Kolmapäev, 29. juuni 2016

Kohila jooksusari - 1 000 m

Pärast põiget maratoni rajale viisid jalad jälle Kohilasse, kus sel korral oli vaja kaks ja pool ringi ehk 1 000 m.

Mure, hirm, mis seisus on jalad nädal pärast maratoni, oli enne jooksu ikka päris suur. Samas päev varem tehtud jooks andis kindlust, et seis tundub hea olema. Ka soojenduse ajal oli tunda, et väga terav see seis pole aga ei midagi hullu.

Seega sai rajale mindud plaaniga joosta kilomeeter alla 3 minuti. See selline maagiline piir või nii.

Kuna Kohilas on päris palju osalejaid olnud ja jooksjad jaotatakse tavaliselt mitmesse jooksu, siis tuleb enne jooksu märkida ka planeeritav lõpuaeg. Otsustasin panna soovitud ajaks 2:50, et kindlasti esimesse jooksu pääseda. Tegelikult tõmmati joon 3 minuti juures, seega võinuks ka julgelt aja 2:55 või 3:00 kirjutada aga no kunagi ei tea ju.

Stardis olid päris kiired poisid ja üks tüdruk - Olga Andrejeva. Stardi eel uurisin Olga käest, mis plaanid on ja ta soovis ka sinna 3 minuti kanti joosta. Mõtlesin siis endamisi, et jooksen Olga sabas ja lõpus vaatan mis saab aga kuna klubikaaslane pani kohe ette, siis jooksin ka Olgast mööda ja hoidsin klubikaaslase järgi.

Pärast esimest 200 meetrit tundus, et liigume liiga kiiresti - esimesed 200 olid suurusjärgus 33-34 sekundit. Korraks tekkis mõte, et nii kiiresti pole ju vaja. Siis aga nägin, et esimesed poisid ju päris lähedal see andis jõudu juurde panna. Nii juhtuski, et enne viimast ringi võtsin kergel vastutuule osal klubikaaslasele järgi.

Viimase ringi esimeses kurvis tuli kaasvõistleja, Lauri Monvelt, nii minust kui klubikaaslasest mööda. Tegelikult oli hea, et ta just seal mööda läks, kuna see oli nagu linguvise. Lisasin hoogu ja võtsin tema sappa ning siis juba oligi viimane kurv ning sai sama hooga edasi pandud.
Proovisin veel ees olevaid Mart Kivi ja Aleksandr Kulešov'i kätte saada aga napilt-napilt nad pääsesid. Väga palju alla 2:30 tempot ei suutnud arendada ning eks sinna see pisut parem koht ja aeg jäid.
Eks järgmine kord siis :)

Järgmisel kahel nädalal kavas 5 000 m jooksud - nädala pärast Viljandis ja siis sama distants nädal hiljem Kohilas.

PS! Lõpuaeg - 2:59,37

Reede, 24. juuni 2016

Võidupüha maraton 2016

Järjekorras viies Võidupüha maraton toimus enam-vähem normaalsetes tingimustes - päikest väga polnud, pilvine aga siiski piisavalt tuuline. Egas see tuul polekski nö probleemiks olnud aga esimesest poolest vist nii umbes 15 km'i puhus tuul pidevalt vastu. Egas jooksu teiseski pooles asi väga paremaks läinud aga noh, selleks hetkeks olid lihased piisavalt valusad, et ei pannud enam tuult tähelegi.

Jooks oli planeeritud pika treeninguna ehk siis kui tavaliselt on nö aeglasel jooksul maksimaalne lubatud pulss 169, siis sel korral sai pandud piir 175 peale.
Vaatamata teadmisele, et tegemist on treeninguga tekkis mingi ärevus enne starti ja pulss oli ka nii 10-15 lööki kõrgem kui lihtsalt pikale jooksule minnes, samas mitte nii hull kui võistlusstardis :).

