esmaspäev, 24. juuni 2013

Pärnumaa Võidupüha maraton

Järjekordne Võidupüha maraton joostud, järjekorras teine. Eks üritab seda seeriat hoida kuniks saab. Poleks ju paha kui 20ndal korral tutvustataks neid üksikuid, kes selle ajani kõik jooksud kaasa teinud :)

Aga sellest korrast rääkides siis lühidalt - algus oli üllatavalt mõnus aga lõpp piin.

Asjadest järjekorras rääkides siis otsustasin enne jooksu juba - võtan sappa ühele endisele töökaaslasele ja lippan temaga koos, kuniks saab. Tavaliselt ta selline 3:50 - 4:00 mees olnud. Kui aga kellalt vaatasin, et esimene kilomeeter sai joostud 4:15ga või midagi sellist, siis ehmatas ära küll.
Algus oli tegelikult päris raske / keeruline - jalad olid rasked ja mõtlesin, et kas tõesti tulebki selline piin. Aga vist umbes paar kilomeetrit või natukene rohkem sai joostud kui tundsin, et oh võib lipata küll.
Kuna esialgse jänese lasin eest ära siis hüppasin hoopis tagant tulnud punti, kus oli 4 - 8 inimest. Päris mõnus tempo oli peal - 5 min/km ja natukene kiiremgi. Tunnet, et raske oleks polnud küll tunda. Hoidsin pilgu eesjooksja kandadel ja samm oli endalegi üllatavalt kerge. Natukene juba kalkuleerisin ja mõtlesin, et kas tõesti ilma spetsiaalse treeninguta ja mitte kõige lihtsamates ilmaoludes teen isikliku rekordi. Kõlas uskumatult.

Kuigi pundi tempo polnud kõikse hullem leidsin, et hambad risti pundiga kaasa ei lähe. Kui tundub, et läheb natukene raskemaks siis lasen pundil minna. Arvasin ka, et tagant tuleb kohe kindlasti veel punte.

Nii juhtuski, et poolmaratoni vahepunktis kaotasin eesolevale seltskonnale 2 minutit. Kusjuures enne ajavõttu olnud toitlustuspunktis sai rahulikult geeli söödud, paar soolakapslit sisse kulistatud ja noh asju rahulikult võttes.
Poolmaratoni aeg oli 1:45:50, ehk siis üllatavalt positiivne. Enesetunne oli hea ja kuna just läksid stardist minema poolmaratoni jooksjad, siis Raeküla metsas sai hakatud neist järjest mööda jooksma. On ikka mõnus tunne küll, kui sul on juba see distants läbitud, mis neil ees ja lippad rahvast mööda.

Nägin ka tempomeistrit - 2 tunni tempo mees oli. Mõtlesin küll, et joostes temaga koos saaksin isikliku reksi peale veel minna. Aga tunne oli ju hea, seega läksin aga tüübist mööda.
Kõik oli tore kuniks kusagil 23ndal kilomeetril või nii lõi täiesti ootamatult paremasse põlve kergelt öeldes rõve valu. Selline vastik närvi valu, mis ei lasknud enam korralikult joosta. Ei tea, kas sai kusagil valesti astutud või olin siiski tempoga alguses liiga teinud, igatahes äkitselt oli täiesti võimatu edasi joosta. Kui tempoga liiga teinuks, siis ma kahtlustan, et andnuks põlv juba varem tunda. Seda korda aga tuli valu ikka väga ootamatult.

Aga noh siit maalt alates hakkas üks suur kannatuste jada. TP'des polnud kahjuks ka valuvaigistit. Ühes sain küll külma peale lasta aga ei noh pikalt sellest abi polnud.
Humoorikas oli see kuda kahes TP's valuvaigistit küsides esimene reaktsioon oli - kas kutsun järele, kas kutsun kiirabi :). Vaatasin neile prouadele otsa umbes pilguga - ära ajaga jama, andke mulle tabletti :).
Aga nii ta siis läks - vaheldumisi jooks ja kõnd. Esimene läbi valu, teine lihtsalt aega võttev aga lõpuni ma jõudsin. Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis Meelis Atonen ka kõrvale. Vestlesime paar sõna ja kuna nägin, et kohe-kohe lõpp käes, siis andsin jalgadele valu - sikutasin sammu pikemaks ja imeliselt kadus ka põlvevalu ning nii ma jõudsingi minutikese enne teda lõpuni.

Enda aeg lõpuks 4:06:35, koht 63.

Arvestades seda, et jooksutrenni polnud pea üldse teinud - mõned üksikud jooksud vaid, siis pole paha. Ma lootsin 4 tunni kanti aega aga arvasin, et pigem tuleb aeg selline 4:30 kanti. Aja parandust aastaga umbes 40 minutit, kohti parandasin 22 võrra.

Kui eelmisel aastal õnnestus Tartus sügisel Võidupüha maratoni aega tunnikesega ületada, siis võiks ju sama ka sel aastal üritada :).

Nüüd aga puhkan ja vaatan, mis jalg teeb. Hetkel on veel plaan Rõuges rajale minna 6 juulil aga kui põlv ikka valu osas järgi ei anna siis jätan selle ürituse ära. Pärast Rõuget kavas hakata ettevalmistuma Tartu Rattamaratoniks ja seega ei saa lubada enda ära lõhkumist Rõuges.

esmaspäev, 17. juuni 2013

Nädal 13 ja 14

Pärast Rattarallit sai paar päeva puhatud ja siis jälle rattaga sõitma mindud.
Nimelt tekkis plaan liituda Hawaii Expressi hommiku veeremisega aga esimesel korral õnnestus hiljaks jääda ja sõitjate otsimine Prita poolt ei andnud tulemit - oldi mindud hoopis Tabasalu ja Muraste poole.
Sama päeva õhtul korraldas Tervisesport väike teoreetilise ja praktilise koolituse Pirita temposõidu rajal. No räägiti jah mingeid tähtsaid asju aga egas väga palju meelde jäänud. Võibolla teekski sellise koolituse / tutvustuse paremaks see kui kas sõidetaks esitaks koos rada läbi, räägitaks pärast seda ja siis sõidetaks uuesti. Või siis mindaks koos rajale, sõidetaks natukene ja olulisematel kohtadel jäädaks seisma, räägitaks põhilised detailid üle ja siis liigutaks edasi.

Neljapäeval oli uus võimalus minna hommikul veerema, seda korda TriSmile klubi poolt korraldatud veeremine. Läksin tsipa varem kodust ära ja sel korral sain ka punti :). Kokku veeresime umbes 60 km.

Nädala lõpetasin aga jooksudega. Laupäeval tegin natukene üle 2 tunnise jooksu, mille raames sai pool tunnikest lipatud Pärnus Niidupargi metsas. Üllatavalt kerge oli seal joosta, kuigi eelmisest aastast on meeles, et raske ja vastik jne.
Pühapäeval tegin natukene üle 9 km-i, millest esimene osa oli soojendus / kerge sörk. Teine osa ehk koju tagasi oli vaba tempoga kulgemine. Eesmärk oli mõnusalt hooga joosta, ilma suuri plaane omamata. Kindlasti aitas selle jooksu juures kaasa see, et iga sammu järel oli täpne ülevaade, kus ma olen ja kui kohe ma kohal olen - see tegi jooksmise lihtsamaks.


Sel nädalal sai siis kolmapäeval Filter Temposõidu karikasarja etapil osaletud. Neljapäeval läksin jälle TriSmilega hommiku veeremisele ja reedel võtsin suuna Jänedale. Sparta suusagrupp korraldas seal laagri ja neil tekkis väga hea mõte - minna Tallinnast Jänedale ratastega.
Egas kõik laagris osalejad ratastega tulnud aga tükki 9 meid oli. Täitsa mõnus veeremine. Lõpu poole läks tsipa paugutamiseks ka aga muidu hea rahulik.
Reede õhtul käisin ja tegin veel väikse jooksu ka. Panin tossud jalga ja asusin mööda suusarada Valgehobusemäe keskuse poole minekule. Eesmärk oli joosta erineva tempoga, erinevatel pinnastel ja reljeefil. Kõik õnnestus kenasti, kuna joostud sai nii asfaldil, kruusal, pehmel metsa teel kui ka heinas. Hommikune ratas oli veel selgelt jalgades tunda ja taevast sadama hakanud vihm kipus vaimu kallale aga kümme minutit üle tunni sai kokku maha lipatud. Head meelt tegi ootamatult kerge minek asfaldil ja sellejuures ka hea tempo. Pehme metsaalune sõi jalgade energiat ja jõudu kohe mõnuga aga seda trenni ma sinna tegema läksingi.
Laupäeval sai suusagrupiga koos Valgehobusemäe suusaradadel suusaimmikat tehtud ja lõppu veel 5 km-i jooksu. Pidi olema küll taastav jooks aga lõpp läks ikka paugutamiseks ära :). Samas mulle sobis. Tundsin kuidas nädalalõpuks võetud eesmärk ennast tühjaks tõmmata on õnnestunud.

Sellega ongi viimase kahe nädala treeningud üles loetletud.
Nüüd ma siis puhkan, homme teen vast kergelt erinevaid jooksu harjutusi ja võibolla mõned lühikesed kiirendused. Kolmapäeval äkki peaks ka midagi tegema või kui mitte siis neljapäeval küll - jälle jooksu harjutused ja lühikesed kiirendused.

Laupäeval kavas selle aasta esimene jooksumaraton - 42 km-i ikka. Suuri plaane pole, peale selle, et sooviks joosta kiiremini kui aasta eest (4:45 oli aeg siis) ja võiks seda korda hüpata kohe alguses mingisse punti. Ahjaa 100 hulka võiks ka tulla - hetke seisuga osalejaid alla 100, seega selle eesmärgiga peaks hakkama saama :).
Kui maraton tehtud tuleb puhata, kuna umbes-täpselt kaks nädalat hiljem lähen jälle maratoni jooksma - Rõuge maraton.

Igatahes tundub, et Pärnus on ees ootamas sarnane ilm aasta  tagusele ajale - päike, soe jne - Rõuges võib samuti sarnaseid olusid oodata.

Ahjaa, pärast Rõuget siis asun juba tõsisemalt ettevalmistuma Tartu Rattamaratoniks. Lihtne ja pealiskaudne arvutus näitas, et TRM'l tuleks saavutada koht 200 hulgas, siis peaks neliküritusel top 100 tagatud olema. Mis see umbes 1300 kohta parandust võrreldes stardiga ära ei ole :).

pühapäev, 16. juuni 2013

Filter Temposõidu Karikasari 2013 - Pirita etapp

Möödunud nädalasse jäi järjekordne Temposõidu karikasarja etapp. Seda korda Pirital. Distantsi pikkus umbes 10 km-i, rada minu hinnangul päris lihtne - vaid kaks korralikumat tõusu, mille puhul teine tõus on vaid 1,5 km-i enne lõppu ja sellele tõusule saab eelnevalt laskumiselt päris hea hooga peale lennata. Ehk siis täitsa mõnus rada.

Muidugi ei tähenda see seda, et sõit oleks lust ja lillepidu.

Start oli Pirita Velodroomi kõrvalt, liiguti mööda Rummu teed kuni Lükati teeni. Pööre vasakule, väiksest laskumisest alla - selline parajalt salakaval laskumine, mis tahab täis hooga võtmiseks natukene rohkem harjutamist / kindlust. Ehk siis enne Lükati sillale minekut olin sunnitud natukene ikka piduritega mängima aga ei midagi olulist, kuigi õige olnuks täie hooga peale lennata - see kurv pole nii hull kui algselt tundub.
Seejärel tuligi sõita mööda Lükati teed, kus kohe oli ka esimene korralik tõus. Üritasin küll natukene tagasi hoida aga no kogemust pole veel, et oskaks nii hästi oma jõudu jagada. Tõusust ülesse saades olid ikka jalad päris mõnusalt paksud aga otsustasin mitte kergelt kerida vaid just juurde vajutada ja kuna järgnevalt oligi rada selline ühtlaselt üles-alla loksuv, siis tegelikult sai päris kähku jalad jälle alla tagasi.
Kloostrimetsa teel jätkus sama kerget üles-alla aga lisandus ka väike vastu tuul. Pea õlgade vahele ja surusin edasi. Sõit viis peaaegu Pirita teeni välja, noh enne tuli tagasi pöörata.
Tagasipööre on ka selgelt asi, mida peaks temposõidu jaoks lausa harjutama. Ei tea kuidas ässad seda teevad aga kusagilt sai just loetud (Äkki oli Postimehe vahel olnud Maratoni lehest), et suure hooga nö viimase piirini, siis räige pidurdus, pööre ja tagasi. Noh hetkel ma nii kohe kindlasti ei tee.

Tagasisõit oli ses mõttes lihtsam, et tuul ju toetas. Kuigi ma pöördes aega kinni ei löönd, siis mulle tundus, et tagasi oli oluliselt kiirem - see tunne tugineb siis kiiruse jälgimisest.
Tagasisõites oligi raskeim osa Lükati teel sillale eelnev tõus (Ambrose vist), millele järgnes aga kohe hea kiire laskumine. Puhkamise asemele, käiasin aga hoogsalt käike alla ja andsin kõvasti hoogu juurde. Tänu sellele heale hoole õnnestus kohe silla järgselt esimene tõusunukike väga kiirelt ära võtta. Siis natukene lauget ja kohe uus järsem tõusuke järgi. Kuna sealt maalt oli lõpuni umbes 1,5 km-i, siis tagasi polnud enam midagi hoida - täie hooga üles, kurv paremale (Rummu teele) ja siis täiega lõpuni.

Soov oli saada siis keskmist üle 35 km/h (mis sellel rajal polnud samas midagi erilist nagu pärast selgus) ja samuti oli soov saada aega alla 17 minuti - see tähendanuks siis aega 35,3 km/h. Mingi hetk tundus, et 17 minutit ei saa kuidagi kätte (pöördel oli aeg vist üle 9 minuti või midagi sellist). Aga kui Rummu teelt sai viimast ponnistust tehtud, siis tundus juba, et saan 17 minutit alistatud. Kahjuks oli Kose tee ristis üks auto just raja reguleerijaga suhtlemas ja viimane ei vaadanud ka seljataha, mis tingis selle, et pidin, et tegema tiiru ümber autot. Lisaks siis väike ettevaatlikus, kuna puudus teadmine, kas auto hakkab kohe sõitma ja kas vaatab peeglitesse või mitte. Kisasin küll aga kuna tuul oli jälle vastu, siis see heli ei jõudnud kuidagi õigete inimesteni.

Lõpuks üle joone ja aeg 17:05.98, keskmine kiirus 35,08 km/h. Kaotust esimesele 3:55.31, koht 227.

Kokkuvõtteks - kuna rada oli lühike ja seega näidati päris häid keskmisi kiirusi, siis koht polnd kõikse parem, samas seda korda sai edestatud 70 osavõtjat, seega pole ka kõikse hullem.
Soovitud aeg jäi pisiasjadesse - natukene siit ja natukene sealt - võibolla isegi finishis sai hoog tsipa liiga vara alla lastud, igatahes enda kell näitas umbes 2-3 sekundit paremat aega.
Igatahes ma jäin rahule. Sai korralikult veremaitse ikka suhu ja pärast sõitu oli olemine mõnusalt kreisi :). Täpselt see, mida temposõit endast kujutab.

Kahjuks nüüd järgmisel sõidul ei saa osaleda ja karta on ka, et teistkordselt ei õnnestu Viimsit sõita aga Piritale võiks ikka teistkordselt veel peale minna ja siis võiks 36 km/h keskmist näidata. Aga eks palju sõltub ka ilmast ja kes krt teab millest veel :).

teisipäev, 4. juuni 2013

Filter Temposõidu Karikasari 2013 - Viimsi etapp

Üks väike võlg on jäänud eelnevast perioodist.

Nimelt osalesin 29ndal Mail Viimsis temposõidu karikasarja etapil. Esmakordne kogemus minu jaoks - kuigi sõidan enamuse ajast üksi, siis see pingutus oli ikkagi kuidagi eriline / teine.

Ilm ei teinud ka toda esimest kogemust just lihtsaks - puhus tugev tuul, mis võistluse esimesel osal oli vastu.
Rada oli samuti väljakutsuv - nimelt tuli sõita üles Lubja mäe tõusust, lisaks veel kokku kolm 180 kraadist tagasipööret ja paar aeglast kurvi. Ehk siis kohti, kus tuleb hoog maha pidurdada ja siis uuesti kiirendama hakata oli küll ja küll.

Distantsi pikkuseks oli 17 km-i ja võitja läbis maa 23 minuti 27 sekundiga. Edestas teiseks tulnut enam kui 15 sekundiga. Kuigi ma sellest teemast väga midagi ei jaga siis ma kaldun arvama, et sellise distantsi puhul on see päris suur vahe. Võitja keskmine kiirus oli 43.46 km/h.

Endal õnnestus 247 osavõtja hulgas saada 208 koht. Aega läks 32 minutit ja 52 sajandikku (32.00.52). Kaotust esimesele enam kui 8 ja pool minutit. Keskmine kiirus 31.86 km/h.

Koht oli umbes selline nagu arvasin olevat / tulevat. Aeg tsipa kehvem - oleks soovinud ikkagi 30 minutiga asja ära teha. Aga noh eks alguses hoidsin tsipa tagasi või siis üritasin hoida väikest varu. Tagantjärgi võib öelda, et sellisel võistlusel pole midagi tagasi hoida. Tuleb kütta-kütta-kütta. Distants on niivõrd lühike, et lõpuga enam ei võta midagi tagasi.

Igatahes hakkas mulle see võistlusformaat täitsa meeldima ja järgmisel kolmapäeval (12.06) on Pirital järjekordne etapp. Kui midagi ette ei tule siis kindlasti lähen kohale. Sellel korda ju distants vaid 10 km-i :).
Hetkel ongi mõte, et nendel tempo sõitudel võiks / peaks kindlasti osalema ja keskmise kiiruse võiks saada stabiilselt üle 35 km/h, siis oleks hea juba küll.


Ahjaa kõrvale põikena ka seda, et silme eest võttis kirjuks nähes, mis tehnikaga rahvas kohal oli ja sõitis. Uskumatu. Õnneks oli sõitjaid ka tavaliste MTB'ga, kes vähegi pilti tasakaalustasid :)

PS! Homme õhtul korraldab klubi Tervisesport Pirital treeningu eraldistardi individuaalsõidu osas. Võibolla saab juba sealt mõne hea mõtte / idee, kuidas nädal hiljem head keskmist kiirust näidata :)

esmaspäev, 3. juuni 2013

Tartu Rattaralli

Olemasoleva vormi / võimete ülehindamine ja 53 km-i krampides. Selliselt võiks lühidalt võtta kokku sellekordse rattaralli.

Aga mis siis juhtus? :)

Laupäeval käisin lastega lastevõistlustel ja kuigi ei sõitnud oli tunda päris korraliku soojust / kuumust. Igaks petteks ostsin ühe uue / lisa joogipudeli, et saaks võimalikult palju vedelikku ise kaasa võtta. TP'des küll pakutakse juua ja ka pudelis aga kui ikka pundiga koos TP'sse sattuda, siis läheb asi tsipa kriitiliseks.

Kuna stardi positsioon oli grupist 1000 - 1500, siis tuli jälle kohe alguses rahmeldama hakata, et saaks ette poole, mõnda hästi liikuvasse gruppi. Eks sinna algusesse läheb kindlasti ühtteist jõudu aga kunagi ju ei tea, kas tagant tuleb mõni hea grupp või ei tule. Samas alati on tulnud neid ronge sealt mööda ikka - no ei õpi-ei õpi :)

Lõunakeskuse ring läbitud, tänu teetöödele väiksed kurvid ka ja jälle Võru mnt peal olles märkasin, et minu ees on vahe sisse lastud ja päris suur grupp läheb ees. Hakkasin siis üritama järgi kütta aga vastutuult see väga lihtne polnud. Mingi hetk tuli tagant võimsam rong ja haakisin ennast punti ja panime edasi. Samas kui gruppi jõudsime jäin ise mõnulema sinna, samal hetkel osa seltskonnast punnitas kohe edasi ja sellega rebiti jälle grupp katki jne. Ehk siis pidevalt käis otsimine, kuhu jääda ja pidevalt tundus, et vot seal ees olev seltskond on see, kuhu peaks punnitama jne.
Mõnda punti sai ka sisse sõidetud aga üldiselt olid need kiirendused lihtsalt enda raiskamine. Aga noh eks vähe ole seda grupisõidu kogemust ka ja eks tuleb kõik need algaja vead ära teha enne kui sõidud hästi välja tulema hakkavad.

Pärast esimest TP'd õnnestus saada päris korraliku seltskonda, kuigi ka see lagunes tihti ja siis tuli uut seltskonda otsida. Kusagil enne teist TP'd sai juba korralik seltskond kokku ja sõit toimis kenasti. Pärast teist TP'd tuli alguses küll ise liikuma hakata aga üks naisterahvas sõitis mööda, haarasin sappa, siis mingi hetk läksin ise vedama ja saime ees olevasse punti. Rahvast tuli juurde ja peagi jõudsime ka ise mingile seltskonnale järgi ja nii sai teel Kanepist Otepäele mõnusa tempoga liigutud ja elu tundus ilus.

Kuna teadsin, et pärast Otepäe TP'd tulevad rullirajal kenad tõusud ja Pühajärvest mööda liigeldes tuleb tõusta Otepäele tagasi, siis laksasin igaks petteks ühe magneesiumi ka ära. Igatahes olin ma nendeks tõusudeks valmis ja plaan oli seal ikka mõnuga lasta. Kui kogu see plaan sai hävitatud Otepäele saabudes tõusul.

Juba varem olin tundnud, et vasak kann ja jalg hakkavad tuimaks jääma aga no kuna sõidetud oli 2 tundi ja enamgi, siis panin selle kõik tolle süüks. Kas sellest tingitud või mitte aga tagumik jäi just vasaku jala poolt järjest kangemaks ja ka varbad hakkasid vähe ära surema ning tulemuseks olid krambid ja seda siis enne Otepäe TP'sse jõudmist.
Otsustasin koheselt, et las see punt siis olla ja kerisin vaikselt tõusust üles. Kuna teadsin, et kohe tuleb TP, võtsin asja kergelt. Jõin seal kõvasti vett, lasin mõlemad kingad järgi ja tagasi sõitma asudes tundus, et oh saigi asjaga ühele poole. Samas läksin siiski järgmised tõusud oluliselt rahulikumalt kui alguses planeeritud. Kerged krambid pidevalt kummitasid aga suutsin neist üle olla.

Edasine oligi üks suur kannatus. Mingi hetk laksasin sisse ka teise magneesiumi aga ei midagit. Natukene sai lasta teiste tuules mõistliku kiirusega aga umbes Pangodi kandis tundsin, et kõik. Gruppi enam polnud, kellega koos laksata. Jalad krampis - eelkõige siis vasak jalg ja nii ma vaikselt lõpuni siis kulgesin. Mingi hetk krampid natukene taandusid aga päris ära ei läinud ja eks nii pea kui tundsin, et seis on parem vajutasin ju kohe juurde :) ja siis olid krambid jälle tagasi.

