Neljapäev, 28. juuni 2012

Tervis

Pikalt olen võtnud hoogu, et panna paar rida kirja ka tervise kohta aga siiani pole otseselt võimalust olnud, kuna tervis on jätkuvalt jamanud. Nüüd tundub, ptui-ptui-ptui, et võib kirjutada.

Enne Tartu Rattarallit, kusagil 22se mai kanti läks tervis halvaks - kurk valus, nohu, peavalu ja väike palavik isegi. Vast kõige hullem oli olukord 24/25 mai. Viimasest päevast on hästi meeles hommik, kus oli vaja kindlasti tööle minna. Pärast ärkamist asusin habet ajama - pool sain tehtud, siis läks olemine nii halvaks, et otsustasin edasi pikutada. Tunnike pikutamist ja seejärel sai teise poole näost ka korda :).

Natukene kergemaks läks sama nädala lõpus juba aga sellele järgnenud nädalal jätkus haige olemine. Seis polnud väga halb aga heaks seda ka ei saanud nimetada.

Asi pöörast selgelt paremuse poole alates juuni algusest, kuid siiski kurgu valu tuli aegajalt esile ja ka nina oli tatisem kui tavaliselt.

Õnneks kusagil 19nda juuni kandist läks olemine juba täitsa tavaliseks ja võib öelda, et viimase haiguse sai kehast ära koos maratoni jooksuga :). Vähemalt pole pärast seda enam eelnevalt kirjeldatud muresid tundnud.

Kokkuvõttes siis umbes 3-4 nädalat oli tervis niru. Millest väga halb oli vast 3-4 päeva. Kindlasti saanuks tervise korda kiiremini, kui poleks osalenud Tartu Rattarallil aga kus siis sellega :). Pealegi oli tegemist ühe hooaja olulise võistlusega, mida ei tahtnud ära jätta.

Mis selle haiguse tekitas - vot ei teagi. Räägitakse, et tippvormis organism on väga hell ja õrn :), võib olla siis oligi vorm mai lõpuks hea aga kusagilt õnnestus väike viirus külge pookida ja edasi läks nagu läks.
Eks põhjus võis ka selles olla, et päikest vähe ja organism talvest ja treeningutest kurnatud (kuigi on saanud erinevaid vitamiine tarbitud) ning seetõttu hakkas viirus kergemalt külge. Igatahes loodetavasti päikest hakkab rohkem paistma ja saab akusid laadida.

Teisipäev, 26. juuni 2012

Elu pärast maratoni

On tavapärane, et kui mõni film ennast hästi müüb, siis kõikse pealt tuleb nö peamine stoori. Seejärel tehakse järgedeks lugu enne stoorit ja siis kindlasti ka lugu pärast stoorit. See on minimaalne plaan.
Ei saa kehvem ju olla :)

Tegelikult oli soov kirjutada sellest, et maratoni järgselt laupäeval olid jalad vähe kanged ja eriti just reielihased. Trepist või mäest alla jalutades andsid jalad endast märku.
Samas pühapäeval oli olemine juba vägagi ok ja nii sai pärast lõunal väike rulluisu tiir tehtud.

Sõidetud sai vaid 43 minutit, läbitud umbes 11,5 km-i (GPS ununes alguses tööle panna), pulss 131/173. Enesetunne oli väga hea - ei valutanud kusagilt, samuti tunne uiskudel oli kuidagi väga mõnus.

Esmaspäeval oli mõttes kas pikem rullitamine või rattasõit. Kuna ilm keerutas vett alla, siis ei hakanud ennast rullitama vedama. Tegin rattaga kergelt 52 min, läbitud sai 19,7 km-i, pulss 133/148.
Pean tunnistama, et algselt oli plaan rohkem sõita aga kuna sõidu keskel hakkas sadama ja ma polnud just kõikse soojemalt riides, siis otsustasin kodu tagasi minna. Kuigi enesetunne võib ju hea olla ei tähenda see, et organismi seisukohast poleks ühtegi jälge enam maratonist. Oht lihtsalt haigestuda on päris suur.

Nädala plaanide kohaselt on laupäeval kavas osaleda EMT Rullituuri 3ndal osavõistlusel, Pärnus. Lähen ja üritan maratoni distantsi läbi sõita (augustis tuleb Tartus koguni 48 km-i sõita). Loodetavasti ei ole päris viimane, kuigi vaadates eelnevate sõitude aegu, siis risk viimaste hulgas olla on enam kui olemas.

Mis trenne ma enne seda teha jõuan või saan, sõltub juba paljuski ilmast. Väga tahaks täna teha umbes 1:30-1:50 rullidel aga ilma ennustused lubavad kõik vihma. Eks näis. Samas homme/ülehomme peaks õhtuti kuiv olema aga kas ma siis enam soovin pikka rullisõitu teha, selles pole kindel.

Kui muud ei saa, eks vean ennast rattaga sõitma.

Üldiselt on aga pärast maratoni ära jooksmist kerge motivatsiooni kriis. Võib-olla tuleb enda selle aasta võistlused ja plaanid ümber vaadata - mõni lähemas tulevikus tulev võistlus ära jätta ja keskenduda vähematele võistlustele. Hetkel tundub, et liiga palju erinevate alade võistlusi satub järjest ja see tekitab keskendumisega probleeme. Liialt pilla-palla kipuvad asjad minema.

Laupäev, 23. juuni 2012

Pärnu Võidupüha 1. Maraton

Elu esimene jooksumaraton läbitud.

Kõige pealt suured-suured tänud kallile abikaasale, kes ootas mind finišhis külma õllega. Oli mille nimel pingutada! :)

Eriti tuli pingutada viimasel 10-l kilomeetril, kus jalad olid juba täitsa väsinud aga enesega tehtud kokkulepe, et toitlustuspunktide vahel ei kõnni ja teadmine külmast õllest aitasid edasi :)

Tulles alguse juurde tagasi, siis rajale sai mindud eesmärgiga hoida tempot 6:50 - 7:10 min/km vahel. Alguses kohe hakkas kell piiksuma ja tempo oli kusagil 6:30 min/km kandis. Üritasin, mis ma üritasin tempot alla võtta, no ei saanud. Lõpuks kusagil 6ndal kilomeetril vajutasin piiksumise kinni ja loobusin tempo allasurumisest. Otsustasin joosta enesetunde järgi, samas rahulikult ja vaadata mis saab.

Märkimist väärib esimene TP, kus vee ja spordijoogi kõrvale pakuti ka õlut, veini ja Riia Balsamit (võibolla oli midagi veel :)).

14ndal kilomeetril oli tunne väga hea, samas vaikselt hakkas päike ja kuumus juba tunda andma. Õnneks oli väheke tuult ja kaasa võetud väikeste pudelitega vesi kosutas. Tempo oli stabiilselt kusagil 6:20 min/km kohta, vähemalt neil hetkedel, mil kella vaatasin. Vett tarbisin regulaarselt iga km-i järgselt, kurk kuivas :)

Kuna stardis oli 104 osalejat, siis väike plaan oli, et 100 hulka võiks ikka ära tulla :). Poolmaratoni ajavõtu punktist läbides küsisin mitmes olen, vastus oli 98. Olin eesmärki täitmas :). Poolmaratoni aeg oli muidugi ootamatult kiire - 2:15 ja natukene peale. Olin kindel, et 4:30ga distantsi ei läbi aga 5:30 tundus ka võimatu olema :).

Pärast 21 km-i läbimist aga tuli kõikse põnevam raja osa - 6 km-i läbi metsa. Osaliselt pehme pinnas, mõned liivased kohad jne. Lisaks tuulevaikus ja puude vahelt paistev päike ning sääsed-sääsed-sääsed. See raja osa tegi jooksu põnevaks aga ka selgelt raskeks. Samas peab minima, et loodetavasti seda raja osa ära ei jäeta järgmisel korral.

Kui metsast välja sain, siis edasi jooksmine oli vahest eelkõige psühholoogiliselt keeruline - tuttavad rajad/teed, teadmine, kus ma olen ja kus on finišh. Lisaks hakkasid ka jalad tulitama ja väsima. Isiklikult lootsin, et jalad väsivad ära kusagil 33/35 km-i kandis aga häiriv väsimus tekkis juba 27/28 km-i paigus. Samas nagu mainitud, sai tehtud endaga kokkulepe, et hambad ristis sikutan ennast TP-st TP-ni. Viimastes siis seisan, joon rahulikult, teen paar sammu ja siis jooksen edasi. Läks küll raskeks ja pärast 40ndat km-i oli juba päris valus jalgadel aga no kuidas sa keset linna, rahvas vaatab, ikka jalutad :). Pealegi rahvast mööda joostes andis see täiendavat energiat.
Umbes 500 meetrit enne lõppu, Rüütli tänavale sisenedes, üks korraldaja ütles, et natukene veel. Vestlesin temaga paar sõna, et rohkem nagu ei viitsi ja äkki katkestaks. Korraldaja arvas, et võiks ju ikka natukene veel pingutada :).

Ehk siis kui jätta välja väsinud jalad, siis enesetunne oli hea, supper. See oligi see, mida ma sellelt jooksult otsima läksin - head enesetunnet.
Järgmine maraton hetke plaanide kohaselt peaks olema sügisel, oktoobri alguses, Tartus. Seal lähen juba konkreetset aega püüdma - alla 4 tunni. Kuigi ka Tartu rada ei saa olema kõige kergem, mõned tõusud on sees, siis arvestades sügist aega, vast ilm on parem. Samuti peaks siis rajale kaasa võtma mõned geelid. Seda korda sai tarbitud vaid kaks magneesiumi ampulli - mõlemad pigem igaks juhuks, kui et otseselt oleks vaja olnud. Ehk siis teatavaid varusid veel on.

Kindlasti tuleb uurida ka maratoni läbimise taktikaid. Vaadates protokolli, siis päris mitmed alustasid väga kiiresti ja lõpu tulid kuidagi-kuidagi lõpuni ning seda parema ajaga kui mina.

Lõplik koht 85 (13 kohta tõusu distantsi teise poolega), aeg 4:45:24, pulss 160/174. Täpsem infot siit: Maraton

Kolmapäev, 20. juuni 2012

Esimene maraton ukse ees

Jäänud on kaks päeva, kui täpsem olla, siis 48 tunni pärast (arvestades postituse kirjutamise hetke) olen juba jooksurajal (nii umbes 100 kaasvõistlejaga), et jõuda Torist Pärnusse.
Otse joostes jõuaks oluliselt kiiremini ja väiksema distantsiga kui ette nähtud 42,195 km-iga aga miks minna otse kui saab ringiga.

Nagu korduvalt (st eelnevates postitustes) mainitud, siis minu jaoks on tegemist esimese maratoniga ning võistlema ma sinna rajale ei lähe. Noh vähemalt esialgne plaan on selline. Pealegi olen ma lubanud, et lõpetan jooksu pärast kella 6t õhtul (st pärast 5 tunni möödumist jooksurajal). Ei saa ju varem lõpetada, muidu need, kes tahaks plaksutama tulla jääksid pika ninaga.

Samas lugedes blogi, tundub, et ühtegi kaaslast ei pruugigi olla jooksurajal. Lootused on pandud neile 12le nimele, kes pole varem maratoni jooksnud või kel pole tulemit kirjas, kuna ei ole eestlased. Vahest ikka leiab 3-4 inimestki, kellega koos distants läbida ja päevakajalistel teemadel juttu puhuda.

Omamata maratoni jooksu kogemust julgen siiski pakkuda, et selle distantsi läbimine sobivas tempos nõuab pigem vaimset kui füüsilist tugevust. Loomulikult kui valitud tempo on treenitust silmas pidades liiga kõrge, siis ei püsi füüsiline ka koos aga jätame selle "pisiasja" tähelepanuta. Ehk siis enamuses on tegemist vaimse pingutusega - kas suudad ennast sundida liikuma punktist A punkti B või mitte. Seega seltsis on seda kindlasti lihtsam teha.
Kusjuures ei tasu alahinnata sedagi, et kaasvõistlejate nägudel olev raskus annab sulle täiendavat jõudu ja seda isegi olukorras, kus ei toimu võistlust mitte millegi ega kellegi muuga kui kellaga. Otse loomulikult oled sa ise ka samal hetkel kaasvõistlejale jõuallikaks aga nii seltsis jõuabki kiiremini lõpuni.

Kokkuvõtvalt ootan esimeselt maratonilt aega kusagil 5:00 - 5:20 vahele, head enesetunnet ja emotsiooni. Ning otseloomulikult seda külma õlut peale võistlust, mis viib viimsegi väsimuse :)

Esmaspäev, 18. juuni 2012

Jälle nädal möödas

Üks nädal möödas, uus ees.
Nädal lõppes nii ja naa - laupäevane plaan sai kenasti täidetud aga pühapäevane plaan ei õnnestunud kohe üldse.

Laupäeval oli kavas hommikul ratta trenn - 2:45 sõitmist ning õhtul tunnike jooksu.
Tulemiks oli rattasõit 3 tundi ja jooks 55 minutit.
Ratas läks päris hästi, kiirust oli ja enesetunne rattal ka päris hea. Viimane 40 minutit oli vast rohkem kangutamist, jalg väsis ära, kuid üldiselt polnd väga hull. Läbitud sai 76,64 km-i, pulss 149/170.
Samuti sai tutvutud Juuli lõpus toimuva Fakto Auto Tallinna Rahvasõidu pikema distantsi raja nende osadega, mida veel polnud läbitud. Täiesti tundmatu tee oli Raasikult Kostivereni. Ülejäänud teed on nüüd vähemalt paar korda läbi sõidetud, kuigi tervet ringi pole veel kordagi läbi sõitnud.
Kõige hullem osa asub Raasikul - võibolla keerasin valest tänavast alla aga kui see oli õige tänav, siis tuleb võistluse ajal valmis olla aukudeks. Üksi sõites on hea, jõuab ümber aukude hüpata aga grupis võib see raskendatud olla.
Õnneks jääb trassile ka väga häid teelõike, hea asfaldiga. Profiililt on tegemist hea kerge rajaga. Mõned väiksed künkad jäävad teele aga grupiga sõites lendab neist kergelt üle.

Laupäeva õhtune jooks ei olnud väga kerge. Jalad olid hommikusest rattasõidust ikka vähe väsinud veel aga ei midagi väga hullu. Plaan oli joosta 20 min natukene rahulikumalt, siis 20 min natukene kiiremini ja lõpuks jälle 20 min natukene rahulikumalt.
Kusagil 35 minutit oli täis kangutamist ja raskust, pärast seda läksid jalad lahti ja olemine oluliselt kergemaks. Esimese kolmandiku liikumise kiirus oli 6:03 min/km (146/156), teise kolmandiku kiirus 5:05 min/km (161/165) ja kolmanda kolmandiku kiirus 6:16 min/km (150/163).
Kokkuvõttes teeb see 9,48 km, 153/165.

Pühapäeval oli plaan teha umbes 1:45 rulluisku ja mõtlesin seda teha Lillepi pargis selleks, et saaks segamatult sõita (poleks vaja jälgida autosid). Aga kui ei sega autod, segab ilm. Peaaegu terve päev sadas ja pärast lõunal tugevnes järjest tuul. Umbes kella 6 paiku õhtul läksin siiski Lillepi rajale kohale aga tegin vaid ühe ringi ja tulin rajalt ära. Põhjuseks libedus + sodi.
Lillepi rada asub suuresti puude all ja sellise tugeva tuulega, mis pühapäeval puhus, kandus rajale kõvasti prahti puude otsast - käbid, puuoksad jne. Lisaks polnud tuul suutnud mõningates kohtades teed ära kuivatada, mis koos puudelt langenud sodi tegi tee väga libedaks.
Otsustasin, et pole mõtet nalja teha. Kusjuures natuke hiljem hakkas jälle sadama, mis tähendab, et kui neid segavaid faktoreid poleks olnud, siis vast 3-4 ringi oleks saanud mõnuga teha. Edasi oleks pidanud ikkagi otsustama, kas sõita märjal või mitte.

Aga päris trennita päeva siiski mööda ei saatnud. Tegin rullitamise asemel hoopis tunnikese erinevaid omakahal ja väiksete raskustega harjutusi.

Nädal numbrites:
6 trenni, aega kulus 8:17, pulss jagunes 7:39 tsoon 1, 11 min tsoon 2 ja 27 min tsoon 3, läbitud sai 130 km-i, kaloreid kulus 6900 kcal, keskmine pulss 146.


Selle nädala suurim väljakutse on reedene Pärnumaa Võidupüha 1. Maraton. Minu jaoks tegemist esimese jooksumaratoniga. Samas lähen rajale kindla plaaniga mitte võistelda ja võtta asja kergelt - teha üks pikk trenn. Plaan on distants läbida umbes 5 tunniga või 20 min pealegi. Kella panen käele piiksuma kilomeetri ajaga, mis viiks 5 tunniga finishisse aga eks TP-des võib ka aega kuluda :).
Päris eelneva päeva raske trenni pealt ei julge maratonile küll peale minna aga päris trennita nädalat mööda ei saada. Võimalusel lähen täna teen täna pikema rulli ringi ära ja siis vaatab edasi. Neljapäeval teen kerge sörgi, kas midagi ka nende päeva vahel, sõltub juba enesetundest jne.

Reede, 15. juuni 2012

Rahulik nädala algus

Nädala selgroog murtud ja enne toimekat nädalavahetust õige hetk kirja panna, mis siis nädala alguses sai tehtud.

Esmaspäeval oli kavas väike jooks - 46 minutit. Läbitud sai 7,8 km-i, pulss oli 148/157. Tunne oli kuidagi nii ja naa aga ei midagi hullu. Üldiselt selline tavapärane, rahulik trennike.

Teisipäeval puhkasin.

Kolmapäeval tormasin enne jalgpallide algust rullitama. Kohaks on viimastel kordadel olnud kergliiklustee(d), mis algab Assakult, läbib Uuesalu elamurajooni ning jõudes välja Viljandi mnt'ni saab liikuda Valdeku tänavani. Muidu täitsa mõnus ots, ainult Viljandi mnt ääres on ristumisi autoteega päris mitu ja eks see mõjutab liikumiskiirust ja rütmi.
Trenni pikkus oli 1:11, läbitud sai 21,64 km, pulss 145/164.
Tunne oli väga hea, võibolla oli tingitud uuest kombest, millega esmakordselt sõitmas käisin :). Häirisid ainult mõned kaasliiklejad ja just need kes ei oska/ ei soovi teistega arvestada. Näiteks liikusid käsi-käes üks noormees ja üks neiu. Selliselt liigeldes võtsid nad enda alla pea terve kergliiklustee laiuse. See, et sa seljataha ei näe on nagu arusaadav aga kui sulle vastusõidetakse, siis võiks ju korraks käest lahti lasta ja kõrvale tõmmata, pole vaja endeid nii laiaks teha kui vähegi võimalik. Mõistetamatu käitumine.
Kui siia lisada veel asjaolu, et mõlemad ei tundnud endeid uiskudel just väga kindlalt ning kiivreid ka peas ei olnud, siis vabandan kui liiga teen, aga on juba vähemalt korra pea peale kukkunud.

Üldse häirib järjest enam rullitajate rohkus, kes sõidavad ringi kiivriteta. Rattaga sõites tundub, et kahe suure rattaga sõitjate hulgas on see nö moeröögatus mööda läinud ja sõitjad juba teavad, et kiiver on neile endile eelkõige kasulik. Rulluiskudel sõitjad aga kahjuks seda veel ei tea.
Silmal on kohe valus vaadata kui näed mõnda sõitjat, kellel on põlvekaitsmed, küünarnuki kaitsmed, randmekaitsmed aga kiivrit ei ole.
Olen kuulnud küll neid seisukohti aga ma sõidan vaikselt jne. Aga egas siis kukkuma pea sellepärast, et ise sõidad kiiresti või halvasti. Piisab kui kogematta sõidad mõne suurema kivi otsa või mõni lahtine koer jookseb eest läbi või möödudes lapsega perest väike laps äkiliselt sinu poole oma rattaga pöörab. Võimalusi kukkumiseks, ise selleks mitte midagi tehes, on küll ja küll.
Võibolla peab rulluisutajatele ka tegema sarnase kampaania nagu oli ratturitele - Tegija kannab kiivrit.

Kusjuures muidugi võiks ju öelda, et mis see minu asi on, kui keegi kukub ja pea ära lööb ning halvimal juhul ratastooli jääb või lausa eluta. Aga kui see juhtum toimub minuga kokkupõrkel, siis ma võin mõelda kordi ja kordi, et ma ei teinud ju midagi valesti, kuid siiski jääb see mind kummitama.
Kui iseendast ei hooli, siis kaas rullitajatest võiks ikka hoolida.


Nii manitsused kirja pandud (aga noh tõsiselt häirib).

Neljapäeval tegin keskmise pikkusega jooksutrenni aga trenn koosnes lisaks soojendusele ja lõdvestusele seitsmest 5 minuti pikkusest kiirendusest anaeroobses pulsitoonis ehk täpsemalt 181-186 lööki.
Vaatasin, et esimene 5 minutit sai läbitud keskmise kiirusega alla 4 minuti, teised olid kõik 4:20 kandis. Peab tunnistama, et kusagil 4ndast lõigust alates oli raskusi pulsi piisavalt kiiresti üles saamisega. Jalad oli rasked ja jõuetud. Võibolla eelmise päeva rull veel oli jalas.
Aga ära ma need lõigud kannatasin.
Trenniaeg 1:21, läbitud sai 14,7 km-i, pulss 165/186.


Täna puhkepäev kavas, homme hommikul rattaga sõitma ja õhtu poole teen kerge jooksu ka peale. Pühapäeval aga sean sammud koos rullidega Piritale Lillepi rajale, et seal üks pikem trenn teha. 2 nädala pärast võiks ikka pikal distantsil EMT Rullituuril osaleda.

Esmaspäev, 11. juuni 2012

Nädala teine pool

Eelmise nädala lõpp sai sportlikult mööda saadetud.
Mõni aeg tagasi oli mõttes reedel minna Rakvere ööjooksule aga teades, et stardis olles ei suuda rahulikult nagu nii distantsi läbida ja läheb kõmmutamiseks ja uue isikliku rekordi tegemiseks, siis tänu haiguse vimmale otsustasin siiski loobuda sellest ettevõtmisest.
Selle asemel oli reedel kavas lühike 46 min jooksu, millele järgnes 30 minutit jõuharjutusi. Jooks oli mõnevõrra raskem kui nädala alguses, pole haigust täielikult kehast välja saanud. Kokku õnnestus läbida 7,9 km-i, pulss oli 157/164.

Laupäeva alustasin varakult. Plaan oli teha pea 3 tunnine rattasõit aga peatselt pärast sõitu hakkas sadama ja jahe oli ning see viis motivatsiooni küllaltki alla. Tuul ka veel puhus ja noh üldse maa külmand, kärss kärnas tunne valitses.
Samas vaikselt veeredes hakkas eluvaim sisse tulema ja kusagil teise tunni keskel oli juba täitsa hea enesetunne. Algselt plaani võetud pikema ringi asendasin lühemaga, tänu eelnevalt toodud "hädadele", aga sel hetkel tundsin, et sai vale otsus vastu võetud.
Kahjuks suutsin kaks korda pausi asemel kella hoopis kinni lülitada, mistõttu kadus järg käest ära, kui pikalt ma siis olen juba sõitnud. Tunde järgi sai kodu tagasi vändatud ja tulemuseks oli 20 minutit vähem trenni kui plaaneeritud. No mis siis ikka, ega üle ka saa pingutada :).
Läbitud sai 58,3 km-i, pulss 142/154, aega kulus 2:28.

Lisaks hommikusele kulgemisele läksin õhtul ja tegin väikse rulluisu sõidu ka. Tuult tundus, et oli juurde tulnud ja vastutuult sõites oli küll tunne selline nagu sein oleks ees. Alla tuult oli muidugi mõnus sõita - tekkis juba tunne, et näe oskan sõita :).
Natuke alla tunni sai siis sõidetud ja kümmekond minutit harjutasin pidurdamist. Praegu on pidurdamine ikka veel kaootiline, see aga tekitab selgelt pingeid - võtan rahulikumalt ja ettevaatlikumalt. Samas võibolla see hea?
Enesetunne üldiselt oli nii ja naa, kergelt olid jalad ikka väsinud hommikusest väntamisest aga midagi väga hullu ka polnud.
Läbitud sai umbes 19,2 km-i, pulss 144/164, aega kulus 1:09.

Et nädalalõpp poolikuks ei jääks tegin pühapäeval tunnise jooksu otsa. 15 minutit rahulikumalt, siis natukene kiiremalt ja siis jälle 15 minutit rahulikult. Kiirema otsa alguses oli küll jube raske, kohe vaevaline oli. Aga kui pool 30 minutist läbitud, siis läksid jalad lahti ja enesetunne paremaks ning võis edasi lipata küll.
Kõrvalistest teguritest väärib märkimist ilm, mis tekitab parajat peavalu riietuse valikult. Nimelt temperatuur oli 15 kraadi ümber ning alguses välja minnes ka päike oli varjus. Seega selline jahedam ilmake. Samas päike, mis pilvede vahelt piiluma hakkas, oli väga terav ja seejärel hakkas otseloomulikult palav.
Ilm võiks 25 sooja kraadi peale ära keerata, siis pole vaja mõelda ja valida, mis selga toppida.
Numbriline kokkuvõte - 1:01, 10,4 km-i, 154/174.

Ahjaa, eelmisel nädalal õnnestus kätte saada rulluisutamiseks mõeldud spetsiaalne kombe. Ehk siis varustust on nüüd kõvasti, leiaks mehe ka sinna sisse, küll siis võiks tegusid teha.

Neljapäev, 7. juuni 2012

Uued kiirused

Pärast mõningat pausi asusin teisipäeval jälle trenni tegema. Sedakorda siis jooks kavas ja uued pulsitsoonid ees. Koha ka uued kiirused treeningutel :).

Trenni pikkuseks kujunes 1:04:34, läbitud sai 11,6 km-i, kiirus seega 5:38 min/km keskmiselt. Pulss 156/162, mis peaks olema põhivastupidavuse ja intensiivse aeroobse tsooni vahel.
Jooks iseenesest oli ok aga jalad andsid endast tunda, eks paus oli selles süüdi.

Pärast jooksu tegin paarkümmend minutit omakeha raskusega harjutusi kah.


