Lugu kiivrist

Räägin sulle loo rattakiivrist. Mitte seda vana lugu vaid loo kiivrist, mis oli ratturil peas.

Tartu Jooksumaraton möödas ja rattaralli tulemas, seega vaja ka rattaga sõita. Eile hommikul oli selleks võistluseks siis planeeritud avapauk. Ütleme nii, et pauk missugune :)

Nimelt liikudes rattaga tööle juhtus umbes 500 meetrit enne tööle jõudmist olukord, kus üks labrador otsustas üle sõidutee joosta risti teisele poole teed. Sinna ta ka jõudis aga eelnevalt me kohtusime - mina ratta seljas, tema joostes.

Tulemuseks väike õhulend, puruks ratas, purunenud kiiver, prillid ja põrutused kehal (minul vähemalt :)).
Ratas pärast kokkupõrget:

Nagu juba öeldud juhtus see kõik kokkupõrkel koeraga. Nägin teda tulemas aga kuna tegemist oli keskmisest suurema koeraga, siis egas väga seisma julenud jääda. Kuna koer ka kohe teel ei jooksnud vaid tegi seda väikse viivitusega, siis lootsin, et saan koera eest läbi lipsata. Kõik nagu tundus minevatki hästi aga viimasel hetkel koer mõtles, et hoopis tema soovib mu eest läbi põigata.

Edasi oli kokkupõrge, kukkumine jne.
Kiirabi tuli järgi, tunnike poolteist sai veedetud erakorralise meditsiini osakonnas ja selgus, et katki midagi pole. Luud terved, peas samuti kõik terve jne. Kange on aga mis teha, eks pärast kukkumist peabki kange olema.

Hetkel siis rattasõidud sõidetud ja 98% kindlusega jääb pühapäeval ka Kõrvemaal sõitmata - rangluu ei võimalda lihtsalt kehaga peale vajumist ja sealset rappumist. Ratta vast saab rattaralli ajaks korda - uus raam vaja osta (üritan täna-homme selgeks saada, mis tingimused / näitajad peavad raamil olema jne), parandada seda aga kindlasti ei anna, st võibolla annaks aga oht et asi samast kohast uuesti katki läheb on väga suur.

Praegu olen väga positiivselt meelestatud, et rattarallile lähen vast ikka peale aga eks näis seda asja.

Õpetlikku sellest loost on käesoleva potsituse algus - kiiver peab alati peas olema. Jutud, et ma sõidan hästi ja vaatan ringi ja autode vahele ei lähe - see ei loe mitte midagi. Näiliselt süütust olukorrast võib kõvasti jama tulla ja ilma kiivrita ei pruugiks ma siin hetkel seda kõike kirjutada. Seega kiiver pähe!

Naljakam pool on see, et kokkupõrge autoga oleks olnud hilisemate kahjude hüvitamise osas kordades lihtsam - liikluskindlustusfond maksab kahju kannatanule kahjud kinni ja siis toimetab ise edasi. Nüüd aga kõik puhtalt koera omaniku ja minu vaheline keiss, kui mõistvad me teine teise suhtes oleme. Nendes olukordades aga võib alati vaidlusi tekkida. Pealegi ei pruugi ju nö süüdlasel rahakott seljas olla ja tema jaoks see suur löök või siis isegi tahe võib olla kahju hüvitada aga mida pole võtta, seda pole võtta.
Loodetavasti kõik laheneb edukalt.