Postitus, kahel päeval järjest, seda pole juba pikemat aega juhtunud :)
Aga no kuna oli soov rääkida nii ühest kui teisest aga mitte ühes postituses, siis nii ta läks.
1 000 on arv, mis näitab kilomeetreid palju on sel aastal joostes läbitud.
Reaalnumber on tsipa suuremgi, kuna tegelikult sai 1 000 kokku juba eelmise nädala keskel aga siis ei jõudnud kirjutama.
See number ei sisalda trenne, mis läinud kirja kui jooksuharjutused või kui jooks/kõnd treeningud. Nood annaksid veel mõned kilomeetrid lisaks.
Vaadates sellele tuhandele tagasi siis sisaldab see kahte maratoni. Jookse külmaga, vihmaga, palavaga. Jookse äärmiselt rahulikus tempos, kui ka kiireid lõike. Jookse asfaldil, metsas, murul. Jookse hommikul vara, õhtul hilja. Lühikesi ja pikki jookse.
Igav pole olnud ja kui on tekkinudki tunne, et järgmine kilomeeter läheb igavaks on alati saanud midagi muudetud ja nii pole igavus peale tulnud.
Ajalooliselt on 1 000 km'i aastas mu rekord. Samas aasta pole veel läbi ja kindlasti tuleb siia lisa - hommikuid, mil tööle jooksen ja õhtul mil tee tagasi koju viib saab veel mitu olema. Samuti tuleb detsembris üks maraton joosta. Seega ees ootavat distantsi on veel hulga aga arvan, et mitte enam kui 200 km-i (seega väga optimistlikult pakutud).
Ahjaa, selle tähiseni on viinud eelkõige jooksuga tööle ja koju liikumine. Märtsi ja aprilliga sai pool käesolevast tähisest maha joostud ja seda siis just mainitud hommikustele ja õhtustele jooksmistele. Arvata on, et muidu oleks keeruline ennast kokku võtta ja ka aega leida, et iga õhtu 15 km-i joosta.
Kui veel statistilisi numbreid vaadata ja võrrelda hetkeks olnud jooksude keskmist kiirust eelmiste aastate keskmise kiirusega, siis näha on, et areng on olnud umbes 8 - 9% aastaga.
Sarnast arengut silmaspidades võiks 2 aasta pärast joosta maratoni umbes 2:50 ehk tempos 4 min/km kohta. Numbrid on ühed toredad asjad :).
teisipäev, 19. november 2013
esmaspäev, 18. november 2013
Venitamine. Miks?
Eelmisel nädalal käisin järjekordselt kuulamas Tallinna Ülikooli poolt korraldava loengusarja ettekannet. Seda korda oli teemaks - Füsioterapeudilt harrastussportlasele (vigastuste ennetamise, taastumise ja ravi võimalusi).
Ettekande tegijaks oli füsioterapeut Liivia Raudsik, kas andis siis ülevaate levinumatest spordivigastustest, kuidas vigastusi ennetada ja ka tõi välja spordivigastuse riskifaktoreid ja põhjuseid.
Ei hakka siin ümber kirjutama näidatud slaide aga mõned mõtted siiski.
Vigastuste juures korrutas ettekandja pidevalt, et põhilisi vigastusi mis tervisesportlasi kummitavad on kas ülekoormusvigastused või korduvvigastused.
Oma olemuselt erinevad asjad aga tagamõttelt sarnased - ei puhata piisavalt, koormatakse liiga palju / liiga kiiresti oma keha.
Huvitav oli ka slaid, mis puudutas riskifaktoreid, miks spordivigastused tekivad. Nimekirjas oli rohkem asju aga eraldi toodi välja nt sporditehnika (nt kas jooksed õigesti), spordivarustus (nt kas jooksususs on sulle ikkagi sobiv). Lisaks siis märgiti ära nt vanus, painduvus, lihasjõud jne.
Oluline on ka mõista, et vigastus ei teki lihtsalt ühe või teise eelnevalt mainitud tingimuse olemasolust vaid mitu asjaolu peab kokku langema ja see tingib vigastuse. Nt joostes vale tehnikaga ei pruugi veel vigastust tulla, kui jooksusussid on valitud arvestades su tehnikat - tugev kanna toestus / pehmendus, joostes üle kanna või maandudes kannale. Küll aga võib asuda vigastust ootama, kui oled ostnud endale uhked ja kerged ja õhukese tallaga jooksusussid, mis nõuavad üle päka jooksmist aga sa jätkad üle kanna jooksmist.
Kui vigastust saab ennetada tehnika ja varustuse parandamisega, siis esimene nõuab lisaks nt päkale maandumist jooksu ajal ka tugevaid kerelihaseid. Probleem, mida ka ettekandja välja tõi oli asjaolu, et nõrkade kerelihaste puhul keha väsib ja alguses õigena tundunud tehnika laguneb ja pikema trenni puhul lõpuks hakatakse jälle ennast lõhkuma.
Sellest lähtuvalt märkis ettekandja, et väga suurt tähelepanu tuleb pöörata just kerelihaste tugevdamisele. Samuti tuleb ka õigesti sooja teha.
Üheks vigastuste ennetamise faktoriks on toodud ka venitamist. Eelmise nädala ettekandes märkis aga ettekandja, et meie senised seisukohad venitamise teemal on ümber vaadatus ja uuema teooria kohaselt pole staatilisel venitamisel väga suurt mõtet.
Ettekandja tõi isegi välja, et staatiline venitamine vähendab lihasjõudlust ja sportlikku sooritusvõimet. Ehk siis enne treeningut või võistlust staatiline venitus on pigem tulemust pärssiv kui toetav. Küll tekitab staatiline venitamine mõneks minutiks nö parema tunde, kuna lühiajaliselt pareneb liigeseliikuvus aga mõju on lühiajaline ja seega suuremas pildis ei too kasu.
Selleks aga, et ei peaks kangete lihastega ringi liikuma soovitas ettekandja kasutada pilatese rulli, mis aitab painduvust ja liikuvust parandada ilma lihasjõu ja sooritusvõime languseta. Rullima peaks rahulikult, ilma tugeva valuta.
Kui staatiline venitus sai ettekandja poolt halvustava märke külge, siis teine lugu on dünaamilise venitusega.
Olin ka varem lugenud staatilise venitamise "kahjulikkusest" ja paljuski ka ise venitamisele kuluvat aega vähendanud - asendades selle enda poolt tehtava massaažiga, massaažipalliga "mudimisega" jne. Siiski oli uudne kuulata seda seisukohta asjatundja poolt.
Kui ma isiklikult väga ei hämmastunud selle seisukoha puhul, siis selgelt oli märgata, kuidas teised saalis viibijad (mitte kõik) hakkasid nihelema ja kõrval istujatega kommenteerima stiilis - mis hullu juttu ta nüüd ajas :).
Igatahes joosti ettekandjale tormi erinevate küsimustega ja kes teab, millal üritus lõppes :). Ei jäänud neid küsimusi ja vastuseid kuulama.
Seega uued tuuled sporditeaduse maailmas räägivad, et staatiline venitamine pole kasulik ja võib pigem kahju teha. Samas nii nagu lõppes ametlik ettekande osa teisipäeval nii lõpetan ka mina - kui oled harjunud venitama ja tunned, et sellest on abi, siis pole mõtet selle tegevusega lõpetada.
Ettekande tegijaks oli füsioterapeut Liivia Raudsik, kas andis siis ülevaate levinumatest spordivigastustest, kuidas vigastusi ennetada ja ka tõi välja spordivigastuse riskifaktoreid ja põhjuseid.
Ei hakka siin ümber kirjutama näidatud slaide aga mõned mõtted siiski.
Vigastuste juures korrutas ettekandja pidevalt, et põhilisi vigastusi mis tervisesportlasi kummitavad on kas ülekoormusvigastused või korduvvigastused.
Oma olemuselt erinevad asjad aga tagamõttelt sarnased - ei puhata piisavalt, koormatakse liiga palju / liiga kiiresti oma keha.
Huvitav oli ka slaid, mis puudutas riskifaktoreid, miks spordivigastused tekivad. Nimekirjas oli rohkem asju aga eraldi toodi välja nt sporditehnika (nt kas jooksed õigesti), spordivarustus (nt kas jooksususs on sulle ikkagi sobiv). Lisaks siis märgiti ära nt vanus, painduvus, lihasjõud jne.
Oluline on ka mõista, et vigastus ei teki lihtsalt ühe või teise eelnevalt mainitud tingimuse olemasolust vaid mitu asjaolu peab kokku langema ja see tingib vigastuse. Nt joostes vale tehnikaga ei pruugi veel vigastust tulla, kui jooksusussid on valitud arvestades su tehnikat - tugev kanna toestus / pehmendus, joostes üle kanna või maandudes kannale. Küll aga võib asuda vigastust ootama, kui oled ostnud endale uhked ja kerged ja õhukese tallaga jooksusussid, mis nõuavad üle päka jooksmist aga sa jätkad üle kanna jooksmist.
Kui vigastust saab ennetada tehnika ja varustuse parandamisega, siis esimene nõuab lisaks nt päkale maandumist jooksu ajal ka tugevaid kerelihaseid. Probleem, mida ka ettekandja välja tõi oli asjaolu, et nõrkade kerelihaste puhul keha väsib ja alguses õigena tundunud tehnika laguneb ja pikema trenni puhul lõpuks hakatakse jälle ennast lõhkuma.
Sellest lähtuvalt märkis ettekandja, et väga suurt tähelepanu tuleb pöörata just kerelihaste tugevdamisele. Samuti tuleb ka õigesti sooja teha.
Üheks vigastuste ennetamise faktoriks on toodud ka venitamist. Eelmise nädala ettekandes märkis aga ettekandja, et meie senised seisukohad venitamise teemal on ümber vaadatus ja uuema teooria kohaselt pole staatilisel venitamisel väga suurt mõtet.
Ettekandja tõi isegi välja, et staatiline venitamine vähendab lihasjõudlust ja sportlikku sooritusvõimet. Ehk siis enne treeningut või võistlust staatiline venitus on pigem tulemust pärssiv kui toetav. Küll tekitab staatiline venitamine mõneks minutiks nö parema tunde, kuna lühiajaliselt pareneb liigeseliikuvus aga mõju on lühiajaline ja seega suuremas pildis ei too kasu.
Selleks aga, et ei peaks kangete lihastega ringi liikuma soovitas ettekandja kasutada pilatese rulli, mis aitab painduvust ja liikuvust parandada ilma lihasjõu ja sooritusvõime languseta. Rullima peaks rahulikult, ilma tugeva valuta.
Kui staatiline venitus sai ettekandja poolt halvustava märke külge, siis teine lugu on dünaamilise venitusega.
Olin ka varem lugenud staatilise venitamise "kahjulikkusest" ja paljuski ka ise venitamisele kuluvat aega vähendanud - asendades selle enda poolt tehtava massaažiga, massaažipalliga "mudimisega" jne. Siiski oli uudne kuulata seda seisukohta asjatundja poolt.
Kui ma isiklikult väga ei hämmastunud selle seisukoha puhul, siis selgelt oli märgata, kuidas teised saalis viibijad (mitte kõik) hakkasid nihelema ja kõrval istujatega kommenteerima stiilis - mis hullu juttu ta nüüd ajas :).
Igatahes joosti ettekandjale tormi erinevate küsimustega ja kes teab, millal üritus lõppes :). Ei jäänud neid küsimusi ja vastuseid kuulama.
Seega uued tuuled sporditeaduse maailmas räägivad, et staatiline venitamine pole kasulik ja võib pigem kahju teha. Samas nii nagu lõppes ametlik ettekande osa teisipäeval nii lõpetan ka mina - kui oled harjunud venitama ja tunned, et sellest on abi, siis pole mõtet selle tegevusega lõpetada.
esmaspäev, 11. november 2013
Palju vett merre vooland
ehk siis päris pikalt on vaikus blogis olnud aga no mis siin ikka kirjutada :)
Polegi ju nagu midagi teinud - selline vaikne periood. Natukene trenne ja muidu olemist.
Suurim muudatus saigi alguse eelmisel nädalal kui tõstsin treeningkoormust.
Pärast Tartu Sügisjooksu jooksumaratoni sai mitu nädalat kergelt võetud. Koormuse maht jäi 5-6 tunni vahele ja mis kõikse olulisem - trennid ise olid väga madala intensiivsusega. Palju kõndimist ja muidu kergelt kulgemist.
Lisaks sai paar nädalat tagasi alustatud vaikselt jõutreeningutega.
Kui eelmisel aastal käisin jõusaalis ja keskendusin max jõule, siis see aasta otsustasin läheneda teisiti ja keskenduda pigem süvalihastele ja oma keha raskusega tehtavatele harjutustele. Palju kätekõverdusi, kõhulihaseid ja muudki.
Eraldi tähelepanu olen suunanud ka tasakaalu parandamisele. Kas see õnnestub, kes teab aga kuna on palju pisikesi lihaseid, mis tasakaalu ajal mängivad, siis äkki nende lihaste tugevdamisel ka paraneb tasakaalu tunnetus. Eks näis :)
Tulles eelmise nädala juurde, siis intensiivseid liigutusi ei teinud. Erandiks on vast laupäevane suusaimmitatsioon, kus mägesid sai mõnuga võetud ja no see viskab ikka pulsi üles. Lisaks sai eelmisel nädalal juba oluliselt rohkem joostud.
Kuigi tempod on madalad on pulss kõrgel püsinud. Miks see nii on, kes teab aga mingi hetk tundus, et riideid liiga palju seljas. Eks näis, kas saab pulsi alla poole.
Tempo iseenesest oli selline tore nagu ta olla võiks aga pulss 10 - 15 lööki minuti kohta liiga kõrge.
Eelmise nädala lõpetasin aga sellise asjaga nagu rullsuusatamine.
Viimati panin rullsuusad alla vist kaks või kolm aastat tagasi. Igatahes ammu-ammu aega tagasi. Päev polnud küll kõikse parem, kuna valitud teekonnal oli tuul ühte pidi liikudes vastu ning see tuul oli päris häirivalt tugev.
Lühidalt võib öelda, et sõita ei osanud - kepid libisesid tihti tagasi, jalad läksid laiali jne. Noh selline maa külmand, kärss kärnas teema.
Tõukasin siis Järvevana tee kõrval oleval kergliiklusteel paaris tõuget ja tuli enam-vähem välja küll. Enesele üllatavalt polnud probleeme isegi nendest rajal olevatest küngastest paaristõukega üle sõitmisel.
Aga üldiselt tundus, et põhiline probleem oli ikka selles va tasakaalus. Suusad kiskusid pidevalt viltu, mitte ei liikunud otse ja endale tundus, et põhjuseks see, et jalg otsib kindlat jalgealust ja siis mängitab vastavalt sellele ka jalalaba.
Eks oma süü võib olla ka füsioloogilisel eripäral (noh mitte ainult minu eripära) - tavapäraselt astun / käin jalalabad välja poole ehk nö V stiilis on jalalabad. No ja kui nüüd tuleb sundida ennast nö I stiilis hoidma, siis vastav liigutus on jalale ja ka mõistusele midagi mõistetamatut.
Loodetavasti tuleb varsti paks lumi maha ja saab korralikus suusajäljes sõitma hakata :), see ei lase jalal nii lihtsalt viltu minna :).
Käesoleval nädalal saab kindlasti mõned kilomeetrid joostud ja võib juhtuda, et selle aasta 1000 km'i saab ka täis.
Vähemalt korra üritaks ka "suusatama" saada (enne peab suusakeppide otsad ära vahetama, äkki siis ei libise kepid nii palju tagasi).
Järgmine planeeritud võistlus saab toimuma detsembris Vana-Aasta Maratonil. Eelmisel aastal oli tore seal lumel lipata ja kuna ajaliselt sobib siis tekkis mõte korrata seda kogemust.
Polegi ju nagu midagi teinud - selline vaikne periood. Natukene trenne ja muidu olemist.
Suurim muudatus saigi alguse eelmisel nädalal kui tõstsin treeningkoormust.
Pärast Tartu Sügisjooksu jooksumaratoni sai mitu nädalat kergelt võetud. Koormuse maht jäi 5-6 tunni vahele ja mis kõikse olulisem - trennid ise olid väga madala intensiivsusega. Palju kõndimist ja muidu kergelt kulgemist.
Lisaks sai paar nädalat tagasi alustatud vaikselt jõutreeningutega.
Kui eelmisel aastal käisin jõusaalis ja keskendusin max jõule, siis see aasta otsustasin läheneda teisiti ja keskenduda pigem süvalihastele ja oma keha raskusega tehtavatele harjutustele. Palju kätekõverdusi, kõhulihaseid ja muudki.
Eraldi tähelepanu olen suunanud ka tasakaalu parandamisele. Kas see õnnestub, kes teab aga kuna on palju pisikesi lihaseid, mis tasakaalu ajal mängivad, siis äkki nende lihaste tugevdamisel ka paraneb tasakaalu tunnetus. Eks näis :)
Tulles eelmise nädala juurde, siis intensiivseid liigutusi ei teinud. Erandiks on vast laupäevane suusaimmitatsioon, kus mägesid sai mõnuga võetud ja no see viskab ikka pulsi üles. Lisaks sai eelmisel nädalal juba oluliselt rohkem joostud.
Kuigi tempod on madalad on pulss kõrgel püsinud. Miks see nii on, kes teab aga mingi hetk tundus, et riideid liiga palju seljas. Eks näis, kas saab pulsi alla poole.
Tempo iseenesest oli selline tore nagu ta olla võiks aga pulss 10 - 15 lööki minuti kohta liiga kõrge.
Eelmise nädala lõpetasin aga sellise asjaga nagu rullsuusatamine.
Viimati panin rullsuusad alla vist kaks või kolm aastat tagasi. Igatahes ammu-ammu aega tagasi. Päev polnud küll kõikse parem, kuna valitud teekonnal oli tuul ühte pidi liikudes vastu ning see tuul oli päris häirivalt tugev.
Lühidalt võib öelda, et sõita ei osanud - kepid libisesid tihti tagasi, jalad läksid laiali jne. Noh selline maa külmand, kärss kärnas teema.
Tõukasin siis Järvevana tee kõrval oleval kergliiklusteel paaris tõuget ja tuli enam-vähem välja küll. Enesele üllatavalt polnud probleeme isegi nendest rajal olevatest küngastest paaristõukega üle sõitmisel.
Aga üldiselt tundus, et põhiline probleem oli ikka selles va tasakaalus. Suusad kiskusid pidevalt viltu, mitte ei liikunud otse ja endale tundus, et põhjuseks see, et jalg otsib kindlat jalgealust ja siis mängitab vastavalt sellele ka jalalaba.
Eks oma süü võib olla ka füsioloogilisel eripäral (noh mitte ainult minu eripära) - tavapäraselt astun / käin jalalabad välja poole ehk nö V stiilis on jalalabad. No ja kui nüüd tuleb sundida ennast nö I stiilis hoidma, siis vastav liigutus on jalale ja ka mõistusele midagi mõistetamatut.
Loodetavasti tuleb varsti paks lumi maha ja saab korralikus suusajäljes sõitma hakata :), see ei lase jalal nii lihtsalt viltu minna :).
Käesoleval nädalal saab kindlasti mõned kilomeetrid joostud ja võib juhtuda, et selle aasta 1000 km'i saab ka täis.
Vähemalt korra üritaks ka "suusatama" saada (enne peab suusakeppide otsad ära vahetama, äkki siis ei libise kepid nii palju tagasi).
Järgmine planeeritud võistlus saab toimuma detsembris Vana-Aasta Maratonil. Eelmisel aastal oli tore seal lumel lipata ja kuna ajaliselt sobib siis tekkis mõte korrata seda kogemust.
teisipäev, 15. oktoober 2013
Ülemineku periood
Tallinna Ülikool korraldab (arvatavasti Tartu eeskujul) sel aastal loengusarja - Treeni teadlikult - kus iga nädala teisipäeviti räägitakse mõnest huvitavast teemast.
Esimesel korral räägiti, kuidas panna lapsi sporti nautima (seda suusatamise näitel). Teisel korral räägiti üleminekust suvistelt aladelt talvistele ning sel korral räägitakse teemal, kas talvituv sportlane peab sööma rohkem (mida iganes see tähendab :)).
Olen siiani kahel loengul osalenud ja tuleb kiita esinejaid.
Esimesel korral Jaak Mae koos oma suusakooli treeneriga tegid mõnusalt meeleoluka ettekande. Sama tuleb öelda ka Raul Olle ja Indrek Rannama kohta, kes rääkisid siis suvistelt aladelt talvistele üleminekust. Täpsemalt, mida ja millal teha.
Millal puhata, mida puhkuse ajal teha, mida pärast puhkust teha jne.
Vaadates tulevasi teemasid ja esinejaid, siis silma jäävad nimed Kaarel Zilmer, Jaak Salumets, Kristjan Port ja jälle Raul Olle.
On veel teisigi aga nende puhul olen väikse eelarvamusega, kui põnevalt nad oma teemat ette kannavad. Kuigi teemad on põnevad ja huvi pakkuvad. Kindlasti aga ootan emotsionaalseid ettekandeid Salumetsalt, Port'le ja Ollelt. Need isikud on ise juba piisavalt värvikad ja huvitavad, et nad peaksid kõvasti pingutada, et neile antud poolteist tundi igavalt sisustada.
Aga kui tulla postituse pealkirja juurde tagasi siis Raul Olle ja Indrek Rannama kindel soovitus oli, et kui suvel on saanud kõvasti sporti tehtud ja võisteldud, siis nüüd peaks puhkama. Natukene üllatav oli see, et soovitati isegi kuni poolteist kuud puhata. Samas mida korduvalt märgiti oli, et puhkus ei võrdu jalad seinal vedelemist.
Soovitati tegelda mõne muu spordialaga, nt pallimängud või midagi muud, mis hinge kosutab. Samuti soovitati pikki matku - 2-3 tunnised aeroobset matkad, madal koormus. Alustada võib ka jõutreeningutega, alguses siiski kergelt - ettevalmistus, peamine rõhk on siiski lasta organismil puhata.
Ise olen oma tegemistega ka hetkel selles ülemineku perioodis, kus otseseid trenne plaanis / kavas ei ole. Natukene turgutan ülakeha lihaseid ning käin jalutamas.
Ei tea, kas sellest aga tunne on suhteliselt super. Võibolla see ongi see palju räägitud vormis olemine. Äkki sai liiga vara võistluskalender lukku pandud? :)
Igatahes on kavas terve oktoober sisustada rahulike liikumistega ja järjest lisada jõuharjutusi. Siis võiks keha ja organism olla lume saabudes valmis.
Raul Olle ja Indrek Rannama ettekandest jäi silma ka üks slaid, millel oli kujutatud trepp, mis kirjeldas erinevaid sportimise tasemeid. Algab see trepp Liikumisega alustamisega ja lõppeb Treenimisega võitmiseks. Sinna vahele jääb palju muid asju aga vast kõige olulisem ja mahukam aste on - Treenimiseks treenimine.
Arvan, et tänaseks olen ka mina sellele astmele jõudnud ja aegajalt üritan kombata ka järgmisi - Võistlema õppimine ja Võistlemiseks treenimine - aga arvan, et kui võistlemiseks treenimine tuleb veel enam vähem välja siis võistlemiseks õppimine on puudulik ehk siis isegi kui vormi ja võimu oleks ei oska ma seda korralikult / õigesti realiseerida. Hoian kas liigselt tagasi või panen üle. Puudub oskus võistelda.
Huvitav aste sellel trepil on Treenimise õppimine - see on vist see, et sa tead, mida ja miks sa teed ja ka see, et pole halba ilma on vale riietus suhtumise omaks võtmine. Igatahes ma loodan, et sellelt astmelt olen edasi astunud :).
Kui kellelgi on huvi nimetatud loengusarja vastu ja lisaks trennis rassimisele ka vaimu soovib harida, siis infot tulevastest loengutest leiab siit: http://blog.spordihai.ee/wp-content/uploads/2013/10/treeni_teadlikult_2013.pdf
Esimesel korral räägiti, kuidas panna lapsi sporti nautima (seda suusatamise näitel). Teisel korral räägiti üleminekust suvistelt aladelt talvistele ning sel korral räägitakse teemal, kas talvituv sportlane peab sööma rohkem (mida iganes see tähendab :)).
Olen siiani kahel loengul osalenud ja tuleb kiita esinejaid.
Esimesel korral Jaak Mae koos oma suusakooli treeneriga tegid mõnusalt meeleoluka ettekande. Sama tuleb öelda ka Raul Olle ja Indrek Rannama kohta, kes rääkisid siis suvistelt aladelt talvistele üleminekust. Täpsemalt, mida ja millal teha.
Millal puhata, mida puhkuse ajal teha, mida pärast puhkust teha jne.
Vaadates tulevasi teemasid ja esinejaid, siis silma jäävad nimed Kaarel Zilmer, Jaak Salumets, Kristjan Port ja jälle Raul Olle.
On veel teisigi aga nende puhul olen väikse eelarvamusega, kui põnevalt nad oma teemat ette kannavad. Kuigi teemad on põnevad ja huvi pakkuvad. Kindlasti aga ootan emotsionaalseid ettekandeid Salumetsalt, Port'le ja Ollelt. Need isikud on ise juba piisavalt värvikad ja huvitavad, et nad peaksid kõvasti pingutada, et neile antud poolteist tundi igavalt sisustada.
Aga kui tulla postituse pealkirja juurde tagasi siis Raul Olle ja Indrek Rannama kindel soovitus oli, et kui suvel on saanud kõvasti sporti tehtud ja võisteldud, siis nüüd peaks puhkama. Natukene üllatav oli see, et soovitati isegi kuni poolteist kuud puhata. Samas mida korduvalt märgiti oli, et puhkus ei võrdu jalad seinal vedelemist.
Soovitati tegelda mõne muu spordialaga, nt pallimängud või midagi muud, mis hinge kosutab. Samuti soovitati pikki matku - 2-3 tunnised aeroobset matkad, madal koormus. Alustada võib ka jõutreeningutega, alguses siiski kergelt - ettevalmistus, peamine rõhk on siiski lasta organismil puhata.
Ise olen oma tegemistega ka hetkel selles ülemineku perioodis, kus otseseid trenne plaanis / kavas ei ole. Natukene turgutan ülakeha lihaseid ning käin jalutamas.
Ei tea, kas sellest aga tunne on suhteliselt super. Võibolla see ongi see palju räägitud vormis olemine. Äkki sai liiga vara võistluskalender lukku pandud? :)
Igatahes on kavas terve oktoober sisustada rahulike liikumistega ja järjest lisada jõuharjutusi. Siis võiks keha ja organism olla lume saabudes valmis.
Raul Olle ja Indrek Rannama ettekandest jäi silma ka üks slaid, millel oli kujutatud trepp, mis kirjeldas erinevaid sportimise tasemeid. Algab see trepp Liikumisega alustamisega ja lõppeb Treenimisega võitmiseks. Sinna vahele jääb palju muid asju aga vast kõige olulisem ja mahukam aste on - Treenimiseks treenimine.
Arvan, et tänaseks olen ka mina sellele astmele jõudnud ja aegajalt üritan kombata ka järgmisi - Võistlema õppimine ja Võistlemiseks treenimine - aga arvan, et kui võistlemiseks treenimine tuleb veel enam vähem välja siis võistlemiseks õppimine on puudulik ehk siis isegi kui vormi ja võimu oleks ei oska ma seda korralikult / õigesti realiseerida. Hoian kas liigselt tagasi või panen üle. Puudub oskus võistelda.
Huvitav aste sellel trepil on Treenimise õppimine - see on vist see, et sa tead, mida ja miks sa teed ja ka see, et pole halba ilma on vale riietus suhtumise omaks võtmine. Igatahes ma loodan, et sellelt astmelt olen edasi astunud :).
Kui kellelgi on huvi nimetatud loengusarja vastu ja lisaks trennis rassimisele ka vaimu soovib harida, siis infot tulevastest loengutest leiab siit: http://blog.spordihai.ee/wp-content/uploads/2013/10/treeni_teadlikult_2013.pdf
pühapäev, 6. oktoober 2013
2. Tartu Linnamaraton
No mida kirjutada pärast võistlust, mille tulemuseks on 23 sekundit kiirem maratoni aeg kui aasta eest samalt võistluselt?
Muuhulgas on tegemist ka maratoni isikliku rekordiga.
Võiks olla rahul ju, arvestades eelnevat. Aga näed suhteliselt ükskõikne olek on. Ise ma arvan, et põhjus on selles, et seda korda sai maratonile peale mindud selliselt, et viimati jooksin juuni lõpus, siis kuni septembri keskpaigani ei jooksnud üldse ning pärast Tartu Rattamaratoni ehk kolm nädalat enne jooksu maratoni, alustasin jooksmist.
Olin enne võistlust kindel, et ära ma selle asja jooksen kuna trenni on tehtud ja võhma jagub kindlasti. Samas pelgasin, mida jalad teevad. Suve alguse kogemus oli, et umbes 19-20 km-i tuli vastiku põlvevaluga võidelda. Pelgasin sarnast ka sel korral ja seda just põhjusel, et vähe on joostud.
Võistlspäeva hommikul rääkisin just sõbrale, et minu hinnangul on maraton nii umbes 80% vaimne pingutus. Eks kiiruse kasvades muutub muidugi treenitus oluliseks aga kui jooksed endale kohase tempoga, siis on kõik kinni vaimu jõus.
Seega huvitav oli leida ennast võistluse käigus mõtlemast - miks ma siin lippama pean? Võtaks rahulikult ja kulgeks kuidagi lõpuni jne-jne. Ehk tõsiseid motivatsiooni probleeme oli. Samas jalad ja mootor töötasid ilusti.
Eile õhtul veel mõeldes kõigele tekkis mõte, et võibolla tekkis see motivatsiooni kriis just sel põhjusel, et suhteliselt olematu jooksu trenni pealt tundsin ennast valitud tempos väga mugavalt. Hing ihkab kiiremalt jooksmist, ihkab pingutust.
Jooksust veel nii palju, et kusagil 36ndal kilomeetril tundsin, et mõlema jala reielihased on kanged. Tulnud toitlustuspunktis võtsin hoo rahulikult maha, jõin mitu topsi vett ja seejärel hakkasin omas tempos edasi jooksma.
Grupis jooksmisel on üks häda - sa valid sammu tiheduse ja pikkuse sõltuvalt kaasjooksjatest. See aga muudab lihased kangeks. Pikalt ühes ja samas rütmist kulgemine tapab lihase ära.
Nii oligi, et pärast põgusat maha jäämist grupist hakkasin ees olevale grupile lähenema ning skalpe võtma. Otsustasin, et lasen omas tempos rahulikult edasi, isegi kui grupi peale järgi jõuan.
Saingi grupi umbes 39ndal kilomeetril kätte aga otsustasin tee äärest ühe topsi vett haarata. Öeldi küll, et jookse edasi ja viska tops maha aga no kus mul kiiret oli :). Jõin rahulikult vee ära ja Ingli silla alla tõusu läksin päris hea tempoga üles - kilomeetri aegu vaadates siis selle tõusuga kilomeeter jäi kogu võistluse kiiremaiks :).
Ees olnud punt võttis samuti tõusu päris kiiresti ja nii see pudenes täiesti pilbasteks. Ise maksin vähe lõivu, et tõusu nii tempokalt võtsin aga kui eelmisel aastal oli lõpp väga-väga raske - alla mäge oli raske joosta. Siis sel aastal lasin gravitatsioonil oma teha ja tundsin, et tuleb päris hästi.
Viimasel 300 meetril jõudsin ühele kaasvõistlejale järgi. Keerasime koos finishi sirgele ja kuna ta kiirendas võtsin järgi ja küsisin, kas spurdime :).
Tüüp siis kergelt noogutas ja kiirendas aga mul oli seda kiiruse asja kõvasti rohkem, siis umbes 100 meetriga sain sekundilise vahe sisse. Lasin seejärel jala sirgu ja hüüdsin, et tule järgi. Nii me lõpuks saimegi sama aja joont ületades.
Aeg 3:43:42 ehk 23 sekundit parem kui aasta eest. Poolmaratonid olid peaaegu võrdsed - 1:51:42 ja 1:52:00 - napikas :).
Üldiselt on tunne, et peaks korraliku 3 kuise ettevalmistuse tegema mõneks järgnevaks maratoniks ja üritama korraliku aega joosta. Miks mitte teha seda järgmisel aastal Tartus?
See pisiasi ka, et mulle meeldis, et Tartus olid stardigrupid nö vabad. Valisid ise, mis ajaga soovid distantsi läbida ja sellesse gruppi läksid. Hea ja mugav oli kohe jõukohased kaaslased leida.
Muuhulgas on tegemist ka maratoni isikliku rekordiga.
Võiks olla rahul ju, arvestades eelnevat. Aga näed suhteliselt ükskõikne olek on. Ise ma arvan, et põhjus on selles, et seda korda sai maratonile peale mindud selliselt, et viimati jooksin juuni lõpus, siis kuni septembri keskpaigani ei jooksnud üldse ning pärast Tartu Rattamaratoni ehk kolm nädalat enne jooksu maratoni, alustasin jooksmist.
Olin enne võistlust kindel, et ära ma selle asja jooksen kuna trenni on tehtud ja võhma jagub kindlasti. Samas pelgasin, mida jalad teevad. Suve alguse kogemus oli, et umbes 19-20 km-i tuli vastiku põlvevaluga võidelda. Pelgasin sarnast ka sel korral ja seda just põhjusel, et vähe on joostud.
Võistlspäeva hommikul rääkisin just sõbrale, et minu hinnangul on maraton nii umbes 80% vaimne pingutus. Eks kiiruse kasvades muutub muidugi treenitus oluliseks aga kui jooksed endale kohase tempoga, siis on kõik kinni vaimu jõus.
Seega huvitav oli leida ennast võistluse käigus mõtlemast - miks ma siin lippama pean? Võtaks rahulikult ja kulgeks kuidagi lõpuni jne-jne. Ehk tõsiseid motivatsiooni probleeme oli. Samas jalad ja mootor töötasid ilusti.
Eile õhtul veel mõeldes kõigele tekkis mõte, et võibolla tekkis see motivatsiooni kriis just sel põhjusel, et suhteliselt olematu jooksu trenni pealt tundsin ennast valitud tempos väga mugavalt. Hing ihkab kiiremalt jooksmist, ihkab pingutust.
Jooksust veel nii palju, et kusagil 36ndal kilomeetril tundsin, et mõlema jala reielihased on kanged. Tulnud toitlustuspunktis võtsin hoo rahulikult maha, jõin mitu topsi vett ja seejärel hakkasin omas tempos edasi jooksma.
Grupis jooksmisel on üks häda - sa valid sammu tiheduse ja pikkuse sõltuvalt kaasjooksjatest. See aga muudab lihased kangeks. Pikalt ühes ja samas rütmist kulgemine tapab lihase ära.
Nii oligi, et pärast põgusat maha jäämist grupist hakkasin ees olevale grupile lähenema ning skalpe võtma. Otsustasin, et lasen omas tempos rahulikult edasi, isegi kui grupi peale järgi jõuan.
Saingi grupi umbes 39ndal kilomeetril kätte aga otsustasin tee äärest ühe topsi vett haarata. Öeldi küll, et jookse edasi ja viska tops maha aga no kus mul kiiret oli :). Jõin rahulikult vee ära ja Ingli silla alla tõusu läksin päris hea tempoga üles - kilomeetri aegu vaadates siis selle tõusuga kilomeeter jäi kogu võistluse kiiremaiks :).
Ees olnud punt võttis samuti tõusu päris kiiresti ja nii see pudenes täiesti pilbasteks. Ise maksin vähe lõivu, et tõusu nii tempokalt võtsin aga kui eelmisel aastal oli lõpp väga-väga raske - alla mäge oli raske joosta. Siis sel aastal lasin gravitatsioonil oma teha ja tundsin, et tuleb päris hästi.
Viimasel 300 meetril jõudsin ühele kaasvõistlejale järgi. Keerasime koos finishi sirgele ja kuna ta kiirendas võtsin järgi ja küsisin, kas spurdime :).
Tüüp siis kergelt noogutas ja kiirendas aga mul oli seda kiiruse asja kõvasti rohkem, siis umbes 100 meetriga sain sekundilise vahe sisse. Lasin seejärel jala sirgu ja hüüdsin, et tule järgi. Nii me lõpuks saimegi sama aja joont ületades.
Aeg 3:43:42 ehk 23 sekundit parem kui aasta eest. Poolmaratonid olid peaaegu võrdsed - 1:51:42 ja 1:52:00 - napikas :).
Üldiselt on tunne, et peaks korraliku 3 kuise ettevalmistuse tegema mõneks järgnevaks maratoniks ja üritama korraliku aega joosta. Miks mitte teha seda järgmisel aastal Tartus?
See pisiasi ka, et mulle meeldis, et Tartus olid stardigrupid nö vabad. Valisid ise, mis ajaga soovid distantsi läbida ja sellesse gruppi läksid. Hea ja mugav oli kohe jõukohased kaaslased leida.
esmaspäev, 23. september 2013
Kõrvemaa tillusõit ja muud tegemised
Nii hooaja eesmärk seljatatud ja selle aasta teine jooksumaraton tulemas tegin siiski väikse põrke rattaga Kõrvemaale. Toimus seal RMK Kõrvemaa Rattamaraton ja nagu traditsiooniks saanud seadsin ratta lühemale ehk 21,5 km-i pikkusele lastesõidule.
Eelnevalt on seal saanud mitmel korral käidud aga nii pikal tillusõidul polegi varem osalenud. Nii mõnigi aasta oli distantsi pikkuseks 18 km-i ja ajalugu vaadates siis 2008 oli isegi 16 km-i.
Seega tillusõit hakkab juba korraliku nooruki suurust võtma.
Igatahes oli kindel plaan minna panema. Teha üks hea tulemus.
Vaikselt lootsin / arvutasin, et võiks distantsi suuta läbida 43 minutiga. Tuleb see koht siis mis ta tuleb.
Kõrvemaale jõudsin piisavalt vara, nii sain enne põhidistantsi esimesed paar kilomeetrit läbi sõita ja testitud, kas jalgades ikka teravust on ja kas esimestest mägedest / küngastest kannatab eest suure rauaga üles sõita. Naha sain korralikult märjaks ja väike mure jalgade pärast oli - tundus, et on tuimad. Samas näitas test, et esimesed tõusud saab eest suure rauga edukalt ära võtta.
Võtsin koha stardirivis sisse nii pea kui see võimalikuks tehti. Algselt planeeritud ääre kohast olin sunnitud loobuma, kuna mõned võistlejad kiirustasid veel starti. No panin siis ratta keset rivi maha ja jäin ootama.
Pärast ootust tuli start ja see õnnestus kohe vägagi hästi. Kuulsin kuidas pika maa stardis käristati käikudega siia ja sinna. Seega otsustasin kohe eest suure hammasratta peale keti panna ja kuna libe polnud sai kenasti liikuma. Nii olingi esimesel tõusul esimesena, mis kohe üllatas. Pole harjunud ees olema noh.
Teisele tõusule tuli üks härra ette või oli kaks, igatahes sain mõnusa hooga ka teisest tõusust üles ja siis tuli edasi sõita. Mingi hetk sattusin vedama ja kuna teadsin, et kohe tõusud tulemas ei tahtnud väga jõudu kulutades seal ees rassida. Keegi samas mööda ka ei tulnud ja eks see andis nii mõnelegi veel võimaluse sabale saada.
Igatahes esimesed tõusud võetud tuli kiirem raja osa - hoog oli mõnus ja nii me kütsime minekut. Kusagil 5 või 6 km-i pärast starti tuli üks järsem ja lühem tõusunukk. Kõrval sõitjad vahetasid hooga käike, ise otsustasin eest suure hammasrattaga jälle rünnata. Saingi üles aga kohe pidin lõivu maksma. Need, kes kerides üles tulid panid hoo peale ja just sel hetkel oli mõneks sekundiks raske ja nii neli esimest ära saidki.
Edasisest polegi nagu midagi rääkida. Seljataha vaadates nägin kahte ratturit tulemas ja korraks isegi mõtlesin, et kas ootan nad järgi, et siis koos üritada ikka nelja esimest rünnata - tuul oli kergelt nagu vastu. Aga päris seisma ei jäänud. Võtsin tuure vähemaks pisut ja otsustasin, et no kui tulevad järgi, siis paneme koos edasi.
Olgu öeldud, et järgi ei tulnud keegi ja mingil pikemal tõusul tundus juba, et saan ise esimesed neli kätte aga see oli selge petukas. See mõni meeter tõusul osutus päris mitmeks meetriks laugel ja nii oligi, et kui ma mäest üles sain, olid esimesed kadunud ja pärast seda tõusu ei näinud enam kedagi ka seljataga olevat.
TP'st mööda, liivasest tõusust üles, siis jälle eest raud paremale ja nii ma mõõduka tempoga seal väntasin. Pika distantsiga kokku minnes oli kindel plaan mõnda punti võtta, et vahest saab nende hooga veel esimesele neljale järgi. Saingi ühe pundi kolmandaks lüliks aga pärast lühikest kruusa lõiku tuli murune tõus, kus võtsin ja läksin mööda. Vedasin selle pundi ees sõitjale järgi ja järgmisel murusel tõusul läksime kahekesi eest ära. Selja taga kuulsin vaid ropendamist ja lärmi, et keegi keeras kellegile ette või jäi tõusul seisma või kes teab, mis juhtus. Uuesti kruusale minnes sain väikse tuulevarju aga viimastel tõusudel vajutasin ka neist vagunitest mööda ja nii ma rahulikult 5nda kohaga oma tillusõidu lõpetasingi.
Protokolli vaadates nägin, et neljas koht jäi lausa minuti kaugusele ja võitja peaaegu 2 minuti kaugusele. Seega kaotust polnud väga palju ja võibolla üksi sõites vähe rohkem pressides oleks isegi lähemale saanud aga vaevalt ma seda vahet kinni oleksin suutnud sõita.
Lõpuaeg 47:18 ehk võitja aeg oli üle 45 minuti. Seega mõeldud 43 minutit oleks ikka väga hull tulemus olnud :). Aga no päris nii kindel ma ka endas ei olnud, et algusest peale kohe täiega vajutada ja üritada eest ära sõita. Mida kindlasti uuesti sarnases olukorras olles teeks oleks alguses täiega edasi panemine, et punti võimalikult kiiresti võimalikult väikseks sikutada - kogemused õpetavad :)
Ahjaa, ajalugu vaadates jäi silma, et 2008 16 km-i sai sõidetud ajaga 42:30. Vähem kui 5 minutit sel aastal kauem aga distantsi oli ka 5,5 km-i enam. Pole paha ma leian :)
Muus osas möödus aga nädal jooksu jalu, kui jätta kõrvale lapsega reedel ülirahulikus tempos 40 minutit väntamist. Jalad on nädalaga järjest paremaks läinud aga hetke seisus nad veel head ei ole ja täna ma ei kujutaks ette, et peaks maratoni läbi jooksma. Aga no õnneks on paar nädalat veel aega :) ja samas kindel on see, et tehtud ta ju saab. Küsimus on vaid ajas :).
Eelnevalt on seal saanud mitmel korral käidud aga nii pikal tillusõidul polegi varem osalenud. Nii mõnigi aasta oli distantsi pikkuseks 18 km-i ja ajalugu vaadates siis 2008 oli isegi 16 km-i.
Seega tillusõit hakkab juba korraliku nooruki suurust võtma.
Igatahes oli kindel plaan minna panema. Teha üks hea tulemus.
Vaikselt lootsin / arvutasin, et võiks distantsi suuta läbida 43 minutiga. Tuleb see koht siis mis ta tuleb.
Kõrvemaale jõudsin piisavalt vara, nii sain enne põhidistantsi esimesed paar kilomeetrit läbi sõita ja testitud, kas jalgades ikka teravust on ja kas esimestest mägedest / küngastest kannatab eest suure rauaga üles sõita. Naha sain korralikult märjaks ja väike mure jalgade pärast oli - tundus, et on tuimad. Samas näitas test, et esimesed tõusud saab eest suure rauga edukalt ära võtta.
Võtsin koha stardirivis sisse nii pea kui see võimalikuks tehti. Algselt planeeritud ääre kohast olin sunnitud loobuma, kuna mõned võistlejad kiirustasid veel starti. No panin siis ratta keset rivi maha ja jäin ootama.
Pärast ootust tuli start ja see õnnestus kohe vägagi hästi. Kuulsin kuidas pika maa stardis käristati käikudega siia ja sinna. Seega otsustasin kohe eest suure hammasratta peale keti panna ja kuna libe polnud sai kenasti liikuma. Nii olingi esimesel tõusul esimesena, mis kohe üllatas. Pole harjunud ees olema noh.
Teisele tõusule tuli üks härra ette või oli kaks, igatahes sain mõnusa hooga ka teisest tõusust üles ja siis tuli edasi sõita. Mingi hetk sattusin vedama ja kuna teadsin, et kohe tõusud tulemas ei tahtnud väga jõudu kulutades seal ees rassida. Keegi samas mööda ka ei tulnud ja eks see andis nii mõnelegi veel võimaluse sabale saada.
Igatahes esimesed tõusud võetud tuli kiirem raja osa - hoog oli mõnus ja nii me kütsime minekut. Kusagil 5 või 6 km-i pärast starti tuli üks järsem ja lühem tõusunukk. Kõrval sõitjad vahetasid hooga käike, ise otsustasin eest suure hammasrattaga jälle rünnata. Saingi üles aga kohe pidin lõivu maksma. Need, kes kerides üles tulid panid hoo peale ja just sel hetkel oli mõneks sekundiks raske ja nii neli esimest ära saidki.
Edasisest polegi nagu midagi rääkida. Seljataha vaadates nägin kahte ratturit tulemas ja korraks isegi mõtlesin, et kas ootan nad järgi, et siis koos üritada ikka nelja esimest rünnata - tuul oli kergelt nagu vastu. Aga päris seisma ei jäänud. Võtsin tuure vähemaks pisut ja otsustasin, et no kui tulevad järgi, siis paneme koos edasi.
Olgu öeldud, et järgi ei tulnud keegi ja mingil pikemal tõusul tundus juba, et saan ise esimesed neli kätte aga see oli selge petukas. See mõni meeter tõusul osutus päris mitmeks meetriks laugel ja nii oligi, et kui ma mäest üles sain, olid esimesed kadunud ja pärast seda tõusu ei näinud enam kedagi ka seljataga olevat.
TP'st mööda, liivasest tõusust üles, siis jälle eest raud paremale ja nii ma mõõduka tempoga seal väntasin. Pika distantsiga kokku minnes oli kindel plaan mõnda punti võtta, et vahest saab nende hooga veel esimesele neljale järgi. Saingi ühe pundi kolmandaks lüliks aga pärast lühikest kruusa lõiku tuli murune tõus, kus võtsin ja läksin mööda. Vedasin selle pundi ees sõitjale järgi ja järgmisel murusel tõusul läksime kahekesi eest ära. Selja taga kuulsin vaid ropendamist ja lärmi, et keegi keeras kellegile ette või jäi tõusul seisma või kes teab, mis juhtus. Uuesti kruusale minnes sain väikse tuulevarju aga viimastel tõusudel vajutasin ka neist vagunitest mööda ja nii ma rahulikult 5nda kohaga oma tillusõidu lõpetasingi.
Protokolli vaadates nägin, et neljas koht jäi lausa minuti kaugusele ja võitja peaaegu 2 minuti kaugusele. Seega kaotust polnud väga palju ja võibolla üksi sõites vähe rohkem pressides oleks isegi lähemale saanud aga vaevalt ma seda vahet kinni oleksin suutnud sõita.
Lõpuaeg 47:18 ehk võitja aeg oli üle 45 minuti. Seega mõeldud 43 minutit oleks ikka väga hull tulemus olnud :). Aga no päris nii kindel ma ka endas ei olnud, et algusest peale kohe täiega vajutada ja üritada eest ära sõita. Mida kindlasti uuesti sarnases olukorras olles teeks oleks alguses täiega edasi panemine, et punti võimalikult kiiresti võimalikult väikseks sikutada - kogemused õpetavad :)
Ahjaa, ajalugu vaadates jäi silma, et 2008 16 km-i sai sõidetud ajaga 42:30. Vähem kui 5 minutit sel aastal kauem aga distantsi oli ka 5,5 km-i enam. Pole paha ma leian :)
Muus osas möödus aga nädal jooksu jalu, kui jätta kõrvale lapsega reedel ülirahulikus tempos 40 minutit väntamist. Jalad on nädalaga järjest paremaks läinud aga hetke seisus nad veel head ei ole ja täna ma ei kujutaks ette, et peaks maratoni läbi jooksma. Aga no õnneks on paar nädalat veel aega :) ja samas kindel on see, et tehtud ta ju saab. Küsimus on vaid ajas :).
esmaspäev, 16. september 2013
TRM ehk Tartu Rattamaraton 2013
Endalegi üllatuslikult sain pärast võistlust teada, et juba 7ndat korda sai seda sõitu sõidetud. No mitte ei mäleta kõiki neid kordi :).
Igatahes mäletan, et eelmisel aastal oli sopane, üle-eelmisel kuiv ja aasta varem isegi väga sopane. Nendele võistlustele pidi seega eelnema veel 3 korda. Mitte ei mäleta, kuidas need võistlused läksid - kas oli raske, kas oli sopane, kas oli soe või muud asjad :).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid sellest, et eile olid minu mäletamise kohaselt kõige kuivemad rajaolud, mida kohanud olen. Kusjuures ma arvan, et rada saaks olla natukene veel kiirem ja parem kui päev või paar varem oleks vähe vihma tulnud ja lahtise liiva / kruusa kinni tampinud.
Nimelt eile tuli ikka päris mitmes kurvis ja ka laskumisel hoogu maha pidurdada kuna liiv kukkus ratast oma tahtsi suunama.
Igatahes ma olin sunnitud päris mitmes järsus kurvis, just raja viimases osas, hoo täitsa maha pidurdama. Täna nende kurvide peale mõeldes siis loomulikult saanuks neid võtta suurema hooga, jalg klipist lahti, toetad maha kui vaja ja läbi kurvi hea hooga. Aga kus sa võistluse ajal selle peale tuled :)
Kogemused - kogemused - kogemused
Aga kui enda emotsioonidest rääkida, siis huvitav olukord (samas mitte päris uus :)).
Koht, 993 - parim, mille saavutanud olen.
Aeg, 3:26:55 - parim, mille saavutanud olen.
Aga näed ikka närib miski hinge :). Võibolla peab laskma lihtsalt emotsioonil veel rahuneda ja küll siis jõuab pärale, et pole ju halb.
Aga jah, soov oli sõita nii 3:10 - 3:15 auku, ajaliselt. Vaadates protokolli andnuks see koha 700 hulgas (3:10 isegi 500 saja alguses) ehk siis umbes nii nagu enne starti arvasin ja mõtlesin, et võiks sõita kaks stardigruppi kõrgemale. Eks ma uurin ja kõrvutan TP aegu nägemaks, kuhu siis see 10 - 15 minutit siis kadus. Kõhutunne ütleb, et ju ta ikka starti osaliselt kaduma jäi ja neisse alguse kilomeetritesse. Arvestades raja kiirust, siis palju sõltus kindlasti sellest, millisesse punti sattusid. Samas teades, mis rajal juhtus ja nähes ning tundes, kuidas ei suutnud gruppidega kaasa minna, siis võib olla, et probleem seisneb ka kusagil mujal.
Ei imesta üldse kui aegu analüüsides selgub, et seltskond, kellega sai keeratud koos kruusale, kohas kus pikk ja lühike distants liituvad, said protokolli aja 4 või enamgi minutit parema. Rääkimata seltskonnast, kellega koos sai alustatud Harimäelt laskumist. See seltskond võis sõita soovitud 3:15 või aega alla selle küll.
Aga võibolla oli neid, kellega koos sõitsin ja minu eest ära läksid ja minule rahuldava tulemuse tegid vaid paar. Eks näis.
Egas selle infoga ju suurt midagi peale pole hakata aga lihtsalt tore näha :).
Kuna TRM'i näol oli tegemist nelikürituse viimase osavõistlusega, siis nüüd tuleb umbes nädala oodata nelikürituse koondtulemusi. Kõhutunne ütleb, et parim üldarvestuse koht aga soovitud 100 hulka tulekust jäin päris kaugele.
Arvestades suusamaratoni ja rattamaratoni parimaid aegu ja kohti, siis võiks järgmisel aastal sarnase eesmärgi täitmine olla kindlasti tsipa lihtsam. Aga siis peab jälle palju trenni tegema ju :), hetkel küll sellist viitsimist ei ole :).
Hetkel on plaan vähe joosta, et 5ndal oktoobril maratoni rajal väga hull olemine ei oleks :). No ja käesoleva nädalavahetusel lõpetan rattahooaja ka ära - Kõrvemaa rattamaratoni lühike ots vajab läbimist.
Igatahes mäletan, et eelmisel aastal oli sopane, üle-eelmisel kuiv ja aasta varem isegi väga sopane. Nendele võistlustele pidi seega eelnema veel 3 korda. Mitte ei mäleta, kuidas need võistlused läksid - kas oli raske, kas oli sopane, kas oli soe või muud asjad :).
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid sellest, et eile olid minu mäletamise kohaselt kõige kuivemad rajaolud, mida kohanud olen. Kusjuures ma arvan, et rada saaks olla natukene veel kiirem ja parem kui päev või paar varem oleks vähe vihma tulnud ja lahtise liiva / kruusa kinni tampinud.
Nimelt eile tuli ikka päris mitmes kurvis ja ka laskumisel hoogu maha pidurdada kuna liiv kukkus ratast oma tahtsi suunama.
Igatahes ma olin sunnitud päris mitmes järsus kurvis, just raja viimases osas, hoo täitsa maha pidurdama. Täna nende kurvide peale mõeldes siis loomulikult saanuks neid võtta suurema hooga, jalg klipist lahti, toetad maha kui vaja ja läbi kurvi hea hooga. Aga kus sa võistluse ajal selle peale tuled :)
Kogemused - kogemused - kogemused
Aga kui enda emotsioonidest rääkida, siis huvitav olukord (samas mitte päris uus :)).
Koht, 993 - parim, mille saavutanud olen.
Aeg, 3:26:55 - parim, mille saavutanud olen.
Aga näed ikka närib miski hinge :). Võibolla peab laskma lihtsalt emotsioonil veel rahuneda ja küll siis jõuab pärale, et pole ju halb.
Aga jah, soov oli sõita nii 3:10 - 3:15 auku, ajaliselt. Vaadates protokolli andnuks see koha 700 hulgas (3:10 isegi 500 saja alguses) ehk siis umbes nii nagu enne starti arvasin ja mõtlesin, et võiks sõita kaks stardigruppi kõrgemale. Eks ma uurin ja kõrvutan TP aegu nägemaks, kuhu siis see 10 - 15 minutit siis kadus. Kõhutunne ütleb, et ju ta ikka starti osaliselt kaduma jäi ja neisse alguse kilomeetritesse. Arvestades raja kiirust, siis palju sõltus kindlasti sellest, millisesse punti sattusid. Samas teades, mis rajal juhtus ja nähes ning tundes, kuidas ei suutnud gruppidega kaasa minna, siis võib olla, et probleem seisneb ka kusagil mujal.
Ei imesta üldse kui aegu analüüsides selgub, et seltskond, kellega sai keeratud koos kruusale, kohas kus pikk ja lühike distants liituvad, said protokolli aja 4 või enamgi minutit parema. Rääkimata seltskonnast, kellega koos sai alustatud Harimäelt laskumist. See seltskond võis sõita soovitud 3:15 või aega alla selle küll.
Aga võibolla oli neid, kellega koos sõitsin ja minu eest ära läksid ja minule rahuldava tulemuse tegid vaid paar. Eks näis.
Egas selle infoga ju suurt midagi peale pole hakata aga lihtsalt tore näha :).
Kuna TRM'i näol oli tegemist nelikürituse viimase osavõistlusega, siis nüüd tuleb umbes nädala oodata nelikürituse koondtulemusi. Kõhutunne ütleb, et parim üldarvestuse koht aga soovitud 100 hulka tulekust jäin päris kaugele.
Arvestades suusamaratoni ja rattamaratoni parimaid aegu ja kohti, siis võiks järgmisel aastal sarnase eesmärgi täitmine olla kindlasti tsipa lihtsam. Aga siis peab jälle palju trenni tegema ju :), hetkel küll sellist viitsimist ei ole :).
Hetkel on plaan vähe joosta, et 5ndal oktoobril maratoni rajal väga hull olemine ei oleks :). No ja käesoleva nädalavahetusel lõpetan rattahooaja ka ära - Kõrvemaa rattamaratoni lühike ots vajab läbimist.
esmaspäev, 9. september 2013
Samsung Cup - Jõulumäe
Ja olengi oma ettevalmistustega jõudnud Tartu Rattamaratoni nädalasse. Kui veel mõni aeg tagasi tundus, et oh kui kaugel see kõik on siis nüüd enam nii ei tundu. Igatahes tööd ja vaeva on tehtud ning nähtud ja kui eile õhtul kerge pooleteistunnise kerimise ettevõtsin, siis tundus küll, et seis on vist hea.
Pulss langes pärast ärritamist kiiresti ja üldse oli mõnus sõita.
Suhteliselt positiivine oli ka laupäeval toimunud Jõulumäe Samsungi etapp. Nädal varem rada läbisõites mõtlesin veel ka laupäeva hommikul - miks ma sinna lähen :). Raja teine pool ja eriti veel viimased 20 km-i on ikka paras jändamine ja pidev töö.
Kuna õnnestus startita päris lõpust siis võtsin eesmärgi - ei hakka alguses kusagile pressima. Sõidan nii nagu tuleb ja pigem alguses rahulikult. Üldiselt nii ka läks, kuna lihtsalt polnud võimalik alguses kiiresti sõita.
Ses mõttes on huvitav rada, et alguses on küll vähe laiem aga rahvast palju ja seega ei saa kiiresti sõita. Siis kui juba vaikselt hakkab mingi hajumine toimuma läheb rada kitsaks ja jälle ei saa mööda sõita :).
Nii saigi alguses rahulikumalt lastud aga mitte väga kaua, mingi hetk ikka otsustasin tsipa kiirendada ka. Nii mõnigi kord läks aega, et eessõitjatest mööda saada aga suures plaanis läks kõik kenasti, kuniks ma ise vale trajektoori valikuga jälle kätte võidetud edu käest andsin :).
Tänu valesti valitud teele õnnestus ikka mitu korda kaotada aega / kohta ja ka vähemalt korra kukutud. Kusjuures too kukkumine oli ses mõttes õnnelik, et maandusin kõrvalsõitja ratta otsa aga õnneks suutis teine nii palju reageerida, et ise jäi püsti ja kukkupuutest tema rattaga sain lihtsalt väiksed marrastused.
Jõulumäe raja teine pool algab kohe ilusa tõusuga, mille osas olid kahetised arvamused - mõtlesin, kas üritan üles sõita või mitte. Eelnevalt mainitud kukkumine toimus just eelviimases kurvis, siis tänu sellele polnud mingit huvi tõusu sõita - natukene ikka põdesin veel. Aga tuleb tunnistada, et maastikul sõites suurim probleem on enese mitte usaldamine. Mõtled - oi siit ma küll üles ei saa - ja ei saagi. Võtad aga hoo üles ja asud kiiresti väntama ja käike vahetama ja enne kui mõistad ongi mägi läbi. Märkasin seda ka nädal varem Jõulumäel, kus mõned liivased tõusunukid tundusid võimatud olema. Aga vaatamata kõhklustele mängisin aga käikudega ja siis oligi juba tõus läbi jne.
Kuna raja esimene pool väga tõuse ei sisaldanud siis teine pool oli need kõik kokku korjanud. Kui jätta kõrvale umbes 14 km-i enne lõppu olev sein, millest väidetavalt olla vaid üks isik suutnud üles sõita (kes ei tea), siis ülejäänud tõusud olid mõnusalt sõidetavad. Korra tuli jala kõndida kuna ees jalutati aga teistel juhtudel tuleb tõdeda, et tõusud olid mu leib - neid kohti, mis ma parandasin tõusudel möödumisega, neid oli palju.
Kusjuures ka teised väntasid aga selgelt liiga kerge käiguga ja seega hoog oli madal. Ise ei kangutanud ja jalad käisi mõnusalt ringi, seega mõningat varu tundus nagu olema veel.
Ehk siis kui nädal varem ma surin seal raja teisel poolel ja kirusin ja vandusin, siis seda korda polnud asi pooltki nii hull.
Lõplik aeg tuli küll umbes 15 minutit aeglasem kui oleks võinud olla ja no ideaalne tulemus olnuks lausa 30 minutit kiirem aga pole kurta midagi.
Lõplik koht 667, aeg 3:34:10
Muus osas nädal oli rahulik. Teisipäeval nägi plaan ette küll 5 x 6 min max pingutust aga asendasin selle metsas müttamisega - sõitsin kodult Järve metsa siis Ülemiste järve kaugemast küljest läbi metsa ja seejärel tegin mõned ringid Järve metsas.
Kolmapäeval sattusin uuesti Järvemetsa, seda korda küll maanteerattaga ja sel põhjusel, et natukene õpetussõnu jagada. Eks meil oli seal metsavahel olematu tempo ka aga tõus(ud) oli kerge ja paaril korral proovisin raskema rauaga sealt üles saada - sai küll.
Neljapäeval oli tegelikult kogu treeningtsükli raskemaid trenne - 6 x 6 min max. Trenni pikkus ise vaid 1:30 aga 6 min täiega kütmist ja siis pärast 5 minutilist pausi uuesti sama teha - see oli ikka päris raske. Kuigi see 6x6 tuli kergemalt kui kunagi juulis sõidetud 5x5.
See nädal on mõned trennid veel enne võistlust ikka kavas. Teisipäeval teen kerge tunnikese maanteel. Neljapäeval tunnikese metsavahel - lähen arvatavasti sõidan Nõmme metsas. Laupäeva hommikul teen ka väikse maantee trenni (natuke üle tunni) ja siis ongi Tartusse minek ja pühapäeval Otepää - Elva.
Eesmärkidest rääkides, siis eks ma lähen ja üritan panna palju jaksan aga no kes teab, kuidas läheb. Soov on 500 hulka tulla aga see nõuab teatavat riski ja tõesti väga head olekut.
Pulss langes pärast ärritamist kiiresti ja üldse oli mõnus sõita.
Suhteliselt positiivine oli ka laupäeval toimunud Jõulumäe Samsungi etapp. Nädal varem rada läbisõites mõtlesin veel ka laupäeva hommikul - miks ma sinna lähen :). Raja teine pool ja eriti veel viimased 20 km-i on ikka paras jändamine ja pidev töö.
Kuna õnnestus startita päris lõpust siis võtsin eesmärgi - ei hakka alguses kusagile pressima. Sõidan nii nagu tuleb ja pigem alguses rahulikult. Üldiselt nii ka läks, kuna lihtsalt polnud võimalik alguses kiiresti sõita.
Ses mõttes on huvitav rada, et alguses on küll vähe laiem aga rahvast palju ja seega ei saa kiiresti sõita. Siis kui juba vaikselt hakkab mingi hajumine toimuma läheb rada kitsaks ja jälle ei saa mööda sõita :).
Nii saigi alguses rahulikumalt lastud aga mitte väga kaua, mingi hetk ikka otsustasin tsipa kiirendada ka. Nii mõnigi kord läks aega, et eessõitjatest mööda saada aga suures plaanis läks kõik kenasti, kuniks ma ise vale trajektoori valikuga jälle kätte võidetud edu käest andsin :).
Tänu valesti valitud teele õnnestus ikka mitu korda kaotada aega / kohta ja ka vähemalt korra kukutud. Kusjuures too kukkumine oli ses mõttes õnnelik, et maandusin kõrvalsõitja ratta otsa aga õnneks suutis teine nii palju reageerida, et ise jäi püsti ja kukkupuutest tema rattaga sain lihtsalt väiksed marrastused.
Jõulumäe raja teine pool algab kohe ilusa tõusuga, mille osas olid kahetised arvamused - mõtlesin, kas üritan üles sõita või mitte. Eelnevalt mainitud kukkumine toimus just eelviimases kurvis, siis tänu sellele polnud mingit huvi tõusu sõita - natukene ikka põdesin veel. Aga tuleb tunnistada, et maastikul sõites suurim probleem on enese mitte usaldamine. Mõtled - oi siit ma küll üles ei saa - ja ei saagi. Võtad aga hoo üles ja asud kiiresti väntama ja käike vahetama ja enne kui mõistad ongi mägi läbi. Märkasin seda ka nädal varem Jõulumäel, kus mõned liivased tõusunukid tundusid võimatud olema. Aga vaatamata kõhklustele mängisin aga käikudega ja siis oligi juba tõus läbi jne.
Kuna raja esimene pool väga tõuse ei sisaldanud siis teine pool oli need kõik kokku korjanud. Kui jätta kõrvale umbes 14 km-i enne lõppu olev sein, millest väidetavalt olla vaid üks isik suutnud üles sõita (kes ei tea), siis ülejäänud tõusud olid mõnusalt sõidetavad. Korra tuli jala kõndida kuna ees jalutati aga teistel juhtudel tuleb tõdeda, et tõusud olid mu leib - neid kohti, mis ma parandasin tõusudel möödumisega, neid oli palju.
Kusjuures ka teised väntasid aga selgelt liiga kerge käiguga ja seega hoog oli madal. Ise ei kangutanud ja jalad käisi mõnusalt ringi, seega mõningat varu tundus nagu olema veel.
Ehk siis kui nädal varem ma surin seal raja teisel poolel ja kirusin ja vandusin, siis seda korda polnud asi pooltki nii hull.
Lõplik aeg tuli küll umbes 15 minutit aeglasem kui oleks võinud olla ja no ideaalne tulemus olnuks lausa 30 minutit kiirem aga pole kurta midagi.
Lõplik koht 667, aeg 3:34:10
Muus osas nädal oli rahulik. Teisipäeval nägi plaan ette küll 5 x 6 min max pingutust aga asendasin selle metsas müttamisega - sõitsin kodult Järve metsa siis Ülemiste järve kaugemast küljest läbi metsa ja seejärel tegin mõned ringid Järve metsas.
Kolmapäeval sattusin uuesti Järvemetsa, seda korda küll maanteerattaga ja sel põhjusel, et natukene õpetussõnu jagada. Eks meil oli seal metsavahel olematu tempo ka aga tõus(ud) oli kerge ja paaril korral proovisin raskema rauaga sealt üles saada - sai küll.
Neljapäeval oli tegelikult kogu treeningtsükli raskemaid trenne - 6 x 6 min max. Trenni pikkus ise vaid 1:30 aga 6 min täiega kütmist ja siis pärast 5 minutilist pausi uuesti sama teha - see oli ikka päris raske. Kuigi see 6x6 tuli kergemalt kui kunagi juulis sõidetud 5x5.
See nädal on mõned trennid veel enne võistlust ikka kavas. Teisipäeval teen kerge tunnikese maanteel. Neljapäeval tunnikese metsavahel - lähen arvatavasti sõidan Nõmme metsas. Laupäeva hommikul teen ka väikse maantee trenni (natuke üle tunni) ja siis ongi Tartusse minek ja pühapäeval Otepää - Elva.
Eesmärkidest rääkides, siis eks ma lähen ja üritan panna palju jaksan aga no kes teab, kuidas läheb. Soov on 500 hulka tulla aga see nõuab teatavat riski ja tõesti väga head olekut.
esmaspäev, 2. september 2013
Metsa lähen ma, Metsa lähed sa
Tartu Rattamaraton muudkui läheneb ja läheneb. Seega tekkis mõte, et võiks metsa vahele ka vähe veerema minna rattaga. Kuna sel nädalal on kavas osaleda Jõulumäe Samsungi etapil ja eelmine nädalavahetus viis Pärnu poole ning Jõulumäe rada oli maha joonistatud (avatud rada), siis võtsin ratta ühes ja läksingi Jõulumäele sõitma.
Olen raja kohta kuulnud kõlakaid aga no see, mis ees ootas ületas kõike oodatut :). Põhimõtteliselt võib raja jagada kaheks - esimene ja kergem ning kiirem osa ja teine, raskem ja aeglasem osa.
Mitte, et see esimene osa nüüd nii kerge ja lihtne oleks olnud aga noh seal sai ikka sõidetud ja nii mõnegi koha peal mõtlesin, et siin võiks tegelikkuses oluliselt kõrgemat käiku kasutada ja seega kiiremini sõita jne.
Teine osa algab kohe korraliku seinaga ja nii oli vast umbes esimesed 3-4 kilomeetrit. Siis vähe kergem ja siis päris hull. Liiva väga palju, tõusud nagu seinad ees, laskumised üle juurikate ehk kohta, kus puhata oli vaid siis kui jäid hetkeks seisma.
Olin läinud sõitma vaid joogiga - ühes pudelis küll veega ära segatult kaks geeli. Aga sööki kaasas polnud ja no lõpuks läks ikka kõht tühjaks ja kuna juua ka ei saand korralikult - polnud seda kohta, et võtan pudeli joon ja panen pudeli tagasi - siis viimased kilomeetrid olid rasked. Natukene olin sel põhjusel ja ajapuudusel sunnitud ka lõikama aga noh mitte väga palju.
Positiivse külje pealt märkasin, et nii mõnigi sein, mis kaugemalt vaadates pani panustama, kas jõuan poole tõusu peale või mitte. Siis tegelikult sai need tõusud täitsa toredalt ära võetud. Nii mõnegi tõusuga läks nii, et läksin liiga raske käiguga peale aga surusin ennast üles.
Negatiivsem oli see, et tagumine pidur poob ratast ja pidurdab selgelt vaba hoogu. Peab viima ratta hooldusesse ja laskma uurida värki. Noh pidurisadulat saab ise ka regullida aga kuidagi liiga lihtsalt läheb paigast ära. Võibolla mõni vedru või asi on vähe väsinud või nii.
Jube tüütu oleks Harimäelt alla tulles hoogu juurde vändata :)
Muus osas oli nädal selline rahulik - nädala alguses olid lihased kanged ja tuli natukene kergemaid trenne teha, nädala teine pool oli seis parem.
Nädala lõpetasin ümber Pärnu ringitamisega ja Kahe Silla jooksule kaasa elamisega.
Sel nädalal siis kavas mõned kiiremad trennid ja nädala lõpus väike võistlus. Eks näis, kuidas võistlusolukorras seal küngastel sõita on - üksi oli mugav tempot ja teed valida.
Olen raja kohta kuulnud kõlakaid aga no see, mis ees ootas ületas kõike oodatut :). Põhimõtteliselt võib raja jagada kaheks - esimene ja kergem ning kiirem osa ja teine, raskem ja aeglasem osa.
Mitte, et see esimene osa nüüd nii kerge ja lihtne oleks olnud aga noh seal sai ikka sõidetud ja nii mõnegi koha peal mõtlesin, et siin võiks tegelikkuses oluliselt kõrgemat käiku kasutada ja seega kiiremini sõita jne.
Teine osa algab kohe korraliku seinaga ja nii oli vast umbes esimesed 3-4 kilomeetrit. Siis vähe kergem ja siis päris hull. Liiva väga palju, tõusud nagu seinad ees, laskumised üle juurikate ehk kohta, kus puhata oli vaid siis kui jäid hetkeks seisma.
Olin läinud sõitma vaid joogiga - ühes pudelis küll veega ära segatult kaks geeli. Aga sööki kaasas polnud ja no lõpuks läks ikka kõht tühjaks ja kuna juua ka ei saand korralikult - polnud seda kohta, et võtan pudeli joon ja panen pudeli tagasi - siis viimased kilomeetrid olid rasked. Natukene olin sel põhjusel ja ajapuudusel sunnitud ka lõikama aga noh mitte väga palju.
Positiivse külje pealt märkasin, et nii mõnigi sein, mis kaugemalt vaadates pani panustama, kas jõuan poole tõusu peale või mitte. Siis tegelikult sai need tõusud täitsa toredalt ära võetud. Nii mõnegi tõusuga läks nii, et läksin liiga raske käiguga peale aga surusin ennast üles.
Negatiivsem oli see, et tagumine pidur poob ratast ja pidurdab selgelt vaba hoogu. Peab viima ratta hooldusesse ja laskma uurida värki. Noh pidurisadulat saab ise ka regullida aga kuidagi liiga lihtsalt läheb paigast ära. Võibolla mõni vedru või asi on vähe väsinud või nii.
Jube tüütu oleks Harimäelt alla tulles hoogu juurde vändata :)
Muus osas oli nädal selline rahulik - nädala alguses olid lihased kanged ja tuli natukene kergemaid trenne teha, nädala teine pool oli seis parem.
Nädala lõpetasin ümber Pärnu ringitamisega ja Kahe Silla jooksule kaasa elamisega.
Sel nädalal siis kavas mõned kiiremad trennid ja nädala lõpus väike võistlus. Eks näis, kuidas võistlusolukorras seal küngastel sõita on - üksi oli mugav tempot ja teed valida.
esmaspäev, 26. august 2013
Fakto Auto Tallinna Rahvasõit
Eelmisel nädalal oli siis kaks võistlust. Temposõit Pirital pakkus häid emotsioone ja soov oli neid mitte rikkuda pühapäeval Fakto Auto Tallinna Rahvasõidul.
Ametlikuks distantsi pikkuseks oli 90 km-i (GPS mõõtis kilomeetri vähem) ja sõit toimus Rae valla territooriumil. Tegemist oli kolmanda sõiduga ja tore on näha, et järjest enam tuleb osalejaid juurde ja ka üritus ise loksub kuidagi järjest paremini paika.
Antud võistlus on rahvasportlastele suunatust erilisem selle poolest, et minule teada olevalt on tegemist ainsa võistlusega, millel on kaks starti. Pidulik start Vabaduse väljakult ning tehniline start 4 või 5 kilomeetrit hiljem. Vaadates nt Tour De France, siis seal on iga etapi alguses 10 või enam kilomeetrit, kus sõidetakse auto taga ühiselt koos.
Ühest küljest mulle täitsa meeldib see lahendus - pundiga läbi linna. Samas kuna paljud sõitjad sellist starti mujal harrastada ei saa siis see tekitab ka teatavat segadust.
Sel korral küll ei näinud kedagi maas vedelemas aga tükki 5 korda tuli korralikult pidurdada ja korra sain isegi tagumise ratta libisema tänu sellele. Olgu siin juures mainitud, et võtsin ikka väga ettevaatlikult ja rahulikult seda algust - mingi alalhoiu instinkt sai võitu.
Kõvasti läks kohti seal kaduma aga mingil põhjusel on mulle olulisem tervelt kohale jõuda, kui et pärast kirjutada - jee olin 50 hulgas ja siis kukkusin näo segi.
Ilm eile oli täitsa normaalne aga ka tuuline. Seega sai võetud endale eesmärgiks / sooviks saada tugevasse gruppi, et alates 20ndast kilomeetrist alates oleks lihtsam tuult murda.
Nii saigi pärast Vana-Tartu maanteele keerast kohe vajutama ja kõvasti tööd tegema hakatud aga no ei ole seda kiiruslikku vastupidavust. Saan jah 40+ km/h sisse aga sellega asi ka piirdub, st kiiruse saan kätte aga ei suuda seda hoida, rääkimata sellest, et lisaks veel sinna kiirust juurde.
Pärast sõitu tuttavaga rääkides soovitas ta teha selliseid pikemaid tempo sõite - sundida ennast 35+ km/h kiirusel liikuma 5 -10 km-i või enamgi järjest.
Tuleb tõdeda, et olen selliseid sõite siiani natukene peljanud - soov on siiani olnud nö põhja ladumine, muidu võib tekkida selline säraküünla efekt. Aga eks nüüd võib vähe neid kiiremaid sõite ka teha.
Aga kuna kiirusest jäi tsipa puudu siis sai kõvasti vaeva nähtud, et punte püüda. Mingil hetkel tuli selja tagant paar tüüpi järgi, kes vedasid eesolevale pundile sappa. Kõik tundus juba ilus aga sel hetkel kui natukene taastumisega tegelesin grupi ees vajutati ja kahjuks 3-4 tüüpi enne mind lasti vahe sisse. No punnitasin, mis ma punnitasin aga seltskonda enam kätte ei saanud. Tundus, et selline korralik 20-30 pealine seltskond sai koos liikuma.
Kahjuks ei olnud ka enda grupis tüüpe, kes oleksid väga soovinud seda suurt seltskonda kätte saada. Jürist Vaida poole liikudes tundus, et suur grupp puhkab natukene ja tekkis nagu võimalus aga no ei suuda üksinda seltskonda järgi vedada. Teistel polnud sellist sära ka silmades, et teeme / võtame vahe kinni. Ei mõelda sellele, et pärast on ju kõigil lihtsam.
No ja pärast Vaidat tuli korralik vastutuul ja seal läks suur seltskond täitsa minema. Polnud enam kellelgi soovi punnitada ja noh olgem ausad, seal poleks ka enam suutnud punnitada piisavalt - suure grupi jõu vastu ikka ei saa.
Enne kui keerasime Raasiku peale oli juba näha, et ees olevast pundist hakkasid isikud juba kukkuma. Mõned saime kätte, mõned jõudsid finishisse enne meid.
Vaatamata grupi väiksusele - 6-7 isikut anti seal päris hästi, kuigi Raasikult Kostivere peale keerates jäi minu hinnangul üks tüüp liiga kauaks ette vedama. Hoog langes aga tüüp ise ei märganud ise eest ära ka tulla. Õnneks siis minu ees olev härrasmees lõpuks kiirendas mööda. Võtsin aga sappa ja nii tõmbasime tempo jälle üles. Nii me siis sõitsime kuniks minu vedamise ajal tuli üks tüüp kõrvale (oli tagant tulnud) ja uuris, kas gruppi ka kusagil on. Ütlesin, et kaugel ja nii ta sõitis meiega koos.
Enne Kostiveret tee vähe keeras ja kuna olin juba 2-3 kilomeetrit vedanud siis hüppasin eest ära. Aga siis kukuti äkki vajutama :). Õnneks suutsin tempo muutusega kaasa minna ja vaatamata äsjasest vedamisest suutsin jalad tööle sundida ja võtsin grupi sabast ikka kinni. Aga sinna kiirendusse jäi minu arvates paar tüüpi meie seltskonnast. Kuna aga rahvast oli juurde tulnud, siis grupi suurus väga ei muutunud.
Nii siis saigi päris head tempot arendatud. Paaril korral jäin grupis halvale possale, st tuule kätte aga jällegi sundisin aga jalad tööle ja suutsin rasked hetked üle elada ja grupi sabas ikka vastu pidada.
Võistluse korraldajad olid sel korral teinud trassil ka mõningaid muudatusi ja üks põnevamaid muudatusi oli Lagedilt paremale pööramine, mis viis Jürini natukene lühemalt kui mööda suurt teed aga mis olulisem - sõit Jürisse oli ka põnevam. Väga mõnus kurviline tee oli. Ainus miinus oli muidugi see, et kurvid ja maha pidurdamised lõid soodsa olukorra kõmmutamisteks jälle.
Hoidsin grupis kolmandat possat aga Jüri peale pöörates üks härra kiirendas ja tegi seda nii hästi, et minema ta saigi. Nii mina kui ka minu ees olnud härra üritasime korra veel järgi tõmmata aga no ei olnud seda jaksu.
Alates Jürist hakkas järjest rohkem selg ees vastu tulema ka nii lühemate maade võistlejaid kui ka pikema maa omi, kes olid siis arvatavasti kukkunud tollest suurest grupist, mida alguses kätte ei saanud.
Olin Jüri kandis suhteliselt kindel, et üritan oma grupi tuumikuga lõpuni minna aga lõpuspurti enam teha ei jaksa. Asjad läksid aga teisiti.
Keerates Peetri aleviku vahele (lõpuni jäi vast 700 meetrit) olin päris heale possale jälle sattunud - teine kolmas. Otsustasin siiski esimese sabas istuda kuniks jaksu, et siis veel rünnata lõpus. Kuna lõpusirgele on / oli võimalik keerata nii mööda autode liikumisega võrreldes vastu suunas või pärisuunas ja minu ees sõitja otsustas minna pärisuunas otsustasin ka ise teha võistluse võrdselt. Ehk siis pidurdasime seal veel hoo maha ja nii me siis spurtisime võrdsetes tingimustes.
Selle alles jäänud 150/200 meetriga õnnestus veel kaks skalpi võtta - viimasest pääsesin vast kümmekond meetrit enne joont mööda.
Seega lõpp hea, kõik hea.
Sõidule läksin mõtted sõita kusagil 2:50 ja ideaaltulemus oleks 2:40. Olgu siin öeldud, et finishi joon oli ideaaltulemusest 300 meetrit eemal :). Kusjuures kui 15 km-i oli lõpuni siis tundus, et lõpuaeg tuleb 2:45 või 2:44. Seega täitsa hästi sai lõpus pandud.
Kui arvestada, et esimene umbes 5 km-i sai läbitud 15 minutiga, siis ülejäänud 85 km-i sai täitsa hea tempoga liigutud. Väljavõte Sportlyzerist (ringi aeg iga 5 km-i tagant):
Ametlikku aega ei teagi veel, kuna protokoll seda ei sisaldanud. Küll aga on teada koht - 277 (386 kokku lõpetajaid).
Enesetunne jälle supper.
Ahjaa - kusagile teel Raasikule nägime hulka tüüpe raja kõrval asjatamas. Keegi oli vähe katki aga kellegil oli ka kumm puru. Haarasin kotist varu lohvi ja viskas tüüpidele. Loodetavasti oli sellest abi ja võistlus sai ikka jätkuda.
Kokku sai nädala jooksul 10 ja pool tundi trenni tehtud. Läbitud sai umbes 290 kilomeetrit. Seega selline normaalne nädal.
Tulev nädal võistlusi ei sisalda - kui ma just juhuslikult Pärnust kahe silla jooksul ei osale. Pärnus ma tol päeval olen ja kes teab, mis mõtted võivad pähe tulla :). Samas jooksnud pole täitsa kaua. Mõtleb seda asja.
Järgmine võistlus on kahe nädala pärast toimuv Jõulumäe Samsung ja siis ongi juba Tartu Rattamaraton tulemas.
Ametlikuks distantsi pikkuseks oli 90 km-i (GPS mõõtis kilomeetri vähem) ja sõit toimus Rae valla territooriumil. Tegemist oli kolmanda sõiduga ja tore on näha, et järjest enam tuleb osalejaid juurde ja ka üritus ise loksub kuidagi järjest paremini paika.
Antud võistlus on rahvasportlastele suunatust erilisem selle poolest, et minule teada olevalt on tegemist ainsa võistlusega, millel on kaks starti. Pidulik start Vabaduse väljakult ning tehniline start 4 või 5 kilomeetrit hiljem. Vaadates nt Tour De France, siis seal on iga etapi alguses 10 või enam kilomeetrit, kus sõidetakse auto taga ühiselt koos.
Ühest küljest mulle täitsa meeldib see lahendus - pundiga läbi linna. Samas kuna paljud sõitjad sellist starti mujal harrastada ei saa siis see tekitab ka teatavat segadust.
Sel korral küll ei näinud kedagi maas vedelemas aga tükki 5 korda tuli korralikult pidurdada ja korra sain isegi tagumise ratta libisema tänu sellele. Olgu siin juures mainitud, et võtsin ikka väga ettevaatlikult ja rahulikult seda algust - mingi alalhoiu instinkt sai võitu.
Kõvasti läks kohti seal kaduma aga mingil põhjusel on mulle olulisem tervelt kohale jõuda, kui et pärast kirjutada - jee olin 50 hulgas ja siis kukkusin näo segi.
Ilm eile oli täitsa normaalne aga ka tuuline. Seega sai võetud endale eesmärgiks / sooviks saada tugevasse gruppi, et alates 20ndast kilomeetrist alates oleks lihtsam tuult murda.
Nii saigi pärast Vana-Tartu maanteele keerast kohe vajutama ja kõvasti tööd tegema hakatud aga no ei ole seda kiiruslikku vastupidavust. Saan jah 40+ km/h sisse aga sellega asi ka piirdub, st kiiruse saan kätte aga ei suuda seda hoida, rääkimata sellest, et lisaks veel sinna kiirust juurde.
Pärast sõitu tuttavaga rääkides soovitas ta teha selliseid pikemaid tempo sõite - sundida ennast 35+ km/h kiirusel liikuma 5 -10 km-i või enamgi järjest.
Tuleb tõdeda, et olen selliseid sõite siiani natukene peljanud - soov on siiani olnud nö põhja ladumine, muidu võib tekkida selline säraküünla efekt. Aga eks nüüd võib vähe neid kiiremaid sõite ka teha.
Aga kuna kiirusest jäi tsipa puudu siis sai kõvasti vaeva nähtud, et punte püüda. Mingil hetkel tuli selja tagant paar tüüpi järgi, kes vedasid eesolevale pundile sappa. Kõik tundus juba ilus aga sel hetkel kui natukene taastumisega tegelesin grupi ees vajutati ja kahjuks 3-4 tüüpi enne mind lasti vahe sisse. No punnitasin, mis ma punnitasin aga seltskonda enam kätte ei saanud. Tundus, et selline korralik 20-30 pealine seltskond sai koos liikuma.
