esmaspäev, 6. oktoober 2014

Tartu Linnamaraton 2014

Kolmas aasta, mil jooks toimus ja kolmas aasta olin ka joonel (millegi pärast oli protokollis nii minul kui ka mõnel teisel kordade arvuks märgitud 5. Peaks üritama uurida, millest selline anomaalia). Nagu eelneval kahel korral nii ka sel korral parandasin antud jooksu rekordit - uuteks numbriteks 3:39:46 (umbes 4 minutit aja parandust). Erinev siis eelmisest kahest aastast - sel aastal ei teinud isiklikku rekordit.

Kimbatus oli postitus siin kohas lõpetada.
Aeg mis paljudele on väga kõva väljakutse (nii nagu ka paljudele on see kerge sörk pargis :)), ei pakkunud sel korral mitte mingit rahuldust. Ei salga, et läksin starti mõttega lõpetada jooks nii umbes 15-20 minutit varem, hea õnnestumise korral veelgi varem.

Enne starti oli enesetunne mõnus. Tundsin, et jalad on õiges toonuses, pole sellist väsimust nagu paaril viimasel jooksul oli (Pärnu Kahe silla jooksul sai distants enne läbi kui jalad tööle hakkasid, SEB poolmaratonil tuli läbida pool distantsist, et jalad korralikult liikuma hakkaks).
Võtsin ennast 3:15 gruppi ja vaikselt hakkasime liikuma. Minek oli mõnus, kuid sellegi poolest vaatasin, et seltskond läheb tsipa liiga kiiresti. Kiiresti just minu jaoks, minu pulsi jaoks.
Lasin tempo 10-15 sekundit alla ja jätkasin rahulikult umbes 4:40 min/km tempos liikumist. Grupp oli pidevalt nähtav kuni poolmaratoni märgini.

Esimesed 10 km'i tulid ajaga 47 min. Teine 10 km'i oli 48 minutit. Ka kolmas kümme polnud veel kõige hullem 50 minutit aga tegelikult ma siis juba kannatasin ja kõvasti.

Nimelt hakkasin umbes 25ndal kilomeetril või natukene edasi tundma, et reiepealsed on külmad, nõrgad ja kipuvad krampi minema. Võtsin kiiresti vastu otsuse, et lasen tempo alla ja jätkan liikumist. Kiiremalt joostes oleks teatava vahemaa suutnud küll kaugemale jõuda aga seejärel olnuks oht krampides vaevelda.

Nii läkski, et tempo pidevalt kukkus ja kukkus ning neljas 10 km'i tuli juba vaid tunniga. Umbes 7 km'i enne lõppu liikus must mööda ka 3:30 seltskond, mis oli üllatavalt väike - vast nii umbes 9 inimest.

Võtsin Toomemäe tõusu rahulikult aga joostes - madal ja lühike sammuke. Ei raatsinud kõndima hakata. Samas olin sunnitud kõndima siiski umbes 100 meetrit enne kui tee võttis suuna Toomemäelt alla finishisse. See sama 100 meetrit jalutasin, reide tekkinud ebameeldiv tunne hajus ja laskumise sain juba joostes läbida. Samas erinevalt varasemast sel korral enam lõpus kiiremaid samme ei teinud.
Esiteks nägin, et aeg tuleb alla 3:40 (number, mis mingi hetk sai rajal orientiiriks) ning väike hirm, et viimasel 100 meetril krampides pikali viskuda poleks ka mõnus.

Seiklusi sel korral oli kõvasti ning umbes 4 tundi varem samas kohas olles tundsin ennast kordades paremini ja rõõmsamalt kui pärast jooksu. Mitte, et see aeg halb oleks aga hing ihkas paremat. Oleks tahtnud ma loodust nautida võinuks startida koheselt oluliselt aeglasemalt ning lihtsalt distantsi läbida.


Paar päeva peab sundima ennast puhkama ning siis jälle jooksma. Vaatamata sellele, et raske oli, mulle jooksmine jätkuvalt meeldib :)
Pealegi 2 nädala pärast on kavas panna ennast proovile teistmoodi maratonil - Saaremaa Kolme päeva jooksul. Maratoni distants kolme päevaga. Sellelt võistluselt võiks kokkuvõttes ju uue isikliku rekordiga tagasi tulla :).
Oktoobri lõpus on kavas ka üks kiirem kihutamine Pärnus - Kahe Staadioni jooks. Pole varem sel jooksul kaasa teinud seega ei oskagi midagi sellest arvata.
Edasi vaatame nö õunte pealt ning otsustame lennult, kas sel aastal detsembris ka maratoni jooksen või mitte.

Mõtted on järgmises aastas, kus kevadel on kavas raskemat sorti maraton (sellest kindlasti pajatan hiljem) ning kui hästi läheb siis Pärnus Võidupüha maratonil tahaks looma välja lasta :).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar