esmaspäev, 28. juuli 2014

Aastajooksud

Olen nüüd kokku 3'l Aastajooksu etapil käinud.

Kõikse pealt Meremiili jooks - aeg 7:12,6, koht 17.
            Jooks ei olnud kerge, sellisteks poolpikkadeks sutsakateks peab valmistuma ja neid tuleb osata joosta. Viimases lõpus olid jalad pehmed aga samas ei olnud seis selline nagu ühel sõbral, kes pikutas minutit kümme ja "nautis" loodust. No ei oska nii kapsaks ennast joosta.

Nädal hiljem oli kavas juba tsipa pikem distants 3 km jooks - aeg 10:04,2, koht 12
            Olgu ääremärkusena kohe öeldud, et tegelik distants oli umbes 500 meetrit lühem. Seega kahjuks päris nii kiire poiss veel ei ole, et suudaks 3 km'i sellise hooga läbida :).
             Aga jooks ise oli mõnusalt raske - alguses tuul vastu, tagasi tulles siis õnneks aitas tuul vähe edasi. Kui muidu saab joosta kõvemal liival siis lõpp, umbes 50 meetrit, tuli joosta pehmes liivas. Jooksu ajal seljataha ei vaadanud ja kuna samme polnud kuulda siis arvasin, et tulen uhkes üksinduses lõpuni. Kui pehmele liivale pöörates kuulsin ergutamist tagant tulevale kaasvõistlejale, siis oli juba hilja kiirendada. Jalg parajalt pehme ja liivas kinni. Nii tuligi üks koht lõpuga ära anda.
            Kui see kõrvale jätta, siis pingutus oli asjalik ja mõnus. Väga raske ei olnud aga äärmisest kergusest ei saa ka pajatada :)

Möödunud nädalal oli jällegi 3 km jooks - aeg umbes 12 minutit, koht teadmata (ametlikud tulemused tulevad homme, aga arvan, et koht kusagil 15 kandis).
            Sel korral oli pöördepunkt kaugemale veetud ja 3 km'i tuli kenasti täis. Kuna jooksule eelnenud nädalavahetuse Vooremäe 1000+ oli veel selgelt organismuses, siis läksin jooksma plaaniga - kergelt. Lisaks oli sel korral tuul minnes tagant ja tulles vastu.
            Enesele üllatuseks olin esimestega vahetus kontaktis täitsa kaua ning tavapärased konkurendid polnud ka väga eest ära saand. Aeglasemalt väga ei näinud põhjust joosta, nii ma siis omas tempos kulgesin.
            Pöördepunktis lasin kaasvõistleja mööda, et kasutada ära tuule varju. Mõned sajad meetrid sai ka nii joostud aga seejärel too võistleja kiirendas meist napp 50-70 meetrit ees olevale jooksjale järgi. Magasin kiirenduse maha ning seejärel ei tihkand järgi kohe tõmmata, eeldades, et küll nad koos eest ära kihutavad.
Läks aga nii, et ma jooksin üksi sama kiiresti kui kaks eesvõistlejat, ehk siis kulutasin oluliselt rohkem jõudu kui üks väike spurt ja edasi tuules jooksmine oleks kulutanud. Lõpus nad küll asusid spurtima ja kihutama aga noh kilomeetri jagu oleks saanud jõudu säästa ikkagi.
            Sel korral polnud finišisse jõudes püüda kedagit, ka tagant tulnd enam kedagi. Lasin omas tempos rahulikult üle joone.
             Üllatav aeg, arvestades tunnet, et saanuks käigu juurde panna. Samuti selget väsimustunnet organismis.

Käesoleval nädalal aga kolib Aastajooks Pärnu rannast Raeküla metsa (samas juba hoiatati, et kui on tuleohtlikud tingimused, mis praegu täitsa on, siis võib jooks hoopis rannaliival ka toimuda) ning distantsiks juba 5 km-i.
Kindlasti mitte homme aga enne kui viimane Aastajooks saab minu poolt sel aastal joostud, on plaan see distants läbida 4 min/km tempos. Ideaalis võiks muidugi veelgi kiirem olla aga las see jääb unistamiseks.

esmaspäev, 21. juuli 2014

Vooremäe 1000+

Nagu sai viimati mainitud, viib teekond nädalavahetusel Tartusse, osalema esmakordselt toimuval Vooremäe 1000+ nime kandval üritusel.
Nime lahti seletades tähendab see, et joostes tuleb läbida tuhat või enam tõusumeetrit - korraldajad võtsid kohustuseks tagada minimaalselt 1000 tõusu meetri olemasolu, kui oli rohkem, siis oli rohkem :). Selleks, et need tõusumeetrit kätte saada oli maha "joonistatud" 16 km'ine ring, mida tuli kaks korda läbida (ääre märkusena võib lisada, mul GPS näitas võistluse lõpuks natukene alla 35 km'i ehk ringi pikkus oli 17 km'i ja peale ning läbitud sai natukene enam kui 1100 tõusumeetrit).

"Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud" ehk oleks ma teand, et see võistlus nii hull on, ma poleks kohale läinudki :).

Kui tavaliselt käib võistluse ajal ikka korra peast läbi mõte - no miks ma võistlema tulin - siis sel korral käis peast läbi vähemalt korda 3 mõte - kõik, aitab. Kuna rada oli sigri-migri, siis ei saand ka kergelt rajalt maha astuda. No ja nii vedasin ennast mööda trassi edasi. Umbes 4 kilomeetrit enne lõppu kui olin jälle võistluskeskusse jõudnud oli kindel plaan - tossud jalast ja kõik. Aga kui kuulsin, et vaid 5 või 6 osavõtjat oli selleks ajaks lõpetanud ja raja kõrval olnud ütlesid, et kõigil on raske ja surevad, siis vedasin ennast ka viimasele jupile.

Tulles nüüd tagasi võistluse alguse juurde, siis plaan oli võtta järsemad tõusud kõndides, laskumised joostes. Lauget maad pärast mõningast jooksmist ei oodanudki, kuigi ka seda tuli.
Esialgu oligi kõik ilus ja suutsin plaanist ka kenasti kinni hoida. Et võistlus liiga kerge ei tunduks, tegi ilm asja veelgi "lõbusamaks". Nii juhtuski, et olemine oli äärmiselt märg ning seetõttu hakkasin tundma taldade all põletavat valu. Sokid olid hõõruma hakanud ning see tähendas, et ka alla mäge jooksmine muutus raskeks. Ei saanud väga pikki samme kasutada ja seega ei saanud lasta loodusel ennast mäest alla "sikutada".

Liikusin siis mäest alla vähe lühemate sammudega aga ikkagi joostes. Jõudes paaril kohal ka laugele rajale märkasin ootamatult, et liigun tempos alla 5 min/km kohta. Kusjuures selles tempos liikumine tundus olema aeglane ja enda selgelt tagasihoidmine.

Asjad ei olnud veel üldsegi hullud, kuid teise ringi esimese kolmandiku peal tundsin siiski - ei jõua enam. Mäkke liikusin ikka kõndides aga probleem oli just mäest alla jooksmisega ja ka laugematel juppidel tundsin jõu puudust. Igatahes olin sunnitud nii mõnegi laugema tõusu ja alla mäge osa jalutama, et suudaksin taastuda. Õnneks tundub, et mingi baas on ikka olemas ja pärast väikest taastust sai jälle edasi lipata, kuniks järgmise mäeni, mis võttis järjekordselt jõu :).

Viimased 4 kilomeetrit olid õnneks suhteliselt alla mäge ja kerged. Isegi umbes kilomeetrine või pikem lauge osa jäi sinna sisse. Samas teades, et enam pole palju jäänud ning ka teistel raske, see aitas selgelt edasi. Nii suutsin isegi päris viimase mäe joostes võtta - ei tea, kus see jõud tuli :).


Finishis ajaga 4:03:29, läbi kui "Läti raha" aga samas õnnelik, et sellise katsumuse ette võtsin ja lõpuni jõudsin (küll võivad rumalad mõtted ikka peast läbi käia võistluse jooksul).

Meeste arvestuses koht 11, 16 osavõtja seas. Üldarvestuses koht 14, 22 osavõtja seas.
Seega koht polnd kiita, samas seda mõistsin ma juba esimesel ringil, et võistlus ei käi mitte kaasvõistlejatega, mitte ajaga, vaid ainult iseendaga - vähemalt minu jaoks ja sel korral.


Teagi, miks see olemine nii raskeks läks.
Kas põhjuseks oli asjaolu, et pole mägesid jooksnud või hoopis tapsid laskumised jalad ära. Kes teab, mõlemad asjad võivad tõele lähedal olla.
Igatahes, kuigi oli raske, siis mulle see võistlus meeldis. Loodetavasti toimub sarnane asi ka tulevikus ja ka siis saan kohale minna.

pühapäev, 13. juuli 2014

Nädal möödas

Nädal jälle möödas ja mõned võistlused läbitud.

Teisipäeval käisin juba tradistioonilisel Aastajooksul (traditsioonilisel pärnaka jaoks). Sel korral oli võistlusdistantsiks 1 meremiil (tavapäraselt on 6 korda 1500 meetrit, siis 6 korda 3000 meetrit ja suve lõpuks 6 korda 5000 meetrit).
Nagu pärast jooksu räägiti, siis esimene Meremiili jooks toimus juba aastal 1979. Kuigi ma olen meremiili distantsi ka varem jooksnud siis ei meenu, kas sai seda tehtud sama võistluse raames või mitte.

Distants üks meremiil ehk1852 meetrit on selline tobe distants - sprintida ei saa, rahulikult alustada ka ei saa. Lisaks siis fakt, et jooks toimub rannaliival. Kuigi liiv andis küllaltki kõva jalge aluse, tuli võidelda rannas olevate inimestega, et need ette ei jalutaks. Samuti laste poolt kaevatud aukudega.
Aga ei no, mis seal ikka. Päris esimestega ei julgenud kaasa minna, üritasin alustada mõistlikult ja esimese 200 meetriga ennast "kasti" mitte joosta. Eks ta raske oli aga kannatas joosta küll.
Kokkuvõttes 17's koht ja aeg napid üle 7 minuti.
Boonuseks sain loosiauhinna ka :)

Nädala sees tegin mõned väiksemad trennid ja laupäeval olin umbes kell 8 sadamas, et sõita praamiga Kihnu. Kihnu päevade raames oli toimumas teine Kihnu jooks, distantsiks 11,8 km'i ehk jutu järgi tiir ümber Kihnu. Tiir sai ka tehtud aga mitte kalda äärest, vaid saare keskel.
Rada oli selline 60/40 asflat/kruus. Ilm muutus hommikusest sompusest olekust päiksepaisteliseks ja soojaks. Tuul samas oli tugev, mis tähendas kindlasti vastutuult jooksmise võimalust.

Mõte oli üritada minna esimestega alguses kaasa, samas andsin endale lubaduse - kui esimesed alustavad kiiremini kui 3:50, siis annan tempos järgi ja lippan umbes 4:10 tempos edasi.
Kahjuks olid kohale tulnud spordipoisid ja seega tuligi loobuda esimestega kaasa minekust. Vaatamata sellele üritasin alguses joosta niivõrd kiiresti kui võimalik. Umbes 4 km'i suutsin valitud tempos minna, siis andsin järgi. Lasin tempo 20-30 sekundit kilomeetri peale järgi. Taastusin nii umbes kaks-kolm kilomeetrit ja siis sai juba edasi joostud.
Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis järgi üks konkurent, keda ei osanud kusagilt näha (mõned kilomeetrid varem seljataha vaadates ei paistnud seal kedagi). Otsustasin temaga kaasa minna - see oli hea otsus. Lippasime kenasti sellises 4:10 tempos, kuniks jõudsid kätte viimased meetrid. Tänu vastutuulele otsustasin jääda konkurendi taha ja hüpata sealt nii umbes 100 meetrit enne lõppu välja. Konkurent kiirendas ja kiirendas ning pidevalt kontrollis, kus ma olen. Kahjuks siis kui otsustasin kiirendada oli konkurendil ka veel rammu ja pärast kolme sammu ütlesin, et aitab küll.
Tulemuseks üldarvestuse 12 koht, omas vanuseklassis 9 (pärast kisati isegi nimi välja ja anti diplom - esimest korda selline värk). Aeg 50 minutit 39 sekundit.


