Pärast põiget maratoni rajale viisid jalad jälle Kohilasse, kus sel korral oli vaja kaks ja pool ringi ehk 1 000 m.
Mure, hirm, mis seisus on jalad nädal pärast maratoni, oli enne jooksu ikka päris suur. Samas päev varem tehtud jooks andis kindlust, et seis tundub hea olema. Ka soojenduse ajal oli tunda, et väga terav see seis pole aga ei midagi hullu.
Seega sai rajale mindud plaaniga joosta kilomeeter alla 3 minuti. See selline maagiline piir või nii.
Kuna Kohilas on päris palju osalejaid olnud ja jooksjad jaotatakse tavaliselt mitmesse jooksu, siis tuleb enne jooksu märkida ka planeeritav lõpuaeg. Otsustasin panna soovitud ajaks 2:50, et kindlasti esimesse jooksu pääseda. Tegelikult tõmmati joon 3 minuti juures, seega võinuks ka julgelt aja 2:55 või 3:00 kirjutada aga no kunagi ei tea ju.
Stardis olid päris kiired poisid ja üks tüdruk - Olga Andrejeva. Stardi eel uurisin Olga käest, mis plaanid on ja ta soovis ka sinna 3 minuti kanti joosta. Mõtlesin siis endamisi, et jooksen Olga sabas ja lõpus vaatan mis saab aga kuna klubikaaslane pani kohe ette, siis jooksin ka Olgast mööda ja hoidsin klubikaaslase järgi.
Pärast esimest 200 meetrit tundus, et liigume liiga kiiresti - esimesed 200 olid suurusjärgus 33-34 sekundit. Korraks tekkis mõte, et nii kiiresti pole ju vaja. Siis aga nägin, et esimesed poisid ju päris lähedal see andis jõudu juurde panna. Nii juhtuski, et enne viimast ringi võtsin kergel vastutuule osal klubikaaslasele järgi.
Viimase ringi esimeses kurvis tuli kaasvõistleja, Lauri Monvelt, nii minust kui klubikaaslasest mööda. Tegelikult oli hea, et ta just seal mööda läks, kuna see oli nagu linguvise. Lisasin hoogu ja võtsin tema sappa ning siis juba oligi viimane kurv ning sai sama hooga edasi pandud.
Proovisin veel ees olevaid Mart Kivi ja Aleksandr Kulešov'i kätte saada aga napilt-napilt nad pääsesid. Väga palju alla 2:30 tempot ei suutnud arendada ning eks sinna see pisut parem koht ja aeg jäid.
Eks järgmine kord siis :)
Järgmisel kahel nädalal kavas 5 000 m jooksud - nädala pärast Viljandis ja siis sama distants nädal hiljem Kohilas.
PS! Lõpuaeg - 2:59,37
kolmapäev, 29. juuni 2016
reede, 24. juuni 2016
Võidupüha maraton 2016
Järjekorras viies Võidupüha maraton toimus enam-vähem normaalsetes tingimustes - päikest väga polnud, pilvine aga siiski piisavalt tuuline. Egas see tuul polekski nö probleemiks olnud aga esimesest poolest vist nii umbes 15 km'i puhus tuul pidevalt vastu. Egas jooksu teiseski pooles asi väga paremaks läinud aga noh, selleks hetkeks olid lihased piisavalt valusad, et ei pannud enam tuult tähelegi.
Jooks oli planeeritud pika treeninguna ehk siis kui tavaliselt on nö aeglasel jooksul maksimaalne lubatud pulss 169, siis sel korral sai pandud piir 175 peale.
Vaatamata teadmisele, et tegemist on treeninguga tekkis mingi ärevus enne starti ja pulss oli ka nii 10-15 lööki kõrgem kui lihtsalt pikale jooksule minnes, samas mitte nii hull kui võistlusstardis :).
Alguses olid jalad kohe väga head ja nii sai muidugi esimese 10 km'i jooksul ka pisut lollusi tehtud -tempoga mängides jne. Esimene pool maraton tuligi enam-vähem mõistlikult kätte. Jalad hakkasid juba ennast tundma andma aga ei olnud hullu.
6 KM'i Raeküla metsas muidugi oli jälle pisut raske nagu ikka, lisaks õnnestus ka veel ühe juurika taha koperdades väike kukerpall teha aga õnneks seal muud muret olnud, kui vaid määrdunud särk :).
Jooksin TP'st TP'ni, igas punktis jõin vett ja spordijooki. Kusagil poolelt maalt alates asusin ka soola tarbima ning kasutasin ära korraldajate poolt pakutud energiageele. Mõned peod soolakurki sai ka kaasa haaratud aga ei enamat.
Kuna viimasel kahel või isegi kolmel kuul pole üle 20 km'seid trenne teinud, siis viimane lõpp läks ikka raskeks - reielihased oli kanged aga eesmärk oli mitte kõndida ja see sai kenasti täidetud. Pikal lõpusirgel oli muidugi väga kerge ja kõik valud olid ununenud.
Kokkuvõttes aeg 3:47:07, mis isegi ületas ootused. Arvasin, et pigem tuleb aeg 10 minutit aeglasem. Muidugi olin ka valmis, et jooks tuleb eriti hästi välja :) ja aeg tuleb umbes 10 minutit parem aga keskmine ootus seal 3:50 kandis oli.
Jooksu esimeses pooles tegi muret jalgade hõõrdumine. Teises pooles aga hakkas muret tegema varasemast tuntud vasak õlg. Mingi jama nende õlgadega on - pika jooksu ajal hakkavad valutama. Otseselt ju õlgadega ei jookse aga see valu häirib ja segab ikka vastikult palju. Nii juba kiiret jooksu ei jookse.
Nüüd väike taastumine ja nädala pärast jälle tagasi staadionile, Kohilas ootab ees 1000 m. Eks näis, kas teravust on või mitte.
Jooks oli planeeritud pika treeninguna ehk siis kui tavaliselt on nö aeglasel jooksul maksimaalne lubatud pulss 169, siis sel korral sai pandud piir 175 peale.
Vaatamata teadmisele, et tegemist on treeninguga tekkis mingi ärevus enne starti ja pulss oli ka nii 10-15 lööki kõrgem kui lihtsalt pikale jooksule minnes, samas mitte nii hull kui võistlusstardis :).
Alguses olid jalad kohe väga head ja nii sai muidugi esimese 10 km'i jooksul ka pisut lollusi tehtud -tempoga mängides jne. Esimene pool maraton tuligi enam-vähem mõistlikult kätte. Jalad hakkasid juba ennast tundma andma aga ei olnud hullu.
6 KM'i Raeküla metsas muidugi oli jälle pisut raske nagu ikka, lisaks õnnestus ka veel ühe juurika taha koperdades väike kukerpall teha aga õnneks seal muud muret olnud, kui vaid määrdunud särk :).
Jooksin TP'st TP'ni, igas punktis jõin vett ja spordijooki. Kusagil poolelt maalt alates asusin ka soola tarbima ning kasutasin ära korraldajate poolt pakutud energiageele. Mõned peod soolakurki sai ka kaasa haaratud aga ei enamat.
Kuna viimasel kahel või isegi kolmel kuul pole üle 20 km'seid trenne teinud, siis viimane lõpp läks ikka raskeks - reielihased oli kanged aga eesmärk oli mitte kõndida ja see sai kenasti täidetud. Pikal lõpusirgel oli muidugi väga kerge ja kõik valud olid ununenud.
Kokkuvõttes aeg 3:47:07, mis isegi ületas ootused. Arvasin, et pigem tuleb aeg 10 minutit aeglasem. Muidugi olin ka valmis, et jooks tuleb eriti hästi välja :) ja aeg tuleb umbes 10 minutit parem aga keskmine ootus seal 3:50 kandis oli.
Jooksu esimeses pooles tegi muret jalgade hõõrdumine. Teises pooles aga hakkas muret tegema varasemast tuntud vasak õlg. Mingi jama nende õlgadega on - pika jooksu ajal hakkavad valutama. Otseselt ju õlgadega ei jookse aga see valu häirib ja segab ikka vastikult palju. Nii juba kiiret jooksu ei jookse.
Nüüd väike taastumine ja nädala pärast jälle tagasi staadionile, Kohilas ootab ees 1000 m. Eks näis, kas teravust on või mitte.
kolmapäev, 15. juuni 2016
Kohila jooksusari - 1500 m
Kui tugevad sportlased jooksid täna Tartus Gustav Sule mälestusvõistlustel 1500 m, siis mitte nii sportlikud tüübid said võimaluse koguneda Kohilasse ja läbida sealsel staadionil sama distants.
Minu jaoks oli tegemist teistkordse 1500 m jooksuga sel hooajal. Eelmine jooks sai tehtud umbes kuu aega tagasi Viljandis ja kuigi sain jooksult isikliku rekordi, ei jäänud ma tolle tulemusega väga rahule.
Sel korral oli plaan joosta umbes 4:45'ga ehk siis 19 sekundit 100 meetri kohta.
Alustasin jooksu tagumisest reast aga pärast esimeste meetrite läbimist tundsin, et kiirendan ees olevatele järgi. Ei klõpsinud kella kinni aga algus oli selgelt kiirem kui planeeritud tempo. Esimene 400 tuli vist umbes 73 sekundiga.
Eks see algus oli tsipa kiire ja seetõttu olin sunnitud ees olevatega vahe sisse laskma ning võimalik, et see mõjutas ka kogu jooksu tulemust aga vaadates jooksu numbreid, siis tempo oli küllaltki stabiilne ning lisaks õnnestus veel lõpus isegi hoogu juurde panna.
Igatahes lõpuks üle joone ja jälle uus isiklik rekord - 4:50,55
Mõned sekundid oleks tahtnud ikka paremat aega aga suures pildis polnud hullu.