Viimane piisk oli umbes 1,5 km-i enne lõppu kui äkki lõi mõlemad jalad krampi. Tõmbasin kõrvale, lükkasin hammasratta eest väikse peale ja kerisin vaikselt lõpuni. Nii ma siis üle joone jõudsin. Soovitud 4 tundi jäi alistamata. Lõplik aeg 4:24:25, koht 1215.
Kusjuures vaatamata kõigele oli see mu parim koht üldse pikal sõidul :)


Egas ma neid numbreid mäleta aga arvan, et too seltskond, kelle sabast Otepäele tõustes maha jäin sõitis kusagil 3:50 aega. Ehk siis tegemist oli sellise pundiga, mis oleks soovitud aja toonud.


Eks ma muidugi olin pärast sõitu pettunud aga rahulikult asjade üle mõeldes, siis tuleb tunnistada, et sai päris hea tulemus tehtud. Järelikult mingit põhja ikka on. See pea poolteist nädalane paus mõjus selles mõttes laastavalt, et tunne oli nagu teeks kevadel esimesi sõite - tagumik jääb kangeks, kerge ärevus sees jne-jne.
Selgelt tundsin kõige enam puudust just eelnevast grupisõidust. Ehk siis kaks planeeritud sõitu - Püha Loomaia rattaralli ja Jõgeva rattaralli oleks olnud nagu rusikas silmaauku aga mõlemast tuli jääda tervislikel põhjustel eemale.

Kuigi keskmine kiirus polnud midagi erilist, siis kiirus kukkus paljuski tänu lõpus kergemalt sõitmisele ehk siis ma olin oma kiirusliku vastupidavuse osas isegi üllatunud. Jalas oli teatavat teravust ja kannatas mägesid täitsa raske rauaga võtta jne aga jah täpselt selline tunne jäi, et sadul vajutas istmiku närvid ja veresooned kinni, see tekitas jalga nõrkuse ja edasi juba krambid ja nii ta läks.
Võibolla olid ka kingad tsipa tugevalt alguses kinni - jalad paisusid kuumas niivõrd palju. No kes teab. Mis olnud, see olnud.


Nüüd ootan nelikürituse koondtabeli ära ja siis saab teada, kas planeeritud koht 100 hulgas on veel võimalik / reaalne või mitte.
Numbrite friik nagu ma olen, siis kui vähegi võimalik on, kavatsen välja arvutada võimaliku koha / aja Tartu Rattamaratonil, mõistmaks, kui mission impossible see üritus hetke seisuga on :)


Ahjaa, pulsi numbreid ei saa kahjuks jagada kuna mingil põhjusel peksis süsteem segast. Sõites endamisi naersin, et ju seier on teisel ringil juba :)


Järgmiseks tuleb selline rahulikum periood.
Järgneva kuu jooksul on kavas kaks maratoni joosta (Pärnu ja Rõuge). Arvatavasti lähen järgmine nädal ka Temposõidu võistlusele Pirital (see siis rattaga :)).
Kui jätta kõrvale juuli alguses olev Rõuge maraton, siis nagu muid võistlusi juulisse polegi planeeritud. Küll on väike mõte peas, et teeks ühe väikse velotuuri: Pärnu-Tallinn-Tartu-Pärnu.
Kolme päevaga 130 + 190 + 180 = 500 km-i (umbes). Eks näis, kas mõttest asja ka saab. Väga ju ebameeldiva ilmaga vurada ei soovi. Pigem mõnuga võtaks asja. Seega tuleb välja mõelda see aeg, kuhu need kolm päeva mahutada ja seejärel juba ilmaennustust jälgida jne. Aa mõte ise mulle meeldib :)