Tartu Rattaralli

Olemasoleva vormi / võimete ülehindamine ja 53 km-i krampides. Selliselt võiks lühidalt võtta kokku sellekordse rattaralli.

Aga mis siis juhtus? :)

Laupäeval käisin lastega lastevõistlustel ja kuigi ei sõitnud oli tunda päris korraliku soojust / kuumust. Igaks petteks ostsin ühe uue / lisa joogipudeli, et saaks võimalikult palju vedelikku ise kaasa võtta. TP'des küll pakutakse juua ja ka pudelis aga kui ikka pundiga koos TP'sse sattuda, siis läheb asi tsipa kriitiliseks.

Kuna stardi positsioon oli grupist 1000 - 1500, siis tuli jälle kohe alguses rahmeldama hakata, et saaks ette poole, mõnda hästi liikuvasse gruppi. Eks sinna algusesse läheb kindlasti ühtteist jõudu aga kunagi ju ei tea, kas tagant tuleb mõni hea grupp või ei tule. Samas alati on tulnud neid ronge sealt mööda ikka - no ei õpi-ei õpi :)

Lõunakeskuse ring läbitud, tänu teetöödele väiksed kurvid ka ja jälle Võru mnt peal olles märkasin, et minu ees on vahe sisse lastud ja päris suur grupp läheb ees. Hakkasin siis üritama järgi kütta aga vastutuult see väga lihtne polnud. Mingi hetk tuli tagant võimsam rong ja haakisin ennast punti ja panime edasi. Samas kui gruppi jõudsime jäin ise mõnulema sinna, samal hetkel osa seltskonnast punnitas kohe edasi ja sellega rebiti jälle grupp katki jne. Ehk siis pidevalt käis otsimine, kuhu jääda ja pidevalt tundus, et vot seal ees olev seltskond on see, kuhu peaks punnitama jne.
Mõnda punti sai ka sisse sõidetud aga üldiselt olid need kiirendused lihtsalt enda raiskamine. Aga noh eks vähe ole seda grupisõidu kogemust ka ja eks tuleb kõik need algaja vead ära teha enne kui sõidud hästi välja tulema hakkavad.

Pärast esimest TP'd õnnestus saada päris korraliku seltskonda, kuigi ka see lagunes tihti ja siis tuli uut seltskonda otsida. Kusagil enne teist TP'd sai juba korralik seltskond kokku ja sõit toimis kenasti. Pärast teist TP'd tuli alguses küll ise liikuma hakata aga üks naisterahvas sõitis mööda, haarasin sappa, siis mingi hetk läksin ise vedama ja saime ees olevasse punti. Rahvast tuli juurde ja peagi jõudsime ka ise mingile seltskonnale järgi ja nii sai teel Kanepist Otepäele mõnusa tempoga liigutud ja elu tundus ilus.

Kuna teadsin, et pärast Otepäe TP'd tulevad rullirajal kenad tõusud ja Pühajärvest mööda liigeldes tuleb tõusta Otepäele tagasi, siis laksasin igaks petteks ühe magneesiumi ka ära. Igatahes olin ma nendeks tõusudeks valmis ja plaan oli seal ikka mõnuga lasta. Kui kogu see plaan sai hävitatud Otepäele saabudes tõusul.

Juba varem olin tundnud, et vasak kann ja jalg hakkavad tuimaks jääma aga no kuna sõidetud oli 2 tundi ja enamgi, siis panin selle kõik tolle süüks. Kas sellest tingitud või mitte aga tagumik jäi just vasaku jala poolt järjest kangemaks ja ka varbad hakkasid vähe ära surema ning tulemuseks olid krambid ja seda siis enne Otepäe TP'sse jõudmist.
Otsustasin koheselt, et las see punt siis olla ja kerisin vaikselt tõusust üles. Kuna teadsin, et kohe tuleb TP, võtsin asja kergelt. Jõin seal kõvasti vett, lasin mõlemad kingad järgi ja tagasi sõitma asudes tundus, et oh saigi asjaga ühele poole. Samas läksin siiski järgmised tõusud oluliselt rahulikumalt kui alguses planeeritud. Kerged krambid pidevalt kummitasid aga suutsin neist üle olla.

Edasine oligi üks suur kannatus. Mingi hetk laksasin sisse ka teise magneesiumi aga ei midagit. Natukene sai lasta teiste tuules mõistliku kiirusega aga umbes Pangodi kandis tundsin, et kõik. Gruppi enam polnud, kellega koos laksata. Jalad krampis - eelkõige siis vasak jalg ja nii ma vaikselt lõpuni siis kulgesin. Mingi hetk krampid natukene taandusid aga päris ära ei läinud ja eks nii pea kui tundsin, et seis on parem vajutasin ju kohe juurde :) ja siis olid krambid jälle tagasi.

Viimane piisk oli umbes 1,5 km-i enne lõppu kui äkki lõi mõlemad jalad krampi. Tõmbasin kõrvale, lükkasin hammasratta eest väikse peale ja kerisin vaikselt lõpuni. Nii ma siis üle joone jõudsin. Soovitud 4 tundi jäi alistamata. Lõplik aeg 4:24:25, koht 1215.
Kusjuures vaatamata kõigele oli see mu parim koht üldse pikal sõidul :)


Egas ma neid numbreid mäleta aga arvan, et too seltskond, kelle sabast Otepäele tõustes maha jäin sõitis kusagil 3:50 aega. Ehk siis tegemist oli sellise pundiga, mis oleks soovitud aja toonud.


Eks ma muidugi olin pärast sõitu pettunud aga rahulikult asjade üle mõeldes, siis tuleb tunnistada, et sai päris hea tulemus tehtud. Järelikult mingit põhja ikka on. See pea poolteist nädalane paus mõjus selles mõttes laastavalt, et tunne oli nagu teeks kevadel esimesi sõite - tagumik jääb kangeks, kerge ärevus sees jne-jne.
Selgelt tundsin kõige enam puudust just eelnevast grupisõidust. Ehk siis kaks planeeritud sõitu - Püha Loomaia rattaralli ja Jõgeva rattaralli oleks olnud nagu rusikas silmaauku aga mõlemast tuli jääda tervislikel põhjustel eemale.

Kuigi keskmine kiirus polnud midagi erilist, siis kiirus kukkus paljuski tänu lõpus kergemalt sõitmisele ehk siis ma olin oma kiirusliku vastupidavuse osas isegi üllatunud. Jalas oli teatavat teravust ja kannatas mägesid täitsa raske rauaga võtta jne aga jah täpselt selline tunne jäi, et sadul vajutas istmiku närvid ja veresooned kinni, see tekitas jalga nõrkuse ja edasi juba krambid ja nii ta läks.
Võibolla olid ka kingad tsipa tugevalt alguses kinni - jalad paisusid kuumas niivõrd palju. No kes teab. Mis olnud, see olnud.


Nüüd ootan nelikürituse koondtabeli ära ja siis saab teada, kas planeeritud koht 100 hulgas on veel võimalik / reaalne või mitte.
Numbrite friik nagu ma olen, siis kui vähegi võimalik on, kavatsen välja arvutada võimaliku koha / aja Tartu Rattamaratonil, mõistmaks, kui mission impossible see üritus hetke seisuga on :)


Ahjaa, pulsi numbreid ei saa kahjuks jagada kuna mingil põhjusel peksis süsteem segast. Sõites endamisi naersin, et ju seier on teisel ringil juba :)


Järgmiseks tuleb selline rahulikum periood.
Järgneva kuu jooksul on kavas kaks maratoni joosta (Pärnu ja Rõuge). Arvatavasti lähen järgmine nädal ka Temposõidu võistlusele Pirital (see siis rattaga :)).
Kui jätta kõrvale juuli alguses olev Rõuge maraton, siis nagu muid võistlusi juulisse polegi planeeritud. Küll on väike mõte peas, et teeks ühe väikse velotuuri: Pärnu-Tallinn-Tartu-Pärnu.
Kolme päevaga 130 + 190 + 180 = 500 km-i (umbes). Eks näis, kas mõttest asja ka saab. Väga ju ebameeldiva ilmaga vurada ei soovi. Pigem mõnuga võtaks asja. Seega tuleb välja mõelda see aeg, kuhu need kolm päeva mahutada ja seejärel juba ilmaennustust jälgida jne. Aa mõte ise mulle meeldib :)