teisipäev, 31. detsember 2013

Riided pessu

Aasta läbi,  võib trenniriided puhtaks pesta :)

Kokkuvõte on siis selline, et hooajaks seatud eesmärk - Tartu Neliküritusel 100 hulka - jäi saavutamata. Küll sain parima koha üldse ja tegin kolmel alal neljast parimad tulemused (nii koht kui aeg) aga väike jama kevadel jättis oma märgi ja nii need asjad läksid.
Eks muidugi oleks soovinud teistel aladel ka vähe paremaid tulemusi saada aga mis siin pikalt ikka heietada - eesmärk võibki ju tispa kõrgem olla kui reaalne tulemus siis on mille poole püüelda ka tulevikus.

Numbrite maailma vaadates, siis trenni sai tehtud umbes 12 tundi rohkem kui eeslmisel aastal. Kilomeetreid sai läbitud umbes 1100 km'i enam. Keskmine pulss jäi samaks. Treeningkordi oli rohkem tervelt 77 jagu.

Mahud on täpselt sellised, et umbes selliseid numbreid võiks hoida ka järgmisel aastal. Distants võib suureneda paranenud treenituse arvelt.


Peale Vaasa suusasõidu, mis Märtsis tulemas on kavas kindlasti osaleda ka Tartu Neliküritusel, vähemalt 3'l jooksu maratonil (Pärnus, Tartus ja arvatavasti jälle DNB), osaleda Filter Temposõidu karikasarja etappidel niipalju kui võimalik, osaleda Fakto Auto Rahvasõidul ja mõnel muul Aerobike korraldaval maanteeratta sõidul ning võtta osa ka mõnest Samsungi etapist (Jõulumäe meeldis sellest aastast).

Suuri eesmärke järgmiseks aastaks ei olegi, pigem tegemist ettevalmistava aastaga, kus põhirõhk saab siiski jooksmisel olema. Eks näis, mis tulemused maratonides tulevad. Sügisel Tartus võiks 3:10 - 3:15 ära joosta, see annaks kindlust, et tulemus alla 3 tunni võib tulla aasta hiljem.

Tartu Neliküritusel seda korda suuri eesmärke pole, põhjuseks plaan läbida Tartu Maraton tempos, mis peaks lõpu ajaks tooma umbes 8 tundi. Sellise tulemuse pealt Neliküritusel väga kõrget kohta ei ole võimalik saada :).


Ongi kõik selleks korraks. Kohtume uuel.

esmaspäev, 30. detsember 2013

Inimene on täpselt nii laisk kui eesmärgid lubavad*


*Tegemist on laenuga

Lugesin ühte blogi ja selline lause jäi silma. Hea lause ma arvan.

Pärast DNB Vana-Aasta maratoni oli jõulunädal, mis tähendas töövaba aega. Samuti tõi see ootamatult kaasa ühe intensiivsema trenni nädala.
Nagu varem sai juba kirjutatud, siis sedakorda sai maraton joostud vist mugavustsoonis igatahes jalad andsid natukene tunda aga ei midagi häirivat ja nii vedasingi ennast juba teisipäeval jooksma. Esmaspäevase korvpalli jätsin küll ära kuna jalad olid nii ja naa aga üldine väsimus jõudis esmaspäeva õhtuks kohale.

Aga teisipäeval läksin ja tegin kerge 50 minutit jooksu. Lisaks veel mõnikümmend minutit süvalihaste harjutusi.
Kolmapäeval nägi plaan ette üle tunnist jooksu. Neljapäeval aga juba raskemat - 5 minutiliste lõikudega trenni. Tundsin, et enesetunne pole päris see ja otsustasin algselt kirjas olnud 5 lõigu asemel teha 3. Jätsin ära nö paarislõigud (2 ja 4nda) ja jooksin need lõigud lõikude vahelise tempoga rahulikult läbi. Oli raske aga mitte midagi väga hullu, kusjuures jooksu aegu läks olemine järjest paremaks.

Reedel ja laupäeval jälle kergemad jooksud - laupäeval väiksed lühikesed kiirendused jooksu sisse. Pühapäeval aga nägi plaan ette vähe pikemat jooksu ja selle sees ka 23 min lõiku anaeroobse läve piiril. Kerge nö hirm oli, et kas ikka jaksan vajalikus tempos joosta, et pulssi piisavalt kõrgel hoida aga kuna mitmeid päevi puhunud tugev tuul oli järgi andnud siis lõpuks polnudki üldse hull see jooks.
Eks natukene sai alguses liiga kiiresti alustatud ja see tõmbas jalad pehmeks aga tänu teele jäänud valgusfooridele õppisin vigadest ja edasi ei punnitanud mitte kohe pulssi kõrgeks vaid võtsin tempo, mille puhul teadsin, et pulss tuleb kohe järgi ja mille puhul pulss seisab soovitud vahemikus.

Igatahes nädala kokkuvõttes sai peaaegu 8 tundi trenni tehtud. Joostud sai peaaegu 78 km't, seega pole halb ma leian.

Kuna lund veel jätkuvalt pole, siis suuski pole veel alla saanud - no ei kutsu kusagile kunstlume ribale siblima, kus niigi rahvast murdu. Naljatamisi olen mõelnud, et enne Vaasat vist ei saagi suusatama :). Samas äkki ikka kahe kuuga tuleb midagi maha, mille peal saab mõnuga sõita.
Eks tulebki vaadata mingit asendust, et kui ükskord lumi maas siis ikka jaksaks suusatada kah.


Kui tulla korraks tagasi pealkirja ja eesmärkide juurde siis paneme siia ka selle kirja - joosta maraton ajaga 2:xx:xx. Ideaalis võiks maratoni keskmine tempo olla 4 min/km kohta aga kui ta on mõned sekundit peale siis olen ka rahul. Mis ajal see eesmärk täidetud saab on natukene ähmane hetkel aga ma arvan, et nii 1,5 aastat võiks asi aega võtta. Kui Eestist välja jooksma ei lähe siis hea koht rekordi tegemiseks oleks kindlasti 2015 aasta Tallinna Maraton - lihtsa poolne rada. Aga eks näis.

pühapäev, 22. detsember 2013

Palju õnne sünnipäevaks!

Selle aasta kolmas maraton joostud. Kuigi Eestimaa pinnal on sel aastal veel üks ametlik maratoni jooksu moodi jooks toimumas, siis 98% kindlusega ma seal ei osale. Esiteks see päris varsti ja teiseks pole veel seda kiiksu läbi käinud, kus soov on võimalikult palju maratone läbida. No ja mida see üks veel siia annaks? :) Kas 3 või 4, seal pole suurt vahet.

Aga eile sai joostud DNB Vana-aasta maratonil. Nagu eelnevalt on kirjutatud, siis aasta tagasi toimus jooks lumisel teel ja temperatuuri oli nii umbes -10 või nii. Sel aastal lund polnd kusagil, kui jätta kõrvale üks veok, mis mööda sõitis ja mille kastis on valge ollus, mis meenutas lund.

Läksin jooksule peale mõttega - alguses  kiiremini ja siis lõpus kannatada kuniks jaksu on. Tegelikkuses asjad päris nii ei läinud. Jooksin esimesed kaks kilomeetrit koos endise töökaaslasega, tempo oli nii 5:20 min/km kandis või natukene aeglasem. Kuna olime just vastutuule lõigul otsustasin kiirendada ja jätsin kaaslase maha. Sain sappa ühele pundile, kes liikus umbes samas tempos - vahelduseks tsipa kiiremini, siis aeglasemalt aga üldiselt mõnusas tempos. Sel hetkel oli ka selge, et liigun aeglasemalt kui algselt planeeritud.
Esimese ringi aeg oli 46:56.

Esimese ringi lõpus juhtus selline asi, et kuna  loodus kutsus juba pool ringi siis läbisin ajavõtu punkti ja tormasin kiiresti rohelisse kabiini. Joogipunkt aga jäi seljataha ja nii juhtuski, et esimese ringi lõpust jooki ei haaranud.
Seltskond, kellega koos sai joostud oli vähe kaugele läind - vahe oli umbes 15 sekundit, võtsin siiski nõuks, et võtan selle vahe kinni. Tegin siis vähe kiiremaid liigutusi ja esimese kilomeetri lõpuks olin endisel jooksu seltskonnal sabas.
Läbisime teise ringi tsipa kiiremas tempos kui esimese aga ei midagi erilist - tunne oli mõnus ja ringi aeg 45:49.

Kolmandale ringile minnes tundsin mingi hetk, et võiks ikkagi tempot tõsta. Pealegi nägi esialgne plaan ette, et kolm esimest ringi jooksen ühe tempoga, siis neljanda oluliselt rahulikumalt ja siis viienda tsipa kiiremini aga aeglasemalt kui kolm esimest.
Nii ma oma seltskonnast mööda läksingi. Tempo oli mõnus, selline 5:00 min/km kohta ja natukene allagi. Tulemuseks ringi aeg 44:01. Kõik oli tore, kui jätta kõrvale järjekordne looduse kutse. Umbes kilomeeter joostud neljandast ringist, põikasin korraks metsa.

Metsast välja tulles jätkasin jooksu plaanipäraselt aeglasemalt. Päris nii aeglaselt küll ei osanud kui olin  planeerinud aga natuke lasin tempot alla. Otseselt enesetundes polnudki põhjus aga kartes viimast ringi otsustasin tempot loovutada.

2 esimest ringi koos joostud seltskond tuli mingi hetk tagant järgi ja nii jooksin kuni ringi keskel olnud joogipunktini nendega koos. Tempo oli mõned sekundid üle 5 min/km kohta. Vahest oleks isegi nendega edasi läinud aga joogipunktis jäi vahe sisse ja mõtlesin, et ei hakka järgi pressima. Üldiselt nad läksidki väga soliidse tempoga (lõpuajad olid alla 3:40).

Eks tagantjärgi on tore mõelda aga kuna neljas ring oli psühholoogiliselt kõige raskem, siis võinuks ikkagi pundis vastu pidada. Olnuks lihtsam neid meetreid läbida.
Õnneks jõudis umbes 2,5 km-i enne ringi lõppu kõrvale töökaaslane, küll rattal aga siiski. Sõitis kõrval, rääkisime juttu, ta ergutas, ma sammusin edasi. Kiitis pidevalt, et mul samm ikka väga kena võrreldes mõne teisega aga no kui natukene raske siis tegelikult jätab see jutt suht külmaks :)
Neljanda ringi ajaks sain 45:45. Ehk siis mitte nüüd nii aeglane kui esialgsetes plaanides aga oluliselt aeglasemalt kui ring varem.

Viimasele ringile minnes hakkas kõhus vähe keerama. Võtsin tortsu geeli ja jooki peale aga ju magu oli liiga tühi - võistluse jooksul polnud söönd midagi tahket. See mind natukene hirmutas. Igatahes kui algselt oli plaan ringi keskel üks törts energiat veel kehasse toppida, et siis lõpus kihutada, siis loobusin sellest mõttest. Samuti sundis see "kogemus" alustama ringi natukene aeglasemalt kui oleks soovinud. Õnneks sain ühe jooksja "sabast" kinni ja kasutasin saba umbes 1,5 km'i. Edasi läksin juba omas tempos. Nägin ees kahte selga, mis vaikselt tulid lähemale. Kauguses oli veel selgasid aga no need tundusid ikka väga kaugel olema.

Töökaaslane rattaga sõitis ka jälle vastu ja asus jälle ergutama. Kuna ta tuli rattaga nö vastassuunas siis andis ülevaate, et eespool on ikka väga aeglase sammuga võistlejaid. Eks tore on lõpus ju mõnest mööda joosta aga sel hetkel see küll eesmärk omaette polnud.

Igatahes viimase ringi taktika nägi ette Vana-Rannamõisa teel oleva tõusuni rahulikult ja siis hakata tempot tõstma. Üldiselt see nii läkski aga tempo tõus polnud vahest nii kõrge kui mingil hetkel mõtlesin, et ta võiks olla. Igatahes joogipunktini jõudes olin peaaegu kaks ees olevat selga kätte saanud aga otsustasin rahulikult juua ja nii nad jälle läksid. Väike keerlemine kõhus pärast joomist aga natukese aja pärast läks asi paremaks.

Edasine plaan oli lihtne - Merirahu elurajooni ette keerates tõstan tempot ja panen ühtlase tempojooksuga lõpuni. Tempo tõusis alguses 5:00 min/km'i kohta, siis 4:45 min/km ja kusagil 4:35 - 5:00 vahel ta kõikus kuni lõpuni. Viimased 600 meetrit sai veelgi peale keeratud ja sedasi päris korralik lõpp tehtud.
Ringi aeg 44:13 ja terve maratoni aeg kokku 3:46:42.

Aeg on täpselt 3 minutit aeglasem kui oktoobris Tartus. Eks ta natukene kripeldama jäi kuna kuigi lõpus oli raske siis nii raske polnud kordagi, et peaks seisma jääma.
Enesetunne on selline, et 3:30 oleks eile täitsa jalas olnud. Pidanuks lihtsalt kohe alguses rohkem endasse uskuma ja sobiva tempoga gruppi trügima aga eks siis järgmine kord.

Ei mäletagi, et pärast maratoni oleks nii hea enesetunne olnud kui sel korral. Jah jalad mõnest kohast annavad tunda ja on kergelt kanged aga ei midagi hullu. Oktoobris pärast Tartu jooksu oli kõndimine ja istumine ning püsti tõusmine ikka oluliselt raskem. Tundub, et seda korda see aeg tuli ilma sildupõletava pingutuseta ja uus isiklikrekord jäi vaid liigse tagasihoidlikuse taha.

Kokkuvõttes 62 koht. Ringide lõikes üldkoht oli järgnev - pärast 1 ringi 95, peale teist ringi 95, peale kolmandat ringi 78, peale neljandat ringi 69 ja lõpuks siis 62.
Selline kena stabiilne kohtade parandus.


Pärast jooksu aga sain väga meeldiva üllatuse omanikuks - nimelt saab nüüd ka mind näha jooksmas / liikumas FiveFingers jalanõudes. Peab küll minema ja korra proovima number väiksemaid jalanõusid, kuna tundub, et kingitud number on suur aga see vähe häiriv fakt, et kohe välja jooksma minna ei saa. Kuigi pean möönma, et juba eile õhtul oli selline mõte, et sooviks minna ja proovida neid :)

esmaspäev, 16. detsember 2013

Maratoni nädal

Vot see on "talv"!

Kui aasta eest DNB Vana aasta jooksule minnes sai käidud jooksmas ja süda tilkus vähe verd, et suusatama ei jõua, siis sel aastal pole selliseid muresid :). Nüüd sõida või rattaga. Natukene jahe hakkaks aga pisut tuulekindlamad riided selga ja saab küll.

Kuigi joosta on saanud mõnusalt siis suurt ettevalmistust kui sellist pole teinud. Tavapärane tööle-koju jooks. Kuigi jah, viimastel kordadel olen lisanud eelkõige koju tulekule kiiremaid lõike sisse. Nii umbes 2 - 3 kilomeetrit kusagil distantsi keskel tempokamalt ja siis jälle rahulikul sammul edasi.
Laupäeval tegin 4 x 1 km tempokamalt üle 10 minutilise rahuliku jooksu. Täitsa mõnus tunne oli. Tuli välja küll.

Sportlyzer, veebikeskkond, mida kasutan treeningute nö maha salvestamiseks, pakub lähtuvalt mingitest x faktoritest, et laupäevasel maratoni võiks suuta läbi lipata 3 tunni ja 10 minutiga.
Mitte, et mulle see aeg ei meeldiks või midagi sellist aga tagasihoidlikult väljendades - pisut liig tundub olema :). Ma siin ise mõtlen, et kui suudaks 4 tunniga asja ära lipata siis oleks täitsa tore ju :).

Räägitakse, et eneseusk on oluline aga vot nii palju seda küll ei ole, et alustada laupäeval tempoga, mis võiks lubada 3:10 lõpu aega :). Jätame selle järgmisesse aastasse ;).


Eelmisel nädalal juhtus veel see asi ka, et õnnestus lõpuks osta uued jooksusussid - kolmandal korral läks õnneks :).
Seda korda osutusid välja valituteks Adidase jalatsid. Täpsemalt Adidas Adizero XT 4. 
Olen nüüd mõned korrad nendega jooksnud ja pole midagi halba öelda. Pole küll õnnestunud maastikul mürada või lumes sumbata aga asfaldil toimib kenasti. Jalatsid on kerged, painduvad piisavalt ja hoiavad jalga paigas.
Eelnevatest Saucony ProGrid Peregrine'st eristab siis pisut paksem kanna ja päka kõrguste vahe (2 mm on uued sussid kõrgema vahega) ja lisaks on uutel sussidel terve talla ulatuses toetav äär, mis teeb sussid tsipa raskemateks eelnevatest aga annab jalale stabiilsust juurde.
Saucony'd läksid talla keskelt nii sise kui välisküljest katki ja põhjuseks siis asjaolu, et jala väsides kaob kontroll / stabiilsus sammul ja jalg vajub tsipa viltu sussile peale ja see lõhub neid.

Olgu mainitud, et mul oli Adidase ja on jätkuvalt Nike puhul kerge eelarvamus aga tundub, et tuleb oma seisukohti ümber hinnata.


Sel nädalal siis lisaks tänasele jooksule vean ennast välja neljapäeval või kolmapäeval ja teen kerge trenni ja siis ongi juba laupäev.
Eks pärast näis, mis aeg tuli ja kuidas enesetunne selle kõige juures oli.

kolmapäev, 11. detsember 2013

9 päeva jäänud

Noh tegelikult siis 9 päeva ja 9 tundi ning ongi start selle aastasele DNB Vana aasta jooksule.

Nii nagu aasta eest, nii ka sel korral lähen maratoni jooksma. Ilma ennustus lubab selleks korraks soojemat ilma, nii +3 või natukene enamgi. Samas aega veel on ja ilm jõuab muutuda. Täna töölt koju joostes just mõtlesin, et olgu see ilm mis on, oluline, et väga tuult ei puhuks.
Toimub see jooks linna tänavatel ja nö ruudu kujulisel ringil. Seega eks ta oleks ebamugav kui mingi hetk vastu tuult peab pressima.
Samas kui on tuuline, siis on tuuline. Mis siin ikka pikalt mõelda.

Eesmärke jooksuks pole.
Kiire arvutus näitas, et kui sooviks enne lühikese maa starti lõpetada peaks raja läbima 3:30'ga. Seda aga kindlasti ei suuda. Lühikese maa esimestega koos lõpetamiseks peaks läbima raja vist umbes 3:50'ga (?), arvan, et täna jalas sellise aja tegemiseks jõudu pole.

Seega ei jäägi muud üle kui rahulikult oma jooks ära teha.


Nö ettevalmistus ongi see olnud, et käin jooksuga tööle ja koju. Mõned korrad olen ka korvpalli sattunud mängima ja natukene jõuharjutusi teinud. Jooksud on enamus rahulikud, v.a mõned üksikud korrad kui olen mõned kilomeetrid tsipa kiiremini jooksnud. Aga noh kui jätta kõrvale korvpallis tehtavad spurdid, siis muud kiirusliku trenni pole teinud.
Arvan, et pole ka vaja teha. Eesmärk on rahulikult jooks ära teha ja õhtul lõõgastuda.

kolmapäev, 4. detsember 2013

Jooksmine talvel

Viimasel ajal valitsevad väljas ilmastikuolud, kus suusatada veel ei saa, rattaga sõites peab ennast kõvasti sisse pakkima ja kui sees ka ei taha olla siis ei jäägi nagu muud üle kui joosta. Ja kui nüüd aus olla siis see mulle täitsa meeldib.
Jah on olnud päevi, mil ilm ei ole kõikse meeldivam aga no egas võistlustel ju keegi küsi, mis ilma soovid. Pealegi, kas pole mitte raskused selleks, et neid ületada?

Selle viimase mõtte valguses olen nii mõnegi jooksu aegu mõelnud - miks minnakse kusagile sooja treeninglaagrisse? Pean siin silmas just jooksmist, sest nagu ütlesin, rattaga sõit külmas nõuab kõvasti sisse pakkimist ja tänu suurele kiirusele on kindlasti suurem oht ka hingamisteede haigustesse nakatuda.

Aga jooks - miks minna soojale maale treeninglaagrisse?
Jah seal on hea soe - astud uksest välja kerge riidega ja teed oma jooksu ära. Väga mugav.
Jah see laager võib toimuda tavapärasest kõrgemal ehk õhk on hõredam.
Ahjaa, kindlasti on tore see, et maapind ei ole libe.

Esimesel juhul - natuke rohkem riideid seljas, vajadusel soojendav kreem lihastel ja saab trenni teha küll. Pealegi pole jooksmisel tempo püsivalt nii kõrge, et suuri hingamisteede haigusi saada võiks.
Teisel juhul - hõredama õhu taga ajamine võiks jääda siiski proffidele. Aga noh eks kindlasti ole ka teisi arvamusi.
Kolmandal juhul - mis siis kui maapind libe on?

Esimese ja kolmanda punkti võibki kokku võtta - lähen kergema vastupanu teed, otsin lihtsamat trenni tegemise viisi. Ehk annan alla takistustele, mis kahjuks tähendab ka seda, et võistlustel kui on vaja pingutada ma ei suuda seda. Ma ei suuda ja ei taha ennast ebamugavasse olukorda sättida.

Lisaks eelnevale ma leian, et libedal ja ebatasasel pinnasel jooksmine on hoopis kasulik. Ma möönan, et sellistes oludes kiiremate lõikude jooksmine võib olla ohtlik, vigastuste mõttes ohtlik, aga eks siis nendeks mõneks trenniks võib ka sisse minna.
Miks ma leian, et libedas jooksmine on kasulik?
Üks suurimaid harrastajate taseme probleeme on nõrgad kerelihased ja need täised väiksed stabiliseerivad lihased, mida polegi võimalik otseselt treenida aga milles meie organismi toimimises on väga suur tähtsus.
Seega pidevalt heal pinnasel jooksmine teeb need toetavad lihased nõrgaks ja loiuks ning tulemus on see, et põhilihas, mis tööd peab - ei jaksa ühest punktist edasi enam tööd teha.
Siin tulebki mängu põhjus, miks on kasulik joosta lumel, jääl ja ka liivas - ebatasased pinnad, ebakindel jalge alune. Palju muidu meile tundmatud lihased teevad tööd, saavad tugevamaks ja läbi selle saab põhiline lihas oma tööd edukalt teha ning veelgi paremaks saada.

Ei ole soov kellegi suunas näpuga näidata ega seada kahtluse alla kellegi treeningmetoodikat aga mulle tundub, et liiga palju kostub väljendit / mõtet - talvel lähen soojale maale treeninglaagrisse (jooksmisega tegelevate isikute puhul).
Mulle tundub, et need isikud on juba enne järgmist võistlust / suuremat jõuproovi alla andnud ning suurem treening ei tõsta nende tulemusi, kuna põhilihaseid toetavad väiksemad lihased ei talu koormusi ja tulemuseks on hoopis vigastused.



Sellised mõtted siis seda korda.
Aga võibolla  on need mõtted lihtsalt selleks, et õigustada enda jooksmisi ja kadedus, et ei saa soojale maale minna :)

esmaspäev, 2. detsember 2013

Tasakaal

Kindlasti võiks kirjutada siin suusatamisel või rulluisutamisel või kasvõi rattaga sõitmisel vaja minevast tasakaalust aga sel korral siiski mitte.
Käesoleva kirjutise lüke tuleneb möödunud nädala teisipäeva õhtusest Kristjan Port'i loengust - Tasakaalu hoidmine töö, treeningu ja puhkuse vahel. Tegelikult võiks siia lisada ka perekonna aga no ju saab puhkuse ja perekonna vahele tõmmata võrdusmärgi - mitte alati aga enamus juhtudel küll.

Esimene asi, millel Port peatus oli harrastaja "sildistamine". Harrastaja ehk siis isik, kes teeb treeningu tööpäeva otsa / lõpul. Treenib suhteliselt palju, intensiivselt, plaanitult või kauge eesmärgiga ning tehakse seda, mis meeldib.
Toodud nimekirjast huvitavamad märksõnad on vast intensiivselt ja tehakse seda, mis meeldib.
Intensiivselt tähendab seda, et rahulikke trenne tehakse liiga raskelt ja raskeid trenne liiga rahulikult. Seda mis meeldib tähendab tavaliselt seda, et välditakse ebameeldivaid treeninguid - nt jõusaalis tehakse kükke kuigi peaks tegema ülakeha jne.
Mis iseloomustab harrastajat on ka see, et pärast karmi / rasket tööpäeva minna ja tehakse nö maha laadimiseks üks korralik ja raske trenn. Samas karm tööpäev juba ise võrdub karmi trenniga / spordiga. Seega koormatakse keha / organismi topelt.
Aga mida ka Port rõhutas on see, et seda kõike eelnevat ei saa etteheita, kuna üldistatult võib öelda, et harrastajal on vähesed teadmised treeningute ülesehitusest ning ka needki vähesed teadmised on mõjutatavad. Siin võib vast viidata erinevatele treeninggruppidele, mis aitavad vähemalt alguses alustada ja mõista mida, milla ja kuidas teha.

Päris pikalt peatus Port stressil.
Stress rõhub meid nii töölt, kodust kui ka trennist. Kui üldiselt võib lugeda stressi arendavaks siis arendav on ta vaid juhul kui õnnestub sellest taastuda. Kui taastumine ei õnnestu on tervise probleemid ligi kargamas.

Kui õnnestub küllaltki stressi vabalt elada siis saab keskenduda treeningule. Aga mis on treening?
Treening on lõhkumine ja taastumine.
Mõlemat detaili mõjutavad nii vanus, lähipäevade koormus, treeningu kvaliteet kui ka taastumise kvaliteet. Seega tehes mitmeid raskeid treeninguid järjest toimub pidev enda lõhkumine ning tulemit ei tule. Samuti võib tulemit mõjutada asjaolu, kui muu elu treeningute kõrval on liiga pingeline - arvad küll, et kaks päeva taastumiseks on piisav aga see ei pruugi nii olla.

Treeninguga on otseselt seotud ka istumine.
Istumine rõhub meie lülisammast. Seega kui minna trenni õhtul pärast pikka tööpäeva on keha istumise tagajärjel väsinud ja koormatud. Nt vereringe on õhtuti aeglasem, jalalihased nõrgemad ja ka süda ei pruugi olla valmis suuremaks koormuseks, mida toob endaga kaasa treening.
Seega on soovitatav õhtune treening asendada hommikuse treeninguga, kuna siis on keha värskem ja võimelisem enam vastu võtma treeningust tulenevat koormust.
Lisaks eelnevalt on teadlased uuringute tulemusena avastanud, et nt 20 minutiline hommikune treening tõstab oluliselt aju töövõimet ning mõjub hästi ka meie tujule.

Eraldi peatud Port ka teemal - miks minnakse / tullakse trenni tagasi.
Lühidalt - sest on sõltuvus. Samas sõltuvus võib olla nii hea kui halb. Kuid suures pildis on sõltuvus treeningutest sarnane narkootilistest ainetest tuleneva sõltuvusega. Aegajalt tekib järjest suurema doosi vajadus.
Kerge trenni sõltuvus on hea, samas võib hea sõltuvus muutuda ka halvaks. Asi on kindlasti juba halb kui trenni pärast jäetakse vahele töö või kool, eelistatakse trenni sotsiaalsetele sündmustele, treenitakse kui ollakse haige, kogutakse detailseid andmeid.
Kusjuures nende nelja faktori vahel on "ja" mitte "või".

Viimaseks tooks välja Port'i poolt tehtud näite, kus graafikule oli pandud päevane treening, taastumine, treenitus.
Mitte, et selles graafikus midagi uut oleks olnud aga hea jälle teada, et treeningu kasvades kasvab ka taastumisele kuluv aeg. Kui liiga kiiresti tõsta treeningmahtu ja mitte keskenduda taastumisele on tulemuseks haigused ja tagasilangemine algpuntki. Tagasi alguspunkti langetakse ka juhul kui treenitakse kaootiliselt - teen 3 kuud trenni, jooksen maratoni ära, siis ei tee mitu kuud midagi ja siis alustan jälle 3 kuise tsükliga. Selline jõnksutamine viib selleni, et alati kukutakse tagasi nö alguspunkti, seega üldine treenitus ei tõuse kordagi kõrgemale ehk pole alust jõuda paremate tulemusteni.
Kusjuures mida kõrgem on treenitus, seda vähem vajab keha aega raskematest treeningutest taastumiseks ehk pideva treeninguga väheneb taastumisele kuluv aeg.


Kokkuvõttes võib öelda, et kui trenni tegema hakkad on soovitav seda teha regulaarselt samas vältida nö hulluks minemist ja treeningute eelistamist teistele sind ümbritsevatele sündmustele. Võimalusel tee trenn hommikul, mis annab ka rohkem aega treeningust välja puhkamiseks (õhtune trenn lükkab edasi magama minemise aega, samas hea ja piisav uni on väga oluline taastumiseks). Kindlasti tuleb alustada rahulikult, võttes kindlasti arvesse ka muud elu enda kõrval (teisi stressi faktoreid) - kiire tulemite kasvu ootuses põletatakse keha läbi ja tulemuseks võivad olla haigused, mis ei võimalda enam üldse trenni minna.


Et mitte postitust negatiivsetes värvides lõpetada, siis väljas on külmaks läinud ja varsti saab äkki suusatama ka :)

teisipäev, 19. november 2013

1 000

Postitus, kahel päeval järjest, seda pole juba pikemat aega juhtunud :)

Aga no kuna oli soov rääkida nii ühest kui teisest aga mitte ühes postituses, siis nii ta läks.

1 000 on arv, mis näitab kilomeetreid palju on sel aastal joostes läbitud.
Reaalnumber on tsipa suuremgi, kuna tegelikult sai 1 000 kokku juba eelmise nädala keskel aga siis ei jõudnud kirjutama.
See number ei sisalda trenne, mis läinud kirja kui jooksuharjutused või kui jooks/kõnd treeningud. Nood annaksid veel mõned kilomeetrid lisaks.

Vaadates sellele tuhandele tagasi siis sisaldab see kahte maratoni. Jookse külmaga, vihmaga, palavaga. Jookse äärmiselt rahulikus tempos, kui ka kiireid lõike. Jookse asfaldil, metsas, murul. Jookse hommikul vara, õhtul hilja. Lühikesi ja pikki jookse.

Igav pole olnud ja kui on tekkinudki tunne, et järgmine kilomeeter läheb igavaks on alati saanud midagi muudetud ja nii pole igavus peale tulnud.


Ajalooliselt on 1 000 km'i aastas mu rekord. Samas aasta pole veel läbi ja kindlasti tuleb siia lisa - hommikuid, mil tööle jooksen ja õhtul mil tee tagasi koju viib saab veel mitu olema. Samuti tuleb detsembris üks maraton joosta. Seega ees ootavat distantsi on veel hulga aga arvan, et mitte enam kui 200 km-i (seega väga optimistlikult pakutud).

Ahjaa, selle tähiseni on viinud eelkõige jooksuga tööle ja koju liikumine. Märtsi ja aprilliga sai pool käesolevast tähisest maha joostud ja seda siis just mainitud hommikustele ja õhtustele jooksmistele. Arvata on, et muidu oleks keeruline ennast kokku võtta ja ka aega leida, et iga õhtu 15 km-i joosta.

Kui veel statistilisi numbreid vaadata ja võrrelda hetkeks olnud jooksude keskmist kiirust eelmiste aastate keskmise kiirusega, siis näha on, et areng on olnud umbes 8 - 9% aastaga.
Sarnast arengut silmaspidades võiks 2 aasta pärast joosta maratoni umbes 2:50 ehk tempos 4 min/km kohta. Numbrid on ühed toredad asjad :).

esmaspäev, 18. november 2013

Venitamine. Miks?

Eelmisel nädalal käisin järjekordselt kuulamas Tallinna Ülikooli poolt korraldava loengusarja ettekannet. Seda korda oli teemaks - Füsioterapeudilt harrastussportlasele (vigastuste ennetamise, taastumise ja ravi võimalusi).
Ettekande tegijaks oli füsioterapeut Liivia Raudsik, kas andis siis ülevaate levinumatest spordivigastustest, kuidas vigastusi ennetada ja ka tõi välja spordivigastuse riskifaktoreid ja põhjuseid.

Ei hakka siin ümber kirjutama näidatud slaide aga mõned mõtted siiski.
Vigastuste juures korrutas ettekandja pidevalt, et põhilisi vigastusi mis tervisesportlasi kummitavad on kas ülekoormusvigastused või korduvvigastused.
Oma olemuselt erinevad asjad aga tagamõttelt sarnased - ei puhata piisavalt, koormatakse liiga palju / liiga kiiresti oma keha.

Huvitav oli ka slaid, mis puudutas riskifaktoreid, miks spordivigastused tekivad. Nimekirjas oli rohkem asju aga eraldi toodi välja nt sporditehnika (nt kas jooksed õigesti), spordivarustus (nt kas jooksususs on sulle ikkagi sobiv). Lisaks siis märgiti ära nt vanus, painduvus, lihasjõud jne.

Oluline on ka mõista, et vigastus ei teki lihtsalt ühe või teise eelnevalt mainitud tingimuse olemasolust vaid mitu asjaolu peab kokku langema ja see tingib vigastuse. Nt joostes vale tehnikaga ei pruugi veel vigastust tulla, kui jooksusussid on valitud arvestades su tehnikat - tugev kanna toestus / pehmendus, joostes üle kanna või maandudes kannale. Küll aga võib asuda vigastust ootama, kui oled ostnud endale uhked ja kerged ja õhukese tallaga jooksusussid, mis nõuavad üle päka jooksmist aga sa jätkad üle kanna jooksmist.

Kui vigastust saab ennetada tehnika ja varustuse parandamisega, siis esimene nõuab lisaks nt päkale maandumist jooksu ajal ka tugevaid kerelihaseid. Probleem, mida ka ettekandja välja tõi oli asjaolu, et nõrkade kerelihaste puhul keha väsib ja alguses õigena tundunud tehnika laguneb ja pikema trenni puhul lõpuks hakatakse jälle ennast lõhkuma.
Sellest lähtuvalt märkis ettekandja, et väga suurt tähelepanu tuleb pöörata just kerelihaste tugevdamisele. Samuti tuleb ka õigesti sooja teha.

Üheks vigastuste ennetamise faktoriks on toodud ka venitamist. Eelmise nädala ettekandes märkis aga ettekandja, et meie senised seisukohad venitamise teemal on ümber vaadatus ja uuema teooria kohaselt pole staatilisel venitamisel väga suurt mõtet.
Ettekandja tõi isegi välja, et staatiline venitamine vähendab lihasjõudlust ja sportlikku sooritusvõimet. Ehk siis enne treeningut või võistlust staatiline venitus on pigem tulemust pärssiv kui toetav. Küll tekitab staatiline venitamine mõneks minutiks nö parema tunde, kuna lühiajaliselt pareneb liigeseliikuvus aga mõju on lühiajaline ja seega suuremas pildis ei too kasu.
Selleks aga, et ei peaks kangete lihastega ringi liikuma soovitas ettekandja kasutada pilatese rulli, mis aitab painduvust ja liikuvust parandada ilma lihasjõu ja sooritusvõime languseta. Rullima peaks rahulikult, ilma tugeva valuta.

Kui staatiline venitus sai ettekandja poolt halvustava märke külge, siis teine lugu on dünaamilise venitusega.

Olin ka varem lugenud staatilise venitamise "kahjulikkusest" ja paljuski ka ise venitamisele kuluvat aega vähendanud - asendades selle enda poolt tehtava massaažiga, massaažipalliga "mudimisega" jne. Siiski oli uudne kuulata seda seisukohta asjatundja poolt.
Kui ma isiklikult väga ei hämmastunud selle seisukoha puhul, siis selgelt oli märgata, kuidas teised saalis viibijad (mitte kõik) hakkasid nihelema ja kõrval istujatega kommenteerima stiilis - mis hullu juttu ta nüüd ajas :).

Igatahes joosti ettekandjale tormi erinevate küsimustega ja kes teab, millal üritus lõppes :). Ei jäänud neid küsimusi ja vastuseid kuulama.

Seega uued tuuled sporditeaduse maailmas räägivad, et staatiline venitamine pole kasulik ja võib pigem kahju teha. Samas nii nagu lõppes ametlik ettekande osa teisipäeval nii lõpetan ka mina - kui oled harjunud venitama ja tunned, et sellest on abi, siis pole mõtet selle tegevusega lõpetada.

esmaspäev, 11. november 2013

Palju vett merre vooland

ehk siis päris pikalt on vaikus blogis olnud aga no mis siin ikka kirjutada :)
Polegi ju nagu midagi teinud - selline vaikne periood. Natukene trenne ja muidu olemist.
Suurim muudatus saigi alguse eelmisel nädalal kui tõstsin treeningkoormust.

Pärast Tartu Sügisjooksu jooksumaratoni sai mitu nädalat kergelt võetud. Koormuse maht jäi 5-6 tunni vahele ja mis kõikse olulisem - trennid ise olid väga madala intensiivsusega. Palju kõndimist ja muidu kergelt kulgemist.
Lisaks sai paar nädalat tagasi alustatud vaikselt jõutreeningutega.

Kui eelmisel aastal käisin jõusaalis ja keskendusin max jõule, siis see aasta otsustasin läheneda teisiti ja keskenduda pigem süvalihastele ja oma keha raskusega tehtavatele harjutustele. Palju kätekõverdusi, kõhulihaseid ja muudki.
Eraldi tähelepanu olen suunanud ka tasakaalu parandamisele. Kas see õnnestub, kes teab aga kuna on palju pisikesi lihaseid, mis tasakaalu ajal mängivad, siis äkki nende lihaste tugevdamisel ka paraneb tasakaalu tunnetus. Eks näis :)

Tulles eelmise nädala juurde, siis intensiivseid liigutusi ei teinud. Erandiks on vast laupäevane suusaimmitatsioon, kus mägesid sai mõnuga võetud ja no see viskab ikka pulsi üles. Lisaks sai eelmisel nädalal juba oluliselt rohkem joostud.
Kuigi tempod on madalad on pulss kõrgel püsinud. Miks see nii on, kes teab aga mingi hetk tundus, et riideid liiga palju seljas. Eks näis, kas saab pulsi alla poole.
Tempo iseenesest oli selline tore nagu ta olla võiks aga pulss 10 - 15 lööki minuti kohta liiga kõrge.

Eelmise nädala lõpetasin aga sellise asjaga nagu rullsuusatamine.
Viimati panin rullsuusad alla vist kaks või kolm aastat tagasi. Igatahes ammu-ammu aega tagasi. Päev polnud küll kõikse parem, kuna valitud teekonnal oli tuul ühte pidi liikudes vastu ning see tuul oli päris häirivalt tugev.
Lühidalt võib öelda, et sõita ei osanud - kepid libisesid tihti tagasi, jalad läksid laiali jne. Noh selline maa külmand, kärss kärnas teema.

Tõukasin siis Järvevana tee kõrval oleval kergliiklusteel paaris tõuget ja tuli enam-vähem välja küll. Enesele üllatavalt polnud probleeme isegi nendest rajal olevatest küngastest paaristõukega üle sõitmisel.
Aga üldiselt tundus, et põhiline probleem oli ikka selles va tasakaalus. Suusad kiskusid pidevalt viltu, mitte ei liikunud otse ja endale tundus, et põhjuseks see, et jalg otsib kindlat jalgealust ja siis mängitab vastavalt sellele ka jalalaba.
Eks oma süü võib olla ka füsioloogilisel eripäral (noh mitte ainult minu eripära) - tavapäraselt astun / käin jalalabad välja poole ehk nö V stiilis on jalalabad. No ja kui nüüd tuleb sundida ennast nö I stiilis hoidma, siis vastav liigutus on jalale ja ka mõistusele midagi mõistetamatut.
Loodetavasti tuleb varsti paks lumi maha ja saab korralikus suusajäljes sõitma hakata :), see ei lase jalal nii lihtsalt viltu minna :).


Käesoleval nädalal saab kindlasti mõned kilomeetrid joostud ja võib juhtuda, et selle aasta 1000 km'i saab ka täis.
Vähemalt korra üritaks ka "suusatama" saada (enne peab suusakeppide otsad ära vahetama, äkki siis ei libise kepid nii palju tagasi).

Järgmine planeeritud võistlus saab toimuma detsembris Vana-Aasta Maratonil. Eelmisel aastal oli tore seal lumel lipata ja kuna ajaliselt sobib siis tekkis mõte korrata seda kogemust.

teisipäev, 15. oktoober 2013

Ülemineku periood

Tallinna Ülikool korraldab (arvatavasti Tartu eeskujul) sel aastal loengusarja - Treeni teadlikult - kus iga nädala teisipäeviti räägitakse mõnest huvitavast teemast.
Esimesel korral räägiti, kuidas panna lapsi sporti nautima (seda suusatamise näitel). Teisel korral räägiti üleminekust suvistelt aladelt talvistele ning sel korral räägitakse teemal, kas talvituv sportlane peab sööma rohkem (mida iganes see tähendab :)).

Olen siiani kahel loengul osalenud ja tuleb kiita esinejaid.
Esimesel korral Jaak Mae koos oma suusakooli treeneriga tegid mõnusalt meeleoluka ettekande. Sama tuleb öelda ka Raul Olle ja Indrek Rannama kohta, kes rääkisid siis suvistelt aladelt talvistele üleminekust. Täpsemalt, mida ja millal teha.
Millal puhata, mida puhkuse ajal teha, mida pärast puhkust teha jne.

Vaadates tulevasi teemasid ja esinejaid, siis silma jäävad nimed Kaarel Zilmer, Jaak Salumets, Kristjan Port ja jälle Raul Olle.
On veel teisigi aga nende puhul olen väikse eelarvamusega, kui põnevalt nad oma teemat ette kannavad. Kuigi teemad on põnevad ja huvi pakkuvad. Kindlasti aga ootan emotsionaalseid ettekandeid Salumetsalt, Port'le ja Ollelt. Need isikud on ise juba piisavalt värvikad ja huvitavad, et nad peaksid kõvasti pingutada, et neile antud poolteist tundi igavalt sisustada.


Aga kui tulla postituse pealkirja juurde tagasi siis Raul Olle ja Indrek Rannama kindel soovitus oli, et kui suvel on saanud kõvasti sporti tehtud ja võisteldud, siis nüüd peaks puhkama. Natukene üllatav oli see, et soovitati isegi kuni poolteist kuud puhata. Samas mida korduvalt märgiti oli, et puhkus ei võrdu jalad seinal vedelemist.
Soovitati tegelda mõne muu spordialaga, nt pallimängud või midagi muud, mis hinge kosutab. Samuti soovitati pikki matku - 2-3 tunnised aeroobset matkad, madal koormus. Alustada võib ka jõutreeningutega, alguses siiski kergelt - ettevalmistus, peamine rõhk on siiski lasta organismil puhata.

Ise olen oma tegemistega ka hetkel selles ülemineku perioodis, kus otseseid trenne plaanis / kavas ei ole. Natukene turgutan ülakeha lihaseid ning käin jalutamas.
Ei tea, kas sellest aga tunne on suhteliselt super. Võibolla see ongi see palju räägitud vormis olemine. Äkki sai liiga vara võistluskalender lukku pandud? :)
Igatahes on kavas terve oktoober sisustada rahulike liikumistega ja järjest lisada jõuharjutusi. Siis võiks keha ja organism olla lume saabudes valmis.


Raul Olle ja Indrek Rannama ettekandest jäi silma ka üks slaid, millel oli kujutatud trepp, mis kirjeldas erinevaid sportimise tasemeid. Algab see trepp Liikumisega alustamisega ja lõppeb Treenimisega võitmiseks. Sinna vahele jääb palju muid asju aga vast kõige olulisem ja mahukam aste on - Treenimiseks treenimine.
Arvan, et tänaseks olen ka mina sellele astmele jõudnud ja aegajalt üritan kombata ka järgmisi - Võistlema õppimine ja Võistlemiseks treenimine - aga arvan, et kui võistlemiseks treenimine tuleb veel enam vähem välja siis võistlemiseks õppimine on puudulik ehk siis isegi kui vormi ja võimu oleks ei oska ma seda korralikult / õigesti realiseerida. Hoian kas liigselt tagasi või panen üle. Puudub oskus võistelda.

Huvitav aste sellel trepil on Treenimise õppimine - see on vist see, et sa tead, mida ja miks sa teed ja ka see, et pole halba ilma on vale riietus suhtumise omaks võtmine. Igatahes ma loodan, et sellelt astmelt olen edasi astunud :).


Kui kellelgi on huvi nimetatud loengusarja vastu ja lisaks trennis rassimisele ka vaimu soovib harida, siis infot tulevastest loengutest leiab siit: http://blog.spordihai.ee/wp-content/uploads/2013/10/treeni_teadlikult_2013.pdf

pühapäev, 6. oktoober 2013

2. Tartu Linnamaraton

No mida kirjutada pärast võistlust, mille tulemuseks on 23 sekundit kiirem maratoni aeg kui aasta eest samalt võistluselt?
Muuhulgas on tegemist ka maratoni isikliku rekordiga.
Võiks olla rahul ju, arvestades eelnevat. Aga näed suhteliselt ükskõikne olek on. Ise ma arvan, et põhjus on selles, et seda korda sai maratonile peale mindud selliselt, et viimati jooksin juuni lõpus, siis kuni septembri keskpaigani ei jooksnud üldse ning pärast Tartu Rattamaratoni ehk kolm nädalat enne jooksu maratoni, alustasin jooksmist.

Olin enne võistlust kindel, et ära ma selle asja jooksen kuna trenni on tehtud ja võhma jagub kindlasti. Samas pelgasin, mida jalad teevad. Suve alguse kogemus oli, et umbes 19-20 km-i tuli vastiku põlvevaluga võidelda. Pelgasin sarnast ka sel korral ja seda just põhjusel, et vähe on joostud.

Võistlspäeva hommikul rääkisin just sõbrale, et minu hinnangul on maraton nii umbes 80% vaimne pingutus. Eks kiiruse kasvades muutub muidugi treenitus oluliseks aga kui jooksed endale kohase tempoga, siis on kõik kinni vaimu jõus.
Seega huvitav oli leida ennast võistluse käigus mõtlemast - miks ma siin lippama pean? Võtaks rahulikult ja kulgeks kuidagi lõpuni jne-jne. Ehk tõsiseid motivatsiooni probleeme oli. Samas jalad ja mootor töötasid ilusti.

Eile õhtul veel mõeldes kõigele tekkis mõte, et võibolla tekkis see motivatsiooni kriis just sel põhjusel, et suhteliselt olematu jooksu trenni pealt tundsin ennast valitud tempos väga mugavalt. Hing ihkab kiiremalt jooksmist, ihkab pingutust.

Jooksust veel nii palju, et kusagil 36ndal kilomeetril tundsin, et mõlema jala reielihased on kanged. Tulnud toitlustuspunktis võtsin hoo rahulikult maha, jõin mitu topsi vett ja seejärel hakkasin omas tempos edasi jooksma.
Grupis jooksmisel on üks häda - sa valid sammu tiheduse ja pikkuse sõltuvalt kaasjooksjatest. See aga muudab lihased kangeks. Pikalt ühes ja samas rütmist kulgemine tapab lihase ära.
Nii oligi, et pärast põgusat maha jäämist grupist hakkasin ees olevale grupile lähenema ning skalpe võtma. Otsustasin, et lasen omas tempos rahulikult edasi, isegi kui grupi peale järgi jõuan.
Saingi grupi umbes 39ndal kilomeetril kätte aga otsustasin tee äärest ühe topsi vett haarata. Öeldi küll, et jookse edasi ja viska tops maha aga no kus mul kiiret oli :). Jõin rahulikult vee ära ja Ingli silla alla tõusu läksin päris hea tempoga üles - kilomeetri aegu vaadates siis selle tõusuga kilomeeter jäi kogu võistluse kiiremaiks :).
Ees olnud punt võttis samuti tõusu päris kiiresti ja nii see pudenes täiesti pilbasteks. Ise maksin vähe lõivu, et tõusu nii tempokalt võtsin aga kui eelmisel aastal oli lõpp väga-väga raske - alla mäge oli raske joosta. Siis sel aastal lasin gravitatsioonil oma teha ja tundsin, et tuleb päris hästi.
Viimasel 300 meetril jõudsin ühele kaasvõistlejale järgi. Keerasime koos finishi sirgele ja kuna ta kiirendas võtsin järgi ja küsisin, kas spurdime :).
Tüüp siis kergelt noogutas ja kiirendas aga mul oli seda kiiruse asja kõvasti rohkem, siis umbes 100 meetriga sain sekundilise vahe sisse. Lasin seejärel jala sirgu ja hüüdsin, et tule järgi. Nii me lõpuks saimegi sama aja joont ületades.

Aeg 3:43:42 ehk 23 sekundit parem kui aasta eest. Poolmaratonid olid peaaegu võrdsed - 1:51:42 ja 1:52:00 - napikas :).

Üldiselt on tunne, et peaks korraliku 3 kuise ettevalmistuse tegema mõneks järgnevaks maratoniks ja üritama korraliku aega joosta. Miks mitte teha seda järgmisel aastal Tartus?


See pisiasi ka, et mulle meeldis, et Tartus olid stardigrupid nö vabad. Valisid ise, mis ajaga soovid distantsi läbida ja sellesse gruppi läksid. Hea ja mugav oli kohe jõukohased kaaslased leida.

esmaspäev, 23. september 2013

Kõrvemaa tillusõit ja muud tegemised

Nii hooaja eesmärk seljatatud ja selle aasta teine jooksumaraton tulemas tegin siiski väikse põrke rattaga Kõrvemaale. Toimus seal RMK Kõrvemaa Rattamaraton ja nagu traditsiooniks saanud seadsin ratta lühemale ehk 21,5 km-i pikkusele lastesõidule.
Eelnevalt on seal saanud mitmel korral käidud aga nii pikal tillusõidul polegi varem osalenud. Nii mõnigi aasta oli distantsi pikkuseks 18 km-i ja ajalugu vaadates siis 2008 oli isegi 16 km-i.
Seega tillusõit hakkab juba korraliku nooruki suurust võtma.

Igatahes oli kindel plaan minna panema. Teha üks hea tulemus.
Vaikselt lootsin / arvutasin, et võiks distantsi suuta läbida 43 minutiga. Tuleb see koht siis mis ta tuleb.
Kõrvemaale jõudsin piisavalt vara, nii sain enne põhidistantsi esimesed paar kilomeetrit läbi sõita ja testitud, kas jalgades ikka teravust on ja kas esimestest mägedest / küngastest kannatab eest suure rauaga üles sõita. Naha sain korralikult märjaks ja väike mure jalgade pärast oli - tundus, et on tuimad. Samas näitas test, et esimesed tõusud saab eest suure rauga edukalt ära võtta.

Võtsin koha stardirivis sisse nii pea kui see võimalikuks tehti. Algselt planeeritud ääre kohast olin sunnitud loobuma, kuna mõned võistlejad kiirustasid veel starti. No panin siis ratta keset rivi maha ja jäin ootama.

Pärast ootust tuli start ja see õnnestus kohe vägagi hästi. Kuulsin kuidas pika maa stardis käristati käikudega siia ja sinna. Seega otsustasin kohe eest suure hammasratta peale keti panna ja kuna libe polnud sai kenasti liikuma. Nii olingi esimesel tõusul esimesena, mis kohe üllatas. Pole harjunud ees olema noh.
Teisele tõusule tuli üks härra ette või oli kaks, igatahes sain mõnusa hooga ka teisest tõusust üles ja siis tuli edasi sõita. Mingi hetk sattusin vedama ja kuna teadsin, et kohe tõusud tulemas ei tahtnud väga jõudu kulutades seal ees rassida. Keegi samas mööda ka ei tulnud ja eks see andis nii mõnelegi veel võimaluse sabale saada.

Igatahes esimesed tõusud võetud tuli kiirem raja osa - hoog oli mõnus ja nii me kütsime minekut. Kusagil 5 või 6 km-i pärast starti tuli üks järsem ja lühem tõusunukk. Kõrval sõitjad vahetasid hooga käike, ise otsustasin eest suure hammasrattaga jälle rünnata. Saingi üles aga kohe pidin lõivu maksma. Need, kes kerides üles tulid panid hoo peale ja just sel hetkel oli mõneks sekundiks raske ja nii neli esimest ära saidki.

Edasisest polegi nagu midagi rääkida. Seljataha vaadates nägin kahte ratturit tulemas ja korraks isegi mõtlesin, et kas ootan nad järgi, et siis koos üritada ikka nelja esimest rünnata - tuul oli kergelt nagu vastu. Aga päris seisma ei jäänud. Võtsin tuure vähemaks pisut ja otsustasin, et no kui tulevad järgi, siis paneme koos edasi.

Olgu öeldud, et järgi ei tulnud keegi ja mingil pikemal tõusul tundus juba, et saan ise esimesed neli kätte aga see oli selge petukas. See mõni meeter tõusul osutus päris mitmeks meetriks laugel ja nii oligi, et kui ma mäest üles sain, olid esimesed kadunud ja pärast seda tõusu ei näinud enam kedagi ka seljataga olevat.

TP'st mööda, liivasest tõusust üles, siis jälle eest raud paremale ja nii ma mõõduka tempoga seal väntasin. Pika distantsiga kokku minnes oli kindel plaan mõnda punti võtta, et vahest saab nende hooga veel esimesele neljale järgi. Saingi ühe pundi kolmandaks lüliks aga pärast lühikest kruusa lõiku tuli murune tõus, kus võtsin ja läksin mööda. Vedasin selle pundi ees sõitjale järgi ja järgmisel murusel tõusul läksime kahekesi eest ära. Selja taga kuulsin vaid ropendamist ja lärmi, et keegi keeras kellegile ette või jäi tõusul seisma või kes teab, mis juhtus. Uuesti kruusale minnes sain väikse tuulevarju aga viimastel tõusudel vajutasin ka neist vagunitest mööda ja nii ma rahulikult 5nda kohaga oma tillusõidu lõpetasingi.

Protokolli vaadates nägin, et neljas koht jäi lausa minuti kaugusele ja võitja peaaegu 2 minuti kaugusele. Seega kaotust polnud väga palju ja võibolla üksi sõites vähe rohkem pressides oleks isegi lähemale saanud aga vaevalt ma seda vahet kinni oleksin suutnud sõita.

Lõpuaeg 47:18 ehk võitja aeg oli üle 45 minuti. Seega mõeldud 43 minutit oleks ikka väga hull tulemus olnud :). Aga no päris nii kindel ma ka endas ei olnud, et algusest peale kohe täiega vajutada ja üritada eest ära sõita. Mida kindlasti uuesti sarnases olukorras olles teeks oleks alguses täiega edasi panemine, et punti võimalikult kiiresti võimalikult väikseks sikutada - kogemused õpetavad :)

Ahjaa, ajalugu vaadates jäi silma, et 2008 16 km-i sai sõidetud ajaga 42:30. Vähem kui 5 minutit sel aastal kauem aga distantsi oli ka 5,5 km-i enam. Pole paha ma leian :)


Muus osas möödus aga nädal jooksu jalu, kui jätta kõrvale lapsega reedel ülirahulikus tempos 40 minutit väntamist. Jalad on nädalaga järjest paremaks läinud aga hetke seisus nad veel head ei ole ja täna ma ei kujutaks ette, et peaks maratoni läbi jooksma. Aga no õnneks on paar nädalat veel aega :) ja samas kindel on see, et tehtud ta ju saab. Küsimus on vaid ajas :).

esmaspäev, 16. september 2013

TRM ehk Tartu Rattamaraton 2013

Endalegi üllatuslikult sain pärast võistlust teada, et juba 7ndat korda sai seda sõitu sõidetud. No mitte ei mäleta kõiki neid kordi :).
Igatahes mäletan, et eelmisel aastal oli sopane, üle-eelmisel kuiv ja aasta varem isegi väga sopane. Nendele võistlustele pidi seega eelnema veel 3 korda. Mitte ei mäleta, kuidas need võistlused läksid - kas oli raske, kas oli sopane, kas oli soe või muud asjad :).

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid sellest, et eile olid minu mäletamise kohaselt kõige kuivemad rajaolud, mida kohanud olen. Kusjuures ma arvan, et rada saaks olla natukene veel kiirem ja parem kui päev või paar varem oleks vähe vihma tulnud ja lahtise liiva / kruusa kinni tampinud.
Nimelt eile tuli ikka päris mitmes kurvis ja ka laskumisel hoogu maha pidurdada kuna liiv kukkus ratast oma tahtsi suunama.
Igatahes ma olin sunnitud päris mitmes järsus kurvis, just raja viimases osas, hoo täitsa maha pidurdama. Täna nende kurvide peale mõeldes siis loomulikult saanuks neid võtta suurema hooga, jalg klipist lahti, toetad maha kui vaja ja läbi kurvi hea hooga. Aga kus sa võistluse ajal selle peale tuled :)
Kogemused - kogemused - kogemused

Aga kui enda emotsioonidest rääkida, siis huvitav olukord (samas mitte päris uus :)).
Koht, 993 - parim, mille saavutanud olen.
Aeg, 3:26:55 - parim, mille saavutanud olen.
Aga näed ikka närib miski hinge :). Võibolla peab laskma lihtsalt emotsioonil veel rahuneda ja küll siis jõuab pärale, et pole ju halb.

Aga jah, soov oli sõita nii 3:10 - 3:15 auku, ajaliselt. Vaadates protokolli andnuks see koha 700 hulgas (3:10 isegi 500 saja alguses) ehk siis umbes nii nagu enne starti arvasin ja mõtlesin, et võiks sõita kaks stardigruppi kõrgemale. Eks ma uurin ja kõrvutan TP aegu nägemaks, kuhu siis see 10 - 15 minutit siis kadus. Kõhutunne ütleb, et ju ta ikka starti osaliselt kaduma jäi ja neisse alguse kilomeetritesse. Arvestades raja kiirust, siis palju sõltus kindlasti sellest, millisesse punti sattusid. Samas teades, mis rajal juhtus ja nähes ning tundes, kuidas ei suutnud gruppidega kaasa minna, siis võib olla, et probleem seisneb ka kusagil mujal.

Ei imesta üldse kui aegu analüüsides selgub, et seltskond, kellega sai keeratud koos kruusale, kohas kus pikk ja lühike distants liituvad, said protokolli aja 4 või enamgi minutit parema. Rääkimata seltskonnast, kellega koos sai alustatud Harimäelt laskumist. See seltskond võis sõita soovitud 3:15 või aega alla selle küll.
Aga võibolla oli neid, kellega koos sõitsin ja minu eest ära läksid ja minule rahuldava tulemuse tegid vaid paar. Eks näis.
Egas selle infoga ju suurt midagi peale pole hakata aga lihtsalt tore näha :).


Kuna TRM'i näol oli tegemist nelikürituse viimase osavõistlusega, siis nüüd tuleb umbes nädala oodata nelikürituse koondtulemusi. Kõhutunne ütleb, et parim üldarvestuse koht aga soovitud 100 hulka tulekust jäin päris kaugele.
Arvestades suusamaratoni ja rattamaratoni parimaid aegu ja kohti, siis võiks järgmisel aastal sarnase eesmärgi täitmine olla kindlasti tsipa lihtsam. Aga siis peab jälle palju trenni tegema ju :), hetkel küll sellist viitsimist ei ole :).

Hetkel on plaan vähe joosta, et 5ndal oktoobril maratoni rajal väga hull olemine ei oleks :). No ja käesoleva nädalavahetusel lõpetan rattahooaja ka ära - Kõrvemaa rattamaratoni lühike ots vajab läbimist.

esmaspäev, 9. september 2013

Samsung Cup - Jõulumäe

Ja olengi oma ettevalmistustega jõudnud Tartu Rattamaratoni nädalasse. Kui veel mõni aeg tagasi tundus, et oh kui kaugel see kõik on siis nüüd enam nii ei tundu. Igatahes tööd ja vaeva on tehtud ning nähtud ja kui eile õhtul kerge pooleteistunnise kerimise ettevõtsin, siis tundus küll, et seis on vist hea.
Pulss langes pärast ärritamist kiiresti ja üldse oli mõnus sõita.

Suhteliselt positiivine oli ka laupäeval toimunud Jõulumäe Samsungi etapp. Nädal varem rada läbisõites mõtlesin veel ka laupäeva hommikul - miks ma sinna lähen :). Raja teine pool ja eriti veel viimased 20 km-i on ikka paras jändamine ja pidev töö.

Kuna õnnestus startita päris lõpust siis võtsin eesmärgi - ei hakka alguses kusagile pressima. Sõidan nii nagu tuleb ja pigem alguses rahulikult. Üldiselt nii ka läks, kuna lihtsalt polnud võimalik alguses kiiresti sõita.
Ses mõttes on huvitav rada, et alguses on küll vähe laiem aga rahvast palju ja seega ei saa kiiresti sõita. Siis kui juba vaikselt hakkab mingi hajumine toimuma läheb rada kitsaks ja jälle ei saa mööda sõita :).
Nii saigi alguses rahulikumalt lastud aga mitte väga kaua, mingi hetk ikka otsustasin tsipa kiirendada ka. Nii mõnigi kord läks aega, et eessõitjatest mööda saada aga suures plaanis läks kõik kenasti, kuniks ma ise vale trajektoori valikuga jälle kätte võidetud edu käest andsin :).
Tänu valesti valitud teele õnnestus ikka mitu korda kaotada aega / kohta ja ka vähemalt korra kukutud. Kusjuures too kukkumine oli ses mõttes õnnelik, et maandusin kõrvalsõitja ratta otsa aga õnneks suutis teine nii palju reageerida, et ise jäi püsti ja kukkupuutest tema rattaga sain lihtsalt väiksed marrastused.

Jõulumäe raja teine pool algab kohe ilusa tõusuga, mille osas olid kahetised arvamused - mõtlesin, kas üritan üles sõita või mitte. Eelnevalt mainitud kukkumine toimus just eelviimases kurvis, siis tänu sellele polnud mingit huvi tõusu sõita - natukene ikka põdesin veel. Aga tuleb tunnistada, et maastikul sõites suurim probleem on enese mitte usaldamine. Mõtled - oi siit ma küll üles ei saa - ja ei saagi. Võtad aga hoo üles ja asud kiiresti väntama ja käike vahetama ja enne kui mõistad ongi mägi läbi. Märkasin seda ka nädal varem Jõulumäel, kus mõned liivased tõusunukid tundusid võimatud olema. Aga vaatamata kõhklustele mängisin aga käikudega ja siis oligi juba tõus läbi jne.

Kuna raja esimene pool väga tõuse ei sisaldanud siis teine pool oli need kõik kokku korjanud. Kui jätta kõrvale umbes 14 km-i enne lõppu olev sein, millest väidetavalt olla vaid üks isik suutnud üles sõita (kes ei tea), siis ülejäänud tõusud olid mõnusalt sõidetavad. Korra tuli jala kõndida kuna ees jalutati aga teistel juhtudel tuleb tõdeda, et tõusud olid mu leib - neid kohti, mis ma parandasin tõusudel möödumisega, neid oli palju.
Kusjuures ka teised väntasid aga selgelt liiga kerge käiguga ja seega hoog oli madal. Ise ei kangutanud ja jalad käisi mõnusalt ringi, seega mõningat varu tundus nagu olema veel.

Ehk siis kui nädal varem ma surin seal raja teisel poolel ja kirusin ja vandusin, siis seda korda polnud asi pooltki nii hull.

Lõplik aeg tuli küll umbes 15 minutit aeglasem kui oleks võinud olla ja no ideaalne tulemus olnuks lausa 30 minutit kiirem aga pole kurta midagi.

Lõplik koht 667, aeg 3:34:10


Muus osas nädal oli rahulik. Teisipäeval nägi plaan ette küll 5 x 6 min max pingutust aga asendasin selle metsas müttamisega - sõitsin kodult Järve metsa siis Ülemiste järve kaugemast küljest läbi metsa ja seejärel tegin mõned ringid Järve metsas.
Kolmapäeval sattusin uuesti Järvemetsa, seda korda küll maanteerattaga ja sel põhjusel, et natukene õpetussõnu jagada. Eks meil oli seal metsavahel olematu tempo ka aga tõus(ud) oli kerge ja paaril korral proovisin raskema rauaga sealt üles saada - sai küll.
Neljapäeval oli tegelikult kogu treeningtsükli raskemaid trenne - 6 x 6 min max. Trenni pikkus ise vaid 1:30 aga 6 min täiega kütmist ja siis pärast 5 minutilist pausi uuesti sama teha - see oli ikka päris raske. Kuigi see 6x6 tuli kergemalt kui kunagi juulis sõidetud 5x5.

See nädal on mõned trennid veel enne võistlust ikka kavas. Teisipäeval teen kerge tunnikese maanteel. Neljapäeval tunnikese metsavahel - lähen arvatavasti sõidan Nõmme metsas. Laupäeva hommikul teen ka väikse maantee trenni (natuke üle tunni) ja siis ongi Tartusse minek ja pühapäeval Otepää - Elva.

Eesmärkidest rääkides, siis eks ma lähen ja üritan panna palju jaksan aga no kes teab, kuidas läheb. Soov on 500 hulka tulla aga see nõuab teatavat riski ja tõesti väga head olekut.

esmaspäev, 2. september 2013

Metsa lähen ma, Metsa lähed sa

Tartu Rattamaraton muudkui läheneb ja läheneb. Seega  tekkis mõte, et võiks metsa vahele ka vähe veerema minna rattaga. Kuna sel nädalal on kavas osaleda Jõulumäe Samsungi etapil ja eelmine nädalavahetus viis Pärnu poole ning Jõulumäe rada oli maha joonistatud (avatud rada), siis võtsin ratta ühes ja läksingi Jõulumäele sõitma.

Olen raja kohta kuulnud kõlakaid aga no see, mis ees ootas ületas kõike oodatut :). Põhimõtteliselt võib raja jagada kaheks - esimene ja kergem ning kiirem osa ja teine, raskem ja aeglasem osa.
Mitte, et see esimene osa nüüd nii kerge ja lihtne oleks olnud aga noh seal sai ikka sõidetud ja nii mõnegi koha peal mõtlesin, et siin võiks tegelikkuses oluliselt kõrgemat käiku kasutada ja seega kiiremini sõita jne.
Teine osa algab kohe korraliku seinaga ja nii oli vast umbes esimesed 3-4 kilomeetrit. Siis vähe kergem ja siis päris hull. Liiva väga palju, tõusud nagu seinad ees, laskumised üle juurikate ehk kohta, kus puhata oli vaid siis kui jäid hetkeks seisma.
Olin läinud sõitma vaid joogiga - ühes pudelis küll veega ära segatult kaks geeli. Aga sööki kaasas polnud ja no lõpuks läks ikka kõht tühjaks ja kuna juua ka ei saand korralikult - polnud seda kohta, et võtan pudeli joon ja panen pudeli tagasi - siis viimased kilomeetrid olid rasked. Natukene olin sel põhjusel ja ajapuudusel sunnitud ka lõikama aga noh mitte väga palju.
Positiivse külje pealt märkasin, et nii mõnigi sein, mis kaugemalt vaadates pani panustama, kas jõuan poole tõusu peale või mitte. Siis tegelikult sai need tõusud täitsa toredalt ära võetud. Nii mõnegi tõusuga läks nii, et läksin liiga raske käiguga peale aga surusin ennast üles.
Negatiivsem oli see, et tagumine pidur poob ratast ja pidurdab selgelt vaba hoogu. Peab viima ratta hooldusesse ja laskma uurida värki. Noh pidurisadulat saab ise ka regullida aga kuidagi liiga lihtsalt läheb paigast ära. Võibolla mõni vedru või asi on vähe väsinud või nii.
Jube tüütu oleks Harimäelt alla tulles hoogu juurde vändata :)

Muus osas oli nädal selline rahulik - nädala alguses olid lihased kanged ja tuli natukene kergemaid trenne teha, nädala teine pool oli seis parem.
Nädala lõpetasin ümber Pärnu ringitamisega ja Kahe Silla jooksule kaasa elamisega.

Sel nädalal siis kavas mõned kiiremad trennid ja nädala lõpus väike võistlus. Eks näis, kuidas võistlusolukorras seal küngastel sõita on - üksi oli mugav tempot ja teed valida.

esmaspäev, 26. august 2013

Fakto Auto Tallinna Rahvasõit

Eelmisel nädalal oli siis kaks võistlust. Temposõit Pirital pakkus häid emotsioone ja soov oli neid mitte rikkuda pühapäeval Fakto Auto Tallinna Rahvasõidul.
Ametlikuks distantsi pikkuseks oli 90 km-i (GPS mõõtis kilomeetri vähem) ja sõit toimus Rae valla territooriumil. Tegemist oli kolmanda sõiduga ja tore on näha, et järjest enam tuleb osalejaid juurde ja ka üritus ise loksub kuidagi järjest paremini paika.

Antud võistlus on rahvasportlastele suunatust erilisem selle poolest, et minule teada olevalt on tegemist ainsa võistlusega, millel on kaks starti. Pidulik start Vabaduse väljakult ning tehniline start 4 või 5 kilomeetrit hiljem. Vaadates nt Tour De France, siis seal on iga etapi alguses 10 või enam kilomeetrit, kus sõidetakse auto taga ühiselt koos.

Ühest küljest mulle täitsa meeldib see lahendus - pundiga läbi linna. Samas kuna paljud sõitjad sellist starti mujal harrastada ei saa siis see tekitab ka teatavat segadust.
Sel korral küll ei näinud kedagi maas vedelemas aga tükki 5 korda tuli korralikult pidurdada ja korra sain isegi tagumise ratta libisema tänu sellele. Olgu siin juures mainitud, et võtsin ikka väga ettevaatlikult ja rahulikult seda algust - mingi alalhoiu instinkt sai võitu.
Kõvasti läks kohti seal kaduma aga mingil põhjusel on mulle olulisem tervelt kohale jõuda, kui et pärast kirjutada - jee olin 50 hulgas ja siis kukkusin näo segi.

Ilm eile oli täitsa normaalne aga ka tuuline. Seega sai võetud endale eesmärgiks / sooviks saada tugevasse gruppi, et alates 20ndast kilomeetrist alates oleks lihtsam tuult murda.
Nii saigi pärast Vana-Tartu maanteele keerast kohe vajutama ja kõvasti tööd tegema hakatud aga no ei ole seda kiiruslikku vastupidavust. Saan jah 40+ km/h sisse aga sellega asi ka piirdub, st kiiruse saan kätte aga ei suuda seda hoida, rääkimata sellest, et lisaks veel sinna kiirust juurde.
Pärast sõitu tuttavaga rääkides soovitas ta teha selliseid pikemaid tempo sõite - sundida ennast 35+ km/h kiirusel liikuma 5 -10 km-i või enamgi järjest.
Tuleb tõdeda, et olen selliseid sõite siiani natukene peljanud - soov on siiani olnud nö põhja ladumine, muidu võib tekkida selline säraküünla efekt. Aga eks nüüd võib vähe neid kiiremaid sõite ka teha.

Aga kuna kiirusest jäi tsipa puudu siis sai kõvasti vaeva nähtud, et punte püüda. Mingil hetkel tuli selja tagant paar tüüpi järgi, kes vedasid eesolevale pundile sappa. Kõik tundus juba ilus aga sel hetkel kui natukene taastumisega tegelesin grupi ees vajutati ja kahjuks 3-4 tüüpi enne mind lasti vahe sisse. No punnitasin, mis ma punnitasin aga seltskonda enam kätte ei saanud. Tundus, et selline korralik 20-30 pealine seltskond sai koos liikuma.
Kahjuks ei olnud ka enda grupis tüüpe, kes oleksid väga soovinud seda suurt seltskonda kätte saada. Jürist Vaida poole liikudes tundus, et suur grupp puhkab natukene ja tekkis nagu võimalus aga no ei suuda üksinda seltskonda järgi vedada. Teistel polnud sellist sära ka silmades, et teeme / võtame vahe kinni. Ei mõelda sellele, et pärast on ju kõigil lihtsam.

No ja pärast Vaidat tuli korralik vastutuul ja seal läks suur seltskond täitsa minema. Polnud enam kellelgi soovi punnitada ja noh olgem ausad, seal poleks ka enam suutnud punnitada piisavalt - suure grupi jõu vastu ikka ei saa.
Enne kui keerasime Raasiku peale oli juba näha, et ees olevast pundist hakkasid isikud juba kukkuma. Mõned saime kätte, mõned jõudsid finishisse enne meid.

Vaatamata grupi väiksusele - 6-7 isikut anti seal päris hästi, kuigi Raasikult Kostivere peale keerates jäi minu hinnangul üks tüüp liiga kauaks ette vedama. Hoog langes aga tüüp ise ei märganud ise eest ära ka tulla. Õnneks siis minu ees olev härrasmees lõpuks kiirendas mööda. Võtsin aga sappa ja nii tõmbasime tempo jälle üles. Nii me siis sõitsime kuniks minu vedamise ajal tuli üks tüüp kõrvale (oli tagant tulnud) ja uuris, kas gruppi ka kusagil on. Ütlesin, et kaugel ja nii ta sõitis meiega koos.
Enne Kostiveret tee vähe keeras ja kuna olin juba 2-3 kilomeetrit vedanud siis hüppasin eest ära. Aga siis kukuti äkki vajutama :). Õnneks suutsin tempo muutusega kaasa minna ja vaatamata äsjasest vedamisest suutsin jalad tööle sundida ja võtsin grupi sabast ikka kinni. Aga sinna kiirendusse jäi minu arvates paar tüüpi meie seltskonnast. Kuna aga rahvast oli juurde tulnud, siis grupi suurus väga ei muutunud.

Nii siis saigi päris head tempot arendatud. Paaril korral jäin grupis halvale possale, st tuule kätte aga jällegi sundisin aga jalad tööle ja suutsin rasked hetked üle elada ja grupi sabas ikka vastu pidada.

Võistluse korraldajad olid sel korral teinud trassil ka mõningaid muudatusi ja üks põnevamaid muudatusi oli Lagedilt paremale pööramine, mis viis Jürini natukene lühemalt kui mööda suurt teed aga mis olulisem - sõit Jürisse oli ka põnevam. Väga mõnus kurviline tee oli. Ainus miinus oli muidugi see, et kurvid ja maha pidurdamised lõid soodsa olukorra kõmmutamisteks jälle.
Hoidsin grupis kolmandat possat aga Jüri peale pöörates üks härra kiirendas ja tegi seda nii hästi, et minema ta saigi. Nii mina kui ka minu ees olnud härra üritasime korra veel järgi tõmmata aga no ei olnud seda jaksu.

Alates Jürist hakkas järjest rohkem selg ees vastu tulema ka nii lühemate maade võistlejaid kui ka pikema maa omi, kes olid siis arvatavasti kukkunud tollest suurest grupist, mida alguses kätte ei saanud.
Olin Jüri kandis suhteliselt kindel, et üritan oma grupi tuumikuga lõpuni minna aga lõpuspurti enam teha ei jaksa. Asjad läksid aga teisiti.
Keerates Peetri aleviku vahele (lõpuni jäi vast 700 meetrit) olin päris heale possale jälle sattunud - teine kolmas. Otsustasin siiski esimese sabas istuda kuniks jaksu, et siis veel rünnata lõpus. Kuna lõpusirgele on / oli võimalik keerata nii mööda autode liikumisega võrreldes vastu suunas või pärisuunas ja minu ees sõitja otsustas minna pärisuunas otsustasin ka ise teha võistluse võrdselt. Ehk siis pidurdasime seal veel hoo maha ja nii me siis spurtisime võrdsetes tingimustes.
Selle alles jäänud 150/200 meetriga õnnestus veel kaks skalpi võtta - viimasest pääsesin vast kümmekond meetrit enne joont mööda.
Seega lõpp hea, kõik hea.

Sõidule läksin mõtted sõita kusagil 2:50 ja ideaaltulemus oleks 2:40. Olgu siin öeldud, et finishi joon oli ideaaltulemusest 300 meetrit eemal :). Kusjuures kui 15 km-i oli lõpuni siis tundus, et lõpuaeg tuleb 2:45 või 2:44. Seega täitsa hästi sai lõpus pandud.

Kui arvestada, et esimene umbes 5 km-i sai läbitud 15 minutiga, siis ülejäänud 85 km-i sai täitsa hea tempoga liigutud. Väljavõte Sportlyzerist (ringi aeg iga 5 km-i tagant):

Distance Speed
5.000 km 20.34 km/h
10.000 km 38.58 km/h
15.000 km 36.91 km/h
20.000 km 38.38 km/h
25.000 km 38.74 km/h
30.000 km 36.67 km/h
35.000 km 33.48 km/h
40.000 km 31.91 km/h
45.000 km 31.46 km/h
50.000 km 30.95 km/h
55.000 km 31.49 km/h
60.000 km 32.92 km/h
65.000 km 34.57 km/h
70.000 km 37.10 km/h
75.000 km 35.92 km/h
80.000 km 35.48 km/h
85.000 km 32.42 km/h
89.330 km 34.74 km/h

Ametlikku aega ei teagi veel, kuna protokoll seda ei sisaldanud. Küll aga on teada koht - 277 (386 kokku lõpetajaid).
Enesetunne jälle supper.


Ahjaa - kusagile teel Raasikule nägime hulka tüüpe raja kõrval asjatamas. Keegi oli vähe katki aga kellegil oli ka kumm puru. Haarasin kotist varu lohvi ja viskas tüüpidele. Loodetavasti oli sellest abi ja võistlus sai ikka jätkuda.



Kokku sai nädala jooksul 10 ja pool tundi trenni tehtud. Läbitud sai umbes 290 kilomeetrit. Seega selline normaalne nädal.
Tulev nädal võistlusi ei sisalda - kui ma just juhuslikult Pärnust kahe silla jooksul ei osale. Pärnus ma tol päeval olen ja kes teab, mis mõtted võivad pähe tulla :). Samas jooksnud pole täitsa kaua. Mõtleb seda asja.
Järgmine võistlus on kahe nädala pärast toimuv Jõulumäe Samsung ja siis ongi juba Tartu Rattamaraton tulemas.

neljapäev, 22. august 2013

Filtri Temposõit - Pirita etapp vol 2

Eile toimus Filtri Temposõidu karikasarja viimane etapp (sel hooajal). Etapp toimus Pirital ehk samas kohas, kus juuni kuus sai sõidetud.
Ilm oli küll minu hinnangul tuulisem kui juunis aga muidu hea nagu ikka. Seega soov oli eelkõige ületada iseenda kevadest aega.
Mis selle paari kuu jooksul siis juhtunud oli - tehnika oli sama (tavaline grupisõidu ratas, ei mingeid aero jubinaid :)), alates juuli kuu esimesest poolest on regulaarselt trenni tehtud (enne sai tegeletud jooksuga ja puhatud).

Milline siis oli tulemus - SUPER.
Aeg paranes umbes 22 sekundi võrra, mis minu hinnangul on päris hea tulemus.
Osalejaid oli sel korral vähem kui juunis, mistõttu koht ei anna otsest pilti aga kuna distants oli sama siis loeb aeg.
Tundub, et mingi areng on isegi suvega olnud :)

Eks nüüd tuleb seda positiivset emotsiooni ära kasutada ja edasi panna.

Ahjaa ametlik aeg eile - 16:43.80, keskmine kiirus 35.86 km/h

esmaspäev, 19. august 2013

Võistlused alga

Nädal läbi, lõppes see seda korda võistlusega.
Kuna treeningplaan on siiani näinud ette laupäeviti intensiivsemat ja pikemat treeningut ning pühapäeval kergemat keskmise pikkusega trenni, siis seda korda sai päevad ümber vahetatud.

Laupäeval tegin koos sõbraga Tartu kandis väikse tiiru. Sõidu tegi huvitavamaks tuul, mis ühes suunas puhus vastu - õnneks teisel suunas lükkas edasi. Samuti tegid sõidu huvitavamaks mäed või künkad. Siit Põhja-Eestist vaadates on tegemist mägedega. Lõuna-Euroopa kandist tulles kindlasti vaid küngastega või siis üldse sileda maaga :).

Pühapäeval ootas ees Filter Maanteekarikasarja viimane etapp - Võru rattaralli. Väljavõte raja tutvustusest:
[...] Kasaritsa poole - selle lõigu teisel kilomeetril on esimene suurem tõus. Kasaritsast liigutakse edasi Rõuge poole ning vahetult enne Rõuget pööratakse Haanja suunas -  tee on kurviline ja mägine, 8  kilomeetri jooksul ronitakse kaks 12% tõusu; tõusumeetreid koguneb sellel lõigul ligi 120. [...] Sõidetakse kuni Vaskna järve ristmikuni, kus peale parempööret ootab ees 2km tavaliselt väga heas korras olevat ja viimasel kilomeetril väga käänulist kruusateed. [...] Ees ootab jälle üks terav 12% tõusuga Plaksi mägi. [...] Enne Võru linna piiri tehakse aga pööre paremale, jätkatakse mööda Kubija teed suunaga Meegomäe poole - ees ootab  korralik tõusude jada. [...]
Lisaks kirjeldatud tõusudele rõõmustati sõitjaid ka korraliku tuulega, seega kohe ekstra mõnusalt raskeks oli sõit tehtud.
Enda eesmärk oli sattuda kusagile gruppi ja sealt kasvõi silmamunade peal kinni hoida. Kinnihoidmine muutus eriti oluliseks pärast hommikul aknast välja vaatamist ja tuult nähes.
Ainus häda Filtri sõitude juures on, et väga väga osaleb lihtsaid harrastajaid - võrreldes Tartu Rattaralliga on osalejaid ikka kaduv vähe. Nii nägingi juba esimese 3-4 km'i järel, et ees on juba palju rahvast ehk siis tagant enam kedagi tulemas ei ole.
Üldiselt õnnestus sõita plaani kohaselt, kahju on ainult kruusa lõigust, kus mingil hetkel pääses eest seltskond, keda nägin moodustavat täitsa korraliku grupi. Järgnenud laskumistel nägin alguses gruppi veel ühe-teise tõusu-kurvi taga aga no egas ma väga pingutanud ka ning üksinda seltskonnale järgi surumine oleks olnud ette ebaõnnestunud katse.
Õnneks tuli tagant veel rahvast - teadsin, et seal on rahvast ja sõitsingi endale mõnusas tempos, et küll nad järgi tulevad - nendega sai siis päris pikalt koos sõidetud. Raja ainsa joogipunktini jõudes grupp lagunes - alguse sai lagunemine eelnenud tõusudel ja korraliku "laksu" joogipunktis - mõned sõitsid sealt läbi, mõni jäi jooki võtma (mina nende seas). Aga ei midagi hullu - vaikselt tuli väike punt kokku ja nii sõitsimegi rahulikult edasi.
Ühel kaasvõistlejal oli ebaõnne kui kusagil 10 km-i enne lõppu kumm puru läks, teisel kaasvõistlejal kiskusid jalad krampi - andsin kaasa võetud magneesiumi talle aga finishis nägin toda uuesti ja tundus, et polnd abi väga olnud - nii see meie grupp järjest väiksemaks jäigi. Umbes 5 km-i enne lõppu jäin hetkeks grupist maha ja esialgu mõtlesin, et ahh mis ma ikka sabistan - kohe kohal ja nii. Kui aga nägin kell ja jäänud maad, et 3 tunni piir võimalik veel ületada, siis vajutasin pedaalidele, sain kaks enda grupi kaaslast kätte, sõitsin ka neist mööda aga kolm tüüpi olid piisavalt kaugel ning kuna viimane 1,5 km-i oli vastu tuult ja aega 3 tunni alistamiseks oli küll, siis lasin jala natukene sirgeks.
Finishi sirgel sai kaasa elama tulnud pereliikmetele veel patsu ka lüüa ja nii ma olingi kohal 212 kohaga, kaotust esimesele 41 min 34 sekundit.

Peamine see, et 3 tunni piir sai ületatud. Kusjuures see 3 tunni piir oli pandud ajal kui välja kuulutatud distantsi pikkuseks pidi olema 90 km-i. Tegelik pikkus venis aga 95-96 km-ini (algselt kuulutati välja ametlikuks pikkuseks 95 aga finishis oli kirjas 96, GPS fikseeris ka 96).

Nädala kokkuvõttes sai mitu korda vihmaga sõidetud ja pealaest jalatallani märg oldud. Treeningaega kogunes 9:41, läbitud sai umbes 275 km-i.


Käesoleval nädalal on koguni kaks võistlust plaanis - kolmapäeval lühike ja kiire tempo sõit Pirital (suve alguse aja võiks suuta üle sõita) ning pühapäeval aga Fakto Auto Tallinna Rahvasõit.

neljapäev, 15. august 2013

3000

Täna sai läbitud selle hooaja 3000ndas kilomeeter.

Umbes täpselt juhtus see Viljandi maanteel, vist suure - Tallinn - sildi läheduses või tsipa enne.

Tõsisematel ratturitel on 3000 läbitud kindlasti juba Aprilli lõpuks aga no eks peab ju muude asjadega ka tegelema :)


Aga kui rääkida numbritest veel, siis eelmisel aastal jäi terve hooaja jooksul läbitud distants 2900 km'i alla. Aasta varem tuli hooaja lõpuks kokku 12 kilomeetrit üle 3000nde.

Eks näis palju aasta lõpuks ette tuleb :)

esmaspäev, 12. august 2013

Kergelt

Saigi see rahulik nädal läbi. Ajaliselt suutsin plaani 50 minutiga ületada aga intensiivsuselt üritasin võimalikult plaanis püsida. Ajalise ületamise põhi süüdlasteks oli asjaolu, et tegin trenne hommikul, enne tööle minemist.

Mulle kohe meeldivad need hommikused trennid - teed oma sõidu ära, jõuad tööle, siis sööd natukene ja päev võib alata. Tööpäev läbi saab siis vurad kodu ja terve õhtu vaba. Eks ta muidugi teine korda ole ka nii, et istud siis õhul maha ja ei oskagi midagi selle ajaga peale hakata. Aga noh eks siin ole asi ju ainult enda fantaasias ja viitsimises kinni.

Igatahes peaaegu 7 ja pool tundi trenni eelmine nädal ja umbes 195 km-i.


Trennidest peatuks vaid hetkeks laupäevasel sõidul, kus mõtlesin liikuda mööda Tartu mnt'd Tuhalani ja siis läbi Kiili tagasi. Muidu päris hea ja tore ringike, ainsaks miinuseks oli umbes 5 km'ne või nii kruusa lõik. Kuna aga sama päeva hommikul lugesin, et Võru rattarallil (kuhu plaan minna) lisati ka üks kruusa lõik, siis võtsin seda kui ettevalmistavat treeningut :).
Ahjaa, üldiselt oli see kruusa osa täitsa läbitav maanteerattaga - hea tugev ja kohati päris sile tee.

Sel nädalal siis tuleb intensiivsust kõvasti juurde ja plaanide kohaselt pühapäeval peaks Võrus stardijoonel olema. Kuna eile läks auto katki, siis loodame ja ootame, et auto ikka korda saab, siis õnnestub võistlusele ka minna.

esmaspäev, 5. august 2013

Effort week

Sellist pealkirja kandis siis selle nädalane plaan paberil.
Eks ta oli parajalt raske küll. Isegi kui oli kergem päev siis tuli tsipa pikemalt sõita ja eks nädala lõpuks väsimus kuhjus ka veel lisaks.

Kokku sai trenni tehtud 11 tundi ja 42 minutit, läbitud sai 323 km-i.

Teisipäevasest seiklusest ja nagu ma ise seda nimetasid vaimutugevuse testist sai juba kirjutatud.
Kolmapäeval oli kavas pikem (natukene alla 2 tunni) rahulik sõit, neljapäeval aga paras maasikas - 5 korda 5 minutit max pulsil ehk siis 90% maksimumist ja üles.

Tuleb siinkohal kohe märkida, et lauge peal on ikka krdi keeruline pulsi sinna 90% peale saada. 88 või 87 tuleb veel välja aga edasine on juba keeruline (jalgades pole nagu piisavalt jõudu). Proovisin vändata kiiremini, tegin püsti sõidu lõike sisse jne. Küll aga sain soovitud pulsi kätte väiksest künkast ülesse kiirendades.
Aga noh on selle paari protsendiga nagu on - 5 minutit hakkab jalgadele päris muhedalt.

Laupäeval oli kavas 3 tunnine sõit, mille keskel 4 25 minutilist tsüklit - 12 + 3 minutit kõrgemal pulsil ja 10 taastumiseks jne.
Jalg oli jätkuvalt tsipa pehme ja eks ka üldise motivatsiooniga tekkis trenni alguses probleeme - meeleldi oleks vedelenud lihtsalt. Eelmise õhtu väike grilli pidu ja +26 oma päiksega tegi oma töö. See oli ka esimene 3 tunnine sõit, mille raames jäi kaasa võetud 1,5 liitrist veest väheks. Ostsin siis aga ühe 0,5 liitrit veel juurde.
Kui too trenn algas raskelt siis lõpp - viimane neljas kiirendamine - oli juba päris ok. Lõpuks oli lihtsalt keha väsinud ja tagumik haige aga mida lähemale tuleb trenni lõpp seda kergemaks läheb :)

Pühapäeval tegin otsa veel pea kahe ja poole tunnise kergema sõidu. Tagumik andis ikka tunda ja üldine väsimus samuti aga kes ütles, et raske nädal peaks kerge olema :)

See nädal on selgelt kergem ehk taastav nädal. Siis läheb jälle trill ja trall lahti. Egas palju pole enam jäänudki võistluseni.

teisipäev, 30. juuli 2013

Nädalad lendavad kiiresti

Selline rahulikum nädal möödas.  Natukene üle 10 tunni tuli rattasõitu ja kerge 40 minutit rulluisutamist ka lisaks veel - teine kord sel aastal siis, peaks ikka kolmanda korra ka enne hooaja lõppu ära tegema :).

Jalgrattaga õnnestus läbida 280 km-i ja natukene peale. Midagi erilist ses nädalas polnud - sellised tavalised trennid. Ainus nö ekstreemne olukord oli pühapäevane rahulik sõit, mida sai tehtud +27 kraadi juures. Erinevalt varasematest trennidest siis lausa leitsak :).

Kuigi tänane trenn juba uue nädala arvestuses siis tänased juhtumised väärivad kindlasti märkimist. Plaanis oli 1:30 pikkune trenn, tavapärane ring aga kõrgema intensiivsusega kui tavapäraselt. Kõik algas kenasti kuni sõidetud oli natukene üle 30 minuti ja tundsin, et tagumine rehv kudagi ujub. Lihtne põhjus - rehv hakkas tühjenema. Hüppasin siis ratta seljast maha ja asusin rehvi vahetama. Kõik ju tore kuniks lasin "ampullist" õhu kummi.
Ju oli siis mingi väike kivi jäänud mantli ja õhukummi vahele või oli viimane lihtsalt praak aga nii kui pumba küljest võtsin susises kumm tühjaks tagasi. Egas ma nüüd väga rõõmus selle pärast polnud :).

Et asjad huvitavamad oleks siis muidugi oli kaasa võetud telefonil aku ka ennist tühjaks saanud :). Õnneks olin peatunud kohas, kus teisel pool teed oli üks maja. Astusin aga ligi, et naisele helistada. Peremeest polnd kodus aga naabrinaine rääkis, et tuleb kohe-kohe. Ootasin 20 minutit aga ära ootasin :). Hakkasin kodu poole kõmpima kuniks naene järgi jõudis ja ära viis.

Planeeritud trennist oli umbes 1/3 vaid ju tehtud ja seega kodus uus lohv alla, õhk sisse ja uuesti teele. Õnnestus umbes 30 minutit või nii sõita kui jälle tagumine rehv asus tühjenema. Kuna sel korral polnud gaasi kaasas (poes oli otsas) aga sugu-mugulased lähedal, siis otsustasin need 4 km'i püsti sõites läbida - noh natukene ikka väiksem surve tagumisele veljele.

Rehvi vahetades õnnestus tuvastada, et mantlis oli mingi auk, mis arvatavasti oli kas leidnud uue kivikese või siis punnitas vaikselt õhukumm sealt läbi. Igatahes Mäkaiveri teip mantli siseküljele peale  ja õhk järgi. Seda korda ei hakanud rehvi väga täis puhuma ja nii saigi pooltühja rehviga lõpuni veeretud.

Loodetavasti sai siis täna terve hooaja lohvide kogus ära kulutatud ja rohkem jamasid ei juhtu. Igatahes sai uus väliskumm ostetud, et homme üllatust ei juhtuks. Peab seda väliskummi vähe uurima, kas saab veel elulooma temast või mitte. Eks ta lollikindlam oleks prügikasti ära panna.


Homme kergem trenn aga neljapäeval ootab maasikas - 5 x 5 min max pulsil ehk pulsil üle 90% maksimumist. Põnev saab see trenn olema.

esmaspäev, 22. juuli 2013

Üks läinud, mitu tulemas

Üks nädal jälle seljatatud.
Trennid said kõik peaaegu plaani päraselt ära tehtud. Ilmestama jäi tugev tuul, mis laupäeval kohe mõnuga puhus. Pühapäeval oli ka tuuline aga kas oli siis tuul nõrgem või õnnestus teekonda paremini valida aga ei pidagit märkimisväärset.
Pühapäeval õnnestus selle suve esimene vihmasahmakas ka kätte saada. Üldse on viimane kuu möödunud nii, et ühel ööl sadas, üks päev oli tsipa pilves ja eelmisel nädalal siis sadas paar korda ka päeval - reedel ja pühapäeval. Kuigi pühapäevane sadu oli täpselt selline, et panin kileka selga ja oligi kõik.

Ses mõttes on ideaalsed ilmad olnud olemiseks ja treenimiseks. Viimane nädal oli küll jahedam aga ei midagi hullu.
Eks muidugi varahommikused kellaajad trennide tegemiseks ole ka hea valik olnud - tuult siis tavaliselt ei puhu veel, õhus palju hapniku jne.

Aga laupäeval oli siis esimest korda kavas kaks korda 3 min max pingutust - idee poolest pulsil üle 188 löögi. No ei saanud pulssi nii kõrgele. 184 tuli maksimumiks ei enamat. Võibolla sai liiga raske rauaga vändatud ja peaks hoopis kergemat rauda kasutama, et suurema sageduse pealt see teravus tuleks aga tunne oli küll selline, et vajutad ja vajutad aga pulssi enam kõrgemale ei saa.
Aa no mis sest suurt ikka põdeda - sai üritatud nii kõvasti kui rammu oli. Küll järgmine kord tuleb paremini :)

Treeningtunde tuli kokku 10 ja pool. Distantsi poolest sai läbitud 290 km-i. Seega maht umbes sama, mõned kilomeetrid rohkem.

Sel nädalal on selline rahulikum nädal. Järgmine nädal hakkab "nalja" saama.

esmaspäev, 15. juuli 2013

Algus tehtud

Esimene nädal uuest treeningtsüklist läbitud. Oli edukas, nimelt plaan sai kenasti täidetud.
Kokku tuli treeningtunde 10 ja pool. Laupäevane 3 tunnine sõit oli kõikse pikem, pühapäeval sai kergelt 2 tundi veeretud ning nädala sees sai piirdutud kuni pooleteise tunniste otsadega.
Kui nädala sees nägi treeningplaan ette muuhulgas lõike pulsiga umbes 87% maksimumist siis laupäevane pikem trenn nägi ette alguses 15 minutit pulsiga umbes 87% maksimumist ja siis veel 5 minutit pulsiga kuni 95% maksimumist (reaalsuses jäi maks pulsiks umbes 93% maksimumist).

Kui veel nädala sees tundus 15 minutit kusagil 87% pulsiga palju olevat siis laupäeval tuli endalegi ootamatult kergelt see osa. Kuna laupäeval oli vaja 3 lõiku teha, siis alles kolmanda lõigu keskel tekkis tunne, et on raske. Tundub, et trenni tehes läheb olemine paremaks :)

Nood 5 minutilised lõigud olid muidugi omamoodi keerulised. Viimane 5 minutit oli paras kannatamine aga seda mõnusam oli tunne kui asi tehtud.

Pühapäeval nägi plaan ette paari tunnist grupi sõitu aga kuna gruppi polnud võtta kusagilt, siis käisin veeresin üksi. Võtsin asja rahulikult - noh nii nagu grupi sõidu puhul tavaline. Samas oli keha korralikult väsinud eelmise päeva sõidust ja kippus kangeks jääma. Seega lõpuks oli juba ootus suur, millal 2 tundi küll täis saab :). Oma rolli mängis muidugi ka ilm - päike lajatas nii umbes +26 kraadise õhutemperatuuri saatel ilusti lagi pähe.

Nagu öeldud 10 ja pool tundi kogu trenni sai nädala jooksu tehtud. Läbitud sai umbes 280 km-i. Parasjagu ma arvan.

Uus nädal toob natukene pikemad trennid nädala keskele (1:30 - 1:45) ja pisut rohkem lõike. Samas laupäevane trenn tundub tulema pisut lihtsam, kuna tuleb vaid kaks lõiku teha. Samas erinevus on see, et need lõigud tuleb üksteise otsa kõmmutada ja lisaks tuleb 3 minutit kummagi lõigu lõpus veeta pulsiga üle 95% maksimumist. Eks näis, kuidas see õnnestub.

Selle nädala üle elan, siis järgmine nädal tundub tsipa lihtsam olema, millele aga järgneb selgelt raskem ja keerulisem nädal (maasikas on 5 x 5 minutit üle 95% maks pulsist ühe treeningu jooksul). Eks too nädal ole ka treeningplaanis märgitud kui Hard week :).
Igatahes põnev on :)

teisipäev, 9. juuli 2013

Aitab laisklemisest

Võib öelda, et nalja küll tehtud, nüüd tuleb kõvasti tööd teha, et Septembris korralik rattasõit Otepäe ja Elva vahel teha.

Treeningplaan näed päris hirmus välja - just oma raskuse osas. Pikimad trennid on nädalavahetustel olevad 3 tunnised otsad laupäeval ja 2 tunnised pühapäeval. Nädala see varieerub treeningu pikkus ühe tunni kuni 1:45 vahet. Seega raskus ei seisne mitte tunde ratta seljas istumises (seda on juba natukene ka tehtud) vaid intensiivsuses ehk nagu viimasel ajal siit ja sealt kõlanud on - kvaliteetses treeningus. Siin juures tänud ka Mihklile kommenteerimaks võimalikku treeningut.

Raskemad juhud saavadki need olema, kus tuleb minutit mitu sõita üle 95% pulsiga maksimumist. Eelmisel nädalal tehtud proovi sõidud aga tekitasid küsimusi - kuidas ma selle pulsi 95% maksimumist üldse kätte saan :). Võibolla peaks maks pulssi alandama, siis oleks lihtsam :). Igatahes tundus, et jalgades pole piisavalt teravust ja jõudu, et väntasid kusagilt maalt edasi kiiremini ja jõulisemalt ringi ajada.
Aga kuna nende raskemate treeninguteni on tsipa aega siis loodetavasti organism on nendeks valmis kui aeg käes on.


Ahjaa, täna tegin esimese sutsaka ka juba ära. Kuna sarnase trenni tegin ka eelmine nädal korra ära siis polnd midagi hullu. Homme kerge päev - tunnike rahulikku kulgemist. Ülehomme tsipa raskem väntamine jällegi.


Tulevastest võistlustest niipalju, et kuna Tartu Rullimaratoniga samal päeval toimub sisuliselt koduõues Fakto Auto Tallinna Rahvasõit, siis arvestades eesmärke sai otsustatud sel aastal Rullimaraton ohverdatud ja seega teist aastat järjest Tartu kuuik üritust ei läbi.

esmaspäev, 1. juuli 2013

Rasked otsused

Pärast Võidupüha Maratoni sai mõned päevad puhatud, täpsemalt 3 päeva ei teinud üldse sporti. Siis otsustasin esimesele jooksule minna.
Suuri plaane polnud, kuna polnud teada, mida Võidupüha maratonil valutama hakanud põlv teha võib. Üllatus oli suur kui terve jooksu ajal ei andnud põlv kordagi ennast tunda. Jooks ise oli selline lühike - 53 minutit.
Järgmiseks päevaks oli planeeritud tsipa pikem ja intensiivsem trenn. Alustasin plaani järgi aga kuna tundsin, et reielihased veel maratonist kanged, siis ei hakanud hambad ristis plaanist kinni pidama. Lippasin planeeritud aja maha aga mitte nii intensiivselt kui algselt mõeldud. Kokku sai lipatud 1:08 ja jällegi põlv ei andnud ennast tunda.

Löök tuli reedel, mil oli kavas lühike jooksuke aga pärast paari kilomeetri läbimist hakkas põlv valutama. Jäin mõnel korral seisma, masseerisin lihaseid kuna tundus, et pikkagi pinges lihased (reis ja säär) sikutavad põlve sidemeid ja sellest ka valu.
Kuna oli vaja jõuda punktist A punkti B  siis polnud võimalust ka lihtsalt seisma jääda ja trenn lõpetada. Samas avastasin, et vähe suurema tempoga ja valutava jala põlve kõrgemale tõstes tekkis piisav venitus lihastes, mis andis võimaluse jooks kerge valu taustal lõpuni teha.

Igatahes otsustasin pärast jooksu raske südamega, et Rõuge maratonile jääb minemata. Noh algselt küll tinglikult aga eile rattaga sõitmas käies tuikas põlv vaatamata sellele, et otsest põrutust jalg ei saanud. Nii otsustasingi, et ei hakka ennast Rõuges lõhkuma.
Kahju on sellest, kuna tegemist oleks kindlasti ägeda jooksuga - korraldus on kindlasti väga heal tasemel, rada väljakutsuv, seltskond sõbralik jne-jne.
Loodetavasti saab sellest jooksust uus traditsiooniline jooks ja seega õnnestub järgmistel aastatel seal osaleda.

Nüüd siis tuleb see nädal veel kergemalt võtta ja järgmisest nädalast saab alguse raskem treeningperiood. Tartu Rattamaraton vaja läbida tip-top kohaga ja niisama lihtsalt ma alla ei anna.

Ahjaa, kas keegi veel võiks oma tõlgenduse anda järgnevale lausele: Base with four 25 min. efforts. (12 min. tempo, 3 min. Max. Base for 10 minutes. Repeat four times.)
Base, Tempo ja Max = liikumispulss. Kogu trenni pikkus peaks olema 3 tundi.
Ma saan aru, et Base tasemel tuleb trenn läbida, mille sees on 4 25 minutilist lõiku, mis algavad 12 min tempo pulsiga, seejärel 3 minutit Max pulsil aga siis ? 10 minutit base pulsil jälle, millele järgneb veelkord üldine Base pulsil liikumine? Või peaks need 4 25 minutilist lõiku järjest ära tegema?

esmaspäev, 24. juuni 2013

Pärnumaa Võidupüha maraton

Järjekordne Võidupüha maraton joostud, järjekorras teine. Eks üritab seda seeriat hoida kuniks saab. Poleks ju paha kui 20ndal korral tutvustataks neid üksikuid, kes selle ajani kõik jooksud kaasa teinud :)

Aga sellest korrast rääkides siis lühidalt - algus oli üllatavalt mõnus aga lõpp piin.

Asjadest järjekorras rääkides siis otsustasin enne jooksu juba - võtan sappa ühele endisele töökaaslasele ja lippan temaga koos, kuniks saab. Tavaliselt ta selline 3:50 - 4:00 mees olnud. Kui aga kellalt vaatasin, et esimene kilomeeter sai joostud 4:15ga või midagi sellist, siis ehmatas ära küll.
Algus oli tegelikult päris raske / keeruline - jalad olid rasked ja mõtlesin, et kas tõesti tulebki selline piin. Aga vist umbes paar kilomeetrit või natukene rohkem sai joostud kui tundsin, et oh võib lipata küll.
Kuna esialgse jänese lasin eest ära siis hüppasin hoopis tagant tulnud punti, kus oli 4 - 8 inimest. Päris mõnus tempo oli peal - 5 min/km ja natukene kiiremgi. Tunnet, et raske oleks polnud küll tunda. Hoidsin pilgu eesjooksja kandadel ja samm oli endalegi üllatavalt kerge. Natukene juba kalkuleerisin ja mõtlesin, et kas tõesti ilma spetsiaalse treeninguta ja mitte kõige lihtsamates ilmaoludes teen isikliku rekordi. Kõlas uskumatult.

Kuigi pundi tempo polnud kõikse hullem leidsin, et hambad risti pundiga kaasa ei lähe. Kui tundub, et läheb natukene raskemaks siis lasen pundil minna. Arvasin ka, et tagant tuleb kohe kindlasti veel punte.

Nii juhtuski, et poolmaratoni vahepunktis kaotasin eesolevale seltskonnale 2 minutit. Kusjuures enne ajavõttu olnud toitlustuspunktis sai rahulikult geeli söödud, paar soolakapslit sisse kulistatud ja noh asju rahulikult võttes.
Poolmaratoni aeg oli 1:45:50, ehk siis üllatavalt positiivne. Enesetunne oli hea ja kuna just läksid stardist minema poolmaratoni jooksjad, siis Raeküla metsas sai hakatud neist järjest mööda jooksma. On ikka mõnus tunne küll, kui sul on juba see distants läbitud, mis neil ees ja lippad rahvast mööda.

Nägin ka tempomeistrit - 2 tunni tempo mees oli. Mõtlesin küll, et joostes temaga koos saaksin isikliku reksi peale veel minna. Aga tunne oli ju hea, seega läksin aga tüübist mööda.
Kõik oli tore kuniks kusagil 23ndal kilomeetril või nii lõi täiesti ootamatult paremasse põlve kergelt öeldes rõve valu. Selline vastik närvi valu, mis ei lasknud enam korralikult joosta. Ei tea, kas sai kusagil valesti astutud või olin siiski tempoga alguses liiga teinud, igatahes äkitselt oli täiesti võimatu edasi joosta. Kui tempoga liiga teinuks, siis ma kahtlustan, et andnuks põlv juba varem tunda. Seda korda aga tuli valu ikka väga ootamatult.

Aga noh siit maalt alates hakkas üks suur kannatuste jada. TP'des polnud kahjuks ka valuvaigistit. Ühes sain küll külma peale lasta aga ei noh pikalt sellest abi polnud.
Humoorikas oli see kuda kahes TP's valuvaigistit küsides esimene reaktsioon oli - kas kutsun järele, kas kutsun kiirabi :). Vaatasin neile prouadele otsa umbes pilguga - ära ajaga jama, andke mulle tabletti :).
Aga nii ta siis läks - vaheldumisi jooks ja kõnd. Esimene läbi valu, teine lihtsalt aega võttev aga lõpuni ma jõudsin. Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis Meelis Atonen ka kõrvale. Vestlesime paar sõna ja kuna nägin, et kohe-kohe lõpp käes, siis andsin jalgadele valu - sikutasin sammu pikemaks ja imeliselt kadus ka põlvevalu ning nii ma jõudsingi minutikese enne teda lõpuni.

Enda aeg lõpuks 4:06:35, koht 63.

Arvestades seda, et jooksutrenni polnud pea üldse teinud - mõned üksikud jooksud vaid, siis pole paha. Ma lootsin 4 tunni kanti aega aga arvasin, et pigem tuleb aeg selline 4:30 kanti. Aja parandust aastaga umbes 40 minutit, kohti parandasin 22 võrra.

Kui eelmisel aastal õnnestus Tartus sügisel Võidupüha maratoni aega tunnikesega ületada, siis võiks ju sama ka sel aastal üritada :).

Nüüd aga puhkan ja vaatan, mis jalg teeb. Hetkel on veel plaan Rõuges rajale minna 6 juulil aga kui põlv ikka valu osas järgi ei anna siis jätan selle ürituse ära. Pärast Rõuget kavas hakata ettevalmistuma Tartu Rattamaratoniks ja seega ei saa lubada enda ära lõhkumist Rõuges.

esmaspäev, 17. juuni 2013

Nädal 13 ja 14

Pärast Rattarallit sai paar päeva puhatud ja siis jälle rattaga sõitma mindud.
Nimelt tekkis plaan liituda Hawaii Expressi hommiku veeremisega aga esimesel korral õnnestus hiljaks jääda ja sõitjate otsimine Prita poolt ei andnud tulemit - oldi mindud hoopis Tabasalu ja Muraste poole.
Sama päeva õhtul korraldas Tervisesport väike teoreetilise ja praktilise koolituse Pirita temposõidu rajal. No räägiti jah mingeid tähtsaid asju aga egas väga palju meelde jäänud. Võibolla teekski sellise koolituse / tutvustuse paremaks see kui kas sõidetaks esitaks koos rada läbi, räägitaks pärast seda ja siis sõidetaks uuesti. Või siis mindaks koos rajale, sõidetaks natukene ja olulisematel kohtadel jäädaks seisma, räägitaks põhilised detailid üle ja siis liigutaks edasi.

Neljapäeval oli uus võimalus minna hommikul veerema, seda korda TriSmile klubi poolt korraldatud veeremine. Läksin tsipa varem kodust ära ja sel korral sain ka punti :). Kokku veeresime umbes 60 km.

Nädala lõpetasin aga jooksudega. Laupäeval tegin natukene üle 2 tunnise jooksu, mille raames sai pool tunnikest lipatud Pärnus Niidupargi metsas. Üllatavalt kerge oli seal joosta, kuigi eelmisest aastast on meeles, et raske ja vastik jne.
Pühapäeval tegin natukene üle 9 km-i, millest esimene osa oli soojendus / kerge sörk. Teine osa ehk koju tagasi oli vaba tempoga kulgemine. Eesmärk oli mõnusalt hooga joosta, ilma suuri plaane omamata. Kindlasti aitas selle jooksu juures kaasa see, et iga sammu järel oli täpne ülevaade, kus ma olen ja kui kohe ma kohal olen - see tegi jooksmise lihtsamaks.


Sel nädalal sai siis kolmapäeval Filter Temposõidu karikasarja etapil osaletud. Neljapäeval läksin jälle TriSmilega hommiku veeremisele ja reedel võtsin suuna Jänedale. Sparta suusagrupp korraldas seal laagri ja neil tekkis väga hea mõte - minna Tallinnast Jänedale ratastega.
Egas kõik laagris osalejad ratastega tulnud aga tükki 9 meid oli. Täitsa mõnus veeremine. Lõpu poole läks tsipa paugutamiseks ka aga muidu hea rahulik.
Reede õhtul käisin ja tegin veel väikse jooksu ka. Panin tossud jalga ja asusin mööda suusarada Valgehobusemäe keskuse poole minekule. Eesmärk oli joosta erineva tempoga, erinevatel pinnastel ja reljeefil. Kõik õnnestus kenasti, kuna joostud sai nii asfaldil, kruusal, pehmel metsa teel kui ka heinas. Hommikune ratas oli veel selgelt jalgades tunda ja taevast sadama hakanud vihm kipus vaimu kallale aga kümme minutit üle tunni sai kokku maha lipatud. Head meelt tegi ootamatult kerge minek asfaldil ja sellejuures ka hea tempo. Pehme metsaalune sõi jalgade energiat ja jõudu kohe mõnuga aga seda trenni ma sinna tegema läksingi.
Laupäeval sai suusagrupiga koos Valgehobusemäe suusaradadel suusaimmikat tehtud ja lõppu veel 5 km-i jooksu. Pidi olema küll taastav jooks aga lõpp läks ikka paugutamiseks ära :). Samas mulle sobis. Tundsin kuidas nädalalõpuks võetud eesmärk ennast tühjaks tõmmata on õnnestunud.

Sellega ongi viimase kahe nädala treeningud üles loetletud.
Nüüd ma siis puhkan, homme teen vast kergelt erinevaid jooksu harjutusi ja võibolla mõned lühikesed kiirendused. Kolmapäeval äkki peaks ka midagi tegema või kui mitte siis neljapäeval küll - jälle jooksu harjutused ja lühikesed kiirendused.

Laupäeval kavas selle aasta esimene jooksumaraton - 42 km-i ikka. Suuri plaane pole, peale selle, et sooviks joosta kiiremini kui aasta eest (4:45 oli aeg siis) ja võiks seda korda hüpata kohe alguses mingisse punti. Ahjaa 100 hulka võiks ka tulla - hetke seisuga osalejaid alla 100, seega selle eesmärgiga peaks hakkama saama :).
Kui maraton tehtud tuleb puhata, kuna umbes-täpselt kaks nädalat hiljem lähen jälle maratoni jooksma - Rõuge maraton.

Igatahes tundub, et Pärnus on ees ootamas sarnane ilm aasta  tagusele ajale - päike, soe jne - Rõuges võib samuti sarnaseid olusid oodata.

Ahjaa, pärast Rõuget siis asun juba tõsisemalt ettevalmistuma Tartu Rattamaratoniks. Lihtne ja pealiskaudne arvutus näitas, et TRM'l tuleks saavutada koht 200 hulgas, siis peaks neliküritusel top 100 tagatud olema. Mis see umbes 1300 kohta parandust võrreldes stardiga ära ei ole :).

pühapäev, 16. juuni 2013

Filter Temposõidu Karikasari 2013 - Pirita etapp

Möödunud nädalasse jäi järjekordne Temposõidu karikasarja etapp. Seda korda Pirital. Distantsi pikkus umbes 10 km-i, rada minu hinnangul päris lihtne - vaid kaks korralikumat tõusu, mille puhul teine tõus on vaid 1,5 km-i enne lõppu ja sellele tõusule saab eelnevalt laskumiselt päris hea hooga peale lennata. Ehk siis täitsa mõnus rada.

Muidugi ei tähenda see seda, et sõit oleks lust ja lillepidu.

Start oli Pirita Velodroomi kõrvalt, liiguti mööda Rummu teed kuni Lükati teeni. Pööre vasakule, väiksest laskumisest alla - selline parajalt salakaval laskumine, mis tahab täis hooga võtmiseks natukene rohkem harjutamist / kindlust. Ehk siis enne Lükati sillale minekut olin sunnitud natukene ikka piduritega mängima aga ei midagi olulist, kuigi õige olnuks täie hooga peale lennata - see kurv pole nii hull kui algselt tundub.
Seejärel tuligi sõita mööda Lükati teed, kus kohe oli ka esimene korralik tõus. Üritasin küll natukene tagasi hoida aga no kogemust pole veel, et oskaks nii hästi oma jõudu jagada. Tõusust ülesse saades olid ikka jalad päris mõnusalt paksud aga otsustasin mitte kergelt kerida vaid just juurde vajutada ja kuna järgnevalt oligi rada selline ühtlaselt üles-alla loksuv, siis tegelikult sai päris kähku jalad jälle alla tagasi.
Kloostrimetsa teel jätkus sama kerget üles-alla aga lisandus ka väike vastu tuul. Pea õlgade vahele ja surusin edasi. Sõit viis peaaegu Pirita teeni välja, noh enne tuli tagasi pöörata.
Tagasipööre on ka selgelt asi, mida peaks temposõidu jaoks lausa harjutama. Ei tea kuidas ässad seda teevad aga kusagilt sai just loetud (Äkki oli Postimehe vahel olnud Maratoni lehest), et suure hooga nö viimase piirini, siis räige pidurdus, pööre ja tagasi. Noh hetkel ma nii kohe kindlasti ei tee.

Tagasisõit oli ses mõttes lihtsam, et tuul ju toetas. Kuigi ma pöördes aega kinni ei löönd, siis mulle tundus, et tagasi oli oluliselt kiirem - see tunne tugineb siis kiiruse jälgimisest.
Tagasisõites oligi raskeim osa Lükati teel sillale eelnev tõus (Ambrose vist), millele järgnes aga kohe hea kiire laskumine. Puhkamise asemele, käiasin aga hoogsalt käike alla ja andsin kõvasti hoogu juurde. Tänu sellele heale hoole õnnestus kohe silla järgselt esimene tõusunukike väga kiirelt ära võtta. Siis natukene lauget ja kohe uus järsem tõusuke järgi. Kuna sealt maalt oli lõpuni umbes 1,5 km-i, siis tagasi polnud enam midagi hoida - täie hooga üles, kurv paremale (Rummu teele) ja siis täiega lõpuni.

Soov oli saada siis keskmist üle 35 km/h (mis sellel rajal polnud samas midagi erilist nagu pärast selgus) ja samuti oli soov saada aega alla 17 minuti - see tähendanuks siis aega 35,3 km/h. Mingi hetk tundus, et 17 minutit ei saa kuidagi kätte (pöördel oli aeg vist üle 9 minuti või midagi sellist). Aga kui Rummu teelt sai viimast ponnistust tehtud, siis tundus juba, et saan 17 minutit alistatud. Kahjuks oli Kose tee ristis üks auto just raja reguleerijaga suhtlemas ja viimane ei vaadanud ka seljataha, mis tingis selle, et pidin, et tegema tiiru ümber autot. Lisaks siis väike ettevaatlikus, kuna puudus teadmine, kas auto hakkab kohe sõitma ja kas vaatab peeglitesse või mitte. Kisasin küll aga kuna tuul oli jälle vastu, siis see heli ei jõudnud kuidagi õigete inimesteni.

Lõpuks üle joone ja aeg 17:05.98, keskmine kiirus 35,08 km/h. Kaotust esimesele 3:55.31, koht 227.

Kokkuvõtteks - kuna rada oli lühike ja seega näidati päris häid keskmisi kiirusi, siis koht polnd kõikse parem, samas seda korda sai edestatud 70 osavõtjat, seega pole ka kõikse hullem.
Soovitud aeg jäi pisiasjadesse - natukene siit ja natukene sealt - võibolla isegi finishis sai hoog tsipa liiga vara alla lastud, igatahes enda kell näitas umbes 2-3 sekundit paremat aega.
Igatahes ma jäin rahule. Sai korralikult veremaitse ikka suhu ja pärast sõitu oli olemine mõnusalt kreisi :). Täpselt see, mida temposõit endast kujutab.

Kahjuks nüüd järgmisel sõidul ei saa osaleda ja karta on ka, et teistkordselt ei õnnestu Viimsit sõita aga Piritale võiks ikka teistkordselt veel peale minna ja siis võiks 36 km/h keskmist näidata. Aga eks palju sõltub ka ilmast ja kes krt teab millest veel :).