Kahjuks ei olnud ka enda grupis tüüpe, kes oleksid väga soovinud seda suurt seltskonda kätte saada. Jürist Vaida poole liikudes tundus, et suur grupp puhkab natukene ja tekkis nagu võimalus aga no ei suuda üksinda seltskonda järgi vedada. Teistel polnud sellist sära ka silmades, et teeme / võtame vahe kinni. Ei mõelda sellele, et pärast on ju kõigil lihtsam.
No ja pärast Vaidat tuli korralik vastutuul ja seal läks suur seltskond täitsa minema. Polnud enam kellelgi soovi punnitada ja noh olgem ausad, seal poleks ka enam suutnud punnitada piisavalt - suure grupi jõu vastu ikka ei saa.
Enne kui keerasime Raasiku peale oli juba näha, et ees olevast pundist hakkasid isikud juba kukkuma. Mõned saime kätte, mõned jõudsid finishisse enne meid.
Vaatamata grupi väiksusele - 6-7 isikut anti seal päris hästi, kuigi Raasikult Kostivere peale keerates jäi minu hinnangul üks tüüp liiga kauaks ette vedama. Hoog langes aga tüüp ise ei märganud ise eest ära ka tulla. Õnneks siis minu ees olev härrasmees lõpuks kiirendas mööda. Võtsin aga sappa ja nii tõmbasime tempo jälle üles. Nii me siis sõitsime kuniks minu vedamise ajal tuli üks tüüp kõrvale (oli tagant tulnud) ja uuris, kas gruppi ka kusagil on. Ütlesin, et kaugel ja nii ta sõitis meiega koos.
Enne Kostiveret tee vähe keeras ja kuna olin juba 2-3 kilomeetrit vedanud siis hüppasin eest ära. Aga siis kukuti äkki vajutama :). Õnneks suutsin tempo muutusega kaasa minna ja vaatamata äsjasest vedamisest suutsin jalad tööle sundida ja võtsin grupi sabast ikka kinni. Aga sinna kiirendusse jäi minu arvates paar tüüpi meie seltskonnast. Kuna aga rahvast oli juurde tulnud, siis grupi suurus väga ei muutunud.
Nii siis saigi päris head tempot arendatud. Paaril korral jäin grupis halvale possale, st tuule kätte aga jällegi sundisin aga jalad tööle ja suutsin rasked hetked üle elada ja grupi sabas ikka vastu pidada.
Võistluse korraldajad olid sel korral teinud trassil ka mõningaid muudatusi ja üks põnevamaid muudatusi oli Lagedilt paremale pööramine, mis viis Jürini natukene lühemalt kui mööda suurt teed aga mis olulisem - sõit Jürisse oli ka põnevam. Väga mõnus kurviline tee oli. Ainus miinus oli muidugi see, et kurvid ja maha pidurdamised lõid soodsa olukorra kõmmutamisteks jälle.
Hoidsin grupis kolmandat possat aga Jüri peale pöörates üks härra kiirendas ja tegi seda nii hästi, et minema ta saigi. Nii mina kui ka minu ees olnud härra üritasime korra veel järgi tõmmata aga no ei olnud seda jaksu.
Alates Jürist hakkas järjest rohkem selg ees vastu tulema ka nii lühemate maade võistlejaid kui ka pikema maa omi, kes olid siis arvatavasti kukkunud tollest suurest grupist, mida alguses kätte ei saanud.
Olin Jüri kandis suhteliselt kindel, et üritan oma grupi tuumikuga lõpuni minna aga lõpuspurti enam teha ei jaksa. Asjad läksid aga teisiti.
Keerates Peetri aleviku vahele (lõpuni jäi vast 700 meetrit) olin päris heale possale jälle sattunud - teine kolmas. Otsustasin siiski esimese sabas istuda kuniks jaksu, et siis veel rünnata lõpus. Kuna lõpusirgele on / oli võimalik keerata nii mööda autode liikumisega võrreldes vastu suunas või pärisuunas ja minu ees sõitja otsustas minna pärisuunas otsustasin ka ise teha võistluse võrdselt. Ehk siis pidurdasime seal veel hoo maha ja nii me siis spurtisime võrdsetes tingimustes.
Selle alles jäänud 150/200 meetriga õnnestus veel kaks skalpi võtta - viimasest pääsesin vast kümmekond meetrit enne joont mööda.
Seega lõpp hea, kõik hea.
Sõidule läksin mõtted sõita kusagil 2:50 ja ideaaltulemus oleks 2:40. Olgu siin öeldud, et finishi joon oli ideaaltulemusest 300 meetrit eemal :). Kusjuures kui 15 km-i oli lõpuni siis tundus, et lõpuaeg tuleb 2:45 või 2:44. Seega täitsa hästi sai lõpus pandud.
Kui arvestada, et esimene umbes 5 km-i sai läbitud 15 minutiga, siis ülejäänud 85 km-i sai täitsa hea tempoga liigutud. Väljavõte Sportlyzerist (ringi aeg iga 5 km-i tagant):
| Distance | Speed |
| 5.000 km | 20.34 km/h |
| 10.000 km | 38.58 km/h |
| 15.000 km | 36.91 km/h |
| 20.000 km | 38.38 km/h |
| 25.000 km | 38.74 km/h |
| 30.000 km | 36.67 km/h |
| 35.000 km | 33.48 km/h |
| 40.000 km | 31.91 km/h |
| 45.000 km | 31.46 km/h |
| 50.000 km | 30.95 km/h |
| 55.000 km | 31.49 km/h |
| 60.000 km | 32.92 km/h |
| 65.000 km | 34.57 km/h |
| 70.000 km | 37.10 km/h |
| 75.000 km | 35.92 km/h |
| 80.000 km | 35.48 km/h |
| 85.000 km | 32.42 km/h |
| 89.330 km | 34.74 km/h |
Ametlikku aega ei teagi veel, kuna protokoll seda ei sisaldanud. Küll aga on teada koht - 277 (386 kokku lõpetajaid).
Enesetunne jälle supper.
Ahjaa - kusagile teel Raasikule nägime hulka tüüpe raja kõrval asjatamas. Keegi oli vähe katki aga kellegil oli ka kumm puru. Haarasin kotist varu lohvi ja viskas tüüpidele. Loodetavasti oli sellest abi ja võistlus sai ikka jätkuda.
Kokku sai nädala jooksul 10 ja pool tundi trenni tehtud. Läbitud sai umbes 290 kilomeetrit. Seega selline normaalne nädal.
Tulev nädal võistlusi ei sisalda - kui ma just juhuslikult Pärnust kahe silla jooksul ei osale. Pärnus ma tol päeval olen ja kes teab, mis mõtted võivad pähe tulla :). Samas jooksnud pole täitsa kaua. Mõtleb seda asja.
Järgmine võistlus on kahe nädala pärast toimuv Jõulumäe Samsung ja siis ongi juba Tartu Rattamaraton tulemas.
neljapäev, 22. august 2013
Filtri Temposõit - Pirita etapp vol 2
Eile toimus Filtri Temposõidu karikasarja viimane etapp (sel hooajal). Etapp toimus Pirital ehk samas kohas, kus juuni kuus sai sõidetud.
Ilm oli küll minu hinnangul tuulisem kui juunis aga muidu hea nagu ikka. Seega soov oli eelkõige ületada iseenda kevadest aega.
Mis selle paari kuu jooksul siis juhtunud oli - tehnika oli sama (tavaline grupisõidu ratas, ei mingeid aero jubinaid :)), alates juuli kuu esimesest poolest on regulaarselt trenni tehtud (enne sai tegeletud jooksuga ja puhatud).
Milline siis oli tulemus - SUPER.
Aeg paranes umbes 22 sekundi võrra, mis minu hinnangul on päris hea tulemus.
Osalejaid oli sel korral vähem kui juunis, mistõttu koht ei anna otsest pilti aga kuna distants oli sama siis loeb aeg.
Tundub, et mingi areng on isegi suvega olnud :)
Eks nüüd tuleb seda positiivset emotsiooni ära kasutada ja edasi panna.
Ahjaa ametlik aeg eile - 16:43.80, keskmine kiirus 35.86 km/h
Ilm oli küll minu hinnangul tuulisem kui juunis aga muidu hea nagu ikka. Seega soov oli eelkõige ületada iseenda kevadest aega.
Mis selle paari kuu jooksul siis juhtunud oli - tehnika oli sama (tavaline grupisõidu ratas, ei mingeid aero jubinaid :)), alates juuli kuu esimesest poolest on regulaarselt trenni tehtud (enne sai tegeletud jooksuga ja puhatud).
Milline siis oli tulemus - SUPER.
Aeg paranes umbes 22 sekundi võrra, mis minu hinnangul on päris hea tulemus.
Osalejaid oli sel korral vähem kui juunis, mistõttu koht ei anna otsest pilti aga kuna distants oli sama siis loeb aeg.
Tundub, et mingi areng on isegi suvega olnud :)
Eks nüüd tuleb seda positiivset emotsiooni ära kasutada ja edasi panna.
Ahjaa ametlik aeg eile - 16:43.80, keskmine kiirus 35.86 km/h
esmaspäev, 19. august 2013
Võistlused alga
Nädal läbi, lõppes see seda korda võistlusega.
Kuna treeningplaan on siiani näinud ette laupäeviti intensiivsemat ja pikemat treeningut ning pühapäeval kergemat keskmise pikkusega trenni, siis seda korda sai päevad ümber vahetatud.
Laupäeval tegin koos sõbraga Tartu kandis väikse tiiru. Sõidu tegi huvitavamaks tuul, mis ühes suunas puhus vastu - õnneks teisel suunas lükkas edasi. Samuti tegid sõidu huvitavamaks mäed või künkad. Siit Põhja-Eestist vaadates on tegemist mägedega. Lõuna-Euroopa kandist tulles kindlasti vaid küngastega või siis üldse sileda maaga :).
Pühapäeval ootas ees Filter Maanteekarikasarja viimane etapp - Võru rattaralli. Väljavõte raja tutvustusest:
[...] Kasaritsa poole - selle lõigu teisel kilomeetril on esimene suurem tõus. Kasaritsast liigutakse edasi Rõuge poole ning vahetult enne Rõuget pööratakse Haanja suunas - tee on kurviline ja mägine, 8 kilomeetri jooksul ronitakse kaks 12% tõusu; tõusumeetreid koguneb sellel lõigul ligi 120. [...] Sõidetakse kuni Vaskna järve ristmikuni, kus peale parempööret ootab ees 2km tavaliselt väga heas korras olevat ja viimasel kilomeetril väga käänulist kruusateed. [...] Ees ootab jälle üks terav 12% tõusuga Plaksi mägi. [...] Enne Võru linna piiri tehakse aga pööre paremale, jätkatakse mööda Kubija teed suunaga Meegomäe poole - ees ootab korralik tõusude jada. [...]
Lisaks kirjeldatud tõusudele rõõmustati sõitjaid ka korraliku tuulega, seega kohe ekstra mõnusalt raskeks oli sõit tehtud.
Enda eesmärk oli sattuda kusagile gruppi ja sealt kasvõi silmamunade peal kinni hoida. Kinnihoidmine muutus eriti oluliseks pärast hommikul aknast välja vaatamist ja tuult nähes.
Ainus häda Filtri sõitude juures on, et väga väga osaleb lihtsaid harrastajaid - võrreldes Tartu Rattaralliga on osalejaid ikka kaduv vähe. Nii nägingi juba esimese 3-4 km'i järel, et ees on juba palju rahvast ehk siis tagant enam kedagi tulemas ei ole.
Üldiselt õnnestus sõita plaani kohaselt, kahju on ainult kruusa lõigust, kus mingil hetkel pääses eest seltskond, keda nägin moodustavat täitsa korraliku grupi. Järgnenud laskumistel nägin alguses gruppi veel ühe-teise tõusu-kurvi taga aga no egas ma väga pingutanud ka ning üksinda seltskonnale järgi surumine oleks olnud ette ebaõnnestunud katse.
Õnneks tuli tagant veel rahvast - teadsin, et seal on rahvast ja sõitsingi endale mõnusas tempos, et küll nad järgi tulevad - nendega sai siis päris pikalt koos sõidetud. Raja ainsa joogipunktini jõudes grupp lagunes - alguse sai lagunemine eelnenud tõusudel ja korraliku "laksu" joogipunktis - mõned sõitsid sealt läbi, mõni jäi jooki võtma (mina nende seas). Aga ei midagi hullu - vaikselt tuli väike punt kokku ja nii sõitsimegi rahulikult edasi.
Ühel kaasvõistlejal oli ebaõnne kui kusagil 10 km-i enne lõppu kumm puru läks, teisel kaasvõistlejal kiskusid jalad krampi - andsin kaasa võetud magneesiumi talle aga finishis nägin toda uuesti ja tundus, et polnd abi väga olnud - nii see meie grupp järjest väiksemaks jäigi. Umbes 5 km-i enne lõppu jäin hetkeks grupist maha ja esialgu mõtlesin, et ahh mis ma ikka sabistan - kohe kohal ja nii. Kui aga nägin kell ja jäänud maad, et 3 tunni piir võimalik veel ületada, siis vajutasin pedaalidele, sain kaks enda grupi kaaslast kätte, sõitsin ka neist mööda aga kolm tüüpi olid piisavalt kaugel ning kuna viimane 1,5 km-i oli vastu tuult ja aega 3 tunni alistamiseks oli küll, siis lasin jala natukene sirgeks.
Finishi sirgel sai kaasa elama tulnud pereliikmetele veel patsu ka lüüa ja nii ma olingi kohal 212 kohaga, kaotust esimesele 41 min 34 sekundit.
Peamine see, et 3 tunni piir sai ületatud. Kusjuures see 3 tunni piir oli pandud ajal kui välja kuulutatud distantsi pikkuseks pidi olema 90 km-i. Tegelik pikkus venis aga 95-96 km-ini (algselt kuulutati välja ametlikuks pikkuseks 95 aga finishis oli kirjas 96, GPS fikseeris ka 96).
Nädala kokkuvõttes sai mitu korda vihmaga sõidetud ja pealaest jalatallani märg oldud. Treeningaega kogunes 9:41, läbitud sai umbes 275 km-i.
Käesoleval nädalal on koguni kaks võistlust plaanis - kolmapäeval lühike ja kiire tempo sõit Pirital (suve alguse aja võiks suuta üle sõita) ning pühapäeval aga Fakto Auto Tallinna Rahvasõit.
Kuna treeningplaan on siiani näinud ette laupäeviti intensiivsemat ja pikemat treeningut ning pühapäeval kergemat keskmise pikkusega trenni, siis seda korda sai päevad ümber vahetatud.
Laupäeval tegin koos sõbraga Tartu kandis väikse tiiru. Sõidu tegi huvitavamaks tuul, mis ühes suunas puhus vastu - õnneks teisel suunas lükkas edasi. Samuti tegid sõidu huvitavamaks mäed või künkad. Siit Põhja-Eestist vaadates on tegemist mägedega. Lõuna-Euroopa kandist tulles kindlasti vaid küngastega või siis üldse sileda maaga :).
Pühapäeval ootas ees Filter Maanteekarikasarja viimane etapp - Võru rattaralli. Väljavõte raja tutvustusest:
[...] Kasaritsa poole - selle lõigu teisel kilomeetril on esimene suurem tõus. Kasaritsast liigutakse edasi Rõuge poole ning vahetult enne Rõuget pööratakse Haanja suunas - tee on kurviline ja mägine, 8 kilomeetri jooksul ronitakse kaks 12% tõusu; tõusumeetreid koguneb sellel lõigul ligi 120. [...] Sõidetakse kuni Vaskna järve ristmikuni, kus peale parempööret ootab ees 2km tavaliselt väga heas korras olevat ja viimasel kilomeetril väga käänulist kruusateed. [...] Ees ootab jälle üks terav 12% tõusuga Plaksi mägi. [...] Enne Võru linna piiri tehakse aga pööre paremale, jätkatakse mööda Kubija teed suunaga Meegomäe poole - ees ootab korralik tõusude jada. [...]
Lisaks kirjeldatud tõusudele rõõmustati sõitjaid ka korraliku tuulega, seega kohe ekstra mõnusalt raskeks oli sõit tehtud.
Enda eesmärk oli sattuda kusagile gruppi ja sealt kasvõi silmamunade peal kinni hoida. Kinnihoidmine muutus eriti oluliseks pärast hommikul aknast välja vaatamist ja tuult nähes.
Ainus häda Filtri sõitude juures on, et väga väga osaleb lihtsaid harrastajaid - võrreldes Tartu Rattaralliga on osalejaid ikka kaduv vähe. Nii nägingi juba esimese 3-4 km'i järel, et ees on juba palju rahvast ehk siis tagant enam kedagi tulemas ei ole.
Üldiselt õnnestus sõita plaani kohaselt, kahju on ainult kruusa lõigust, kus mingil hetkel pääses eest seltskond, keda nägin moodustavat täitsa korraliku grupi. Järgnenud laskumistel nägin alguses gruppi veel ühe-teise tõusu-kurvi taga aga no egas ma väga pingutanud ka ning üksinda seltskonnale järgi surumine oleks olnud ette ebaõnnestunud katse.
Õnneks tuli tagant veel rahvast - teadsin, et seal on rahvast ja sõitsingi endale mõnusas tempos, et küll nad järgi tulevad - nendega sai siis päris pikalt koos sõidetud. Raja ainsa joogipunktini jõudes grupp lagunes - alguse sai lagunemine eelnenud tõusudel ja korraliku "laksu" joogipunktis - mõned sõitsid sealt läbi, mõni jäi jooki võtma (mina nende seas). Aga ei midagi hullu - vaikselt tuli väike punt kokku ja nii sõitsimegi rahulikult edasi.
Ühel kaasvõistlejal oli ebaõnne kui kusagil 10 km-i enne lõppu kumm puru läks, teisel kaasvõistlejal kiskusid jalad krampi - andsin kaasa võetud magneesiumi talle aga finishis nägin toda uuesti ja tundus, et polnd abi väga olnud - nii see meie grupp järjest väiksemaks jäigi. Umbes 5 km-i enne lõppu jäin hetkeks grupist maha ja esialgu mõtlesin, et ahh mis ma ikka sabistan - kohe kohal ja nii. Kui aga nägin kell ja jäänud maad, et 3 tunni piir võimalik veel ületada, siis vajutasin pedaalidele, sain kaks enda grupi kaaslast kätte, sõitsin ka neist mööda aga kolm tüüpi olid piisavalt kaugel ning kuna viimane 1,5 km-i oli vastu tuult ja aega 3 tunni alistamiseks oli küll, siis lasin jala natukene sirgeks.
Finishi sirgel sai kaasa elama tulnud pereliikmetele veel patsu ka lüüa ja nii ma olingi kohal 212 kohaga, kaotust esimesele 41 min 34 sekundit.
Peamine see, et 3 tunni piir sai ületatud. Kusjuures see 3 tunni piir oli pandud ajal kui välja kuulutatud distantsi pikkuseks pidi olema 90 km-i. Tegelik pikkus venis aga 95-96 km-ini (algselt kuulutati välja ametlikuks pikkuseks 95 aga finishis oli kirjas 96, GPS fikseeris ka 96).
Nädala kokkuvõttes sai mitu korda vihmaga sõidetud ja pealaest jalatallani märg oldud. Treeningaega kogunes 9:41, läbitud sai umbes 275 km-i.
Käesoleval nädalal on koguni kaks võistlust plaanis - kolmapäeval lühike ja kiire tempo sõit Pirital (suve alguse aja võiks suuta üle sõita) ning pühapäeval aga Fakto Auto Tallinna Rahvasõit.
neljapäev, 15. august 2013
3000
Täna sai läbitud selle hooaja 3000ndas kilomeeter.
Umbes täpselt juhtus see Viljandi maanteel, vist suure - Tallinn - sildi läheduses või tsipa enne.
Tõsisematel ratturitel on 3000 läbitud kindlasti juba Aprilli lõpuks aga no eks peab ju muude asjadega ka tegelema :)
Aga kui rääkida numbritest veel, siis eelmisel aastal jäi terve hooaja jooksul läbitud distants 2900 km'i alla. Aasta varem tuli hooaja lõpuks kokku 12 kilomeetrit üle 3000nde.
Eks näis palju aasta lõpuks ette tuleb :)
Umbes täpselt juhtus see Viljandi maanteel, vist suure - Tallinn - sildi läheduses või tsipa enne.
Tõsisematel ratturitel on 3000 läbitud kindlasti juba Aprilli lõpuks aga no eks peab ju muude asjadega ka tegelema :)
Aga kui rääkida numbritest veel, siis eelmisel aastal jäi terve hooaja jooksul läbitud distants 2900 km'i alla. Aasta varem tuli hooaja lõpuks kokku 12 kilomeetrit üle 3000nde.
Eks näis palju aasta lõpuks ette tuleb :)
esmaspäev, 12. august 2013
Kergelt
Saigi see rahulik nädal läbi. Ajaliselt suutsin plaani 50 minutiga ületada aga intensiivsuselt üritasin võimalikult plaanis püsida. Ajalise ületamise põhi süüdlasteks oli asjaolu, et tegin trenne hommikul, enne tööle minemist.
Mulle kohe meeldivad need hommikused trennid - teed oma sõidu ära, jõuad tööle, siis sööd natukene ja päev võib alata. Tööpäev läbi saab siis vurad kodu ja terve õhtu vaba. Eks ta muidugi teine korda ole ka nii, et istud siis õhul maha ja ei oskagi midagi selle ajaga peale hakata. Aga noh eks siin ole asi ju ainult enda fantaasias ja viitsimises kinni.
Igatahes peaaegu 7 ja pool tundi trenni eelmine nädal ja umbes 195 km-i.
Trennidest peatuks vaid hetkeks laupäevasel sõidul, kus mõtlesin liikuda mööda Tartu mnt'd Tuhalani ja siis läbi Kiili tagasi. Muidu päris hea ja tore ringike, ainsaks miinuseks oli umbes 5 km'ne või nii kruusa lõik. Kuna aga sama päeva hommikul lugesin, et Võru rattarallil (kuhu plaan minna) lisati ka üks kruusa lõik, siis võtsin seda kui ettevalmistavat treeningut :).
Ahjaa, üldiselt oli see kruusa osa täitsa läbitav maanteerattaga - hea tugev ja kohati päris sile tee.
Sel nädalal siis tuleb intensiivsust kõvasti juurde ja plaanide kohaselt pühapäeval peaks Võrus stardijoonel olema. Kuna eile läks auto katki, siis loodame ja ootame, et auto ikka korda saab, siis õnnestub võistlusele ka minna.
Mulle kohe meeldivad need hommikused trennid - teed oma sõidu ära, jõuad tööle, siis sööd natukene ja päev võib alata. Tööpäev läbi saab siis vurad kodu ja terve õhtu vaba. Eks ta muidugi teine korda ole ka nii, et istud siis õhul maha ja ei oskagi midagi selle ajaga peale hakata. Aga noh eks siin ole asi ju ainult enda fantaasias ja viitsimises kinni.
Igatahes peaaegu 7 ja pool tundi trenni eelmine nädal ja umbes 195 km-i.
Trennidest peatuks vaid hetkeks laupäevasel sõidul, kus mõtlesin liikuda mööda Tartu mnt'd Tuhalani ja siis läbi Kiili tagasi. Muidu päris hea ja tore ringike, ainsaks miinuseks oli umbes 5 km'ne või nii kruusa lõik. Kuna aga sama päeva hommikul lugesin, et Võru rattarallil (kuhu plaan minna) lisati ka üks kruusa lõik, siis võtsin seda kui ettevalmistavat treeningut :).
Ahjaa, üldiselt oli see kruusa osa täitsa läbitav maanteerattaga - hea tugev ja kohati päris sile tee.
Sel nädalal siis tuleb intensiivsust kõvasti juurde ja plaanide kohaselt pühapäeval peaks Võrus stardijoonel olema. Kuna eile läks auto katki, siis loodame ja ootame, et auto ikka korda saab, siis õnnestub võistlusele ka minna.
esmaspäev, 5. august 2013
Effort week
Sellist pealkirja kandis siis selle nädalane plaan paberil.
Eks ta oli parajalt raske küll. Isegi kui oli kergem päev siis tuli tsipa pikemalt sõita ja eks nädala lõpuks väsimus kuhjus ka veel lisaks.
Kokku sai trenni tehtud 11 tundi ja 42 minutit, läbitud sai 323 km-i.
Teisipäevasest seiklusest ja nagu ma ise seda nimetasid vaimutugevuse testist sai juba kirjutatud.
Kolmapäeval oli kavas pikem (natukene alla 2 tunni) rahulik sõit, neljapäeval aga paras maasikas - 5 korda 5 minutit max pulsil ehk siis 90% maksimumist ja üles.
Tuleb siinkohal kohe märkida, et lauge peal on ikka krdi keeruline pulsi sinna 90% peale saada. 88 või 87 tuleb veel välja aga edasine on juba keeruline (jalgades pole nagu piisavalt jõudu). Proovisin vändata kiiremini, tegin püsti sõidu lõike sisse jne. Küll aga sain soovitud pulsi kätte väiksest künkast ülesse kiirendades.
Aga noh on selle paari protsendiga nagu on - 5 minutit hakkab jalgadele päris muhedalt.
Laupäeval oli kavas 3 tunnine sõit, mille keskel 4 25 minutilist tsüklit - 12 + 3 minutit kõrgemal pulsil ja 10 taastumiseks jne.
Jalg oli jätkuvalt tsipa pehme ja eks ka üldise motivatsiooniga tekkis trenni alguses probleeme - meeleldi oleks vedelenud lihtsalt. Eelmise õhtu väike grilli pidu ja +26 oma päiksega tegi oma töö. See oli ka esimene 3 tunnine sõit, mille raames jäi kaasa võetud 1,5 liitrist veest väheks. Ostsin siis aga ühe 0,5 liitrit veel juurde.
Kui too trenn algas raskelt siis lõpp - viimane neljas kiirendamine - oli juba päris ok. Lõpuks oli lihtsalt keha väsinud ja tagumik haige aga mida lähemale tuleb trenni lõpp seda kergemaks läheb :)
Pühapäeval tegin otsa veel pea kahe ja poole tunnise kergema sõidu. Tagumik andis ikka tunda ja üldine väsimus samuti aga kes ütles, et raske nädal peaks kerge olema :)
See nädal on selgelt kergem ehk taastav nädal. Siis läheb jälle trill ja trall lahti. Egas palju pole enam jäänudki võistluseni.
Eks ta oli parajalt raske küll. Isegi kui oli kergem päev siis tuli tsipa pikemalt sõita ja eks nädala lõpuks väsimus kuhjus ka veel lisaks.
Kokku sai trenni tehtud 11 tundi ja 42 minutit, läbitud sai 323 km-i.
Teisipäevasest seiklusest ja nagu ma ise seda nimetasid vaimutugevuse testist sai juba kirjutatud.
Kolmapäeval oli kavas pikem (natukene alla 2 tunni) rahulik sõit, neljapäeval aga paras maasikas - 5 korda 5 minutit max pulsil ehk siis 90% maksimumist ja üles.
Tuleb siinkohal kohe märkida, et lauge peal on ikka krdi keeruline pulsi sinna 90% peale saada. 88 või 87 tuleb veel välja aga edasine on juba keeruline (jalgades pole nagu piisavalt jõudu). Proovisin vändata kiiremini, tegin püsti sõidu lõike sisse jne. Küll aga sain soovitud pulsi kätte väiksest künkast ülesse kiirendades.
Aga noh on selle paari protsendiga nagu on - 5 minutit hakkab jalgadele päris muhedalt.
Laupäeval oli kavas 3 tunnine sõit, mille keskel 4 25 minutilist tsüklit - 12 + 3 minutit kõrgemal pulsil ja 10 taastumiseks jne.
Jalg oli jätkuvalt tsipa pehme ja eks ka üldise motivatsiooniga tekkis trenni alguses probleeme - meeleldi oleks vedelenud lihtsalt. Eelmise õhtu väike grilli pidu ja +26 oma päiksega tegi oma töö. See oli ka esimene 3 tunnine sõit, mille raames jäi kaasa võetud 1,5 liitrist veest väheks. Ostsin siis aga ühe 0,5 liitrit veel juurde.
Kui too trenn algas raskelt siis lõpp - viimane neljas kiirendamine - oli juba päris ok. Lõpuks oli lihtsalt keha väsinud ja tagumik haige aga mida lähemale tuleb trenni lõpp seda kergemaks läheb :)
Pühapäeval tegin otsa veel pea kahe ja poole tunnise kergema sõidu. Tagumik andis ikka tunda ja üldine väsimus samuti aga kes ütles, et raske nädal peaks kerge olema :)
See nädal on selgelt kergem ehk taastav nädal. Siis läheb jälle trill ja trall lahti. Egas palju pole enam jäänudki võistluseni.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)