42,195 km-i rulluiskudel tehtud.
Maratonidistantsi lõpetas 135 võistlejat, endal õnnestus saada 134 koht. Koht kõrgemal olnuks ka võimalik lõpetada (16 sajandikku jäi vahet) aga kuna olin ühe sõitja taga päris palju võistlusest mööda saatnud ja kordagi ise vedamata, v.a viimane sirge, kus pakkusin välja, et tule ma aitan sind ka :), siis otsustasin aumehelikult lõpus selja sirgu lasta ja kergelt üle finishi veereda.
Ja olgem ausad, kas koht on 133 või 134 ei oma mitte mingit tähtsust enam.
Võistlus ise kulges ebameeldivalt sel põhjusel, et stardist kõiki kiirendasid hullu hooga minema ja loomulikult jäin ma kohe maha. Üksi sõites aga peab olema krdi palju jõudu ja jaksu, et hea tempoga lõpuni panna. Kasvõi ühe inimese tuules on juba kordades parem ja kergem.
Loota, et esimese paari kilomeetriga õnnestub mingile grupile järgi jõuda, oli väga vale. Korralikud tempod üleval ja kuigi sai spurditud ja nn piirajas lastud, polnud mingit võimalust eespool olevaid kätte saada.
Pärnu võistluse õnneks on seal ring vaid 3 km-i pikk, mis tähendab, et varsti õnnestus jääda ringiga maha. Samas egas siis minule sobivas tempos gruppi nii pea ikka tulnud. Seega oli seda üksinda pressimist päris palju. Mõned võistlejad, kellega õnnestus siis lõpuks koos sõita aitasid ikka kõvasti edasi.
Üldiselt oligi nii, et mingil hetkel hakkas selg valutama ja no eks jalad ka tulitasid vähe aga peamine mure oli selg. Niigi püstine asend muutus päris püsti ja egas siis pingutada ka keeruline. Kaasa võetud poolik energiageeli tuub aga aitas, nagu ka ringiga möödunud võistlejad. Koos sai siis edasi rühitud ja kui 10ndal ringil (kokku oli 14 ringi) olles tundus, et oi-oi kui palju veel sõita vaja on, siis 13ndal liikudes hakkas juba natukene kahju isegi, et varsti võistlus läbi.
Viimane ring oligi selline kiire ja mõnus juba. Eelnevalt kehas valitsenud raskus oli taandunud ja kiirendamiseks ning vedamiseks oli jõudu küll.
Võib öelda, et maratoni distantsi läbimine rullidel või joostes on selles mõttes sarnased, et teatud hetkel kipub vaim murduma. Kui sellest hetkest üle saad, siis jõuad kenasti lõpuni ka.
Pärnus pandi minu vaim proovile kui natukene vihma sabistama hakkas. Arvan, et suurema sabina korral oleksin tõsiselt plaaninud kõrvale astumist, kuna just siis oli üks kõikse raskemaid hetki. Aga, kes teab, varemgi juhtunud, et raskel hetkel jaotad eesoleva distantsi pisikestest kildudega ja sunnid ennast neid kilde haarama, pärast mida kaob ka raskus.
Järgmine ametlik pikem rullisõit on kavas alles augustis Tartu Rulluisumaratonil aga arvatavasti on targem teha kasvõi trenni mõttes paar sellist 35-40 km-ist otsa. Aga võibolla isegi natukene pikemalt kuna Tartus ju tuleb läbida lausa 48 km-i.
Kuid kõikse pealt tuleb selg korda saada, mis hetkel häirivalt valutab. Näis, kas see mõjutab ja segab ka rattaga sõitmist - täna proovin järgi :). Rulluiske pole plaan enne nädalavahetust jalga panna :) - treeningplaan ei näe seda hetkel ette lihtsalt.
Numbreid ka (Polari järgi) - 43,39 km-i, 01:58:56 (eesmärk oli 2 tunniga distants läbida), 174/193, 2139 kcal, 30.06.2012 12:00
Väga tubli - 2 maratoni 8 päevase vahega!
VastaKustutaKas jooksumaraton oli lihtsam kui rullimaraton?
Mõtlesin pikalt ja egas vastata oskagi :)
VastaKustutaJooksus on oluline sarnast kilometraaži eelnevalt joosta, nt 35 km-i trennis. Rullis jällegi tuleb abiks kui oled ajaliselt nii pikalt sõitnud kui võistlus kujuneb.
Mis kindlasti jooksus lihtsam on see, et kui ikka ei jõua, siis kõnnid või lased vaikselt omas tempos. Rullis kõndida ei saa :) ja omas tempos liikudes võid täitsa ära kukkuda.
Ehk siis raske on neid alasid võrrelda aga teatavaid detaile nagu eksisteerib, mida saab välja tuua.