Ongi järjekordne jooks Otepäält Elvasse läbitud.
Huvitav jooks on see jooks - viimasel ajal leiab järjest enam kommentaare ja mõtteid, et miks asja nimi on maraton kui läbitakse napilt üle poole maratoni distantsist vaid? Millegi pärast julgen arvata, et ju Klubi Tartumaratoni tegelased murravad ka pead, et nüüd kus neil on sügisel ka maratoni jooks pakkuda, et kuidagi peaks neid nimesid muutma. Samas harjumusel on suur jõud ja keeruline oleks kindlasti seda nime vahetada.
Harjumuse jõud on suur ka minu jaoks. Suurest harjumusest vedasin ennast järjekordselt Otepääle, panin riided selga ja läks jooksuks.
Erinevus eelmiste aastate jooksust oli see, et varem olen ma selleks jooksuks nö valmistunud - kiiremad lõigud, jooksu nädalal kerged jooksud ja palju puhkust. Sel korral oli kõik teisiti.
Suurjooks ümber Viljandi järve tehtud, läks eelmine nädal edasi nii nagu plaan ette nägi - reedel ja laupäeval poolpikad jooksud (~ 18 km'i per kord) ja pühapäeval pikem jooks (~32 km'i). Jooksu nädalal tegin teisipäeval 23 km'i, kolmapäeval 18 (sh 10 km'i vahelduva tempoga), neljapäeval sai jälle 20 km'i joostud, reedel tegin lühema päeva ~11 km'i (sh 10x 200 m kiiresti) no ja laupäeva hommikul tegin veel ühe 15 km'i, kerges tempos.
Ehk siis sai kõike muud tehtud kui puhatud aga eks oligi nii juba varem planeeritud, et jooks Otepäält Elvasse saab olema tugev tempotreening - plaani järgi pidanuks tegema 26 km'i normaalses tempos, tegin siis 23,4 km'i kõrgemas tempos.
Enne kui jooksma jõudsin läksin ka kergele soojendusele, mille raames aga suutsin natukene parema jala reie lihase ära tõmmata. Eks ta selline amatöörlik tegevus oli - liiga vara tegin sügavaid välja asteid ja tegelikult oli lihas alles jahe.
Aga noh üldse tundusid jalad rasked ja eks see väike mure lihasega andis jällegi põhjust mõtetele, kas ikka on mõtet üldse kiiresti joosta või kas üldse joosta jne-jne.
Hakkasin siiski stardist asjalikus tempos minema - esimesed kilomeetrid vist tulid isegi alla 4:15 min/km. Samas jalad olid väga rasked ja kui esimesest TP'st olin läbi jooksnud hakkasid peas keerlema mõtted ja põhjendused, kuidas põhjendada korraks seisma jäämist. Küll tundus, et võiks metsavahelt läbi hüpata, küll tundus, et muud sada häda on küljes. Mingil hetkel sai siis mõeldud, et ok, venitan teise TP'sse ennast kohale, siis teen väikse pausi ja jooksen edasi (rahulikumas tempos).
Juhtus aga see, et jõudsin teise TP'sse oli peatumise mõte kadunud. No ja siis jätkasingi liikumist ning kui nägin ees ka tuttavaid selgasid siis see andis veelgi hoogu juurde. Ma arvan, et kusagil pärast teist TP'd saingi alles jalad korralikult lahti ja tekkis tunne, et võib joosta küll. Ülimat lennukust küll polnud (eks seda oli ka eelnevat nädalat arvestades raske loota) aga täitsa mõnusalt õnnestus liikuda. Üritasin joosta niivõrd targalt kui võimalik - tõusud lühikeste sammudega, laskumised pikkade sammudega. Samuti ei hakkanud ees nähtavat tuttavat selga "jõuga" kinni püüdma. Mõistsin, et liigun sõbrast grammikese kiiremini ja mõtlesin, et küll ma ta kätte saan ja kui varem ei saa siis lõpus üritan spurtida.
Mingi hetk aga saingi sõbrast mööda ja kusagil seal kandis õnnestus enda ette leida sobivas tempos jooksev "vedur". Pean tunnistama, et esmakordselt tundsin kui mõnus on kellegi sabas joosta. Tõuse võtsime küll erineva sammu sagedusega aga muus osas samm klappis ja kuigi polnud vastu tuult oli ikkagi tunne, et läks palju kergemaks.
Kahjuks küll pidin sellest vedurist loobuma viimases TP's, kus ta läks jooma aga ma jooksin läbi (tegelikult juhtuski nii, et üheski TP's ei peatunud ja ei joonud - endal oli kotiga natukene jooki seljas, polnd vajadust peatuda).
Pärast viimast TP'd tuli varsti tõus, mis tuttav suusamaratonidest kui kohvi punkt. Sisendasin endale juba kaugelt, et tõusu tuleb targalt joosta aga kuna lõpp tundus lähedal siis sai ikkagi pisut liiga tempokalt üles mindud. Eks ma maksin selle eest lõivu järgnevatel meetritel ning võib olla lõpuni välja.
Lõpuks olid jalad täitsa pehmed ja nii ei tekkinud ka erilist mõtet, et hakkaks viimasel 300 meetril spurtima - lihtsalt poleks väga palju enam jõudnud (niipalju hästi olid jõuvarud tervele distantsile jaotatud). Umbes 200 meetrit enne lõppu nägin, kuidas kell lõi 1:44:58, 1:44:59 jne. Lisaks kihutasid mõned veel mööda ja nii tuligi lõpu ajaks 1:45:28 ja koht 310.
Mitte, et üks või teine oleks eesmärgiks olnud aga ma arvan, et nii aeg alla 1:45:00 kui ka koht 300 hulgas oleks olnud isegi eile täitsa võimalik.
Kindlasti olen ma eilse jooksuga rahul ja tegelikult ka natukene üllatunud. Arvestades kui rasked olid mu jalad ja arvestades eelneva nädala tegevusi arvasin tõsiselt, et mingi hetk kukub tempo 5:30 min/km peale või tuleb lausa seisma jääda. Mitte midagi sellist ei juhtunud ja tasuks hoopis uus isiklik rekord - aeg paranes umbes kolme ja poole minuti võrra.
Sel nädalal saab natukene kergemalt võetud - üks väike tempokam üritus on planeeritud trepijooksu võistluse näol aga muus osas rahulikud 13 km'ised päevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar