Üks nädal jälle möödunud. Sellega võib ka sellised rahulikumad ja konkreetse mõtteta treeningud / nädalad kokkuvõtta / ära lõpetada.
Eelmisel nädalal eksisin teisipäeval jõusaali, kus pärast 5 km-i sõudmist ergomeetril tegin veel poole tunni jagu erinevaid harjutusi - pigem oli tegemist tutvumisega, mis / kus, et sellest nädalast juba tõsisemalt jõusaalis rauda liigutada.
Neljapäeval tegin 30 minutilise jooksu, reedel sama pika süvalihaste treeningu.
Laupäeval oli kavas pikem trenn - suusaimitatsioon. Kuigi reedel sadas lumi maha ja kutsuti ka suusatama, siis leidsin, et küll seda lund veel tuleb ja küll jõuab suusatada. No ja kui ei tule, mis siis ikka :). Kokku sai maha jalutatud 15,4 km-i ja aega läks 2:39.
Pühapäeval sai algust tehtud hooaja esimese rulluisu treeninguga, seda siis saalis. Algus oli ikka väga raske - tunnetus oli kadunud, lisaks saali pind teine võrreldes asfaldiga jne. Kokku sai sõidetud koos puhkepausidega 40 minutit.
Selline see nädal siis oligi. Nüüd hakkan valmistuma talviseks hooajaks.
esmaspäev, 29. oktoober 2012
pühapäev, 21. oktoober 2012
TOP 10 koht
Tekkis huvi, et palju neid isikuid peale minu veel oli, kes sel aastal Klubi Tartu Maraton kõigil kuuel pikal distantsil osalesid. Selgus, et 15 lisaks minule.
Kokku 16 tugevat, kellede hulgas platseerusin aegade summa arvestuses täpselt kümnendale kohale. Ei hakanud ennast selle koefitsiendi arvutamisega piinama aga vaevalt see väga palju midagi muutnud oleks.
Ajaliselt läks mul umbes täpselt 20 tundi ja 48 minutit kõige selle peale. Parim aegade tulemusena oli Sulev Lokk napi kümne sekundiga alla 17 tunni.
Enne selle tabeli tegemist sai kunagi varem mõeldud ja arvutatud, et kas 18 tunniga oleksin võimeline need 6 ala ära tegema ning leidsin, et võimatut siin midagi ei ole. Ehk siis mingi eesmärk nagu või nii :).
Samas siiski seda eesmärki endale järgmiseks aastaks ei sea :)
Mõtlesin välja hoopis sellise eesmärgi - TOP 100 hulgas järgmise aasta Tartu Neliküritusel.
Kuna seda järjestust ei panda paika ainult aegade summa põhjal vaid võetakse arvesse ka kaotust esimesele jne, siis otseselt polegi võimalik määrata kui kiiresti peab ühe või teise võistluse läbima aga võrreldes erinevaid võistlejaid seal TOP 100 hulgas, siis põhiline rõhk ja areng tuleb panna rattale. Oma suusa ja jooksu ajaga olen täitsa konkurentsis. Loomulikult on tore ühest ja teisest minuteid kärpida ja eelkõige paremaid kohti saada aga nii häid tulemusi ma ikka ei suuda saada, et rattatulemused võiksid samaks jääda.
Ehk siis kevadel tuleb maantee peal olla umbes 40 minutit kiirem kui sel aastal ja metsas tuleks olla umbes tunni kiirem kui sel aastal. Lihtne :)
Aga nüüd trenni :)
PS! Külg teeb veel valu ja jõu harjutusi pole plaanis läheme paari nädala jooksul teha aga pärast eilset paari tunnist jalutamist Kõrvemaa mägedes läks olemine juba paremaks - juba saab sügavalt hingata ilma terava valuta.
Kokku 16 tugevat, kellede hulgas platseerusin aegade summa arvestuses täpselt kümnendale kohale. Ei hakanud ennast selle koefitsiendi arvutamisega piinama aga vaevalt see väga palju midagi muutnud oleks.
Ajaliselt läks mul umbes täpselt 20 tundi ja 48 minutit kõige selle peale. Parim aegade tulemusena oli Sulev Lokk napi kümne sekundiga alla 17 tunni.
Enne selle tabeli tegemist sai kunagi varem mõeldud ja arvutatud, et kas 18 tunniga oleksin võimeline need 6 ala ära tegema ning leidsin, et võimatut siin midagi ei ole. Ehk siis mingi eesmärk nagu või nii :).
Samas siiski seda eesmärki endale järgmiseks aastaks ei sea :)
Mõtlesin välja hoopis sellise eesmärgi - TOP 100 hulgas järgmise aasta Tartu Neliküritusel.
Kuna seda järjestust ei panda paika ainult aegade summa põhjal vaid võetakse arvesse ka kaotust esimesele jne, siis otseselt polegi võimalik määrata kui kiiresti peab ühe või teise võistluse läbima aga võrreldes erinevaid võistlejaid seal TOP 100 hulgas, siis põhiline rõhk ja areng tuleb panna rattale. Oma suusa ja jooksu ajaga olen täitsa konkurentsis. Loomulikult on tore ühest ja teisest minuteid kärpida ja eelkõige paremaid kohti saada aga nii häid tulemusi ma ikka ei suuda saada, et rattatulemused võiksid samaks jääda.
Ehk siis kevadel tuleb maantee peal olla umbes 40 minutit kiirem kui sel aastal ja metsas tuleks olla umbes tunni kiirem kui sel aastal. Lihtne :)
Aga nüüd trenni :)
PS! Külg teeb veel valu ja jõu harjutusi pole plaanis läheme paari nädala jooksul teha aga pärast eilset paari tunnist jalutamist Kõrvemaa mägedes läks olemine juba paremaks - juba saab sügavalt hingata ilma terava valuta.
reede, 19. oktoober 2012
Esimene Ventti
Umbes kümmekond päeva tagasi sai viimati kirjutatud. Vahepealsel ajal pole eriti millegagi hakkama saanudki. Seega pole nagu põhjust / motivatsiooni kirjutamiseks ka leidnud. Mõni üksik väike trennike.
Küll tekkis soov paar rida kirja panna pärast eilsest, selle sügise esimest IntervallVentti treeningut, kus sai osaletud.Nimelt ei möödunud treening üldsegi mitte soovitult.
Ei mäletagi täpselt, mis hetkel aga ühel hetkel hakkas vasakul rindkere tõsiselt valu tegema. Sügavalt hingamine muutus valulikuks ja kerge nõrkus lõi kätesse. Nii mõnegi harjutuse jätsin kas vahele või tegin siis lihtsalt kergemalt kaasa. Viimased kolm harjutust aga jäidki täitsa tegemata põhjuseks ikka see sama segav valu ning tunne, et kergelt hakkab pilt taskusse minema. Nii kui ruumist lahkusin astusin ka korra vetsust läbi, kuna tekkis vastupandamatu soov oksendada.
Ütleme nii, et olukord ehmatas ära ikka päris korralikult. Kerge jahedus peal, käed nõrgad, nii ma istusin ja mõtlesin, mida edasi teha. Googeldasin kiirelt, et milles viga võib olla ja sain infot, et arvatavasti tegemist roietevaheliste lihastest tuleneva valuga. Vaatamata sellele ja vesteldes ka treeneriga sai otsustatud, et käin erakorralise meditsiini osakonnast läbi ja lasen juhtmed külge panna - las kinnitavad mu rahustuseks, et asi pole südames.
Kuigi EMO's oli päris palju rahvast, siis neid protseduure, mille pärast mina sinna läksin, keegi ei soovinud teha, seega sai kiiresti jaole. Juhtmed külge, vestlused arstiga, igaks petteks ka väike röntgen ülesvõte ja saadeti koju - pane valuvaigistit peale, läheb üle.
Ehk siis tundub, et ise doktorit mängides saadud vastus interneti avarustest vastas seda korda tõele. Tegemist on roietevaheliste lihaste poolt tingitud valuga. Kuna olen samas piirkonnas ka varem üksikuid valu hetki sügavamalt hingates tundnud, siis seega oli eilne trenn hea selleks, et andis lõpuks märku - see piirkond tahab ravi.
Kahjuks aga puudub mul igasugune ülevaade, mis võiks olla see hea ravi. Soovitatud valuvaigisti võtab kindlasti valu vähemaks ja saab inimese moodi hingata jne aga see ju ei paranda asja. Arvata on, et füüsiline tegevus või muud jõua ja ilu numbrid, mis vajavad ülakeha rakendamist on tark hetkel tegemata jätta. Lihasvalude omapära kipub olema tihti see, et nad paranevad ise ära. Loodetavasti juhtub see nii ka sedakorda siis.
Kus kohast või mis ajast esimene hoop sinna küljele sai antud, seda ei teagi. Võibolla mõni rattasõit, kus kukutud võibolla hoopiski suvel tehtud kaevamised või pallimängus kellegagi kokkupõrkamine. Igatahes nüüd peab laskma asjal ära paraneda.
Laupäeval oli kavas muidu minna Kõrvemaale suusaimitatsiooniga tegelema, kuid hetkel olen pigem mitte minemise meeleolus. Või kui minna, siis ilma suusakeppideta, et ainult jalad saaksid tööd.
Ahjaa, vast ei jää see esimene Ventti selle sügise viimaseks :)
Küll tekkis soov paar rida kirja panna pärast eilsest, selle sügise esimest IntervallVentti treeningut, kus sai osaletud.Nimelt ei möödunud treening üldsegi mitte soovitult.
Ei mäletagi täpselt, mis hetkel aga ühel hetkel hakkas vasakul rindkere tõsiselt valu tegema. Sügavalt hingamine muutus valulikuks ja kerge nõrkus lõi kätesse. Nii mõnegi harjutuse jätsin kas vahele või tegin siis lihtsalt kergemalt kaasa. Viimased kolm harjutust aga jäidki täitsa tegemata põhjuseks ikka see sama segav valu ning tunne, et kergelt hakkab pilt taskusse minema. Nii kui ruumist lahkusin astusin ka korra vetsust läbi, kuna tekkis vastupandamatu soov oksendada.
Ütleme nii, et olukord ehmatas ära ikka päris korralikult. Kerge jahedus peal, käed nõrgad, nii ma istusin ja mõtlesin, mida edasi teha. Googeldasin kiirelt, et milles viga võib olla ja sain infot, et arvatavasti tegemist roietevaheliste lihastest tuleneva valuga. Vaatamata sellele ja vesteldes ka treeneriga sai otsustatud, et käin erakorralise meditsiini osakonnast läbi ja lasen juhtmed külge panna - las kinnitavad mu rahustuseks, et asi pole südames.
Kuigi EMO's oli päris palju rahvast, siis neid protseduure, mille pärast mina sinna läksin, keegi ei soovinud teha, seega sai kiiresti jaole. Juhtmed külge, vestlused arstiga, igaks petteks ka väike röntgen ülesvõte ja saadeti koju - pane valuvaigistit peale, läheb üle.
Ehk siis tundub, et ise doktorit mängides saadud vastus interneti avarustest vastas seda korda tõele. Tegemist on roietevaheliste lihaste poolt tingitud valuga. Kuna olen samas piirkonnas ka varem üksikuid valu hetki sügavamalt hingates tundnud, siis seega oli eilne trenn hea selleks, et andis lõpuks märku - see piirkond tahab ravi.
Kahjuks aga puudub mul igasugune ülevaade, mis võiks olla see hea ravi. Soovitatud valuvaigisti võtab kindlasti valu vähemaks ja saab inimese moodi hingata jne aga see ju ei paranda asja. Arvata on, et füüsiline tegevus või muud jõua ja ilu numbrid, mis vajavad ülakeha rakendamist on tark hetkel tegemata jätta. Lihasvalude omapära kipub olema tihti see, et nad paranevad ise ära. Loodetavasti juhtub see nii ka sedakorda siis.
Kus kohast või mis ajast esimene hoop sinna küljele sai antud, seda ei teagi. Võibolla mõni rattasõit, kus kukutud võibolla hoopiski suvel tehtud kaevamised või pallimängus kellegagi kokkupõrkamine. Igatahes nüüd peab laskma asjal ära paraneda.
Laupäeval oli kavas muidu minna Kõrvemaale suusaimitatsiooniga tegelema, kuid hetkel olen pigem mitte minemise meeleolus. Või kui minna, siis ilma suusakeppideta, et ainult jalad saaksid tööd.
Ahjaa, vast ei jää see esimene Ventti selle sügise viimaseks :)
kolmapäev, 10. oktoober 2012
Hooaeg läbi
Vaatasin kalendrit, hindasin enesetunnet ja leidsin, et aitab küll selleks hooajaks võistlemisest. Ahvatlevaid võistlusi leiab siin ja seal pool Eestit aga nii nagu tundsin juba enne Tartu Linnamaratoni, siis vaim tahab puhkust. Ühtegi vigastust kallal pole ja isegi maratonist hakkavad jalad täiesti taastuma, kuid lihtsalt puudub hetkel motivatsioon.
Õnneks on aeg sobiv rihm natukene lõdvaks lasta.
Kindlasti on kavas vaadata läinud hooajale otsa ja analüüsida, mis juhtus ja kuidas ja mida saaks paremini / teisiti teha aga praegu pole motivatsiooni isegi sellist analüüsi teha :).
Lühidalt olen rahul, et enam-vähem enda tulemused olen ära teinud. Mõnelt võistluselt oleks oodanud pisut paremat aga väga suuri põrumisi polnud.
Võetud umbmäärane eesmärk olla parem kui aasta tagasi sai nii ja naa täidetud.
Aasta eest peas keerlema hakanud idee joosta maraton läbi sai teostatud kahel korral. Neist esimesel korral sai tõestatud eelkõige iseendale, et maratoni on võimalik läbida ka ilma vastava ettevalmistuseta ja abivahenditeta (geelid ja muu sarnane kraam). Pärast teistkordset maratoni läbimist aga tunnen, kuidas see spordiala järjest enam ja enam mind köidab.
Mõtteid ja ideid maratoni vallas on juba tekkinud aga tuleval hooajal on plaanide kohaselt kavas osaleda vaid kahel jooksul - Juunis Pärnus ja sügisel Tartus.
Järgmise hooaja osas on lisaks maratonidele mõned mõtted veel, mis oma võistluste poolest ei erine praegu fookuses olnud võistlustest, kuid sihid, vähemalt mõtete tasandil, on seda korda konkreetsemad. Neist ka juba tulevikus :)
Järgnevalt ongi kavas paar nädalat "puhata" - väiksed liigutused kuuluvad puhkuse juurde :) ning siis hiljemalt novembris peab hakkama regulaarselt jälle liigutama, et oma eesmärke täita.
Õnneks on aeg sobiv rihm natukene lõdvaks lasta.
Kindlasti on kavas vaadata läinud hooajale otsa ja analüüsida, mis juhtus ja kuidas ja mida saaks paremini / teisiti teha aga praegu pole motivatsiooni isegi sellist analüüsi teha :).
Lühidalt olen rahul, et enam-vähem enda tulemused olen ära teinud. Mõnelt võistluselt oleks oodanud pisut paremat aga väga suuri põrumisi polnud.
Võetud umbmäärane eesmärk olla parem kui aasta tagasi sai nii ja naa täidetud.
Aasta eest peas keerlema hakanud idee joosta maraton läbi sai teostatud kahel korral. Neist esimesel korral sai tõestatud eelkõige iseendale, et maratoni on võimalik läbida ka ilma vastava ettevalmistuseta ja abivahenditeta (geelid ja muu sarnane kraam). Pärast teistkordset maratoni läbimist aga tunnen, kuidas see spordiala järjest enam ja enam mind köidab.
Mõtteid ja ideid maratoni vallas on juba tekkinud aga tuleval hooajal on plaanide kohaselt kavas osaleda vaid kahel jooksul - Juunis Pärnus ja sügisel Tartus.
Järgmise hooaja osas on lisaks maratonidele mõned mõtted veel, mis oma võistluste poolest ei erine praegu fookuses olnud võistlustest, kuid sihid, vähemalt mõtete tasandil, on seda korda konkreetsemad. Neist ka juba tulevikus :)
Järgnevalt ongi kavas paar nädalat "puhata" - väiksed liigutused kuuluvad puhkuse juurde :) ning siis hiljemalt novembris peab hakkama regulaarselt jälle liigutama, et oma eesmärke täita.
pühapäev, 7. oktoober 2012
1. Tartu Linnamaraton
Ametlik võistlushooaeg sai sellega nüüd läbi. Lõpp ei tulnud küll väga kergelt aga eks ma ise tegin ta ka endale raskeks :).
Aeg 3:44:05, kohaks 147.
Võib öelda, et pole paha, kuid tingitud sportlaslikust vaimust väike halb mekk jäi ikka suhu - tahtnuks paremini.
Stardist võtsin kohe Priit Ailt't sappa, kes oli 3:30 tempomeister. Esimeses sammud olid ok, siis mingi hetkel tundsin parema jala hüppeliigese kandis pakitsust aga paari kilomeetri pärast oli see mure läinud. Ei teagi, mis jama selle parema jalaga on - võibolla ma ei jookse nö sirgelt / võrdselt mõlema jala peale astudes - aga trenni tehes kipub ka parem jalg pingesse minema samast kohast.
Edasine oli täitsa selline ok. Mõtlesin, et üritan 6nda TPni kindlasti pundis vastu pidada ehk umbes 30nda kilomeetrini ja siis vaatab, mis saab. Kui jõudu on, kannatan veel, kui pole annan tempos järgi.
Tegelikkus oli aga see, et olin sunnitud tempos järgi andma juba 5nda TP järel - seltskond läks kähku sealt läbi ja tekkis vahe ning rammu seda vahet kinni võtta enam polnud või vähemalt ma ei soovinud kõigest hingest punnitada.
Mõned kilomeetrid hiljem ja enne 30ndat km-i läks aga raskeks - reielihased muutusid kangeks ning järjest enam hakkasid segama ja valu tegema ka õlad.
Mõlemal juhul põhjus üks - jahe ilm.
Olin küll enne pannud põlvedele ja küünarnukkidele soojendavat kreemi peale ning need kohad ka ei hakanud valutama aga reied ja õlad jäid kreemist ilma ning tulemus oli valus.
Kusjuures terve jooksu ei tekkinud probleeme hingamisega või säärelihastega - võib öelda, et kui reied poleks valu tegema hakanud, siis saanuks kindlasti kiiremini joosta.
Kõige parem lihaste lühenemise näide oli 2 km-i enne lõppu olnud Toomemäe tõus, mille läksin mõnusa rahuliku jooksu sammuga üles, samas kui kõrval inimesed kõndsid. Kõik oli tore aga pärast oli vaja ka mäest alla tulla ja see alla tulemini, jala sirutamine, oli kordades raskem ja seal läksid jälle paar jooksjat minust mööda.
Muud nagu polegi lisada - lõpp oli paras kannatamine aga viimasel 200 meetril suutsin veel isegi kiiremaid samme teha. Eesmärgiks võetud 3:30 tempos olemine kuniks jõudu, toimis. Loomulikult oleks tahtnud seal kauem vastu pidada aga eks siis järgmisel korral. Hasart proovida joosta 3:30 alla, võibolla isegi 3:15 kanti muutus veel suuremaks kui ta varem oli :).
Samas tuleb mainida, et eelmist maratoni aega sai parandatud umbes tunniga, seega võiks ju samas rütmist jätkata :).
Aeg 3:44:05, kohaks 147.
Võib öelda, et pole paha, kuid tingitud sportlaslikust vaimust väike halb mekk jäi ikka suhu - tahtnuks paremini.
Stardist võtsin kohe Priit Ailt't sappa, kes oli 3:30 tempomeister. Esimeses sammud olid ok, siis mingi hetkel tundsin parema jala hüppeliigese kandis pakitsust aga paari kilomeetri pärast oli see mure läinud. Ei teagi, mis jama selle parema jalaga on - võibolla ma ei jookse nö sirgelt / võrdselt mõlema jala peale astudes - aga trenni tehes kipub ka parem jalg pingesse minema samast kohast.
Edasine oli täitsa selline ok. Mõtlesin, et üritan 6nda TPni kindlasti pundis vastu pidada ehk umbes 30nda kilomeetrini ja siis vaatab, mis saab. Kui jõudu on, kannatan veel, kui pole annan tempos järgi.
Tegelikkus oli aga see, et olin sunnitud tempos järgi andma juba 5nda TP järel - seltskond läks kähku sealt läbi ja tekkis vahe ning rammu seda vahet kinni võtta enam polnud või vähemalt ma ei soovinud kõigest hingest punnitada.
Mõned kilomeetrid hiljem ja enne 30ndat km-i läks aga raskeks - reielihased muutusid kangeks ning järjest enam hakkasid segama ja valu tegema ka õlad.
Mõlemal juhul põhjus üks - jahe ilm.
Olin küll enne pannud põlvedele ja küünarnukkidele soojendavat kreemi peale ning need kohad ka ei hakanud valutama aga reied ja õlad jäid kreemist ilma ning tulemus oli valus.
Kusjuures terve jooksu ei tekkinud probleeme hingamisega või säärelihastega - võib öelda, et kui reied poleks valu tegema hakanud, siis saanuks kindlasti kiiremini joosta.
Kõige parem lihaste lühenemise näide oli 2 km-i enne lõppu olnud Toomemäe tõus, mille läksin mõnusa rahuliku jooksu sammuga üles, samas kui kõrval inimesed kõndsid. Kõik oli tore aga pärast oli vaja ka mäest alla tulla ja see alla tulemini, jala sirutamine, oli kordades raskem ja seal läksid jälle paar jooksjat minust mööda.
Muud nagu polegi lisada - lõpp oli paras kannatamine aga viimasel 200 meetril suutsin veel isegi kiiremaid samme teha. Eesmärgiks võetud 3:30 tempos olemine kuniks jõudu, toimis. Loomulikult oleks tahtnud seal kauem vastu pidada aga eks siis järgmisel korral. Hasart proovida joosta 3:30 alla, võibolla isegi 3:15 kanti muutus veel suuremaks kui ta varem oli :).
Samas tuleb mainida, et eelmist maratoni aega sai parandatud umbes tunniga, seega võiks ju samas rütmist jätkata :).
pühapäev, 30. september 2012
Lähemal hooaja lõpule
Enam polegi palju jäänud seda võistlushooaega. Napid 6 päeva ja siis on maraton ning seejärel võib kriipsu alla tõmmata. Olen küll kalendrisse paar võistlust kirja pannud, mida võibolla külastada aga eks näis - Kõva Mehe Duatlon ning Haanja100 jala.
Kui ma neile võistlustele lähen, siis mõnuga võtma. Eks näis, kuidas vaba aega on ja viitsimist, eks vaikselt hakkab nagu kumm tühjaks minema - pole sellist viitsimist nagu hooaja alguses.
Viimane nädal on saanud vähe kergemalt võetud.
Esmaspäeval puhkasin, teisipäeval käisin mängisin palli, kolmapäeval tegin kerge sörgi.
Neljapäeval vähe intensiivsem trenn - 5 korda 2 minutit tempoga alla 4 min/km kohta. Ilm oli kena vihmane, jooks oli täitsa kerge ja nauditav.
Reedel olin töö asjus Jõulumäel ja sattusin kogematta orienteerumisele, sai siis metsas 50 minutit joostud ja punkte otsitud. Hasart läks sisse :)
Laupäeval tegin rahulikuma jooksu keskele 10 korda 30 sekundit täis kiirusega. Jalgades polnud teravust, mis muutis selle jooksu natukene raskemaks aga kõikse hullem kah nüüd ei olnud.
Pühapäeval oli kavas viimane pikem jooks enne maratoni. Muidu rahuliku tempo sisse panin 4 korda 2 km-i tempoga 4:30 min/km kohta. Selline mõnus tunne oli, ei saa öelda, et sellise tempoga suudaks järjest enam maratoni läbida aga väga hull ka ei olnud.
Järgmine nädal võtab asja kergelt, ühe kiiremate lõikudega lühema jooksu plaanin ka nädala keskele.
Kui ma neile võistlustele lähen, siis mõnuga võtma. Eks näis, kuidas vaba aega on ja viitsimist, eks vaikselt hakkab nagu kumm tühjaks minema - pole sellist viitsimist nagu hooaja alguses.
Viimane nädal on saanud vähe kergemalt võetud.
Esmaspäeval puhkasin, teisipäeval käisin mängisin palli, kolmapäeval tegin kerge sörgi.
Neljapäeval vähe intensiivsem trenn - 5 korda 2 minutit tempoga alla 4 min/km kohta. Ilm oli kena vihmane, jooks oli täitsa kerge ja nauditav.
Reedel olin töö asjus Jõulumäel ja sattusin kogematta orienteerumisele, sai siis metsas 50 minutit joostud ja punkte otsitud. Hasart läks sisse :)
Laupäeval tegin rahulikuma jooksu keskele 10 korda 30 sekundit täis kiirusega. Jalgades polnud teravust, mis muutis selle jooksu natukene raskemaks aga kõikse hullem kah nüüd ei olnud.
Pühapäeval oli kavas viimane pikem jooks enne maratoni. Muidu rahuliku tempo sisse panin 4 korda 2 km-i tempoga 4:30 min/km kohta. Selline mõnus tunne oli, ei saa öelda, et sellise tempoga suudaks järjest enam maratoni läbida aga väga hull ka ei olnud.
Järgmine nädal võtab asja kergelt, ühe kiiremate lõikudega lühema jooksu plaanin ka nädala keskele.
pühapäev, 23. september 2012
Kas võidusõitja või sõidu võitja?
Alates reede lõunast kuni pühapäeva lõunani sai veedetud Jõulumäel, kus Sparta spordiklubi korraldas harrastusuusatajatele treeninglaagri. Kuna ajaliselt pakkumine sobis, siis otsustasin samuti minna, kuid mitte rullsuusatama vaid jooksma.
Kant on hea - palju metsaaluseid mägede rohkeid radasid.
Otseselt suuri plaane polnudki, kuid eks mingid planeeritud tegevused sai endale seatud. Võib öelda, et ülehindasin ennast ja alahindasin mägesid ning pehmet maastiku.
Reedel tegin rahulikus tempos 2 tunnise jooksu, mis vaikselt oli tunda ka laupäeval. Samas laupäeval tuli suurem tagasilöök just planeeritud pikemal jooksul. Valisin läbimiseks 25 km-ise matkaraja, kuid selle keskmine osa oli väga-väga raske. Pidevalt üles-alla jne. ning seda väga karmidel tõusudel. Algselt sai valitud tempot hoitud aga lõpuks siiski loobusin ja kulgesin rahulikult lõpuni. Aega läks 25 km-i läbimiseks 2:30.
Laupäeva õhtu poole tegin veel ühe jooksu. Seda korda otsustasin joosta asfaldil, kuna jalad olid päris rasked all. Eks alguses oli seda raskust ka väga tunda. 15 min soojendust, siis 10 km-i tempokamalt - valisin tempo alla 6 min/km-i kohta ja lõpetuseks jälle 15 min lõdvestuseks.
Üldiselt oli küllaltki ok jooks, kuigi jalad andsid endast tunda.
Pühapäeval oli algselt plaanis pikem, 30 km-ne jooks teha aga pärast natukest jooksmist sain aru, et jalad pole ikka päris need. Otsustasin plaani muuta - 10 km-i rahulikult (paar minutit üle tunni) ja siis mõned jooksud mäkke. Üllatusin selles, et jalad olid 10 km-i lõpuks juba täitsa head aga kuna endale sai antud lubadus teise treeningplaani järgi toimida, siis läksin mägesid jooksma.
Kõige pealt 20 korda väiksem küngas (staadioni sirge tõus) ja siis lisaks 5 korda pikem (suusasilla alla) tõus.
Ise ka üllatusin kui mõnus oli kiiresti, täie hooga neid mägesid võtta. Ei mingit raskust jalgades, hea mõnus tunne. Eks need mäed olid ka asfaldil aga siiski.
Lõppu tegin veel 3 km-i maastikul aga see oli päris raske jälle :), kas siis põhjuseks pehme pinnas või rahulik tempo aga no oli raske :)
Sellega võibki siis nädalavahetuse kokku võtta - 8 tundi jooksmist, umbes 75 km-i läbitud. Jalad väsinud aga tunne hea. Võib teinegi kord sarnaseid laagreid teha, samas võiks olla rohkem ettevalmistunud, siis on kasu rohkem.
Samuti kiidan Jõulumäe keskust - väga mõnus koht, hea elada, treenida jne.
Laagris tegi treener D&K meetodil testi, mingi huvitav vidin, meenutab EKG aparaati. Aparaat näitab pärast aeroobset, anaeroobset töövõimet, maks hapniku tarbimist ja sada muud asja. Tõesti ei jäänud kõik meelde. Mis meelde jäi oli väga hea aeroobne töövõime, mitte väga hea anaeroobne töövõime ning ülihea hapniku tarbimine. Viimane olgu mainitud leitakse kasutades matemaatilisi valemeid, mitte maski nagu tervise uuringutele. Aga numbriks oli 76 ml/min/kg kohta.
Üldine resumee oli, et pikemad distantsid peaksid rohkem sobima :) ja muud näitajad kõik head, v.a anaeroobne töövõime.
Pealkirija juurde tulla, siis ühel loengul esitati selline küsimus, kas soovite olla võidusõitja või sõidu võitja. Mõte siis selles, kas lähed distantsi läbima või üritad mingit eesmärki täita - ei pea olema alati võistluse võit :), võit on ka endale seatud eesmärgi täitmine.
Edasi nüüd plaan üldiselt puhata, mõned lühikesed kiirendused mõnedel päevadel teha ja oodata maratoni. Tundub hea plaan olema :)
Kant on hea - palju metsaaluseid mägede rohkeid radasid.
Otseselt suuri plaane polnudki, kuid eks mingid planeeritud tegevused sai endale seatud. Võib öelda, et ülehindasin ennast ja alahindasin mägesid ning pehmet maastiku.
Reedel tegin rahulikus tempos 2 tunnise jooksu, mis vaikselt oli tunda ka laupäeval. Samas laupäeval tuli suurem tagasilöök just planeeritud pikemal jooksul. Valisin läbimiseks 25 km-ise matkaraja, kuid selle keskmine osa oli väga-väga raske. Pidevalt üles-alla jne. ning seda väga karmidel tõusudel. Algselt sai valitud tempot hoitud aga lõpuks siiski loobusin ja kulgesin rahulikult lõpuni. Aega läks 25 km-i läbimiseks 2:30.
Laupäeva õhtu poole tegin veel ühe jooksu. Seda korda otsustasin joosta asfaldil, kuna jalad olid päris rasked all. Eks alguses oli seda raskust ka väga tunda. 15 min soojendust, siis 10 km-i tempokamalt - valisin tempo alla 6 min/km-i kohta ja lõpetuseks jälle 15 min lõdvestuseks.
Üldiselt oli küllaltki ok jooks, kuigi jalad andsid endast tunda.
Pühapäeval oli algselt plaanis pikem, 30 km-ne jooks teha aga pärast natukest jooksmist sain aru, et jalad pole ikka päris need. Otsustasin plaani muuta - 10 km-i rahulikult (paar minutit üle tunni) ja siis mõned jooksud mäkke. Üllatusin selles, et jalad olid 10 km-i lõpuks juba täitsa head aga kuna endale sai antud lubadus teise treeningplaani järgi toimida, siis läksin mägesid jooksma.
Kõige pealt 20 korda väiksem küngas (staadioni sirge tõus) ja siis lisaks 5 korda pikem (suusasilla alla) tõus.
Ise ka üllatusin kui mõnus oli kiiresti, täie hooga neid mägesid võtta. Ei mingit raskust jalgades, hea mõnus tunne. Eks need mäed olid ka asfaldil aga siiski.
Lõppu tegin veel 3 km-i maastikul aga see oli päris raske jälle :), kas siis põhjuseks pehme pinnas või rahulik tempo aga no oli raske :)
Sellega võibki siis nädalavahetuse kokku võtta - 8 tundi jooksmist, umbes 75 km-i läbitud. Jalad väsinud aga tunne hea. Võib teinegi kord sarnaseid laagreid teha, samas võiks olla rohkem ettevalmistunud, siis on kasu rohkem.
Samuti kiidan Jõulumäe keskust - väga mõnus koht, hea elada, treenida jne.
Laagris tegi treener D&K meetodil testi, mingi huvitav vidin, meenutab EKG aparaati. Aparaat näitab pärast aeroobset, anaeroobset töövõimet, maks hapniku tarbimist ja sada muud asja. Tõesti ei jäänud kõik meelde. Mis meelde jäi oli väga hea aeroobne töövõime, mitte väga hea anaeroobne töövõime ning ülihea hapniku tarbimine. Viimane olgu mainitud leitakse kasutades matemaatilisi valemeid, mitte maski nagu tervise uuringutele. Aga numbriks oli 76 ml/min/kg kohta.
Üldine resumee oli, et pikemad distantsid peaksid rohkem sobima :) ja muud näitajad kõik head, v.a anaeroobne töövõime.
Pealkirija juurde tulla, siis ühel loengul esitati selline küsimus, kas soovite olla võidusõitja või sõidu võitja. Mõte siis selles, kas lähed distantsi läbima või üritad mingit eesmärki täita - ei pea olema alati võistluse võit :), võit on ka endale seatud eesmärgi täitmine.
Edasi nüüd plaan üldiselt puhata, mõned lühikesed kiirendused mõnedel päevadel teha ja oodata maratoni. Tundub hea plaan olema :)
esmaspäev, 17. september 2012
Tartu Rattamaraton
Mis sitasti, see uuesti.
Selliselt võiks selle aastase Tartu Rattamaratoni kokku võtta. Meel on natukene mõru aga loota, et aasta-aastalt igal võistlusel tulemused ainult paranevad ja paranevad on ka nagu palju tahetud. Väikseid tagasilööke on vaja, oluline on neist õppida :)
Numbrites väljendus sõit 1494 kohaga ja ajaga 4:16:20.
Egas tegelikkuses pole ei kohal ega ajal vigagi aga soov oli ikkagi 1000 hulga sõita ehk järgmisesse stardigruppi aga selleks pidanuks pea 20 minutit kiiremini väntama. Õnneks jäin napilt ikka samasse gruppi püsima.
Rajast nii palju, et see oli sopane, samas polnud ta vist nii hull kui 2010, mil endal kulus distantsi läbimiseks pea 6 tundi ja võitjalgi 2:50 kanti. Seda korda siis võitja aeg oli 2:38, järgmine mees 2:40 peal.
Kui neid numbreid võrrelda, siis vist edasi minek on toimunud. Samuti tundsin rajal, et teatav edasi minek on toimunud just tõusudel. Nii nagu Elvas, nii ka TRM-il olin pidevalt hädas tõusudel ette jäävate kaasvõistlejatega, kes kulgesid olematus tempos üles või otsustasid sootuks rattalt tulla ja seda muidugi keset tõusu ja loomulikult selliselt, et endal polnud enam võimalik sõita.
Kusjuures viimasel põhjusel sai nii mõnigi tõus mindud jalad klippidest lahti üles, kuna muidu võiks lausa kukkuda kui mõni "tarkur" oma manöövri teeb.
Ma vist olen liiga tagasihoidlik aga stardis sai kõvasti kohti ära antud ja seda just tänu sellele, et võtsin alguse rahulikult ja ei tahtnud ohtlikke olukordi endale ja teistele tekitada. Kuid siis lendavad kes krt teab kuskohast mingid hullud eest, kõrvalt risti läbi jne.
Eks see olegi üks koht, mida järgmisel aastal parandad - piltlikult öeldes, silmad kinni täiega alguses :)
Teine asi, mis vajab parandamist on kiirus. See millest siin paaril korral varem ka mainitud, siis kiiruslikku võimu polnud. Jalg kuidagi tönts all, väntad aga seda teravust pole. Lõpu poole samas sai võimu kätte jalast ja viimased 15 - 20 km-i sai ikka mõnuga lastud.
Peab oma treeningud läbi mõtlema, mida teha ja kuidas. Võimalik, et muud peale võistlemise polegi teha - rohkem võistlusi ja küll siis tuleb osavus ja võim.
Kolmas asi, mis tasub selle aasta võistluselt kaasa võtta on rehvi valik.
Vahetasin enne sõitu esimese ja tagumise rehvi ära - taha läks väiksema mustriga rehv. Kui jätta kõrvale stardis muru peal korra libisemine pidurdamisel, siis muidu pidas see muster küll ja veelgi. Isegi natukene sopasemad või libedamad tõusud läksid kõik kenasti üles.
Probleem tekkis aga esimese ehk suurema mustriga rehviga ja seda just sopasel raja osal, kus sai ikka väga palju aega kaotatud.
Muda kleepus rehvi külge ja vedas amordi all pakid ning nii kõvasti, et ratas enam ei veerenud. Tuli aega kulutada, et muda ära saada, samuti muutus aeglasemaks mudast läbi liikumine. Võibolla aidanuks ka see, kui oleksid rehvi mustri järgi võttes teistpidi alla pannud. Aga noh nüüd juba hilja teada seda.
Kindlasti oleks abi olnud sellest, et ratas selga võtta ja läbi joosta sealt või kiiremini kõndida. Aga kui pulss üleval ja kõik ees lükkavad rattaid, siis sellise lihtsa idee peale ei tule kahjuks.
Sellised tähelepanekud ja mõtted siis selle aasta TRM-ilt.
Eks järgmisel aastal lähen uuesti üritama kohta 1000 hulgas. Kaugemale mõeldes võiks saada sellise stabiilse taseme, et võitjale üle ühe tunni ei kaota, selle aasta aega arvestades pidanuks siis 40 minutit umbes kiiremini sõitma - polnuks halb aeg :)
Üks natukene humoorikas kõrvale põige ka - nimelt kusagilt Harimäelt alla sõites märkasin ühel hetkel, et lehmad jooksevad suurel kiirusel raja poole. Mõtlesin, et küll aedik on ees aga üllatus-üllatus, ei olnudki :). Õnneks sai enne lehmade rajale jooksmist sealt ära pääseda, v.a üks lehm, kes vähe kaugemal raja ääres juba jalutas.
Humooriks juhtum, mis võib muidugi lõppeda ratturile kurvalt. Õnneks pole kuulnud siiani, et kellegil midagi halba oleks juhtunud.
Selliselt võiks selle aastase Tartu Rattamaratoni kokku võtta. Meel on natukene mõru aga loota, et aasta-aastalt igal võistlusel tulemused ainult paranevad ja paranevad on ka nagu palju tahetud. Väikseid tagasilööke on vaja, oluline on neist õppida :)
Numbrites väljendus sõit 1494 kohaga ja ajaga 4:16:20.
Egas tegelikkuses pole ei kohal ega ajal vigagi aga soov oli ikkagi 1000 hulga sõita ehk järgmisesse stardigruppi aga selleks pidanuks pea 20 minutit kiiremini väntama. Õnneks jäin napilt ikka samasse gruppi püsima.
Rajast nii palju, et see oli sopane, samas polnud ta vist nii hull kui 2010, mil endal kulus distantsi läbimiseks pea 6 tundi ja võitjalgi 2:50 kanti. Seda korda siis võitja aeg oli 2:38, järgmine mees 2:40 peal.
Kui neid numbreid võrrelda, siis vist edasi minek on toimunud. Samuti tundsin rajal, et teatav edasi minek on toimunud just tõusudel. Nii nagu Elvas, nii ka TRM-il olin pidevalt hädas tõusudel ette jäävate kaasvõistlejatega, kes kulgesid olematus tempos üles või otsustasid sootuks rattalt tulla ja seda muidugi keset tõusu ja loomulikult selliselt, et endal polnud enam võimalik sõita.
Kusjuures viimasel põhjusel sai nii mõnigi tõus mindud jalad klippidest lahti üles, kuna muidu võiks lausa kukkuda kui mõni "tarkur" oma manöövri teeb.
Ma vist olen liiga tagasihoidlik aga stardis sai kõvasti kohti ära antud ja seda just tänu sellele, et võtsin alguse rahulikult ja ei tahtnud ohtlikke olukordi endale ja teistele tekitada. Kuid siis lendavad kes krt teab kuskohast mingid hullud eest, kõrvalt risti läbi jne.
Eks see olegi üks koht, mida järgmisel aastal parandad - piltlikult öeldes, silmad kinni täiega alguses :)
Teine asi, mis vajab parandamist on kiirus. See millest siin paaril korral varem ka mainitud, siis kiiruslikku võimu polnud. Jalg kuidagi tönts all, väntad aga seda teravust pole. Lõpu poole samas sai võimu kätte jalast ja viimased 15 - 20 km-i sai ikka mõnuga lastud.
Peab oma treeningud läbi mõtlema, mida teha ja kuidas. Võimalik, et muud peale võistlemise polegi teha - rohkem võistlusi ja küll siis tuleb osavus ja võim.
Kolmas asi, mis tasub selle aasta võistluselt kaasa võtta on rehvi valik.
Vahetasin enne sõitu esimese ja tagumise rehvi ära - taha läks väiksema mustriga rehv. Kui jätta kõrvale stardis muru peal korra libisemine pidurdamisel, siis muidu pidas see muster küll ja veelgi. Isegi natukene sopasemad või libedamad tõusud läksid kõik kenasti üles.
Probleem tekkis aga esimese ehk suurema mustriga rehviga ja seda just sopasel raja osal, kus sai ikka väga palju aega kaotatud.
Muda kleepus rehvi külge ja vedas amordi all pakid ning nii kõvasti, et ratas enam ei veerenud. Tuli aega kulutada, et muda ära saada, samuti muutus aeglasemaks mudast läbi liikumine. Võibolla aidanuks ka see, kui oleksid rehvi mustri järgi võttes teistpidi alla pannud. Aga noh nüüd juba hilja teada seda.
Kindlasti oleks abi olnud sellest, et ratas selga võtta ja läbi joosta sealt või kiiremini kõndida. Aga kui pulss üleval ja kõik ees lükkavad rattaid, siis sellise lihtsa idee peale ei tule kahjuks.
Sellised tähelepanekud ja mõtted siis selle aasta TRM-ilt.
Eks järgmisel aastal lähen uuesti üritama kohta 1000 hulgas. Kaugemale mõeldes võiks saada sellise stabiilse taseme, et võitjale üle ühe tunni ei kaota, selle aasta aega arvestades pidanuks siis 40 minutit umbes kiiremini sõitma - polnuks halb aeg :)
Üks natukene humoorikas kõrvale põige ka - nimelt kusagilt Harimäelt alla sõites märkasin ühel hetkel, et lehmad jooksevad suurel kiirusel raja poole. Mõtlesin, et küll aedik on ees aga üllatus-üllatus, ei olnudki :). Õnneks sai enne lehmade rajale jooksmist sealt ära pääseda, v.a üks lehm, kes vähe kaugemal raja ääres juba jalutas.
Humooriks juhtum, mis võib muidugi lõppeda ratturile kurvalt. Õnneks pole kuulnud siiani, et kellegil midagi halba oleks juhtunud.
reede, 14. september 2012
Valmis?
ikka :)
Ehk siis, 48 tunni pärast on selle aastane Tartu Rattamaraton läbi ning esimesed tunded selgenenud. Loodetavasti on hinges rõõm aga kes teab :).
Sel nädalal sai põhiline rõhk pandud puhkamisele, vaadates eelnevaid treeninguid polnud vaja palju analüüsida, et Elva rattamaratonil olnud raske tunne oli tingitud vähesest puhkusest enne võistlust ning liiga intensiivsetest treeningutest. See viga tuli parandada.
Kokku ongi selle nädala sisse mahtunud vaid kaks trenni ning mis peamine, need mõlemad on olnud väga kerged.
Kolmapäeval sai käidud Nõmmel sõitmas. Sõidetud sai kaks tiiru Hiiu staadioni lähedal ja kaks tiiru Harku metsas. Tempo oli rahulik, mõned tõusud sai vähe aktiivsemalt võetud aga üldiselt ei midagi erilist.
Täna käisin tegin mõned ringid Järve metsas. Tempo oli jällegi rahulik, samas sai sisse ka paar aktiivsemat lõiku tehtud, sh proovisin rajal olevat paari tõusu erineval viisil sõita - nii kergemalt kerides kui ka raskema ülekandega. Ütleme nii, et tunne oli mõnus ja julgustav. Eks näis, kuidas pühapäeval läheb.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et trenni on tehtud, puhatud ka, enesetunne tundub ok. Loodetavasti peab tehnika ka kenasti vastu. Igatahes ootan sõitu.
Ehk siis, 48 tunni pärast on selle aastane Tartu Rattamaraton läbi ning esimesed tunded selgenenud. Loodetavasti on hinges rõõm aga kes teab :).
Sel nädalal sai põhiline rõhk pandud puhkamisele, vaadates eelnevaid treeninguid polnud vaja palju analüüsida, et Elva rattamaratonil olnud raske tunne oli tingitud vähesest puhkusest enne võistlust ning liiga intensiivsetest treeningutest. See viga tuli parandada.
Kokku ongi selle nädala sisse mahtunud vaid kaks trenni ning mis peamine, need mõlemad on olnud väga kerged.
Kolmapäeval sai käidud Nõmmel sõitmas. Sõidetud sai kaks tiiru Hiiu staadioni lähedal ja kaks tiiru Harku metsas. Tempo oli rahulik, mõned tõusud sai vähe aktiivsemalt võetud aga üldiselt ei midagi erilist.
Täna käisin tegin mõned ringid Järve metsas. Tempo oli jällegi rahulik, samas sai sisse ka paar aktiivsemat lõiku tehtud, sh proovisin rajal olevat paari tõusu erineval viisil sõita - nii kergemalt kerides kui ka raskema ülekandega. Ütleme nii, et tunne oli mõnus ja julgustav. Eks näis, kuidas pühapäeval läheb.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et trenni on tehtud, puhatud ka, enesetunne tundub ok. Loodetavasti peab tehnika ka kenasti vastu. Igatahes ootan sõitu.
pühapäev, 9. september 2012
Elva rattamaraton
Nii Tartu maratoni peaproov tehtud ehk Elva rattamaraton sõidetud.
Kui eelmisel aastal oli distantsiks 68 km-i, siis selleks aastaks olid korraldajad natukene rada juurde joonistanud ja nii oli distantsiks näidatud 72,6 km-i.
Peale sai mindud sooviga läbida distants umbes 3 tunniga, heal juhul alla 3 tunni isegi. Elvasse läksin koos kahe uue tuttavaga - leidsin endale transpordi läbi velo.clubbers.ee foorumi. Mõnus seltskond oli ja mis peamine - sõitsime sarnase tempoga.
Hommikul oli olemine tsipa väsinud aga jõudsime kenasti kohale ja sooja tehes ei tundunud ka, et seis väga hull oleks. Mida aeg edasi seda rohkem hakkas üldine väsimus tunda andma. Nii oligi, et kui start antud ja kõik minema kihutasid, siis kohe ei liikunud jalad piisava tempoga ja tõsine probleem oli pakutud tempoga kaasa minna.
Nii ma siis sebisin ja sebisin, mingi hetk hakkas rahvast selge ees vastu tulema, samas enesetunne oli nigel. Selline üldine väsimus oli ikka sees ja polnud teravust. See aga andis tunda just kiirematel lõikudel ning Elva rada on väga kiire rada. Väga kiire, siis just teiste analoogsete võistlustega võrreldes.
Mingi hetk sai ühele võistlejale sappa võetud ja nii mõneski mööda mindud ja vaikselt-vaikselt hakkas tulema tunne, et võib sõita küll. Arvan, et ei liialda, kui kusagil pärast teist tundi tekkis alles see tunne, et vot võiks sõita küll. Hakkas kiirus tekkima ja enesetunne läks paremaks. Seda vaatamata asjaolule, et kergelt kippus tibutama ja tugev tuul jahutas keha pidevalt.
Vaatamata kiiruse probleemile üllatusin mägede võtmisel. See koht, nende võistlejate vahel, kus liiklesin, polnud mingit probleemi mäel mitmetest mööda vurada. Samuti tundsin ennast mudastel lõikudel vägagi hästi. Jõudu oli kõvasti ja seda lõpuni välja, kui sai mäge võttes mitmetest nagu postidest mööda mindud ja nad kõvasti kaugusesse jäetud.
Samal põhjusel kadus minevikku ka härra, kellega mõned kilomeetrid koos sai sõidetud ja teisedki tuttavad seljad.
Nagu sain aru varem käinutest, siis oli teada, et raja lõpus ootab veel üks põnev metsatee ees. Esimesed meetrit tsipa hirmutasid aga kuna tunne oli hea, siis hakkasin seal andma. Kuniks üritasin kahest konkurendist korraga mööduda - üks kelle seljataga sõitsin otsustas vaevaliselt kulgeva konkurendi taga mõtlema jääda. Pilk ette näitas, et oh rohi, lähen. Aga tegelikult oli seal all peidus juurikas ja nii ma külili käisin.
Hüppasin püsti tagasi ja sai edasi kihutatud. Peagi sain need kaks konkurenti kätte ja siis leidsin uue juure :) ja jälle pikali. Võttis ikka kiruma küll kui umbes poole kilomeetri sees kaks korda kukud. Pärast teist kukkumist võtsin tsipa rahulikult esimese hooga, see kukkumine mõjus vaimule halvasti. Aga kerge kerimine ja varsti olid kukkumised unustatud ja sai edasi sõidetud.
Rohkem nagu ekstreemsusi ei tulnudki ette. Jõudsin finishisse ja tormasin kohe pessu, jube külm oli olla. Sellega võibki sõidu kokkuvõtta.
Aeg 3:38:44, ehk siis kõvasti alla soovitu. 30 minutit parema ajaga oleksin rahul olnud. Kes teab, mis need põhilised põhjused olid aga tuleb nüüd üle mõelda oma järgmise nädala treeningud. Algne plaan teisipäeval Nõmmele mägesid sõitma minna on hetkel ootele pandud. Homme mõtlen läbi, mida teha. Võibolla jätan mäed ära ja teen Nõmmel või Järve metsas kergemaid ringe ja sinna sisse kiiremaid lõike, et teravust saada.
Üldine tunne on, et Tartu Rattamaratoni silmaspidades on olulisem rõhk panna puhkusele aga et jalad ei unustaks väntamist ära, tuleb natukene kerimas ka käia.
Ahjaa, koht Elvas oli 706, kokku startis 857 sõitjat, 832 sõitjat said aja kirja. Ehk siis kindlalt võistlejate rivi teises pooles :)
Kui eelmisel aastal oli distantsiks 68 km-i, siis selleks aastaks olid korraldajad natukene rada juurde joonistanud ja nii oli distantsiks näidatud 72,6 km-i.
Peale sai mindud sooviga läbida distants umbes 3 tunniga, heal juhul alla 3 tunni isegi. Elvasse läksin koos kahe uue tuttavaga - leidsin endale transpordi läbi velo.clubbers.ee foorumi. Mõnus seltskond oli ja mis peamine - sõitsime sarnase tempoga.
Hommikul oli olemine tsipa väsinud aga jõudsime kenasti kohale ja sooja tehes ei tundunud ka, et seis väga hull oleks. Mida aeg edasi seda rohkem hakkas üldine väsimus tunda andma. Nii oligi, et kui start antud ja kõik minema kihutasid, siis kohe ei liikunud jalad piisava tempoga ja tõsine probleem oli pakutud tempoga kaasa minna.
Nii ma siis sebisin ja sebisin, mingi hetk hakkas rahvast selge ees vastu tulema, samas enesetunne oli nigel. Selline üldine väsimus oli ikka sees ja polnud teravust. See aga andis tunda just kiirematel lõikudel ning Elva rada on väga kiire rada. Väga kiire, siis just teiste analoogsete võistlustega võrreldes.
Mingi hetk sai ühele võistlejale sappa võetud ja nii mõneski mööda mindud ja vaikselt-vaikselt hakkas tulema tunne, et võib sõita küll. Arvan, et ei liialda, kui kusagil pärast teist tundi tekkis alles see tunne, et vot võiks sõita küll. Hakkas kiirus tekkima ja enesetunne läks paremaks. Seda vaatamata asjaolule, et kergelt kippus tibutama ja tugev tuul jahutas keha pidevalt.
Vaatamata kiiruse probleemile üllatusin mägede võtmisel. See koht, nende võistlejate vahel, kus liiklesin, polnud mingit probleemi mäel mitmetest mööda vurada. Samuti tundsin ennast mudastel lõikudel vägagi hästi. Jõudu oli kõvasti ja seda lõpuni välja, kui sai mäge võttes mitmetest nagu postidest mööda mindud ja nad kõvasti kaugusesse jäetud.
Samal põhjusel kadus minevikku ka härra, kellega mõned kilomeetrid koos sai sõidetud ja teisedki tuttavad seljad.
Nagu sain aru varem käinutest, siis oli teada, et raja lõpus ootab veel üks põnev metsatee ees. Esimesed meetrit tsipa hirmutasid aga kuna tunne oli hea, siis hakkasin seal andma. Kuniks üritasin kahest konkurendist korraga mööduda - üks kelle seljataga sõitsin otsustas vaevaliselt kulgeva konkurendi taga mõtlema jääda. Pilk ette näitas, et oh rohi, lähen. Aga tegelikult oli seal all peidus juurikas ja nii ma külili käisin.
Hüppasin püsti tagasi ja sai edasi kihutatud. Peagi sain need kaks konkurenti kätte ja siis leidsin uue juure :) ja jälle pikali. Võttis ikka kiruma küll kui umbes poole kilomeetri sees kaks korda kukud. Pärast teist kukkumist võtsin tsipa rahulikult esimese hooga, see kukkumine mõjus vaimule halvasti. Aga kerge kerimine ja varsti olid kukkumised unustatud ja sai edasi sõidetud.
Rohkem nagu ekstreemsusi ei tulnudki ette. Jõudsin finishisse ja tormasin kohe pessu, jube külm oli olla. Sellega võibki sõidu kokkuvõtta.
Aeg 3:38:44, ehk siis kõvasti alla soovitu. 30 minutit parema ajaga oleksin rahul olnud. Kes teab, mis need põhilised põhjused olid aga tuleb nüüd üle mõelda oma järgmise nädala treeningud. Algne plaan teisipäeval Nõmmele mägesid sõitma minna on hetkel ootele pandud. Homme mõtlen läbi, mida teha. Võibolla jätan mäed ära ja teen Nõmmel või Järve metsas kergemaid ringe ja sinna sisse kiiremaid lõike, et teravust saada.
Üldine tunne on, et Tartu Rattamaratoni silmaspidades on olulisem rõhk panna puhkusele aga et jalad ei unustaks väntamist ära, tuleb natukene kerimas ka käia.
Ahjaa, koht Elvas oli 706, kokku startis 857 sõitjat, 832 sõitjat said aja kirja. Ehk siis kindlalt võistlejate rivi teises pooles :)
pühapäev, 2. september 2012
Pärnu 2 Silla jooks
Üks väike jooksu sutsakas siis rattasõitude vahele tehtud. Noh, et päris tundmatu see jooksmine ei oleks, siis sa ikka mõned korrad ennist ka jooksmas käidud aga eks põhiline rõhk hetkel rattal.
Võistluseks oli Pärnus toimunud Jüri Jaansoni nimeline Kahe silla jooks, kus distantsiks umbes 9 km-i. Kuigi starti ja finishit on ajas natukene liigutatud, seda eelkõige sel põhjusel, et rahvast on kõvasti juurde tulnud, on raja pikkus enam vähem samaks jäänud. Kui siis vahest 300 meetrit on rada pikemaks veninud.
Panin kellale enne võistlust peale programmi, mis nägi ette keskmise kiiruse hoidmist 4:10 - 4:40 vahel, üldiselt sihtisin keskmist kiirust 4:30 min/km kanti, mis andnuks ajaks umbes 40 minutit ja 30 sekundit pealegi.
Stardi positsioon polnud kõige hullem aga siiski umbes 500 jooksjat olid ees pool. Kohe kui stardikoridorides gruppide vahelised lindid ära võeti, üritasin natukene ette poole trügida. Samas lindid võeti päris hilja ära ja poole trügimise peal anti juba start ja minekul ma olingi.
Algus oli mõnusalt kerge ja kui vaatasin kella, mis näitas kilomeetri aega alla 4 min/km kohta, siis ehmusin ja otsustasin tsipa hoogu alla tõmmata. Samas püsis kiirus stabiilselt seal 4:10 min/km kohta. Peas kergelt arvuti töötas, et vasakkaldal, kus rada kitsas ja ka väiksed mäed mängus, et seal võib ühtteist tempos järgi anda ja ikkagi soovitud 40 minutit saab ületatud.
Enne starti sai ühele tuttavale öeldud, et noh 40 minuti piiri sooviks alistada aga teda tahaks eelkõige võita :). Nähes teda umbes 2 kilomeetril ei hakanud kohe mööda ennast suruma, vaid läksin rahulikult edasi ja vaikselt mööda. Nagu selgus jooksis ta pikalt veel minuga ühes tempos. Lõpuks siiski suutsin vahe 30 sekundi peale vedada.
Muus osas rajal nagu midagi väga huvitavat või keerulist polnud. Raja vasakkallas, mille osas kartsin, et see on libe, oli üllatavalt mõnus. Läksin rajale maastikusussiga, võinuks rahulikult asfaldi omaga peale minna.
Viimase 500 meetri peal tõstsin natukene kiirust ka veel ning viimase 200 peal lisasin veelgi, kuniks nägin kella. Alguses silm ei seletanud, et kas aeg on tõesti 35 minutit ja edasi, siis aga selgus tõsiasi, et aeg oli 39 minutit ja juba 50 sekundit ka peale. Üldiselt mõjus see motivatsioonile natukene laastavalt, kuna kell oli ju ilusaid numbreid näidanud ja enda teada polnud hoogu nii palju ka vasakkaldal kaotanud.
Protokollist nähtub, et lõplik aeg 40:08. Noh suures plaanis sai ju eesmärk täidetud :). Kohaks 329, pole ka paha (1530 osalejat sai aja kirja).
Aga millest siis aegade erinevus - tundub, et jalatsiandur on natukene valesti kalibreeritud ja see luges distantsi tsipa pikemaks kui ta tegelikult oli / on. Nimelt mõõtis süsteem välja distantsi pikkuseks 9,1 km-i. Sealt ka see erinevus kiiruses - kui tundus, et kiirus 4:10, siis tegelikult oli vahest 4:20 või natukene enamgi.
A noh, mis siin ikka. Maratoni ajaks peaks asja korda seadistama, muidu seal ka näeb valesid numbreid.
Võib öelda, et jooksuga jäin rahule. Isiklikku reksi parandasin enam kui 3 minutiga. Tulevikus distants läbida 35 minutiga pole üldsegi ulme. Kindlasti võinuks ka täna kiiremini joosta, kui läinuks mõne sobiva seljaga kaasa. Kuid usaldades kella, et hoog on piisav, lõikasin näppu. Järgmine kord olen targem.
Võistluseks oli Pärnus toimunud Jüri Jaansoni nimeline Kahe silla jooks, kus distantsiks umbes 9 km-i. Kuigi starti ja finishit on ajas natukene liigutatud, seda eelkõige sel põhjusel, et rahvast on kõvasti juurde tulnud, on raja pikkus enam vähem samaks jäänud. Kui siis vahest 300 meetrit on rada pikemaks veninud.
Panin kellale enne võistlust peale programmi, mis nägi ette keskmise kiiruse hoidmist 4:10 - 4:40 vahel, üldiselt sihtisin keskmist kiirust 4:30 min/km kanti, mis andnuks ajaks umbes 40 minutit ja 30 sekundit pealegi.
Stardi positsioon polnud kõige hullem aga siiski umbes 500 jooksjat olid ees pool. Kohe kui stardikoridorides gruppide vahelised lindid ära võeti, üritasin natukene ette poole trügida. Samas lindid võeti päris hilja ära ja poole trügimise peal anti juba start ja minekul ma olingi.
Algus oli mõnusalt kerge ja kui vaatasin kella, mis näitas kilomeetri aega alla 4 min/km kohta, siis ehmusin ja otsustasin tsipa hoogu alla tõmmata. Samas püsis kiirus stabiilselt seal 4:10 min/km kohta. Peas kergelt arvuti töötas, et vasakkaldal, kus rada kitsas ja ka väiksed mäed mängus, et seal võib ühtteist tempos järgi anda ja ikkagi soovitud 40 minutit saab ületatud.
Enne starti sai ühele tuttavale öeldud, et noh 40 minuti piiri sooviks alistada aga teda tahaks eelkõige võita :). Nähes teda umbes 2 kilomeetril ei hakanud kohe mööda ennast suruma, vaid läksin rahulikult edasi ja vaikselt mööda. Nagu selgus jooksis ta pikalt veel minuga ühes tempos. Lõpuks siiski suutsin vahe 30 sekundi peale vedada.
Muus osas rajal nagu midagi väga huvitavat või keerulist polnud. Raja vasakkallas, mille osas kartsin, et see on libe, oli üllatavalt mõnus. Läksin rajale maastikusussiga, võinuks rahulikult asfaldi omaga peale minna.
Viimase 500 meetri peal tõstsin natukene kiirust ka veel ning viimase 200 peal lisasin veelgi, kuniks nägin kella. Alguses silm ei seletanud, et kas aeg on tõesti 35 minutit ja edasi, siis aga selgus tõsiasi, et aeg oli 39 minutit ja juba 50 sekundit ka peale. Üldiselt mõjus see motivatsioonile natukene laastavalt, kuna kell oli ju ilusaid numbreid näidanud ja enda teada polnud hoogu nii palju ka vasakkaldal kaotanud.
Protokollist nähtub, et lõplik aeg 40:08. Noh suures plaanis sai ju eesmärk täidetud :). Kohaks 329, pole ka paha (1530 osalejat sai aja kirja).
Aga millest siis aegade erinevus - tundub, et jalatsiandur on natukene valesti kalibreeritud ja see luges distantsi tsipa pikemaks kui ta tegelikult oli / on. Nimelt mõõtis süsteem välja distantsi pikkuseks 9,1 km-i. Sealt ka see erinevus kiiruses - kui tundus, et kiirus 4:10, siis tegelikult oli vahest 4:20 või natukene enamgi.
A noh, mis siin ikka. Maratoni ajaks peaks asja korda seadistama, muidu seal ka näeb valesid numbreid.
Võib öelda, et jooksuga jäin rahule. Isiklikku reksi parandasin enam kui 3 minutiga. Tulevikus distants läbida 35 minutiga pole üldsegi ulme. Kindlasti võinuks ka täna kiiremini joosta, kui läinuks mõne sobiva seljaga kaasa. Kuid usaldades kella, et hoog on piisav, lõikasin näppu. Järgmine kord olen targem.
neljapäev, 30. august 2012
Mõned trennid
Nädala selgroog on murtud ja aeg selgroo murdepunktist teisele poole jäänud trennid kirja panna.
Esmaspäev möödus puhkamise täheall.
Teisipäeval aga ajasin ennast jooksma. Nädalavahetuse trennidest olid jalad vaatamata venitamistele väga-väga valusad. Tööl oli lausa raske esimesi samme teha pärast toolilt tõusmist. Seega oli ka jooksma hakates alguses natukene nagu raske. Õnneks aja jooksul olukord paranes oluliselt.
Kavas oli ülimalt rahulikult kõige pealt sörkida jalad soojaks ja siis teha 7 korda 1 minut kiiresti (tempo umbes 3:30 - 3:50 min/km) ja seejärel 3 minutit kergelt.
Jooksin kodu juures oleval staadionil, millel on 300 meetrine ring. Iga minutiga sai joostud natukene enam kui ringike. Jalad olid üllatavalt head neid kiirendusi tehes. Esimene kiirendus saigi tehtud selliselt, et tempo püsis alla 3 min/km kohta enamuse ajast. Kusagil kuuenda kiirenduse ajal tundsid, et on juba joostud, samas polnud probleemi kiirust tõsta, et see minut vastu pidada. Kuigi jah kiiruse reguleerimine ehk õiges vahemikus püsimine muutus kergemaks ja lihtsamaks - tempo ei läinud liig kõrgele.
Trenni kõige tähelepanu väärsem hetk oli vast see kui mulle pandi staadionil valgustus tööle. Tekkis selline proffi tunne kohe :), samas polnuks probleeme ka pimedas joosta :)
Trenni aeg kokku tuli 59 minutit, läbitud sai napp 8,5 km-i.
Reedel on plaan teha veel üks jooks, siis pikemad lõigud ja madalam kiirus kavas.
Kolmapäeval hüppasin aga ratta selga. Olen nüüd kolm korda käinud maastikurattaga sõitmas ja iga korra järgselt tuleb ratast puhastada :). Eile oli muidu täitsa kuiv aga otsustasin kodust liigelda ümber Ülemiste järve Järve metsa - seda mitte Järvevana teed pidi vaid teiselt poolt. No ja selle sõidu ajal sattusin korra ühele sopasele metsateele ka. Tulemuseks siis ootab mind jälle rattapesu ees :).
Plaan oli sõita 2 tundi, ühelt poolt järve Järve metsa ja teiselt poolt tagasi koju. Kuna Järve metsa jõudmine võttis aega umbes 45 minutit, siis tuli teine sama palju Järve metsa 2,5 km-isel rajal tiirelda. Palju neid ringe seal tehtud sai ma ei teagi aga täitsa mõnus oli. Tempo oli hea ning asjad mida võib mägedeks nimetada olid väga lihtsad ja kergelt sõidetavad. Mingi hetk tekkis nagu lihtsalt tüdimus, kuna kell ei liikunud ega liikunud :). Sai siis mõned ringid kergemalt võetud, et ei peaks enam tiirutama :)
Rajal kohtasin ka ühte "kipsjalg" sportlast :), kelle nägemine ehmatas ja üllatas nõnna palju, et oli vaja kiiresti-kiiresti pidurdada ja kontrollida, kas tõesti tema :). Pidurdus muidugi tekitas jooksjal väikse ärevuse või ehmatuse, mis tegi päeva kohe paremaks :).
Kokku tuli sõiduaega planeeritud 2 tundi, läbitud sai selle ajaga umbes 46,7 km-i (GPS-i ja rattaanduri andmed erinevad aga arvatavasti on rattaanduris viga - vale rattasuurus sisestatud). Enesetunne oli mõnus.
Selline see nädala algus siis oli. Täna puhkan, reedel väike jooks koos väikse kiirendusega, laupäeval teen rahulikuma rattasõidu ning pühapäeval Kahe Silla jooks. Plaan on panna kellale jälle piirkiirused paika ning minna üritama aega alla 40 minuti.
Esmaspäev möödus puhkamise täheall.
Teisipäeval aga ajasin ennast jooksma. Nädalavahetuse trennidest olid jalad vaatamata venitamistele väga-väga valusad. Tööl oli lausa raske esimesi samme teha pärast toolilt tõusmist. Seega oli ka jooksma hakates alguses natukene nagu raske. Õnneks aja jooksul olukord paranes oluliselt.
Kavas oli ülimalt rahulikult kõige pealt sörkida jalad soojaks ja siis teha 7 korda 1 minut kiiresti (tempo umbes 3:30 - 3:50 min/km) ja seejärel 3 minutit kergelt.
Jooksin kodu juures oleval staadionil, millel on 300 meetrine ring. Iga minutiga sai joostud natukene enam kui ringike. Jalad olid üllatavalt head neid kiirendusi tehes. Esimene kiirendus saigi tehtud selliselt, et tempo püsis alla 3 min/km kohta enamuse ajast. Kusagil kuuenda kiirenduse ajal tundsid, et on juba joostud, samas polnud probleemi kiirust tõsta, et see minut vastu pidada. Kuigi jah kiiruse reguleerimine ehk õiges vahemikus püsimine muutus kergemaks ja lihtsamaks - tempo ei läinud liig kõrgele.
Trenni kõige tähelepanu väärsem hetk oli vast see kui mulle pandi staadionil valgustus tööle. Tekkis selline proffi tunne kohe :), samas polnuks probleeme ka pimedas joosta :)
Trenni aeg kokku tuli 59 minutit, läbitud sai napp 8,5 km-i.
Reedel on plaan teha veel üks jooks, siis pikemad lõigud ja madalam kiirus kavas.
Kolmapäeval hüppasin aga ratta selga. Olen nüüd kolm korda käinud maastikurattaga sõitmas ja iga korra järgselt tuleb ratast puhastada :). Eile oli muidu täitsa kuiv aga otsustasin kodust liigelda ümber Ülemiste järve Järve metsa - seda mitte Järvevana teed pidi vaid teiselt poolt. No ja selle sõidu ajal sattusin korra ühele sopasele metsateele ka. Tulemuseks siis ootab mind jälle rattapesu ees :).
Plaan oli sõita 2 tundi, ühelt poolt järve Järve metsa ja teiselt poolt tagasi koju. Kuna Järve metsa jõudmine võttis aega umbes 45 minutit, siis tuli teine sama palju Järve metsa 2,5 km-isel rajal tiirelda. Palju neid ringe seal tehtud sai ma ei teagi aga täitsa mõnus oli. Tempo oli hea ning asjad mida võib mägedeks nimetada olid väga lihtsad ja kergelt sõidetavad. Mingi hetk tekkis nagu lihtsalt tüdimus, kuna kell ei liikunud ega liikunud :). Sai siis mõned ringid kergemalt võetud, et ei peaks enam tiirutama :)
Rajal kohtasin ka ühte "kipsjalg" sportlast :), kelle nägemine ehmatas ja üllatas nõnna palju, et oli vaja kiiresti-kiiresti pidurdada ja kontrollida, kas tõesti tema :). Pidurdus muidugi tekitas jooksjal väikse ärevuse või ehmatuse, mis tegi päeva kohe paremaks :).
Kokku tuli sõiduaega planeeritud 2 tundi, läbitud sai selle ajaga umbes 46,7 km-i (GPS-i ja rattaanduri andmed erinevad aga arvatavasti on rattaanduris viga - vale rattasuurus sisestatud). Enesetunne oli mõnus.
Selline see nädala algus siis oli. Täna puhkan, reedel väike jooks koos väikse kiirendusega, laupäeval teen rahulikuma rattasõidu ning pühapäeval Kahe Silla jooks. Plaan on panna kellale jälle piirkiirused paika ning minna üritama aega alla 40 minuti.
esmaspäev, 27. august 2012
Nädalavahetus
Kuna Jõulumäele ei läinud aga rattaga sõita oli vaja, siis läksin laupäeval Nõmmele. Plaaniks oli sõita Nõmme-Harku ringi - 15 km-i ring. Alguses mõtlesin, et võiks 4 ringi ära sõita või isegi tsipa rohkem aga muutsin plaani, kuna sõidu ajal tundsin, et see oleks liigne pingutus. Kuigi noh kui trenn sai tehtud, siis tundsin siiski, et võinuks ju veel sõita :).
Aga auto parkisin jälle Rahumäe kalmistu lähedale, sõitsin Nõmmele ja seejärel hakkasin "kütma". Kokku sai tehtud 3 täis ringi. Lisaks tegin viimase 3nda ringi ajal täiendava tiiru Harku pool (umbes 10 km-ine ring) ja viimaselt ringilt tulles ja laskudes Nõmme spordikeskuse poole sai pärast "mäe" alt läbi sõitmist mindud tõusust (ringil teine tõus) üles ja tegin peale ühe Hiiu staadioni juurest mööda mineva ringi.
Kokku tuli distantsiks umbes 62,5 km-i, aega läks 2:33.
Jäin täitsa rahule selle pingutusega. Mäed said kõik sõites võetud. Harku poolsel osal tundus isegi kiirust olema. Seega tuleb veel natukene pingutada ja siis võib ennast võistlustel proovile panna.
Tõusudel õnnestus sedakorda vähem vinderdatud rattaga, mis tundus, et mõjus päris hästi edasi liikumisele. Samuti otsustasin tagant kõige suuremale hammasrattale mitte üle minna. Jõudu ennast üles lükata oli ja liigse kerimise puhul tundus kuidagi osa võimu õhku minevat. Rääkimata siis asjaolust, et tehnika veab vähe alt.
Tehnika osas on probleeme tagumise käiguvahetusega ning esiamordiga. Eks peab need asjad enne olulisi võistlusi korda laskma teha. Hetkel amort vajub liiga läbi ja see teeb tõusu võtmise vähe raskemaks no ja rääkimata siis sellest, et iga käiguvahetust teed väikse hirmuga, mis saab.
Pühapäeval tegin üle pika aja ühe jooksu.
Plaanis oli 75 minutit jooksu aeroobsestsonis. Algselt planeeritud tempo 6:40 min/km kohta sai kiiresti ümber joostud. Tegelik tempo oli alla 6 min/km.
Nii juhtuski, et kokku sai läbitud pea 12,8 km'i, aeg läks 1:16.
Enesetunne oli alguses päris raske. Oli tunda, et jalad ei ole harjunud jooksmisega. Trenni kestel läks olemine paremaks aga pärast trenni olid jalad ikka päris väsinud ja valusad.
Käesoleva nädala sees peaks korra või paar veel tossud jalga panema, kuna nädalavahetusel vaja Pärnus kahele sillale tiir peale teha. Vaatab, kuidas enesetunne nädala jooksul muutub aga eesmärgiks võiks võtta kiiruse umbes 4:25 - 4:35 min/km, mis tähendab pea 9 km-i läbimist ajaga 41/42 minutit. Kas selline plaan ka õnnestub selgub hiljem :).
Aga auto parkisin jälle Rahumäe kalmistu lähedale, sõitsin Nõmmele ja seejärel hakkasin "kütma". Kokku sai tehtud 3 täis ringi. Lisaks tegin viimase 3nda ringi ajal täiendava tiiru Harku pool (umbes 10 km-ine ring) ja viimaselt ringilt tulles ja laskudes Nõmme spordikeskuse poole sai pärast "mäe" alt läbi sõitmist mindud tõusust (ringil teine tõus) üles ja tegin peale ühe Hiiu staadioni juurest mööda mineva ringi.
Kokku tuli distantsiks umbes 62,5 km-i, aega läks 2:33.
Jäin täitsa rahule selle pingutusega. Mäed said kõik sõites võetud. Harku poolsel osal tundus isegi kiirust olema. Seega tuleb veel natukene pingutada ja siis võib ennast võistlustel proovile panna.
Tõusudel õnnestus sedakorda vähem vinderdatud rattaga, mis tundus, et mõjus päris hästi edasi liikumisele. Samuti otsustasin tagant kõige suuremale hammasrattale mitte üle minna. Jõudu ennast üles lükata oli ja liigse kerimise puhul tundus kuidagi osa võimu õhku minevat. Rääkimata siis asjaolust, et tehnika veab vähe alt.
Tehnika osas on probleeme tagumise käiguvahetusega ning esiamordiga. Eks peab need asjad enne olulisi võistlusi korda laskma teha. Hetkel amort vajub liiga läbi ja see teeb tõusu võtmise vähe raskemaks no ja rääkimata siis sellest, et iga käiguvahetust teed väikse hirmuga, mis saab.
Pühapäeval tegin üle pika aja ühe jooksu.
Plaanis oli 75 minutit jooksu aeroobsestsonis. Algselt planeeritud tempo 6:40 min/km kohta sai kiiresti ümber joostud. Tegelik tempo oli alla 6 min/km.
Nii juhtuski, et kokku sai läbitud pea 12,8 km'i, aeg läks 1:16.
Enesetunne oli alguses päris raske. Oli tunda, et jalad ei ole harjunud jooksmisega. Trenni kestel läks olemine paremaks aga pärast trenni olid jalad ikka päris väsinud ja valusad.
Käesoleva nädala sees peaks korra või paar veel tossud jalga panema, kuna nädalavahetusel vaja Pärnus kahele sillale tiir peale teha. Vaatab, kuidas enesetunne nädala jooksul muutub aga eesmärgiks võiks võtta kiiruse umbes 4:25 - 4:35 min/km, mis tähendab pea 9 km-i läbimist ajaga 41/42 minutit. Kas selline plaan ka õnnestub selgub hiljem :).
reede, 24. august 2012
Jõulumäe rattamaraton
Võistlus, kus pidin osalema, kuid oma lohakusest tingituna ei osale. Võibolla on see isegi hea, kes teab :). Igatahes pärast registreerimist olin reg tasu maksmisel märkinud vale isiku saajaks ja nii see raha kontole tagasi tuli. Loomulikult ei vaadanud seda varem kui alles eile. Stardiporotokoll oli juba ära saadetud ja lisada enam kedagi võimalik polnud.
Starti saaks minna ka koha peal registreerides aga kuna tegemist pole mingi tähtsa võistlusega minu jaoks, siis seda kulu ma pole nõus tegema. Noh ja kindlasti saaks mõne käest osta ka stardikoha aga jällegi, ei näinud põhjust punnitamiseks ja raha kulutamiseks.
Parem teen kusagil kodukandis trenni ja valmistun selliselt.
Eile oligi päev, kus viisin maastikuratta üle, kes teab, mis aja, välja sõidule. Võtsin suuna Nõmmele. Plaanis oli sõita noid mägesid (või siledat maad kui tuua siia Rein Taaramäe üteluse võrdlus Võru Rattaralli kohta), mis asuvad staadioni juures ehk siis 5 km-isel ringil.
Kuna minekuga jäin hilja peale, siis sõitsin autoga kodust natukene lähemale, nii sai väike soojendus enne mägesid ikka ära tehtud. Väga harjumatu oli alguses maastikurattaga sõita - käte haare laiem, oluliselt pehmem sõita jne-jne. Samas väga kaua ei läinud ja tõusude ajaks oli tunne juba ok, või vähemalt polnud mahti enam erinevust märgata.
Natukene tiirutades kujunes välja ring, mis viis kõikse pealt üles Tähetorni tänava äärsest tõusust, tee alt mineva tunnelini. Siis laskusin tagasi all, teise laskumise alt läbi ja kohe paremale, väike painega tõus. Uuesti sama laskumise peale ning seejärel võtsin suuna suusarajal esimeseks tõusuks oleva tõusu juurde. Piisavalt pikk ja küllaltki järsk lõpus. Edasi siis uuesti samale ringile.
100% kõiki tõuse üles sõita ei õnnestunud. Põhjuseid mitmeid, kuid põhiline siiski enda oskamatus. Mida enam sõitsin, seda enam sain aru, et jõudu nagu on aga ei oska seda õigesti edasi anda. Paaril korral tuli küll ka kett maha aga noh eks see oli ka puhas oma viga - pole väga mõtet tagant suurele hammasrattale vahetada juba raskelt vajutades. Oht, et üle viskab on päris suur, samas jah kuni selle hetkeni saab vahetada küll.
Põhilised hädad, mis siis ilmnesid olid liialt palju lenksuga mängist, mis tähendas, et paaril korral kippus ratas tänu sellele pehmesse pinnasesse minema või lihtsalt mõttetult üle kivide või puude sõitma.
Eks tark oleks mõne teadjaga korra / paar sõita, et need õiged nipid teada saaks, seniks aga tuleb lihtsalt kangutada ja jõuga panna, niipalju kui saab :)
Kokku sõitsin siis kolm ringi, mille raames sai need kolm põhilist tõusu ära võetud. Lisaks sai keskmist tõusu, suusarajal teine tõus, veel kaks korda sõidetud. Korra sõitsin ka 5 km-ise ringi nö ülemise osa läbi, see oli lausa lihtne :).
Kuna Jõulumäe sõit jääb ära, siis mõtlen, mida nädalavahetusega peale hakata :), praegu on mõtetes Nõmme või Kõrvemaa. Nõmme on lähedal, Kõrvemaal aga saaks sõita pikemat ringi, kus siis erineva tõusud sees ja seega rada põnevam.
Starti saaks minna ka koha peal registreerides aga kuna tegemist pole mingi tähtsa võistlusega minu jaoks, siis seda kulu ma pole nõus tegema. Noh ja kindlasti saaks mõne käest osta ka stardikoha aga jällegi, ei näinud põhjust punnitamiseks ja raha kulutamiseks.
Parem teen kusagil kodukandis trenni ja valmistun selliselt.
Eile oligi päev, kus viisin maastikuratta üle, kes teab, mis aja, välja sõidule. Võtsin suuna Nõmmele. Plaanis oli sõita noid mägesid (või siledat maad kui tuua siia Rein Taaramäe üteluse võrdlus Võru Rattaralli kohta), mis asuvad staadioni juures ehk siis 5 km-isel ringil.
Kuna minekuga jäin hilja peale, siis sõitsin autoga kodust natukene lähemale, nii sai väike soojendus enne mägesid ikka ära tehtud. Väga harjumatu oli alguses maastikurattaga sõita - käte haare laiem, oluliselt pehmem sõita jne-jne. Samas väga kaua ei läinud ja tõusude ajaks oli tunne juba ok, või vähemalt polnud mahti enam erinevust märgata.
Natukene tiirutades kujunes välja ring, mis viis kõikse pealt üles Tähetorni tänava äärsest tõusust, tee alt mineva tunnelini. Siis laskusin tagasi all, teise laskumise alt läbi ja kohe paremale, väike painega tõus. Uuesti sama laskumise peale ning seejärel võtsin suuna suusarajal esimeseks tõusuks oleva tõusu juurde. Piisavalt pikk ja küllaltki järsk lõpus. Edasi siis uuesti samale ringile.
100% kõiki tõuse üles sõita ei õnnestunud. Põhjuseid mitmeid, kuid põhiline siiski enda oskamatus. Mida enam sõitsin, seda enam sain aru, et jõudu nagu on aga ei oska seda õigesti edasi anda. Paaril korral tuli küll ka kett maha aga noh eks see oli ka puhas oma viga - pole väga mõtet tagant suurele hammasrattale vahetada juba raskelt vajutades. Oht, et üle viskab on päris suur, samas jah kuni selle hetkeni saab vahetada küll.
Põhilised hädad, mis siis ilmnesid olid liialt palju lenksuga mängist, mis tähendas, et paaril korral kippus ratas tänu sellele pehmesse pinnasesse minema või lihtsalt mõttetult üle kivide või puude sõitma.
Eks tark oleks mõne teadjaga korra / paar sõita, et need õiged nipid teada saaks, seniks aga tuleb lihtsalt kangutada ja jõuga panna, niipalju kui saab :)
Kokku sõitsin siis kolm ringi, mille raames sai need kolm põhilist tõusu ära võetud. Lisaks sai keskmist tõusu, suusarajal teine tõus, veel kaks korda sõidetud. Korra sõitsin ka 5 km-ise ringi nö ülemise osa läbi, see oli lausa lihtne :).
Kuna Jõulumäe sõit jääb ära, siis mõtlen, mida nädalavahetusega peale hakata :), praegu on mõtetes Nõmme või Kõrvemaa. Nõmme on lähedal, Kõrvemaal aga saaks sõita pikemat ringi, kus siis erineva tõusud sees ja seega rada põnevam.
laupäev, 18. august 2012
Tallinn - Pärnu
Õigem oleks küll öelda, et start oli Peetri alevikust ja finish natukene enne Pärnut - Eametsa külas. Aga noh mis nende detailide kallal ikka norida :)
Start hommikul kümmekond minutit pärast 7t, seda selleks, et vältida suuremat liiklust ning jõuaks varem kohale - rohkem aega päeval toimetada.
Plaan - hoida keskmist kiirust umbes 30 km/h ehk siis mõte oli - nelja tunniga sõidan ära. Loomulikult suutsin ära unustada, et distants ju pole 120 km-i vaid pikem. Lõpuks selgus, et distants oli 128,5 km-i.
Liikuma hakates oli tore see, et tuul puudus. Ilmaennustust vaadates tundus, et tuleb lääne või loode tuul, mis oleks tähendanud, et sõidul Tallinn-Pärnu mnt peale saanuks võidelda vastu tuulega. Õnneks siis tuule puudus üldse ja kohe mõnus oli sõita.
Alustasin vaikselt aga kauaks seda vaiksust ei olnud. Hasart oli sees ja nii sai vähe hoogu lisatud. Kodust suure maanteeni oli natukene enam kui 25 km-i, aega läks umbes 53 minutit. Pärast seda siis sai alles selle tunde, et liigun Pärnu poole :).
Edasine sõit läks enam-vähem rahulikult. Kui kaks tundi sõidetud, tegin väikse pausi - sõin banaani ja tsipa tõmbasin hinge. Järgmise sarnase pausi tegin 3 tunni möödudes ning siis viimane paus kui sõidetud oli 3:45. Viimane paus oli osaliselt tingitud vahejuhtumist, mis seisnes esimese ratta kodara purunemises.
Äkki käis pinn ja katki ta oligi. Tulemuseks see, et esimene ratas hakkas nö kaheksas liikuma, mis omakorda tähendas, et iga ratta pöörde ajal oli vähemalt korra ka pidur peal :). Egas liiga lihtne saagi ju üks sõit olla.
Lisaks tekkis kusagilt tuul ja seda häirivalt külje pealt, samas ka natukene vastu puhudes. Jalad olid juba päris pehmed ja nii oli viimane 10 km-i ikka päris korralik kannatus, sest hoogu ei soovinud ju väga alla lasta.
Lõpuks kohal olin, näitas kell sõidu ajaks 4:17:18, mis tähendab, et keskmine kiirus tuli täpselt 30 km/h. Ehk siis plaan sai täidetud ning mis peamine, pole paha keskmine kiirus üksi sõitmise kohta.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli ühe väärt pingutusega ning loodan, et tulevastel võistlustel annab see kõik tunda.
Üritasin ka varasemate aastate tulemusi leida aga ei leidnudki peale ühe, 2010 aasta tulemi. Tea, kas 2011 jäi siis sõitmata ja esimene sõit sai hoopis 2009 tehtud, mille kohta, mul märkmed puuduvad hetkel või mis. Peab teisest arvutist uurima ja otsima erinevaid faile, võibolla ikkagi on mingi märge kusagil. Enda teada nagu kolmas kord sai distants läbitud :)
Aga 2010 aasta kohta järgnev info: 122 km-i, 4:51:20
Tookord sai alustatud keskklinnast, seega oli vähem vaja sõita :).
Järgnevatel aastatel võiks midagi põnevamat teha :). Üks mõte on väike velotuur - kolme päevaga distantsil Pärnu-Tallinn-Tartu-Pärnu. Lihtne see olema ei saaks aga kes ütles, et lihtne peab olema? :)
Start hommikul kümmekond minutit pärast 7t, seda selleks, et vältida suuremat liiklust ning jõuaks varem kohale - rohkem aega päeval toimetada.
Plaan - hoida keskmist kiirust umbes 30 km/h ehk siis mõte oli - nelja tunniga sõidan ära. Loomulikult suutsin ära unustada, et distants ju pole 120 km-i vaid pikem. Lõpuks selgus, et distants oli 128,5 km-i.
Liikuma hakates oli tore see, et tuul puudus. Ilmaennustust vaadates tundus, et tuleb lääne või loode tuul, mis oleks tähendanud, et sõidul Tallinn-Pärnu mnt peale saanuks võidelda vastu tuulega. Õnneks siis tuule puudus üldse ja kohe mõnus oli sõita.
Alustasin vaikselt aga kauaks seda vaiksust ei olnud. Hasart oli sees ja nii sai vähe hoogu lisatud. Kodust suure maanteeni oli natukene enam kui 25 km-i, aega läks umbes 53 minutit. Pärast seda siis sai alles selle tunde, et liigun Pärnu poole :).
Edasine sõit läks enam-vähem rahulikult. Kui kaks tundi sõidetud, tegin väikse pausi - sõin banaani ja tsipa tõmbasin hinge. Järgmise sarnase pausi tegin 3 tunni möödudes ning siis viimane paus kui sõidetud oli 3:45. Viimane paus oli osaliselt tingitud vahejuhtumist, mis seisnes esimese ratta kodara purunemises.
Äkki käis pinn ja katki ta oligi. Tulemuseks see, et esimene ratas hakkas nö kaheksas liikuma, mis omakorda tähendas, et iga ratta pöörde ajal oli vähemalt korra ka pidur peal :). Egas liiga lihtne saagi ju üks sõit olla.
Lisaks tekkis kusagilt tuul ja seda häirivalt külje pealt, samas ka natukene vastu puhudes. Jalad olid juba päris pehmed ja nii oli viimane 10 km-i ikka päris korralik kannatus, sest hoogu ei soovinud ju väga alla lasta.
Lõpuks kohal olin, näitas kell sõidu ajaks 4:17:18, mis tähendab, et keskmine kiirus tuli täpselt 30 km/h. Ehk siis plaan sai täidetud ning mis peamine, pole paha keskmine kiirus üksi sõitmise kohta.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli ühe väärt pingutusega ning loodan, et tulevastel võistlustel annab see kõik tunda.
Üritasin ka varasemate aastate tulemusi leida aga ei leidnudki peale ühe, 2010 aasta tulemi. Tea, kas 2011 jäi siis sõitmata ja esimene sõit sai hoopis 2009 tehtud, mille kohta, mul märkmed puuduvad hetkel või mis. Peab teisest arvutist uurima ja otsima erinevaid faile, võibolla ikkagi on mingi märge kusagil. Enda teada nagu kolmas kord sai distants läbitud :)
Aga 2010 aasta kohta järgnev info: 122 km-i, 4:51:20
Tookord sai alustatud keskklinnast, seega oli vähem vaja sõita :).
Järgnevatel aastatel võiks midagi põnevamat teha :). Üks mõte on väike velotuur - kolme päevaga distantsil Pärnu-Tallinn-Tartu-Pärnu. Lihtne see olema ei saaks aga kes ütles, et lihtne peab olema? :)
Tellimine:
Postitused (Atom)