Eile oli kavas rulluisutamine. Kuna päeval sadas vihma, siis olin juba valmis käega lööma ja asendama rulluisud ratta vastu aga viimasel hetkel siiski panin rullid jalga. Asfalt oli küll niiske ja mõnes kohas isegi päris märg. Tegelikult olekski võinud oodata veel tunnikese, seejärel olnuks asfalt juba oluliselt veel kuivem.

Sõitma asusin Assakult ning jõudsin mööda Viljandi mnt-d Valdeku tänava ristini. Väge hea kergliiklustee on tehtud Viljandi mnt äärde. Mida linna poole, seda rohkem on küll suurele teele väljasõite aga polnd hullu.
Edasi-tagasi ringi pikkuseks sain umbes 14 km-i, mis selline hea ringike. Eile tegin ühe ringi + 30 minutit erinevaid harjutusi (pidurdamised, tõuked jne).

Trenniaeg 1:21:35, läbitud distants 20,4 km-i, pulss 138/164.


Täna puhkus, reedel väike jooks kavas. Nädalavahetusel natukene rohkem sporti mõtetes.

Pühapäev, 3. juuni 2012

Vaikne nädal

Ei meenugi lähemast minevikust sellist nädalat, kus terve nädal on möödunud ilma trennita. Selliseid mõne päevalisi auke on ikka tulnud, erinevatel põhjustel aga seda korda siis selline nädal, kus pole trenni teinud.
Põhjus väga lihtne - haigus.

Tartu rattaralli oli päris korralik põnts organismile ja sellest välja saamine on päris vaevaline olnud. Tänaseks tundub, et ainsaks jäänud probleemiks on valus kurk ja köha, muud mured nagu peavalu ja kinnine nina enam ei piina. Plaan on homme veel puhata ja siis teisipäev/kolmapäev hakata jälle liigutama ennast vaikselt.

Liikumiseks erinevad viisid planeeritud.
Nimelt sai ennast kirja pandud 22 juunil toimuvale Tori-Pärnu maratonile. Kuigi kavas on rahulikult distants läbida, siis eks natukene peab jooksma ka enne, vastasel juhul on liigutused organismile tundmatud lihtsalt.
8 päeva peale jooksumaratoni on kavas osaleda Pärnu rulluisu maratonil, tegemist on EMT rullituuri 3nda etapiga ning plaan näeb ette pika distantsi ehk 42 km-i läbimist. Enne tuleks ikka mõned korrad rullitama ka minna, muidu ei pea jalad lihtsalt vastu.

Sellised siis lähemad plaanid.


Vaatamata tõvele sai käidud reedel ka tervisekontrollis. Eks teatava reservatsiooniga tuleb tulemisse suhtuda aga üllatav oli ta siiski. Nimelt näitas test, et aeroobne tsoon asub vahemikus 171 - 176 ehk siis umbes 30 lööki kõrgemal kui ma siiani olen trenni teinud.
Sai otsustatud, et vahest päris selles vahemikus ei hakka trenni tegema aga võiks treeningvahemiku tõsta kusagile 160-170 kanti küll.
Peab natukene testima, kuidas selles vahemikus treenida on. Endale tundub natukene liiga kõrge see vahemik aga kui uurida erinevaid pulsitsoonide kalkulaatoreid, siis nood pakuvad ka välja, et kuni 165ni võiks julgelt trenni teha.
Testi läbiviija ütles, et ju mul lihtsalt on väiksem süda ja see peab rohkem tööd tegema.

Vo2Max tulem oli 45 aga siin oli testi läbiviijal mure, et võibolla masin ei töötanud korralikult - üks tüüp enne mind käis tegi testi ja temal näitas kindlasti valesti ja see tekitas natukene küsimusi. Aga isegi kui näitas õigesti, siis positiivne on asjaolu, et 1,5 aastat  tagasi tehtud testil oli sama number 33.
Mõte ongi, et läheks sügisel mingi hetk jälle Tallinnase testile (seda korda käisin Tartus). Paar korda aastas oleks ju hea lasta ennast testida :).