esmaspäev, 21. juuli 2014

Vooremäe 1000+

Nagu sai viimati mainitud, viib teekond nädalavahetusel Tartusse, osalema esmakordselt toimuval Vooremäe 1000+ nime kandval üritusel.
Nime lahti seletades tähendab see, et joostes tuleb läbida tuhat või enam tõusumeetrit - korraldajad võtsid kohustuseks tagada minimaalselt 1000 tõusu meetri olemasolu, kui oli rohkem, siis oli rohkem :). Selleks, et need tõusumeetrit kätte saada oli maha "joonistatud" 16 km'ine ring, mida tuli kaks korda läbida (ääre märkusena võib lisada, mul GPS näitas võistluse lõpuks natukene alla 35 km'i ehk ringi pikkus oli 17 km'i ja peale ning läbitud sai natukene enam kui 1100 tõusumeetrit).

"Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud" ehk oleks ma teand, et see võistlus nii hull on, ma poleks kohale läinudki :).

Kui tavaliselt käib võistluse ajal ikka korra peast läbi mõte - no miks ma võistlema tulin - siis sel korral käis peast läbi vähemalt korda 3 mõte - kõik, aitab. Kuna rada oli sigri-migri, siis ei saand ka kergelt rajalt maha astuda. No ja nii vedasin ennast mööda trassi edasi. Umbes 4 kilomeetrit enne lõppu kui olin jälle võistluskeskusse jõudnud oli kindel plaan - tossud jalast ja kõik. Aga kui kuulsin, et vaid 5 või 6 osavõtjat oli selleks ajaks lõpetanud ja raja kõrval olnud ütlesid, et kõigil on raske ja surevad, siis vedasin ennast ka viimasele jupile.

Tulles nüüd tagasi võistluse alguse juurde, siis plaan oli võtta järsemad tõusud kõndides, laskumised joostes. Lauget maad pärast mõningast jooksmist ei oodanudki, kuigi ka seda tuli.
Esialgu oligi kõik ilus ja suutsin plaanist ka kenasti kinni hoida. Et võistlus liiga kerge ei tunduks, tegi ilm asja veelgi "lõbusamaks". Nii juhtuski, et olemine oli äärmiselt märg ning seetõttu hakkasin tundma taldade all põletavat valu. Sokid olid hõõruma hakanud ning see tähendas, et ka alla mäge jooksmine muutus raskeks. Ei saanud väga pikki samme kasutada ja seega ei saanud lasta loodusel ennast mäest alla "sikutada".

Liikusin siis mäest alla vähe lühemate sammudega aga ikkagi joostes. Jõudes paaril kohal ka laugele rajale märkasin ootamatult, et liigun tempos alla 5 min/km kohta. Kusjuures selles tempos liikumine tundus olema aeglane ja enda selgelt tagasihoidmine.

Asjad ei olnud veel üldsegi hullud, kuid teise ringi esimese kolmandiku peal tundsin siiski - ei jõua enam. Mäkke liikusin ikka kõndides aga probleem oli just mäest alla jooksmisega ja ka laugematel juppidel tundsin jõu puudust. Igatahes olin sunnitud nii mõnegi laugema tõusu ja alla mäge osa jalutama, et suudaksin taastuda. Õnneks tundub, et mingi baas on ikka olemas ja pärast väikest taastust sai jälle edasi lipata, kuniks järgmise mäeni, mis võttis järjekordselt jõu :).

Viimased 4 kilomeetrit olid õnneks suhteliselt alla mäge ja kerged. Isegi umbes kilomeetrine või pikem lauge osa jäi sinna sisse. Samas teades, et enam pole palju jäänud ning ka teistel raske, see aitas selgelt edasi. Nii suutsin isegi päris viimase mäe joostes võtta - ei tea, kus see jõud tuli :).


Finishis ajaga 4:03:29, läbi kui "Läti raha" aga samas õnnelik, et sellise katsumuse ette võtsin ja lõpuni jõudsin (küll võivad rumalad mõtted ikka peast läbi käia võistluse jooksul).

Meeste arvestuses koht 11, 16 osavõtja seas. Üldarvestuses koht 14, 22 osavõtja seas.
Seega koht polnd kiita, samas seda mõistsin ma juba esimesel ringil, et võistlus ei käi mitte kaasvõistlejatega, mitte ajaga, vaid ainult iseendaga - vähemalt minu jaoks ja sel korral.


Teagi, miks see olemine nii raskeks läks.
Kas põhjuseks oli asjaolu, et pole mägesid jooksnud või hoopis tapsid laskumised jalad ära. Kes teab, mõlemad asjad võivad tõele lähedal olla.
Igatahes, kuigi oli raske, siis mulle see võistlus meeldis. Loodetavasti toimub sarnane asi ka tulevikus ja ka siis saan kohale minna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar