Hommikul lähed tööle, väljas on pime. Õhtul lähed töölt koju, väljas on ikka pime. Kas vahepeal valgeks läks? Vist mitte, pole vähemalt märganud. Selline on lühidalt igapäevane rütm, mis mõjutab ka teataval määral trenni tegemist.
Kui ikka väljas juba pime on, siis tundub, et kell on jube palju ja enam ei peaks mitte välja minema. Aga noh, kuna loobuda on kerge, siis võin julgelt öelda, et olen tugev olnud :)
Umbes 9 tundi treeninguid, sh 75 km'i jooksu, 41 min jooksuharjutusi ja 40 minutit ÜKE't. Pole paha ma arvan.
Treeningplaan on jätkuvalt mitmekesine, näiteks on nüüd lisandunud lühikesed lõigud (200 ja 300 meetrit). Kolmapäevane trenn, kus tuli kokku 6 kiiret lõiku joosta, oli ses mõttes omapärane, et keeruline oli etteantud tempos joosta. Põhjuseks siis asjaolu, et ettenähtud tempo oli natukene aeglane.
Näiteks oli eesmärk joosta 300 meetrit 1 minuti ja 6 sekundiga. Juhtus nii, et sai sama distants läbitud 58 sekundiga. See oli muidugi ka kõikse suurem kiiruste erinevus. Muudel juhtudel aitas palju kaasa pulsikell, millelt siis regulaarselt tempot jälgisin ja oma kiirust üritasin korrigeerisin (loe: langetada). Eks järgmine kord tuleb lihtsalt kahe lõigu vahelised sörgid natukene intensiivsemalt teha, siis hakkab kiiresti joostes raskem ja tempo langeb.
Laupäeval tuli pärast soojendust ja mõningaid jooksuharjutusi võtta ette 8 km'ne tempojooks. Algus oli natukene liiga kiire, mistõttu tuli kindlasti jooksu teises pooles pisut lõivu maksta aga natukene enam kui 38 minutit ja saigi see jooks tehtud.
Kirsiks tordil oli pärast tempojooksu tehtud kolm kiirendust üle lühikese sörgi. Võttis ikka jalad pehmeks küll.
Nädala lõpetuseks sai veel rahulikult läbitud 19 km'i. Minek oli mõnus ja vaatamata tugevale tuulele õnnestus ennast üllatada tempo osas.
Loodetavasti ei olnud nii laupäevase kui ka pühapäevase jooksu kiirused ajutised ning tehtav töö viib järjest edasi ja paremate kiirusteni. Muidugi täna öösel maha sadanud lumi jätab järgnevatel treeningutel kiirusele oma jälje, kuid asi seegi, kui sama pulsi juures kiirus väga palju ei kuku või jääb isegi samale tasemele.
Natukene üle nädala veel ja siis saab aasta kokku võtta ning pilgu uude aastasse heita.
Elame veel!
esmaspäev, 22. detsember 2014
esmaspäev, 15. detsember 2014
Esimene tsükkel läbi
Eelmise nädalaga lõppes esimene treening tsükkl - 6 nädalat, 2 korda 2 tugevat nädalat ja kaks kerget nädalat. Erinevatel põhjustel täis mahtu läbi ei teinud aga täitsa korralikutl sai trenni tehtud.
Tänasega algas uus tsükkel ja see näeb oluliselt enam erinevaid kiiruslikke lõike. Loodetavasti ei juhtu midagi ebameeldivat ja saab kogu plaani kenasti läbi teha. Jaanuari keskpaigas küll võib tekkida mõningaid probleeme, kuid eks ma siis improviseerin.
Viimasest nädalast nii palju, et jalg juba lubab treenida, sealhulgas ka kiirendusi teha. Kolmapäeval hallis sai kerges tempos lõike joosta, samas nädala lõpus juba kannatas täitsa kiireid liigutusi teha. Eks tuleb rahulikult ja kontrollitult veel kiiremaid liigutusi teha aga hea tõdeda, et midagi saab juba teha.
Aitab küll selleks korraks.
Tänasega algas uus tsükkel ja see näeb oluliselt enam erinevaid kiiruslikke lõike. Loodetavasti ei juhtu midagi ebameeldivat ja saab kogu plaani kenasti läbi teha. Jaanuari keskpaigas küll võib tekkida mõningaid probleeme, kuid eks ma siis improviseerin.
Viimasest nädalast nii palju, et jalg juba lubab treenida, sealhulgas ka kiirendusi teha. Kolmapäeval hallis sai kerges tempos lõike joosta, samas nädala lõpus juba kannatas täitsa kiireid liigutusi teha. Eks tuleb rahulikult ja kontrollitult veel kiiremaid liigutusi teha aga hea tõdeda, et midagi saab juba teha.
Aitab küll selleks korraks.
teisipäev, 9. detsember 2014
Täidame tühimikku
Viimasest postitusest on väike vahe sisse jäänud, kuid selleks oli väga lihtne põhjus - vigastus.
Üldiselt tundub, et olen vist jooksmises "krediidilimiidi" ära kasutanud. Juba ei tea mitmes vigastus või siis lühiajalist treeningpausi tingiv sündmus.
Seda korda juhtus kõik kuidagi ootamatult ja arusaamatult - olin teinud ilusti soojenduse, võimelnud, teinud mõned lühikesed kiirendused ning isegi mõned madalstardid ja just siis, kui oli kavas 150 meetri kiirendus ja tempo juba enam-vähem käes, käis raksatus (ilukirjanduslik liialdus) ning vasaku jala reie tagalihas andis järgi ning mõista, et nüüd tuleb paus ette võtta.
Loll olukord, loll vigastus, kuid mõistsin hetkeks proffisportlasi, kes suurest vihast maas lebava torbiku uppi löövad või muul viisil midagi loobivad. Emotsionaalne löök oli kordades suurem kui füüsiline. Aga mis ei tapa teeb tugevamaks, vähemalt kuniks tapab. Seega, niipea kui õnnestus, hakkas kohe ravi peale - jääkompress, päev hiljem teip peale jne.
Paari päevaga läks asi paremaks, sai kõndida. Proovisin ka pühapäeval väikest jooksu, kuid 200 meetri läbides keerasin otsa ringi - valu oli lihases. Õnneks sattusin ühe füsioterapeudiga rääkima ning tema sõnum oli lihtne - sellisest vigastusest taastumine võtab aega umbes 2 nädalat, samas tuleks liigutada nii palju kui võimalik.
Sellest lähtuvalt esmaspäeval kõndisin (nii kiiresti kui võimalik, et valu ei tekiks), sealt edasi juba sain hakata jooksmisega tegelema. Teisipäeval ja kolmapäeval kerges tempos ja väga rahulikud jooksud. Neljapäeval juba kõrgema tempoga.
Eelmise nädala lõpetasin laupäeval 8 kilomeetrise tempo jooksuga ja pühapäeval 22 kilomeetrise kerge jooksuga. Meeldiv oli täheldada, et pühapäevasel pikal jooksul polnud kordagi tunda valu, pitsitust ega muud vigastust meenutavat (sama ka laupäeval).
Kokku õnnestus eelmisel nädalal läbida eneselegi ootamatult 68 kilomeetrit, lisaks siis üle 6 km'i tempokalt kõndides.
Käesolevat nädalat alustasin juba eile, kerge jooks ja mõned jooksuharjutused lisaks. Igaks juhuks võtsin jooksuharjutusi kergelt ning valetaks, kui ütleks, et enne põlvetõste jooksu igasugu mõtteid poleks peast läbi käinud. Järjest enam hakkab kohale jõudma, mida üks väike vigastus profisportlasele tähendab või mida see kaasa tuua võib. Minul on ju suures pildis ükskõik, kas jooksen maratoni 15 minutit kiiremini või aeglasemalt aga kõrges tipus tähendab see, kas ülistavat või materdavat artiklit ajakirjanike poolt.
Plaan ongi sel nädalal teha juba ka jooksuharjutusi aga hetkel kergemalt ning hoiduda kiirendustest. Need võtan plaani uuesti uuel nädalal.
Õnneks on käesolev nädal ka nö puhkenädal (kergem nädal), seega toetab ka treeningplaani lainelisus vigastusest taastumist.
Ahjaa, füsioga vigastuse tekke üle arusaamatust jagades, koorus sellest välja tõsiasi, et ju on lihased erineva treenitusega. Ühed teevad teiste eest tööd ning nii võibki ühel ilusal päeval ei kusagilt vigastus ligi hüpata. Pole vaja kontakti ega muud välist mõjurit, kõik eeldused vigastuse tekkeks on ammu ilma kohal ning hoop võib tulle kõikse ootamatumal hetkel. Eks tuleb selle teadmisega edasi elada :).
Üldiselt tundub, et olen vist jooksmises "krediidilimiidi" ära kasutanud. Juba ei tea mitmes vigastus või siis lühiajalist treeningpausi tingiv sündmus.
Seda korda juhtus kõik kuidagi ootamatult ja arusaamatult - olin teinud ilusti soojenduse, võimelnud, teinud mõned lühikesed kiirendused ning isegi mõned madalstardid ja just siis, kui oli kavas 150 meetri kiirendus ja tempo juba enam-vähem käes, käis raksatus (ilukirjanduslik liialdus) ning vasaku jala reie tagalihas andis järgi ning mõista, et nüüd tuleb paus ette võtta.
Loll olukord, loll vigastus, kuid mõistsin hetkeks proffisportlasi, kes suurest vihast maas lebava torbiku uppi löövad või muul viisil midagi loobivad. Emotsionaalne löök oli kordades suurem kui füüsiline. Aga mis ei tapa teeb tugevamaks, vähemalt kuniks tapab. Seega, niipea kui õnnestus, hakkas kohe ravi peale - jääkompress, päev hiljem teip peale jne.
Paari päevaga läks asi paremaks, sai kõndida. Proovisin ka pühapäeval väikest jooksu, kuid 200 meetri läbides keerasin otsa ringi - valu oli lihases. Õnneks sattusin ühe füsioterapeudiga rääkima ning tema sõnum oli lihtne - sellisest vigastusest taastumine võtab aega umbes 2 nädalat, samas tuleks liigutada nii palju kui võimalik.
Sellest lähtuvalt esmaspäeval kõndisin (nii kiiresti kui võimalik, et valu ei tekiks), sealt edasi juba sain hakata jooksmisega tegelema. Teisipäeval ja kolmapäeval kerges tempos ja väga rahulikud jooksud. Neljapäeval juba kõrgema tempoga.
Eelmise nädala lõpetasin laupäeval 8 kilomeetrise tempo jooksuga ja pühapäeval 22 kilomeetrise kerge jooksuga. Meeldiv oli täheldada, et pühapäevasel pikal jooksul polnud kordagi tunda valu, pitsitust ega muud vigastust meenutavat (sama ka laupäeval).
Kokku õnnestus eelmisel nädalal läbida eneselegi ootamatult 68 kilomeetrit, lisaks siis üle 6 km'i tempokalt kõndides.
Käesolevat nädalat alustasin juba eile, kerge jooks ja mõned jooksuharjutused lisaks. Igaks juhuks võtsin jooksuharjutusi kergelt ning valetaks, kui ütleks, et enne põlvetõste jooksu igasugu mõtteid poleks peast läbi käinud. Järjest enam hakkab kohale jõudma, mida üks väike vigastus profisportlasele tähendab või mida see kaasa tuua võib. Minul on ju suures pildis ükskõik, kas jooksen maratoni 15 minutit kiiremini või aeglasemalt aga kõrges tipus tähendab see, kas ülistavat või materdavat artiklit ajakirjanike poolt.
Plaan ongi sel nädalal teha juba ka jooksuharjutusi aga hetkel kergemalt ning hoiduda kiirendustest. Need võtan plaani uuesti uuel nädalal.
Õnneks on käesolev nädal ka nö puhkenädal (kergem nädal), seega toetab ka treeningplaani lainelisus vigastusest taastumist.
Ahjaa, füsioga vigastuse tekke üle arusaamatust jagades, koorus sellest välja tõsiasi, et ju on lihased erineva treenitusega. Ühed teevad teiste eest tööd ning nii võibki ühel ilusal päeval ei kusagilt vigastus ligi hüpata. Pole vaja kontakti ega muud välist mõjurit, kõik eeldused vigastuse tekkeks on ammu ilma kohal ning hoop võib tulle kõikse ootamatumal hetkel. Eks tuleb selle teadmisega edasi elada :).
esmaspäev, 17. november 2014
Puhkenädal tulemas
Treeneri poolt kirja pandud plaan näeb ette 2 töönädalat, 1 puhkenädal.
Ilusti, kenasti on sel nädalal tulemas puhkenädal.
Teine töönädal läks päris edukalt. Laupäeva õhtune kerge sörk jäi ära aga muus osas sai kõik kenasti ära tehtud. Teistmoodi oli sel korral kolmapäevane trenn - tulenevalt töökohustustest läksin sprinterite trenni (noh korra elus võiks ju õiget trenni ka teha).
Pärast soojendust ja harjutusi oli esimene "peavalu" madalstardid - kui ma ütlen, et need välja tulid siis valetan kohe kõvasti :). Tundub küll, et mis see siis ära ei ole aga no päris palju detaile on seal. Trenni järgselt tekkis mõte - huvitav, kas mõned vahetavad kuni 400 meetri jooksu distantsi pikema, nt 800 või 1500 vastu, kuna seal ei pea enam madalastartima ja seega on kergem pundis vastu pidada (ei jää kohe stardiga maha)?
Igatahes stardiga suutsin kohe teistest mõned meetrid maha jääda. Samas kusagil 30 meetri peal sai neist juba mööda :) - treenerile selgitasin, et noh tark ei torma ja ma kõikse pealt hindan, mis laadi konkurendid rajal on :). Väga ta seda legendi uskuma ei jäänud - endale tundus küll väga ilus jutt olevat :).
Stardipakkudel mõned korrad seigeldud ootas ees tolle päeva nael - 100 meetrit kiiresti siis 200, siis 300, siis 200 ja lõpuks uuesti 100.
Etteruttavalt olgu öeldud, et viimane 100 jäi kahjuks tegemata, kuna treeningpartner ei jaksanud enam - eelnevad lõigud olid vähe liiga kiiresti läbitud. Esimese 100 meetri aega ei mäletagi aga 200 sai lipatud nii esimesel kui teisel korral 30 sekundiga. Esimesel korral jäi selgelt varu sisse, teisel korral üritasin pigem kiiresti lõpuni jõuda, et ei peaks rohkem kannatama :)
300 oli päris keeruline ots - ei osanud tempot valida. Jooksin nii palju kui võimalik treeningpartneri järgi ja siis viimasel sirgel pingutasin juba rohkem - noh lõpp oli käega katsuda. Selles valguses on 100 meetrit kõikse lihtsam, et kütad algusest lõpuni täiega, pole vaja mõelda, et kas ikka suudad tempot hoida või mitte.
Tegelikult oli täitsa mõnus selliselt pingutada. Neljapäeval ja ka reedel olid jalad vähe kanged. Ka laupäeval jooksuharjutusi tehes tundsin, et pisut on kangust sees. Samas jooksud ise olid mõnusalt kerged ja pühapäevane 19 km'i tuli märkamatult - distantsi lõpus tõstsin isegi tempot, et ette antud pulsi vahemiku ülemisse otsa pulss viia. Ei olnd üldsegi mitte halb jooks.
Erinevus nädal varem joostud 16 km'iga oli märgatav - nädal varem kahetsesin, et vett kaasa ei võtnud. Sel korral tulin sama täis pudeliga rajalt tagasi. Päevad põle vennad.
Mõned numbrid ka:
70 km'i jooksu
2 tundi jooksuharjutusi (8 km'i distantsiliiselt)
30 minutit süvalihaste harjutusi (reedel jaksasin ühe jutiga 30 kätekõverdust ää teha, 50ni on veel minna)
Kogu treeningmaht 9 ja pool tundi.
Ilusti, kenasti on sel nädalal tulemas puhkenädal.
Teine töönädal läks päris edukalt. Laupäeva õhtune kerge sörk jäi ära aga muus osas sai kõik kenasti ära tehtud. Teistmoodi oli sel korral kolmapäevane trenn - tulenevalt töökohustustest läksin sprinterite trenni (noh korra elus võiks ju õiget trenni ka teha).
Pärast soojendust ja harjutusi oli esimene "peavalu" madalstardid - kui ma ütlen, et need välja tulid siis valetan kohe kõvasti :). Tundub küll, et mis see siis ära ei ole aga no päris palju detaile on seal. Trenni järgselt tekkis mõte - huvitav, kas mõned vahetavad kuni 400 meetri jooksu distantsi pikema, nt 800 või 1500 vastu, kuna seal ei pea enam madalastartima ja seega on kergem pundis vastu pidada (ei jää kohe stardiga maha)?
Igatahes stardiga suutsin kohe teistest mõned meetrid maha jääda. Samas kusagil 30 meetri peal sai neist juba mööda :) - treenerile selgitasin, et noh tark ei torma ja ma kõikse pealt hindan, mis laadi konkurendid rajal on :). Väga ta seda legendi uskuma ei jäänud - endale tundus küll väga ilus jutt olevat :).
Stardipakkudel mõned korrad seigeldud ootas ees tolle päeva nael - 100 meetrit kiiresti siis 200, siis 300, siis 200 ja lõpuks uuesti 100.
Etteruttavalt olgu öeldud, et viimane 100 jäi kahjuks tegemata, kuna treeningpartner ei jaksanud enam - eelnevad lõigud olid vähe liiga kiiresti läbitud. Esimese 100 meetri aega ei mäletagi aga 200 sai lipatud nii esimesel kui teisel korral 30 sekundiga. Esimesel korral jäi selgelt varu sisse, teisel korral üritasin pigem kiiresti lõpuni jõuda, et ei peaks rohkem kannatama :)
300 oli päris keeruline ots - ei osanud tempot valida. Jooksin nii palju kui võimalik treeningpartneri järgi ja siis viimasel sirgel pingutasin juba rohkem - noh lõpp oli käega katsuda. Selles valguses on 100 meetrit kõikse lihtsam, et kütad algusest lõpuni täiega, pole vaja mõelda, et kas ikka suudad tempot hoida või mitte.
Tegelikult oli täitsa mõnus selliselt pingutada. Neljapäeval ja ka reedel olid jalad vähe kanged. Ka laupäeval jooksuharjutusi tehes tundsin, et pisut on kangust sees. Samas jooksud ise olid mõnusalt kerged ja pühapäevane 19 km'i tuli märkamatult - distantsi lõpus tõstsin isegi tempot, et ette antud pulsi vahemiku ülemisse otsa pulss viia. Ei olnd üldsegi mitte halb jooks.
Erinevus nädal varem joostud 16 km'iga oli märgatav - nädal varem kahetsesin, et vett kaasa ei võtnud. Sel korral tulin sama täis pudeliga rajalt tagasi. Päevad põle vennad.
Mõned numbrid ka:
70 km'i jooksu
2 tundi jooksuharjutusi (8 km'i distantsiliiselt)
30 minutit süvalihaste harjutusi (reedel jaksasin ühe jutiga 30 kätekõverdust ää teha, 50ni on veel minna)
Kogu treeningmaht 9 ja pool tundi.
esmaspäev, 10. november 2014
Võtta või jätta?
Esimene nädal uue ja uhke plaani järgi trenne tehtud. Kokkuvõte on - väga äge!
Trennid on mitmekesisemad ning nii mõnigi päris väljakutsuv.
Numbrite maailmast mõned faktid:
65 km'i jooksu - plaani kohaselt pidi 70 olema aga üks kerge 6'ne ots jäi tegemata
1:40 jooksuharjutusi - distantsiliselt tuli kokku 9 kilomeetrit koguni
31 minutit ÜKE't
Kokku kulus treeningutele siis 9 tundi.
Nädal 2 tuleb vähe pikem ja mahukam, samas juba tean, et üks kerge 6 on jälle ära jäämas ning üks 10 ka küsimärgiga - elu segab trenni tegemist :)
Suurem küsimus on aga kuidas edasi.
Antud küsimuse ja olukorra ajastus pole võibolla kõikse parem (vaadates bloginduse maailmas toimuvat) aga treener küsis - olen ma kindel, et soovin ikka maratone joosta :). Noh, et minu sammu ja lihastüübiga sobiks enam lühemad jupid, nt 800 meetrit [naer saalis]. Või nagu treener väljendus - saavutamaks maratonis sarnaseid võimekusele vastavaid tulemusi kui lühematel distantsidel on võimalik, selleks tuleb päris palju tööd teha.
Teagi nüüd, mida teha :).
Lihtne oleks ju nö käega lüüa ja öelda, et ahh hakkan siis lühemaid juppe lippama - tuleks see ju lihtsamalt. Miks teha palju ja rasket tööd?
Samas mõnel lühemal jupil võiks ju ennast mõnikord proovile panna. Kuigi hetkel spetsiaalselt neile ei ole plaan keskenduda, kuid mine tea, mis tulevik toob.
Üks põhjus, miks need lühemad jupid ei sümpatiseeri on see, et sõita mingiks paari minutiliseks jooksuks Tallinnast Tartusse tundub jabur, erinevalt 4 tunnisest looduse nautimisest :). Eks see ole ka peamini põhjus, miks palju maratone jooksevad - saab käia reisil, nautida loodust, näha kohti, kuhu muidu ei oskaks minnagi. Staadionil kahe ringi tegemine juba seda ei anna.
Trennid on mitmekesisemad ning nii mõnigi päris väljakutsuv.
Numbrite maailmast mõned faktid:
65 km'i jooksu - plaani kohaselt pidi 70 olema aga üks kerge 6'ne ots jäi tegemata
1:40 jooksuharjutusi - distantsiliselt tuli kokku 9 kilomeetrit koguni
31 minutit ÜKE't
Kokku kulus treeningutele siis 9 tundi.
Nädal 2 tuleb vähe pikem ja mahukam, samas juba tean, et üks kerge 6 on jälle ära jäämas ning üks 10 ka küsimärgiga - elu segab trenni tegemist :)
Suurem küsimus on aga kuidas edasi.
Antud küsimuse ja olukorra ajastus pole võibolla kõikse parem (vaadates bloginduse maailmas toimuvat) aga treener küsis - olen ma kindel, et soovin ikka maratone joosta :). Noh, et minu sammu ja lihastüübiga sobiks enam lühemad jupid, nt 800 meetrit [naer saalis]. Või nagu treener väljendus - saavutamaks maratonis sarnaseid võimekusele vastavaid tulemusi kui lühematel distantsidel on võimalik, selleks tuleb päris palju tööd teha.
Teagi nüüd, mida teha :).
Lihtne oleks ju nö käega lüüa ja öelda, et ahh hakkan siis lühemaid juppe lippama - tuleks see ju lihtsamalt. Miks teha palju ja rasket tööd?
Samas mõnel lühemal jupil võiks ju ennast mõnikord proovile panna. Kuigi hetkel spetsiaalselt neile ei ole plaan keskenduda, kuid mine tea, mis tulevik toob.
Üks põhjus, miks need lühemad jupid ei sümpatiseeri on see, et sõita mingiks paari minutiliseks jooksuks Tallinnast Tartusse tundub jabur, erinevalt 4 tunnisest looduse nautimisest :). Eks see ole ka peamini põhjus, miks palju maratone jooksevad - saab käia reisil, nautida loodust, näha kohti, kuhu muidu ei oskaks minnagi. Staadionil kahe ringi tegemine juba seda ei anna.
esmaspäev, 3. november 2014
Head uut aastat!
Kalendri järgi algab uus aasta küll jaanuarist aga treeningaastad kipuvad liikuma omasoodu - nagu ettevõtete majandusaastad :).
Pärast Tartu Linnamaratoni sai veel vähe joostud ja paaril võistluselgi osaletud (üks küll oli iseenda korraldatud), kuid viimane nädal oli olematu koormusega - kokku tunnike ja sellest üle 20 minuti jooksulindil jooksmist. Viimane siis koormustesti raames.
Uus spordiaasta algab siis teisiti, esmakordselt asjatundja pilgu all.
Nimelt sai umbes septembri alguses võetud ühendust Täppsportlaste seltskonnaga ning nende treeneri Riho Ment'ga. Vahetasime natukene mõtteid ja tulemuseks on tema poolt koostatav plaan, lisaks ühistreeningud, kus saab tehnikat trimmida jne.
Vaadates esimeste nädalate plaani siis see on ikka olulisemalt mitmekülgsem kui minu senised liigutamised on olnud. Seega ootused ja lootused on täitsa kõrged, kui vaid ise suudaks kõigest kinni pidada.
Vaadates nii plaani, kui ka koormustesti tulemusi siis üks asi teeb head meelt - treenitud on õigetes pulsitsoonides. Seega pole organismi väga ära lõhutud. Viimast näitab ka selgelt koormustesti andmed.
Ebameeldivamad asjad kõikse pealt - liiga raske olen :). Kaal näitas testi tegemise hetkel 79,9 kg, minu 176 cm pikkuse juures on seda vähe liiga palju, et pikema distantsi jooksmine kerge oleks. Saaks ta sinna 72-73 kg juurde, siis juba võib täitsa mõnus olla :). Muidugi kui tahaks väga häid tulemusi teha siis peaks alla 70 kg isegi kaalu viima. Aa noh, siis jäävad kõik riided ju koheselt suureks :)
Edasi tulevad üldiselt asjad, mis tegid meele heaks :)
Mäletan, et umbes 4 või 5 aastat tagasi kui sai tehtud sarnane test siis EKG näitas mingit hälvet südametöös. Enam seda probleemi ei olnud, hea. Samuti ei tekkinud mingeid probleeme koormuse kasvades.
Tulenevalt testi omapärast (3 minutit konkreetselt koormusel) siis maks pulss jääb testi tehes madalamaks kui võistlusel sama numbri kätte saaks aga sel korral siis testi maks pulss 196 (nädal varem sain Pärnus Kahe staadioni jooksul 204 kätte, kuid eks see tuleb lõpus spurdi pealt).
Anaeroobne väli, lähtuvalt koormusest ja laktaadist, on 182, mis on isegi tsipa kõrgem kui siiani olin järginud (siiani 179).
Aeroobne lävi koguni 162, mis on enam kui 10 lööki kõrgem, kui siiani olen järginud.
Maksimaalne koormus, mis kätte tuli oli 335 W, mis teeb 4,2 W/kg kohta. Võimu tundub olema :)
Kopsumaht polnd ka hull - 5,94 liitrit.
Kõige enam olin ma üllatunud aga VO2 tulemist - 59. Arvestades asjaolu, et antud numbri üheks faktoriks on keha kaal siis sellises normaalses võistlemise kaalus olles peaks too number kenasti üle 60 isegi minema - 5 aastat tagasi tehtud koormustestil tuli see number 35 :), 2 aastat tagasi oli näit 45.
Taastumine oli samuti normaalne - esimese minutiga langes pulss üle 40 löögi, teise minutiga veel 20 lööki. Seda kõike siis kerge kõnniga, mitte seismisega.
Kokkuvõttes võib öelda, et baasi tundub olema ning eks sellele ole kaasa aidanud ka natukene liiga madalas pulsitsoonis treenimine. Samas näitavad numbrid, et mingi vundament on mõne aastaga laotud ja siis peale võib hakata müüri laduma.
Homme on kavas anda avalöök ning alustada müüride ladumist.
Pärast Tartu Linnamaratoni sai veel vähe joostud ja paaril võistluselgi osaletud (üks küll oli iseenda korraldatud), kuid viimane nädal oli olematu koormusega - kokku tunnike ja sellest üle 20 minuti jooksulindil jooksmist. Viimane siis koormustesti raames.
Uus spordiaasta algab siis teisiti, esmakordselt asjatundja pilgu all.
Nimelt sai umbes septembri alguses võetud ühendust Täppsportlaste seltskonnaga ning nende treeneri Riho Ment'ga. Vahetasime natukene mõtteid ja tulemuseks on tema poolt koostatav plaan, lisaks ühistreeningud, kus saab tehnikat trimmida jne.
Vaadates esimeste nädalate plaani siis see on ikka olulisemalt mitmekülgsem kui minu senised liigutamised on olnud. Seega ootused ja lootused on täitsa kõrged, kui vaid ise suudaks kõigest kinni pidada.
Vaadates nii plaani, kui ka koormustesti tulemusi siis üks asi teeb head meelt - treenitud on õigetes pulsitsoonides. Seega pole organismi väga ära lõhutud. Viimast näitab ka selgelt koormustesti andmed.
Ebameeldivamad asjad kõikse pealt - liiga raske olen :). Kaal näitas testi tegemise hetkel 79,9 kg, minu 176 cm pikkuse juures on seda vähe liiga palju, et pikema distantsi jooksmine kerge oleks. Saaks ta sinna 72-73 kg juurde, siis juba võib täitsa mõnus olla :). Muidugi kui tahaks väga häid tulemusi teha siis peaks alla 70 kg isegi kaalu viima. Aa noh, siis jäävad kõik riided ju koheselt suureks :)
Edasi tulevad üldiselt asjad, mis tegid meele heaks :)
Mäletan, et umbes 4 või 5 aastat tagasi kui sai tehtud sarnane test siis EKG näitas mingit hälvet südametöös. Enam seda probleemi ei olnud, hea. Samuti ei tekkinud mingeid probleeme koormuse kasvades.
Tulenevalt testi omapärast (3 minutit konkreetselt koormusel) siis maks pulss jääb testi tehes madalamaks kui võistlusel sama numbri kätte saaks aga sel korral siis testi maks pulss 196 (nädal varem sain Pärnus Kahe staadioni jooksul 204 kätte, kuid eks see tuleb lõpus spurdi pealt).
Anaeroobne väli, lähtuvalt koormusest ja laktaadist, on 182, mis on isegi tsipa kõrgem kui siiani olin järginud (siiani 179).
Aeroobne lävi koguni 162, mis on enam kui 10 lööki kõrgem, kui siiani olen järginud.
Maksimaalne koormus, mis kätte tuli oli 335 W, mis teeb 4,2 W/kg kohta. Võimu tundub olema :)
Kopsumaht polnd ka hull - 5,94 liitrit.
Kõige enam olin ma üllatunud aga VO2 tulemist - 59. Arvestades asjaolu, et antud numbri üheks faktoriks on keha kaal siis sellises normaalses võistlemise kaalus olles peaks too number kenasti üle 60 isegi minema - 5 aastat tagasi tehtud koormustestil tuli see number 35 :), 2 aastat tagasi oli näit 45.
Taastumine oli samuti normaalne - esimese minutiga langes pulss üle 40 löögi, teise minutiga veel 20 lööki. Seda kõike siis kerge kõnniga, mitte seismisega.
Kokkuvõttes võib öelda, et baasi tundub olema ning eks sellele ole kaasa aidanud ka natukene liiga madalas pulsitsoonis treenimine. Samas näitavad numbrid, et mingi vundament on mõne aastaga laotud ja siis peale võib hakata müüri laduma.
Homme on kavas anda avalöök ning alustada müüride ladumist.
pühapäev, 26. oktoober 2014
Pärnu Kahe Staadioni jooks 2014
Esimest korda võtsin jalge alla distantsi Raeküla staadionilt Kalevi staadionile. Sel korral küll Kalevi staadionile ei lastud, kuna vaatamata linnavalitsuse ja ärimeeste juttudele pole midagi seal staadionil paremuse poole muutunud. Kahju aga ju siis pole piisavalt turgu.
Aga jooksust endast või siis natukene juba jooksust lähemalt. Natukene ses mõttes, et kõikse pealt sooviks peatuda ilma - 4 kraadi sooja, tugev tuul. Polnud just selline ilm, millega tavapäraselt väga viitsiks jooksma minna :).
Alguses oli tiir ümber Raeküla staadioni ja siis umbes kilomeeter või natukene enam vastu tuult. Algus oli normaalselt tempokas, umbes 3:55 min/km, teine kilomeeter läks veelgi kiiremini - põhjuseks olid kaks härrat, kellele haakisin sappa, kuid kilomeetri keskel otsustasin nende tempost loobuda. Kuigi tempo oli tsipa kiire, arvan, et tegelikult oli see viga. Võinuks üritada vähemalt kuni tagant tuule osani nende sabas olla. Pelgasin kinni jooksmist.
Ette ruttavalt võib öelda, et egas see jooksu teine pool kerge olnud aga üksi vasta tuult murda põlnd ka kerge :).
Umbes kahe ja poole kilomeetri läbimisel jõudis kõrvale endine töökaaslane. Jooksime temaga koos ka Kahe Silla jooksul ja seal olin sunnitud tema paremust tunnistama. Pole vaja salata, soov oli sel korral asjad teisiti lahendada :) - õnneks läkski nii :).
Kuid jooksime küllaltki võrdselt, mingi hetk libisesin eest. Siis kusagil pärast 5ndat kilomeetrit läks hoopis tema minust mööda. Jäin korraks isegi 15 meetri jagu maha aga enne 7ndt kilomeetrit jõudsin kannale. Kuna lõpp oli lähedal otsustasin mitte mööduda, kuigi oli näha, et tal oli raske. Tuul oli juba alates 4,5 km'i pealt vastu keeranud ning viimased 1,5 km'i oli ta eriti vastik - ranna ääres jooksmise mõnud :).
Valmistusin juba viimasel 100 meetril spurtima, kui kõige pealt jõudis keegi minu kannale ja vaatas lausa otsa, et kas lähme :). Kui siis tagant tuli veel kolmaski, kes otsustas pika lõpuspurdi kasuks, siis polnud enam aega mõelda. Jalad kõhu alt välja ja kiiruga lõpu poole.
Oli soov läbida distants keskmise kiirusega 3:xx min/km, see tähendanuks aega alla 30 minuti. Jooksu keskel mõistsin, et tegelikult sellist tempot täna ei arenda ning tekkis soov / mõte - äkki õnnestub 31 minutiga distants läbida.
Finishi sirgele lähenedes nägingi aega tiskumas - 30 minutit täis, kuid 31 veel natukene puudu. Raske oli aga tempot alla ei lasknud ja auhinnaks aega 30:59,1. Ehk kindlalt alla 31 minuti :)
Ametlik distants oli 7,484 km, ehk siis kiirus 4:08 min/km. Ei midagi erilist, st võiks suuta ikka natukene kiiremini joosta, kuid see kord siis sedasi. Eks pisut keha ole vast väsinud aastast, kuid eks peamine põhjus selles, et lihtsalt ei suuda hetkel veel sellist tempot hoida.
Vaadates kellalt andmeid siis nähtub, et kevadel heaks timmitud sammu tihedus on halvaks läinud. Sellisel jooksul tuli keskmine sammu tihendus vaid 88 ning max oli 93. Vähe. Sammu pikkus oli lausa 142 cm - liiga pikaks venitatud samm. Peab talvel jälle tiheda sammu meelde tuletama.
Ahjaa, koht oli 68, osavõtjaid 472 (lõpetanuid), polegi vist nii hästi varem esinunud, arvestades kohta ja osavõtjate hulka.
Nüüd plaan nädal vähe kergemalt võtta.
Laupäeval lähen testima, uurin, kas ikka õiged pulsitsoonid, milles trenni teen jne (pigem siis lihtsalt tervise kontroll).
Järmisest nädalast peaks algama uueks hooajaks valmistumine, esimene nö vormi hari tuleks kätte saada kevadel ning järgmine oktoobris. Ma arvan, et õnnestub :)
Aga jooksust endast või siis natukene juba jooksust lähemalt. Natukene ses mõttes, et kõikse pealt sooviks peatuda ilma - 4 kraadi sooja, tugev tuul. Polnud just selline ilm, millega tavapäraselt väga viitsiks jooksma minna :).
Alguses oli tiir ümber Raeküla staadioni ja siis umbes kilomeeter või natukene enam vastu tuult. Algus oli normaalselt tempokas, umbes 3:55 min/km, teine kilomeeter läks veelgi kiiremini - põhjuseks olid kaks härrat, kellele haakisin sappa, kuid kilomeetri keskel otsustasin nende tempost loobuda. Kuigi tempo oli tsipa kiire, arvan, et tegelikult oli see viga. Võinuks üritada vähemalt kuni tagant tuule osani nende sabas olla. Pelgasin kinni jooksmist.
Ette ruttavalt võib öelda, et egas see jooksu teine pool kerge olnud aga üksi vasta tuult murda põlnd ka kerge :).
Umbes kahe ja poole kilomeetri läbimisel jõudis kõrvale endine töökaaslane. Jooksime temaga koos ka Kahe Silla jooksul ja seal olin sunnitud tema paremust tunnistama. Pole vaja salata, soov oli sel korral asjad teisiti lahendada :) - õnneks läkski nii :).
Kuid jooksime küllaltki võrdselt, mingi hetk libisesin eest. Siis kusagil pärast 5ndat kilomeetrit läks hoopis tema minust mööda. Jäin korraks isegi 15 meetri jagu maha aga enne 7ndt kilomeetrit jõudsin kannale. Kuna lõpp oli lähedal otsustasin mitte mööduda, kuigi oli näha, et tal oli raske. Tuul oli juba alates 4,5 km'i pealt vastu keeranud ning viimased 1,5 km'i oli ta eriti vastik - ranna ääres jooksmise mõnud :).
Valmistusin juba viimasel 100 meetril spurtima, kui kõige pealt jõudis keegi minu kannale ja vaatas lausa otsa, et kas lähme :). Kui siis tagant tuli veel kolmaski, kes otsustas pika lõpuspurdi kasuks, siis polnud enam aega mõelda. Jalad kõhu alt välja ja kiiruga lõpu poole.
Oli soov läbida distants keskmise kiirusega 3:xx min/km, see tähendanuks aega alla 30 minuti. Jooksu keskel mõistsin, et tegelikult sellist tempot täna ei arenda ning tekkis soov / mõte - äkki õnnestub 31 minutiga distants läbida.
Finishi sirgele lähenedes nägingi aega tiskumas - 30 minutit täis, kuid 31 veel natukene puudu. Raske oli aga tempot alla ei lasknud ja auhinnaks aega 30:59,1. Ehk kindlalt alla 31 minuti :)
Ametlik distants oli 7,484 km, ehk siis kiirus 4:08 min/km. Ei midagi erilist, st võiks suuta ikka natukene kiiremini joosta, kuid see kord siis sedasi. Eks pisut keha ole vast väsinud aastast, kuid eks peamine põhjus selles, et lihtsalt ei suuda hetkel veel sellist tempot hoida.
Vaadates kellalt andmeid siis nähtub, et kevadel heaks timmitud sammu tihedus on halvaks läinud. Sellisel jooksul tuli keskmine sammu tihendus vaid 88 ning max oli 93. Vähe. Sammu pikkus oli lausa 142 cm - liiga pikaks venitatud samm. Peab talvel jälle tiheda sammu meelde tuletama.
Ahjaa, koht oli 68, osavõtjaid 472 (lõpetanuid), polegi vist nii hästi varem esinunud, arvestades kohta ja osavõtjate hulka.
Nüüd plaan nädal vähe kergemalt võtta.
Laupäeval lähen testima, uurin, kas ikka õiged pulsitsoonid, milles trenni teen jne (pigem siis lihtsalt tervise kontroll).
Järmisest nädalast peaks algama uueks hooajaks valmistumine, esimene nö vormi hari tuleks kätte saada kevadel ning järgmine oktoobris. Ma arvan, et õnnestub :)
esmaspäev, 20. oktoober 2014
Teistmoodi Kolme Päeva jooks
Juba teist aastat on mul olnud soov võtta osa Saaremaa Kolme Päeva jooksust. Aasta eest jäi osalemata kuna naine käis koolis ja just sel nädalavahetusel pidi koolis olema. Seega tekkitas probleeme laste hoidmine.
Sel aastal jäi kahjuks jällegi minema ning seda päris viimasel hetkel - noorem laps jäi neljapäev vastu reedet haigeks ja nii tuligi plaanile kriips peale tõmmata.
Aga võiks öelda, et vaim oli valmis selleks jooksuks ja kergelt "käed sügelesid" ja nii võtsingi reedel vastu otsuse - teen sama võistluse Tallinnas.
Kerge hirm ikka oli, et kas suudan ennast üksinda joostes sundida ja motiveerida kolmel päeval järjest kõvasti pingutama aga täna võib öelda, et suutsin küll.
Reede
Vastavalt programmile nägi jooks ette 10 km'ist lõiku.
Tegin eelnevalt kerge soojenduse, siis panin kergemad riided selga ja lippama. Kuna puudus konkreetne teadmine, et jooksen siit sinna ja siis ongi 10 km'i täis, siis eks tuli pidevalt mõelda ja planeerida ning arvutada, kui kaugele, kuidas joosta, et distants läbitud saaks.
Üks põhjusi, miks väga kaugel kodust ei soovinud distantsiga lõpetada oli ka asjaolu, et riideid oli selle paari soojakraadi kohta vähe. Vähe, mitte sellises tempos jooksmise mõttes, vaid vähe võrreldes tänaval jalutajatega.
Algus oli mõnus nagu ikka :), esimene kilomeeter 4 min/km, teine 3:56 min/km, kuid edasi tempo langes. Kokkuvõttes aeg 41:26, keskmine tempo 4:08 min/km.
Ei teagi, kas võistlusolukorras suutnud kiiremini aga võib olla natuke ikka. Olin kellal määratud jooksutempo ära aga lülitasin piiksumise välja ehk siis tegelikult ei jälginud ette antud tempot ja lasin enesetunde pealt. Eks väike hirm oli, kui ma esimesel päeval liiga kõvasti pingutan siis mis järgmistel päevadel saab.
Laupäev
Võistlusprogramm nägi ette 16,195 km jooksu.
Kui 10 km'i tundub selline natukene pikem otsake aga ei midagi hullu - küll vastu peab. Siis 16 km'i tundub juba vähe pikema pingutusena ning seega otsustasin läheneda asjale rahulikult. Pealegi teadsin, et kolmas päev ka veel tulemas.
Jällegi oli vaja läbi mõelda, kus joosta ning kuigi oli algselt mõte või ka soov kusagile kodust kaugemale minna siis tegelikult startisin ja finišeerisin ikkagi kodus. Kuna väga väikest ringi ei tahtnud tiirutada siis leppisin teadmisega - paar järsemat küngast Assaku kandis tuleb samuti jooksu sisse mahutada.
Ilm oli umbes sarnane reedega aga kuna tempo pidevat aeglasem olema siis panin vähe pikemad püksid jalga.
Täiendav küsimus tekkis seoses joomisega. Nimelt suurt joogipudelit ei tahtnud kaasa võtta, kedagi jootma kutsuda ka polnud. Kui 10 km'i sai läbitud joomata siis 16 peale ei julgenud ilma joogita minna. Pikalt mõeldud ja kaalutud, lõpuks otsustasin kaasa võtta neli 70 ml pisikest pudelit. Pistsin särgi taskutesse ning alguses oli nagu natukene ebamugav, kuid peatselt ei pannud seda tähelegi.
Alustasin rahulikumalt 4:20 min/km tempos tulid umbes esimesed kaks kilomeetrit. Seejärel tempo langes 5 sek/km kohta ning kaheksas kilomeeter oli tempo 4:30 isegi, kuid sinna sisse jäi ka Assakult tulles väike tõusuke, seega eks see andis oma. Järgnevalt natukene sai isegi tempot tõstetud ja nii oli 15nes kilomeeter ajaga 4:18 ja 16nes 4:14.
Tundsin, et jaksu joosta ja vajadusel kiirendada veel oleks, kuid üksina lipates on ikkagi mõne võrra raskem ennast sundida maksimaalselt pingutama.
Sel korral lasin kellal piiksuda kui tempo liiga alla vajus ja tänu sellele õnnestus hoida vägagi ühtlast tempot jooksu algusest lõpuni.
Kokkuvõttes aeg 1:11:20, keskmine tempo 4:24 min/km.
Pühapäev
Seda päeva kartsin ma enam. Programmiliselt 16 km'i tarvis joosta. Lisaks oli ilm teinud kannapöörde ning nüüd sadas vihma ja puhus tugev tuul.
Mõeldes võimalikule trassi valikule otsustasin sel korral enam kodu lähedal tiirelda ning seega vältida tõusukesi. Üritasin vältida ka väga pikki sirgeid, kuna heal juhul saanuks tagant tuulega joosta, kuid halvemal juhul vastu tuulega. Ehk siis plaan oli kombineerida vastu ja tagant tuule lõike selliselt, et saaks iga natukese aja tagant pisut kergemalt joosta ja siis jälle raskemalt.
Jällegi pistsin kaks pudelit joogiga taskusse - sel korral kaks, kuna päev varem kasutasin neljast kaks ära ja ei pidanud vajalikuks rohkem koormat kaasa tassida.
Kellale olin seadnud tempo piirideks 4:00 - 4:50 min/km. Hilise tarkusena võib öelda, et liiga kõrge alam piir oli - võinuks panna aeglasemaks tempoks 4:40 või isegi 4:35, saanuks parem aja.
Kella piiksumist kuulsin alguses kui hoog oli liiga suur ning paaril jupil, kui liigselt kaua olin vastutuult jooksnud ning tempo seeläbi iseeneslikult langenud. Vajutasin siis tsipa juurde ja lippasin edasi.
Olin valmis, et esimene kilomeeter on mõnusalt kerge, kuid edasi läheb kannatamiseks ja nii kuni umbes 14nda kilomeetrini. Tegelikult aga juhtus see, et esimesed kaks kilomeetrit läbisin 4:17 min/km tempos ja egas raske enne ei hakanud kui kusagil 8ndal või 9ndal kilomeetril. Ka tempo kukkus siis märgatavalt 4:40 min/km kanti ja jäi sinna kuni viimase kilomeetrini, mille läbisin 4:24'ga.
Kokkuvõttes aeg 1:12:41, keskmine tempo 4:34 min/km.
Arvan, et suutnuks natukene kiiremini joosta, kui miski oleks tagant torkinud. Aga kuna ma kella jooksu ajal ei vaadanud ja seega see ei piiksunud ka, siis lippasingi rahulikus tempos lõpuni.
Kokkuvõte
Võib öelda, et uus maratoni rekord on tehtud :) - 3:05:27. Kui sama aeg kanda üle ametlikule võistlusele, siis saanuks 126nda koha 468 jooksja hulgas, kes läbisid kõik kolm etappi.
Igatahes vaatamata sellele, et ametlikult võistlusel ei saanud osaleda võib öelda, et tegemist on ägeda ettevõtmisega. Esiteks tuleb osata kindlasti jagada jõudu kolme päeva vahel, kuid sama oluline on leida endas see miski, miks minna välja nii teisel, kuid eelkõige just kolmandal päeval.
Protokolli järgi ei võtnud võistlusel 21 võistlejat osa kolmandast päevast. Eks põhjusi võib mitmeid olla, kuid kindlasti ei saa alahinnata vaimujõudu, mida sellise formaadi puhul kolmas päev osavõtjalt nõuab.
Järgmisel aastal siis kolmas kord üritada võistlusele ka kohale jõuda ja loodetavasti sel korral ka jõuan :). Igatahes see väike eksperiment tekitas veelgi suuremat soovi võistlusele minna.
Nüüd tuleb vähe taastuda ja pühapäeval on kavas juba Kahe Staadioni jooks Pärnus. Distants saab lühike olema, 7,5 km'i, kuid seda tempokam. Väike plaan on minna ja üritada see distants läbida keskmise kiirusega alla 4 min/km'i kohta, kuid eks näis, mis tingimused ees oota ja kuidas enesetunne on.
Sel aastal jäi kahjuks jällegi minema ning seda päris viimasel hetkel - noorem laps jäi neljapäev vastu reedet haigeks ja nii tuligi plaanile kriips peale tõmmata.
Aga võiks öelda, et vaim oli valmis selleks jooksuks ja kergelt "käed sügelesid" ja nii võtsingi reedel vastu otsuse - teen sama võistluse Tallinnas.
Kerge hirm ikka oli, et kas suudan ennast üksinda joostes sundida ja motiveerida kolmel päeval järjest kõvasti pingutama aga täna võib öelda, et suutsin küll.
Reede
Vastavalt programmile nägi jooks ette 10 km'ist lõiku.
Tegin eelnevalt kerge soojenduse, siis panin kergemad riided selga ja lippama. Kuna puudus konkreetne teadmine, et jooksen siit sinna ja siis ongi 10 km'i täis, siis eks tuli pidevalt mõelda ja planeerida ning arvutada, kui kaugele, kuidas joosta, et distants läbitud saaks.
Üks põhjusi, miks väga kaugel kodust ei soovinud distantsiga lõpetada oli ka asjaolu, et riideid oli selle paari soojakraadi kohta vähe. Vähe, mitte sellises tempos jooksmise mõttes, vaid vähe võrreldes tänaval jalutajatega.
Algus oli mõnus nagu ikka :), esimene kilomeeter 4 min/km, teine 3:56 min/km, kuid edasi tempo langes. Kokkuvõttes aeg 41:26, keskmine tempo 4:08 min/km.
Ei teagi, kas võistlusolukorras suutnud kiiremini aga võib olla natuke ikka. Olin kellal määratud jooksutempo ära aga lülitasin piiksumise välja ehk siis tegelikult ei jälginud ette antud tempot ja lasin enesetunde pealt. Eks väike hirm oli, kui ma esimesel päeval liiga kõvasti pingutan siis mis järgmistel päevadel saab.
Laupäev
Võistlusprogramm nägi ette 16,195 km jooksu.
Kui 10 km'i tundub selline natukene pikem otsake aga ei midagi hullu - küll vastu peab. Siis 16 km'i tundub juba vähe pikema pingutusena ning seega otsustasin läheneda asjale rahulikult. Pealegi teadsin, et kolmas päev ka veel tulemas.
Jällegi oli vaja läbi mõelda, kus joosta ning kuigi oli algselt mõte või ka soov kusagile kodust kaugemale minna siis tegelikult startisin ja finišeerisin ikkagi kodus. Kuna väga väikest ringi ei tahtnud tiirutada siis leppisin teadmisega - paar järsemat küngast Assaku kandis tuleb samuti jooksu sisse mahutada.
Ilm oli umbes sarnane reedega aga kuna tempo pidevat aeglasem olema siis panin vähe pikemad püksid jalga.
Täiendav küsimus tekkis seoses joomisega. Nimelt suurt joogipudelit ei tahtnud kaasa võtta, kedagi jootma kutsuda ka polnud. Kui 10 km'i sai läbitud joomata siis 16 peale ei julgenud ilma joogita minna. Pikalt mõeldud ja kaalutud, lõpuks otsustasin kaasa võtta neli 70 ml pisikest pudelit. Pistsin särgi taskutesse ning alguses oli nagu natukene ebamugav, kuid peatselt ei pannud seda tähelegi.
Alustasin rahulikumalt 4:20 min/km tempos tulid umbes esimesed kaks kilomeetrit. Seejärel tempo langes 5 sek/km kohta ning kaheksas kilomeeter oli tempo 4:30 isegi, kuid sinna sisse jäi ka Assakult tulles väike tõusuke, seega eks see andis oma. Järgnevalt natukene sai isegi tempot tõstetud ja nii oli 15nes kilomeeter ajaga 4:18 ja 16nes 4:14.
Tundsin, et jaksu joosta ja vajadusel kiirendada veel oleks, kuid üksina lipates on ikkagi mõne võrra raskem ennast sundida maksimaalselt pingutama.
Sel korral lasin kellal piiksuda kui tempo liiga alla vajus ja tänu sellele õnnestus hoida vägagi ühtlast tempot jooksu algusest lõpuni.
Kokkuvõttes aeg 1:11:20, keskmine tempo 4:24 min/km.
Pühapäev
Seda päeva kartsin ma enam. Programmiliselt 16 km'i tarvis joosta. Lisaks oli ilm teinud kannapöörde ning nüüd sadas vihma ja puhus tugev tuul.
Mõeldes võimalikule trassi valikule otsustasin sel korral enam kodu lähedal tiirelda ning seega vältida tõusukesi. Üritasin vältida ka väga pikki sirgeid, kuna heal juhul saanuks tagant tuulega joosta, kuid halvemal juhul vastu tuulega. Ehk siis plaan oli kombineerida vastu ja tagant tuule lõike selliselt, et saaks iga natukese aja tagant pisut kergemalt joosta ja siis jälle raskemalt.
Jällegi pistsin kaks pudelit joogiga taskusse - sel korral kaks, kuna päev varem kasutasin neljast kaks ära ja ei pidanud vajalikuks rohkem koormat kaasa tassida.
Kellale olin seadnud tempo piirideks 4:00 - 4:50 min/km. Hilise tarkusena võib öelda, et liiga kõrge alam piir oli - võinuks panna aeglasemaks tempoks 4:40 või isegi 4:35, saanuks parem aja.
Kella piiksumist kuulsin alguses kui hoog oli liiga suur ning paaril jupil, kui liigselt kaua olin vastutuult jooksnud ning tempo seeläbi iseeneslikult langenud. Vajutasin siis tsipa juurde ja lippasin edasi.
Olin valmis, et esimene kilomeeter on mõnusalt kerge, kuid edasi läheb kannatamiseks ja nii kuni umbes 14nda kilomeetrini. Tegelikult aga juhtus see, et esimesed kaks kilomeetrit läbisin 4:17 min/km tempos ja egas raske enne ei hakanud kui kusagil 8ndal või 9ndal kilomeetril. Ka tempo kukkus siis märgatavalt 4:40 min/km kanti ja jäi sinna kuni viimase kilomeetrini, mille läbisin 4:24'ga.
Kokkuvõttes aeg 1:12:41, keskmine tempo 4:34 min/km.
Arvan, et suutnuks natukene kiiremini joosta, kui miski oleks tagant torkinud. Aga kuna ma kella jooksu ajal ei vaadanud ja seega see ei piiksunud ka, siis lippasingi rahulikus tempos lõpuni.
Kokkuvõte
Võib öelda, et uus maratoni rekord on tehtud :) - 3:05:27. Kui sama aeg kanda üle ametlikule võistlusele, siis saanuks 126nda koha 468 jooksja hulgas, kes läbisid kõik kolm etappi.
Igatahes vaatamata sellele, et ametlikult võistlusel ei saanud osaleda võib öelda, et tegemist on ägeda ettevõtmisega. Esiteks tuleb osata kindlasti jagada jõudu kolme päeva vahel, kuid sama oluline on leida endas see miski, miks minna välja nii teisel, kuid eelkõige just kolmandal päeval.
Protokolli järgi ei võtnud võistlusel 21 võistlejat osa kolmandast päevast. Eks põhjusi võib mitmeid olla, kuid kindlasti ei saa alahinnata vaimujõudu, mida sellise formaadi puhul kolmas päev osavõtjalt nõuab.
Järgmisel aastal siis kolmas kord üritada võistlusele ka kohale jõuda ja loodetavasti sel korral ka jõuan :). Igatahes see väike eksperiment tekitas veelgi suuremat soovi võistlusele minna.
Nüüd tuleb vähe taastuda ja pühapäeval on kavas juba Kahe Staadioni jooks Pärnus. Distants saab lühike olema, 7,5 km'i, kuid seda tempokam. Väike plaan on minna ja üritada see distants läbida keskmise kiirusega alla 4 min/km'i kohta, kuid eks näis, mis tingimused ees oota ja kuidas enesetunne on.
esmaspäev, 6. oktoober 2014
Tartu Linnamaraton 2014
Kolmas aasta, mil jooks toimus ja kolmas aasta olin ka joonel (millegi pärast oli protokollis nii minul kui ka mõnel teisel kordade arvuks märgitud 5. Peaks üritama uurida, millest selline anomaalia). Nagu eelneval kahel korral nii ka sel korral parandasin antud jooksu rekordit - uuteks numbriteks 3:39:46 (umbes 4 minutit aja parandust). Erinev siis eelmisest kahest aastast - sel aastal ei teinud isiklikku rekordit.
Kimbatus oli postitus siin kohas lõpetada.
Aeg mis paljudele on väga kõva väljakutse (nii nagu ka paljudele on see kerge sörk pargis :)), ei pakkunud sel korral mitte mingit rahuldust. Ei salga, et läksin starti mõttega lõpetada jooks nii umbes 15-20 minutit varem, hea õnnestumise korral veelgi varem.
Enne starti oli enesetunne mõnus. Tundsin, et jalad on õiges toonuses, pole sellist väsimust nagu paaril viimasel jooksul oli (Pärnu Kahe silla jooksul sai distants enne läbi kui jalad tööle hakkasid, SEB poolmaratonil tuli läbida pool distantsist, et jalad korralikult liikuma hakkaks).
Võtsin ennast 3:15 gruppi ja vaikselt hakkasime liikuma. Minek oli mõnus, kuid sellegi poolest vaatasin, et seltskond läheb tsipa liiga kiiresti. Kiiresti just minu jaoks, minu pulsi jaoks.
Lasin tempo 10-15 sekundit alla ja jätkasin rahulikult umbes 4:40 min/km tempos liikumist. Grupp oli pidevalt nähtav kuni poolmaratoni märgini.
Esimesed 10 km'i tulid ajaga 47 min. Teine 10 km'i oli 48 minutit. Ka kolmas kümme polnud veel kõige hullem 50 minutit aga tegelikult ma siis juba kannatasin ja kõvasti.
Nimelt hakkasin umbes 25ndal kilomeetril või natukene edasi tundma, et reiepealsed on külmad, nõrgad ja kipuvad krampi minema. Võtsin kiiresti vastu otsuse, et lasen tempo alla ja jätkan liikumist. Kiiremalt joostes oleks teatava vahemaa suutnud küll kaugemale jõuda aga seejärel olnuks oht krampides vaevelda.
Nii läkski, et tempo pidevalt kukkus ja kukkus ning neljas 10 km'i tuli juba vaid tunniga. Umbes 7 km'i enne lõppu liikus must mööda ka 3:30 seltskond, mis oli üllatavalt väike - vast nii umbes 9 inimest.
Võtsin Toomemäe tõusu rahulikult aga joostes - madal ja lühike sammuke. Ei raatsinud kõndima hakata. Samas olin sunnitud kõndima siiski umbes 100 meetrit enne kui tee võttis suuna Toomemäelt alla finishisse. See sama 100 meetrit jalutasin, reide tekkinud ebameeldiv tunne hajus ja laskumise sain juba joostes läbida. Samas erinevalt varasemast sel korral enam lõpus kiiremaid samme ei teinud.
Esiteks nägin, et aeg tuleb alla 3:40 (number, mis mingi hetk sai rajal orientiiriks) ning väike hirm, et viimasel 100 meetril krampides pikali viskuda poleks ka mõnus.
Seiklusi sel korral oli kõvasti ning umbes 4 tundi varem samas kohas olles tundsin ennast kordades paremini ja rõõmsamalt kui pärast jooksu. Mitte, et see aeg halb oleks aga hing ihkas paremat. Oleks tahtnud ma loodust nautida võinuks startida koheselt oluliselt aeglasemalt ning lihtsalt distantsi läbida.
Paar päeva peab sundima ennast puhkama ning siis jälle jooksma. Vaatamata sellele, et raske oli, mulle jooksmine jätkuvalt meeldib :)
Pealegi 2 nädala pärast on kavas panna ennast proovile teistmoodi maratonil - Saaremaa Kolme päeva jooksul. Maratoni distants kolme päevaga. Sellelt võistluselt võiks kokkuvõttes ju uue isikliku rekordiga tagasi tulla :).
Oktoobri lõpus on kavas ka üks kiirem kihutamine Pärnus - Kahe Staadioni jooks. Pole varem sel jooksul kaasa teinud seega ei oskagi midagi sellest arvata.
Edasi vaatame nö õunte pealt ning otsustame lennult, kas sel aastal detsembris ka maratoni jooksen või mitte.
Mõtted on järgmises aastas, kus kevadel on kavas raskemat sorti maraton (sellest kindlasti pajatan hiljem) ning kui hästi läheb siis Pärnus Võidupüha maratonil tahaks looma välja lasta :).
Kimbatus oli postitus siin kohas lõpetada.
Aeg mis paljudele on väga kõva väljakutse (nii nagu ka paljudele on see kerge sörk pargis :)), ei pakkunud sel korral mitte mingit rahuldust. Ei salga, et läksin starti mõttega lõpetada jooks nii umbes 15-20 minutit varem, hea õnnestumise korral veelgi varem.
Enne starti oli enesetunne mõnus. Tundsin, et jalad on õiges toonuses, pole sellist väsimust nagu paaril viimasel jooksul oli (Pärnu Kahe silla jooksul sai distants enne läbi kui jalad tööle hakkasid, SEB poolmaratonil tuli läbida pool distantsist, et jalad korralikult liikuma hakkaks).
Võtsin ennast 3:15 gruppi ja vaikselt hakkasime liikuma. Minek oli mõnus, kuid sellegi poolest vaatasin, et seltskond läheb tsipa liiga kiiresti. Kiiresti just minu jaoks, minu pulsi jaoks.
Lasin tempo 10-15 sekundit alla ja jätkasin rahulikult umbes 4:40 min/km tempos liikumist. Grupp oli pidevalt nähtav kuni poolmaratoni märgini.
Esimesed 10 km'i tulid ajaga 47 min. Teine 10 km'i oli 48 minutit. Ka kolmas kümme polnud veel kõige hullem 50 minutit aga tegelikult ma siis juba kannatasin ja kõvasti.
Nimelt hakkasin umbes 25ndal kilomeetril või natukene edasi tundma, et reiepealsed on külmad, nõrgad ja kipuvad krampi minema. Võtsin kiiresti vastu otsuse, et lasen tempo alla ja jätkan liikumist. Kiiremalt joostes oleks teatava vahemaa suutnud küll kaugemale jõuda aga seejärel olnuks oht krampides vaevelda.
Nii läkski, et tempo pidevalt kukkus ja kukkus ning neljas 10 km'i tuli juba vaid tunniga. Umbes 7 km'i enne lõppu liikus must mööda ka 3:30 seltskond, mis oli üllatavalt väike - vast nii umbes 9 inimest.
Võtsin Toomemäe tõusu rahulikult aga joostes - madal ja lühike sammuke. Ei raatsinud kõndima hakata. Samas olin sunnitud kõndima siiski umbes 100 meetrit enne kui tee võttis suuna Toomemäelt alla finishisse. See sama 100 meetrit jalutasin, reide tekkinud ebameeldiv tunne hajus ja laskumise sain juba joostes läbida. Samas erinevalt varasemast sel korral enam lõpus kiiremaid samme ei teinud.
Esiteks nägin, et aeg tuleb alla 3:40 (number, mis mingi hetk sai rajal orientiiriks) ning väike hirm, et viimasel 100 meetril krampides pikali viskuda poleks ka mõnus.
Seiklusi sel korral oli kõvasti ning umbes 4 tundi varem samas kohas olles tundsin ennast kordades paremini ja rõõmsamalt kui pärast jooksu. Mitte, et see aeg halb oleks aga hing ihkas paremat. Oleks tahtnud ma loodust nautida võinuks startida koheselt oluliselt aeglasemalt ning lihtsalt distantsi läbida.
Paar päeva peab sundima ennast puhkama ning siis jälle jooksma. Vaatamata sellele, et raske oli, mulle jooksmine jätkuvalt meeldib :)
Pealegi 2 nädala pärast on kavas panna ennast proovile teistmoodi maratonil - Saaremaa Kolme päeva jooksul. Maratoni distants kolme päevaga. Sellelt võistluselt võiks kokkuvõttes ju uue isikliku rekordiga tagasi tulla :).
Oktoobri lõpus on kavas ka üks kiirem kihutamine Pärnus - Kahe Staadioni jooks. Pole varem sel jooksul kaasa teinud seega ei oskagi midagi sellest arvata.
Edasi vaatame nö õunte pealt ning otsustame lennult, kas sel aastal detsembris ka maratoni jooksen või mitte.
Mõtted on järgmises aastas, kus kevadel on kavas raskemat sorti maraton (sellest kindlasti pajatan hiljem) ning kui hästi läheb siis Pärnus Võidupüha maratonil tahaks looma välja lasta :).
esmaspäev, 15. september 2014
SEB Tallinna Maraton 2014
Viimane pikk ja raskem pingutus enne Tartu Jooksumaratoni tehtud.
Nagu eelnevas postituses sai mainitud osalen SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni distantsil. Soov oli rünnata 1:30:00 aega ning startima pidin kusagilt lõpust.
Kolmest üks öeldu läks siis täide :).
Võistlusel osalesin.
Stardi positsioon oli mingil põhjusel teisest grupist.
Aeg oli 1:33:38 (1:33:28 neto).
Võistlus ise oli täitsa lõbus. Esimene pool oli tõsine võitlus iseendaga ja jalgadega. No ei tahtnud nad üldse liikuda. Olid kinni ja iga samm tuli jõuga teele saata. Umbes sarnane tunne oli ka nädal tagasi Pärnus Kahe silla jooksul. Eks peab nüüd mõtlema ja analüüsima, kas päev enne võistlust tehtav treening siiski ei sobi organismile või on treening liiga intensiivne või milles muus viga võib olla, nt soojendus pole õige või piisav.
Sel korral muidugi jättis oma jälje ka reedel-laupäeval toimunud tööalane üritus, kus sai palju püsti oldud, ringi liigutud ja eks natukene ka sportlasele mitte sobivate jookidega manustatud. Aa no hea oli :)
Jooksu juurde naastes peab mainima, et teine pool jooksust oli kohe mõnus. Mingi hetk enne munakividele jõudmist läks hetkeks nagu raskeks aga kuna teadsin, et tegelik distants on kilomeeter lühem kui siltidel, siis suutsin ennast kokku võtta ja edasi lipata. Munakivi tee tõus võttis küll hetkeks tempo alla ja algselt hoidsin ka pisut tagasi, kuna kartsin neid kive, aga tegelikult polnd seal midagi põhjust karta.
Ahjaa - distants oli kilomeeter lühem sel põhjusel, et kuni 20'nda kilomeetrini on suuremal või vähemal määral kannatamist. Viimane kilomeeter aga tuleb puhtalt emotsiooni pealt, et kõik läbi kohe ja seega võib see profiililt olla kui tahes raske aga ikkagi tundub see kerge - mõistusel on uskumatu jõud.
Esimene 10 km'i sai läbitud 45:13, kohaks oli 218. Alles jäänud 11,1 sai läbitud siis 48:15'ga ning lõplikuks kohaks oli 177.
Ilusti tõusvas tempos tehtud jooks. Lõpus oli veel jõudu ja jaksu isegi rahvast ergutada ja nõuda neilt kaasa elamist. Kui algus oli raske siis lõpp meenutas juba Ülemistele tiiru peale tegemist.
Tuleb vaid leida see nipp, et algusest peale oleksid jalad sellised värsked ja mõnus joosta, siis võib täitsa head tulemust juba oodata Tartust.
Igatahes nüüd on kavas võtta kergemalt. Mõned tempokamad trennid, palju kergemaid. Egas see oktoobri algus enam väga kaugel olegi.
Järgmine nädal möödub natukene kergemalt, kuna lähen neljaks päevaks kodumaalt eemale aga eks viskan tossud kotti ja tunnikese ikka leian, vähemalt paaril päeval, et kerge ringike teha.
Nagu eelnevas postituses sai mainitud osalen SEB Tallinna Maratoni poolmaratoni distantsil. Soov oli rünnata 1:30:00 aega ning startima pidin kusagilt lõpust.
Kolmest üks öeldu läks siis täide :).
Võistlusel osalesin.
Stardi positsioon oli mingil põhjusel teisest grupist.
Aeg oli 1:33:38 (1:33:28 neto).
Võistlus ise oli täitsa lõbus. Esimene pool oli tõsine võitlus iseendaga ja jalgadega. No ei tahtnud nad üldse liikuda. Olid kinni ja iga samm tuli jõuga teele saata. Umbes sarnane tunne oli ka nädal tagasi Pärnus Kahe silla jooksul. Eks peab nüüd mõtlema ja analüüsima, kas päev enne võistlust tehtav treening siiski ei sobi organismile või on treening liiga intensiivne või milles muus viga võib olla, nt soojendus pole õige või piisav.
Sel korral muidugi jättis oma jälje ka reedel-laupäeval toimunud tööalane üritus, kus sai palju püsti oldud, ringi liigutud ja eks natukene ka sportlasele mitte sobivate jookidega manustatud. Aa no hea oli :)
Jooksu juurde naastes peab mainima, et teine pool jooksust oli kohe mõnus. Mingi hetk enne munakividele jõudmist läks hetkeks nagu raskeks aga kuna teadsin, et tegelik distants on kilomeeter lühem kui siltidel, siis suutsin ennast kokku võtta ja edasi lipata. Munakivi tee tõus võttis küll hetkeks tempo alla ja algselt hoidsin ka pisut tagasi, kuna kartsin neid kive, aga tegelikult polnd seal midagi põhjust karta.
Ahjaa - distants oli kilomeeter lühem sel põhjusel, et kuni 20'nda kilomeetrini on suuremal või vähemal määral kannatamist. Viimane kilomeeter aga tuleb puhtalt emotsiooni pealt, et kõik läbi kohe ja seega võib see profiililt olla kui tahes raske aga ikkagi tundub see kerge - mõistusel on uskumatu jõud.
Esimene 10 km'i sai läbitud 45:13, kohaks oli 218. Alles jäänud 11,1 sai läbitud siis 48:15'ga ning lõplikuks kohaks oli 177.
Ilusti tõusvas tempos tehtud jooks. Lõpus oli veel jõudu ja jaksu isegi rahvast ergutada ja nõuda neilt kaasa elamist. Kui algus oli raske siis lõpp meenutas juba Ülemistele tiiru peale tegemist.
Tuleb vaid leida see nipp, et algusest peale oleksid jalad sellised värsked ja mõnus joosta, siis võib täitsa head tulemust juba oodata Tartust.
Igatahes nüüd on kavas võtta kergemalt. Mõned tempokamad trennid, palju kergemaid. Egas see oktoobri algus enam väga kaugel olegi.
Järgmine nädal möödub natukene kergemalt, kuna lähen neljaks päevaks kodumaalt eemale aga eks viskan tossud kotti ja tunnikese ikka leian, vähemalt paaril päeval, et kerge ringike teha.
esmaspäev, 8. september 2014
Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks 2014
Septembri esimene nädalavahetus on tavapäraselt Pärnus toimumas Kahe silla jooks. Vaatamata asjaolule, et jooks toimub kodulinnas, pole kahjuks sinna väga tihti sattunud. Eks põhjusi leiab alati, miks mitte osaleda :).
Sel korral kuulus aga jooks Oktoobris toimuva maratoni ettavalmistusse ning eesmärgiks oli teha üks kiire, tempokas ja raske jooks.
Jooksu korraldajad olid sel korral natukene rada muutnud - see vist on kolmas kord jooksu ajaloo juures. Muudatuse all pean silmas, et start ja finish olid viidud natukene teise kohta, samuti oli lisandunud umbes 900 meetrit jooksu distantsi.
Korraldusliku poole pealt ma arvan oli selline raja lahendus väga hea. Ning egas ka võistlejana midagi ette heita olnud - pikk lõpusirge, kus rahvas sulle kaasa elab on alati äge. Kui nuriseda või mõelda nendele, kes alustavad tagumistest koridoridest siis võiks start olla natukene tagant poolt, see annaks võimaluse juba enne järsku parem pööret pärast esimese silla ületamist rivi pikaks tõmmata ja seega saaks kõik ilusti joosta. Endal seda probleemi ei olnud, kuna õnnestus startida 4ndast grupist aga kujutan ette, et grupp hiljem võis päris kitsaks juba minna.
Uus oli raja juures sel kevadel avatud vasakkallas. Kui varem võis jooksu jagada kaheks - algus on kihutamine asfaldil ning lõpp kross, siis nüüd on rada võrdses seises mõlemal kaldal. Tänu raja korda tegemisele ei ole nüüd ka nii määrav, mis kohal oled sa teise silla ületamisel, kuna ruumi kohta parandada on kõvasti, eks ka kaotada :).
Jooksu enda juurde tulles siis väike konflikt oli järjekordselt tehnikaga - kell näitas kilomeetri aegu vähe kiiremini kui ma neid tegelikult läbisin aga kuna panin iga kilomeetriposti järel ringi kinni siis sain pidevalt teada ka tegeliku liikumiskiiruse.
Ei teagi, miks nüüd siis nii oli, kuna Ülemistele tiiru peale tehes toimis kõik kenasti.
Aga kui see kõrvale jätta siis võib öelda, et ei jäänud jooksuga üldsegi mitte rahule. Nädalale tagasi vaadates võib arvata, et kolmapäevased lõigud olid liigsed, vähemalt sellises koguses. Eks oli ka siis tunda raskust aga mis see 200 meetrit siis ära pingutada ole. Hambad risti aga saab hakkama. Tulevikuks tasub meelde jätta, et kui iga nädalavahetus on võistlus, siis ei pruugi taastuda, kui veel nädala keskele kiiremas tempos jooks mahutada.
Igatahes algus oli mõnus, esimeses paar kilomeetrit läksid lennates (tempo võis olla umbes 3:50-3:55). Seejärel andsin natukene tempos järgi aga ei midagi hullu. Tegelikult juhtuski nii, et tempo küll kukkus nii 4:10 kanti ja jäi sinna lõpuni aga endale ei meeldinud just see, et polnud jalas kergust ja ei suutnud lõpus ka juurde panna. Viimase kilomeetri oleks soovinud ikka alla 4 jälle joosta aga sel korral siis jaksu polnud.
Pulss oli ka laes ja seega egas sealt kusagilt midagi võtta ei olnd enam.
Arvan, et eile sai joostud antud hetke maksimum tulemus välja - 41:24, koht oli 198 (enam kui 1600 osavõtja hulgas pole paha ju).
Tahtnuks küll aega alla 40 minuti aga sel korral mitte. Samas kui soov joosta maraton alla 3 tunni siis peaks suutma selle 9,86 km'i läbida umbes 38 minutiga, seega arengu ruumi veel on.
Nüüd siis paar kerget trenni (üritame vältida eelmise nädala vigu) ning pühapäeval lähen, kes teab mis aja tagant SEB Maratonile. Kavas küll poolik jooks ehk siis 21,1 km'i. Idee poolest peaks tegemist olema viimase tugeva ja pika treening/võistlusena enne Tartu Linnamaratoni aga eks näis, kuidas see tulemuses kajastub.
Teatud soovid ja ideed tulemuse osas on aga kuna startida tuleb peale 2000 kohta, siis natukene pelgan, et läheb kõvasti aega enne kui omas tempos jooksma saan hakata. Sellest hetkest võin suuta küll soovitud 4:10 - 4:15 kilomeetri tempot teha aga vaevalt palju rohkemat, et alguses kaduma läinud aega tasa teha. Kuid eks näis, 1:30 lõpu aeg oleks ideaalne.
Sel korral kuulus aga jooks Oktoobris toimuva maratoni ettavalmistusse ning eesmärgiks oli teha üks kiire, tempokas ja raske jooks.
Jooksu korraldajad olid sel korral natukene rada muutnud - see vist on kolmas kord jooksu ajaloo juures. Muudatuse all pean silmas, et start ja finish olid viidud natukene teise kohta, samuti oli lisandunud umbes 900 meetrit jooksu distantsi.
Korraldusliku poole pealt ma arvan oli selline raja lahendus väga hea. Ning egas ka võistlejana midagi ette heita olnud - pikk lõpusirge, kus rahvas sulle kaasa elab on alati äge. Kui nuriseda või mõelda nendele, kes alustavad tagumistest koridoridest siis võiks start olla natukene tagant poolt, see annaks võimaluse juba enne järsku parem pööret pärast esimese silla ületamist rivi pikaks tõmmata ja seega saaks kõik ilusti joosta. Endal seda probleemi ei olnud, kuna õnnestus startida 4ndast grupist aga kujutan ette, et grupp hiljem võis päris kitsaks juba minna.
Uus oli raja juures sel kevadel avatud vasakkallas. Kui varem võis jooksu jagada kaheks - algus on kihutamine asfaldil ning lõpp kross, siis nüüd on rada võrdses seises mõlemal kaldal. Tänu raja korda tegemisele ei ole nüüd ka nii määrav, mis kohal oled sa teise silla ületamisel, kuna ruumi kohta parandada on kõvasti, eks ka kaotada :).
Jooksu enda juurde tulles siis väike konflikt oli järjekordselt tehnikaga - kell näitas kilomeetri aegu vähe kiiremini kui ma neid tegelikult läbisin aga kuna panin iga kilomeetriposti järel ringi kinni siis sain pidevalt teada ka tegeliku liikumiskiiruse.
Ei teagi, miks nüüd siis nii oli, kuna Ülemistele tiiru peale tehes toimis kõik kenasti.
Aga kui see kõrvale jätta siis võib öelda, et ei jäänud jooksuga üldsegi mitte rahule. Nädalale tagasi vaadates võib arvata, et kolmapäevased lõigud olid liigsed, vähemalt sellises koguses. Eks oli ka siis tunda raskust aga mis see 200 meetrit siis ära pingutada ole. Hambad risti aga saab hakkama. Tulevikuks tasub meelde jätta, et kui iga nädalavahetus on võistlus, siis ei pruugi taastuda, kui veel nädala keskele kiiremas tempos jooks mahutada.
Igatahes algus oli mõnus, esimeses paar kilomeetrit läksid lennates (tempo võis olla umbes 3:50-3:55). Seejärel andsin natukene tempos järgi aga ei midagi hullu. Tegelikult juhtuski nii, et tempo küll kukkus nii 4:10 kanti ja jäi sinna lõpuni aga endale ei meeldinud just see, et polnud jalas kergust ja ei suutnud lõpus ka juurde panna. Viimase kilomeetri oleks soovinud ikka alla 4 jälle joosta aga sel korral siis jaksu polnud.
Pulss oli ka laes ja seega egas sealt kusagilt midagi võtta ei olnd enam.
Arvan, et eile sai joostud antud hetke maksimum tulemus välja - 41:24, koht oli 198 (enam kui 1600 osavõtja hulgas pole paha ju).
Tahtnuks küll aega alla 40 minuti aga sel korral mitte. Samas kui soov joosta maraton alla 3 tunni siis peaks suutma selle 9,86 km'i läbida umbes 38 minutiga, seega arengu ruumi veel on.
Nüüd siis paar kerget trenni (üritame vältida eelmise nädala vigu) ning pühapäeval lähen, kes teab mis aja tagant SEB Maratonile. Kavas küll poolik jooks ehk siis 21,1 km'i. Idee poolest peaks tegemist olema viimase tugeva ja pika treening/võistlusena enne Tartu Linnamaratoni aga eks näis, kuidas see tulemuses kajastub.
Teatud soovid ja ideed tulemuse osas on aga kuna startida tuleb peale 2000 kohta, siis natukene pelgan, et läheb kõvasti aega enne kui omas tempos jooksma saan hakata. Sellest hetkest võin suuta küll soovitud 4:10 - 4:15 kilomeetri tempot teha aga vaevalt palju rohkemat, et alguses kaduma läinud aega tasa teha. Kuid eks näis, 1:30 lõpu aeg oleks ideaalne.
pühapäev, 31. august 2014
Ülemiste Järve jooks
Jooks tehtud, tuju hea.
Aeg 1:02:20, koht 200 (vähemalt esialgu, hiljem vaatasin oli 199).
Aeg siis tsipa aeglasem kui oleks soovinud aga no see polnd ka see võistlus, kus pidanuks maksimaalset tulemust näitama.
Kui leida põhjusi, miks aeg on/oli selline nagu ta oli, siis eks põhiline põhjus oli endas - enne võistlust tundus, et aega küll, jokutasin ning tulemuseks oli asjaolu, et starti sain paar minutit enne lähet. Loomulikult sain plattsi võtta viimasesse ritta. Mõned tagasihoidlikumad olid vaid taga.
50 sekundit läks umbes, et stardi jooneni jõuda, lisaks veel 30 või enam sekundit, et üldse jooksu moodi asja tegema hakata. Siis asusin mööda muru rahulikult oma kohta parandama.
Nii ta läks, et esimene kilomeeter tuli umbes 5:40'ga, kolmas kilomeeter, mille sisse jäi paari takistuse ületamist ja korraks ka täitsa seisma jäämine tuli ajaga umbes 5:10.
Sinna see alla tunni jooks jäigi.
Ülejäänud kilomeetrid läbisin umbes 4:05 - 4:10 vahemikus. Lõpus, kus olid künkad, seal langes tempo 4:30 kanti. Eks päris lõpus enam maksimaalselt ei pingutanud ka, kuna teada oli, et alla tunni aega ei tule ja no pole vahet, kas koht või paar kõrgemal või mitte. Selles kohas võisteldes ei oma see mitte mingit tähtsust.
Meele tegi hääks asjaolu, et pidevalt oli selline tunne - vajadusel võiks juurde panna. Päris mõnus on joosta, kui tunned, et tempo pole maksimum ja väike varu on olemas, samas liigud teistest pidevalt mööda :).
Kodust läksin jooksule jala - kõnd ja jooks vaheldumisi. Nii sain soojenduseks kokku pea 40 minutit :). Tagasi tulin peaaegu sarnaselt - Veejaama töötaja viskas autoga umbes 2,5 kilomeetri peale ära, sealt alates siis omal jalal.
Enesetunne hiljem oli selline nagu polekski jooksmas käinud - veel üks hea viide, et vorm liigub üles mäge ning tänane pingutus oli mõistlikult raske.
Homme plaanis väike sörk. Järgmisel nädalal peaks ennast Täppsportlaste trenni vedama - sai siin natukene maad kuulatud ja tekkis idee, et kaua ma siin põlve pääl nokitsen. Lähen parem ja uurin targematelt, mida ja kuidas teha - meeldib see jooksmine kohe noh.
Aeg 1:02:20, koht 200 (vähemalt esialgu, hiljem vaatasin oli 199).
Aeg siis tsipa aeglasem kui oleks soovinud aga no see polnd ka see võistlus, kus pidanuks maksimaalset tulemust näitama.
Kui leida põhjusi, miks aeg on/oli selline nagu ta oli, siis eks põhiline põhjus oli endas - enne võistlust tundus, et aega küll, jokutasin ning tulemuseks oli asjaolu, et starti sain paar minutit enne lähet. Loomulikult sain plattsi võtta viimasesse ritta. Mõned tagasihoidlikumad olid vaid taga.
50 sekundit läks umbes, et stardi jooneni jõuda, lisaks veel 30 või enam sekundit, et üldse jooksu moodi asja tegema hakata. Siis asusin mööda muru rahulikult oma kohta parandama.
Nii ta läks, et esimene kilomeeter tuli umbes 5:40'ga, kolmas kilomeeter, mille sisse jäi paari takistuse ületamist ja korraks ka täitsa seisma jäämine tuli ajaga umbes 5:10.
Sinna see alla tunni jooks jäigi.
Ülejäänud kilomeetrid läbisin umbes 4:05 - 4:10 vahemikus. Lõpus, kus olid künkad, seal langes tempo 4:30 kanti. Eks päris lõpus enam maksimaalselt ei pingutanud ka, kuna teada oli, et alla tunni aega ei tule ja no pole vahet, kas koht või paar kõrgemal või mitte. Selles kohas võisteldes ei oma see mitte mingit tähtsust.
Meele tegi hääks asjaolu, et pidevalt oli selline tunne - vajadusel võiks juurde panna. Päris mõnus on joosta, kui tunned, et tempo pole maksimum ja väike varu on olemas, samas liigud teistest pidevalt mööda :).
Kodust läksin jooksule jala - kõnd ja jooks vaheldumisi. Nii sain soojenduseks kokku pea 40 minutit :). Tagasi tulin peaaegu sarnaselt - Veejaama töötaja viskas autoga umbes 2,5 kilomeetri peale ära, sealt alates siis omal jalal.
Enesetunne hiljem oli selline nagu polekski jooksmas käinud - veel üks hea viide, et vorm liigub üles mäge ning tänane pingutus oli mõistlikult raske.
Homme plaanis väike sörk. Järgmisel nädalal peaks ennast Täppsportlaste trenni vedama - sai siin natukene maad kuulatud ja tekkis idee, et kaua ma siin põlve pääl nokitsen. Lähen parem ja uurin targematelt, mida ja kuidas teha - meeldib see jooksmine kohe noh.
reede, 29. august 2014
August lõppemas
Hakkabki august läbi saama ning järgmine maraton tuleb järjest lähemale ning lähemale. Eks viimast ole ka treeningutest näha - lähevad järjest kiiremaks ja intensiivsemaks. Nädala treeningmaht on ka langemas, nii need asjad käivad.
Homme võtan siis jalge alla tiiru ümber Ülemiste järve. Järgmise nädala lõpetan Pärnus tiiruga üle kahe silla ning nädal hiljem astun üle mitme aasta üles SEB jooksul, poolmaratoni distantsil.
SEB jooks saab ses mõttes huvitav olema, et kuna ma pole aastaid käinud siis stardinumber on kusagil taga. Seega võib soovitud tempos liikumine olla päris keeruline, kuid eks näis, mis seal saab. Vähemalt ei osale 10 km'i jooksul, kus lõpust alustades on enam kui 10 000 osavõtjat ees ning sisuliselt jõuad Viru ringini hetkel, mil esimene juba lõpetab oma jooksu :).
Aga käesolev nädal on olnud veel täitsa trennide rohke.
Esmaspäeval kerge 45 minutit, teisipäeval Järve metsas tunnike. Kolmapäeval korraldati tööl spordipäev või õhtu, mille raames oli võimalik heita ketast, sh saada Gerd Kanterilt näpunäiteid. Lisaks oli kavas 1500 meetri jooks ning kõrgushüpe.
Läksin ise vähe varem kohale ning tegin alguses väikse trenni - soojendus + 10x200 m @ 2:50 min/km. Nendest lõikudest võib meelde jätta, et järgmine kord võiks tempo 10 sek/km kiirema planeerida. Praegu oli seda va jõukest mõnuga ning päris mitme lõigu puhul oli probleem pigem liiga kõrge tempo.
Algselt plaanisin kaks korda sellist lõigu seeriat teha aga vasakul sääremarjal on mingi punkt valus, mis kiirel jooksul ei häirigi aga just rahulikul ning kuna ka kettaheide oli juba alanud siis otsustasin teise seeria ära jätta. Pealegi hiljem sai juba terve 1500 ühtlases tempos läbitud.
Ketta heitsin proovimise mõttes ära, sain napp 20 meetrit (ei midagi ütlev tulemus). Siis natukene ootamist ja seejärel 1500 meetrit. Mõtlesin, et no selline 6 minutit aeg oleks ok. Samas ei olnd plaanis väga venima ka jääda. Võtsin ühe kaasvõistleja sappa ja nii me kulgesime. Mingi hetk ta lasi tempo alla aga õnnestus saada uus jänes. Lõpusirgel kiirendasin jänesest mööda aga tagant tulid kaks veel kõvema spurdiga tüüpi. Nii juhtuski, et 0,3 sekundi sees olime lõpuks kolmekesi koos. Mina sel korral kolmest viimane. Lõplik koht vist 7 ning aeg 5:20.
Positiivne on see, et tegelikult võinuks ka kiiremini alustada ja küll oleks lõpuni ära kestnud aga kahjuks siis sai valitud alguses vale jänes ning hiljem ei pidanud otstarbekaks saja meetrist spurti teostada.
Kõrgushüppest sel korral loobusin aga küll ma teinekord selle ka ette võtan. Igatahes korraldajad olid rõõmsad, et nii palju osalejaid tuli ja juba peeti plaani, et järgmisel aastal võiks kümnevõistluse korraldada või siis mõne muu sarnase mitmevõistluse (äkki 10 ala liiga palju).
Eile tegin jälle tunnikese rahulikus tempos Järve metsas ning nüüd siis ootan homset, et Ülemiste järvele tiir peale teha.
Plaan on lihtne, st oleksin rõõmus kui saaks aja alla tunni. Kas see ka õnnestub, eks näis. 14 km'i vajalikus tempos ära kesta on midagi muud kui 5 km'i samas tempos lasta. Kuid, kõik võib juhtuda :).
Homme võtan siis jalge alla tiiru ümber Ülemiste järve. Järgmise nädala lõpetan Pärnus tiiruga üle kahe silla ning nädal hiljem astun üle mitme aasta üles SEB jooksul, poolmaratoni distantsil.
SEB jooks saab ses mõttes huvitav olema, et kuna ma pole aastaid käinud siis stardinumber on kusagil taga. Seega võib soovitud tempos liikumine olla päris keeruline, kuid eks näis, mis seal saab. Vähemalt ei osale 10 km'i jooksul, kus lõpust alustades on enam kui 10 000 osavõtjat ees ning sisuliselt jõuad Viru ringini hetkel, mil esimene juba lõpetab oma jooksu :).
Aga käesolev nädal on olnud veel täitsa trennide rohke.
Esmaspäeval kerge 45 minutit, teisipäeval Järve metsas tunnike. Kolmapäeval korraldati tööl spordipäev või õhtu, mille raames oli võimalik heita ketast, sh saada Gerd Kanterilt näpunäiteid. Lisaks oli kavas 1500 meetri jooks ning kõrgushüpe.
Läksin ise vähe varem kohale ning tegin alguses väikse trenni - soojendus + 10x200 m @ 2:50 min/km. Nendest lõikudest võib meelde jätta, et järgmine kord võiks tempo 10 sek/km kiirema planeerida. Praegu oli seda va jõukest mõnuga ning päris mitme lõigu puhul oli probleem pigem liiga kõrge tempo.
Algselt plaanisin kaks korda sellist lõigu seeriat teha aga vasakul sääremarjal on mingi punkt valus, mis kiirel jooksul ei häirigi aga just rahulikul ning kuna ka kettaheide oli juba alanud siis otsustasin teise seeria ära jätta. Pealegi hiljem sai juba terve 1500 ühtlases tempos läbitud.
Ketta heitsin proovimise mõttes ära, sain napp 20 meetrit (ei midagi ütlev tulemus). Siis natukene ootamist ja seejärel 1500 meetrit. Mõtlesin, et no selline 6 minutit aeg oleks ok. Samas ei olnd plaanis väga venima ka jääda. Võtsin ühe kaasvõistleja sappa ja nii me kulgesime. Mingi hetk ta lasi tempo alla aga õnnestus saada uus jänes. Lõpusirgel kiirendasin jänesest mööda aga tagant tulid kaks veel kõvema spurdiga tüüpi. Nii juhtuski, et 0,3 sekundi sees olime lõpuks kolmekesi koos. Mina sel korral kolmest viimane. Lõplik koht vist 7 ning aeg 5:20.
Positiivne on see, et tegelikult võinuks ka kiiremini alustada ja küll oleks lõpuni ära kestnud aga kahjuks siis sai valitud alguses vale jänes ning hiljem ei pidanud otstarbekaks saja meetrist spurti teostada.
Kõrgushüppest sel korral loobusin aga küll ma teinekord selle ka ette võtan. Igatahes korraldajad olid rõõmsad, et nii palju osalejaid tuli ja juba peeti plaani, et järgmisel aastal võiks kümnevõistluse korraldada või siis mõne muu sarnase mitmevõistluse (äkki 10 ala liiga palju).
Eile tegin jälle tunnikese rahulikus tempos Järve metsas ning nüüd siis ootan homset, et Ülemiste järvele tiir peale teha.
Plaan on lihtne, st oleksin rõõmus kui saaks aja alla tunni. Kas see ka õnnestub, eks näis. 14 km'i vajalikus tempos ära kesta on midagi muud kui 5 km'i samas tempos lasta. Kuid, kõik võib juhtuda :).
pühapäev, 24. august 2014
Vaheldust
Pärast viimast kirjutist pole väga palju uut ja huvitavat sündinud aga mõned asjad siiski.
Järgmine nädal siis muude asjade hulgas ümber Ülimiste järve jooks.
- Kõvasti sai ehitatud. Pidev asjade üles-alla tõstmine, lisaks siis püsti-kükki jne. Kui ikka selliselt 8 või enam tundi päevas toimetada, siis päris muheda koormuse saab kokkuvõttes. Õnneks polnud viimasel ajal enam nii palav kui Juulis, kus vesi lahmas täiega.
- Osalesin veel kahel Aastajooksu etapil, mõlemad 5 km-i. Ühel juhul sai jälle mõned sekundid peale 20 minuti joostud. Kusjuures sedakorda olin sunnitud pärast 3 km'i läbimist korraks seisma jääma. Ilm oli tol päeval palav ja metsa all eriti lämbe. Samuti sai kaasa mindud 19 minuti meestega. Ju lihtsalt liiga suur amps tolleks korraks.
Nädal hiljem tekkis idee - minna jooksuga starti, teha 5 km'i ära ja siis jooksuga tagasi. Tähendas see siis seda, et umbes 13,5 km'i soojenduseks ja teine samapalju lõdvestuseks. Aastajooksu ennast võtsin kergelt, plaanisin koos sõbraga joosta aga umbes 2,5 km'i enne lõppu tundus selline 4:40 tempo liiga aeglane ning lisasin tempot. Viimane kilomeeter tuli veel kenad 4:00 tempos. "Lõdvestusjooks" oli lõpus päris raske juba aga paar purki coca-colat ja kannatas joosta küll. - Käisin osalesin samuti kahel jooksuüritusel Ettevõtete suvemängudel. Laupäeval meremiil, mis ei läinud väga hästi. Alguses hoidsin tagasi, kartes ennast läbi põletada aga no lõpuga enam palju ei suutnud muuta.
Pühapäeval oli kavas krossijooks - distants 1 km'i, künklikul männimetsa alusel teel. Enne starti mõtlesin ajale 3:40 või 3:45, tegelikult oli number 3:20. Distants oli küll tsipa vähem kui kilomeeter aga mitte palju, seega kilomeetri aeg võis olla selline 3:22 või nii. Päris rahul olin selle jooksuga. - Eelmise nädalaga sai olesklemine Pärnus läbi ja seega naasesin tavapärasesse rütmi. Esmaspäeval ja kolmapäeval tegin kerged tunnised jooksud Järve metsas ja peale pooltunnikest süvalihaste harjutusi. Kuna teisipäeval enam Aastajooksul osaleda ei saanud siis tegin kodu juures 3+4 km'i tempokamalt (keskmiselt 4:17 ja 4:27 min/km tempos). Kuna järgisin pulssi, mitte tempot ja kohati oli väga tuuline, siis kindlasti mõjutas see ka tempot aga kuna mõtete järgi plaanisin 4:30 tempos likumist (mõlema lõigu puhul), siis jäin rahule.
- Reedel sai staadionil lõigutatud. Seda korda olin targem ja jooksin üht- ja teistpidi. Lõigud ise olid sellised - 200 tempos, 200 kergelt, 300 tempos, 300 kergelt, 400 tempos, 400 kergelt - nii 3 korda järjest siis 2 minutit kergelt ja uuesti sarnane kolmene seeria.
Raske ta oli ja kahjuks ei suutnud ühtlast tempot kiiretel lõikudel hoida aga eks tuleb ennast siis parandada. - Laupäeval sai aga vahelduse mõttes rattaga sõidetud. Esialgne plaan oli ilus ja tore, sõidu ajal asjad enam nii toredad ei olnud aga noh täna pole nagu enam midagi viga.
Nimelt osalesin Fakto Auto Rahvaralli pikal distantsil, 111 km'i. Viimati sai maanteerattaga ja pikemat otsa sõidetud Aprillis, seega oli ühtteist jõkke juba voolanud. Võtsin teadlikult Tervisespordi gruppi ja kuni kaks tundi oli täitsa ok, kuid siis läks tõsiseks kannatamiseks ning kusagil kui 2:40 oli sõidetud lasin jala sirgu.
Jäin paaril korral seisma, üritasin jalgu puhata aga egas eriti midagi paremaks läinud. Reied tulitasid ja tunne oli nagu sõidaks pidevalt mäkke, kordagi ei tekkinud kerguse hetke lihastes. Eks rasketel hetkedel mõtlesin, et võinuks ju geeli või magneesiumi kaasa võtta, äkki olnuks kergem või pidanuks pundis vasta. Aa, mis see tagantjärgi tarkus ikka annab.
Surin ja kannatasin kuniks pärast Jürit üks härra tuli järgi ja ütles, et läheb-läheb. Tol hetkel siis mõtlesin, et krt kaua ma siin suren. Vahetasin hammasratta eest suurele ja hakkasin vajutama. Jäänd polnd ju enam palju - mingi napp 7 km'i vast. Parem kiiresti see jama ära lõpetada kui veel ekstra minuteid kannatada. Nii ta läkski, et tulin koos sama tüübiga lõpuni ja tegime veel ilusa grupipildi ka finishis :).
Aeg 4:08, koht päris lõpus.
Järgmine nädal siis muude asjade hulgas ümber Ülimiste järve jooks.
laupäev, 2. august 2014
No mis nüüd?
Käesolev nädal on olnud rahulik, st teisipäeval käisin jooksin 5 km'i ehk oli Aastajooksu järjekordne etapp, muid võistlusi sel nädalal ei ole. Samas olen siin peaaegu igapäev 3-8 tundi ehitustöödega tegelenud. Mõtled küll, et mis see ikka siis on aga pidevalt kükki-püsti-kükki-püsti jne. Ehk siis jalad on päris muhedalt läbi võtnud see ehitamine.
Aga Aastajooksu võistlus läks nii, et nüüd ei teagi, mida edasi teha.
Nimelt oli plaan, et umbes paari nädala pärast jooksen tolle 5 km'i 20 minutiga läbi. Tegelikkuses aga õnnestus esimesel korral saada ajaks 20:10. Mis nüüd siis peale hakata?
Protokolli sirvides jäi silma, et egas vist kellegi teisega kui ise endaga võistelda pole, kuna sel korral kaotsin eesolijale umbes 24 sekundit ning veel eespool olijale kaotasin juba 50 sekundit. Eks päevad on erinevad aga võibolla see 25 sekundit suudaks kärpida, enamasse väga ei usu.
Ahjaa, jooks ise oli päris raske. Sai alustatud tsipa liiga kiiresti. Peabki mõtlema, kas järgmine kord teha sama, ehk alustada nõnna kiiresti või hoopis üritada ühtlasemat jooksu. Kiire alguse pluss on see, et vähemalt ei saa pärast öelda, et midagi rajale jäi :), samas ei pruugi see tuua parimat tulemust. 5 km'i ise on aga piisavalt lühike, et üks hetk võib selle kiire alguse ka ära kesta ja siis oledki astme võrra parem (Nagu Veerpalu ja Mae kunagi :)).
Eks mõne päeva pärast saab jälle katsetama minna.
Muu nädal on jooksmiste mõttes suhteliselt rahulik olnud. Eile küll käisin ennast piinamas ehk väike soojendus ja siis 10 km'i Niidupargis. Mõnusalt mägine koht, kus sai umbes 1,3 - 1,4 km'isel ringil tiirutatud. Umbes 500 meetri jagu võis ringi peale tulla sellist laugemat rada, ülejäänu koosnes suurematest või väiksematest mägedest.
Igatahes kui too 10 km'i tehtud sai, siis püksid lirtsusid higist - nagu oleks vette kukkunud. Vastikult raske oli aga kui juba pulsi korda sai, siis tekkis rahulolu tunne - tehtud.
Muud põnevat polegi sel nädalal olnud ja järgmine nädal ka ei tule. Ülejärgmisel nädalal vean sammud Ettevõtete sportimise üritusele, seal kavas paaril jooksul osaleda. Algselt olid plaanid suuremad aga muu elu segab ja nii jäi plaani vaid kaks lühikest sutsakat.
Rakverre mõtlesin ka korra minna, ööjooksule, aga vist tuleb liiga palju sõitmist ehk jätab asja ära.
Aga Aastajooksu võistlus läks nii, et nüüd ei teagi, mida edasi teha.
Nimelt oli plaan, et umbes paari nädala pärast jooksen tolle 5 km'i 20 minutiga läbi. Tegelikkuses aga õnnestus esimesel korral saada ajaks 20:10. Mis nüüd siis peale hakata?
Protokolli sirvides jäi silma, et egas vist kellegi teisega kui ise endaga võistelda pole, kuna sel korral kaotsin eesolijale umbes 24 sekundit ning veel eespool olijale kaotasin juba 50 sekundit. Eks päevad on erinevad aga võibolla see 25 sekundit suudaks kärpida, enamasse väga ei usu.
Ahjaa, jooks ise oli päris raske. Sai alustatud tsipa liiga kiiresti. Peabki mõtlema, kas järgmine kord teha sama, ehk alustada nõnna kiiresti või hoopis üritada ühtlasemat jooksu. Kiire alguse pluss on see, et vähemalt ei saa pärast öelda, et midagi rajale jäi :), samas ei pruugi see tuua parimat tulemust. 5 km'i ise on aga piisavalt lühike, et üks hetk võib selle kiire alguse ka ära kesta ja siis oledki astme võrra parem (Nagu Veerpalu ja Mae kunagi :)).
Eks mõne päeva pärast saab jälle katsetama minna.
Muu nädal on jooksmiste mõttes suhteliselt rahulik olnud. Eile küll käisin ennast piinamas ehk väike soojendus ja siis 10 km'i Niidupargis. Mõnusalt mägine koht, kus sai umbes 1,3 - 1,4 km'isel ringil tiirutatud. Umbes 500 meetri jagu võis ringi peale tulla sellist laugemat rada, ülejäänu koosnes suurematest või väiksematest mägedest.
Igatahes kui too 10 km'i tehtud sai, siis püksid lirtsusid higist - nagu oleks vette kukkunud. Vastikult raske oli aga kui juba pulsi korda sai, siis tekkis rahulolu tunne - tehtud.
Muud põnevat polegi sel nädalal olnud ja järgmine nädal ka ei tule. Ülejärgmisel nädalal vean sammud Ettevõtete sportimise üritusele, seal kavas paaril jooksul osaleda. Algselt olid plaanid suuremad aga muu elu segab ja nii jäi plaani vaid kaks lühikest sutsakat.
Rakverre mõtlesin ka korra minna, ööjooksule, aga vist tuleb liiga palju sõitmist ehk jätab asja ära.
esmaspäev, 28. juuli 2014
Aastajooksud
Olen nüüd kokku 3'l Aastajooksu etapil käinud.
Kõikse pealt Meremiili jooks - aeg 7:12,6, koht 17.
Jooks ei olnud kerge, sellisteks poolpikkadeks sutsakateks peab valmistuma ja neid tuleb osata joosta. Viimases lõpus olid jalad pehmed aga samas ei olnud seis selline nagu ühel sõbral, kes pikutas minutit kümme ja "nautis" loodust. No ei oska nii kapsaks ennast joosta.
Nädal hiljem oli kavas juba tsipa pikem distants 3 km jooks - aeg 10:04,2, koht 12
Olgu ääremärkusena kohe öeldud, et tegelik distants oli umbes 500 meetrit lühem. Seega kahjuks päris nii kiire poiss veel ei ole, et suudaks 3 km'i sellise hooga läbida :).
Aga jooks ise oli mõnusalt raske - alguses tuul vastu, tagasi tulles siis õnneks aitas tuul vähe edasi. Kui muidu saab joosta kõvemal liival siis lõpp, umbes 50 meetrit, tuli joosta pehmes liivas. Jooksu ajal seljataha ei vaadanud ja kuna samme polnud kuulda siis arvasin, et tulen uhkes üksinduses lõpuni. Kui pehmele liivale pöörates kuulsin ergutamist tagant tulevale kaasvõistlejale, siis oli juba hilja kiirendada. Jalg parajalt pehme ja liivas kinni. Nii tuligi üks koht lõpuga ära anda.
Kui see kõrvale jätta, siis pingutus oli asjalik ja mõnus. Väga raske ei olnud aga äärmisest kergusest ei saa ka pajatada :)
Möödunud nädalal oli jällegi 3 km jooks - aeg umbes 12 minutit, koht teadmata (ametlikud tulemused tulevad homme, aga arvan, et koht kusagil 15 kandis).
Sel korral oli pöördepunkt kaugemale veetud ja 3 km'i tuli kenasti täis. Kuna jooksule eelnenud nädalavahetuse Vooremäe 1000+ oli veel selgelt organismuses, siis läksin jooksma plaaniga - kergelt. Lisaks oli sel korral tuul minnes tagant ja tulles vastu.
Enesele üllatuseks olin esimestega vahetus kontaktis täitsa kaua ning tavapärased konkurendid polnud ka väga eest ära saand. Aeglasemalt väga ei näinud põhjust joosta, nii ma siis omas tempos kulgesin.
Pöördepunktis lasin kaasvõistleja mööda, et kasutada ära tuule varju. Mõned sajad meetrid sai ka nii joostud aga seejärel too võistleja kiirendas meist napp 50-70 meetrit ees olevale jooksjale järgi. Magasin kiirenduse maha ning seejärel ei tihkand järgi kohe tõmmata, eeldades, et küll nad koos eest ära kihutavad.
Läks aga nii, et ma jooksin üksi sama kiiresti kui kaks eesvõistlejat, ehk siis kulutasin oluliselt rohkem jõudu kui üks väike spurt ja edasi tuules jooksmine oleks kulutanud. Lõpus nad küll asusid spurtima ja kihutama aga noh kilomeetri jagu oleks saanud jõudu säästa ikkagi.
Sel korral polnud finišisse jõudes püüda kedagit, ka tagant tulnd enam kedagi. Lasin omas tempos rahulikult üle joone.
Üllatav aeg, arvestades tunnet, et saanuks käigu juurde panna. Samuti selget väsimustunnet organismis.
Käesoleval nädalal aga kolib Aastajooks Pärnu rannast Raeküla metsa (samas juba hoiatati, et kui on tuleohtlikud tingimused, mis praegu täitsa on, siis võib jooks hoopis rannaliival ka toimuda) ning distantsiks juba 5 km-i.
Kindlasti mitte homme aga enne kui viimane Aastajooks saab minu poolt sel aastal joostud, on plaan see distants läbida 4 min/km tempos. Ideaalis võiks muidugi veelgi kiirem olla aga las see jääb unistamiseks.
Kõikse pealt Meremiili jooks - aeg 7:12,6, koht 17.
Jooks ei olnud kerge, sellisteks poolpikkadeks sutsakateks peab valmistuma ja neid tuleb osata joosta. Viimases lõpus olid jalad pehmed aga samas ei olnud seis selline nagu ühel sõbral, kes pikutas minutit kümme ja "nautis" loodust. No ei oska nii kapsaks ennast joosta.
Nädal hiljem oli kavas juba tsipa pikem distants 3 km jooks - aeg 10:04,2, koht 12
Olgu ääremärkusena kohe öeldud, et tegelik distants oli umbes 500 meetrit lühem. Seega kahjuks päris nii kiire poiss veel ei ole, et suudaks 3 km'i sellise hooga läbida :).
Aga jooks ise oli mõnusalt raske - alguses tuul vastu, tagasi tulles siis õnneks aitas tuul vähe edasi. Kui muidu saab joosta kõvemal liival siis lõpp, umbes 50 meetrit, tuli joosta pehmes liivas. Jooksu ajal seljataha ei vaadanud ja kuna samme polnud kuulda siis arvasin, et tulen uhkes üksinduses lõpuni. Kui pehmele liivale pöörates kuulsin ergutamist tagant tulevale kaasvõistlejale, siis oli juba hilja kiirendada. Jalg parajalt pehme ja liivas kinni. Nii tuligi üks koht lõpuga ära anda.
Kui see kõrvale jätta, siis pingutus oli asjalik ja mõnus. Väga raske ei olnud aga äärmisest kergusest ei saa ka pajatada :)
Möödunud nädalal oli jällegi 3 km jooks - aeg umbes 12 minutit, koht teadmata (ametlikud tulemused tulevad homme, aga arvan, et koht kusagil 15 kandis).
Sel korral oli pöördepunkt kaugemale veetud ja 3 km'i tuli kenasti täis. Kuna jooksule eelnenud nädalavahetuse Vooremäe 1000+ oli veel selgelt organismuses, siis läksin jooksma plaaniga - kergelt. Lisaks oli sel korral tuul minnes tagant ja tulles vastu.
Enesele üllatuseks olin esimestega vahetus kontaktis täitsa kaua ning tavapärased konkurendid polnud ka väga eest ära saand. Aeglasemalt väga ei näinud põhjust joosta, nii ma siis omas tempos kulgesin.
Pöördepunktis lasin kaasvõistleja mööda, et kasutada ära tuule varju. Mõned sajad meetrid sai ka nii joostud aga seejärel too võistleja kiirendas meist napp 50-70 meetrit ees olevale jooksjale järgi. Magasin kiirenduse maha ning seejärel ei tihkand järgi kohe tõmmata, eeldades, et küll nad koos eest ära kihutavad.
Läks aga nii, et ma jooksin üksi sama kiiresti kui kaks eesvõistlejat, ehk siis kulutasin oluliselt rohkem jõudu kui üks väike spurt ja edasi tuules jooksmine oleks kulutanud. Lõpus nad küll asusid spurtima ja kihutama aga noh kilomeetri jagu oleks saanud jõudu säästa ikkagi.
Sel korral polnud finišisse jõudes püüda kedagit, ka tagant tulnd enam kedagi. Lasin omas tempos rahulikult üle joone.
Üllatav aeg, arvestades tunnet, et saanuks käigu juurde panna. Samuti selget väsimustunnet organismis.
Käesoleval nädalal aga kolib Aastajooks Pärnu rannast Raeküla metsa (samas juba hoiatati, et kui on tuleohtlikud tingimused, mis praegu täitsa on, siis võib jooks hoopis rannaliival ka toimuda) ning distantsiks juba 5 km-i.
Kindlasti mitte homme aga enne kui viimane Aastajooks saab minu poolt sel aastal joostud, on plaan see distants läbida 4 min/km tempos. Ideaalis võiks muidugi veelgi kiirem olla aga las see jääb unistamiseks.
esmaspäev, 21. juuli 2014
Vooremäe 1000+
Nagu sai viimati mainitud, viib teekond nädalavahetusel Tartusse, osalema esmakordselt toimuval Vooremäe 1000+ nime kandval üritusel.
Nime lahti seletades tähendab see, et joostes tuleb läbida tuhat või enam tõusumeetrit - korraldajad võtsid kohustuseks tagada minimaalselt 1000 tõusu meetri olemasolu, kui oli rohkem, siis oli rohkem :). Selleks, et need tõusumeetrit kätte saada oli maha "joonistatud" 16 km'ine ring, mida tuli kaks korda läbida (ääre märkusena võib lisada, mul GPS näitas võistluse lõpuks natukene alla 35 km'i ehk ringi pikkus oli 17 km'i ja peale ning läbitud sai natukene enam kui 1100 tõusumeetrit).
"Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud" ehk oleks ma teand, et see võistlus nii hull on, ma poleks kohale läinudki :).
Kui tavaliselt käib võistluse ajal ikka korra peast läbi mõte - no miks ma võistlema tulin - siis sel korral käis peast läbi vähemalt korda 3 mõte - kõik, aitab. Kuna rada oli sigri-migri, siis ei saand ka kergelt rajalt maha astuda. No ja nii vedasin ennast mööda trassi edasi. Umbes 4 kilomeetrit enne lõppu kui olin jälle võistluskeskusse jõudnud oli kindel plaan - tossud jalast ja kõik. Aga kui kuulsin, et vaid 5 või 6 osavõtjat oli selleks ajaks lõpetanud ja raja kõrval olnud ütlesid, et kõigil on raske ja surevad, siis vedasin ennast ka viimasele jupile.
Tulles nüüd tagasi võistluse alguse juurde, siis plaan oli võtta järsemad tõusud kõndides, laskumised joostes. Lauget maad pärast mõningast jooksmist ei oodanudki, kuigi ka seda tuli.
Esialgu oligi kõik ilus ja suutsin plaanist ka kenasti kinni hoida. Et võistlus liiga kerge ei tunduks, tegi ilm asja veelgi "lõbusamaks". Nii juhtuski, et olemine oli äärmiselt märg ning seetõttu hakkasin tundma taldade all põletavat valu. Sokid olid hõõruma hakanud ning see tähendas, et ka alla mäge jooksmine muutus raskeks. Ei saanud väga pikki samme kasutada ja seega ei saanud lasta loodusel ennast mäest alla "sikutada".
Liikusin siis mäest alla vähe lühemate sammudega aga ikkagi joostes. Jõudes paaril kohal ka laugele rajale märkasin ootamatult, et liigun tempos alla 5 min/km kohta. Kusjuures selles tempos liikumine tundus olema aeglane ja enda selgelt tagasihoidmine.
Asjad ei olnud veel üldsegi hullud, kuid teise ringi esimese kolmandiku peal tundsin siiski - ei jõua enam. Mäkke liikusin ikka kõndides aga probleem oli just mäest alla jooksmisega ja ka laugematel juppidel tundsin jõu puudust. Igatahes olin sunnitud nii mõnegi laugema tõusu ja alla mäge osa jalutama, et suudaksin taastuda. Õnneks tundub, et mingi baas on ikka olemas ja pärast väikest taastust sai jälle edasi lipata, kuniks järgmise mäeni, mis võttis järjekordselt jõu :).
Viimased 4 kilomeetrit olid õnneks suhteliselt alla mäge ja kerged. Isegi umbes kilomeetrine või pikem lauge osa jäi sinna sisse. Samas teades, et enam pole palju jäänud ning ka teistel raske, see aitas selgelt edasi. Nii suutsin isegi päris viimase mäe joostes võtta - ei tea, kus see jõud tuli :).
Finishis ajaga 4:03:29, läbi kui "Läti raha" aga samas õnnelik, et sellise katsumuse ette võtsin ja lõpuni jõudsin (küll võivad rumalad mõtted ikka peast läbi käia võistluse jooksul).
Meeste arvestuses koht 11, 16 osavõtja seas. Üldarvestuses koht 14, 22 osavõtja seas.
Seega koht polnd kiita, samas seda mõistsin ma juba esimesel ringil, et võistlus ei käi mitte kaasvõistlejatega, mitte ajaga, vaid ainult iseendaga - vähemalt minu jaoks ja sel korral.
Teagi, miks see olemine nii raskeks läks.
Kas põhjuseks oli asjaolu, et pole mägesid jooksnud või hoopis tapsid laskumised jalad ära. Kes teab, mõlemad asjad võivad tõele lähedal olla.
Igatahes, kuigi oli raske, siis mulle see võistlus meeldis. Loodetavasti toimub sarnane asi ka tulevikus ja ka siis saan kohale minna.
Nime lahti seletades tähendab see, et joostes tuleb läbida tuhat või enam tõusumeetrit - korraldajad võtsid kohustuseks tagada minimaalselt 1000 tõusu meetri olemasolu, kui oli rohkem, siis oli rohkem :). Selleks, et need tõusumeetrit kätte saada oli maha "joonistatud" 16 km'ine ring, mida tuli kaks korda läbida (ääre märkusena võib lisada, mul GPS näitas võistluse lõpuks natukene alla 35 km'i ehk ringi pikkus oli 17 km'i ja peale ning läbitud sai natukene enam kui 1100 tõusumeetrit).
"Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud" ehk oleks ma teand, et see võistlus nii hull on, ma poleks kohale läinudki :).
Kui tavaliselt käib võistluse ajal ikka korra peast läbi mõte - no miks ma võistlema tulin - siis sel korral käis peast läbi vähemalt korda 3 mõte - kõik, aitab. Kuna rada oli sigri-migri, siis ei saand ka kergelt rajalt maha astuda. No ja nii vedasin ennast mööda trassi edasi. Umbes 4 kilomeetrit enne lõppu kui olin jälle võistluskeskusse jõudnud oli kindel plaan - tossud jalast ja kõik. Aga kui kuulsin, et vaid 5 või 6 osavõtjat oli selleks ajaks lõpetanud ja raja kõrval olnud ütlesid, et kõigil on raske ja surevad, siis vedasin ennast ka viimasele jupile.
Tulles nüüd tagasi võistluse alguse juurde, siis plaan oli võtta järsemad tõusud kõndides, laskumised joostes. Lauget maad pärast mõningast jooksmist ei oodanudki, kuigi ka seda tuli.
Esialgu oligi kõik ilus ja suutsin plaanist ka kenasti kinni hoida. Et võistlus liiga kerge ei tunduks, tegi ilm asja veelgi "lõbusamaks". Nii juhtuski, et olemine oli äärmiselt märg ning seetõttu hakkasin tundma taldade all põletavat valu. Sokid olid hõõruma hakanud ning see tähendas, et ka alla mäge jooksmine muutus raskeks. Ei saanud väga pikki samme kasutada ja seega ei saanud lasta loodusel ennast mäest alla "sikutada".
Liikusin siis mäest alla vähe lühemate sammudega aga ikkagi joostes. Jõudes paaril kohal ka laugele rajale märkasin ootamatult, et liigun tempos alla 5 min/km kohta. Kusjuures selles tempos liikumine tundus olema aeglane ja enda selgelt tagasihoidmine.
Asjad ei olnud veel üldsegi hullud, kuid teise ringi esimese kolmandiku peal tundsin siiski - ei jõua enam. Mäkke liikusin ikka kõndides aga probleem oli just mäest alla jooksmisega ja ka laugematel juppidel tundsin jõu puudust. Igatahes olin sunnitud nii mõnegi laugema tõusu ja alla mäge osa jalutama, et suudaksin taastuda. Õnneks tundub, et mingi baas on ikka olemas ja pärast väikest taastust sai jälle edasi lipata, kuniks järgmise mäeni, mis võttis järjekordselt jõu :).
Viimased 4 kilomeetrit olid õnneks suhteliselt alla mäge ja kerged. Isegi umbes kilomeetrine või pikem lauge osa jäi sinna sisse. Samas teades, et enam pole palju jäänud ning ka teistel raske, see aitas selgelt edasi. Nii suutsin isegi päris viimase mäe joostes võtta - ei tea, kus see jõud tuli :).
Finishis ajaga 4:03:29, läbi kui "Läti raha" aga samas õnnelik, et sellise katsumuse ette võtsin ja lõpuni jõudsin (küll võivad rumalad mõtted ikka peast läbi käia võistluse jooksul).
Meeste arvestuses koht 11, 16 osavõtja seas. Üldarvestuses koht 14, 22 osavõtja seas.
Seega koht polnd kiita, samas seda mõistsin ma juba esimesel ringil, et võistlus ei käi mitte kaasvõistlejatega, mitte ajaga, vaid ainult iseendaga - vähemalt minu jaoks ja sel korral.
Teagi, miks see olemine nii raskeks läks.
Kas põhjuseks oli asjaolu, et pole mägesid jooksnud või hoopis tapsid laskumised jalad ära. Kes teab, mõlemad asjad võivad tõele lähedal olla.
Igatahes, kuigi oli raske, siis mulle see võistlus meeldis. Loodetavasti toimub sarnane asi ka tulevikus ja ka siis saan kohale minna.
pühapäev, 13. juuli 2014
Nädal möödas
Nädal jälle möödas ja mõned võistlused läbitud.
Teisipäeval käisin juba tradistioonilisel Aastajooksul (traditsioonilisel pärnaka jaoks). Sel korral oli võistlusdistantsiks 1 meremiil (tavapäraselt on 6 korda 1500 meetrit, siis 6 korda 3000 meetrit ja suve lõpuks 6 korda 5000 meetrit).
Nagu pärast jooksu räägiti, siis esimene Meremiili jooks toimus juba aastal 1979. Kuigi ma olen meremiili distantsi ka varem jooksnud siis ei meenu, kas sai seda tehtud sama võistluse raames või mitte.
Distants üks meremiil ehk1852 meetrit on selline tobe distants - sprintida ei saa, rahulikult alustada ka ei saa. Lisaks siis fakt, et jooks toimub rannaliival. Kuigi liiv andis küllaltki kõva jalge aluse, tuli võidelda rannas olevate inimestega, et need ette ei jalutaks. Samuti laste poolt kaevatud aukudega.
Aga ei no, mis seal ikka. Päris esimestega ei julgenud kaasa minna, üritasin alustada mõistlikult ja esimese 200 meetriga ennast "kasti" mitte joosta. Eks ta raske oli aga kannatas joosta küll.
Kokkuvõttes 17's koht ja aeg napid üle 7 minuti.
Boonuseks sain loosiauhinna ka :)
Nädala sees tegin mõned väiksemad trennid ja laupäeval olin umbes kell 8 sadamas, et sõita praamiga Kihnu. Kihnu päevade raames oli toimumas teine Kihnu jooks, distantsiks 11,8 km'i ehk jutu järgi tiir ümber Kihnu. Tiir sai ka tehtud aga mitte kalda äärest, vaid saare keskel.
Rada oli selline 60/40 asflat/kruus. Ilm muutus hommikusest sompusest olekust päiksepaisteliseks ja soojaks. Tuul samas oli tugev, mis tähendas kindlasti vastutuult jooksmise võimalust.
Mõte oli üritada minna esimestega alguses kaasa, samas andsin endale lubaduse - kui esimesed alustavad kiiremini kui 3:50, siis annan tempos järgi ja lippan umbes 4:10 tempos edasi.
Kahjuks olid kohale tulnud spordipoisid ja seega tuligi loobuda esimestega kaasa minekust. Vaatamata sellele üritasin alguses joosta niivõrd kiiresti kui võimalik. Umbes 4 km'i suutsin valitud tempos minna, siis andsin järgi. Lasin tempo 20-30 sekundit kilomeetri peale järgi. Taastusin nii umbes kaks-kolm kilomeetrit ja siis sai juba edasi joostud.
Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis järgi üks konkurent, keda ei osanud kusagilt näha (mõned kilomeetrid varem seljataha vaadates ei paistnud seal kedagi). Otsustasin temaga kaasa minna - see oli hea otsus. Lippasime kenasti sellises 4:10 tempos, kuniks jõudsid kätte viimased meetrid. Tänu vastutuulele otsustasin jääda konkurendi taha ja hüpata sealt nii umbes 100 meetrit enne lõppu välja. Konkurent kiirendas ja kiirendas ning pidevalt kontrollis, kus ma olen. Kahjuks siis kui otsustasin kiirendada oli konkurendil ka veel rammu ja pärast kolme sammu ütlesin, et aitab küll.
Tulemuseks üldarvestuse 12 koht, omas vanuseklassis 9 (pärast kisati isegi nimi välja ja anti diplom - esimest korda selline värk). Aeg 50 minutit 39 sekundit.
Järgmisel nädalal kavas jälle aastajooksul osaleda ja laupäeval sean sammud Vooremäele, seal on ootamas ees omapärane ja vastikult raske jooks - 32 kilomeetrit, mille raames tuleb läbida 1000+ tõusumeetrit. Ratturite seas on Vooremäe 3000+ teada tuntud võistlus. Joosta tuleb õnneks 3 korda vähem :)
Teisipäeval käisin juba tradistioonilisel Aastajooksul (traditsioonilisel pärnaka jaoks). Sel korral oli võistlusdistantsiks 1 meremiil (tavapäraselt on 6 korda 1500 meetrit, siis 6 korda 3000 meetrit ja suve lõpuks 6 korda 5000 meetrit).
Nagu pärast jooksu räägiti, siis esimene Meremiili jooks toimus juba aastal 1979. Kuigi ma olen meremiili distantsi ka varem jooksnud siis ei meenu, kas sai seda tehtud sama võistluse raames või mitte.
Distants üks meremiil ehk1852 meetrit on selline tobe distants - sprintida ei saa, rahulikult alustada ka ei saa. Lisaks siis fakt, et jooks toimub rannaliival. Kuigi liiv andis küllaltki kõva jalge aluse, tuli võidelda rannas olevate inimestega, et need ette ei jalutaks. Samuti laste poolt kaevatud aukudega.
Aga ei no, mis seal ikka. Päris esimestega ei julgenud kaasa minna, üritasin alustada mõistlikult ja esimese 200 meetriga ennast "kasti" mitte joosta. Eks ta raske oli aga kannatas joosta küll.
Kokkuvõttes 17's koht ja aeg napid üle 7 minuti.
Boonuseks sain loosiauhinna ka :)
Nädala sees tegin mõned väiksemad trennid ja laupäeval olin umbes kell 8 sadamas, et sõita praamiga Kihnu. Kihnu päevade raames oli toimumas teine Kihnu jooks, distantsiks 11,8 km'i ehk jutu järgi tiir ümber Kihnu. Tiir sai ka tehtud aga mitte kalda äärest, vaid saare keskel.
Rada oli selline 60/40 asflat/kruus. Ilm muutus hommikusest sompusest olekust päiksepaisteliseks ja soojaks. Tuul samas oli tugev, mis tähendas kindlasti vastutuult jooksmise võimalust.
Mõte oli üritada minna esimestega alguses kaasa, samas andsin endale lubaduse - kui esimesed alustavad kiiremini kui 3:50, siis annan tempos järgi ja lippan umbes 4:10 tempos edasi.
Kahjuks olid kohale tulnud spordipoisid ja seega tuligi loobuda esimestega kaasa minekust. Vaatamata sellele üritasin alguses joosta niivõrd kiiresti kui võimalik. Umbes 4 km'i suutsin valitud tempos minna, siis andsin järgi. Lasin tempo 20-30 sekundit kilomeetri peale järgi. Taastusin nii umbes kaks-kolm kilomeetrit ja siis sai juba edasi joostud.
Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis järgi üks konkurent, keda ei osanud kusagilt näha (mõned kilomeetrid varem seljataha vaadates ei paistnud seal kedagi). Otsustasin temaga kaasa minna - see oli hea otsus. Lippasime kenasti sellises 4:10 tempos, kuniks jõudsid kätte viimased meetrid. Tänu vastutuulele otsustasin jääda konkurendi taha ja hüpata sealt nii umbes 100 meetrit enne lõppu välja. Konkurent kiirendas ja kiirendas ning pidevalt kontrollis, kus ma olen. Kahjuks siis kui otsustasin kiirendada oli konkurendil ka veel rammu ja pärast kolme sammu ütlesin, et aitab küll.
Tulemuseks üldarvestuse 12 koht, omas vanuseklassis 9 (pärast kisati isegi nimi välja ja anti diplom - esimest korda selline värk). Aeg 50 minutit 39 sekundit.
Järgmisel nädalal kavas jälle aastajooksul osaleda ja laupäeval sean sammud Vooremäele, seal on ootamas ees omapärane ja vastikult raske jooks - 32 kilomeetrit, mille raames tuleb läbida 1000+ tõusumeetrit. Ratturite seas on Vooremäe 3000+ teada tuntud võistlus. Joosta tuleb õnneks 3 korda vähem :)
esmaspäev, 7. juuli 2014
Rõuge maraton - poolmaraton
Pärast Pärnu Võidupüha maratoni on siin blogis vaikus olnud. Eks põhjus selles, et pole midagi kirjutada olnud. Esimene nädal pärast Võidupüha maratoni sai peaaegu täielikult puhatud, teisel nädalal juba ka vähe liigutatud.
Igatahes võib järgnevatel nädalatel / kuudel leida tihedamalt viiteid erinevatele võistlustele, kuna plaan on Tartu Linnamaratoniks valmistudes panna rõhku erinevatele võistlustele - lühemad ja pikemad sutsakad, et suurendada kiiruslikku vastupidavust. Samuti pakub selline lähenemine mõnusat vaheldust tavapärasele üksi nühkimisele.
Algus sai tehtud möödunud nädala pühapäeval, mil sai läbitud poolmaratoni distants Rõuge maratoni raames.
Enne võistlust mõtlesin, et noh üritaks 1:40'ga selle jooksu ää teha. Samas vaadates raja profiili ja ilmateadet olin pigem kui kahtlev selle tulemuse saavutamises.
Siiski nii kui start anti oli vaja kohe vajutada. Esimesed kolm lippasid väga kiiresti ja neid ei olnud plaan püüda, jäin esialgu järgmisse punti, kui max poole kilomeetri läbides jäin ka nendest. Pärast esimese tõusu läbimist (see oli vist kusagil 1,5 km'i peal) sain aru, et see 21,1 saab tulema läbi suure valu :).
Päike küttis täiega, esimesed tõusud said liiga tempokalt võetud ja nii oligi paras sein juba ees. Otsustasin siiski vaatamata raskustele joosta joogipunktist joogipunktini. Ma arvan, et kusagil paar kilomeetrit enne teist ja paar kilomeetrit pärast teist joogipunkti oligi kõige raskem - oli tunda, et mõlema jala sääred olid kinni, lisaks veel kippus parema jala jalalaba ära surema ja tundetuks muutuma (teagi, millest see võis olla, kuna paelad ei olnud kõvasti kinni).
Otsustasin jätkata mõnusas tempos ja kaasvõistlejatega mitte kaasa minna. See oli hea ja õige otsus, kuna pärast kolmandat TP'd haakisin sappa poolmaratoni naistearvestuse võitjale. Sel hetkel oli olemine kuidagi heaks läinud ja kannatas jälle joosta. Nii ta vedaski mind järgi eesolevatele. Punkt hiljem jäin ma rahulikult jooma, samas kui "vedur" haaras topsid hoolt ja pani edasi juba uue kaaslasega. Mul nii kiire polnud :).
Mingi hetk pärast TP'd küll tundus, et vist vean ennast eesolevale duole järgi, aga kuna ei riskinud järsult tempot muuta, siis läks duo eest ja lõpuks jäigi vahe 40 sekundi jagu.
Lõpp oli raske kuna korraldaja oli viimasele kilomeetrile veel korraliku seina planeerinud :), aga sain sealtki üles ja finišish ajaga 1:50:07, koht 12.
Kusjuures 10 minutit kiiremini joostes oleks olnud 5's, see näitab selgelt olude keerukust. Ehk nagu ma ühele kaasjooksjale pärast võistlust esitatud küsimusele, kas jäin rahule, vastasin - "tänastes tingimustes ja rajal jah".
Rajast ka - oleks vaid treeningtingimused sellised. Mõnusalt üles-alla rada, lisaks tuimale jõu kulutamisele tuleb ka mõistusega joosta - tõusud kergemalt, laskumistel samm pikaks jne. Ise eksisin alguses nende tarkuse terade vastu ja nii mul raskeks läks.
Uuel nädalal uued võistlused kavas - kiire sutsakas ehk Meremiil + jooks ümber Kihnu saare.
Igatahes võib järgnevatel nädalatel / kuudel leida tihedamalt viiteid erinevatele võistlustele, kuna plaan on Tartu Linnamaratoniks valmistudes panna rõhku erinevatele võistlustele - lühemad ja pikemad sutsakad, et suurendada kiiruslikku vastupidavust. Samuti pakub selline lähenemine mõnusat vaheldust tavapärasele üksi nühkimisele.
Algus sai tehtud möödunud nädala pühapäeval, mil sai läbitud poolmaratoni distants Rõuge maratoni raames.
Enne võistlust mõtlesin, et noh üritaks 1:40'ga selle jooksu ää teha. Samas vaadates raja profiili ja ilmateadet olin pigem kui kahtlev selle tulemuse saavutamises.
Siiski nii kui start anti oli vaja kohe vajutada. Esimesed kolm lippasid väga kiiresti ja neid ei olnud plaan püüda, jäin esialgu järgmisse punti, kui max poole kilomeetri läbides jäin ka nendest. Pärast esimese tõusu läbimist (see oli vist kusagil 1,5 km'i peal) sain aru, et see 21,1 saab tulema läbi suure valu :).
Päike küttis täiega, esimesed tõusud said liiga tempokalt võetud ja nii oligi paras sein juba ees. Otsustasin siiski vaatamata raskustele joosta joogipunktist joogipunktini. Ma arvan, et kusagil paar kilomeetrit enne teist ja paar kilomeetrit pärast teist joogipunkti oligi kõige raskem - oli tunda, et mõlema jala sääred olid kinni, lisaks veel kippus parema jala jalalaba ära surema ja tundetuks muutuma (teagi, millest see võis olla, kuna paelad ei olnud kõvasti kinni).
Otsustasin jätkata mõnusas tempos ja kaasvõistlejatega mitte kaasa minna. See oli hea ja õige otsus, kuna pärast kolmandat TP'd haakisin sappa poolmaratoni naistearvestuse võitjale. Sel hetkel oli olemine kuidagi heaks läinud ja kannatas jälle joosta. Nii ta vedaski mind järgi eesolevatele. Punkt hiljem jäin ma rahulikult jooma, samas kui "vedur" haaras topsid hoolt ja pani edasi juba uue kaaslasega. Mul nii kiire polnud :).
Mingi hetk pärast TP'd küll tundus, et vist vean ennast eesolevale duole järgi, aga kuna ei riskinud järsult tempot muuta, siis läks duo eest ja lõpuks jäigi vahe 40 sekundi jagu.
Lõpp oli raske kuna korraldaja oli viimasele kilomeetrile veel korraliku seina planeerinud :), aga sain sealtki üles ja finišish ajaga 1:50:07, koht 12.
Kusjuures 10 minutit kiiremini joostes oleks olnud 5's, see näitab selgelt olude keerukust. Ehk nagu ma ühele kaasjooksjale pärast võistlust esitatud küsimusele, kas jäin rahule, vastasin - "tänastes tingimustes ja rajal jah".
Rajast ka - oleks vaid treeningtingimused sellised. Mõnusalt üles-alla rada, lisaks tuimale jõu kulutamisele tuleb ka mõistusega joosta - tõusud kergemalt, laskumistel samm pikaks jne. Ise eksisin alguses nende tarkuse terade vastu ja nii mul raskeks läks.
Uuel nädalal uued võistlused kavas - kiire sutsakas ehk Meremiil + jooks ümber Kihnu saare.
teisipäev, 24. juuni 2014
Pärnumaa võidupüha maraton 2014
Kolmas Võidupüha maraton joostud. Loodetavasti see järjepidevus jääb kestma pikemaks ajaks.
Jooksule läksin peale ideega - kõik või mitte midagi. Ehk siis valisin teadlikult tempo, mis tooks hea tulemi - nii umbes 3:10. Samas teadsin, et kui lõpuni selle tempoga ei suuda minna, siis uue isikliku rekordi jooksen ikka ära.
Nii läkski, et esimese ja teise 10 km'i aeg oli natukene üle 45 minuti, kolmas 10 tuli 50 minuti kanti ja neljas juba koguni 57 minutit. No ja siis paar viimast kilomeetrit veel.
Algus oli mõnusalt kerge aga otsustasin siiski joosta enda rütmi, mitte pundiga kaasa minna (hilisem naiste arvestuse võitja läks väikse seltskonnaga ees ja nägin seda punti veel 11 km'i möödudeski). Mingi hetk jõudsin paarile kiiremini alustajale järgi ja ühega sai kuni poolmaratoni läbimisenigi koos joostud. Kuna mul tuli selline kerge looduse kutse pääle, siis tegin pausi ja kaks jooksukaaslast läksid minema.
Metsa vahele jõudes tundsin, et on raskem, kuna pinnas ka pehmem ja konarlik, siis lasin tsipa hoogu alla - nii 5 min/km oli kiirus. Veel polnudki midagi hullu, metsa vahelt välja tulles tundsin jahedat ja vastikut vastutuult ning kuna oli niigi raske, siis edasine oligi juba suur kannatuste jada.
Jalad muutusid kangeteks ja mitte kellegi varju polnud ka hüpata. Sel hetkel tundsin kerget kahetsust, et mingi pundiga koos ei üritanud joosta (kasvõi natukene kiiremas tempos), võibolla olnuks seal vastutuule osal kergem, kes teab, võibolla poleks pundiga koos sinnani ikkagi jõudnud.
Aga kes teab, kas oli see jahe ilm, mis lihased kangeks tegi või olin ennast tempoga ära kurnanud või mõlemad asjad koos aga 40nda kilomeetri eel sain korraliku krambi. Hetke üritasin koha peal venitada, seejärel hakkasin astuma ja mõne hetke pärast tundsin, et saab juba joosta. Pärast seda kusjuures läkski olemine kuidagi paremaks. Päris lõpus küll spurtida ei jaksanud enam (eriti ka ei julenud) ja seega tuli lõpuspurdis alla vanduda, siiski auhinnaks 30 koht ja uus isiklik rekord 3:28:37.
Aeg paranes 15 minutit, mis pole ju üldse paha.
Eks sügisel, Tartus, teeme uue proovi, et maratoni rekord 3:10 kanti viia. Järgmisel aastal Võidupüha maratonil saab juba rihtida 3 tunni piiri ületamist.
Vähemalt üritama peab ja egas need tempod väga müstilised tundugi.
Jooksule läksin peale ideega - kõik või mitte midagi. Ehk siis valisin teadlikult tempo, mis tooks hea tulemi - nii umbes 3:10. Samas teadsin, et kui lõpuni selle tempoga ei suuda minna, siis uue isikliku rekordi jooksen ikka ära.
Nii läkski, et esimese ja teise 10 km'i aeg oli natukene üle 45 minuti, kolmas 10 tuli 50 minuti kanti ja neljas juba koguni 57 minutit. No ja siis paar viimast kilomeetrit veel.
Algus oli mõnusalt kerge aga otsustasin siiski joosta enda rütmi, mitte pundiga kaasa minna (hilisem naiste arvestuse võitja läks väikse seltskonnaga ees ja nägin seda punti veel 11 km'i möödudeski). Mingi hetk jõudsin paarile kiiremini alustajale järgi ja ühega sai kuni poolmaratoni läbimisenigi koos joostud. Kuna mul tuli selline kerge looduse kutse pääle, siis tegin pausi ja kaks jooksukaaslast läksid minema.
Metsa vahele jõudes tundsin, et on raskem, kuna pinnas ka pehmem ja konarlik, siis lasin tsipa hoogu alla - nii 5 min/km oli kiirus. Veel polnudki midagi hullu, metsa vahelt välja tulles tundsin jahedat ja vastikut vastutuult ning kuna oli niigi raske, siis edasine oligi juba suur kannatuste jada.
Jalad muutusid kangeteks ja mitte kellegi varju polnud ka hüpata. Sel hetkel tundsin kerget kahetsust, et mingi pundiga koos ei üritanud joosta (kasvõi natukene kiiremas tempos), võibolla olnuks seal vastutuule osal kergem, kes teab, võibolla poleks pundiga koos sinnani ikkagi jõudnud.
Aga kes teab, kas oli see jahe ilm, mis lihased kangeks tegi või olin ennast tempoga ära kurnanud või mõlemad asjad koos aga 40nda kilomeetri eel sain korraliku krambi. Hetke üritasin koha peal venitada, seejärel hakkasin astuma ja mõne hetke pärast tundsin, et saab juba joosta. Pärast seda kusjuures läkski olemine kuidagi paremaks. Päris lõpus küll spurtida ei jaksanud enam (eriti ka ei julenud) ja seega tuli lõpuspurdis alla vanduda, siiski auhinnaks 30 koht ja uus isiklik rekord 3:28:37.
Aeg paranes 15 minutit, mis pole ju üldse paha.
Eks sügisel, Tartus, teeme uue proovi, et maratoni rekord 3:10 kanti viia. Järgmisel aastal Võidupüha maratonil saab juba rihtida 3 tunni piiri ületamist.
Vähemalt üritama peab ja egas need tempod väga müstilised tundugi.
reede, 13. juuni 2014
Jälle jooksuaeg
Nädala jagu tagasi lõppes paus jooksmisest.
Kokku siis 11 päeva jooksmas ei käinud, 12ndal oli jalg terve ja sai juba mõnuga joosta. Eks ta tegelikult oli terve juba mõned päevad varem aga otsustasin ennast tagasi hoida, et las päev-paar olla puhkus pikem ja jalg kindlalt parem.
Esimesed jooksud tegid lihased natukene kangeks aga see läks kiiresti üle.
Hetkel igatahes tundub, et kõik on kena. Samas hea, et selline vigastus ette tuli, nüüd on vähemalt vabandus olemas kui maraton peaks ebaõnnestuma :).
Sel nädalal ongi veel tavapärased 6 trenni. Järgmisel nädalal vaid paar tükki enne pühapäevast jooksu. Eks tuleb siis üritada puhata.
Kokku siis 11 päeva jooksmas ei käinud, 12ndal oli jalg terve ja sai juba mõnuga joosta. Eks ta tegelikult oli terve juba mõned päevad varem aga otsustasin ennast tagasi hoida, et las päev-paar olla puhkus pikem ja jalg kindlalt parem.
Esimesed jooksud tegid lihased natukene kangeks aga see läks kiiresti üle.
Hetkel igatahes tundub, et kõik on kena. Samas hea, et selline vigastus ette tuli, nüüd on vähemalt vabandus olemas kui maraton peaks ebaõnnestuma :).
Sel nädalal ongi veel tavapärased 6 trenni. Järgmisel nädalal vaid paar tükki enne pühapäevast jooksu. Eks tuleb siis üritada puhata.
kolmapäev, 4. juuni 2014
Olukorra värskendus
Suvest on saanud sügis, sügisest suvi - selliselt võib viimast poolteist nädalat kirjeldada ilma osas.
Trennidega on aga asjad sellised, et plaanist, kasvõi hambad ristis eelmise nädala rasked trennid ära teha, loobusin. Too eelmise nädala esmaspäeval jalgpalli löömine mõjus niivõrd karmilt, et kui muidu nagu hakkas looma, siis pärast ühte lööki sai nö iile täpp pandud ja asi ei loond kusagile.
Pool nädalat lonkasin ringi ja trenni ei teinud. Nädala lõpus tekkis siiski mõte, et prooviks korra - jalg juba tundus enam-vähem mõnus ja sai parematel hetkedel isegi valu vabalt astuda. Karm tõde selgus nii umbes 400-500 meetriga - jalg teeb korralikult valu ja pole mõtet ennast lõhkuda.
Eks moti viis selline tunne kõvasti alla. Igasugused lollid mõtted käisid pääst läbi aga nagu ikka sellistel juhtudel - vaja on hetkeks sisse hingata (kui hetkest ei piisa siis paar korda lisaks) ja küll siis lahenduseni jõuab.
Väiksed konsultatsioonid, mõned ravivõtted ja hakkab tulema. Käesoleva nädala esmaspäeval tundsin juba päeval, et kõndides polegi valu enam. Teisipäeval pikenes valuta aega veelgi ning täna ei tundnud valu juba hommikul ärgates.
Kindlasti ei tähenda see, et ma nüüd õhtul kohe jooksma lähen (kuigi täna olin sunnitud väikse jooksuga trepist üles liikuma ja vaid õrn valu oli tunda) aga lootus on, et nädala lõpus saab uuesti tossud jalga tõmmata. Samas plaan on päev või paar pigem mitte joosta, kui liiga vara uuesti lippama asuda ja jalale uuesti liiga teha.
Ahjaa, päris niisama pole ka diivanil lösutanud.
Kuna joosta ei saa, siis olen käinud ja teinud kiiremaid rattasõite. Et tempo oleks vahelduvam olen valinud maastikul sõitmise. Umbes 50 minutit kõrge pulsiga / kõrge intensiivsusega liigutamine - hoiab organismi nö toonuses ja ei "lödista" jooksulihast ära.
Eks kui uuesti jooksma saab on täpsemalt näha, mis seis on, aga kindlasti on see parem kui lihtsalt diivanil istumine - sportliku vormi silmas pidades.
Maratonile mõeldes olen hetkel jälle vähe positiivsemalt meelestatud ja mõte on minna ennast kontrollima ja sinilindu püüdma :) aga eks lõpliku otsuse ja nö taktika valiku saab paika panna alles maratoni nädalal, sest siis on parem ülevaade, kas jalg kannab või mitte.
Trennidega on aga asjad sellised, et plaanist, kasvõi hambad ristis eelmise nädala rasked trennid ära teha, loobusin. Too eelmise nädala esmaspäeval jalgpalli löömine mõjus niivõrd karmilt, et kui muidu nagu hakkas looma, siis pärast ühte lööki sai nö iile täpp pandud ja asi ei loond kusagile.
Pool nädalat lonkasin ringi ja trenni ei teinud. Nädala lõpus tekkis siiski mõte, et prooviks korra - jalg juba tundus enam-vähem mõnus ja sai parematel hetkedel isegi valu vabalt astuda. Karm tõde selgus nii umbes 400-500 meetriga - jalg teeb korralikult valu ja pole mõtet ennast lõhkuda.
Eks moti viis selline tunne kõvasti alla. Igasugused lollid mõtted käisid pääst läbi aga nagu ikka sellistel juhtudel - vaja on hetkeks sisse hingata (kui hetkest ei piisa siis paar korda lisaks) ja küll siis lahenduseni jõuab.
Väiksed konsultatsioonid, mõned ravivõtted ja hakkab tulema. Käesoleva nädala esmaspäeval tundsin juba päeval, et kõndides polegi valu enam. Teisipäeval pikenes valuta aega veelgi ning täna ei tundnud valu juba hommikul ärgates.
Kindlasti ei tähenda see, et ma nüüd õhtul kohe jooksma lähen (kuigi täna olin sunnitud väikse jooksuga trepist üles liikuma ja vaid õrn valu oli tunda) aga lootus on, et nädala lõpus saab uuesti tossud jalga tõmmata. Samas plaan on päev või paar pigem mitte joosta, kui liiga vara uuesti lippama asuda ja jalale uuesti liiga teha.
Ahjaa, päris niisama pole ka diivanil lösutanud.
Kuna joosta ei saa, siis olen käinud ja teinud kiiremaid rattasõite. Et tempo oleks vahelduvam olen valinud maastikul sõitmise. Umbes 50 minutit kõrge pulsiga / kõrge intensiivsusega liigutamine - hoiab organismi nö toonuses ja ei "lödista" jooksulihast ära.
Eks kui uuesti jooksma saab on täpsemalt näha, mis seis on, aga kindlasti on see parem kui lihtsalt diivanil istumine - sportliku vormi silmas pidades.
Maratonile mõeldes olen hetkel jälle vähe positiivsemalt meelestatud ja mõte on minna ennast kontrollima ja sinilindu püüdma :) aga eks lõpliku otsuse ja nö taktika valiku saab paika panna alles maratoni nädalal, sest siis on parem ülevaade, kas jalg kannab või mitte.
teisipäev, 27. mai 2014
Loll-loll-loll
See oli vast nädalapäevad tagasi kui sattusin lugema ühe blogi postitust, kus kirjutati jooksmisest ja sellega kaasnevatest vigastustest. Suutsin isegi mõelda, et kui jätta kõrvale mõned kanged lihased siis nagu ei meenugi ühtegi vigastust.
No oli vaja mõelda nii :)
Igatahes pärast üle-eelmist nädalat kui sai vähe kergemalt võetud, lükkasin eelmisel nädalal treeningutele suurema hoo sisse. Plaani kohaselt kaks rasket nädalat ja siis kerged nädalad, kuniks maraton käes.
Kuna mulle on algusest peale tundunud (erinevad kommentaarid on seda tunnet suurendanud), et plaanis on vähe kiiruslikke treeninguid siis tegin plaani ümber. Panin kolmapäevale ühe kiirema trenni ja reede peale teise.
Kõik oligi ilus kuniks reedese trennini - 3 x 10 x 200 meetrit tempoga 3:30 min/km kohta. Trenn ise oli mõnusalt raske ja pärast olid jalad pehmud aga lisaks tabas veel üks ebameeldivus - parema jala jalalaba jäi valusaks.
Kahtlustan, et põhjuseks oli staadionil ringitamine ja kuna tegin ringe ainult ühte pidi, siis ühele jalale läks liiga suur koormus või siis teistsugune koormus kui mu jalad siiani harjunud on.
Igatahes on jalg nüüd nõmedalt valus - iga sammuga lööb silmist sädemeid :).
Kõige kummalisem on muidugi see, et laupäeval ja pühapäeval käisin jooksmas ning joostes polnud jalavalu väga tundagi. Ainus häda oli kui korraks seisma jäid, siis uuesti liikuma hakkamine oli väga kange.
Suurimaid lollusi, mis tehtud sai aga oli eile jalgpalli mängimine.
Sai mõni aeg tagasi lubatud, et osalen tööl toimuval võistlusel. Mängida polnud küll palju ja egas muud nagu hullu polnudki aga ühes olukorras tuli pall, mida oli vaja lüüa parema jalaga ning hetk pärast lööki sain aru, et vot see oli kõikse see suurem lollus.
Igatahes otsustasin tänase trenni ära jätta, et jalg kosuda saaks. Samas ülejäänud nädala trennid soovin ikka planeeritud mahus ära teha ning kui vähegi kannatab võibolla nädala lõpus tsipa kruvi pealegi keerata - vaja keha tühjaks pigistada, et siis järelejäänud 3 nädalaga saaks "power" kehasse koguneda.
Selliste lollustega olen siis muidu üksluises treeningprotsessis hakkama saanud. Aga no kelle vigadest sa ikka õpid kui mitte enda omadest :).
No oli vaja mõelda nii :)
Igatahes pärast üle-eelmist nädalat kui sai vähe kergemalt võetud, lükkasin eelmisel nädalal treeningutele suurema hoo sisse. Plaani kohaselt kaks rasket nädalat ja siis kerged nädalad, kuniks maraton käes.
Kuna mulle on algusest peale tundunud (erinevad kommentaarid on seda tunnet suurendanud), et plaanis on vähe kiiruslikke treeninguid siis tegin plaani ümber. Panin kolmapäevale ühe kiirema trenni ja reede peale teise.
Kõik oligi ilus kuniks reedese trennini - 3 x 10 x 200 meetrit tempoga 3:30 min/km kohta. Trenn ise oli mõnusalt raske ja pärast olid jalad pehmud aga lisaks tabas veel üks ebameeldivus - parema jala jalalaba jäi valusaks.
Kahtlustan, et põhjuseks oli staadionil ringitamine ja kuna tegin ringe ainult ühte pidi, siis ühele jalale läks liiga suur koormus või siis teistsugune koormus kui mu jalad siiani harjunud on.
Igatahes on jalg nüüd nõmedalt valus - iga sammuga lööb silmist sädemeid :).
Kõige kummalisem on muidugi see, et laupäeval ja pühapäeval käisin jooksmas ning joostes polnud jalavalu väga tundagi. Ainus häda oli kui korraks seisma jäid, siis uuesti liikuma hakkamine oli väga kange.
Suurimaid lollusi, mis tehtud sai aga oli eile jalgpalli mängimine.
Sai mõni aeg tagasi lubatud, et osalen tööl toimuval võistlusel. Mängida polnud küll palju ja egas muud nagu hullu polnudki aga ühes olukorras tuli pall, mida oli vaja lüüa parema jalaga ning hetk pärast lööki sain aru, et vot see oli kõikse see suurem lollus.
Igatahes otsustasin tänase trenni ära jätta, et jalg kosuda saaks. Samas ülejäänud nädala trennid soovin ikka planeeritud mahus ära teha ning kui vähegi kannatab võibolla nädala lõpus tsipa kruvi pealegi keerata - vaja keha tühjaks pigistada, et siis järelejäänud 3 nädalaga saaks "power" kehasse koguneda.
Selliste lollustega olen siis muidu üksluises treeningprotsessis hakkama saanud. Aga no kelle vigadest sa ikka õpid kui mitte enda omadest :).
esmaspäev, 12. mai 2014
32. Tartu Jooksumaraton
Ongi järjekordne jooks Otepäält Elvasse läbitud.
Huvitav jooks on see jooks - viimasel ajal leiab järjest enam kommentaare ja mõtteid, et miks asja nimi on maraton kui läbitakse napilt üle poole maratoni distantsist vaid? Millegi pärast julgen arvata, et ju Klubi Tartumaratoni tegelased murravad ka pead, et nüüd kus neil on sügisel ka maratoni jooks pakkuda, et kuidagi peaks neid nimesid muutma. Samas harjumusel on suur jõud ja keeruline oleks kindlasti seda nime vahetada.
Harjumuse jõud on suur ka minu jaoks. Suurest harjumusest vedasin ennast järjekordselt Otepääle, panin riided selga ja läks jooksuks.
Erinevus eelmiste aastate jooksust oli see, et varem olen ma selleks jooksuks nö valmistunud - kiiremad lõigud, jooksu nädalal kerged jooksud ja palju puhkust. Sel korral oli kõik teisiti.
Suurjooks ümber Viljandi järve tehtud, läks eelmine nädal edasi nii nagu plaan ette nägi - reedel ja laupäeval poolpikad jooksud (~ 18 km'i per kord) ja pühapäeval pikem jooks (~32 km'i). Jooksu nädalal tegin teisipäeval 23 km'i, kolmapäeval 18 (sh 10 km'i vahelduva tempoga), neljapäeval sai jälle 20 km'i joostud, reedel tegin lühema päeva ~11 km'i (sh 10x 200 m kiiresti) no ja laupäeva hommikul tegin veel ühe 15 km'i, kerges tempos.
Ehk siis sai kõike muud tehtud kui puhatud aga eks oligi nii juba varem planeeritud, et jooks Otepäält Elvasse saab olema tugev tempotreening - plaani järgi pidanuks tegema 26 km'i normaalses tempos, tegin siis 23,4 km'i kõrgemas tempos.
Enne kui jooksma jõudsin läksin ka kergele soojendusele, mille raames aga suutsin natukene parema jala reie lihase ära tõmmata. Eks ta selline amatöörlik tegevus oli - liiga vara tegin sügavaid välja asteid ja tegelikult oli lihas alles jahe.
Aga noh üldse tundusid jalad rasked ja eks see väike mure lihasega andis jällegi põhjust mõtetele, kas ikka on mõtet üldse kiiresti joosta või kas üldse joosta jne-jne.
Hakkasin siiski stardist asjalikus tempos minema - esimesed kilomeetrid vist tulid isegi alla 4:15 min/km. Samas jalad olid väga rasked ja kui esimesest TP'st olin läbi jooksnud hakkasid peas keerlema mõtted ja põhjendused, kuidas põhjendada korraks seisma jäämist. Küll tundus, et võiks metsavahelt läbi hüpata, küll tundus, et muud sada häda on küljes. Mingil hetkel sai siis mõeldud, et ok, venitan teise TP'sse ennast kohale, siis teen väikse pausi ja jooksen edasi (rahulikumas tempos).
Juhtus aga see, et jõudsin teise TP'sse oli peatumise mõte kadunud. No ja siis jätkasingi liikumist ning kui nägin ees ka tuttavaid selgasid siis see andis veelgi hoogu juurde. Ma arvan, et kusagil pärast teist TP'd saingi alles jalad korralikult lahti ja tekkis tunne, et võib joosta küll. Ülimat lennukust küll polnud (eks seda oli ka eelnevat nädalat arvestades raske loota) aga täitsa mõnusalt õnnestus liikuda. Üritasin joosta niivõrd targalt kui võimalik - tõusud lühikeste sammudega, laskumised pikkade sammudega. Samuti ei hakkanud ees nähtavat tuttavat selga "jõuga" kinni püüdma. Mõistsin, et liigun sõbrast grammikese kiiremini ja mõtlesin, et küll ma ta kätte saan ja kui varem ei saa siis lõpus üritan spurtida.
Mingi hetk aga saingi sõbrast mööda ja kusagil seal kandis õnnestus enda ette leida sobivas tempos jooksev "vedur". Pean tunnistama, et esmakordselt tundsin kui mõnus on kellegi sabas joosta. Tõuse võtsime küll erineva sammu sagedusega aga muus osas samm klappis ja kuigi polnud vastu tuult oli ikkagi tunne, et läks palju kergemaks.
Kahjuks küll pidin sellest vedurist loobuma viimases TP's, kus ta läks jooma aga ma jooksin läbi (tegelikult juhtuski nii, et üheski TP's ei peatunud ja ei joonud - endal oli kotiga natukene jooki seljas, polnd vajadust peatuda).
Pärast viimast TP'd tuli varsti tõus, mis tuttav suusamaratonidest kui kohvi punkt. Sisendasin endale juba kaugelt, et tõusu tuleb targalt joosta aga kuna lõpp tundus lähedal siis sai ikkagi pisut liiga tempokalt üles mindud. Eks ma maksin selle eest lõivu järgnevatel meetritel ning võib olla lõpuni välja.
Lõpuks olid jalad täitsa pehmed ja nii ei tekkinud ka erilist mõtet, et hakkaks viimasel 300 meetril spurtima - lihtsalt poleks väga palju enam jõudnud (niipalju hästi olid jõuvarud tervele distantsile jaotatud). Umbes 200 meetrit enne lõppu nägin, kuidas kell lõi 1:44:58, 1:44:59 jne. Lisaks kihutasid mõned veel mööda ja nii tuligi lõpu ajaks 1:45:28 ja koht 310.
Mitte, et üks või teine oleks eesmärgiks olnud aga ma arvan, et nii aeg alla 1:45:00 kui ka koht 300 hulgas oleks olnud isegi eile täitsa võimalik.
Kindlasti olen ma eilse jooksuga rahul ja tegelikult ka natukene üllatunud. Arvestades kui rasked olid mu jalad ja arvestades eelneva nädala tegevusi arvasin tõsiselt, et mingi hetk kukub tempo 5:30 min/km peale või tuleb lausa seisma jääda. Mitte midagi sellist ei juhtunud ja tasuks hoopis uus isiklik rekord - aeg paranes umbes kolme ja poole minuti võrra.
Sel nädalal saab natukene kergemalt võetud - üks väike tempokam üritus on planeeritud trepijooksu võistluse näol aga muus osas rahulikud 13 km'ised päevad.
Huvitav jooks on see jooks - viimasel ajal leiab järjest enam kommentaare ja mõtteid, et miks asja nimi on maraton kui läbitakse napilt üle poole maratoni distantsist vaid? Millegi pärast julgen arvata, et ju Klubi Tartumaratoni tegelased murravad ka pead, et nüüd kus neil on sügisel ka maratoni jooks pakkuda, et kuidagi peaks neid nimesid muutma. Samas harjumusel on suur jõud ja keeruline oleks kindlasti seda nime vahetada.
Harjumuse jõud on suur ka minu jaoks. Suurest harjumusest vedasin ennast järjekordselt Otepääle, panin riided selga ja läks jooksuks.
Erinevus eelmiste aastate jooksust oli see, et varem olen ma selleks jooksuks nö valmistunud - kiiremad lõigud, jooksu nädalal kerged jooksud ja palju puhkust. Sel korral oli kõik teisiti.
Suurjooks ümber Viljandi järve tehtud, läks eelmine nädal edasi nii nagu plaan ette nägi - reedel ja laupäeval poolpikad jooksud (~ 18 km'i per kord) ja pühapäeval pikem jooks (~32 km'i). Jooksu nädalal tegin teisipäeval 23 km'i, kolmapäeval 18 (sh 10 km'i vahelduva tempoga), neljapäeval sai jälle 20 km'i joostud, reedel tegin lühema päeva ~11 km'i (sh 10x 200 m kiiresti) no ja laupäeva hommikul tegin veel ühe 15 km'i, kerges tempos.
Ehk siis sai kõike muud tehtud kui puhatud aga eks oligi nii juba varem planeeritud, et jooks Otepäält Elvasse saab olema tugev tempotreening - plaani järgi pidanuks tegema 26 km'i normaalses tempos, tegin siis 23,4 km'i kõrgemas tempos.
Enne kui jooksma jõudsin läksin ka kergele soojendusele, mille raames aga suutsin natukene parema jala reie lihase ära tõmmata. Eks ta selline amatöörlik tegevus oli - liiga vara tegin sügavaid välja asteid ja tegelikult oli lihas alles jahe.
Aga noh üldse tundusid jalad rasked ja eks see väike mure lihasega andis jällegi põhjust mõtetele, kas ikka on mõtet üldse kiiresti joosta või kas üldse joosta jne-jne.
Hakkasin siiski stardist asjalikus tempos minema - esimesed kilomeetrid vist tulid isegi alla 4:15 min/km. Samas jalad olid väga rasked ja kui esimesest TP'st olin läbi jooksnud hakkasid peas keerlema mõtted ja põhjendused, kuidas põhjendada korraks seisma jäämist. Küll tundus, et võiks metsavahelt läbi hüpata, küll tundus, et muud sada häda on küljes. Mingil hetkel sai siis mõeldud, et ok, venitan teise TP'sse ennast kohale, siis teen väikse pausi ja jooksen edasi (rahulikumas tempos).
Juhtus aga see, et jõudsin teise TP'sse oli peatumise mõte kadunud. No ja siis jätkasingi liikumist ning kui nägin ees ka tuttavaid selgasid siis see andis veelgi hoogu juurde. Ma arvan, et kusagil pärast teist TP'd saingi alles jalad korralikult lahti ja tekkis tunne, et võib joosta küll. Ülimat lennukust küll polnud (eks seda oli ka eelnevat nädalat arvestades raske loota) aga täitsa mõnusalt õnnestus liikuda. Üritasin joosta niivõrd targalt kui võimalik - tõusud lühikeste sammudega, laskumised pikkade sammudega. Samuti ei hakkanud ees nähtavat tuttavat selga "jõuga" kinni püüdma. Mõistsin, et liigun sõbrast grammikese kiiremini ja mõtlesin, et küll ma ta kätte saan ja kui varem ei saa siis lõpus üritan spurtida.
Mingi hetk aga saingi sõbrast mööda ja kusagil seal kandis õnnestus enda ette leida sobivas tempos jooksev "vedur". Pean tunnistama, et esmakordselt tundsin kui mõnus on kellegi sabas joosta. Tõuse võtsime küll erineva sammu sagedusega aga muus osas samm klappis ja kuigi polnud vastu tuult oli ikkagi tunne, et läks palju kergemaks.
Kahjuks küll pidin sellest vedurist loobuma viimases TP's, kus ta läks jooma aga ma jooksin läbi (tegelikult juhtuski nii, et üheski TP's ei peatunud ja ei joonud - endal oli kotiga natukene jooki seljas, polnd vajadust peatuda).
Pärast viimast TP'd tuli varsti tõus, mis tuttav suusamaratonidest kui kohvi punkt. Sisendasin endale juba kaugelt, et tõusu tuleb targalt joosta aga kuna lõpp tundus lähedal siis sai ikkagi pisut liiga tempokalt üles mindud. Eks ma maksin selle eest lõivu järgnevatel meetritel ning võib olla lõpuni välja.
Lõpuks olid jalad täitsa pehmed ja nii ei tekkinud ka erilist mõtet, et hakkaks viimasel 300 meetril spurtima - lihtsalt poleks väga palju enam jõudnud (niipalju hästi olid jõuvarud tervele distantsile jaotatud). Umbes 200 meetrit enne lõppu nägin, kuidas kell lõi 1:44:58, 1:44:59 jne. Lisaks kihutasid mõned veel mööda ja nii tuligi lõpu ajaks 1:45:28 ja koht 310.
Mitte, et üks või teine oleks eesmärgiks olnud aga ma arvan, et nii aeg alla 1:45:00 kui ka koht 300 hulgas oleks olnud isegi eile täitsa võimalik.
Kindlasti olen ma eilse jooksuga rahul ja tegelikult ka natukene üllatunud. Arvestades kui rasked olid mu jalad ja arvestades eelneva nädala tegevusi arvasin tõsiselt, et mingi hetk kukub tempo 5:30 min/km peale või tuleb lausa seisma jääda. Mitte midagi sellist ei juhtunud ja tasuks hoopis uus isiklik rekord - aeg paranes umbes kolme ja poole minuti võrra.
Sel nädalal saab natukene kergemalt võetud - üks väike tempokam üritus on planeeritud trepijooksu võistluse näol aga muus osas rahulikud 13 km'ised päevad.
laupäev, 10. mai 2014
Tonn
Tonn ehk tuhat ehk nii palju on selleks aastaks jooksujalu läbitud. No tegelikult isegi natukene rohkem, st tuhat oli juba eile täis aga täna tegin veel umbes 15 km'i juurde.
Kui asjad sedasi edasi lähevad siis saab aasta lõpuks päris muheda numbri kokku. Senine rekord pärineb eelmisest aastast, kus sai vist umbes 1300 km'i läbitud. Pole just palju, arvestades, et seda kõike sai terve aasta peale tehtud.
Igatahes annan homme juba järjekordse panuse kilometraazi suurendamisesse.
Muus osas nagu ei oskagi eriti midagi sellest Tartu Jooksumaratonist arvata. Täna oli selgelt tunda, et jalad ja keha on väsinud raskematest nädalatest (järgmine nädal saab puhke nädal olema). Seega vaevalt midagi suurt homme korda saata õnnestub aga no egas ma nii ehk naa esimese 6 hulka ei jookseks, seega pingutan ja annan endast parima ning eks näis siis mis edasi juhtub.
Kui asjad sedasi edasi lähevad siis saab aasta lõpuks päris muheda numbri kokku. Senine rekord pärineb eelmisest aastast, kus sai vist umbes 1300 km'i läbitud. Pole just palju, arvestades, et seda kõike sai terve aasta peale tehtud.
Igatahes annan homme juba järjekordse panuse kilometraazi suurendamisesse.
Muus osas nagu ei oskagi eriti midagi sellest Tartu Jooksumaratonist arvata. Täna oli selgelt tunda, et jalad ja keha on väsinud raskematest nädalatest (järgmine nädal saab puhke nädal olema). Seega vaevalt midagi suurt homme korda saata õnnestub aga no egas ma nii ehk naa esimese 6 hulka ei jookseks, seega pingutan ja annan endast parima ning eks näis siis mis edasi juhtub.
neljapäev, 1. mai 2014
Esimene võistlus ja Aprill läbi
Täna oli selle jooksu hooaja esimene võistlus - Suurjooks ümber Viljandi järve. Enda häbiks tuleb tunnistada, et enne võistluse ajal öldut ei teadnudki, et 85 kord on. No palju õnne siis.
Jooks ise läks enam-vähem, ses mõttes, et plaan oli teha tugevam tempojooks. Samas natukene kiiremalt kui plaani järgi peaks - selline väike enesekontroll. Kellale olin varesemalt pannud tempo, mille järgimisel oleks pidanud jooksma umbes 51 minutiga. Päris sellist tempot ei hoidnud ja seega tuli lõpuajaks natukene üle 53 minuti.
Vaatamata sellele siis tuli keskmiseks liikumise kiiruseks 4:31 min/km, mis on isegi üllatav kuna nii pikka ning sellise tempoga jooksu pole veel ju teinud. Kusjuures kindlasti oleks suutnud ka kiiremini joosta - viimased 3 km'i läbisin umbes 4 min/km kohta (viimane umbes 3:50 min/km) ja tunne oli, et sellise 4 min/km võinuks veel kilomeetri või paar joosta.
Eks tuleb "kõrva taha" panna, et jõudu ja jaksu on ning võib kiiremini joosta küll.
Kokkuvõttes väga rahul, eesmärk tugevam trenn teha, sai kenasti täidetud. Põhja paistab olema, nüüd võib treeningutesse rohkem kiiremaid juppe lisada.
Aprilli kohta ka paar sõna (pilti) - "powered by Sportlyzer":
Planeeritud treeningutest vast umbes 95% said ära tehtud. Kuu lõpus jäid mõned trennid vahele või sai tehtud lühendatult, kuna muu elu hakkas segama :). Samas nö põhitreeningud üritasin ikka ära teha - kiired ja pikad.
Mais on "karta", et natukene tuleb plaane jällegi korrigeerida aga elame üle :).
Järgmine võistluse moodi asi on nädala pärast Tartu Jooksumaraton (mitte maratoni pikkusega). Üritan seal teha pika tempotrenni, samas kindlasti ei lähe ennast nö kooma jooksma.
Jooks ise läks enam-vähem, ses mõttes, et plaan oli teha tugevam tempojooks. Samas natukene kiiremalt kui plaani järgi peaks - selline väike enesekontroll. Kellale olin varesemalt pannud tempo, mille järgimisel oleks pidanud jooksma umbes 51 minutiga. Päris sellist tempot ei hoidnud ja seega tuli lõpuajaks natukene üle 53 minuti.
Vaatamata sellele siis tuli keskmiseks liikumise kiiruseks 4:31 min/km, mis on isegi üllatav kuna nii pikka ning sellise tempoga jooksu pole veel ju teinud. Kusjuures kindlasti oleks suutnud ka kiiremini joosta - viimased 3 km'i läbisin umbes 4 min/km kohta (viimane umbes 3:50 min/km) ja tunne oli, et sellise 4 min/km võinuks veel kilomeetri või paar joosta.
Eks tuleb "kõrva taha" panna, et jõudu ja jaksu on ning võib kiiremini joosta küll.
Kokkuvõttes väga rahul, eesmärk tugevam trenn teha, sai kenasti täidetud. Põhja paistab olema, nüüd võib treeningutesse rohkem kiiremaid juppe lisada.
Aprilli kohta ka paar sõna (pilti) - "powered by Sportlyzer":
Planeeritud treeningutest vast umbes 95% said ära tehtud. Kuu lõpus jäid mõned trennid vahele või sai tehtud lühendatult, kuna muu elu hakkas segama :). Samas nö põhitreeningud üritasin ikka ära teha - kiired ja pikad.
Mais on "karta", et natukene tuleb plaane jällegi korrigeerida aga elame üle :).
Järgmine võistluse moodi asi on nädala pärast Tartu Jooksumaraton (mitte maratoni pikkusega). Üritan seal teha pika tempotrenni, samas kindlasti ei lähe ennast nö kooma jooksma.
Tellimine:
Postitused (Atom)