Seltskond, kellega alguses koos sai minema mindud, läbisid distantsi umbes 10-15 sekundit kiiremini. Selline aeg oleks küll tore aga nõuaks ideaalset õnnestumist. Täna olid jalad suhteliselt tuimad ja sellist lennukust neist ei olnud aga eks see suurendab enesekindlust, et ka mitte kõige parema jalaga õnnestus joosta täitsa korralik jooks.
Järgmisel nädalal osalen jälle ühel võistlusel aga sel korral siis mitte võistlemisena, vaid pika treeninguna. Nimelt toimub järjekorras viies Võidupüha maraton. Eks vaatab, mis sellest jooksust välja tuleb. Mõte on joosta pulsi järgi ning kui mingi ime läbi peaks pärast 30 km'i läbimist jalad heas seisus olema ja võimalus uus isiklik rekord joosta, siis panen hoogu juurde aga pigem arvan, et tuleb selline rahulik 5:20 min/km tempos liikumine. Seega ei teki ka kiusatust uut isiklikku rekordit proovida.
Minu jaoks oli tegemist teistkordse 1500 m jooksuga sel hooajal. Eelmine jooks sai tehtud umbes kuu aega tagasi Viljandis ja kuigi sain jooksult isikliku rekordi, ei jäänud ma tolle tulemusega väga rahule.
Sel korral oli plaan joosta umbes 4:45'ga ehk siis 19 sekundit 100 meetri kohta.
Alustasin jooksu tagumisest reast aga pärast esimeste meetrite läbimist tundsin, et kiirendan ees olevatele järgi. Ei klõpsinud kella kinni aga algus oli selgelt kiirem kui planeeritud tempo. Esimene 400 tuli vist umbes 73 sekundiga.
Eks see algus oli tsipa kiire ja seetõttu olin sunnitud ees olevatega vahe sisse laskma ning võimalik, et see mõjutas ka kogu jooksu tulemust aga vaadates jooksu numbreid, siis tempo oli küllaltki stabiilne ning lisaks õnnestus veel lõpus isegi hoogu juurde panna.
Igatahes lõpuks üle joone ja jälle uus isiklik rekord - 4:50,55
Mõned sekundid oleks tahtnud ikka paremat aega aga suures pildis polnud hullu.
Seltskond, kellega alguses koos sai minema mindud, läbisid distantsi umbes 10-15 sekundit kiiremini. Selline aeg oleks küll tore aga nõuaks ideaalset õnnestumist. Täna olid jalad suhteliselt tuimad ja sellist lennukust neist ei olnud aga eks see suurendab enesekindlust, et ka mitte kõige parema jalaga õnnestus joosta täitsa korralik jooks.
Järgmisel nädalal osalen jälle ühel võistlusel aga sel korral siis mitte võistlemisena, vaid pika treeninguna. Nimelt toimub järjekorras viies Võidupüha maraton. Eks vaatab, mis sellest jooksust välja tuleb. Mõte on joosta pulsi järgi ning kui mingi ime läbi peaks pärast 30 km'i läbimist jalad heas seisus olema ja võimalus uus isiklik rekord joosta, siis panen hoogu juurde aga pigem arvan, et tuleb selline rahulik 5:20 min/km tempos liikumine. Seega ei teki ka kiusatust uut isiklikku rekordit proovida.
kolmapäev, 8. juuni 2016
VAK Staieri Seeriajooks - 3000 m
Järjekordne võistlus, sel korral siis Viljandis ja distantsiks 3000 m.
Peale läksin päris ambitsioonikate soovidega - joosta aeg alla 10:30.
Õnneks vihma ei sadanud, samas tuult ikka oli aga noh nagu targad on öelnud - kui ühel sirgel on vastu, siis teisel on tagant :).
Stardis hulk sportlike välimustega noori, kes kuidas jookseb, teadmatus. Enesetunne oli hea ja nii hüppasin ühe pundi sabale. Esimese paarisaja meetri järel tundus, et äkki peaks kiirendama ees oleva seltskonna järgi aga suutsin ennast talitseda.
Varsti kiirendaski meie pundist üks tüüp ja võtsin talle tuulde.
Esimese kilomeetri läbisime umbes 3:25'ga. Pidasin veel ühe ringi ta sabas vastu aga siis hakkasin vahet sisse laskma. Kuidagi raskeks läks ja ei julenud täiega edasi minna.
Varsti tulid tagant paar jooksjat mööda ja mingil põhjusel ei läinud ka nendega kaasa. Miks see nii oli, ei teagi. Pärast jooksu ja pärast esimesi hingeldamisi ei saa jätkuvalt aru, miks nii läks.
Igatahes kell piiksus 21 sekundi märke pidevalt varem kui 100 meetrit joostud sai.
Kui kaks ringi jäi lõpuni öeldi kõrvalt 8 minutit.
Teadsin, et 10:30 pole enam võimalik aga eeldasin, et umbes 10 sekundit aeglasem aeg peaks ikka tulema. Läbisin 100 meetriseid lõike umbes 21 sekundiga ja mõned isegi tsipa kiiremini.
Üle joone jõudes nägin kellalt 10:51 aega.
Alguses olin pettunud, et kuidas nii aeglane viimased 800 meetrit aga kui arvutama hakkasin, siis avastasin, et viimase 800 meetri tempo oli ju 3:32 umbes ehk siis täitsa normaalne tempo.
Eks korralik aeg läks sinna teise kilomeetrisse. Umbes 2 ringi läksid nö autopiloodil ja sinna see hea aeg ka läks.
Kas põhjuseks oli liiga kiire alguses, ei usu. Lihtsalt ei suutnud ennast suruda, polnud kedagi otse ees, kellest hammastega kinni hoida. Jooksu lõpp näitab, et sellises 3:30 tempos võib 3 000 ära joosta küll, tuleb suuta ja sundida ennast ka jooksu keskel korralikult liigutama.
Järgmine start on jälle Kohilas, 1500 m.
Peale läksin päris ambitsioonikate soovidega - joosta aeg alla 10:30.
Õnneks vihma ei sadanud, samas tuult ikka oli aga noh nagu targad on öelnud - kui ühel sirgel on vastu, siis teisel on tagant :).
Stardis hulk sportlike välimustega noori, kes kuidas jookseb, teadmatus. Enesetunne oli hea ja nii hüppasin ühe pundi sabale. Esimese paarisaja meetri järel tundus, et äkki peaks kiirendama ees oleva seltskonna järgi aga suutsin ennast talitseda.
Varsti kiirendaski meie pundist üks tüüp ja võtsin talle tuulde.
Esimese kilomeetri läbisime umbes 3:25'ga. Pidasin veel ühe ringi ta sabas vastu aga siis hakkasin vahet sisse laskma. Kuidagi raskeks läks ja ei julenud täiega edasi minna.
Varsti tulid tagant paar jooksjat mööda ja mingil põhjusel ei läinud ka nendega kaasa. Miks see nii oli, ei teagi. Pärast jooksu ja pärast esimesi hingeldamisi ei saa jätkuvalt aru, miks nii läks.
Igatahes kell piiksus 21 sekundi märke pidevalt varem kui 100 meetrit joostud sai.
Kui kaks ringi jäi lõpuni öeldi kõrvalt 8 minutit.
Teadsin, et 10:30 pole enam võimalik aga eeldasin, et umbes 10 sekundit aeglasem aeg peaks ikka tulema. Läbisin 100 meetriseid lõike umbes 21 sekundiga ja mõned isegi tsipa kiiremini.
Üle joone jõudes nägin kellalt 10:51 aega.
Alguses olin pettunud, et kuidas nii aeglane viimased 800 meetrit aga kui arvutama hakkasin, siis avastasin, et viimase 800 meetri tempo oli ju 3:32 umbes ehk siis täitsa normaalne tempo.
Eks korralik aeg läks sinna teise kilomeetrisse. Umbes 2 ringi läksid nö autopiloodil ja sinna see hea aeg ka läks.
Kas põhjuseks oli liiga kiire alguses, ei usu. Lihtsalt ei suutnud ennast suruda, polnud kedagi otse ees, kellest hammastega kinni hoida. Jooksu lõpp näitab, et sellises 3:30 tempos võib 3 000 ära joosta küll, tuleb suuta ja sundida ennast ka jooksu keskel korralikult liigutama.
Järgmine start on jälle Kohilas, 1500 m.
neljapäev, 2. juuni 2016
Kohila jooksusari - 10 000 m
Üle mõningase aja ootas ees jälle vähe pikem võistlus - 10 km'i aga seda korda siis staadionil.
Esmakordne kogemus.
Enne võistlust kaalusin plusse ja miinuseid, kas joosta naelikuga või tossuga. Väike arutelu treeneriga ja otsustasin tossu kasuks. Pole veel nii palju naelaga jooksnud, et sellise pikkusega distantsi ette võtta.
Nädal enne jooksu tekkis peas arutelu, et miks ma üldse seda pikka distantsi jooksen. Olen ju sel aastal eelkõige lühikesi jooksnud ja jooksen neid ka edasi. Aga ju sai see võistlus plaani pandud terve sarja pärast ning egas ta ju mööda külge alla ka jookse, arvestades, et 3 nädala pärast on kavas üks maraton joosta.
Enne kui jõuan võistluse juurde väärib märkimist, et endalegi arusaamatul põhjusel oli pühapäeva hommikul ärgates parem jalg kubeme piirkonnast nii valus, et tol päeval ei saand ilma valuvaigistavate tablettiga pea midagi teha. Jätsingi tolleks päevaks planeeritud jooksutrenni ära ning kahtlus 10 km'i osas kasvas veelgi.
Mingil imeväel aga esmaspäeva õhtuks oli jalg juba täitsa ok ja teisipäeval sai trennigi tehtud ning kolmapäeval ei saand enam üldse aru, et vaevused olid olnud. Easy come, easy go :).
Viimastel päevadel valitsenud soojus ei olnud taandunud ka kolmapäeva õhtul Kohilas ja võibolla kujutasin seda võistlusärevusest tingituna ette aga staadionil tundus veel eriti palav olema. Lisaks siis täitsa arvestatav tuul, mida oli tarvis 25 korda murda.
Olin jooksule minnes sättinud kellal reziimiks iga 1:33 järel mulle märku andma, mis siis pidi ideaalis tähendama ringi aega.
Stardist võtsin kohe Andres Laast'i sappa, kes oli läinud rajale plaaniga joosta 40-41 minutiga. Kuulsin, et tegemist kiire alustajaga ja seega tundus plaan ideaalne olema - alguses jooksen koos ja kui tundub, et tempo hakkab liiga ära vajuma (soovisin ise ju alla 40 minuti joosta), siis lähen oma teed.
Algus oligi kiire, esimene ring vist 1:28 või midagi sellist, teine juba täpselt 1:33 ja nii läksid asjad üldises pildis edasigi, kuniks ühel joogipausil jäi Andres maha ning otsustasin teda mitte järgi oodata vaid omas tempos edasi minna.
Poole peale jõudes hakkas kohale jõudma, et siit head aega ei tule. Kas oli see kuumus või asjaolu, et polnud ju tegelikult selliseks pikemaks jooksuks väga valmistunud aga liikumine oli raske. Ei läinudki palju, kui Andres tuli järgi ja läks möödagi. Tol hetkel olid reielihased niivõrd rasked, et tekkis tõsine plaan natukene kõndida ja siis edasi vaadata, mis saab. Andresega kaasa minekuks ei leidnud motivatsiooni. Selleks ajaks oli teada ka see, et aeg läheb kindlasti üle 40 minuti ja ka üle 41 minuti.
Kui 2 kilomeetrit tundub täitsa pikk maa, siis 5 ringi ei tundunud nii palju ja sedasi ma ennast motiveerisingi, et vaid mõned ringid veel. Tempo oli madal, vist seal umbes 4:10 min/km juures, kulgemine kergelt autopiloodil. Paar ringi enne lõppu tuli mööda üks Läti tüdruk, kellega jooksin ühe ringi koos aga kuna ta oli täpselt ring ees minust, siis teist ringi ei julend koos minna - ta tegi lõpu kiirendust ja mul oli veel vaja 800 meetrit joosta.
Siiski sai viimasel paaril ringil vast pisut kiiremini liigutatud, kui vahe peal. Lõpuks üle joone ajaga 41:39,7, mis oli kaugel ootustest ja soovidest aga viimati oli nii raske vist trenni 600 meetriseid mäkke jookse tehes. Ei mäletagi, millal nii raske viimati võistelda oli.
Pärast jooksu sai arutletud, et võibolla pidanuks ikka tihedamalt jooma - kui mitte just iga ring, siis üle ringi kindlasti. Targemad andsin isegi nõu, et teinekord on parem paariks sekundiks seisma jääda ja tops vett kindlasti kõhtu valada, kui jooksu pealt poolteist lonksu võtta. Eks kui tuleb sarnastes oludes uus võistlus, siis proovime teisiti.
Vaatamata nigelale ajale jäin siiski kokkuvõttes võistlusega rahule. Olud olid rasked ja võibolla ka treenitus ei vastanud valitud distantsile. Järgmisel nädalal on kavas 7 ja pool ring Viljandis ehk 3000 meetrit, mis kindlasti on mu hetke treeningute suunitlust silmas pidades oluliselt sobivam distants.
Samuti tuleb tõele au anda - tegemist oli tegelikult minu paremuselt kolmanda 10 km'i tulemusega. Seega kõik on hea ja korras, norutamiseks pole põhjust.
Esmakordne kogemus.
Enne võistlust kaalusin plusse ja miinuseid, kas joosta naelikuga või tossuga. Väike arutelu treeneriga ja otsustasin tossu kasuks. Pole veel nii palju naelaga jooksnud, et sellise pikkusega distantsi ette võtta.
Nädal enne jooksu tekkis peas arutelu, et miks ma üldse seda pikka distantsi jooksen. Olen ju sel aastal eelkõige lühikesi jooksnud ja jooksen neid ka edasi. Aga ju sai see võistlus plaani pandud terve sarja pärast ning egas ta ju mööda külge alla ka jookse, arvestades, et 3 nädala pärast on kavas üks maraton joosta.
Enne kui jõuan võistluse juurde väärib märkimist, et endalegi arusaamatul põhjusel oli pühapäeva hommikul ärgates parem jalg kubeme piirkonnast nii valus, et tol päeval ei saand ilma valuvaigistavate tablettiga pea midagi teha. Jätsingi tolleks päevaks planeeritud jooksutrenni ära ning kahtlus 10 km'i osas kasvas veelgi.
Mingil imeväel aga esmaspäeva õhtuks oli jalg juba täitsa ok ja teisipäeval sai trennigi tehtud ning kolmapäeval ei saand enam üldse aru, et vaevused olid olnud. Easy come, easy go :).
Viimastel päevadel valitsenud soojus ei olnud taandunud ka kolmapäeva õhtul Kohilas ja võibolla kujutasin seda võistlusärevusest tingituna ette aga staadionil tundus veel eriti palav olema. Lisaks siis täitsa arvestatav tuul, mida oli tarvis 25 korda murda.
Olin jooksule minnes sättinud kellal reziimiks iga 1:33 järel mulle märku andma, mis siis pidi ideaalis tähendama ringi aega.
Stardist võtsin kohe Andres Laast'i sappa, kes oli läinud rajale plaaniga joosta 40-41 minutiga. Kuulsin, et tegemist kiire alustajaga ja seega tundus plaan ideaalne olema - alguses jooksen koos ja kui tundub, et tempo hakkab liiga ära vajuma (soovisin ise ju alla 40 minuti joosta), siis lähen oma teed.
Algus oligi kiire, esimene ring vist 1:28 või midagi sellist, teine juba täpselt 1:33 ja nii läksid asjad üldises pildis edasigi, kuniks ühel joogipausil jäi Andres maha ning otsustasin teda mitte järgi oodata vaid omas tempos edasi minna.
Poole peale jõudes hakkas kohale jõudma, et siit head aega ei tule. Kas oli see kuumus või asjaolu, et polnud ju tegelikult selliseks pikemaks jooksuks väga valmistunud aga liikumine oli raske. Ei läinudki palju, kui Andres tuli järgi ja läks möödagi. Tol hetkel olid reielihased niivõrd rasked, et tekkis tõsine plaan natukene kõndida ja siis edasi vaadata, mis saab. Andresega kaasa minekuks ei leidnud motivatsiooni. Selleks ajaks oli teada ka see, et aeg läheb kindlasti üle 40 minuti ja ka üle 41 minuti.
Kui 2 kilomeetrit tundub täitsa pikk maa, siis 5 ringi ei tundunud nii palju ja sedasi ma ennast motiveerisingi, et vaid mõned ringid veel. Tempo oli madal, vist seal umbes 4:10 min/km juures, kulgemine kergelt autopiloodil. Paar ringi enne lõppu tuli mööda üks Läti tüdruk, kellega jooksin ühe ringi koos aga kuna ta oli täpselt ring ees minust, siis teist ringi ei julend koos minna - ta tegi lõpu kiirendust ja mul oli veel vaja 800 meetrit joosta.
Siiski sai viimasel paaril ringil vast pisut kiiremini liigutatud, kui vahe peal. Lõpuks üle joone ajaga 41:39,7, mis oli kaugel ootustest ja soovidest aga viimati oli nii raske vist trenni 600 meetriseid mäkke jookse tehes. Ei mäletagi, millal nii raske viimati võistelda oli.
Pärast jooksu sai arutletud, et võibolla pidanuks ikka tihedamalt jooma - kui mitte just iga ring, siis üle ringi kindlasti. Targemad andsin isegi nõu, et teinekord on parem paariks sekundiks seisma jääda ja tops vett kindlasti kõhtu valada, kui jooksu pealt poolteist lonksu võtta. Eks kui tuleb sarnastes oludes uus võistlus, siis proovime teisiti.
Vaatamata nigelale ajale jäin siiski kokkuvõttes võistlusega rahule. Olud olid rasked ja võibolla ka treenitus ei vastanud valitud distantsile. Järgmisel nädalal on kavas 7 ja pool ring Viljandis ehk 3000 meetrit, mis kindlasti on mu hetke treeningute suunitlust silmas pidades oluliselt sobivam distants.
Samuti tuleb tõele au anda - tegemist oli tegelikult minu paremuselt kolmanda 10 km'i tulemusega. Seega kõik on hea ja korras, norutamiseks pole põhjust.
neljapäev, 26. mai 2016
Nõmme Seeriajooks - 800m
Täna jooksin selle aasta teise 800 m jooksu ja esimest korda väljas (eelmised 3 800 meetri jooksu on kõik sisetingimustes toimunud). Tegemist oli Nõmme Seeriajooksu avavõistlusega ning mis iganes põhjusel toimus see Kadrioru staadionil. Päris uhke tunne :)
Võistluse tase oli päris kõva, minu taset arvestades. Lisaks paigutati mind seitsmendale rajale, mis muutis minu kui vähese kogemusega jooksja jaoks võistluse alguse tsipa harjumatuks.
Alustasin jooksu siis seitsmendalt rajalt. Kuna võistlejaid oli 12, siis osadele radadele paigutati 2 jooksjat, sama ootas ees ka mind. Raja kaaslaseks sain klubikaaslase.
Start antud hakkasime minema. Endale üllatuseks alustasid teised väga kiiresti - ok, nende tase oli ka enam kui 20 sekundit kiirem - aga ikkagi polnud nii kiireks alguseks valmis.
Ei tahtnud kohe alguses maha jääda ja nii sai ka kaasa kiirendatud. Olin pannud kella iga 16 sekundi järel "värisema" ja kui 200 meetri joonest üle läksime ja teist värinat polnud veel tulnud, siis võtsin pisut hoogu maha (esimese 200 aeg oli umbes 30 sekundit). Vaatamata sellele sai esimene 400 joostud umbes 63/64 sekundiga.
Vahepeal olid esimesed juba kaugele läinud ja klubikaaslane ka möödunud. Sel hetkel sisendasin endale, et siin jooksus ei tohi ja ei saagi kerge olla. Jätkasin aga surumist.
600 meetri märki jõudsime umbes 1:40'ga.
Lasin kiiresti peast numbrid läbi ja tundus, et tuleb uus isiklikrekord (40 sekundit viimaseks 200 meetriks tundus küll olema). Finišisirgel nägin kella, mis näitas 1:54 või midagi sellist. Tabasin ennast juba mõttelt, et kus tuleb alles aeg. Kahjuks tabasin mõned hetked hiljem, et tegemist oli võitja ajaga :). Siis hakkas hoopis kiire, et ikka saada uus rekord kätte.
Klubikaaslane jäigi kätte saamata aga samas ei kaotanud talle ka palju.
Üle joone, kell kinni ja vastu vaatas aeg 2:22 või midagi sellist. Viis ikka moti all küll. Samas teadsin, et pisut sai kell hiljem kinni pandud aga siiski ...
Päev muutus kohe päikselisemaks kui ametlikud ajad välja kuulutati - 2:18,92. Uus rekord (parandust umbes 2 sekundit) ja esmakordselt alla 2:20 tulemus.
Jehuuu!!
Pisut paremad olud (täna oli täitsa korralik vastutuul tagasirgel) ja natukene parem kiiruse jaotus (viimased 200 meetrit olid ikka liiga aeglased), siis võib sellest ajast veel sekundi või paar maha võtta.
800 meetri jookse peaks suvel veel mitu tulema ja võimalust oma aega parandada leiab.
Enne aga tuleb järgmisel nädalal Kohila staadionil 25 ringi ehk 10 km joosta. See saab vaimselt kõva väljakutse olema.
Võistluse tase oli päris kõva, minu taset arvestades. Lisaks paigutati mind seitsmendale rajale, mis muutis minu kui vähese kogemusega jooksja jaoks võistluse alguse tsipa harjumatuks.
Alustasin jooksu siis seitsmendalt rajalt. Kuna võistlejaid oli 12, siis osadele radadele paigutati 2 jooksjat, sama ootas ees ka mind. Raja kaaslaseks sain klubikaaslase.
Start antud hakkasime minema. Endale üllatuseks alustasid teised väga kiiresti - ok, nende tase oli ka enam kui 20 sekundit kiirem - aga ikkagi polnud nii kiireks alguseks valmis.
Ei tahtnud kohe alguses maha jääda ja nii sai ka kaasa kiirendatud. Olin pannud kella iga 16 sekundi järel "värisema" ja kui 200 meetri joonest üle läksime ja teist värinat polnud veel tulnud, siis võtsin pisut hoogu maha (esimese 200 aeg oli umbes 30 sekundit). Vaatamata sellele sai esimene 400 joostud umbes 63/64 sekundiga.
Vahepeal olid esimesed juba kaugele läinud ja klubikaaslane ka möödunud. Sel hetkel sisendasin endale, et siin jooksus ei tohi ja ei saagi kerge olla. Jätkasin aga surumist.
600 meetri märki jõudsime umbes 1:40'ga.
Lasin kiiresti peast numbrid läbi ja tundus, et tuleb uus isiklikrekord (40 sekundit viimaseks 200 meetriks tundus küll olema). Finišisirgel nägin kella, mis näitas 1:54 või midagi sellist. Tabasin ennast juba mõttelt, et kus tuleb alles aeg. Kahjuks tabasin mõned hetked hiljem, et tegemist oli võitja ajaga :). Siis hakkas hoopis kiire, et ikka saada uus rekord kätte.
Klubikaaslane jäigi kätte saamata aga samas ei kaotanud talle ka palju.
Üle joone, kell kinni ja vastu vaatas aeg 2:22 või midagi sellist. Viis ikka moti all küll. Samas teadsin, et pisut sai kell hiljem kinni pandud aga siiski ...
Päev muutus kohe päikselisemaks kui ametlikud ajad välja kuulutati - 2:18,92. Uus rekord (parandust umbes 2 sekundit) ja esmakordselt alla 2:20 tulemus.
Jehuuu!!
Pisut paremad olud (täna oli täitsa korralik vastutuul tagasirgel) ja natukene parem kiiruse jaotus (viimased 200 meetrit olid ikka liiga aeglased), siis võib sellest ajast veel sekundi või paar maha võtta.
800 meetri jookse peaks suvel veel mitu tulema ja võimalust oma aega parandada leiab.
Enne aga tuleb järgmisel nädalal Kohila staadionil 25 ringi ehk 10 km joosta. See saab vaimselt kõva väljakutse olema.
neljapäev, 19. mai 2016
Kohila jooksusari - 400 m
Eile avastasin, et Kohila jooksusarja ametlik nimi on pikamaajooksusari aga eile toimunud 400 meetri võistlus ei taha minu hinnangul kuidagi pikamaajooksuks kvalifitseeruda. Kuigi tuleb tunnistada kerge ei olnud. Aga kõige järgemööda.
Kohila jooksusarja teine etapp oli 400 m. Üks staadioni ring, mis ei tundu kaugeltki keeruline. Samas mida lähemale hakkas võistlus tulema, seda enam hakkasin mõtlema, et egas see nüüd ju nii kerge ka ole.
Nädalavahetusest olid jalad vähe haiged aga eks kasvanud valutundlikus võis olla põhjustatud ka võistluse lähenemisest.
Kohale jõudsin vara ja alguses tundus, et rahvast polegi väga. Aga siis muudkui rahvast tuli ja tuli ning lõpuks oli meid 33 ja jookse kokku vist oli 9. Nagu sellistel jooksudel ikka oli tase väga kõikuv. Erinevused tulevad nii vanusest lähtuvalt kui ka sportlikust vormist lähtuvalt.
Ise sattusin kõige tugevamasse jooksu, kus õnnestus saavutada auhinnaline neljas koht (neli rada vaid oligi). Võitja ületas joone umbes siis, kui mina viimasel sirgel poole peal olin või midagi sellist. Igatahes antud jooksu ja kogu võistluspäeva kiiremida aja jooksis välja Enari Tönström ja aeg oli 51,15. Endal õnnestus joon ületada umbes 9 sekundit hiljem ehk ajaga 1:00,68.
Kuigi kaotust esimesele kalendriga, siis jäin jooksuga kenasti rahule. Soov oli minutiga ring ära joosta, tsipa läks küll üle aga ei palju.
Tagantjärjele võib öelda, et võib olla sai ikka liiga kiiresti alustatud, kuna startisin esimeselt rajalt ja enne teise kurvi sisenedes olin jõudnud päris kannule neljandal rajal jooksvale Rain Seepõllule. Samuti polnud kaugel kolmanda raja jooksja.
Seal kurvis läks aga raskeks. Jalg muutus juba suureks ja raskeks ning liikumine vaevaliseks (vähemalt endale tundus, et üldse ei liigu enam). Üritasin käed tööle panna ja suruda niipalju kui võimalik (lõpp oli lähedal).
Kuna kaotust esimesele oli kõvasti, siis arvasin, et jooks läks kergelt öeldes nässu ja aeg on väga halb. Seda meeldivam oli kuulda algselt mitte ametlikku aega, mis rääkis umbes 1:01 tulemist ja seejärel märgata ametlikku aega, mis veelgi parem.
Eks need 68 sajandikku jäävad kummitama aga ma arvan, et pole paha.
Tõsisem nö raskus jõudis kohale pärast jooksu aga ei midagi hullu.
Järgmisel nädalal kavas poole pikem distants ning siis jälle Kohila, kus ootab ees 25 ringi staadionil.
Kohila jooksusarja teine etapp oli 400 m. Üks staadioni ring, mis ei tundu kaugeltki keeruline. Samas mida lähemale hakkas võistlus tulema, seda enam hakkasin mõtlema, et egas see nüüd ju nii kerge ka ole.
Nädalavahetusest olid jalad vähe haiged aga eks kasvanud valutundlikus võis olla põhjustatud ka võistluse lähenemisest.
Kohale jõudsin vara ja alguses tundus, et rahvast polegi väga. Aga siis muudkui rahvast tuli ja tuli ning lõpuks oli meid 33 ja jookse kokku vist oli 9. Nagu sellistel jooksudel ikka oli tase väga kõikuv. Erinevused tulevad nii vanusest lähtuvalt kui ka sportlikust vormist lähtuvalt.
Ise sattusin kõige tugevamasse jooksu, kus õnnestus saavutada auhinnaline neljas koht (neli rada vaid oligi). Võitja ületas joone umbes siis, kui mina viimasel sirgel poole peal olin või midagi sellist. Igatahes antud jooksu ja kogu võistluspäeva kiiremida aja jooksis välja Enari Tönström ja aeg oli 51,15. Endal õnnestus joon ületada umbes 9 sekundit hiljem ehk ajaga 1:00,68.
Kuigi kaotust esimesele kalendriga, siis jäin jooksuga kenasti rahule. Soov oli minutiga ring ära joosta, tsipa läks küll üle aga ei palju.
Tagantjärjele võib öelda, et võib olla sai ikka liiga kiiresti alustatud, kuna startisin esimeselt rajalt ja enne teise kurvi sisenedes olin jõudnud päris kannule neljandal rajal jooksvale Rain Seepõllule. Samuti polnud kaugel kolmanda raja jooksja.
Seal kurvis läks aga raskeks. Jalg muutus juba suureks ja raskeks ning liikumine vaevaliseks (vähemalt endale tundus, et üldse ei liigu enam). Üritasin käed tööle panna ja suruda niipalju kui võimalik (lõpp oli lähedal).
Kuna kaotust esimesele oli kõvasti, siis arvasin, et jooks läks kergelt öeldes nässu ja aeg on väga halb. Seda meeldivam oli kuulda algselt mitte ametlikku aega, mis rääkis umbes 1:01 tulemist ja seejärel märgata ametlikku aega, mis veelgi parem.
Eks need 68 sajandikku jäävad kummitama aga ma arvan, et pole paha.
Tõsisem nö raskus jõudis kohale pärast jooksu aga ei midagi hullu.
Järgmisel nädalal kavas poole pikem distants ning siis jälle Kohila, kus ootab ees 25 ringi staadionil.
neljapäev, 12. mai 2016
VAK Staieri seeriajooks - 1500m
Käesoleval hooajal on kavas enim võistelda staadionil. Tuleb tunnistada, et ma isegi ei teadnud, et meil nii palju erinevaid võistlusi staadionitel korraldatakse. Kuidagi ainult omades kindlatest pikkades jooksudes kinni olnud siiani.
Aga mai kuu teine võistlus toimus Viljandis, distantsiks oli 1500 m ehk siis umbes 5 minutit õudu.
Algne nö soov või mõte oli, et üritaks joosta 4:40 aega, kuid enne võistlust lõin põnnama ja alandasin vähe sihte.
Viljandisse jõudes ootas ees päris soliidne tuuleke, mis jällegi sundis pisut plaane korrigeerima.
Nii alustasingi hoogsalt ja hoidsin ees jooksjate selja taha. Esimene 400 meetrit said läbitud umbes 1:13 või 1:15'ga. Aga mingil põhjusel hüppas jänes püksi ja vaatamata enne võistlust paika pandud sõjaplaanile lahkuda kilbil, võtsin hoo pisut maha, asusin ise tagasirgel olevat tuult murdma.
Kolmanda ringi alguses küll avastasin, et jõudu on ja võib joosta küll ning ringi keskel hakkasin vaikselt juurde panema ja viimane ring tuli täitsa tempokas aga ikkagi - palju läks sinna keskele kaduma.
1500 ei peagi ju kerge olema aga mingil põhjusel ei olnud ma valmis endast kõike välja panema ning sellest lähtuvalt ka tulemus kõvasti tagasihoidlikum kui soovitud. Aeg umbes 4:57 ja kopikaid peale.
Tegemist on küll uue isikliku rekordiga aga kaugel sellest, et tulemusega rahule jääda. Hooaja lõpuks on soov siit ikka 15 sekundit maha lihvida, tuleb vaid kässar pealt ära saada.
Nädala pärast Kohilasse jälle, sel korral väga pisike sutsakas - 400 m.
Aga mai kuu teine võistlus toimus Viljandis, distantsiks oli 1500 m ehk siis umbes 5 minutit õudu.
Algne nö soov või mõte oli, et üritaks joosta 4:40 aega, kuid enne võistlust lõin põnnama ja alandasin vähe sihte.
Viljandisse jõudes ootas ees päris soliidne tuuleke, mis jällegi sundis pisut plaane korrigeerima.
Nii alustasingi hoogsalt ja hoidsin ees jooksjate selja taha. Esimene 400 meetrit said läbitud umbes 1:13 või 1:15'ga. Aga mingil põhjusel hüppas jänes püksi ja vaatamata enne võistlust paika pandud sõjaplaanile lahkuda kilbil, võtsin hoo pisut maha, asusin ise tagasirgel olevat tuult murdma.
Kolmanda ringi alguses küll avastasin, et jõudu on ja võib joosta küll ning ringi keskel hakkasin vaikselt juurde panema ja viimane ring tuli täitsa tempokas aga ikkagi - palju läks sinna keskele kaduma.
1500 ei peagi ju kerge olema aga mingil põhjusel ei olnud ma valmis endast kõike välja panema ning sellest lähtuvalt ka tulemus kõvasti tagasihoidlikum kui soovitud. Aeg umbes 4:57 ja kopikaid peale.
Tegemist on küll uue isikliku rekordiga aga kaugel sellest, et tulemusega rahule jääda. Hooaja lõpuks on soov siit ikka 15 sekundit maha lihvida, tuleb vaid kässar pealt ära saada.
Nädala pärast Kohilasse jälle, sel korral väga pisike sutsakas - 400 m.
kolmapäev, 4. mai 2016
Kohila jooksusari - 3000 m
Nüüd võib ametlikult võistlushooaja avatus lugeda. Enne tänast sai küll korra Haapsalus jalg joonele pandud aga see oli selline kontroll võistlus.
Täna siis ootas Kohilas ees kena ilm, +20, kerge tuul ja 7,5 ringi staadionil.
Erinevate võrdlus analüüside kohaselt võis olla jõukohane 11 minutiline aeg või tsipa kiiremini. Kuigi läksin 11 minutit alistama, siis reaalsuses vaatasin kaasvõistlejate tempot ning üritasin enda jooksu kusagile sinna ära mahutada.
Start antud ja tempo tundus suhteliselt madal, kuna pärast esimest kurvi ootas ees kohe vastutuul, siis kiirendasin ees olevale pundile järgi. Hiljem selgus, et alguses oli selline 3 min/km kohta tempo. Õnneks tuli varakult mõistus koju ja võtsin hoo maha.
Tol hetkel olin pisut edasise pärast mures kuna seljataga oli samme kõvasti aga need 6 ringi vastutuule sirged ei tundunud väga ootuspärased olema.
Peatselt möödus klubikaaslane ja tema kannul teine. Selline asjade seis mulle sobis, kuna teadsin, et mõlemad on minu tempo masti mehed.
Võtsin aga sobivalt positsiooni nende seljataga sisse ja nii jooksime päris mitu ringi. Juba ootamatult mõistsin, et vaid kilomeeter joosta. Üks klubikaaslane jäi küll pisut maha aga teisega jooksime finišhini koos.
Lõpusirgel sai võibolla liiga vara tuulest välja tuldud - sirge alguses, mis tähendas 100 meetrit vastu tuult sprinti. Samas võis see hammas-hamba vastu punnitamine aidata meil mõlemal saada pisut parem aeg, kui kassi-hiire mängudes.
Üle joone ajaga 10:39, mis on kõvasti parem, kui ise ootasin. Selle aja järgi võiks joosta 10 km'i 39 minuti alla, poleks paha :).
Kuigi lõpus olin läbi kui läti raha, siis ma arvan, et kui oleksin läinud kaasa / olnud pundis, kes jooksid 10:30 või grammi kiireminigi, siis oleksin täna ka selle tempo ära kestnud. Kindlasti poleks siis jaksanud lõpus spurtida nii nagu täna aga no ei olnud hull see jooks.
Nädala pärast Viljandis, 1500 m, siis jälle Kohila ja seejärel Nõmme.
Kõik jooksud staadionil ja lühikesed.
Täna siis ootas Kohilas ees kena ilm, +20, kerge tuul ja 7,5 ringi staadionil.
Erinevate võrdlus analüüside kohaselt võis olla jõukohane 11 minutiline aeg või tsipa kiiremini. Kuigi läksin 11 minutit alistama, siis reaalsuses vaatasin kaasvõistlejate tempot ning üritasin enda jooksu kusagile sinna ära mahutada.
Start antud ja tempo tundus suhteliselt madal, kuna pärast esimest kurvi ootas ees kohe vastutuul, siis kiirendasin ees olevale pundile järgi. Hiljem selgus, et alguses oli selline 3 min/km kohta tempo. Õnneks tuli varakult mõistus koju ja võtsin hoo maha.
Tol hetkel olin pisut edasise pärast mures kuna seljataga oli samme kõvasti aga need 6 ringi vastutuule sirged ei tundunud väga ootuspärased olema.
Peatselt möödus klubikaaslane ja tema kannul teine. Selline asjade seis mulle sobis, kuna teadsin, et mõlemad on minu tempo masti mehed.
Võtsin aga sobivalt positsiooni nende seljataga sisse ja nii jooksime päris mitu ringi. Juba ootamatult mõistsin, et vaid kilomeeter joosta. Üks klubikaaslane jäi küll pisut maha aga teisega jooksime finišhini koos.
Lõpusirgel sai võibolla liiga vara tuulest välja tuldud - sirge alguses, mis tähendas 100 meetrit vastu tuult sprinti. Samas võis see hammas-hamba vastu punnitamine aidata meil mõlemal saada pisut parem aeg, kui kassi-hiire mängudes.
Üle joone ajaga 10:39, mis on kõvasti parem, kui ise ootasin. Selle aja järgi võiks joosta 10 km'i 39 minuti alla, poleks paha :).
Kuigi lõpus olin läbi kui läti raha, siis ma arvan, et kui oleksin läinud kaasa / olnud pundis, kes jooksid 10:30 või grammi kiireminigi, siis oleksin täna ka selle tempo ära kestnud. Kindlasti poleks siis jaksanud lõpus spurtida nii nagu täna aga no ei olnud hull see jooks.
Nädala pärast Viljandis, 1500 m, siis jälle Kohila ja seejärel Nõmme.
Kõik jooksud staadionil ja lühikesed.
pühapäev, 3. aprill 2016
39:58
Need numbrid märgivad tänasest uut 10 km jooksu rekordit.
Aga nüüd paar sõna, kuidas peaaegu poleks alla 40 minuti jooksnud.
Täna käisin teistkoda Haapsalu maanteejooksul. Distantsiks 10 km'i, ametlikult mõõdetud ja tulemused jooksult rahvusvahelise edetabeli kõlblikud. Seega kõik nii nagu peab.
Start anti Haapsalu staadionilt ja kõikse pealt ootas meid ees umbes 1,5 ringi staadionil ja siis minek Mulla tänavale, sealt edasi Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla teele kuni Valgevälja teele, kuhu tuli vasak pööre.
Selle pöördeni olin klubikaaslase sabas aga hetked enne pööret oli ta pisut tempot tõstnud ja endal vaatasin, et pulss äkki läheb liiga üles ning lasin väikse vahe sisse.
Mõni hetk ikka üritasin vahet tagasi teha aga väga suurt kiirendust ei julenud ettevõtta ning nii klubikaaslane sinna ette ka lõpuks jäi.
Valgevälja teel oli tuul tagant ja enesetunne normaalne, isegi palav hakkas. Jalad küll andsid endast tunda - nimelt läksin jooksma lühikese püksiga aga soojenduskreemi jalgadele ei pannud ja tundus, et ilm oli tsipa liiga jahe veel, et sedasi hästi joosta - aga kuna mitu tuttavat selga oli ees, siis ikka punnitasin.
Endalegi üllatusena panin kusagil 4nda kilomeetri posti paiku tähele, et kell näitab aega 15 minutit ja mõned sekundid peale. Eesmärk joosta kogu jooks alla 40 minuti tundus enam kui kena olema.
5nda kilomeetri sildist mööda lipates näitas kell umbes 19 minutit ja elu tundus lille moodi. Teadsin, et olemine peab väga halvaks minema, et 40 minuti piiri ei lööks.
Ääremärkusena võib lisada, et kell lõi kilomeetriaegu pidevalt hiljem kinni aga no varem ka juhtunud ju, et GPS valetab ja võtsin seda nii ka sel korral.
Kui me Valgevälja teelt lõpuks Haapsalu-Laiküla teele / Lihula maanteele keerasime, siis ootas meid ees tuul, mis nüüd puhus juba vastu. See tegi jooksu ikka päris raskeks ja kahjuks polnud ka kellegagi koos joosta. Varasemad seljad olid ikka ees ja ikka sama kaugel kui varem - polnud suurt kiirendust teinud ja vaikselt ka järgi ei jõudnud. Pealegi tundus kilomeetripostidest möödudes, et varem kätte võidetud 1 minutit varuaega on jätkuvalt alles ja see andis mõnusa kindlustunde.
Kusagil 8nda kilomeetri paiku jõudis kõrvale / tuli ette veel üks klubi kaaslane. Haakisin talle sappa, et pisut hõlpsam oleks vastu tuult lipata ja oli ka. Kuid pisut enne 9ndat kilomeetrit tundsin, et tempo on vähe ülejõu käiv ning kuna finish oli juba lähedal ja terve minuti varuaega ka taskus olemas, siis ei näinud põhjust hambad ristis kaasa tormata.
Asjad võtsid aga äkitselt väga ebameeldiva ja üllatava pöörde. Nimelt 9ndale kilomeetrile jõudes näitas kell aega üle 36 minuti, ees aga ootas veel viaduktile tõus ja enamus kilomeetrist tuli vastu tuult joosta - nüüd jälle üksi.
Mis oli siis juhtunud?
Nagu selgus lihtne tõsiasi, et korraldaja poolt maha pandud kilomeetrimärgid olid mingis hetkes läinud nihkesse, umbes 200 meetriga - võimalik, et nihkes oli vaid üks märk ja edasi juba kõik olid paigas aga see 200 meetrit miinust käis kaasas kuni 9nda kilomeetrini, kus siis varasem minut eduaega oli asendunud kaotussekunditeks.
Üks kord, kui ma otsustasin, et ei usalda oma kella vaid usaldan korraldaja poolseid märke, läksid asjad nihu.
Ei saa öelda, et ma oleks selle minuti muidu rajal ära jooksnud, vaevalt. Aga kindlasti oleksin ma suutnud ennast enam sundida kasvõi klubikaaslase sabas olema, teadnud sellistest asjade seisust.
Igatahes üritasin võimalikult kiiresti mäest üles saada ja siis edasi kapata nii palju kui jaksan. Treener oli umbes 200 või pisut enam meetrit finishist ja ütles, et peaks alla 40 minuti tulema küll, kuna sellest kohast olla kiiremad läinud umbes minutiga lõpuni.
Loomulikult polnud ma lõpus nii kiire kui kiiremad aga umbes minuti ja 10 sekundiga ma üle joone jõudsin ja kellalt vaatas vastu 39:58. Protokolli kanti 39:59 lausa - ju siis kümnendikud ümardati ää.
Kusjuures kell näitas täpselt 10 km'i distantsiks.
Rahul, et lõpuks sai see maagiline piir alistatud. Sügisel on Pärnus Kahe silla jooksul järjekordne 10 km'i kavas. Kuigi rada pisut teine, peetakse toda rada seal väga kiireks. Seega loodetavasti suudan seal juba kindlalt alla 40 minuti joosta ja tulevikus saabki see pigem tavaliseks.
Mida õpetlikku siit kaasa võtta?
Võitle alati lõpuni, ka siis kui tundub, et oled eesmärkidega kenasti mäel, kunagi ei tea, kus tagasilöök võib tulla.
Sel korral läks mul õnneks ja üks väike eesmärk sai täidetud. Järgmine kord aga tuleb veelgi julgemalt joosta ning arvestades asjaolu, et ma ei suuda suhteliselt kõrget tempot kaua hoida, tuleb 10 km'i jooksul alustada veelgi kiiremini ja julgemalt. Täna oli 5 km'i aeg (kella järgi) umbes 19:38, järgmisel korral tuleb 5 km'i punkti jõuda 18:40'ga - teine pool on ja läheb raskeks nii ehk naa.
Aga nüüd paar sõna, kuidas peaaegu poleks alla 40 minuti jooksnud.
Täna käisin teistkoda Haapsalu maanteejooksul. Distantsiks 10 km'i, ametlikult mõõdetud ja tulemused jooksult rahvusvahelise edetabeli kõlblikud. Seega kõik nii nagu peab.
Start anti Haapsalu staadionilt ja kõikse pealt ootas meid ees umbes 1,5 ringi staadionil ja siis minek Mulla tänavale, sealt edasi Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla teele kuni Valgevälja teele, kuhu tuli vasak pööre.
Selle pöördeni olin klubikaaslase sabas aga hetked enne pööret oli ta pisut tempot tõstnud ja endal vaatasin, et pulss äkki läheb liiga üles ning lasin väikse vahe sisse.
Mõni hetk ikka üritasin vahet tagasi teha aga väga suurt kiirendust ei julenud ettevõtta ning nii klubikaaslane sinna ette ka lõpuks jäi.
Valgevälja teel oli tuul tagant ja enesetunne normaalne, isegi palav hakkas. Jalad küll andsid endast tunda - nimelt läksin jooksma lühikese püksiga aga soojenduskreemi jalgadele ei pannud ja tundus, et ilm oli tsipa liiga jahe veel, et sedasi hästi joosta - aga kuna mitu tuttavat selga oli ees, siis ikka punnitasin.
Endalegi üllatusena panin kusagil 4nda kilomeetri posti paiku tähele, et kell näitab aega 15 minutit ja mõned sekundid peale. Eesmärk joosta kogu jooks alla 40 minuti tundus enam kui kena olema.
5nda kilomeetri sildist mööda lipates näitas kell umbes 19 minutit ja elu tundus lille moodi. Teadsin, et olemine peab väga halvaks minema, et 40 minuti piiri ei lööks.
Ääremärkusena võib lisada, et kell lõi kilomeetriaegu pidevalt hiljem kinni aga no varem ka juhtunud ju, et GPS valetab ja võtsin seda nii ka sel korral.
Kui me Valgevälja teelt lõpuks Haapsalu-Laiküla teele / Lihula maanteele keerasime, siis ootas meid ees tuul, mis nüüd puhus juba vastu. See tegi jooksu ikka päris raskeks ja kahjuks polnud ka kellegagi koos joosta. Varasemad seljad olid ikka ees ja ikka sama kaugel kui varem - polnud suurt kiirendust teinud ja vaikselt ka järgi ei jõudnud. Pealegi tundus kilomeetripostidest möödudes, et varem kätte võidetud 1 minutit varuaega on jätkuvalt alles ja see andis mõnusa kindlustunde.
Kusagil 8nda kilomeetri paiku jõudis kõrvale / tuli ette veel üks klubi kaaslane. Haakisin talle sappa, et pisut hõlpsam oleks vastu tuult lipata ja oli ka. Kuid pisut enne 9ndat kilomeetrit tundsin, et tempo on vähe ülejõu käiv ning kuna finish oli juba lähedal ja terve minuti varuaega ka taskus olemas, siis ei näinud põhjust hambad ristis kaasa tormata.
Asjad võtsid aga äkitselt väga ebameeldiva ja üllatava pöörde. Nimelt 9ndale kilomeetrile jõudes näitas kell aega üle 36 minuti, ees aga ootas veel viaduktile tõus ja enamus kilomeetrist tuli vastu tuult joosta - nüüd jälle üksi.
Mis oli siis juhtunud?
Nagu selgus lihtne tõsiasi, et korraldaja poolt maha pandud kilomeetrimärgid olid mingis hetkes läinud nihkesse, umbes 200 meetriga - võimalik, et nihkes oli vaid üks märk ja edasi juba kõik olid paigas aga see 200 meetrit miinust käis kaasas kuni 9nda kilomeetrini, kus siis varasem minut eduaega oli asendunud kaotussekunditeks.
Üks kord, kui ma otsustasin, et ei usalda oma kella vaid usaldan korraldaja poolseid märke, läksid asjad nihu.
Ei saa öelda, et ma oleks selle minuti muidu rajal ära jooksnud, vaevalt. Aga kindlasti oleksin ma suutnud ennast enam sundida kasvõi klubikaaslase sabas olema, teadnud sellistest asjade seisust.
Igatahes üritasin võimalikult kiiresti mäest üles saada ja siis edasi kapata nii palju kui jaksan. Treener oli umbes 200 või pisut enam meetrit finishist ja ütles, et peaks alla 40 minuti tulema küll, kuna sellest kohast olla kiiremad läinud umbes minutiga lõpuni.
Loomulikult polnud ma lõpus nii kiire kui kiiremad aga umbes minuti ja 10 sekundiga ma üle joone jõudsin ja kellalt vaatas vastu 39:58. Protokolli kanti 39:59 lausa - ju siis kümnendikud ümardati ää.