Järgmisel nädalal kavas jälle aastajooksul osaleda ja laupäeval sean sammud Vooremäele, seal on ootamas ees omapärane ja vastikult raske jooks - 32 kilomeetrit, mille raames tuleb läbida 1000+ tõusumeetrit. Ratturite seas on Vooremäe 3000+ teada tuntud võistlus. Joosta tuleb õnneks 3 korda vähem :)

esmaspäev, 7. juuli 2014

Rõuge maraton - poolmaraton

Pärast Pärnu Võidupüha maratoni on siin blogis vaikus olnud. Eks põhjus selles, et pole midagi kirjutada olnud. Esimene nädal pärast Võidupüha maratoni sai peaaegu täielikult puhatud, teisel nädalal juba ka vähe liigutatud.

Igatahes võib järgnevatel nädalatel / kuudel leida tihedamalt viiteid erinevatele võistlustele, kuna plaan on Tartu Linnamaratoniks valmistudes panna rõhku erinevatele võistlustele - lühemad ja pikemad sutsakad, et suurendada kiiruslikku vastupidavust. Samuti pakub selline lähenemine mõnusat vaheldust tavapärasele üksi nühkimisele.

Algus sai tehtud möödunud nädala pühapäeval, mil sai läbitud poolmaratoni distants Rõuge maratoni raames.

Enne võistlust mõtlesin, et noh üritaks 1:40'ga selle jooksu ää teha. Samas vaadates raja profiili ja ilmateadet olin pigem kui kahtlev selle tulemuse saavutamises.

Siiski nii kui start anti oli vaja kohe vajutada. Esimesed kolm lippasid väga kiiresti ja neid ei olnud plaan püüda, jäin esialgu järgmisse punti, kui max poole kilomeetri läbides jäin ka nendest. Pärast esimese tõusu läbimist (see oli vist kusagil 1,5 km'i peal) sain aru, et see 21,1 saab tulema läbi suure valu :).

Päike küttis täiega, esimesed tõusud said liiga tempokalt võetud ja nii oligi paras sein juba ees. Otsustasin siiski vaatamata raskustele joosta joogipunktist joogipunktini. Ma arvan, et kusagil paar kilomeetrit enne teist ja paar kilomeetrit pärast teist joogipunkti oligi kõige raskem - oli tunda, et mõlema jala sääred olid kinni, lisaks veel kippus parema jala jalalaba ära surema ja tundetuks muutuma (teagi, millest see võis olla, kuna paelad ei olnud kõvasti kinni).

Otsustasin jätkata mõnusas tempos ja kaasvõistlejatega mitte kaasa minna. See oli hea ja õige otsus, kuna pärast kolmandat TP'd haakisin sappa poolmaratoni naistearvestuse võitjale. Sel hetkel oli olemine kuidagi heaks läinud ja kannatas jälle joosta. Nii ta vedaski mind järgi eesolevatele. Punkt hiljem jäin ma rahulikult jooma, samas kui "vedur" haaras topsid hoolt ja pani edasi juba uue kaaslasega. Mul nii kiire polnud :).
Mingi hetk pärast TP'd küll tundus, et vist vean ennast eesolevale duole järgi, aga kuna ei riskinud järsult tempot muuta, siis läks duo eest ja lõpuks jäigi vahe 40 sekundi jagu.

Lõpp oli raske kuna korraldaja oli viimasele kilomeetrile veel korraliku seina planeerinud :), aga sain sealtki üles ja finišish ajaga 1:50:07, koht 12.
Kusjuures 10 minutit kiiremini joostes oleks olnud 5's, see näitab selgelt olude keerukust. Ehk nagu ma ühele kaasjooksjale pärast võistlust esitatud küsimusele, kas jäin rahule, vastasin - "tänastes tingimustes ja rajal jah".


Rajast ka - oleks vaid treeningtingimused sellised. Mõnusalt üles-alla rada, lisaks tuimale jõu kulutamisele tuleb ka mõistusega joosta - tõusud kergemalt, laskumistel samm pikaks jne. Ise eksisin alguses nende tarkuse terade vastu ja nii mul raskeks läks.


Uuel nädalal uued võistlused kavas - kiire sutsakas ehk Meremiil + jooks ümber Kihnu saare.