Kolmas Võidupüha maraton joostud. Loodetavasti see järjepidevus jääb kestma pikemaks ajaks.
Jooksule läksin peale ideega - kõik või mitte midagi. Ehk siis valisin teadlikult tempo, mis tooks hea tulemi - nii umbes 3:10. Samas teadsin, et kui lõpuni selle tempoga ei suuda minna, siis uue isikliku rekordi jooksen ikka ära.
Nii läkski, et esimese ja teise 10 km'i aeg oli natukene üle 45 minuti, kolmas 10 tuli 50 minuti kanti ja neljas juba koguni 57 minutit. No ja siis paar viimast kilomeetrit veel.
Algus oli mõnusalt kerge aga otsustasin siiski joosta enda rütmi, mitte pundiga kaasa minna (hilisem naiste arvestuse võitja läks väikse seltskonnaga ees ja nägin seda punti veel 11 km'i möödudeski). Mingi hetk jõudsin paarile kiiremini alustajale järgi ja ühega sai kuni poolmaratoni läbimisenigi koos joostud. Kuna mul tuli selline kerge looduse kutse pääle, siis tegin pausi ja kaks jooksukaaslast läksid minema.
Metsa vahele jõudes tundsin, et on raskem, kuna pinnas ka pehmem ja konarlik, siis lasin tsipa hoogu alla - nii 5 min/km oli kiirus. Veel polnudki midagi hullu, metsa vahelt välja tulles tundsin jahedat ja vastikut vastutuult ning kuna oli niigi raske, siis edasine oligi juba suur kannatuste jada.
Jalad muutusid kangeteks ja mitte kellegi varju polnud ka hüpata. Sel hetkel tundsin kerget kahetsust, et mingi pundiga koos ei üritanud joosta (kasvõi natukene kiiremas tempos), võibolla olnuks seal vastutuule osal kergem, kes teab, võibolla poleks pundiga koos sinnani ikkagi jõudnud.
Aga kes teab, kas oli see jahe ilm, mis lihased kangeks tegi või olin ennast tempoga ära kurnanud või mõlemad asjad koos aga 40nda kilomeetri eel sain korraliku krambi. Hetke üritasin koha peal venitada, seejärel hakkasin astuma ja mõne hetke pärast tundsin, et saab juba joosta. Pärast seda kusjuures läkski olemine kuidagi paremaks. Päris lõpus küll spurtida ei jaksanud enam (eriti ka ei julenud) ja seega tuli lõpuspurdis alla vanduda, siiski auhinnaks 30 koht ja uus isiklik rekord 3:28:37.
Aeg paranes 15 minutit, mis pole ju üldse paha.
Eks sügisel, Tartus, teeme uue proovi, et maratoni rekord 3:10 kanti viia. Järgmisel aastal Võidupüha maratonil saab juba rihtida 3 tunni piiri ületamist.
Vähemalt üritama peab ja egas need tempod väga müstilised tundugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar