Kolmapäev, 12. juuli 2017

Vaikus

Vaikus on siin blogis olnud.
Kohati motivatsiooni puudusest aga kohati ka sellest, et ühel hetkel hakkas kannakõõlus liiga palju märku andma. Tulemused halvenesid, kuniks hetkel X ei saanud enam korralikult kõndidagi.

Täna tagasi vaadates võib öelda, et Kohila sarja raames joostud 1500m oli halb otsus ning mõned päevad hiljem Eesti Karikavõistlustel sama distantsi valuvaigistite najal joostes oli väga halb otsus.
Aga nondel hetkedel tundusid need otsused ju enam vähem ok olema.

Halvaks otsuseks võib pidada ka jooksmist või siis sörkimist pärast nimetatud võistlusi aga üheks parimaks otsuseks tuleb lugeda otsust mitte võistelda Kohila sarja 1000m jooksus.


Kogu eelneva jutu rebu on see, et hetkel sõidan ratast, käin taastusravil ja teen taastavaid harjutusi. Sel hooajal 90% enam tulemuse peale võistlema ei lähe. 
Mõned pikemad jooksud võib ju kaasa teha, kui jalg jälle kannab.

Loodetavasti saab paari nädala pärast jälle jalad alla ning siis saab hakata vaikselt mahtu tegema ning seab sihid uude hooaega.

Hooajaks seatud eesmärgid võib tänase päevaga lugeda mitte täitunuks aga eks seda enam on hammas verel, et järgmisel hooajal selle hooaja eesmärgid ära teha ja uue hooaja omad ka lisaks.

Esmaspäev, 22. mai 2017

Saku Kevadjooks 5KM

Möödunud nädalal oli kaks võistlust (selliseid nädalaid on veelgi tulemas), esimene kiire sutsakas Kohilas ning nädala lõpus Saku Kevadjooks, kus distantsiks valisin lühema ehk 5KM'i.

Soovid olid pisut teised, kui reaalsus aga kokkvõttes 2 koht ning ajaga 18:04,9 sain uue isikliku rekordi sellisel distantsil. Seega võib tulemusega üldjoontes rahule jääda.

Rahule ei jää sellega, et koht ole teine, mitte esimene aga sel korral oli esimene koht minu jaoks ka liiga kiire.
Samuti olnuks ilus, kui uue rekordi numbrid alanuks numbriga 17.

Aga no mis halvasti, see uuesti. Millal seda hetkel ei tea, kuid Kohilas tuleb suvel võimalus parandada 5KM'i aega. Seal küll joostakse see distants staadionil ja seega pole võibolla päris õige ja viisakas neid aegu võrrelda omavahel aga ma siiski teen seda.



Neljapäev, 18. mai 2017

Kohila jooksusari - 400m

400 meetrit, vaid üks ring staadionil - kas see saab olla üldse raske või keeruline? Kas selle pärast on vaja üldse närvi minna? Distants ju nii väike, et selliseid saab iga päevaselt mitu tükki läbitud.

Siiski on 400 meetrit, kui seda kiiresti joosta, midagi teistsugust.
Ei ole sellist tunnet 200 meetri jooksu puhul, ei ole 800 või 1500 puhul, kaugelt rääkimata 5 km või 10 km'i puhul.

Mis on üldse 400 meetrit? On see sprint, kus tuleb täiega stardist finishisse vajutada või on see keskmaa, kus alguses hoiad ikka midagi varuks ja siis lõpus veel vajutad? Pikemate distantsidega pole mõtet isegi võrdlust tuua.

Eks ta ole vist selline ei liha ei kala ehk siis päris täiega ei tohi alguses vajutada, kuna siis on viimane 100 või isegi 150 meetrit ikka väga-väga-väga raske. Samas ei ole mõtet midagi ka väga endas hoida, kuna muidu saab enne distants läbi kui piisavalt vajutama hakata saad.

Möödunud aastal sama distantsi joostes oli viimane lõpp ikka väga raske ja tundus, et sai liiga kiiresti alustatud. Sel aastal oli soov kiiremini joosta aga samas üritasin alustada vormi arvestades mõistlikumalt.

Osavõtjaid ja jookse oli jälle palju - 8 jooksu ehk siis 32 osalejat. Sattusin tugevuselt (kui nii võib öelda) teise jooksu, ajaliselt eelviimasesse. Kaaslasteks kõik klubi kaaslased ehk siis klubi sisene asi. Radadega sel korral võib öelda, et täitsa vedas - teine rada. Minu ees oli meie jooksu favoriit, samal hetkel vasaku õla taga tõsine oht.

Kui möödunud aastal startisin püsti, siis sel korral otsustasin proovida pakke. Vaevalt ma sealt mingit abi sain, pigem vast kaotas. Aga noh 400 puhul see vast polegi nii oluline.

Esimene kiirendus tehtud ja vahe kolmanda ja neljanda raja jooksjaga püsis ehk siis tempo oli enam-vähem sarnane. Tagasirgel oli näha, et neljandal rajal on tempo pisut madalam samas ise suutsin endale tunduvalt kolmanda rajaga vahet hoida - eks jooksu ajal ei suuda päris adekvaatselt seda vahet ka hinnata.
Igatahes esimesed 200 tundus endale, et said päris võrdselt läbitud aga teise kurvi keskel olin vist ära unustanud, et nüüd läheb raskeks ning ei ennetanud seda, et tempot juurde vajutada. Igatahes siis nägin kuidas kolmanda raja jooksjaga vahe suureneb ning kurvist väljudes polnud enam midagi teha - läinud ta oligi.

Endal läksid jalad järjest raskemaks aga sellist väga suurt kangestust sel korral ei saabunud. Kõrvalt vaadates võis muidugi keha käia lippadi-lappadi nagu Lauluväljaku tuli ehk siis seda värskust küll enam ei olnud, et suudaksin jälgida, kas jooksutehnika on ikka korras.

Enne jooksu keskendasin endale, et ära unusta käte tööd - käed peavad ilusti töötama. No ei olnud ju jooksu ajal see enam meeles - lõpus kui hakkas raskeks minema isegi mõtlesin sellele korraks ja püüdsin käed korralikult tööle panna aga no hilja külamees, hilja.


Ajast ka pisut - 58,04 ehk siis umbes 2,5 sekundit või isegi enam parem kui aasta eest. Pole paha ütleks kunagi kõrgelt tunnustatud suusatreener.
Siht oli seatud 57 sekundi peale, seega pisut jäi puudu. Samas arvestades 200 meetri rekordaega, siis oli 58 sekundi algus täitsa ootuspärane.

Põhjust kurvastada ei ole, rõõmust lakke vast ei ole ka kohane hüpata aga vaadates edasi tulevaste jooksude peale, siis annab see 400 meetri aeg lootust hästi esineda.
Elame-näeme.

Neljapäev, 11. mai 2017

Lääne-Virumaa hooaja avavõistlus

8. Mail kui osa Euroopast tähistas Euroopa päeva läksin mina Rakverre ja seda selleks, et joosta hooaja esimene 1500 meetrit. 

Eelnevad võistlused olid andnud kindlust, et võib hea aja saavutada. Lisaks oli kasvanud kindlus, et võib riskida, st pigem alustada kiiresti ja siis kannatada. Eks see 1500 juba ole selline distants, et kannata-kannata-kannata. 

Kahjuks puudus teadmine, mis seltskond seal jookseb ning juba kohal olles tekkis hoopis küsimus - kui palju on jooksjaid.  

Lõpuks startis 5 jooksjat, kaks nooremat poissi ning ülejäänud vähe vanemad. 
Noored kutid võtsid kohe siserajale ning oli mõista, et nad tahavad joosta. Kiire plaan nägi ette neile sappa hoidmise ja vaatamise, mis saab. 

Esimene ring oli tempo täitsa soodne 1:11, samas teisel ringil tundsin, et tahan kiiremini joosta aga kuhu sa jooksed kui väljas on napp +6 ja suhteliselt tugev tuul. Teine ring tuligi 1:15 aga leidsin, et targem on kaotada mõned sekundid ja olla poiste taga varjus, kui mööda minna ja ise tuult murdma hakata. 

Siiski liikusin kolmandalt kohalt teisele kolmanda ringi kurvis. Kahe esimese vahele oli jäänud väike vahe ja seega tuli see kinni nõeluda, et mitte aega kaotada. 

Kolmanda ringi aeg umbes 1:13 ning siis juba leidsin, et pole siin midagi hoida. Jaksu oli ja kiirendasin mööda. Eks kohe sain tuult tunda ning mõistsin, kui õige oli otsus, et mitte varem tuult murdma minna. 

Lõpusirgel kuulsin, kuidas sammud tulevad kõrvale ja eks jalad olid juba väsinud. Nii juhtuski, et umbes viimase 5-10 meetri peal läks siiski kaasvõistleja mööda. Seega kokkuvõttes teine koht ning aeg 4:32,02. Viimased 300 meetrit pisut peale 51 sekundit (kiirem tempo kui esimese ringi ajal). 

Selline aeg tähendas ka uut isiklikkurekordit - varasemalt oli rekord 4:45. 

Eks ma soovinuks aega alla 4:30'ne, kuid ju siis jooksen selle aja järgmine kord.  


Uus võistlus uuel nädalal ja Kohilas. Sel korral saab kiiresti õhtule ehk distantsiks vaid 400 m.  

Neljapäev, 4. mai 2017

Kohila jooksusari - 3000m

Enne kui jõuan Kohila jooksusarja 2017 aasta esimese osavõistluse, 3000 m jooks, juurde, mõned read, mis pärast Haapsalu maanteejooksu on juhtunud.

Pärast Haapsalu maanteejooksu sai osaletud kokku kolmel teatejooksul.
Neist kaks esimest olid sellised lõbusamad tegemised - Rae run ja Jüriööjooks ümber Teletorni. Kolmas aga Eesti Meistrivõistlustena peetav Ekiden.

Rae run oli lõbus jooks, kus sai alguses liiga kiiresti ära mindud aga kuna kedagi püüda polnud ja kellelegi ka kaotada polnud, siis kokkuvõttes ei olnudki suurt vahet. Võistkondlikult esimene koht. Hea seegi.

Jüriööjooksu teatejooks ümber Teletorni tõi kokku juba oluliselt sportlikuma seltskonna. Ka meie tiim oli tugevdatud mõne välisesindajaga. Kokkuvõttes teenisime kolmanda koha, kaotades teisele kohale mõned meetrid.
Endal õnnestus teha vaatamata päris jahedatele tingimustele korralik jooks. Distants pikkusega umbes 1,2 km'i sai läbitud umbes 3:30'ga ning eraldivaadates andis see päeva (õhtu) neljanda aja. Samuti paranes mitteametlik 1 KM'i aeg - 2:53,3 uued rekord numbrid.

Ekidenil, möödunud laupäeval, üllatas kõiki osalejaid eelkõige ilm. Isegi talvel ei olnud nii vastikut ilma ning eks sai kirutud ja kurdetud pikalt, kuid mis siin ikka. Lõpuks kui enda vahetuse aeg käes oli, siis viskasid osa riideid seljast ja läksid ning jooksid ära. Jooksu ajal ei saand midagi aru, et see ilm väga hull oleks. Mingi tuul, jalad märjad aga keskendud enda jooksule ja ei pööra sellistele mitte olulistele asjadele tähelepanu.

Jooksin oma võistkonna eest viimast ehk kuuendat vahetust, mille raames tuli läbida umbes 7,2 km'i. Jooks toimus Lillepi pargis, ning 7,2 km'i läbimiseks tuli joosta 4 x 1,8 km'i - startides Selveri parkla nurgast tuleb joosta Pirita tee äärne sirge, võtta tõus ja siis peatselt keerata vasakule, et läbi pargi jõuda jälle Selveri parkla juurde ja nii siis neli korda.
Võistluse seis minu startimise ajaks oli jälle selline, et kedagi püüda polnud ja kui just väga venima ei hakka, siis polnud ka kaotada enam midagi. Eks selline seis mõjutab motivatsiooni aga nii kui start antud ikka vajutad peaaegu maksimumi lähedal.
Õnneks teise ringi ajal nägin ees naiskondade esimest kahte. Hea orientiirid olid, kellele järgi tõmmata ja siis mööduda.
Tegin oma 4 ringi ära, aega läks umbes 26:05. Samuti parandasin mitte ametlikku 5 km'i rekordit - uus number 18:40.


Nüüd siis 2017 aasta Kohila jooksusarja juurde.
Nagu aasta eest algas ka sel aastal seeria 3000 m jooksuga. Eelnevad võistlused olid pannud pähe idee minna rihtima 10:00 aega.
Võrreldes aasta taguse ajaga (ja isikliku rekordiga) tähendas see peaaegu 40 sekundilist aja parandust (10:39 sai joostud aasta varem) aga no 10:15 tundus kuidagi imelik number olema, mida püüdma minna.

Ilm oli mõnusalt tuuline ja kuigi staadionil puhub tuul korra vastu, siis tagant, ikkagi see vastutuule osa segab :).
Kohila jooksu pluss on erineva tasemega jooksjad - alati on võimalik kellegagi koos joosta + fakt, et registreerimisel tuleb märkida soovitud lõpuaeg. Siis on hea ülevaade, mis tasemega võistlejad rajal ning kas on lootust kellegagi koos joosta või mitte.

Start antud punus üks võistleja eest minema, seejärel kolmene punt, kus peale minu veel üks klubikaaslane ja kaaskannataja. Selja taga tulid ülejäänud - pärast piltide pealt võis tuvastada, kes ja millal aga jooksu ajal puudus teadmine isegi, kes otse selja taga on.

Esimene jooksja läks oma teed ja kusagil teise ringi järel kiirendas ka klubikaaslane. See kiirendus tuli pisut ootamatult ning kuna sääred andsid kergeid krambi märke, siis ei julenud kaasa minna. Raja kõrvalt hõigatud ajad andsid lootust, et 10 minutit on saavutatav, seega veel üks põhjus, miks mitte kiirendada.
Siiski paar ringi hiljem sain aru, et vedamistööd tegev kaaskannataja väsib ning 10 minuti piiri alistamine võib sedasi keeruliseks minna. Klubikaaslane ei olnud väga kaugel aga piisavalt, et talle mitte järgi jõuda.
Eks ma tõstsin tempot pisut ja üritasin talle alla tuule osadel lähemale saada aga ei saanud sellega hakkama.

Viimasele ringile minnes hüüti ajaks umbes 8:44. Teades, et 10:00 alistamiseks pean jooksma ringe tempoga 1:20 hakkas kiire. Otsustasin, et tagasi pole siin midagi hoida, tuleb vajutada ja proovida, tulgu, mis tuleb.
Tuli see, et jõudsin üle joone ajaga 9:58. Viimane ring võistluse kiireima tempoga (isegi esimesed 200 meetrit ei olnud nii kõrge keskmise tempoga).

Kuna enda kell näitas alguses aega 10:01, siis kerge ebakindlus oli, et kas ikka sai 10 minutit alistatud. Lõpuks kui ametlikku aega nägin, siis tegi meele rõõmsaks küll.
Jälle üks eesmärk täidetud ja isiklikku rekordit saigi parandatud suurusjärgus 40 sekundit. Kahtlustan, et järgmine parandus nii suure sammuga toimuma ei saa.

Võistluselt kokkuvõttes 3 koht. Esimese aeg 9:40 ikka selgelt liiga hea minu jaoks tänasel päeval. Klubikaaslase 9:51 tekitas tund pärast võistlust sellise väikse viha, et miks ma küll temaga koos ei kiirendanud teisel ringil :) - sportlase hing, kunagi ei ole rahul :).


Positiivse meeleoluga hooaeg jätkub aga nüüd hakkavad tulema need võistlused, kus on soov häid aegu joosta. Esimene juba esmaspäeval Rakveres - 1500m - mõttes on suured eesmärgid aga eks näis, kas ja kuidas asjad õnnestuvad.

Järgmine võistlus Kohilas on 400 m jooks, kahe nädala pärast.

Teisipäev, 18. aprill 2017

Haapsalu maanteejooks 2017

Ongi uus võistlushooaeg alanud.
Esimene võistlus sai küll tegelikult joostud juba märtsi keskel Portugalis laagris olles - kohalik Falesia 5K jooks.
Aga kuna tegemist oli treeningute vahele tehtud väikse jooksuga, siis muud sel teemal ei lisa kui, et aeg oli kusagil 10 sekundit üle 19 minuti.


Käesoleva võistlushooaja esimene nö päris võistlus aga toimus Haapsalus.

Tegemist on võistlusega, mis meie jooksuklubi jaoks on peaaegu, et nagu katsevõistlus või midagi sarnast - hea vaadata, kuidas talvine ettevalmistus möödunud on. Suurt ettevalmistust vast selle võistluse jaoks ei toimu aga eelnevalt mõned kergemad treeningpäevad ja igaüks tahab seal kontrollida, kas aastaga on arengut olnud või mitte.

Endal on Haapsalust päris head mälestused. Nimelt aasta eest õnnestus seal esmakordselt joosta 10 KM'i kiiremini kui 40 minutiga. Siis küll alistasin selle piiri napilt sekundiga aga tehtud ta oli.
Sel korral ei osanudki suurt midagi oodata. Mõte oli, et peaks ikka kiiremini jooksma aga mitmed klubikaaslased, kellega muidu koos oleksin võinud joosta loobusid erinevatel põhjustel võistlusest ja nii tekkis juba küsimus, et kellega koos ma jooksen. Üksi on kuidagi raskem ja keerulisem pingutada.

Igatahes mõtlesin, et on, mis on, lähen proovin joosta 39 minuti algusesse ja kui hästi läheb siis 38 minuti lõppu.

Haapsalu maanteejooksu start antakse kohaliku tervisekeskuse staadionilt, kus tuleb alustuseks läbida umbes 2 ringi ja siis pääseb asfaldile.
Pärast poole ringi pikkust rabelemist hakkasid jõujooned vaikselt välja kujunema - ässad tegid juba vahe sisse ja ülejäänud hakkasid vaikselt gruppidesse jagunema.
Võtsin sihiks joosta klubikaaslase taga kuniks jaksu on. Samasse punti sattus ka Jüri Jaanson. Nii me staadionilt läksime ning esimese kilomeetri läbisime tempos 3:51 min/km.
Tempo tundus soodne, enesetunne ka hea. Seega õige seltskond ning pealegi teadsin, et selles tempos jätkates jääb distantsi teisele poolele veel nö varu, kui raskeks peaks minema.

Teine kilomeeter sai läbitud 3:52 min/km'ga ja ikka oli seis ilus.

Mingi hetk vaatasin, et üks teine klubikaaslane läheb mõnusas tempos mööda. Kuna tunne oli hea, hüppasin sappa.
Jõudsime selliselt 4nda kilomeetrini, mille järel üks pundis olnud jooksja hakkas eest minema. Klubikaaslane oli vähe väsinud olekuga ja kuna endal enesetunne oli jätkuvalt hea, siis pikalt ei mõelnud - lähen kaasa.

Kui kolmas kilomeeter sai läbitud 3:50'ga siis neljas oli kukkunud klubikaaslase poolt tempot tehes 3:55'ni. Egas ma väga ei muretsenud, kuna 40 minuti piiri alistamiseks oli päris kena edu juba joostad aga siiski - enesetunne lubas ja nii saigi hoopis tempot tõstetud.

Umbes kilomeeter sai veel joostud paarisrakendis (tempo 3:49 min/km), mille järel kaasjooksja viipas ja ütles, et mine-mine, ta ei jaksa.

Pool maad oli juba joostad ja enesetunne jätkuvalt mõnus, Ega siin pikalt midagi mõelda polnud. Vaatasin ette, nägin tuttavaid selgasid ja seadsin uued sihtmärgid, keda püüda. Ega ma uskunud, et kõik nad kätte saan ning kindel plaan oli, mitte spurtida vaid lihtsalt mõnusalt omas tempos edasi joosta.

Samm sammu järel jõudsin ees olijatele lähemale ning viimase varasemalt seatud skalbi võtsin pärast Lihula maantee viaduktist alla jooksmist - vist umbes 800 m oli sealt veel lõpuni.

Kilomeetri ajad pärast viiendat kilomeetrit olid järgmised:
3:44
3:49
3:44
3:53
3:23

Kokku andsid sellised kilomeetri ajad tulemuseks 37:48, mis oli kõvasti-kõvasti parem kui oskasin oodata.


Jalad andsid endast tunda korraks kusagil enne 8ndat kilomeetrit aga teades, et vaid napp üle 2 km'i minna, siis ei tekkinud seda mõtet, et võtan hoogu maha. Pealegi, kui raske on, tuleb ju hoogu juurde panna, et saaks kähku joostud, mitte ei pikendaks enda piinasid.

9 kilomeeteri aeg tuli vähe rahulikum kuna esiteks jäi sinna teele tõus viaduktile ning teiseks jõudsin sel hetkel järgi kahele jooksjale ja puhus vastutuul (Haapsalus vist puhub tuul pidevalt vaid ühest suunast), siis mõtlesin tõusu võtta koos nendega, kergelt nö puhates, et seejärel lõpukiirendus teha.

Eks staadionil viimast 200 meetrit joostes olid ka jalad juba väsinud ja finishis oli mõnus korraks pikali visata aga tegelikult ei hakanudki sel korral raske. Tundub, et treeningutest on kasu olnud.


Lisaks uuele 10 km'i rekordile (parandust üle 2 minuti), õnnestus uuendada / joosta ka uus 5 kilomeetri rekord ja seda distantsi teisel poolel (teine 5 km'i oli umbes 45 sekundit kiirem kui esimene).

Igatahes väga hea algus uuele hooajal ja emotsiooni lõi see jooks taevasse. Loodetavasti pole tegemist hooaja tipphetkega, vaid algus headele tulemustele. Lootused igatahes on pärast seda jooksu päris kõrgele keritud.


Uued võistlused juba käesoleval nädalal - kaks teatejooksu. Üks Jüri terviseradadel, kus kamba peale läbitakse umbes 6 kilomeetrit. Teine ümber Teletorni, kus saab pingutada pisut enamal kui kilomeetrisel rajal.
Edasi tulevad Ekideni meistrivõistlused ja siis saab staadionile - Kohila ja Rakvere sel aastal sihtkohtadeks.