Alguses olid jalad kohe väga head ja nii sai muidugi esimese 10 km'i jooksul ka pisut lollusi tehtud -tempoga mängides jne. Esimene pool maraton tuligi enam-vähem mõistlikult kätte. Jalad hakkasid juba ennast tundma andma aga ei olnud hullu.
6 KM'i Raeküla metsas muidugi oli jälle pisut raske nagu ikka, lisaks õnnestus ka veel ühe juurika taha koperdades väike kukerpall teha aga õnneks seal muud muret olnud, kui vaid määrdunud särk :).

Jooksin TP'st TP'ni, igas punktis jõin vett ja spordijooki. Kusagil poolelt maalt alates asusin ka soola tarbima ning kasutasin ära korraldajate poolt pakutud energiageele. Mõned peod soolakurki sai ka kaasa haaratud aga ei enamat.

Kuna viimasel kahel või isegi kolmel kuul pole üle 20 km'seid trenne teinud, siis viimane lõpp läks ikka raskeks - reielihased oli kanged aga eesmärk oli mitte kõndida ja see sai kenasti täidetud. Pikal lõpusirgel oli muidugi väga kerge ja kõik valud olid ununenud.

Kokkuvõttes aeg 3:47:07, mis isegi ületas ootused. Arvasin, et pigem tuleb aeg 10 minutit aeglasem. Muidugi olin ka valmis, et jooks tuleb eriti hästi välja :) ja aeg tuleb umbes 10 minutit parem aga keskmine ootus seal 3:50 kandis oli.


Jooksu esimeses pooles tegi muret jalgade hõõrdumine. Teises pooles aga hakkas muret tegema varasemast tuntud vasak õlg. Mingi jama nende õlgadega on - pika jooksu ajal hakkavad valutama. Otseselt ju õlgadega ei jookse aga see valu häirib ja segab ikka vastikult palju. Nii juba kiiret jooksu ei jookse.


Nüüd väike taastumine ja nädala pärast jälle tagasi staadionile, Kohilas ootab ees 1000 m. Eks näis, kas teravust on või mitte.

Kolmapäev, 15. juuni 2016

Kohila jooksusari - 1500 m

Kui tugevad sportlased jooksid täna Tartus Gustav Sule mälestusvõistlustel 1500 m, siis mitte nii sportlikud tüübid said võimaluse koguneda Kohilasse ja läbida sealsel staadionil sama distants.

Minu jaoks oli tegemist teistkordse 1500 m jooksuga sel hooajal. Eelmine jooks sai tehtud umbes kuu aega tagasi Viljandis ja kuigi sain jooksult isikliku rekordi, ei jäänud ma tolle tulemusega väga rahule.
Sel korral oli plaan joosta umbes 4:45'ga ehk siis 19 sekundit 100 meetri kohta.

Alustasin jooksu tagumisest reast aga pärast esimeste meetrite läbimist tundsin, et kiirendan ees olevatele järgi. Ei klõpsinud kella kinni aga algus oli selgelt kiirem kui planeeritud tempo. Esimene 400 tuli vist umbes 73 sekundiga.

Eks see algus oli tsipa kiire ja seetõttu olin sunnitud ees olevatega vahe sisse laskma ning võimalik, et see mõjutas ka kogu jooksu tulemust aga vaadates jooksu numbreid, siis tempo oli küllaltki stabiilne ning lisaks õnnestus veel lõpus isegi hoogu juurde panna.

Igatahes lõpuks üle joone ja jälle uus isiklik rekord - 4:50,55
Mõned sekundid oleks tahtnud ikka paremat aega aga suures pildis polnud hullu.
Seltskond, kellega alguses koos sai minema mindud, läbisid distantsi umbes 10-15 sekundit kiiremini. Selline aeg oleks küll tore aga nõuaks ideaalset õnnestumist. Täna olid jalad suhteliselt tuimad ja sellist lennukust neist ei olnud aga eks see suurendab enesekindlust, et ka mitte kõige parema jalaga õnnestus joosta täitsa korralik jooks.


Järgmisel nädalal osalen jälle ühel võistlusel aga sel korral siis mitte võistlemisena, vaid pika treeninguna. Nimelt toimub järjekorras viies Võidupüha maraton. Eks vaatab, mis sellest jooksust välja tuleb. Mõte on joosta pulsi järgi ning kui mingi ime läbi peaks pärast 30 km'i läbimist jalad heas seisus olema ja võimalus uus isiklik rekord joosta, siis panen hoogu juurde aga pigem arvan, et tuleb selline rahulik 5:20 min/km tempos liikumine. Seega ei teki ka kiusatust uut isiklikku rekordit proovida.

Kolmapäev, 8. juuni 2016

VAK Staieri Seeriajooks - 3000 m

Järjekordne võistlus, sel korral siis Viljandis ja distantsiks 3000 m.
Peale läksin päris ambitsioonikate soovidega - joosta aeg alla 10:30.

Õnneks vihma ei sadanud, samas tuult ikka oli aga noh nagu targad on öelnud - kui ühel sirgel on vastu, siis teisel on tagant :).

Stardis hulk sportlike välimustega noori, kes kuidas jookseb, teadmatus. Enesetunne oli hea ja nii hüppasin ühe pundi sabale. Esimese paarisaja meetri järel tundus, et äkki peaks kiirendama ees oleva seltskonna järgi aga suutsin ennast talitseda.
Varsti kiirendaski meie pundist üks tüüp ja võtsin talle tuulde.

Esimese kilomeetri läbisime umbes 3:25'ga. Pidasin veel ühe ringi ta sabas vastu aga siis hakkasin vahet sisse laskma. Kuidagi raskeks läks ja ei julenud täiega edasi minna.
Varsti tulid tagant paar jooksjat mööda ja mingil põhjusel ei läinud ka nendega kaasa. Miks see nii oli, ei teagi. Pärast jooksu ja pärast esimesi hingeldamisi ei saa jätkuvalt aru, miks nii läks.

Igatahes kell piiksus 21 sekundi märke pidevalt varem kui 100 meetrit joostud sai.

Kui kaks ringi jäi lõpuni öeldi kõrvalt 8 minutit.
Teadsin, et 10:30 pole enam võimalik aga eeldasin, et umbes 10 sekundit aeglasem aeg peaks ikka tulema. Läbisin 100 meetriseid lõike umbes 21 sekundiga ja mõned isegi tsipa kiiremini.
Üle joone jõudes nägin kellalt 10:51 aega.

Alguses olin pettunud, et kuidas nii aeglane viimased 800 meetrit aga kui arvutama hakkasin, siis avastasin, et viimase 800 meetri tempo oli ju 3:32 umbes ehk siis täitsa normaalne tempo.

Eks korralik aeg läks sinna teise kilomeetrisse. Umbes 2 ringi läksid nö autopiloodil ja sinna see hea aeg ka läks.
Kas põhjuseks oli liiga kiire alguses, ei usu. Lihtsalt ei suutnud ennast suruda, polnud kedagi otse ees, kellest hammastega kinni hoida. Jooksu lõpp näitab, et sellises 3:30 tempos võib 3 000 ära joosta küll, tuleb suuta ja sundida ennast ka jooksu keskel korralikult liigutama.

Järgmine start on jälle Kohilas, 1500 m.

Neljapäev, 2. juuni 2016

Kohila jooksusari - 10 000 m

Üle mõningase aja ootas ees jälle vähe pikem võistlus - 10 km'i aga seda korda siis staadionil.
Esmakordne kogemus.

Enne võistlust kaalusin plusse ja miinuseid, kas joosta naelikuga või tossuga. Väike arutelu treeneriga ja otsustasin tossu kasuks. Pole veel nii palju naelaga jooksnud, et sellise pikkusega distantsi ette võtta.

Nädal enne jooksu tekkis peas arutelu, et miks ma üldse seda pikka distantsi jooksen. Olen ju sel aastal eelkõige lühikesi jooksnud ja jooksen neid ka edasi. Aga ju sai see võistlus plaani pandud terve sarja pärast ning egas ta ju mööda külge alla ka jookse, arvestades, et 3 nädala pärast on kavas üks maraton joosta.

Enne kui jõuan võistluse juurde väärib märkimist, et endalegi arusaamatul põhjusel oli pühapäeva hommikul ärgates parem jalg kubeme piirkonnast nii valus, et tol päeval ei saand ilma valuvaigistavate tablettiga pea midagi teha. Jätsingi tolleks päevaks planeeritud jooksutrenni ära ning kahtlus 10 km'i osas kasvas veelgi.

Mingil imeväel aga esmaspäeva õhtuks oli jalg juba täitsa ok ja teisipäeval sai trennigi tehtud ning kolmapäeval ei saand enam üldse aru, et vaevused olid olnud. Easy come, easy go :).


Viimastel päevadel valitsenud soojus ei olnud taandunud ka kolmapäeva õhtul Kohilas ja võibolla kujutasin seda võistlusärevusest tingituna ette aga staadionil tundus veel eriti palav olema. Lisaks siis täitsa arvestatav tuul, mida oli tarvis 25 korda murda.

Olin jooksule minnes sättinud kellal reziimiks iga 1:33 järel mulle märku andma, mis siis pidi ideaalis tähendama ringi aega.
Stardist võtsin kohe Andres Laast'i sappa, kes oli läinud rajale plaaniga joosta 40-41 minutiga. Kuulsin, et tegemist kiire alustajaga ja seega tundus plaan ideaalne olema - alguses jooksen koos ja kui tundub, et tempo hakkab liiga ära vajuma (soovisin ise ju alla 40 minuti joosta), siis lähen oma teed.
Algus oligi kiire, esimene ring vist 1:28 või midagi sellist, teine juba täpselt 1:33 ja nii läksid asjad üldises pildis edasigi, kuniks ühel joogipausil jäi Andres maha ning otsustasin teda mitte järgi oodata vaid omas tempos edasi minna.

Poole peale jõudes hakkas kohale jõudma, et siit head aega ei tule. Kas oli see kuumus või asjaolu, et polnud ju tegelikult selliseks pikemaks jooksuks väga valmistunud aga liikumine oli raske. Ei läinudki palju, kui Andres tuli järgi ja läks möödagi. Tol hetkel olid reielihased niivõrd rasked, et tekkis tõsine plaan natukene kõndida ja siis edasi vaadata, mis saab. Andresega kaasa minekuks ei leidnud motivatsiooni. Selleks ajaks oli teada ka see, et aeg läheb kindlasti üle 40 minuti ja ka üle 41 minuti.

Kui 2 kilomeetrit tundub täitsa pikk maa, siis 5 ringi ei tundunud nii palju ja sedasi ma ennast motiveerisingi, et vaid mõned ringid veel. Tempo oli madal, vist seal umbes 4:10 min/km juures, kulgemine kergelt autopiloodil. Paar ringi enne lõppu tuli mööda üks Läti tüdruk, kellega jooksin ühe ringi koos aga kuna ta oli täpselt ring ees minust, siis teist ringi ei julend koos minna - ta tegi lõpu kiirendust ja mul oli veel vaja 800 meetrit joosta.

Siiski sai viimasel paaril ringil vast pisut kiiremini liigutatud, kui vahe peal. Lõpuks üle joone ajaga 41:39,7, mis oli kaugel ootustest ja soovidest aga viimati oli nii raske vist trenni 600 meetriseid mäkke jookse tehes. Ei mäletagi, millal nii raske viimati võistelda oli.

Pärast jooksu sai arutletud, et võibolla pidanuks ikka tihedamalt jooma - kui mitte just iga ring, siis üle ringi kindlasti. Targemad andsin isegi nõu, et teinekord on parem paariks sekundiks seisma jääda ja tops vett kindlasti kõhtu valada, kui jooksu pealt poolteist lonksu võtta. Eks kui tuleb sarnastes oludes uus võistlus, siis proovime teisiti.

Vaatamata nigelale ajale jäin siiski kokkuvõttes võistlusega rahule. Olud olid rasked ja võibolla ka treenitus ei vastanud valitud distantsile. Järgmisel nädalal on kavas 7 ja pool ring Viljandis ehk 3000 meetrit, mis kindlasti on mu hetke treeningute suunitlust silmas pidades oluliselt sobivam distants.
Samuti tuleb tõele au anda - tegemist oli tegelikult minu paremuselt kolmanda 10 km'i tulemusega. Seega kõik on hea ja korras, norutamiseks pole põhjust.