kolmapäev, 22. september 2010

Ameerika avastatud!

Tartu maratoni järgne aeg on paljuski kulunud alateadvuses mõtlemisele, miks nii läks ja mida teisiti teha jne. Kuni eilse õhtuni.
Tunne oli küll selline nagu oleks Ameerika avastanud aga mida ma siis avastasin:
  • Umbes 6 aastat tagasi soetasin endale jalgratta ja pärast umbes 150 km sõitmist otsustasin minna Tartu maratonil. Elus esimest korda 87 km-i maastikul. Naene kodus soovitas teha elukindlustusleping ja üldiselt andis mulle enne starti minnes musi, et oli tore tunda :). Aga lõpuni ma jõudsin ja polnudki kõige hullem.
  • Umbes 5 või 6 aastat tagasi otsustasin sõbra mahitusel osalega 21,1 km jooksul. Tegemist oli siis Tallinna Sügisjooksuga, jooks toimus toona veel Õismäe külje all. Kuni selle hetkeni polnud elus kordagi üle 10 km-i korraga jooksnud. Aga sai see poolmaraton joostud, mäletan, et viimased 5 km-i põlv valutas ja läbi suurte piinade jõudsin lõpuni aga jõudsin.
  • Umbes 4 aastat tagasi kinkis naene mulle sünnipäevaks (mis on detsembri keskel) suusad. Suusad olin enne seda pannud alla võibolla 15 aastat tagasi, või veelgi enam. Tekkis mõte osaleda ka suusamaratonil, lund küll toll aastal oli aga oskusi mitte ja siin ütles väike mehike õlal, et pole mõtet minna. Õpi veel ja mine aasta pärast. Ette ruttavalt, järgmine aasta oli olematu lumega ja nii jäi ka tookord minemata.
  • Esimene suusamaraton sai läbitud siis 2009 aastal. Enne maratoni sai ka sõidetud, kuid kahjuks ei mäleta enam kui palju. Millegi pärast on tunne, et sõidetud sai pigem vähe kui palju, võibolla 100 km-i enne maratoni. Aga sai ka see maraton tehtud.
  • Umbes 3 aastat tagasi sai esimest korda käidud ka kevadel Tartu rattarallil, lühikest otsa sõitmas. Eelnevalt sai vist umbes 100 km-i rattaga ka läbi sõidetud. Rattaralli lühikesel otsal on veel osaletud, vist korra (üle kahe mitte), võistlusele eelnev kilometraaz ei ole olnud kunagi rohkem kui 150 km-i (pigem vähem).
  • Eelnevale tasub lisada veel ka fakt, et kuni 6 aasta taguseni ajani, mil sai rattaselga istutud ei olnud spordiga umbes 5 aastat eriti üldse tegelenud - noh nii kord või kaks nädalas mingit palli sai mängimas käidud (jalgpall või korvpall).
  • Sellele eelnevale ajale ehk siis keskkooli ajal piirdus sportimine kehalise tunniga ja paaril korral nädalas korvpalli mängimisega õpetajate ja vilistlastega. Suvel küll sai vähe rohkem mängitud aga seegi kõik.
  • Lisada tuleb ka seda, et eks keskkooli ajal ja ka hiljem on peal käinud hood - nüüd hakkan trenni tegema. Tihti tähendab see heal juhul kuu ajapikkus regulaarset toimetamist. Halvemal juhul suvaliselt huupi jooksmist või rattaga sõitmist. Regulaarsus ja mõtestatus on puudunud.
Ehk eelnev lühidalt kokkuvõttes - kuni 2010 aastani olen tegelenud ühe ja teise spordiga, mõnega vahepääl rohkem, teisega vähem aga regulaarsus ja plaan on sõnad, mis sellest tegevusest tuleb välistada.
Ahjaa, umbes 3 aastat tagasi sai läbi aasta rohkem joostud ka, osalesin kõigil järvejooksudel ja puha, tegin isegi 21,1 km-i jooksus isikliku reksi (1:54:xx) aga ka see sportimine siis oli selline tunde järgi ja läbi mõtlemata. Mäletan, et sai käidud joostud 40-60 minutit korraga, rahulikult ja oligi kõik.

Milles seisneb Ameerika avastamine?
Aga selles, et regulaarne ja mõtestatud treenimine algas mu elus 2010 aastal (tegelikult 2009 aasta detsembri teisest poolest). Seega tuleb peeglisse vaadata ja tõdeda, et mingi suure tulemi ootamine sama aasta lõpuks on lihtsalt ebareaalne.
Täna saab tõdada, et tänu regulaarsele ja mõtestatud treenimisele on erienvate võistluste läbimine muutunud kergemaks ja mis peamine, taastumine on kiire ja valutu. Ehk nüüd hakkab vaikselt tekkima juba mingi põhi, mille peale on võimalik hakata laduma seinu ja loota tulemite parandamist (siiani on tulemid paljuski ühes augus olnud, kuna pole ju füüsilise vormi parandamist toimunud).

PS! Loodetavasti tuleb lumine talv ja saab suusatada palju, sest see on ala, kus tehnika tahab kõvasti parandamist ja eelkõige on vaja palju sõita, et saada kätte kindlus ning uskuda, et suusad on su sõbrad, mitte tülikad latid jalge all.
Siin kohal peab tänama ka naest jälle, kes esiteks mulle kunagi suusad kinkis ja siis otsustas minna tööle kohta, kus töökaaslaseks oli kunagine Tallinna Ülikooli õppejõud ja meie meister kahevõistleja Allar Levandi ema. Käesoleva aasta alguses need mõned korrad kui lumel sai koos käidud andsid palju juurde just tehnika osas. On ikka hea, kui keegi oskaja pilguga vaatab ja hindab, mis õige, mis vale.

Ongi kõik hetkel :)

1 kommentaar:

  1. Sry asjad mul siin keerdus omavahel.

    aga mis ma tahtsin öelda, et see ebaregulaarne spordijutt on nagu minust, vastupidiselt sulle aga eelnes sellele väha aktiivsem spordiperiood :)

    PS! Agnes tuli tööle, sinna kus ma juba olin, mitte vastupidi! :D

    VastaKustuta