. Järgmine kord olen targem.
Võistluseks oli Pärnus toimunud Jüri Jaansoni nimeline Kahe silla jooks, kus distantsiks umbes 9 km-i. Kuigi starti ja finishit on ajas natukene liigutatud, seda eelkõige sel põhjusel, et rahvast on kõvasti juurde tulnud, on raja pikkus enam vähem samaks jäänud. Kui siis vahest 300 meetrit on rada pikemaks veninud.
Panin kellale enne võistlust peale programmi, mis nägi ette keskmise kiiruse hoidmist 4:10 - 4:40 vahel, üldiselt sihtisin keskmist kiirust 4:30 min/km kanti, mis andnuks ajaks umbes 40 minutit ja 30 sekundit pealegi.
Stardi positsioon polnud kõige hullem aga siiski umbes 500 jooksjat olid ees pool. Kohe kui stardikoridorides gruppide vahelised lindid ära võeti, üritasin natukene ette poole trügida. Samas lindid võeti päris hilja ära ja poole trügimise peal anti juba start ja minekul ma olingi.
Algus oli mõnusalt kerge ja kui vaatasin kella, mis näitas kilomeetri aega alla 4 min/km kohta, siis ehmusin ja otsustasin tsipa hoogu alla tõmmata. Samas püsis kiirus stabiilselt seal 4:10 min/km kohta. Peas kergelt arvuti töötas, et vasakkaldal, kus rada kitsas ja ka väiksed mäed mängus, et seal võib ühtteist tempos järgi anda ja ikkagi soovitud 40 minutit saab ületatud.
Enne starti sai ühele tuttavale öeldud, et noh 40 minuti piiri sooviks alistada aga teda tahaks eelkõige võita :). Nähes teda umbes 2 kilomeetril ei hakanud kohe mööda ennast suruma, vaid läksin rahulikult edasi ja vaikselt mööda. Nagu selgus jooksis ta pikalt veel minuga ühes tempos. Lõpuks siiski suutsin vahe 30 sekundi peale vedada.
Muus osas rajal nagu midagi väga huvitavat või keerulist polnud. Raja vasakkallas, mille osas kartsin, et see on libe, oli üllatavalt mõnus. Läksin rajale maastikusussiga, võinuks rahulikult asfaldi omaga peale minna.
Viimase 500 meetri peal tõstsin natukene kiirust ka veel ning viimase 200 peal lisasin veelgi, kuniks nägin kella. Alguses silm ei seletanud, et kas aeg on tõesti 35 minutit ja edasi, siis aga selgus tõsiasi, et aeg oli 39 minutit ja juba 50 sekundit ka peale. Üldiselt mõjus see motivatsioonile natukene laastavalt, kuna kell oli ju ilusaid numbreid näidanud ja enda teada polnud hoogu nii palju ka vasakkaldal kaotanud.
Protokollist nähtub, et lõplik aeg 40:08. Noh suures plaanis sai ju eesmärk täidetud :). Kohaks 329, pole ka paha (1530 osalejat sai aja kirja).
Aga millest siis aegade erinevus - tundub, et jalatsiandur on natukene valesti kalibreeritud ja see luges distantsi tsipa pikemaks kui ta tegelikult oli / on. Nimelt mõõtis süsteem välja distantsi pikkuseks 9,1 km-i. Sealt ka see erinevus kiiruses - kui tundus, et kiirus 4:10, siis tegelikult oli vahest 4:20 või natukene enamgi.
A noh, mis siin ikka. Maratoni ajaks peaks asja korda seadistama, muidu seal ka näeb valesid numbreid.
Võib öelda, et jooksuga jäin rahule. Isiklikku reksi parandasin enam kui 3 minutiga. Tulevikus distants läbida 35 minutiga pole üldsegi ulme. Kindlasti võinuks ka täna kiiremini joosta, kui läinuks mõne sobiva seljaga kaasa. Kuid usaldades kella, et hoog on piisav, lõikasin näppu. Järgmine kord olen targem.
neljapäev, 30. august 2012
Mõned trennid
Nädala selgroog on murtud ja aeg selgroo murdepunktist teisele poole jäänud trennid kirja panna.
Esmaspäev möödus puhkamise täheall.
Teisipäeval aga ajasin ennast jooksma. Nädalavahetuse trennidest olid jalad vaatamata venitamistele väga-väga valusad. Tööl oli lausa raske esimesi samme teha pärast toolilt tõusmist. Seega oli ka jooksma hakates alguses natukene nagu raske. Õnneks aja jooksul olukord paranes oluliselt.
Kavas oli ülimalt rahulikult kõige pealt sörkida jalad soojaks ja siis teha 7 korda 1 minut kiiresti (tempo umbes 3:30 - 3:50 min/km) ja seejärel 3 minutit kergelt.
Jooksin kodu juures oleval staadionil, millel on 300 meetrine ring. Iga minutiga sai joostud natukene enam kui ringike. Jalad olid üllatavalt head neid kiirendusi tehes. Esimene kiirendus saigi tehtud selliselt, et tempo püsis alla 3 min/km kohta enamuse ajast. Kusagil kuuenda kiirenduse ajal tundsid, et on juba joostud, samas polnud probleemi kiirust tõsta, et see minut vastu pidada. Kuigi jah kiiruse reguleerimine ehk õiges vahemikus püsimine muutus kergemaks ja lihtsamaks - tempo ei läinud liig kõrgele.
Trenni kõige tähelepanu väärsem hetk oli vast see kui mulle pandi staadionil valgustus tööle. Tekkis selline proffi tunne kohe :), samas polnuks probleeme ka pimedas joosta :)
Trenni aeg kokku tuli 59 minutit, läbitud sai napp 8,5 km-i.
Reedel on plaan teha veel üks jooks, siis pikemad lõigud ja madalam kiirus kavas.
Kolmapäeval hüppasin aga ratta selga. Olen nüüd kolm korda käinud maastikurattaga sõitmas ja iga korra järgselt tuleb ratast puhastada :). Eile oli muidu täitsa kuiv aga otsustasin kodust liigelda ümber Ülemiste järve Järve metsa - seda mitte Järvevana teed pidi vaid teiselt poolt. No ja selle sõidu ajal sattusin korra ühele sopasele metsateele ka. Tulemuseks siis ootab mind jälle rattapesu ees :).
Plaan oli sõita 2 tundi, ühelt poolt järve Järve metsa ja teiselt poolt tagasi koju. Kuna Järve metsa jõudmine võttis aega umbes 45 minutit, siis tuli teine sama palju Järve metsa 2,5 km-isel rajal tiirelda. Palju neid ringe seal tehtud sai ma ei teagi aga täitsa mõnus oli. Tempo oli hea ning asjad mida võib mägedeks nimetada olid väga lihtsad ja kergelt sõidetavad. Mingi hetk tekkis nagu lihtsalt tüdimus, kuna kell ei liikunud ega liikunud :). Sai siis mõned ringid kergemalt võetud, et ei peaks enam tiirutama :)
Rajal kohtasin ka ühte "kipsjalg" sportlast :), kelle nägemine ehmatas ja üllatas nõnna palju, et oli vaja kiiresti-kiiresti pidurdada ja kontrollida, kas tõesti tema :). Pidurdus muidugi tekitas jooksjal väikse ärevuse või ehmatuse, mis tegi päeva kohe paremaks :).
Kokku tuli sõiduaega planeeritud 2 tundi, läbitud sai selle ajaga umbes 46,7 km-i (GPS-i ja rattaanduri andmed erinevad aga arvatavasti on rattaanduris viga - vale rattasuurus sisestatud). Enesetunne oli mõnus.
Selline see nädala algus siis oli. Täna puhkan, reedel väike jooks koos väikse kiirendusega, laupäeval teen rahulikuma rattasõidu ning pühapäeval Kahe Silla jooks. Plaan on panna kellale jälle piirkiirused paika ning minna üritama aega alla 40 minuti.
Esmaspäev möödus puhkamise täheall.
Teisipäeval aga ajasin ennast jooksma. Nädalavahetuse trennidest olid jalad vaatamata venitamistele väga-väga valusad. Tööl oli lausa raske esimesi samme teha pärast toolilt tõusmist. Seega oli ka jooksma hakates alguses natukene nagu raske. Õnneks aja jooksul olukord paranes oluliselt.
Kavas oli ülimalt rahulikult kõige pealt sörkida jalad soojaks ja siis teha 7 korda 1 minut kiiresti (tempo umbes 3:30 - 3:50 min/km) ja seejärel 3 minutit kergelt.
Jooksin kodu juures oleval staadionil, millel on 300 meetrine ring. Iga minutiga sai joostud natukene enam kui ringike. Jalad olid üllatavalt head neid kiirendusi tehes. Esimene kiirendus saigi tehtud selliselt, et tempo püsis alla 3 min/km kohta enamuse ajast. Kusagil kuuenda kiirenduse ajal tundsid, et on juba joostud, samas polnud probleemi kiirust tõsta, et see minut vastu pidada. Kuigi jah kiiruse reguleerimine ehk õiges vahemikus püsimine muutus kergemaks ja lihtsamaks - tempo ei läinud liig kõrgele.
Trenni kõige tähelepanu väärsem hetk oli vast see kui mulle pandi staadionil valgustus tööle. Tekkis selline proffi tunne kohe :), samas polnuks probleeme ka pimedas joosta :)
Trenni aeg kokku tuli 59 minutit, läbitud sai napp 8,5 km-i.
Reedel on plaan teha veel üks jooks, siis pikemad lõigud ja madalam kiirus kavas.
Kolmapäeval hüppasin aga ratta selga. Olen nüüd kolm korda käinud maastikurattaga sõitmas ja iga korra järgselt tuleb ratast puhastada :). Eile oli muidu täitsa kuiv aga otsustasin kodust liigelda ümber Ülemiste järve Järve metsa - seda mitte Järvevana teed pidi vaid teiselt poolt. No ja selle sõidu ajal sattusin korra ühele sopasele metsateele ka. Tulemuseks siis ootab mind jälle rattapesu ees :).
Plaan oli sõita 2 tundi, ühelt poolt järve Järve metsa ja teiselt poolt tagasi koju. Kuna Järve metsa jõudmine võttis aega umbes 45 minutit, siis tuli teine sama palju Järve metsa 2,5 km-isel rajal tiirelda. Palju neid ringe seal tehtud sai ma ei teagi aga täitsa mõnus oli. Tempo oli hea ning asjad mida võib mägedeks nimetada olid väga lihtsad ja kergelt sõidetavad. Mingi hetk tekkis nagu lihtsalt tüdimus, kuna kell ei liikunud ega liikunud :). Sai siis mõned ringid kergemalt võetud, et ei peaks enam tiirutama :)
Rajal kohtasin ka ühte "kipsjalg" sportlast :), kelle nägemine ehmatas ja üllatas nõnna palju, et oli vaja kiiresti-kiiresti pidurdada ja kontrollida, kas tõesti tema :). Pidurdus muidugi tekitas jooksjal väikse ärevuse või ehmatuse, mis tegi päeva kohe paremaks :).
Kokku tuli sõiduaega planeeritud 2 tundi, läbitud sai selle ajaga umbes 46,7 km-i (GPS-i ja rattaanduri andmed erinevad aga arvatavasti on rattaanduris viga - vale rattasuurus sisestatud). Enesetunne oli mõnus.
Selline see nädala algus siis oli. Täna puhkan, reedel väike jooks koos väikse kiirendusega, laupäeval teen rahulikuma rattasõidu ning pühapäeval Kahe Silla jooks. Plaan on panna kellale jälle piirkiirused paika ning minna üritama aega alla 40 minuti.
esmaspäev, 27. august 2012
Nädalavahetus
Kuna Jõulumäele ei läinud aga rattaga sõita oli vaja, siis läksin laupäeval Nõmmele. Plaaniks oli sõita Nõmme-Harku ringi - 15 km-i ring. Alguses mõtlesin, et võiks 4 ringi ära sõita või isegi tsipa rohkem aga muutsin plaani, kuna sõidu ajal tundsin, et see oleks liigne pingutus. Kuigi noh kui trenn sai tehtud, siis tundsin siiski, et võinuks ju veel sõita :).
Aga auto parkisin jälle Rahumäe kalmistu lähedale, sõitsin Nõmmele ja seejärel hakkasin "kütma". Kokku sai tehtud 3 täis ringi. Lisaks tegin viimase 3nda ringi ajal täiendava tiiru Harku pool (umbes 10 km-ine ring) ja viimaselt ringilt tulles ja laskudes Nõmme spordikeskuse poole sai pärast "mäe" alt läbi sõitmist mindud tõusust (ringil teine tõus) üles ja tegin peale ühe Hiiu staadioni juurest mööda mineva ringi.
Kokku tuli distantsiks umbes 62,5 km-i, aega läks 2:33.
Jäin täitsa rahule selle pingutusega. Mäed said kõik sõites võetud. Harku poolsel osal tundus isegi kiirust olema. Seega tuleb veel natukene pingutada ja siis võib ennast võistlustel proovile panna.
Tõusudel õnnestus sedakorda vähem vinderdatud rattaga, mis tundus, et mõjus päris hästi edasi liikumisele. Samuti otsustasin tagant kõige suuremale hammasrattale mitte üle minna. Jõudu ennast üles lükata oli ja liigse kerimise puhul tundus kuidagi osa võimu õhku minevat. Rääkimata siis asjaolust, et tehnika veab vähe alt.
Tehnika osas on probleeme tagumise käiguvahetusega ning esiamordiga. Eks peab need asjad enne olulisi võistlusi korda laskma teha. Hetkel amort vajub liiga läbi ja see teeb tõusu võtmise vähe raskemaks no ja rääkimata siis sellest, et iga käiguvahetust teed väikse hirmuga, mis saab.
Pühapäeval tegin üle pika aja ühe jooksu.
Plaanis oli 75 minutit jooksu aeroobsestsonis. Algselt planeeritud tempo 6:40 min/km kohta sai kiiresti ümber joostud. Tegelik tempo oli alla 6 min/km.
Nii juhtuski, et kokku sai läbitud pea 12,8 km'i, aeg läks 1:16.
Enesetunne oli alguses päris raske. Oli tunda, et jalad ei ole harjunud jooksmisega. Trenni kestel läks olemine paremaks aga pärast trenni olid jalad ikka päris väsinud ja valusad.
Käesoleva nädala sees peaks korra või paar veel tossud jalga panema, kuna nädalavahetusel vaja Pärnus kahele sillale tiir peale teha. Vaatab, kuidas enesetunne nädala jooksul muutub aga eesmärgiks võiks võtta kiiruse umbes 4:25 - 4:35 min/km, mis tähendab pea 9 km-i läbimist ajaga 41/42 minutit. Kas selline plaan ka õnnestub selgub hiljem :).
Aga auto parkisin jälle Rahumäe kalmistu lähedale, sõitsin Nõmmele ja seejärel hakkasin "kütma". Kokku sai tehtud 3 täis ringi. Lisaks tegin viimase 3nda ringi ajal täiendava tiiru Harku pool (umbes 10 km-ine ring) ja viimaselt ringilt tulles ja laskudes Nõmme spordikeskuse poole sai pärast "mäe" alt läbi sõitmist mindud tõusust (ringil teine tõus) üles ja tegin peale ühe Hiiu staadioni juurest mööda mineva ringi.
Kokku tuli distantsiks umbes 62,5 km-i, aega läks 2:33.
Jäin täitsa rahule selle pingutusega. Mäed said kõik sõites võetud. Harku poolsel osal tundus isegi kiirust olema. Seega tuleb veel natukene pingutada ja siis võib ennast võistlustel proovile panna.
Tõusudel õnnestus sedakorda vähem vinderdatud rattaga, mis tundus, et mõjus päris hästi edasi liikumisele. Samuti otsustasin tagant kõige suuremale hammasrattale mitte üle minna. Jõudu ennast üles lükata oli ja liigse kerimise puhul tundus kuidagi osa võimu õhku minevat. Rääkimata siis asjaolust, et tehnika veab vähe alt.
Tehnika osas on probleeme tagumise käiguvahetusega ning esiamordiga. Eks peab need asjad enne olulisi võistlusi korda laskma teha. Hetkel amort vajub liiga läbi ja see teeb tõusu võtmise vähe raskemaks no ja rääkimata siis sellest, et iga käiguvahetust teed väikse hirmuga, mis saab.
Pühapäeval tegin üle pika aja ühe jooksu.
Plaanis oli 75 minutit jooksu aeroobsestsonis. Algselt planeeritud tempo 6:40 min/km kohta sai kiiresti ümber joostud. Tegelik tempo oli alla 6 min/km.
Nii juhtuski, et kokku sai läbitud pea 12,8 km'i, aeg läks 1:16.
Enesetunne oli alguses päris raske. Oli tunda, et jalad ei ole harjunud jooksmisega. Trenni kestel läks olemine paremaks aga pärast trenni olid jalad ikka päris väsinud ja valusad.
Käesoleva nädala sees peaks korra või paar veel tossud jalga panema, kuna nädalavahetusel vaja Pärnus kahele sillale tiir peale teha. Vaatab, kuidas enesetunne nädala jooksul muutub aga eesmärgiks võiks võtta kiiruse umbes 4:25 - 4:35 min/km, mis tähendab pea 9 km-i läbimist ajaga 41/42 minutit. Kas selline plaan ka õnnestub selgub hiljem :).
reede, 24. august 2012
Jõulumäe rattamaraton
Võistlus, kus pidin osalema, kuid oma lohakusest tingituna ei osale. Võibolla on see isegi hea, kes teab :). Igatahes pärast registreerimist olin reg tasu maksmisel märkinud vale isiku saajaks ja nii see raha kontole tagasi tuli. Loomulikult ei vaadanud seda varem kui alles eile. Stardiporotokoll oli juba ära saadetud ja lisada enam kedagi võimalik polnud.
Starti saaks minna ka koha peal registreerides aga kuna tegemist pole mingi tähtsa võistlusega minu jaoks, siis seda kulu ma pole nõus tegema. Noh ja kindlasti saaks mõne käest osta ka stardikoha aga jällegi, ei näinud põhjust punnitamiseks ja raha kulutamiseks.
Parem teen kusagil kodukandis trenni ja valmistun selliselt.
Eile oligi päev, kus viisin maastikuratta üle, kes teab, mis aja, välja sõidule. Võtsin suuna Nõmmele. Plaanis oli sõita noid mägesid (või siledat maad kui tuua siia Rein Taaramäe üteluse võrdlus Võru Rattaralli kohta), mis asuvad staadioni juures ehk siis 5 km-isel ringil.
Kuna minekuga jäin hilja peale, siis sõitsin autoga kodust natukene lähemale, nii sai väike soojendus enne mägesid ikka ära tehtud. Väga harjumatu oli alguses maastikurattaga sõita - käte haare laiem, oluliselt pehmem sõita jne-jne. Samas väga kaua ei läinud ja tõusude ajaks oli tunne juba ok, või vähemalt polnud mahti enam erinevust märgata.
Natukene tiirutades kujunes välja ring, mis viis kõikse pealt üles Tähetorni tänava äärsest tõusust, tee alt mineva tunnelini. Siis laskusin tagasi all, teise laskumise alt läbi ja kohe paremale, väike painega tõus. Uuesti sama laskumise peale ning seejärel võtsin suuna suusarajal esimeseks tõusuks oleva tõusu juurde. Piisavalt pikk ja küllaltki järsk lõpus. Edasi siis uuesti samale ringile.
100% kõiki tõuse üles sõita ei õnnestunud. Põhjuseid mitmeid, kuid põhiline siiski enda oskamatus. Mida enam sõitsin, seda enam sain aru, et jõudu nagu on aga ei oska seda õigesti edasi anda. Paaril korral tuli küll ka kett maha aga noh eks see oli ka puhas oma viga - pole väga mõtet tagant suurele hammasrattale vahetada juba raskelt vajutades. Oht, et üle viskab on päris suur, samas jah kuni selle hetkeni saab vahetada küll.
Põhilised hädad, mis siis ilmnesid olid liialt palju lenksuga mängist, mis tähendas, et paaril korral kippus ratas tänu sellele pehmesse pinnasesse minema või lihtsalt mõttetult üle kivide või puude sõitma.
Eks tark oleks mõne teadjaga korra / paar sõita, et need õiged nipid teada saaks, seniks aga tuleb lihtsalt kangutada ja jõuga panna, niipalju kui saab :)
Kokku sõitsin siis kolm ringi, mille raames sai need kolm põhilist tõusu ära võetud. Lisaks sai keskmist tõusu, suusarajal teine tõus, veel kaks korda sõidetud. Korra sõitsin ka 5 km-ise ringi nö ülemise osa läbi, see oli lausa lihtne :).
Kuna Jõulumäe sõit jääb ära, siis mõtlen, mida nädalavahetusega peale hakata :), praegu on mõtetes Nõmme või Kõrvemaa. Nõmme on lähedal, Kõrvemaal aga saaks sõita pikemat ringi, kus siis erineva tõusud sees ja seega rada põnevam.
Starti saaks minna ka koha peal registreerides aga kuna tegemist pole mingi tähtsa võistlusega minu jaoks, siis seda kulu ma pole nõus tegema. Noh ja kindlasti saaks mõne käest osta ka stardikoha aga jällegi, ei näinud põhjust punnitamiseks ja raha kulutamiseks.
Parem teen kusagil kodukandis trenni ja valmistun selliselt.
Eile oligi päev, kus viisin maastikuratta üle, kes teab, mis aja, välja sõidule. Võtsin suuna Nõmmele. Plaanis oli sõita noid mägesid (või siledat maad kui tuua siia Rein Taaramäe üteluse võrdlus Võru Rattaralli kohta), mis asuvad staadioni juures ehk siis 5 km-isel ringil.
Kuna minekuga jäin hilja peale, siis sõitsin autoga kodust natukene lähemale, nii sai väike soojendus enne mägesid ikka ära tehtud. Väga harjumatu oli alguses maastikurattaga sõita - käte haare laiem, oluliselt pehmem sõita jne-jne. Samas väga kaua ei läinud ja tõusude ajaks oli tunne juba ok, või vähemalt polnud mahti enam erinevust märgata.
Natukene tiirutades kujunes välja ring, mis viis kõikse pealt üles Tähetorni tänava äärsest tõusust, tee alt mineva tunnelini. Siis laskusin tagasi all, teise laskumise alt läbi ja kohe paremale, väike painega tõus. Uuesti sama laskumise peale ning seejärel võtsin suuna suusarajal esimeseks tõusuks oleva tõusu juurde. Piisavalt pikk ja küllaltki järsk lõpus. Edasi siis uuesti samale ringile.
100% kõiki tõuse üles sõita ei õnnestunud. Põhjuseid mitmeid, kuid põhiline siiski enda oskamatus. Mida enam sõitsin, seda enam sain aru, et jõudu nagu on aga ei oska seda õigesti edasi anda. Paaril korral tuli küll ka kett maha aga noh eks see oli ka puhas oma viga - pole väga mõtet tagant suurele hammasrattale vahetada juba raskelt vajutades. Oht, et üle viskab on päris suur, samas jah kuni selle hetkeni saab vahetada küll.
Põhilised hädad, mis siis ilmnesid olid liialt palju lenksuga mängist, mis tähendas, et paaril korral kippus ratas tänu sellele pehmesse pinnasesse minema või lihtsalt mõttetult üle kivide või puude sõitma.
Eks tark oleks mõne teadjaga korra / paar sõita, et need õiged nipid teada saaks, seniks aga tuleb lihtsalt kangutada ja jõuga panna, niipalju kui saab :)
Kokku sõitsin siis kolm ringi, mille raames sai need kolm põhilist tõusu ära võetud. Lisaks sai keskmist tõusu, suusarajal teine tõus, veel kaks korda sõidetud. Korra sõitsin ka 5 km-ise ringi nö ülemise osa läbi, see oli lausa lihtne :).
Kuna Jõulumäe sõit jääb ära, siis mõtlen, mida nädalavahetusega peale hakata :), praegu on mõtetes Nõmme või Kõrvemaa. Nõmme on lähedal, Kõrvemaal aga saaks sõita pikemat ringi, kus siis erineva tõusud sees ja seega rada põnevam.
laupäev, 18. august 2012
Tallinn - Pärnu
Õigem oleks küll öelda, et start oli Peetri alevikust ja finish natukene enne Pärnut - Eametsa külas. Aga noh mis nende detailide kallal ikka norida :)
Start hommikul kümmekond minutit pärast 7t, seda selleks, et vältida suuremat liiklust ning jõuaks varem kohale - rohkem aega päeval toimetada.
Plaan - hoida keskmist kiirust umbes 30 km/h ehk siis mõte oli - nelja tunniga sõidan ära. Loomulikult suutsin ära unustada, et distants ju pole 120 km-i vaid pikem. Lõpuks selgus, et distants oli 128,5 km-i.
Liikuma hakates oli tore see, et tuul puudus. Ilmaennustust vaadates tundus, et tuleb lääne või loode tuul, mis oleks tähendanud, et sõidul Tallinn-Pärnu mnt peale saanuks võidelda vastu tuulega. Õnneks siis tuule puudus üldse ja kohe mõnus oli sõita.
Alustasin vaikselt aga kauaks seda vaiksust ei olnud. Hasart oli sees ja nii sai vähe hoogu lisatud. Kodust suure maanteeni oli natukene enam kui 25 km-i, aega läks umbes 53 minutit. Pärast seda siis sai alles selle tunde, et liigun Pärnu poole :).
Edasine sõit läks enam-vähem rahulikult. Kui kaks tundi sõidetud, tegin väikse pausi - sõin banaani ja tsipa tõmbasin hinge. Järgmise sarnase pausi tegin 3 tunni möödudes ning siis viimane paus kui sõidetud oli 3:45. Viimane paus oli osaliselt tingitud vahejuhtumist, mis seisnes esimese ratta kodara purunemises.
Äkki käis pinn ja katki ta oligi. Tulemuseks see, et esimene ratas hakkas nö kaheksas liikuma, mis omakorda tähendas, et iga ratta pöörde ajal oli vähemalt korra ka pidur peal :). Egas liiga lihtne saagi ju üks sõit olla.
Lisaks tekkis kusagilt tuul ja seda häirivalt külje pealt, samas ka natukene vastu puhudes. Jalad olid juba päris pehmed ja nii oli viimane 10 km-i ikka päris korralik kannatus, sest hoogu ei soovinud ju väga alla lasta.
Lõpuks kohal olin, näitas kell sõidu ajaks 4:17:18, mis tähendab, et keskmine kiirus tuli täpselt 30 km/h. Ehk siis plaan sai täidetud ning mis peamine, pole paha keskmine kiirus üksi sõitmise kohta.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli ühe väärt pingutusega ning loodan, et tulevastel võistlustel annab see kõik tunda.
Üritasin ka varasemate aastate tulemusi leida aga ei leidnudki peale ühe, 2010 aasta tulemi. Tea, kas 2011 jäi siis sõitmata ja esimene sõit sai hoopis 2009 tehtud, mille kohta, mul märkmed puuduvad hetkel või mis. Peab teisest arvutist uurima ja otsima erinevaid faile, võibolla ikkagi on mingi märge kusagil. Enda teada nagu kolmas kord sai distants läbitud :)
Aga 2010 aasta kohta järgnev info: 122 km-i, 4:51:20
Tookord sai alustatud keskklinnast, seega oli vähem vaja sõita :).
Järgnevatel aastatel võiks midagi põnevamat teha :). Üks mõte on väike velotuur - kolme päevaga distantsil Pärnu-Tallinn-Tartu-Pärnu. Lihtne see olema ei saaks aga kes ütles, et lihtne peab olema? :)
Start hommikul kümmekond minutit pärast 7t, seda selleks, et vältida suuremat liiklust ning jõuaks varem kohale - rohkem aega päeval toimetada.
Plaan - hoida keskmist kiirust umbes 30 km/h ehk siis mõte oli - nelja tunniga sõidan ära. Loomulikult suutsin ära unustada, et distants ju pole 120 km-i vaid pikem. Lõpuks selgus, et distants oli 128,5 km-i.
Liikuma hakates oli tore see, et tuul puudus. Ilmaennustust vaadates tundus, et tuleb lääne või loode tuul, mis oleks tähendanud, et sõidul Tallinn-Pärnu mnt peale saanuks võidelda vastu tuulega. Õnneks siis tuule puudus üldse ja kohe mõnus oli sõita.
Alustasin vaikselt aga kauaks seda vaiksust ei olnud. Hasart oli sees ja nii sai vähe hoogu lisatud. Kodust suure maanteeni oli natukene enam kui 25 km-i, aega läks umbes 53 minutit. Pärast seda siis sai alles selle tunde, et liigun Pärnu poole :).
Edasine sõit läks enam-vähem rahulikult. Kui kaks tundi sõidetud, tegin väikse pausi - sõin banaani ja tsipa tõmbasin hinge. Järgmise sarnase pausi tegin 3 tunni möödudes ning siis viimane paus kui sõidetud oli 3:45. Viimane paus oli osaliselt tingitud vahejuhtumist, mis seisnes esimese ratta kodara purunemises.
Äkki käis pinn ja katki ta oligi. Tulemuseks see, et esimene ratas hakkas nö kaheksas liikuma, mis omakorda tähendas, et iga ratta pöörde ajal oli vähemalt korra ka pidur peal :). Egas liiga lihtne saagi ju üks sõit olla.
Lisaks tekkis kusagilt tuul ja seda häirivalt külje pealt, samas ka natukene vastu puhudes. Jalad olid juba päris pehmed ja nii oli viimane 10 km-i ikka päris korralik kannatus, sest hoogu ei soovinud ju väga alla lasta.
Lõpuks kohal olin, näitas kell sõidu ajaks 4:17:18, mis tähendab, et keskmine kiirus tuli täpselt 30 km/h. Ehk siis plaan sai täidetud ning mis peamine, pole paha keskmine kiirus üksi sõitmise kohta.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli ühe väärt pingutusega ning loodan, et tulevastel võistlustel annab see kõik tunda.
Üritasin ka varasemate aastate tulemusi leida aga ei leidnudki peale ühe, 2010 aasta tulemi. Tea, kas 2011 jäi siis sõitmata ja esimene sõit sai hoopis 2009 tehtud, mille kohta, mul märkmed puuduvad hetkel või mis. Peab teisest arvutist uurima ja otsima erinevaid faile, võibolla ikkagi on mingi märge kusagil. Enda teada nagu kolmas kord sai distants läbitud :)
Aga 2010 aasta kohta järgnev info: 122 km-i, 4:51:20
Tookord sai alustatud keskklinnast, seega oli vähem vaja sõita :).
Järgnevatel aastatel võiks midagi põnevamat teha :). Üks mõte on väike velotuur - kolme päevaga distantsil Pärnu-Tallinn-Tartu-Pärnu. Lihtne see olema ei saaks aga kes ütles, et lihtne peab olema? :)
kolmapäev, 15. august 2012
Jälle trennis
Pealkirjast võib välja lugeda muidugi nagu oleks kuid ilma trennita olnud :) aga see pealkiri lihtsalt tundus sobivat :).
Esmaspäeval ehk päev pärast rullimaratoni puhkasin, eile aga istusin ratta selga, et kergelt sõita, maksimaalselt 90 minutit. Aknast välja vaadates aga puudus igasugune soov ratta selga istuda, kuna tuul oli häirivalt tugev. Kuid nagu ikka - vead ennast lõpuks välja ja pole häda midagi.
Alguses tundus, et sõit saab olema kõike muud kui tore ja lihtne, kuid kas teekond asus tuule suhtes hästi või siis on lihtsalt eelnevatest trennidest kasu aga kiirus ja pulss selle juures olid üllatavad head. Kui välja jätta esimene viis kilomeetrit, siis edasi oli kiirus pidevalt 26 km/h ja enam ning ei saa öelda, et tuult pole puhunud. Ning nagu öeldud, seda kõike tavapärase treeningpulsi juures.
Igatahes sai kokkuvõttes läbitud 34,5 km-i, aega läks umbes 1:20, pulss 143/224 - arvata on, et reaalne keskmine pulss jäi pigem alla 140, kuna trenni alguses nägin siis selliseid ilusaid numbreid nagu 220 ja enamgi :). Teagi, kas vöö oli halvasti märg või hakkab anduri patarei tühjaks saama. Varem ka sarnast "nalja" juhtunud.
Pärast rattasõitu tegin natukene ka erinevaid jõuharjutusi. On näha, et jõudu jalgades on aga tasakaalu napib :)
Täna kindel puhkepäev, homme peaks ka kergema sõidu tegema, reedel puhkama ning laupäeval on plaan hommikul rattaga Tallinnast Pärnusse sõita.
Kaks aastat olen seda asja juba teinud, tavaliselt küll kusagil juunis aga sedakorda ei juhtunud võimalust varem sõit ette võtta. Omamoodi traditsiooniks on asi kujunenud, ei tahaks seda traditsiooni katkestada.
Sõidul mingeid muid eesmärke ei ole, kui kohale jõuda. Eks muidugi üritan võimalikult kiiresti seda teha aga samas ei ole kavas pulssi punasesse lasta selle nimel.
Esmaspäeval ehk päev pärast rullimaratoni puhkasin, eile aga istusin ratta selga, et kergelt sõita, maksimaalselt 90 minutit. Aknast välja vaadates aga puudus igasugune soov ratta selga istuda, kuna tuul oli häirivalt tugev. Kuid nagu ikka - vead ennast lõpuks välja ja pole häda midagi.
Alguses tundus, et sõit saab olema kõike muud kui tore ja lihtne, kuid kas teekond asus tuule suhtes hästi või siis on lihtsalt eelnevatest trennidest kasu aga kiirus ja pulss selle juures olid üllatavad head. Kui välja jätta esimene viis kilomeetrit, siis edasi oli kiirus pidevalt 26 km/h ja enam ning ei saa öelda, et tuult pole puhunud. Ning nagu öeldud, seda kõike tavapärase treeningpulsi juures.
Igatahes sai kokkuvõttes läbitud 34,5 km-i, aega läks umbes 1:20, pulss 143/224 - arvata on, et reaalne keskmine pulss jäi pigem alla 140, kuna trenni alguses nägin siis selliseid ilusaid numbreid nagu 220 ja enamgi :). Teagi, kas vöö oli halvasti märg või hakkab anduri patarei tühjaks saama. Varem ka sarnast "nalja" juhtunud.
Pärast rattasõitu tegin natukene ka erinevaid jõuharjutusi. On näha, et jõudu jalgades on aga tasakaalu napib :)
Täna kindel puhkepäev, homme peaks ka kergema sõidu tegema, reedel puhkama ning laupäeval on plaan hommikul rattaga Tallinnast Pärnusse sõita.
Kaks aastat olen seda asja juba teinud, tavaliselt küll kusagil juunis aga sedakorda ei juhtunud võimalust varem sõit ette võtta. Omamoodi traditsiooniks on asi kujunenud, ei tahaks seda traditsiooni katkestada.
Sõidul mingeid muid eesmärke ei ole, kui kohale jõuda. Eks muidugi üritan võimalikult kiiresti seda teha aga samas ei ole kavas pulssi punasesse lasta selle nimel.
esmaspäev, 13. august 2012
Tartu Rulluisumaraton
Ja ongi see sõit tehtud.
Pikalt mõtlesin, mida siis kirjutada ja kuidagi tühi tunne oli.
Eesmärgid enne võistlust
Sõit ise oli minule nii ja naa - tõusudel ja laugel liiklemine oli ok, väiksemad laskumised olid ka ok aga pikemad laskumised, kus hoog suureks läheb ja kus on võimalik päris palju võita, seal oli vägagi korralik ebakindlus. Ei julge grupis laskuda või noh kui aus olla, siis korra kui pundis laskusin, siis olin pundi peas. Ei juhtunud võimalust jääda pundi lõppu, kus võiks olla natukene lihtsam ja kergem. Samas ka üksi laskudes ikka tunned kuidas mingil aja hetkel muutub olemine uiskudel ebakindlaks.
Üks põhjendusi sellele võib olla muidugi see, et uisud lähevad pahkluu kandist natukene lahti - paelad annavad järele. See tekitab olukorra, et jalg ei kontrolli täielikult uisku ja uisk hakkab isetahtsi kõikuma ning sealt tekib jalga ebakindlus.
Sellise põhjenduse suutsin omas peas välja mõelda.
No ja ühest asjast ei saa ma ikkagi aru. Kui minu sõidu keskmine kiirus oli umbes 24,5 km/h, siis esimestel kusagil 36 ja enam km/h juures. Kuidas see võimalik on? :) Mida nad teisiti teevad, millest, kus kohast see nii suur erinevus sisse tuleb?
Vaikselt tekib juba sportlik hasart enam ja enam tegelda rullitamisega, et sellele küsimusele vastus leida :)
Enesetunne päev pärast võistlust on kergelt väsinud - väsinud on nii keha üldiselt kui ka jalad eraldiseisvalt. Samas ei ole midagi hullu. Selg annab natukene tunda aga ka see pole väga hull.
Ikka ja jälle on tunne, et 100% võistlusel välja ei pannud, just füüsilise jõu ja vastupidavuse arvelt. Ju siis tehnika on olematu ja sellest ka esimestega võrreldes nii suur keskmise kiiruse vahe.
Täna puhkepäev, homme võiks natukene ratast kerida ja siis vaatab edasi, mis saama hakkab.
Pikalt mõtlesin, mida siis kirjutada ja kuidagi tühi tunne oli.
Eesmärgid enne võistlust
- Aeg alla 2 tunni - tegemist oli vahest ühe primaarsema eesmärgiga, kuidas samas oli kahtlev, kas see võiks õnnestuda. Nagu näitab ajalugu ma võin küll mõelda, et sõidan grupis aga mingil seletamatul põhjusel ma ei julge või ei taha või ei suuda või ei oska seal grupis sõita. Eks tuleb vast spetsiaalselt harjutada grupis sõitmist ja kui mujal ei saa, siis tuleb rohkem EMT Rullituuri võistlustest osa võtta.
Ahjaa, eesmärk sai kenasti täidetud ka - aeg 1:57:02. - Suuta läbi ime kaitsta oma stardinumbrit - ehk siis startisin numbriga 472 ja mõtlesin, et kui suudaks lõpetada kõrgemal kui seljal olev number, siis oleks juba väga äge. Samas teadmine, et seljatagant on startimas pea 400 sõitjat veel ja kindlasti on nende hulgas kiireid sõitjaid, siis väga ei uskunud, et suudan paremat kohta saavutada.
Aga eks alati jätab mõni ka eest tulemata ja kõiki numbreid pole võibolla välja antud. Igatahes olin finishis 446nda kohaga, mis tuleb tunnistada üllatas mind.
Sõit ise oli minule nii ja naa - tõusudel ja laugel liiklemine oli ok, väiksemad laskumised olid ka ok aga pikemad laskumised, kus hoog suureks läheb ja kus on võimalik päris palju võita, seal oli vägagi korralik ebakindlus. Ei julge grupis laskuda või noh kui aus olla, siis korra kui pundis laskusin, siis olin pundi peas. Ei juhtunud võimalust jääda pundi lõppu, kus võiks olla natukene lihtsam ja kergem. Samas ka üksi laskudes ikka tunned kuidas mingil aja hetkel muutub olemine uiskudel ebakindlaks.
Üks põhjendusi sellele võib olla muidugi see, et uisud lähevad pahkluu kandist natukene lahti - paelad annavad järele. See tekitab olukorra, et jalg ei kontrolli täielikult uisku ja uisk hakkab isetahtsi kõikuma ning sealt tekib jalga ebakindlus.
Sellise põhjenduse suutsin omas peas välja mõelda.
No ja ühest asjast ei saa ma ikkagi aru. Kui minu sõidu keskmine kiirus oli umbes 24,5 km/h, siis esimestel kusagil 36 ja enam km/h juures. Kuidas see võimalik on? :) Mida nad teisiti teevad, millest, kus kohast see nii suur erinevus sisse tuleb?
Vaikselt tekib juba sportlik hasart enam ja enam tegelda rullitamisega, et sellele küsimusele vastus leida :)
Enesetunne päev pärast võistlust on kergelt väsinud - väsinud on nii keha üldiselt kui ka jalad eraldiseisvalt. Samas ei ole midagi hullu. Selg annab natukene tunda aga ka see pole väga hull.
Ikka ja jälle on tunne, et 100% võistlusel välja ei pannud, just füüsilise jõu ja vastupidavuse arvelt. Ju siis tehnika on olematu ja sellest ka esimestega võrreldes nii suur keskmise kiiruse vahe.
Täna puhkepäev, homme võiks natukene ratast kerida ja siis vaatab edasi, mis saama hakkab.
esmaspäev, 6. august 2012
Rullimaratoni eel
Võib liialdamata öelda, et eelmise aasta üks raskemaid sportlike kogemusi oli Tartu Rulluisumaraton - jõud sai otsa, jalad valutasid uiskudest jne-jne. Ütleme nii, et tol hetkel tundus, et hädadel ei ole otsa ega lõppu.
Sel aastal sai mõeldud, et võiks selle ettevõtmise vähe soodsamaks endale kujundada :). Samas võib juba ette arvata, et väga soodne see olema ei saa - kui mujalt ei valuta, siis alaselg hakkab kindlasti valu tegema. Tundub, et sisesed lihased on nõnna nõrgad, et pikemalt sund asendis olles väsivad lihased ära ja hakkab valu tekkima.
Samas on nüüd saanud natukene rullitatud ja üritatud muuhulgas ka tehnikat parandada ning lihtsalt seda õiget tunnetust leida. Pole küll väga palju sõitnud aga ju siis lihastes, ajus või kus krt teab on midagi mälus, sest iga korraga on tunda, et enesekindlus kasvab ja sõitmine on mõnusam.
Eelmisel nädalal sai tehtud järgnevaid trenne -
Teisipäeval kaks korda rullidel - hommikul 23 km-i, õhtul 20 km-i.
Kolmapäeval 21 km-i
Neljapäeval 34 km-i
Reedel oli algselt planeeritud üldse puhkepäev aga lõpuks ikka vedasin ennast välja. Samas sai rõhk pandud eelkõige tehnikale. Läbitud sai kõigest natukene üle 7 km-i
Laupäeval oli kavas 20 km-ine ring ning pühapäeval 37 km-i.
Pühapäeval sattusin Tallinnas äsja ametlikult avatud uuele kergliiklusteele, mis saab alguse Nõmmelt, Hiiult kui täpsem olla ning lõppeb Õismäe kandis. Tee pikkus on natukene peale 5t kilomeetrit. Asfalt hea sile, teel laiust piisavalt - saab eessõitjatest kenasti mööda. Üldiselt võib öelda, et hea rada - kavatsen seda kindlasti veel kasutada.
Natukene tõrva ka meepotti - nimelt ristub rada korra autoteega ning korra parklasse sissesõiduga. Teisega polegi väga probleemi aga esimese ristumisega tekkis eile endalgi korra mure.
Nimelt kusagil pärast 2 kilomeetrit tuli vähemalt minule ristumine ootamatult ja kuna tol hetkel lähenes ristmikule ka auto, siis puudus kogemus, kuidas autojuht käitub. Hilisem kogemus näitas, et autojuhid on sel kohal äärmiselt tähelepanelikud ja võtavad ilusti hoo maha, kuid arvestades asjaolu, et kergliiklusteel liikleja ei ole otseselt eelistatud sellel ristumisel, siis võiks tähelepanu äratav silt olla natukene kaugemal. Seda kõike lihtsalt selleks, et vältida ootamatuid kokkupõrkeid.
Rajast veel ka nii palju, et profiililt on rada Nõmme poolt minnes alla mäge ja tagasi tuleb siis mäest üles ronida. Pulsikell joonistas päris kena mäe profiili seisukohast välja :)
Sel nädalal peab veel kergelt sõitma minema aga väga pikki sõite enam kavas ei ole.
Sel aastal sai mõeldud, et võiks selle ettevõtmise vähe soodsamaks endale kujundada :). Samas võib juba ette arvata, et väga soodne see olema ei saa - kui mujalt ei valuta, siis alaselg hakkab kindlasti valu tegema. Tundub, et sisesed lihased on nõnna nõrgad, et pikemalt sund asendis olles väsivad lihased ära ja hakkab valu tekkima.
Samas on nüüd saanud natukene rullitatud ja üritatud muuhulgas ka tehnikat parandada ning lihtsalt seda õiget tunnetust leida. Pole küll väga palju sõitnud aga ju siis lihastes, ajus või kus krt teab on midagi mälus, sest iga korraga on tunda, et enesekindlus kasvab ja sõitmine on mõnusam.
Eelmisel nädalal sai tehtud järgnevaid trenne -
Teisipäeval kaks korda rullidel - hommikul 23 km-i, õhtul 20 km-i.
Kolmapäeval 21 km-i
Neljapäeval 34 km-i
Reedel oli algselt planeeritud üldse puhkepäev aga lõpuks ikka vedasin ennast välja. Samas sai rõhk pandud eelkõige tehnikale. Läbitud sai kõigest natukene üle 7 km-i
Laupäeval oli kavas 20 km-ine ring ning pühapäeval 37 km-i.
Pühapäeval sattusin Tallinnas äsja ametlikult avatud uuele kergliiklusteele, mis saab alguse Nõmmelt, Hiiult kui täpsem olla ning lõppeb Õismäe kandis. Tee pikkus on natukene peale 5t kilomeetrit. Asfalt hea sile, teel laiust piisavalt - saab eessõitjatest kenasti mööda. Üldiselt võib öelda, et hea rada - kavatsen seda kindlasti veel kasutada.
Natukene tõrva ka meepotti - nimelt ristub rada korra autoteega ning korra parklasse sissesõiduga. Teisega polegi väga probleemi aga esimese ristumisega tekkis eile endalgi korra mure.
Nimelt kusagil pärast 2 kilomeetrit tuli vähemalt minule ristumine ootamatult ja kuna tol hetkel lähenes ristmikule ka auto, siis puudus kogemus, kuidas autojuht käitub. Hilisem kogemus näitas, et autojuhid on sel kohal äärmiselt tähelepanelikud ja võtavad ilusti hoo maha, kuid arvestades asjaolu, et kergliiklusteel liikleja ei ole otseselt eelistatud sellel ristumisel, siis võiks tähelepanu äratav silt olla natukene kaugemal. Seda kõike lihtsalt selleks, et vältida ootamatuid kokkupõrkeid.
Rajast veel ka nii palju, et profiililt on rada Nõmme poolt minnes alla mäge ja tagasi tuleb siis mäest üles ronida. Pulsikell joonistas päris kena mäe profiili seisukohast välja :)
Sel nädalal peab veel kergelt sõitma minema aga väga pikki sõite enam kavas ei ole.
pühapäev, 29. juuli 2012
Fakto Auto Tallinna Rahvasõit
Mõned nädalad eelmisest võistlusest möödas, viimasest rattavõistlusest möödas umbes kaks kuud. Vahepääl on natsa trenni tehtud nii, et oli õige aeg kontrollida, kuidas võistlus olukorras hakkama saan. Selleks oli valitud Fakto Auto Tallinna Rahvasõit, mis sobis eelkõige sellepärast, et tiirleb ta kodu lähedal - osaliselt tavapärastel treeningradadel - kui ka sellepärast, et sel aastal oli finish lausa kodu ees. No kuidas sa jätad sellisel võistlusel osalemata?
Distantsiks oli umbes 95 km-i ja eesmärgiks võtsin selle distantsi kolme tunniga ära sõita. Samas maanteesõidu eripäraks on see, et kui saad sobivasse gruppi, siis võib distantsi oluliselt kiiremini läbida väiksema pingutusega jne. Seega eks soov oli sattuda mõnda "normaalsesse" gruppi ja siis vajadusel ise tööd tehes ka lõpuni jõuda.
Rattasõidu puhul mängib tihti suurt rolli ka ilm, eriti tuul aga ka soojus. Seda korda ilma ennustus just väga positiivne ei olnud - temperatuuriks lubati umbes 30 kraadi sooja ning tuuleks umbes 10 m/s. Kodu ees olevad lipud "lipendasid" hommikul päris usinalt. Õnneks tundus, et alguses on tuul vastu ja pärast vähe soodsam.
Pärast võistlust vaatasin, et reaalselt oli temperatuur vahemikus 34 -36 kraadi, tuul samas pöördus ja seda ka võistluse käigus. Seega oli tuule mõttes kõige raskem siiski lõpp. Vahemärkuseks võib öelda, et hetkel postitust kirjutades need samad eelnevalt mainitud lipud seisavad täiesti sorgus :).
Võistlus ise oli nii ja naa. Alguses küll oli vaja kohe 40+ kiirus rauda tõmmata aga seda eelkõige selleks, et piduliku stardi järgselt esimestele ikka järgi jõuda. Kahjuks oli enne tehnilist starti oli juba ka paar kukkumist. Kõige tobedam olukord aga esines juba enne stardi kanga alla jõudmist, kui kusagil seljataga kellegil rattakumm tühjaks läks. Täielik ebaõnn.
Endal õnnestus sellise asjaga hakkama saadud, et panin enne võistlus tuubis oleva geeli püksi sääre alla - oli kavas vetsus käia ja siis amps sisse võtta - panin kahjuks kork alla poole ja enne kui vetsu jõudsin, tundsin kuidas midagi voolab mööda jalga :). Eks see too sama geel oli :).
Pärast tehnilist starti läks kohe kõmmutamiseks. Algselt tundus, et õnnestus normaalsesse punti saada, mis ka piisavalt suur aga kahjuks Peetri küla taga läks see punt pooleks ja avastasin seda liiga hilja. Ise jäin muidugi tagumisse otsa. Võib öelda, et sellesse lagunemisse läks ka 10-15 minutit parem aeg. Korraks üritasin järgi tõmmata aga mitte keegi kaasa ei tulnud ja üksi ei olnud sellist rammu, et paari saja meetrine vahe kinni tõmmata.
Lõpuks andsin alla ja tagant tuli seltskond uuesti järgi, kuhu siis ennast ka paigutasin ja kellega sai koos lõpuni sõidetud.
Eest kukkus sõidu jooksul päris mitmeid meite gruppi. Kas nad sinna ka jäid või mitte, seda ei oska öelda - no polnd põhjust seljataha vaadata. Kiirus oli täitsa normaalne ja igati sõidetav - kusagil 32 - 40 km/h vahel kõikus. Kahjuks olid ees pidevalt ainult ühed ja samad inimesed ja kordamööda vedamist ei toimunud. Kes teab muidugi, kui oleks korralikult vahetatud, kas ka siis oleksin pundis püsinud aga igatahes oleks soovinud näha mõne "tüübi" puhul ka vähe vedamist.
Pärast tee pöördeid ja tuule osas ebasoodsamasse suunda sattudes kukkus tempo päris korralikult. Käisin ka ise sel hetkel korduvalt vedamas aga nii kui selja sirgu ajasid, et puhata oli ka kõik. Ei tulnud vedamisel abi.
Võistluse lõpu poole muidugi asjad muutusid - nii umbes 15 km-i enne lõppu hakati juba vaikselt kõmmutama ja siiani puhanuid nägi järjest enam ees rapsimas. Sel hetkel sai endale selgeks, et jalas pole seda powerit (tervitan :)). Ei suuda kiiremate käikudega kaasa minna. Hambad risti, pulss 100(2)% maksimumist. Umbes 2 km-i enne lõppu, Assaku kandis, on teel kaks väikest mäekest. Otsustasin veel üritada ja seltskonda raputada. Rahva hulk vähenes päris korralikult ja teisel ehk viimasel künkal oli kõmmutajaid veel. Võtsin ühele ka sappa aga Vana-Tartu mnt pealt Peetri alevikku keerates juhtus alagaja ratturi aps - sisenesin kurvi kas liiga kiiresti või vale nurga alt või lihtsalt ei usaldanud rattarehve. Igatahes olin sunnitud pidurdama ja sinna läks rütm ja ka hoog. Hetkeks veel üritasin aga teised tulid juba liiga suure hooga. Lisaks eksisin veel ka viimases kurvis, kus jälle olin sunnitud tänu sellele pidurdama. Pärast seda võtsin hoo alla ja vaatasin, kas pere ka raja ääres või mitte :).
Grupp mis võis olla kusagil 30-50 liikmeline oli korralikult pilbasteks tõmmatud. Esimesena ei lõpetanud sellest seltskonnast, samas vast kusagil 10ndal possal küll. Noh mis seal ikka, eks võit oli nii või naa läinud :)
Kokkuvõttes võib öelda, et jalgades puudub see jõud või teravus, et jõnksutada. Stabiilselt sõita polnud hullu. Samuti oli selgelt näha, et puudus grupisõidu kogemus - seda ilmestab kasvõi alguses õige mineku maha magamine.
Selles kuumuses ja küllaltki tuulises ilmas sai tehtud enda jaoks rahuldav tulemus. Otsest ära kukkumist polnud, lihtsalt piisavat teravust polnud. Hea kontroll enne järgmisi treeninguid.
Mitteametlik info - distants 95,4 km-i, aeg 3:01:48, pulss 179/196. Ametlikaeg peaks vast nii umbes minuti jagu parem olema, kuid eks see selgub kui protokoll avalikuks saab.
Distantsiks oli umbes 95 km-i ja eesmärgiks võtsin selle distantsi kolme tunniga ära sõita. Samas maanteesõidu eripäraks on see, et kui saad sobivasse gruppi, siis võib distantsi oluliselt kiiremini läbida väiksema pingutusega jne. Seega eks soov oli sattuda mõnda "normaalsesse" gruppi ja siis vajadusel ise tööd tehes ka lõpuni jõuda.
Rattasõidu puhul mängib tihti suurt rolli ka ilm, eriti tuul aga ka soojus. Seda korda ilma ennustus just väga positiivne ei olnud - temperatuuriks lubati umbes 30 kraadi sooja ning tuuleks umbes 10 m/s. Kodu ees olevad lipud "lipendasid" hommikul päris usinalt. Õnneks tundus, et alguses on tuul vastu ja pärast vähe soodsam.
Pärast võistlust vaatasin, et reaalselt oli temperatuur vahemikus 34 -36 kraadi, tuul samas pöördus ja seda ka võistluse käigus. Seega oli tuule mõttes kõige raskem siiski lõpp. Vahemärkuseks võib öelda, et hetkel postitust kirjutades need samad eelnevalt mainitud lipud seisavad täiesti sorgus :).
Võistlus ise oli nii ja naa. Alguses küll oli vaja kohe 40+ kiirus rauda tõmmata aga seda eelkõige selleks, et piduliku stardi järgselt esimestele ikka järgi jõuda. Kahjuks oli enne tehnilist starti oli juba ka paar kukkumist. Kõige tobedam olukord aga esines juba enne stardi kanga alla jõudmist, kui kusagil seljataga kellegil rattakumm tühjaks läks. Täielik ebaõnn.
Endal õnnestus sellise asjaga hakkama saadud, et panin enne võistlus tuubis oleva geeli püksi sääre alla - oli kavas vetsus käia ja siis amps sisse võtta - panin kahjuks kork alla poole ja enne kui vetsu jõudsin, tundsin kuidas midagi voolab mööda jalga :). Eks see too sama geel oli :).
Pärast tehnilist starti läks kohe kõmmutamiseks. Algselt tundus, et õnnestus normaalsesse punti saada, mis ka piisavalt suur aga kahjuks Peetri küla taga läks see punt pooleks ja avastasin seda liiga hilja. Ise jäin muidugi tagumisse otsa. Võib öelda, et sellesse lagunemisse läks ka 10-15 minutit parem aeg. Korraks üritasin järgi tõmmata aga mitte keegi kaasa ei tulnud ja üksi ei olnud sellist rammu, et paari saja meetrine vahe kinni tõmmata.
Lõpuks andsin alla ja tagant tuli seltskond uuesti järgi, kuhu siis ennast ka paigutasin ja kellega sai koos lõpuni sõidetud.
Eest kukkus sõidu jooksul päris mitmeid meite gruppi. Kas nad sinna ka jäid või mitte, seda ei oska öelda - no polnd põhjust seljataha vaadata. Kiirus oli täitsa normaalne ja igati sõidetav - kusagil 32 - 40 km/h vahel kõikus. Kahjuks olid ees pidevalt ainult ühed ja samad inimesed ja kordamööda vedamist ei toimunud. Kes teab muidugi, kui oleks korralikult vahetatud, kas ka siis oleksin pundis püsinud aga igatahes oleks soovinud näha mõne "tüübi" puhul ka vähe vedamist.
Pärast tee pöördeid ja tuule osas ebasoodsamasse suunda sattudes kukkus tempo päris korralikult. Käisin ka ise sel hetkel korduvalt vedamas aga nii kui selja sirgu ajasid, et puhata oli ka kõik. Ei tulnud vedamisel abi.
Võistluse lõpu poole muidugi asjad muutusid - nii umbes 15 km-i enne lõppu hakati juba vaikselt kõmmutama ja siiani puhanuid nägi järjest enam ees rapsimas. Sel hetkel sai endale selgeks, et jalas pole seda powerit (tervitan :)). Ei suuda kiiremate käikudega kaasa minna. Hambad risti, pulss 100(2)% maksimumist. Umbes 2 km-i enne lõppu, Assaku kandis, on teel kaks väikest mäekest. Otsustasin veel üritada ja seltskonda raputada. Rahva hulk vähenes päris korralikult ja teisel ehk viimasel künkal oli kõmmutajaid veel. Võtsin ühele ka sappa aga Vana-Tartu mnt pealt Peetri alevikku keerates juhtus alagaja ratturi aps - sisenesin kurvi kas liiga kiiresti või vale nurga alt või lihtsalt ei usaldanud rattarehve. Igatahes olin sunnitud pidurdama ja sinna läks rütm ja ka hoog. Hetkeks veel üritasin aga teised tulid juba liiga suure hooga. Lisaks eksisin veel ka viimases kurvis, kus jälle olin sunnitud tänu sellele pidurdama. Pärast seda võtsin hoo alla ja vaatasin, kas pere ka raja ääres või mitte :).
Grupp mis võis olla kusagil 30-50 liikmeline oli korralikult pilbasteks tõmmatud. Esimesena ei lõpetanud sellest seltskonnast, samas vast kusagil 10ndal possal küll. Noh mis seal ikka, eks võit oli nii või naa läinud :)
Kokkuvõttes võib öelda, et jalgades puudub see jõud või teravus, et jõnksutada. Stabiilselt sõita polnud hullu. Samuti oli selgelt näha, et puudus grupisõidu kogemus - seda ilmestab kasvõi alguses õige mineku maha magamine.
Selles kuumuses ja küllaltki tuulises ilmas sai tehtud enda jaoks rahuldav tulemus. Otsest ära kukkumist polnud, lihtsalt piisavat teravust polnud. Hea kontroll enne järgmisi treeninguid.
Mitteametlik info - distants 95,4 km-i, aeg 3:01:48, pulss 179/196. Ametlikaeg peaks vast nii umbes minuti jagu parem olema, kuid eks see selgub kui protokoll avalikuks saab.
reede, 27. juuli 2012
Natuke solki on jälle merre voolanud
ehk siis eelmisest postitusest nädalapäevad möödas.
Pole nagu midagi kirjutada olnud. Trenni on küll tehtud aga noh ei midagi erilist.
Eelmisest postitusest möödunud aega jääb pühapäeval üks pikem ratta ots. Kestvusega 4:04, läbitud sai umbes 103 km-i. Pulsi numbrid olid 146 / 168.
Muidu tavapärane sõit, erilisemaks tegi 2 x 1 tund pulsiga vahemikus 146 - 158. Ülejäänud pingutus jäi pulsil alla 146. Jalg oli mõnusalt kerge ja oleks võinud veel vändata, kui olnuks vajadust / soovi. Tundud, et trennidest on ikka kasu - selline pikem ots tuleb juba päris kergelt ära.
Trenni kaasa võetud kaks banaani ja kaks Snickersit sai söödud selliselt, et üks Snickers tuli kodu tagasi. Muu kraami surusin kolmandal tunnil kõhtu. Kas sai söömine ajastatud õigesse hetke või oli eelnevalt korralikult söödud, igatahes tühja kõhu tunnet või energia kriisi ei tundnud enne söömist egas ka pärast.
Kuna pühapäeval on kavas väike võistlus, siis natukene olen koormusi ikka maha võtnud. Esmaspäeval tegin pika sõidu järgselt kerge 1:13 pika veeremise. Läbitud sai 28,23 km-i, pulss oli 136 / 159.
Eesmärk oligi siis lihtsalt veereda ja lasta jalgadel taastuda.
Teisipäevale paigutasin aga vähe raskema trenni.
Alustuseks 30 minutit soojendust ja siis 1 min kiirusega vahemikus 38-42 km/h, siis 15 minutit kergelt, siis 2 min eelnevalt mainitud kiirusega, siis jälle 15 min kergelt ja 3 minutit suurema kiirusega. Pärast 15 minutilist kergemat minekut 2 ja 1 minutit kiirema hooga.
Kui esimene minut polnud vajaliku kiiruse hoidmisega probleeme, siis edasi läks asi juba raskeks. Pole lihtsalt nii võimast jalga, et sellist kiirust vastu väga tugevat tuult suruda. Samas suutsin kõik lõigud läbida kiirusega enam kui 30 km/h ja viimane 1 km, kus tuul ei olnud vastu vaid küljelt õnnestus kiirus viia 32 km/h juurde.
Kuuldes, mis ilma käesolevaks pühapäevaks lubab, siis lootust on, et vast suudan normaalse hooga distantsi läbi veerde.
Kolmapäeval puhkus, neljapäeval oli kavas lühike, kuid intensiivne treening.
Ajaliselt kulus vaid 1:18, kuid selle sees sai tehtud 2 x 3 km-i pulsiga 159-170 ja 2 x 2 km-i pulsiga 183-195. Jaotatud olid need kiiremad lõigud 3 km-i, siis kaks korda kaks ja siis jälle kolm. Iga lõigu vahele oli paigutatud 10 minutit kergemat kerimist.
Hoog oli täitsa normaalne ja kuigi teise 2 km-ise lõigu keskel tuli tuul vastu, siis vaatamata sellele õnnestus kõikide lõikude keskmised kiirused hoida üle 34 km/h (esimene lõik sai alla tuult mindud ja seal oli probleeme pulsi üles saamisega).
Õhtul käisin veel kergelt rullitamas. Oli mõnus :)
Sellised need mõned trennid on olnud. Rohkem kiirust olen taga otsinud. Kui rulluisumaraton tehtud saab, siis tulebki otsida taga nii kiirust kui väntamise sagedust - kui ei saa mägedest üles jõuga, siis saab kerides :).
Loodetavasti ei hakka pühapäevasel rattasõidu aegu pussnuge sadama ja tornaadosid ringi lendama :)
Pole nagu midagi kirjutada olnud. Trenni on küll tehtud aga noh ei midagi erilist.
Eelmisest postitusest möödunud aega jääb pühapäeval üks pikem ratta ots. Kestvusega 4:04, läbitud sai umbes 103 km-i. Pulsi numbrid olid 146 / 168.
Muidu tavapärane sõit, erilisemaks tegi 2 x 1 tund pulsiga vahemikus 146 - 158. Ülejäänud pingutus jäi pulsil alla 146. Jalg oli mõnusalt kerge ja oleks võinud veel vändata, kui olnuks vajadust / soovi. Tundud, et trennidest on ikka kasu - selline pikem ots tuleb juba päris kergelt ära.
Trenni kaasa võetud kaks banaani ja kaks Snickersit sai söödud selliselt, et üks Snickers tuli kodu tagasi. Muu kraami surusin kolmandal tunnil kõhtu. Kas sai söömine ajastatud õigesse hetke või oli eelnevalt korralikult söödud, igatahes tühja kõhu tunnet või energia kriisi ei tundnud enne söömist egas ka pärast.
Kuna pühapäeval on kavas väike võistlus, siis natukene olen koormusi ikka maha võtnud. Esmaspäeval tegin pika sõidu järgselt kerge 1:13 pika veeremise. Läbitud sai 28,23 km-i, pulss oli 136 / 159.
Eesmärk oligi siis lihtsalt veereda ja lasta jalgadel taastuda.
Teisipäevale paigutasin aga vähe raskema trenni.
Alustuseks 30 minutit soojendust ja siis 1 min kiirusega vahemikus 38-42 km/h, siis 15 minutit kergelt, siis 2 min eelnevalt mainitud kiirusega, siis jälle 15 min kergelt ja 3 minutit suurema kiirusega. Pärast 15 minutilist kergemat minekut 2 ja 1 minutit kiirema hooga.
Kui esimene minut polnud vajaliku kiiruse hoidmisega probleeme, siis edasi läks asi juba raskeks. Pole lihtsalt nii võimast jalga, et sellist kiirust vastu väga tugevat tuult suruda. Samas suutsin kõik lõigud läbida kiirusega enam kui 30 km/h ja viimane 1 km, kus tuul ei olnud vastu vaid küljelt õnnestus kiirus viia 32 km/h juurde.
Kuuldes, mis ilma käesolevaks pühapäevaks lubab, siis lootust on, et vast suudan normaalse hooga distantsi läbi veerde.
Kolmapäeval puhkus, neljapäeval oli kavas lühike, kuid intensiivne treening.
Ajaliselt kulus vaid 1:18, kuid selle sees sai tehtud 2 x 3 km-i pulsiga 159-170 ja 2 x 2 km-i pulsiga 183-195. Jaotatud olid need kiiremad lõigud 3 km-i, siis kaks korda kaks ja siis jälle kolm. Iga lõigu vahele oli paigutatud 10 minutit kergemat kerimist.
Hoog oli täitsa normaalne ja kuigi teise 2 km-ise lõigu keskel tuli tuul vastu, siis vaatamata sellele õnnestus kõikide lõikude keskmised kiirused hoida üle 34 km/h (esimene lõik sai alla tuult mindud ja seal oli probleeme pulsi üles saamisega).
Õhtul käisin veel kergelt rullitamas. Oli mõnus :)
Sellised need mõned trennid on olnud. Rohkem kiirust olen taga otsinud. Kui rulluisumaraton tehtud saab, siis tulebki otsida taga nii kiirust kui väntamise sagedust - kui ei saa mägedest üles jõuga, siis saab kerides :).
Loodetavasti ei hakka pühapäevasel rattasõidu aegu pussnuge sadama ja tornaadosid ringi lendama :)
neljapäev, 19. juuli 2012
Mõned trennid tehtud, mõni ees
Järjekordsest nädalast pool on läbi. Neli päeva trenni tehtud, kaks puhkepäeva (võibolla 1,5) plaanis ja siis jälle pikem trenn.
Trenn on läinud nii, et esmaspäeva hommikul oli kavas 1,5 tundi ratast. Täpsemalt kulus aega 1:29, läbitud sai 34,1 km-i, pulss oli 133/158.
Sõitu iseloomustab väga tugev vastutuul. Üldse on sel nädalal tuulega asjad nö "hästi" olnud. Samas esmaspäeval oli kõikse tugevam tuul. Kuna distants oli sinna-tagasi, siis teine osa distantsist oli mõnusalt kerge aga tugev tuul lööb pulsi üles ja see mõjutab kohe keskmist pulsi.
Ahjaa, tuul oli nõnna tore, et kui väntamise hetkeks järgi jätsid, siis oli oht seisma jääda :).
Päeva teises pooles tegin 50 minutilise nö jõu treeningu - kükist hüpped, jooksud mäkke, hüpped mäkke. Olemine oli täitsa ok aga jalg oli natsa pehmu.
Teisipäevane programm oli sarnane esmaspäevasele - ratas ja jõud. Väntamine kestis 1:36, läbitud sai 40 km-i, pulss oli 136/162.
Järjekordselt esines tugev tuul, samas enesetunne oli väga hea ja eelkõige sai pulsi üles just alla tuult sõites - soov vändata oli nõnna suur :).
Õhtune jõu trenn oli aga üllatavalt kerge - jalad olid vist juba harjunud sellise koormusega.
Kolmapäevane programm pidi olema sarnane kahele eelmisele aga õhtune jõutrenn jäi ära. Hommikune väntamine aga ebaõnnestus, kuna umbes 8km-i enne trenni lõppu läks esikumm tühjaks ja nii tuli siis vaikselt tagasi kulgeda. Lisaks kimbutas seda korda korralik padukas.
Trenniaeg 1:25, läbitud sai 31,14 km-i, pulss 133/148.
Tänane päev nägi ette vaid ühe trenni, seega tegin väntamise tsipa pikemalt - 2:21. Läbitud sai 59,57 km-i, pulss oli 137/187.
Pulsi ajasid kõrgeks viis lõiku / kiirendust. Iga lõigu pikkuseks oli 1 min ja lõik tuli läbida max pingutuse alas, ehk siis ratta puhul pulsiga üle 171 löögi minutis.
Kummid jäid terveks, kukkumisi polnud, ilm oli kena ehk siis kohe meeldivad tingimused trenni tegemiseks, sh ka enesetunne oli väga hea. Mõned korrad õnnestus isegi liiklust rikkuda ehk siis sõita kiiremini kui lubatud piirkiirus ette nägi :). Rattaga sõites on see alati meeldiv kogemus :).
Homme trenni ei tee, ülehomme vaatab, kui siis õhtul. Pühapäeval aga kavas vähemalt 4 tunnine rattaots.
Trenn on läinud nii, et esmaspäeva hommikul oli kavas 1,5 tundi ratast. Täpsemalt kulus aega 1:29, läbitud sai 34,1 km-i, pulss oli 133/158.
Sõitu iseloomustab väga tugev vastutuul. Üldse on sel nädalal tuulega asjad nö "hästi" olnud. Samas esmaspäeval oli kõikse tugevam tuul. Kuna distants oli sinna-tagasi, siis teine osa distantsist oli mõnusalt kerge aga tugev tuul lööb pulsi üles ja see mõjutab kohe keskmist pulsi.
Ahjaa, tuul oli nõnna tore, et kui väntamise hetkeks järgi jätsid, siis oli oht seisma jääda :).
Päeva teises pooles tegin 50 minutilise nö jõu treeningu - kükist hüpped, jooksud mäkke, hüpped mäkke. Olemine oli täitsa ok aga jalg oli natsa pehmu.
Teisipäevane programm oli sarnane esmaspäevasele - ratas ja jõud. Väntamine kestis 1:36, läbitud sai 40 km-i, pulss oli 136/162.
Järjekordselt esines tugev tuul, samas enesetunne oli väga hea ja eelkõige sai pulsi üles just alla tuult sõites - soov vändata oli nõnna suur :).
Õhtune jõu trenn oli aga üllatavalt kerge - jalad olid vist juba harjunud sellise koormusega.
Kolmapäevane programm pidi olema sarnane kahele eelmisele aga õhtune jõutrenn jäi ära. Hommikune väntamine aga ebaõnnestus, kuna umbes 8km-i enne trenni lõppu läks esikumm tühjaks ja nii tuli siis vaikselt tagasi kulgeda. Lisaks kimbutas seda korda korralik padukas.
Trenniaeg 1:25, läbitud sai 31,14 km-i, pulss 133/148.
Tänane päev nägi ette vaid ühe trenni, seega tegin väntamise tsipa pikemalt - 2:21. Läbitud sai 59,57 km-i, pulss oli 137/187.
Pulsi ajasid kõrgeks viis lõiku / kiirendust. Iga lõigu pikkuseks oli 1 min ja lõik tuli läbida max pingutuse alas, ehk siis ratta puhul pulsiga üle 171 löögi minutis.
Kummid jäid terveks, kukkumisi polnud, ilm oli kena ehk siis kohe meeldivad tingimused trenni tegemiseks, sh ka enesetunne oli väga hea. Mõned korrad õnnestus isegi liiklust rikkuda ehk siis sõita kiiremini kui lubatud piirkiirus ette nägi :). Rattaga sõites on see alati meeldiv kogemus :).
Homme trenni ei tee, ülehomme vaatab, kui siis õhtul. Pühapäeval aga kavas vähemalt 4 tunnine rattaots.
pühapäev, 15. juuli 2012
Nädal jälle läbi
Järjekordne nädal trenni tehtud.
Algus oli kerge, lõpp läks juba päris raskeks.
Esmaspäeval tegin 1:17 pikkuse rattasõidu. Läbitud sai 30,5, pulss oli 129/144. Enesetunne oli nii ja naa aga pulsist oli näha, et eelmine raske nädal oli alles organismis. Samas polnud midagi hullu.
Teisipäeval ja Kolmapäeval tulid puhkepäevad. Teisipäev oli nii ka mõeldud aga kolmapäev sattus asjade kokkulangemisena puhkpäevaks.
Neljapäeval õnnestus jälle ratta selga istuda aga seda suhteliselt õhtul hilja. Samas enesetunne oli mega. Trenniaeg oli 1:32, läbitud sai 38,14 km-i, pulss 128/145. Pulss läks kõrgele just trenni teise poolega, kus tuul oli vähe vastu, samas jalad olid mõnusalt kerged ja ka muidu enesetunne super.
Reedel sai hommikul tehtud jälle väike 1:28 ratta ots, distantsiks kujunes 31,16 km, pulss oli kena 121/134. Enesetunne oli järjekordselt väga-väga hea. Lausa mõnus on sellise tundega sõita :)
Pärast lõunat tegin veel ka väikse jõutreeningu ka. Rõhk puhtalt jalgadel - alustuseks kerge sörk, siis 10 korda mäkke jooksu, seejärel 3x30 korda kükist üleshüpped, umbes 2 minutit hüpete vahel pausi. 5 minutiline paus, pärast mida veel 3x20 hüpet ja sellele järgnes 5 korda ühel jalal mäkke hüpped (kummalegi jalale 5 korda).
Ütleme nii, et 2 tundi rattaga sõita on kergem kui seda 50 minutilist trenni teha :). Võttis ikka väga-väga läbi. Mäkke hüpete ajal tõmbas juba kergelt pildi ka virvendama :) aga kannatasin ära.
Laupäev kujunes eriti sportlikuks. Hommik algas 2:57 kestva ratta sõiduga. Alguses olid jalad ikka päris kanged ja juba jõudsin kahetseda, et miks oli vaja päev varem selline raske trenn teha aga tunnise trenni järel läks olemine väga heaks ja kannatas sõita küll ja küll. Kokku õnnestus läbida 70,62 km-i, pulss oli 141/162.
Põnevam hetk oli see, et trenni lõppedes, nii 200-300 meetrit enne lõppu avastasin, et tagumine rehv tühjenemas. Millal see kõik alguse sai ei teagi.
Pärast lõunat tegin jälle päev varem läbi tehtud jõuharjutuste kava. Algselt mõtlesin küll et viilin aga olek oli üllatavalt kerge ja kuigi oli vaja pingutada ei tekkinud sellist pilt taskusse mineku olekut.
Laupäevane päev sai lõpetatud kerge 40 minutilise rulluisu sõiduga - polnud kaua rullitanud, sai kergelt kulgetud ja nauditud õhtut. Lisaks ka erinevaid harjutusi tehtud.
Nädala lõpuks sai kavva võetud pikem ratta ots. Plaan oli umbes 4 tunnine sõit teha. Tegelikkuses kujunes trenni pikkuseks 3:48. Kusjuures ümber sai pööratud siis kui 2 tundi täis sai aga kuna algselt oli päris kõva tuul vastu ja pärast enamus aja soodsamalt puhumas, siis nii ta juhtuski, et tagasi sai kiiremini sõidetud.
Läbitud õnnestus 90,66 km-i, pulss oli 146/165.
Trenn nägi ette, et pärast tunnist rahulikumat sõitu tuli tunnike tsipa kiiremini sõita - 10 pulsi lööki kõrgemalt - aga kuna olud olid nagu nad olid, siis egas see 10 enam lööki kiiruses väga tunda andnud :). Seejärel jälle tunnike rahulikumalt ja lõppu tunnike kõrgemat pulssi. Kuna see viimane tunnike hõlmas ka trenni lõppu, siis viimased 2 km-i lasin hoo alla ja kerisid vaikselt lõpuni.
Enesetunne oli nii ja naa. Jalad hakkasid väsima ja valutama umbes pärast 3 tundi sõitu, vaim pandi kõvasti proovile aga just alguses kui tuli murda vastu tugevat tuult ja tihedat vihma. On kergemaid sõite olnud kui sellistes tingimustes sõit. Samas polnud ka midagi väga hullu, vajadusel oleks võinud tunnikese veel kõmmutada.
Õnneks tagasi tulles puhus tuul soodsamalt ja siis sai mõnuga tulistatud. Kiiremad 5 kilomeetrised lõigud jäidki aega, mil juba 3 tundi oli sõidetud :)
Täna on plaan jõutreening vahele jätta - vaja taastuda aga homme teen vast jälle hommikul umbes pooleteist tunnise ratta otsa ja õhtu poole jõutreeningu. Kui jalad esialgse kavaga ära harjuvad, siis peab mõned harjutused veel sinna lisama. Harjutusi, mida lisada tundub olema :)
Algus oli kerge, lõpp läks juba päris raskeks.
Esmaspäeval tegin 1:17 pikkuse rattasõidu. Läbitud sai 30,5, pulss oli 129/144. Enesetunne oli nii ja naa aga pulsist oli näha, et eelmine raske nädal oli alles organismis. Samas polnud midagi hullu.
Teisipäeval ja Kolmapäeval tulid puhkepäevad. Teisipäev oli nii ka mõeldud aga kolmapäev sattus asjade kokkulangemisena puhkpäevaks.
Neljapäeval õnnestus jälle ratta selga istuda aga seda suhteliselt õhtul hilja. Samas enesetunne oli mega. Trenniaeg oli 1:32, läbitud sai 38,14 km-i, pulss 128/145. Pulss läks kõrgele just trenni teise poolega, kus tuul oli vähe vastu, samas jalad olid mõnusalt kerged ja ka muidu enesetunne super.
Reedel sai hommikul tehtud jälle väike 1:28 ratta ots, distantsiks kujunes 31,16 km, pulss oli kena 121/134. Enesetunne oli järjekordselt väga-väga hea. Lausa mõnus on sellise tundega sõita :)
Pärast lõunat tegin veel ka väikse jõutreeningu ka. Rõhk puhtalt jalgadel - alustuseks kerge sörk, siis 10 korda mäkke jooksu, seejärel 3x30 korda kükist üleshüpped, umbes 2 minutit hüpete vahel pausi. 5 minutiline paus, pärast mida veel 3x20 hüpet ja sellele järgnes 5 korda ühel jalal mäkke hüpped (kummalegi jalale 5 korda).
Ütleme nii, et 2 tundi rattaga sõita on kergem kui seda 50 minutilist trenni teha :). Võttis ikka väga-väga läbi. Mäkke hüpete ajal tõmbas juba kergelt pildi ka virvendama :) aga kannatasin ära.
Laupäev kujunes eriti sportlikuks. Hommik algas 2:57 kestva ratta sõiduga. Alguses olid jalad ikka päris kanged ja juba jõudsin kahetseda, et miks oli vaja päev varem selline raske trenn teha aga tunnise trenni järel läks olemine väga heaks ja kannatas sõita küll ja küll. Kokku õnnestus läbida 70,62 km-i, pulss oli 141/162.
Põnevam hetk oli see, et trenni lõppedes, nii 200-300 meetrit enne lõppu avastasin, et tagumine rehv tühjenemas. Millal see kõik alguse sai ei teagi.
Pärast lõunat tegin jälle päev varem läbi tehtud jõuharjutuste kava. Algselt mõtlesin küll et viilin aga olek oli üllatavalt kerge ja kuigi oli vaja pingutada ei tekkinud sellist pilt taskusse mineku olekut.
Laupäevane päev sai lõpetatud kerge 40 minutilise rulluisu sõiduga - polnud kaua rullitanud, sai kergelt kulgetud ja nauditud õhtut. Lisaks ka erinevaid harjutusi tehtud.
Nädala lõpuks sai kavva võetud pikem ratta ots. Plaan oli umbes 4 tunnine sõit teha. Tegelikkuses kujunes trenni pikkuseks 3:48. Kusjuures ümber sai pööratud siis kui 2 tundi täis sai aga kuna algselt oli päris kõva tuul vastu ja pärast enamus aja soodsamalt puhumas, siis nii ta juhtuski, et tagasi sai kiiremini sõidetud.
Läbitud õnnestus 90,66 km-i, pulss oli 146/165.
Trenn nägi ette, et pärast tunnist rahulikumat sõitu tuli tunnike tsipa kiiremini sõita - 10 pulsi lööki kõrgemalt - aga kuna olud olid nagu nad olid, siis egas see 10 enam lööki kiiruses väga tunda andnud :). Seejärel jälle tunnike rahulikumalt ja lõppu tunnike kõrgemat pulssi. Kuna see viimane tunnike hõlmas ka trenni lõppu, siis viimased 2 km-i lasin hoo alla ja kerisid vaikselt lõpuni.
Enesetunne oli nii ja naa. Jalad hakkasid väsima ja valutama umbes pärast 3 tundi sõitu, vaim pandi kõvasti proovile aga just alguses kui tuli murda vastu tugevat tuult ja tihedat vihma. On kergemaid sõite olnud kui sellistes tingimustes sõit. Samas polnud ka midagi väga hullu, vajadusel oleks võinud tunnikese veel kõmmutada.
Õnneks tagasi tulles puhus tuul soodsamalt ja siis sai mõnuga tulistatud. Kiiremad 5 kilomeetrised lõigud jäidki aega, mil juba 3 tundi oli sõidetud :)
Täna on plaan jõutreening vahele jätta - vaja taastuda aga homme teen vast jälle hommikul umbes pooleteist tunnise ratta otsa ja õhtu poole jõutreeningu. Kui jalad esialgse kavaga ära harjuvad, siis peab mõned harjutused veel sinna lisama. Harjutusi, mida lisada tundub olema :)
pühapäev, 8. juuli 2012
Väheke hullem nädal
Üks päris hull nädal, vähemalt minu jaoks, möödas.
Nimelt asjaolude kokkusattumisel otsustasin teha sellise suurema mahu nädala, kus kaks korda päevas trenn. Kasutasin liikumiseks ainult ratast, seega ajaliselt ja distantsiliselt sai päris palju läbitud.
Nädala treeningmaht tuli 21 tundi 49 minutit. Kokku 10 trenni (teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval 2 trenni), läbitud sai 501 km-i.
Hea on tõdeda, et kuigi nädala lõpus läks motivatsiooni leidmisega natukene raskeks, siis otseselt ühtegi muud probleemi ei märganud organismil. Ehk siis hea, et organism suutis selle pingutuse kenasti vastu pidada.
Samuti oli see nädal väga heaks õpetuseks, et ka trenniks tuleb valmis olla - peab korralikult sööma, pikema sõidu puhul peab võtma sõidule süüa kaasa ja ka juua peab olema piisavalt.
Kõige raskemateks trennideks olid vast teisipäeval tehtud umbes 3 tunnine trenn, kus keha voolas energiast tühjaks tänu halvale eelnevale söömisele. Õnneks jõudsin lõpuks ühte bensiinijaama, kus ostsin šokolaadi ja seega sai energiavarusid kenasti täiendatud.
Teine raske trenn oli laupäeval, mil temperatuur üle 30 kraadi ja särav päike pähe paistmas. Umbes 2,5 tunnisele sõidule võtsin kaasa küll 1,3 liitrit vett ja ka banaani ja šokolaadi aga ikka oli lõpp päris raske. Kuumus tegi oma.
Omapärane oli see, et vaatamata kõvasti sõitmisele andis tagumik ikka endast tunda. Samas ma arvan, et põhjuse oligi selles, et sai palju sõidetud - tagumikul polnud puhke hetke lihtsalt. Tuleb veel selliseid nädalaid teha, küll siis ka tagumik ära harjub.
Positiivne oli see, et kui varasemalt hakkas pärast sõitu parema jala põlve väliskülje alumine osa valutama, siis nädala lõpus seda muret enam polnud. Tuginedes interneti avarustes olevale tarkusele jälgisin, et vändates kand liialt sisse või välja ei kalduks ja seega oleks pinge jalala ühtlane. Võib öelda, et see toimis.
Järgmine nädal tuleb kindlasti vähem trenni, muud tegevused plaanis. Aga nädalalõpus üritan ikka paar sellist 3-4 tunnist trenni teha. Kaugemas tulevikus on kavas teha ajaliselt sarnane raske nädal aga panna rõhku põhiliselt erinevatele jõu harjutustele.
Nimelt asjaolude kokkusattumisel otsustasin teha sellise suurema mahu nädala, kus kaks korda päevas trenn. Kasutasin liikumiseks ainult ratast, seega ajaliselt ja distantsiliselt sai päris palju läbitud.
Nädala treeningmaht tuli 21 tundi 49 minutit. Kokku 10 trenni (teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval 2 trenni), läbitud sai 501 km-i.
Hea on tõdeda, et kuigi nädala lõpus läks motivatsiooni leidmisega natukene raskeks, siis otseselt ühtegi muud probleemi ei märganud organismil. Ehk siis hea, et organism suutis selle pingutuse kenasti vastu pidada.
Samuti oli see nädal väga heaks õpetuseks, et ka trenniks tuleb valmis olla - peab korralikult sööma, pikema sõidu puhul peab võtma sõidule süüa kaasa ja ka juua peab olema piisavalt.
Kõige raskemateks trennideks olid vast teisipäeval tehtud umbes 3 tunnine trenn, kus keha voolas energiast tühjaks tänu halvale eelnevale söömisele. Õnneks jõudsin lõpuks ühte bensiinijaama, kus ostsin šokolaadi ja seega sai energiavarusid kenasti täiendatud.
Teine raske trenn oli laupäeval, mil temperatuur üle 30 kraadi ja särav päike pähe paistmas. Umbes 2,5 tunnisele sõidule võtsin kaasa küll 1,3 liitrit vett ja ka banaani ja šokolaadi aga ikka oli lõpp päris raske. Kuumus tegi oma.
Omapärane oli see, et vaatamata kõvasti sõitmisele andis tagumik ikka endast tunda. Samas ma arvan, et põhjuse oligi selles, et sai palju sõidetud - tagumikul polnud puhke hetke lihtsalt. Tuleb veel selliseid nädalaid teha, küll siis ka tagumik ära harjub.
Positiivne oli see, et kui varasemalt hakkas pärast sõitu parema jala põlve väliskülje alumine osa valutama, siis nädala lõpus seda muret enam polnud. Tuginedes interneti avarustes olevale tarkusele jälgisin, et vändates kand liialt sisse või välja ei kalduks ja seega oleks pinge jalala ühtlane. Võib öelda, et see toimis.
Järgmine nädal tuleb kindlasti vähem trenni, muud tegevused plaanis. Aga nädalalõpus üritan ikka paar sellist 3-4 tunnist trenni teha. Kaugemas tulevikus on kavas teha ajaliselt sarnane raske nädal aga panna rõhku põhiliselt erinevatele jõu harjutustele.
neljapäev, 5. juuli 2012
Poolaasta läbi
Selle kalendriaasta esimene 6 kuud on möödas ja võib visata pilgu erinevatele numbritele.
Esimese kuu kuuga on kokku 141 korda trenni tehtud (mõnel päeval on kirja läinud ka kaks trenni).
Ajaliselt kulus treeningutele 189 tundi ja 8 minutit.
Erinevaid alasid kokkuvõttes sai läbitud 2018 km-i.
Kaloreid õnnestus kulutada hinnanguliselt (mõned spordialad olid sellised, kus kulunud kalorite hulka kirja ei saanud) 144 588 kcal.
Treeningmaht kuude lõikes jagunes järgnevalt:
Jaanuar - 37 tundi 16 minutit
Veebruar - 34 tundi 29 minutit
Märts - 30 tundi 6 minutit
Aprill - 29 tundi 37 minutit
Mai - 27 tundi 47 minutit
Juuni - 31 tundi 52 minutit
Täiesti trenni vabu nädalaid oli üks (28 Mai kuni 3 Juuni), ülejäänud nädalatel sai vähemalt midagi tehtud.
Väiksema mahuga nädal oli 4 tundi 37 minutit (30 Aprill kuni 6 Mai).
Suurima mahuga nädal oli 6 veebruar kuni 12 veebruar - 12 tundi 54 minutit
Treening koormus erinevate pulsitsoonide vahel on jagunenud:
Tsoon 0 (pulss on nii madal, et otsest treeningmõju ei ole) 9 tundi 51 minutit - 5% kogu mahust
Tsoon 1 (parim tsoon arendamaks vastupidavust) 107 tundi 9 minutit - 57% kogu mahust
Tsoon 2 (suurendab aeroobset võimekust) 40 tundi 32 minutit - 21% kogu mahust
Tsoon 3 (parandab kiirust) 31 tundi 36 minutit - 17% kogu mahust
Esimese kuu kuuga sai tegeletud 8 erineva alaga.
Jooksmine - 47 korda, 66 tundi ja 9 minutit, 585 km-i
Jalgratas - 17 korda, 35 tundi ja 51 minutit, 881 km-i
Kivipall - 15 korda, 20 tundi ja 46 minutit (distants teadmata :))
Rulluisutamine - 12 korda, 11 tundi ja 58 minutit, 167 km-i
Ujumine - 10 korda, 11 tundi ja 44 minutit (distants olematu :))
Suusatamine (nii uisk kui klassika) - 19 korda, 30 tundi ja 35 minutit, 374 km-i
Jõutreening (sh, Ventti) - 16 korda, 11 tundi ja 6 minutit
Sõudeergomeeter - 5 korda, 59 minutit, 11 km-i
Teise poolaasta maht tuleb arvatavasti suurem, kuna rattasõitu on rohkem. Samas erinevus ei tohiks väga suur tulla. Kindlasti mõjutab lõplikke numbreid sügisel planeeritav nädal või paar puhkust - mõni kerge trenn aga ei midagi erilist.
Esimese kuu kuuga on kokku 141 korda trenni tehtud (mõnel päeval on kirja läinud ka kaks trenni).
Ajaliselt kulus treeningutele 189 tundi ja 8 minutit.
Erinevaid alasid kokkuvõttes sai läbitud 2018 km-i.
Kaloreid õnnestus kulutada hinnanguliselt (mõned spordialad olid sellised, kus kulunud kalorite hulka kirja ei saanud) 144 588 kcal.
Treeningmaht kuude lõikes jagunes järgnevalt:
Jaanuar - 37 tundi 16 minutit
Veebruar - 34 tundi 29 minutit
Märts - 30 tundi 6 minutit
Aprill - 29 tundi 37 minutit
Mai - 27 tundi 47 minutit
Juuni - 31 tundi 52 minutit
Täiesti trenni vabu nädalaid oli üks (28 Mai kuni 3 Juuni), ülejäänud nädalatel sai vähemalt midagi tehtud.
Väiksema mahuga nädal oli 4 tundi 37 minutit (30 Aprill kuni 6 Mai).
Suurima mahuga nädal oli 6 veebruar kuni 12 veebruar - 12 tundi 54 minutit
Treening koormus erinevate pulsitsoonide vahel on jagunenud:
Tsoon 0 (pulss on nii madal, et otsest treeningmõju ei ole) 9 tundi 51 minutit - 5% kogu mahust
Tsoon 1 (parim tsoon arendamaks vastupidavust) 107 tundi 9 minutit - 57% kogu mahust
Tsoon 2 (suurendab aeroobset võimekust) 40 tundi 32 minutit - 21% kogu mahust
Tsoon 3 (parandab kiirust) 31 tundi 36 minutit - 17% kogu mahust
Esimese kuu kuuga sai tegeletud 8 erineva alaga.
Jooksmine - 47 korda, 66 tundi ja 9 minutit, 585 km-i
Jalgratas - 17 korda, 35 tundi ja 51 minutit, 881 km-i
Kivipall - 15 korda, 20 tundi ja 46 minutit (distants teadmata :))
Rulluisutamine - 12 korda, 11 tundi ja 58 minutit, 167 km-i
Ujumine - 10 korda, 11 tundi ja 44 minutit (distants olematu :))
Suusatamine (nii uisk kui klassika) - 19 korda, 30 tundi ja 35 minutit, 374 km-i
Jõutreening (sh, Ventti) - 16 korda, 11 tundi ja 6 minutit
Sõudeergomeeter - 5 korda, 59 minutit, 11 km-i
Teise poolaasta maht tuleb arvatavasti suurem, kuna rattasõitu on rohkem. Samas erinevus ei tohiks väga suur tulla. Kindlasti mõjutab lõplikke numbreid sügisel planeeritav nädal või paar puhkust - mõni kerge trenn aga ei midagi erilist.
esmaspäev, 2. juuli 2012
Pärnu Rullimaraton
42,195 km-i rulluiskudel tehtud.
Maratonidistantsi lõpetas 135 võistlejat, endal õnnestus saada 134 koht. Koht kõrgemal olnuks ka võimalik lõpetada (16 sajandikku jäi vahet) aga kuna olin ühe sõitja taga päris palju võistlusest mööda saatnud ja kordagi ise vedamata, v.a viimane sirge, kus pakkusin välja, et tule ma aitan sind ka :), siis otsustasin aumehelikult lõpus selja sirgu lasta ja kergelt üle finishi veereda.
Ja olgem ausad, kas koht on 133 või 134 ei oma mitte mingit tähtsust enam.
Võistlus ise kulges ebameeldivalt sel põhjusel, et stardist kõiki kiirendasid hullu hooga minema ja loomulikult jäin ma kohe maha. Üksi sõites aga peab olema krdi palju jõudu ja jaksu, et hea tempoga lõpuni panna. Kasvõi ühe inimese tuules on juba kordades parem ja kergem.
Loota, et esimese paari kilomeetriga õnnestub mingile grupile järgi jõuda, oli väga vale. Korralikud tempod üleval ja kuigi sai spurditud ja nn piirajas lastud, polnud mingit võimalust eespool olevaid kätte saada.
Pärnu võistluse õnneks on seal ring vaid 3 km-i pikk, mis tähendab, et varsti õnnestus jääda ringiga maha. Samas egas siis minule sobivas tempos gruppi nii pea ikka tulnud. Seega oli seda üksinda pressimist päris palju. Mõned võistlejad, kellega õnnestus siis lõpuks koos sõita aitasid ikka kõvasti edasi.
Üldiselt oligi nii, et mingil hetkel hakkas selg valutama ja no eks jalad ka tulitasid vähe aga peamine mure oli selg. Niigi püstine asend muutus päris püsti ja egas siis pingutada ka keeruline. Kaasa võetud poolik energiageeli tuub aga aitas, nagu ka ringiga möödunud võistlejad. Koos sai siis edasi rühitud ja kui 10ndal ringil (kokku oli 14 ringi) olles tundus, et oi-oi kui palju veel sõita vaja on, siis 13ndal liikudes hakkas juba natukene kahju isegi, et varsti võistlus läbi.
Viimane ring oligi selline kiire ja mõnus juba. Eelnevalt kehas valitsenud raskus oli taandunud ja kiirendamiseks ning vedamiseks oli jõudu küll.
Võib öelda, et maratoni distantsi läbimine rullidel või joostes on selles mõttes sarnased, et teatud hetkel kipub vaim murduma. Kui sellest hetkest üle saad, siis jõuad kenasti lõpuni ka.
Pärnus pandi minu vaim proovile kui natukene vihma sabistama hakkas. Arvan, et suurema sabina korral oleksin tõsiselt plaaninud kõrvale astumist, kuna just siis oli üks kõikse raskemaid hetki. Aga, kes teab, varemgi juhtunud, et raskel hetkel jaotad eesoleva distantsi pisikestest kildudega ja sunnid ennast neid kilde haarama, pärast mida kaob ka raskus.
Järgmine ametlik pikem rullisõit on kavas alles augustis Tartu Rulluisumaratonil aga arvatavasti on targem teha kasvõi trenni mõttes paar sellist 35-40 km-ist otsa. Aga võibolla isegi natukene pikemalt kuna Tartus ju tuleb läbida lausa 48 km-i.
Kuid kõikse pealt tuleb selg korda saada, mis hetkel häirivalt valutab. Näis, kas see mõjutab ja segab ka rattaga sõitmist - täna proovin järgi :). Rulluiske pole plaan enne nädalavahetust jalga panna :) - treeningplaan ei näe seda hetkel ette lihtsalt.
Numbreid ka (Polari järgi) - 43,39 km-i, 01:58:56 (eesmärk oli 2 tunniga distants läbida), 174/193, 2139 kcal, 30.06.2012 12:00
Maratonidistantsi lõpetas 135 võistlejat, endal õnnestus saada 134 koht. Koht kõrgemal olnuks ka võimalik lõpetada (16 sajandikku jäi vahet) aga kuna olin ühe sõitja taga päris palju võistlusest mööda saatnud ja kordagi ise vedamata, v.a viimane sirge, kus pakkusin välja, et tule ma aitan sind ka :), siis otsustasin aumehelikult lõpus selja sirgu lasta ja kergelt üle finishi veereda.
Ja olgem ausad, kas koht on 133 või 134 ei oma mitte mingit tähtsust enam.
Võistlus ise kulges ebameeldivalt sel põhjusel, et stardist kõiki kiirendasid hullu hooga minema ja loomulikult jäin ma kohe maha. Üksi sõites aga peab olema krdi palju jõudu ja jaksu, et hea tempoga lõpuni panna. Kasvõi ühe inimese tuules on juba kordades parem ja kergem.
Loota, et esimese paari kilomeetriga õnnestub mingile grupile järgi jõuda, oli väga vale. Korralikud tempod üleval ja kuigi sai spurditud ja nn piirajas lastud, polnud mingit võimalust eespool olevaid kätte saada.
Pärnu võistluse õnneks on seal ring vaid 3 km-i pikk, mis tähendab, et varsti õnnestus jääda ringiga maha. Samas egas siis minule sobivas tempos gruppi nii pea ikka tulnud. Seega oli seda üksinda pressimist päris palju. Mõned võistlejad, kellega õnnestus siis lõpuks koos sõita aitasid ikka kõvasti edasi.
Üldiselt oligi nii, et mingil hetkel hakkas selg valutama ja no eks jalad ka tulitasid vähe aga peamine mure oli selg. Niigi püstine asend muutus päris püsti ja egas siis pingutada ka keeruline. Kaasa võetud poolik energiageeli tuub aga aitas, nagu ka ringiga möödunud võistlejad. Koos sai siis edasi rühitud ja kui 10ndal ringil (kokku oli 14 ringi) olles tundus, et oi-oi kui palju veel sõita vaja on, siis 13ndal liikudes hakkas juba natukene kahju isegi, et varsti võistlus läbi.
Viimane ring oligi selline kiire ja mõnus juba. Eelnevalt kehas valitsenud raskus oli taandunud ja kiirendamiseks ning vedamiseks oli jõudu küll.
Võib öelda, et maratoni distantsi läbimine rullidel või joostes on selles mõttes sarnased, et teatud hetkel kipub vaim murduma. Kui sellest hetkest üle saad, siis jõuad kenasti lõpuni ka.
Pärnus pandi minu vaim proovile kui natukene vihma sabistama hakkas. Arvan, et suurema sabina korral oleksin tõsiselt plaaninud kõrvale astumist, kuna just siis oli üks kõikse raskemaid hetki. Aga, kes teab, varemgi juhtunud, et raskel hetkel jaotad eesoleva distantsi pisikestest kildudega ja sunnid ennast neid kilde haarama, pärast mida kaob ka raskus.
Järgmine ametlik pikem rullisõit on kavas alles augustis Tartu Rulluisumaratonil aga arvatavasti on targem teha kasvõi trenni mõttes paar sellist 35-40 km-ist otsa. Aga võibolla isegi natukene pikemalt kuna Tartus ju tuleb läbida lausa 48 km-i.
Kuid kõikse pealt tuleb selg korda saada, mis hetkel häirivalt valutab. Näis, kas see mõjutab ja segab ka rattaga sõitmist - täna proovin järgi :). Rulluiske pole plaan enne nädalavahetust jalga panna :) - treeningplaan ei näe seda hetkel ette lihtsalt.
Numbreid ka (Polari järgi) - 43,39 km-i, 01:58:56 (eesmärk oli 2 tunniga distants läbida), 174/193, 2139 kcal, 30.06.2012 12:00
Tellimine:
Postitused (Atom)