Kusjuures kell näitas täpselt 10 km'i distantsiks.
Rahul, et lõpuks sai see maagiline piir alistatud. Sügisel on Pärnus Kahe silla jooksul järjekordne 10 km'i kavas. Kuigi rada pisut teine, peetakse toda rada seal väga kiireks. Seega loodetavasti suudan seal juba kindlalt alla 40 minuti joosta ja tulevikus saabki see pigem tavaliseks.
Mida õpetlikku siit kaasa võtta?
Võitle alati lõpuni, ka siis kui tundub, et oled eesmärkidega kenasti mäel, kunagi ei tea, kus tagasilöök võib tulla.
Sel korral läks mul õnneks ja üks väike eesmärk sai täidetud. Järgmine kord aga tuleb veelgi julgemalt joosta ning arvestades asjaolu, et ma ei suuda suhteliselt kõrget tempot kaua hoida, tuleb 10 km'i jooksul alustada veelgi kiiremini ja julgemalt. Täna oli 5 km'i aeg (kella järgi) umbes 19:38, järgmisel korral tuleb 5 km'i punkti jõuda 18:40'ga - teine pool on ja läheb raskeks nii ehk naa.
esmaspäev, 28. märts 2016
13 päevaga 22 trenni, umbes 23 tundi ja 217 km'i.
Selline saldo siis möödunud paarist nädalast.
Kui õnnelikumad lähevad soojale maale laagerdama, siis ma tegin laagri taolise asja kodustes tingimustes.
Esimene nädal algas nagu tavaliselt ikka - üks trenn päevas, kuid laupäevasel päeval tuli juba kaks trenni ja teisel nädalal olid erandiks vaid esmaspäev ja reede, kus oli üks trenn.
Reede muidugi väikse mööndusega, nimelt reedel ootas kohe pärast jooksu osa ees ÜKE, seega puht tehniliselt oli siiski kaks treeningut aga kuna need toimusid järjest lugesin nad üheks.
Ei meenugi kohe, et oleks varem sarnast "laagrit" korraldanud. Igatahes saan aru, miks minnakse laagrisse kodust kaugele - kodused asjad kipuvad segama. Samas muidugi saab kodustest asjadest ennast ka täitsa välja lülitada ja vaid treeningutele keskenduda aga noh alati see ei õnnestu.
Üldiselt läks kõik hästi, st kõik planeeritud treeningud said tehtud. Küll aga oli perioodi lõpus selgelt tunda, et väsimus on kehas. Siin võib olla tuligi see kodukootud ja võõrsil olemise laagerduse erinevus välja - kodus muud elulised teemad vajavad ka ajamist ning seega ei saa päris oma tunde ja suva järgi magama minna jne.
Seega sarnastes tingimustes pikemalt ja intensiivsemalt väga laagerdada ei saa. Või kui, siis ei tohi muude koduste asjadega ennast koormata - ma näiteks tegelesin kahe trenni vahel kergemat sorti ehitustöödega.
Eks nüüd näis, kas sellest kõigest ka kasu saab olema. Esimene tõehetk ootab ees juba nädala lõpus Haapsalus, kus tuleb joostes läbida 10 km'i. Möödunud aasta aeg tahab kindlasti ületamist ja hea kui lõpuaeg algaks numbriga 3'ga (3x:xx)
Kui õnnelikumad lähevad soojale maale laagerdama, siis ma tegin laagri taolise asja kodustes tingimustes.
Esimene nädal algas nagu tavaliselt ikka - üks trenn päevas, kuid laupäevasel päeval tuli juba kaks trenni ja teisel nädalal olid erandiks vaid esmaspäev ja reede, kus oli üks trenn.
Reede muidugi väikse mööndusega, nimelt reedel ootas kohe pärast jooksu osa ees ÜKE, seega puht tehniliselt oli siiski kaks treeningut aga kuna need toimusid järjest lugesin nad üheks.
Ei meenugi kohe, et oleks varem sarnast "laagrit" korraldanud. Igatahes saan aru, miks minnakse laagrisse kodust kaugele - kodused asjad kipuvad segama. Samas muidugi saab kodustest asjadest ennast ka täitsa välja lülitada ja vaid treeningutele keskenduda aga noh alati see ei õnnestu.
Üldiselt läks kõik hästi, st kõik planeeritud treeningud said tehtud. Küll aga oli perioodi lõpus selgelt tunda, et väsimus on kehas. Siin võib olla tuligi see kodukootud ja võõrsil olemise laagerduse erinevus välja - kodus muud elulised teemad vajavad ka ajamist ning seega ei saa päris oma tunde ja suva järgi magama minna jne.
Seega sarnastes tingimustes pikemalt ja intensiivsemalt väga laagerdada ei saa. Või kui, siis ei tohi muude koduste asjadega ennast koormata - ma näiteks tegelesin kahe trenni vahel kergemat sorti ehitustöödega.
Eks nüüd näis, kas sellest kõigest ka kasu saab olema. Esimene tõehetk ootab ees juba nädala lõpus Haapsalus, kus tuleb joostes läbida 10 km'i. Möödunud aasta aeg tahab kindlasti ületamist ja hea kui lõpuaeg algaks numbriga 3'ga (3x:xx)
neljapäev, 24. märts 2016
1000
14 aprillil 2015 kirjutasin, et 1000 km'i joostes on täis saanud, aastases arvestuses.
2016 õnnestus sama tähis saavutada juba 24.03.
Eks näis, kas aasta kokkuvõttes ka siis selle võrra rohkem distantsi jalge alt läbi vurab.
2016 õnnestus sama tähis saavutada juba 24.03.
Eks näis, kas aasta kokkuvõttes ka siis selle võrra rohkem distantsi jalge alt läbi vurab.
esmaspäev, 29. veebruar 2016
Mõned read
Jube kaua pole siia midagi kirjutanud.
Pole vaja karta või arvata, et sporti ei tee või et vastupidi - teen nii palju, et pole aega kirjutada. Kumbki väide ei vasta tõele, lihtsalt pole midagi kirjutada olnud.
Üks trenn, siis teine trenn ja nii need asjad lähevad.
Muidugi aasta kokkuvõtte ja uue aasta plaanidest oleks võinud kirjutada aga ei teinud seda.
Aga nagu sai mainitud, siis jätkuvalt tegelen jooksmisega. Treeningud on mitmekülgsed ja kui mõnel hetkel tundub, et juba on jube raske, siis tuleb kas paar kergemat trenni või kergem nädal ja ongi kõik jälle hästi.
2014 aasta lõpust alates treeneriga ühes koos rühkimine on ikka vähe teine tera kui üksi toimetades. Eriti meeldib mulle see, et sinult ei oodata profisportlase laadset pühendumust ja mitu korda päevas treenimist ning hullu võistlemist. Igaüks teeb nagu jaksab ja saab. Sellest kõigest lähtuvalt on võimalik ka nö treeningplaan või siis treeningsoovistusi kokku kirjutada.
Lisaks toredusele on märgata ka arengut. Enda puhul võib öelda, et viimase 6 kuuga on umbes 30 sekundit kilomeetri kohta treeningtempod paranenud - pulss siis samal tasemel. Nt eile pika jooksu raames (25 km) väitis kell, et jooksin uue isikliku rekordi poolmaratoni distantsil - umbes 1:43.
Võistluse sees olen muidugi kiiremini jooksnud (1:33 vist rekord 2014 aasta sügisest) aga kell seda aega ei tea ja seega üllataski ta mind eile uute rekordnumbritega.
Eks tuleb edasi treenida ja kuna peale Võidupüha maratoni sel aastal (hetke seisuga) teisi pikki jookse kavas ei ole, siis võib juhtuda, et kell suudab veel mitmel korral uue rekordi tegemisest teada anda.
Pole vaja karta või arvata, et sporti ei tee või et vastupidi - teen nii palju, et pole aega kirjutada. Kumbki väide ei vasta tõele, lihtsalt pole midagi kirjutada olnud.
Üks trenn, siis teine trenn ja nii need asjad lähevad.
Muidugi aasta kokkuvõtte ja uue aasta plaanidest oleks võinud kirjutada aga ei teinud seda.
Aga nagu sai mainitud, siis jätkuvalt tegelen jooksmisega. Treeningud on mitmekülgsed ja kui mõnel hetkel tundub, et juba on jube raske, siis tuleb kas paar kergemat trenni või kergem nädal ja ongi kõik jälle hästi.
2014 aasta lõpust alates treeneriga ühes koos rühkimine on ikka vähe teine tera kui üksi toimetades. Eriti meeldib mulle see, et sinult ei oodata profisportlase laadset pühendumust ja mitu korda päevas treenimist ning hullu võistlemist. Igaüks teeb nagu jaksab ja saab. Sellest kõigest lähtuvalt on võimalik ka nö treeningplaan või siis treeningsoovistusi kokku kirjutada.
Lisaks toredusele on märgata ka arengut. Enda puhul võib öelda, et viimase 6 kuuga on umbes 30 sekundit kilomeetri kohta treeningtempod paranenud - pulss siis samal tasemel. Nt eile pika jooksu raames (25 km) väitis kell, et jooksin uue isikliku rekordi poolmaratoni distantsil - umbes 1:43.
Võistluse sees olen muidugi kiiremini jooksnud (1:33 vist rekord 2014 aasta sügisest) aga kell seda aega ei tea ja seega üllataski ta mind eile uute rekordnumbritega.
Eks tuleb edasi treenida ja kuna peale Võidupüha maratoni sel aastal (hetke seisuga) teisi pikki jookse kavas ei ole, siis võib juhtuda, et kell suudab veel mitmel korral uue rekordi tegemisest teada anda.
esmaspäev, 2. november 2015
Uue hooaja eel
Nii pikk vaikus blogis aga mitte nii pikk vaikus liikumises - ikka liigutan ja toimetan, kuid viimane kuu oli kerge ehk nö puhkuse kuu. Novembrist hakkab siis uueks hooajaks valmistumine.
Sel rahulikumal ajal sai kahel väiksel võistlusel ka osaletud.
Kõikse pealt osalesin Firmaspordi ürituse raames 800 meetri jooksus.
Spetsiaalselt selleks valmistunud ei olnud, lisaks siis asjaolu, et jooks toimus vaid 3 päeva pärast Paide-Türi jooksu. Ehk siis väga suurte ootustega võistlusele ei läinud. Lisaks kujunes tingitult infosulust päris pikaks ka oma võistluse ootamine - tahaks juba minna ja sooja teha ja joosta aga ei saa, tuleb oodata. Selline paras tahtejõu proovile panek.
Samas tänu varajasele kohalolekule õnnestus teha piisavalt pikk soojendus, kerged lahti jooksud ja siis võistlus ise.
Konkurentide seisust puudus igasugune ülevaade ja pisut ehmatas kui kõik suure hooga stardist minema panid. Arvan, et punt liikus kusagil 30-32 sek 200 meetri peale esimese ringi. Ise võtsin rahulikult ja eelnevalt endaga kokkulepitud tempo piires. Pisut tuli algus isegi aeglasem.
Mõnus oli joosta - 200 läbi, 400 läbi, 600 läbi aga raske ei olnud. Kuna mul on üks 800 meetri jooksu kogemus ja tol korral sai liiga kiiresti alustatud, siis sel korral hoidsin ennast liigagi tagasi. Viimased 200 sai spurditud ja pea kõikidest konkurentidest veel möödutud.
Kokkuvõttes ajaga 2:22 kolmandana üle joone - kuna üks osaleja osales väljaspool konkurentsi, siis ametlikult sain teise koha medal kaela.
Aeg üllatas, eriti see kui kergelt too aeg tuli - umbes 2 sekundit aeglasem kui kevadel aga siis sai ikka natukene võistluseks valmistatud ja jooks ise oli väga raske ja kange. Samas eks see kergus tegi meele mõrudaks ja tundus, et tegelikud võimed jäid sel korral realiseerimata. Hea seegi, et ettevõte sai korralikud lisapunktid võistkonna võistluse arvestusse juurde.
Teine jooks, kuhu oktoobris sattusin, oli Kahe Staadioni jooks Pärnus.
Nii palju kui kuulda on olnud, siis sellises formaadis toimus jooks viimast korda ning juba uue aasta jooksukalendris on märgitud jooksu nimeks - Staadioni jooks (alguse ja lõpuga renoveeritud Keskstaadionilt).
Jällegi tegin pika soojenduse - selline 4 km sörki + jooksuharjutused ja mõned kiirendused. Stardikoha võtsin küll päris stardikanga lähedale aga tegelikult suuri plaane polnud - ikkagi puhkuse kuu ja seega otsustasin joosta lähtuvalt enesetundest.
Kui tavaliselt olen kellal määranud soovitud jooksutempo ja siis seda järginud, siis sel korral seda ei teinud ja otsustasin liikuda vastavalt enesetundele ja millele iganes veel.
Võib öelda, et hea otsus, kuna umbes 7,5 km'i sai läbitud kiiremini kui aasta varem, sel korral kulus 30:26.
Olin jooksu keskel arvamusel, et aeg tuleb selline 32 minuti kanti (kella ei vaadanud aga jube palju joosti mööda), seega seda üllatavam oli lõpusirgel näha, kuidas just sai 30 minutit kellal täis. Jällegi väike sportlik viha jäi sisse - mis siis kui ... ja oleks aja alla 30 min saanud.
Aga noh, mis siin pikalt ikka mõelda - läks nii nagu läks ja parim oli see, et pärast võistlust oli meel rõõmus ja enesetunne väga hea. Suurest pingutustundest oli asi kaugel.
Aga nüüd on siis puhkus läbi ja algab aktiivsem treeningperiood.
Järgmised 6 nädalat saavad päris väljakutsuvad olema (eelkõige selles osas, et aega ikka leiaks) aga kes ütles, et asjad lihtsad peavad olema :). Oluline, et lund veel ei tuleks - pikemaid otsi kusagil saalis väga küll ei taha joosta. Üleüldse tundub, et hea mõte oleks arvuti kaenlasse võtta ja kaheks-kolmeks kuuks kusagile mujale tööd tegema minna - väljas valge, asfalt kuiv. Ei tundu teoorias väga keeruline ülesanne olema. Tuleb vaid detailid läbi mõelda, sobiv koht leida ja minekule.
Sel rahulikumal ajal sai kahel väiksel võistlusel ka osaletud.
Kõikse pealt osalesin Firmaspordi ürituse raames 800 meetri jooksus.
Spetsiaalselt selleks valmistunud ei olnud, lisaks siis asjaolu, et jooks toimus vaid 3 päeva pärast Paide-Türi jooksu. Ehk siis väga suurte ootustega võistlusele ei läinud. Lisaks kujunes tingitult infosulust päris pikaks ka oma võistluse ootamine - tahaks juba minna ja sooja teha ja joosta aga ei saa, tuleb oodata. Selline paras tahtejõu proovile panek.
Samas tänu varajasele kohalolekule õnnestus teha piisavalt pikk soojendus, kerged lahti jooksud ja siis võistlus ise.
Konkurentide seisust puudus igasugune ülevaade ja pisut ehmatas kui kõik suure hooga stardist minema panid. Arvan, et punt liikus kusagil 30-32 sek 200 meetri peale esimese ringi. Ise võtsin rahulikult ja eelnevalt endaga kokkulepitud tempo piires. Pisut tuli algus isegi aeglasem.
Mõnus oli joosta - 200 läbi, 400 läbi, 600 läbi aga raske ei olnud. Kuna mul on üks 800 meetri jooksu kogemus ja tol korral sai liiga kiiresti alustatud, siis sel korral hoidsin ennast liigagi tagasi. Viimased 200 sai spurditud ja pea kõikidest konkurentidest veel möödutud.
Kokkuvõttes ajaga 2:22 kolmandana üle joone - kuna üks osaleja osales väljaspool konkurentsi, siis ametlikult sain teise koha medal kaela.
Aeg üllatas, eriti see kui kergelt too aeg tuli - umbes 2 sekundit aeglasem kui kevadel aga siis sai ikka natukene võistluseks valmistatud ja jooks ise oli väga raske ja kange. Samas eks see kergus tegi meele mõrudaks ja tundus, et tegelikud võimed jäid sel korral realiseerimata. Hea seegi, et ettevõte sai korralikud lisapunktid võistkonna võistluse arvestusse juurde.
Teine jooks, kuhu oktoobris sattusin, oli Kahe Staadioni jooks Pärnus.
Nii palju kui kuulda on olnud, siis sellises formaadis toimus jooks viimast korda ning juba uue aasta jooksukalendris on märgitud jooksu nimeks - Staadioni jooks (alguse ja lõpuga renoveeritud Keskstaadionilt).
Jällegi tegin pika soojenduse - selline 4 km sörki + jooksuharjutused ja mõned kiirendused. Stardikoha võtsin küll päris stardikanga lähedale aga tegelikult suuri plaane polnud - ikkagi puhkuse kuu ja seega otsustasin joosta lähtuvalt enesetundest.
Kui tavaliselt olen kellal määranud soovitud jooksutempo ja siis seda järginud, siis sel korral seda ei teinud ja otsustasin liikuda vastavalt enesetundele ja millele iganes veel.
Võib öelda, et hea otsus, kuna umbes 7,5 km'i sai läbitud kiiremini kui aasta varem, sel korral kulus 30:26.
Olin jooksu keskel arvamusel, et aeg tuleb selline 32 minuti kanti (kella ei vaadanud aga jube palju joosti mööda), seega seda üllatavam oli lõpusirgel näha, kuidas just sai 30 minutit kellal täis. Jällegi väike sportlik viha jäi sisse - mis siis kui ... ja oleks aja alla 30 min saanud.
Aga noh, mis siin pikalt ikka mõelda - läks nii nagu läks ja parim oli see, et pärast võistlust oli meel rõõmus ja enesetunne väga hea. Suurest pingutustundest oli asi kaugel.
Aga nüüd on siis puhkus läbi ja algab aktiivsem treeningperiood.
Järgmised 6 nädalat saavad päris väljakutsuvad olema (eelkõige selles osas, et aega ikka leiaks) aga kes ütles, et asjad lihtsad peavad olema :). Oluline, et lund veel ei tuleks - pikemaid otsi kusagil saalis väga küll ei taha joosta. Üleüldse tundub, et hea mõte oleks arvuti kaenlasse võtta ja kaheks-kolmeks kuuks kusagile mujale tööd tegema minna - väljas valge, asfalt kuiv. Ei tundu teoorias väga keeruline ülesanne olema. Tuleb vaid detailid läbi mõelda, sobiv koht leida ja minekule.
teisipäev, 1. september 2015
2000 täis
Niipea kui natukene jooksma hakkad kogunevad kilomeetrid suurel kiirusel ja nii ongi sel aastal 2000 kilomeetrit jooksujalu läbitud.
Aasta lõpuni on veel aega aga vaevalt 3000 kokku tuleb. Eks seda mahtu loodan siis tulevikus kätte saada.
10 000 km'i piir peaks murduma järgmisel aastal, siis läheb kõmmutamiseks:).
Aga enne seda on kavas kõmmutada Pärnus 2 Silla jooksul. Esmakordselt seal kavas 10 km'i. Väga palju üle 39 minuti aga ei plaani rajal olla - pole seda jaksu, et kaua rajal vastu pidada.
Augustis Tartus joostud 10 läks igatahes metsa. Mis need põhjused olid ongi natukene ebaselge aga ju siis sattusid kõik halvad asjad ühele võistlusele kokku. Pärnus paneme kõik head asjad kokku ja asume lammutama :)
Selleks korraks kõik.
Tellimine:
Postitused (Atom)