esmaspäev, 18. november 2013

Venitamine. Miks?

Eelmisel nädalal käisin järjekordselt kuulamas Tallinna Ülikooli poolt korraldava loengusarja ettekannet. Seda korda oli teemaks - Füsioterapeudilt harrastussportlasele (vigastuste ennetamise, taastumise ja ravi võimalusi).
Ettekande tegijaks oli füsioterapeut Liivia Raudsik, kas andis siis ülevaate levinumatest spordivigastustest, kuidas vigastusi ennetada ja ka tõi välja spordivigastuse riskifaktoreid ja põhjuseid.

Ei hakka siin ümber kirjutama näidatud slaide aga mõned mõtted siiski.
Vigastuste juures korrutas ettekandja pidevalt, et põhilisi vigastusi mis tervisesportlasi kummitavad on kas ülekoormusvigastused või korduvvigastused.
Oma olemuselt erinevad asjad aga tagamõttelt sarnased - ei puhata piisavalt, koormatakse liiga palju / liiga kiiresti oma keha.

Huvitav oli ka slaid, mis puudutas riskifaktoreid, miks spordivigastused tekivad. Nimekirjas oli rohkem asju aga eraldi toodi välja nt sporditehnika (nt kas jooksed õigesti), spordivarustus (nt kas jooksususs on sulle ikkagi sobiv). Lisaks siis märgiti ära nt vanus, painduvus, lihasjõud jne.

Oluline on ka mõista, et vigastus ei teki lihtsalt ühe või teise eelnevalt mainitud tingimuse olemasolust vaid mitu asjaolu peab kokku langema ja see tingib vigastuse. Nt joostes vale tehnikaga ei pruugi veel vigastust tulla, kui jooksusussid on valitud arvestades su tehnikat - tugev kanna toestus / pehmendus, joostes üle kanna või maandudes kannale. Küll aga võib asuda vigastust ootama, kui oled ostnud endale uhked ja kerged ja õhukese tallaga jooksusussid, mis nõuavad üle päka jooksmist aga sa jätkad üle kanna jooksmist.

Kui vigastust saab ennetada tehnika ja varustuse parandamisega, siis esimene nõuab lisaks nt päkale maandumist jooksu ajal ka tugevaid kerelihaseid. Probleem, mida ka ettekandja välja tõi oli asjaolu, et nõrkade kerelihaste puhul keha väsib ja alguses õigena tundunud tehnika laguneb ja pikema trenni puhul lõpuks hakatakse jälle ennast lõhkuma.
Sellest lähtuvalt märkis ettekandja, et väga suurt tähelepanu tuleb pöörata just kerelihaste tugevdamisele. Samuti tuleb ka õigesti sooja teha.

Üheks vigastuste ennetamise faktoriks on toodud ka venitamist. Eelmise nädala ettekandes märkis aga ettekandja, et meie senised seisukohad venitamise teemal on ümber vaadatus ja uuema teooria kohaselt pole staatilisel venitamisel väga suurt mõtet.
Ettekandja tõi isegi välja, et staatiline venitamine vähendab lihasjõudlust ja sportlikku sooritusvõimet. Ehk siis enne treeningut või võistlust staatiline venitus on pigem tulemust pärssiv kui toetav. Küll tekitab staatiline venitamine mõneks minutiks nö parema tunde, kuna lühiajaliselt pareneb liigeseliikuvus aga mõju on lühiajaline ja seega suuremas pildis ei too kasu.
Selleks aga, et ei peaks kangete lihastega ringi liikuma soovitas ettekandja kasutada pilatese rulli, mis aitab painduvust ja liikuvust parandada ilma lihasjõu ja sooritusvõime languseta. Rullima peaks rahulikult, ilma tugeva valuta.

Kui staatiline venitus sai ettekandja poolt halvustava märke külge, siis teine lugu on dünaamilise venitusega.

Olin ka varem lugenud staatilise venitamise "kahjulikkusest" ja paljuski ka ise venitamisele kuluvat aega vähendanud - asendades selle enda poolt tehtava massaažiga, massaažipalliga "mudimisega" jne. Siiski oli uudne kuulata seda seisukohta asjatundja poolt.
Kui ma isiklikult väga ei hämmastunud selle seisukoha puhul, siis selgelt oli märgata, kuidas teised saalis viibijad (mitte kõik) hakkasid nihelema ja kõrval istujatega kommenteerima stiilis - mis hullu juttu ta nüüd ajas :).

Igatahes joosti ettekandjale tormi erinevate küsimustega ja kes teab, millal üritus lõppes :). Ei jäänud neid küsimusi ja vastuseid kuulama.

Seega uued tuuled sporditeaduse maailmas räägivad, et staatiline venitamine pole kasulik ja võib pigem kahju teha. Samas nii nagu lõppes ametlik ettekande osa teisipäeval nii lõpetan ka mina - kui oled harjunud venitama ja tunned, et sellest on abi, siis pole mõtet selle tegevusega lõpetada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar