Teisipäev, 24. juuni 2014

Pärnumaa võidupüha maraton 2014

Kolmas Võidupüha maraton joostud. Loodetavasti see järjepidevus jääb kestma pikemaks ajaks.

Jooksule läksin peale ideega - kõik või mitte midagi. Ehk siis valisin teadlikult tempo, mis tooks hea tulemi - nii umbes 3:10. Samas teadsin, et kui lõpuni selle tempoga ei suuda minna, siis uue isikliku rekordi jooksen ikka ära.

Nii läkski, et esimese ja teise 10 km'i aeg oli natukene üle 45 minuti, kolmas 10 tuli 50 minuti kanti ja neljas juba koguni 57 minutit. No ja siis paar viimast kilomeetrit veel.

Algus oli mõnusalt kerge aga otsustasin siiski joosta enda rütmi, mitte pundiga kaasa minna (hilisem naiste arvestuse võitja läks väikse seltskonnaga ees ja nägin seda punti veel 11 km'i möödudeski). Mingi hetk jõudsin paarile kiiremini alustajale järgi ja ühega sai kuni poolmaratoni läbimisenigi koos joostud. Kuna mul tuli selline kerge looduse kutse pääle, siis tegin pausi ja kaks jooksukaaslast läksid minema.

Metsa vahele jõudes tundsin, et on raskem, kuna pinnas ka pehmem ja konarlik, siis lasin tsipa hoogu alla - nii 5 min/km oli kiirus. Veel polnudki midagi hullu, metsa vahelt välja tulles tundsin jahedat ja vastikut vastutuult ning kuna oli niigi raske, siis edasine oligi juba suur kannatuste jada.

Jalad muutusid kangeteks ja mitte kellegi varju polnud ka hüpata. Sel hetkel tundsin kerget kahetsust, et mingi pundiga koos ei üritanud joosta (kasvõi natukene kiiremas tempos), võibolla olnuks seal vastutuule osal kergem, kes teab, võibolla poleks pundiga koos sinnani ikkagi jõudnud.

Aga kes teab, kas oli see jahe ilm, mis lihased kangeks tegi või olin ennast tempoga ära kurnanud või mõlemad asjad koos aga 40nda kilomeetri eel sain korraliku krambi. Hetke üritasin koha peal venitada, seejärel hakkasin astuma ja mõne hetke pärast tundsin, et saab juba joosta. Pärast seda kusjuures läkski olemine kuidagi paremaks. Päris lõpus küll spurtida ei jaksanud enam (eriti ka ei julenud) ja seega tuli lõpuspurdis alla vanduda, siiski auhinnaks 30 koht ja uus isiklik rekord 3:28:37.

Aeg paranes 15 minutit, mis pole ju üldse paha.
Eks sügisel, Tartus, teeme uue proovi, et maratoni rekord 3:10 kanti viia. Järgmisel aastal Võidupüha maratonil saab juba rihtida 3 tunni piiri ületamist.
Vähemalt üritama peab ja egas need tempod väga müstilised tundugi.

Reede, 13. juuni 2014

Jälle jooksuaeg

Nädala jagu tagasi lõppes paus jooksmisest.
Kokku siis 11 päeva jooksmas ei käinud, 12ndal oli jalg terve ja sai juba mõnuga joosta. Eks ta tegelikult oli terve juba mõned päevad varem aga otsustasin ennast tagasi hoida, et las päev-paar olla puhkus pikem ja jalg kindlalt parem.

Esimesed jooksud tegid lihased natukene kangeks aga see läks kiiresti üle.

Hetkel igatahes tundub, et kõik on kena. Samas hea, et selline vigastus ette tuli, nüüd on vähemalt vabandus olemas kui maraton peaks ebaõnnestuma :).

Sel nädalal ongi veel tavapärased 6 trenni. Järgmisel nädalal vaid paar tükki enne pühapäevast jooksu. Eks tuleb siis üritada puhata.

Kolmapäev, 4. juuni 2014

Olukorra värskendus

Suvest on saanud sügis, sügisest suvi - selliselt võib viimast poolteist nädalat kirjeldada ilma osas.
Trennidega on aga asjad sellised, et plaanist, kasvõi hambad ristis eelmise nädala rasked trennid ära teha, loobusin. Too eelmise nädala esmaspäeval jalgpalli löömine mõjus niivõrd karmilt, et kui muidu nagu hakkas looma, siis pärast ühte lööki sai nö iile täpp pandud ja asi ei loond kusagile.

Pool nädalat lonkasin ringi ja trenni ei teinud. Nädala lõpus tekkis siiski mõte, et prooviks korra - jalg juba tundus enam-vähem mõnus ja sai parematel hetkedel isegi valu vabalt astuda. Karm tõde selgus nii umbes 400-500 meetriga - jalg teeb korralikult valu ja pole mõtet ennast lõhkuda.

Eks moti viis selline tunne kõvasti alla. Igasugused lollid mõtted käisid pääst läbi aga nagu ikka sellistel juhtudel - vaja on hetkeks sisse hingata (kui hetkest ei piisa siis paar korda lisaks) ja küll siis lahenduseni jõuab.
Väiksed konsultatsioonid, mõned ravivõtted ja hakkab tulema. Käesoleva nädala esmaspäeval tundsin juba päeval, et kõndides polegi valu enam. Teisipäeval pikenes valuta aega veelgi ning täna ei tundnud valu juba hommikul ärgates.

Kindlasti ei tähenda see, et ma nüüd õhtul kohe jooksma lähen (kuigi täna olin sunnitud väikse jooksuga trepist üles liikuma ja vaid õrn valu oli tunda) aga lootus on, et nädala lõpus saab uuesti tossud jalga tõmmata. Samas plaan on päev või paar pigem mitte joosta, kui liiga vara uuesti lippama asuda ja jalale uuesti liiga teha.

Ahjaa, päris niisama pole ka diivanil lösutanud.
Kuna joosta ei saa, siis olen käinud ja teinud kiiremaid rattasõite. Et tempo oleks vahelduvam olen valinud maastikul sõitmise. Umbes 50 minutit kõrge pulsiga / kõrge intensiivsusega liigutamine - hoiab organismi nö toonuses ja ei "lödista" jooksulihast ära.
Eks kui uuesti jooksma saab on täpsemalt näha, mis seis on, aga kindlasti on see parem kui lihtsalt diivanil istumine - sportliku vormi silmas pidades.

Maratonile mõeldes olen hetkel jälle vähe positiivsemalt meelestatud ja mõte on minna ennast kontrollima ja sinilindu püüdma :) aga eks lõpliku otsuse ja nö taktika valiku saab paika panna alles maratoni nädalal, sest siis on parem ülevaade, kas jalg kannab või mitte.