Kolmapäev, 21. november 2012

10. DNB Vana-aasta jooks

See oli umbes täpselt 2 aastat tagasi kui mõtlesin esimest korda maratoni jooksmisele ja mõte oli panna ennast proovile ilma spetsiaalse ettevalmistuseta - minna lihtsalt kohale ja joosta, vaadata mis saab.
Ei läinudki tervet sajandit ning asi sai tehtud - Võidupüha maratonil käesoleva aasta suvel.

Samas on sellest 2 aasta tagusest ajast jäänud kummitama mõte osaleda DNB Vana-aasta jooksul. Mulle meeldib selle ürituse juures kaks asja:
1. väljavõte juhendist - 2012 DNB Vana-aasta jooksu peatoetaja DNB ja korraldaja Stamina koostöös Eesti Sportlaste Ühendusega annavad kõigile spordihuvilistele võimaluse DNB Vana-aasta jooksul osalemisega  toetada traagiliselt hukkunud sportlaste jalgrattur Lauri Aus, kümnevõistleja Valter Külvet, maadleja Küllo Kõiv ja kuulitõukaja Taavi Peetre lapsi.
2.  võistlus toimub tavapärast maratoni jooksu silmas pidades siiski ebatraditsioonilisel ajal.

Igatahes registreerisin ennast lõpuks sinna jooksule ära ja kui isegi kohale ei saa mindud, siis üks heategu tehtud osalustasu maksmisega. Aga kindel plaan on kohale minna ja niivõrd-kuivõrd see võimalik on järgides 2 aasta tagust mõtet – ilma spetsiaalse ettevalmistuseta.
Uut isiklikku rekordit sihtima ei lähe :) aga üle 4:30 ei tahaks ka rajal aega veeta.

Esmaspäev, 12. november 2012

Väike võistlus

Klassikutelt sõnu laenates - palju solki on merre voolanud viimasest postitusest.

Aga no mida sa kirjutad kui suurt midagi ei tee, v.a trenn :).
Hetkel siis ettevalmistus talviseks hooajaks, vast tuleb ikka lund ka maha. Tegelen enda nõrga küljega hetkel ja viidan nädalast kolmel päeval õhtu jõusaalis, lisaks saab veel korra nädalas ka ventis käidud. Ehk otsin siit ja otsin sealt leidmaks jõudu.

Plaan ongi see november veeta rohkem jõusaalis erinevate aparaatide läheduses. Kui detsembris veel suusatada ei saa, siis muudan jõuharjutuste suunitlust - rõhun enim süvalihastele. Muidu plaan ikka suusad ka alla panna lõpuks :).


Aga pealkirjas mainitud võistlus toimus laupäeval Pärnus Niidu metsas (kes käinud see teab, mis see endast kujutab). Võistluseks oli Märt Lelle XVIII mälestusvõistlus sõudjate jooksukrossis. Minul otseselt küll sõudmisega mingeid kokkupuuteid ei ole aga egas see siis keela osalemast :), pealegi kaudne side olemas küll :).

Väike hirm / mure oli enne võistlust, et pole enam kui kuu aega sisuliselt jooksnud ja seal ju kindlasti sportlased kohal jne - noh ei tahtnud päris viimaseks jääda.

Sörkisin kesklinnast võistluspaika, tegin ühe kerge tiiru rajal (pikkus natukene üle 1 km-i) ja siis asusin starti ootama. Mulle meeldis võistluse lihtsus - ei mingeid kiipe ja muud keerukat. Kõvahäälne start ja stopper pandi käima, ajavõtja seisis ringi algus/lõpp punktis ja märkis mitmendale ringile minek ja nii see toimus. Pärast sai sooja teed juua ja kõik. Mõnus lihtsus, mis näitab, et võistlusi saab ka väga lihtsalt läbi viia. Eks muidugi ainult 20 osavõtjat aitavad lihtsusele kaasa. Suurema massi korral läheks asi keerulisemaks.

Võistluse käiku kommenteerides tuleb märkida, et võtsin ennast kohe stardirivi lõppu aga otsustasin, et kahest sportlikus dressist olevast tüübist maha ei jää. Märkusena olgu öeldud, et lõpuks said nad minult kahe ringiga sisse :) - kokku oli vaja joosta 10 ringi.
Algus ikka natukene ehmatas ära ja olin umbes kolmandal ringil enam kui kindel, et lõpus tuleb järsemad tõusud kõndides võtta, kuid siiski mitte. Jooksin omas rahulikus tempos ja üritasin ees olevaid selgi(u?) kinni püüda, samas võimalikult vähe rabeledes. Natukene kiiremaid liigutusi tegin umbes 3 ringi enne lõppu kui nägin ühte selga vast 30 sekundi kaugusel ja saades ringi lugejalt teada, et see selg on minuga ühel ringil oli vaja kindlasti vahe ju kinni tõmmata :).
Ringi lõpus tulimegi koos - ka ringilugeja märkis selle ära :)

No ja siis sai ka sellest võistlejast möödutud ja edasi juba mõnusa olemisega lõpuni tuldud.
Aeg lõpuks 1:05, distants (kella järgi) 11,5 km-i. Koht oli 13 vist.

Oli mõnus pingutus, samas teades oma hetke seisu (võibolla isegi alahindasin seda natukene) võtsin kergelt ja üritasin tõsiselt nö peaga joosta. Võib öelda, et varu oli küll ja vere maitset suus ei tundnud. Samas võib see ka muidugi petlik olla - üks/kaks kiiremat liigutust ja olekski pikali olnud.
Kui jooks läbi sörkisin jälle kesklinna tagasi, 20 km-i lipatud ja lõpus ikka jalad olid täitsa väsinud.

Kui vähegi meeles on, siis järgmine aasta võiks jälle minna sinna võistlustele. Hea sõbralik seltskond ja mõnusalt väljakutsuv rada.

Ahjaa, tänud ka kahele raja ääres olnud isikule (kuigi nad vist ei loe siin :)), kes olid nõus juua andma. Järgmisel korral tuleb targem olla ja enda jook kusagile kätte saadavasse kohta panna.