Teisipäev, 19. november 2013

1 000

Postitus, kahel päeval järjest, seda pole juba pikemat aega juhtunud :)

Aga no kuna oli soov rääkida nii ühest kui teisest aga mitte ühes postituses, siis nii ta läks.

1 000 on arv, mis näitab kilomeetreid palju on sel aastal joostes läbitud.
Reaalnumber on tsipa suuremgi, kuna tegelikult sai 1 000 kokku juba eelmise nädala keskel aga siis ei jõudnud kirjutama.
See number ei sisalda trenne, mis läinud kirja kui jooksuharjutused või kui jooks/kõnd treeningud. Nood annaksid veel mõned kilomeetrid lisaks.

Vaadates sellele tuhandele tagasi siis sisaldab see kahte maratoni. Jookse külmaga, vihmaga, palavaga. Jookse äärmiselt rahulikus tempos, kui ka kiireid lõike. Jookse asfaldil, metsas, murul. Jookse hommikul vara, õhtul hilja. Lühikesi ja pikki jookse.

Igav pole olnud ja kui on tekkinudki tunne, et järgmine kilomeeter läheb igavaks on alati saanud midagi muudetud ja nii pole igavus peale tulnud.


Ajalooliselt on 1 000 km'i aastas mu rekord. Samas aasta pole veel läbi ja kindlasti tuleb siia lisa - hommikuid, mil tööle jooksen ja õhtul mil tee tagasi koju viib saab veel mitu olema. Samuti tuleb detsembris üks maraton joosta. Seega ees ootavat distantsi on veel hulga aga arvan, et mitte enam kui 200 km-i (seega väga optimistlikult pakutud).

Ahjaa, selle tähiseni on viinud eelkõige jooksuga tööle ja koju liikumine. Märtsi ja aprilliga sai pool käesolevast tähisest maha joostud ja seda siis just mainitud hommikustele ja õhtustele jooksmistele. Arvata on, et muidu oleks keeruline ennast kokku võtta ja ka aega leida, et iga õhtu 15 km-i joosta.

Kui veel statistilisi numbreid vaadata ja võrrelda hetkeks olnud jooksude keskmist kiirust eelmiste aastate keskmise kiirusega, siis näha on, et areng on olnud umbes 8 - 9% aastaga.
Sarnast arengut silmaspidades võiks 2 aasta pärast joosta maratoni umbes 2:50 ehk tempos 4 min/km kohta. Numbrid on ühed toredad asjad :).

Esmaspäev, 18. november 2013

Venitamine. Miks?

Eelmisel nädalal käisin järjekordselt kuulamas Tallinna Ülikooli poolt korraldava loengusarja ettekannet. Seda korda oli teemaks - Füsioterapeudilt harrastussportlasele (vigastuste ennetamise, taastumise ja ravi võimalusi).
Ettekande tegijaks oli füsioterapeut Liivia Raudsik, kas andis siis ülevaate levinumatest spordivigastustest, kuidas vigastusi ennetada ja ka tõi välja spordivigastuse riskifaktoreid ja põhjuseid.

Ei hakka siin ümber kirjutama näidatud slaide aga mõned mõtted siiski.
Vigastuste juures korrutas ettekandja pidevalt, et põhilisi vigastusi mis tervisesportlasi kummitavad on kas ülekoormusvigastused või korduvvigastused.
Oma olemuselt erinevad asjad aga tagamõttelt sarnased - ei puhata piisavalt, koormatakse liiga palju / liiga kiiresti oma keha.

Huvitav oli ka slaid, mis puudutas riskifaktoreid, miks spordivigastused tekivad. Nimekirjas oli rohkem asju aga eraldi toodi välja nt sporditehnika (nt kas jooksed õigesti), spordivarustus (nt kas jooksususs on sulle ikkagi sobiv). Lisaks siis märgiti ära nt vanus, painduvus, lihasjõud jne.

Oluline on ka mõista, et vigastus ei teki lihtsalt ühe või teise eelnevalt mainitud tingimuse olemasolust vaid mitu asjaolu peab kokku langema ja see tingib vigastuse. Nt joostes vale tehnikaga ei pruugi veel vigastust tulla, kui jooksusussid on valitud arvestades su tehnikat - tugev kanna toestus / pehmendus, joostes üle kanna või maandudes kannale. Küll aga võib asuda vigastust ootama, kui oled ostnud endale uhked ja kerged ja õhukese tallaga jooksusussid, mis nõuavad üle päka jooksmist aga sa jätkad üle kanna jooksmist.

Kui vigastust saab ennetada tehnika ja varustuse parandamisega, siis esimene nõuab lisaks nt päkale maandumist jooksu ajal ka tugevaid kerelihaseid. Probleem, mida ka ettekandja välja tõi oli asjaolu, et nõrkade kerelihaste puhul keha väsib ja alguses õigena tundunud tehnika laguneb ja pikema trenni puhul lõpuks hakatakse jälle ennast lõhkuma.
Sellest lähtuvalt märkis ettekandja, et väga suurt tähelepanu tuleb pöörata just kerelihaste tugevdamisele. Samuti tuleb ka õigesti sooja teha.

Üheks vigastuste ennetamise faktoriks on toodud ka venitamist. Eelmise nädala ettekandes märkis aga ettekandja, et meie senised seisukohad venitamise teemal on ümber vaadatus ja uuema teooria kohaselt pole staatilisel venitamisel väga suurt mõtet.
Ettekandja tõi isegi välja, et staatiline venitamine vähendab lihasjõudlust ja sportlikku sooritusvõimet. Ehk siis enne treeningut või võistlust staatiline venitus on pigem tulemust pärssiv kui toetav. Küll tekitab staatiline venitamine mõneks minutiks nö parema tunde, kuna lühiajaliselt pareneb liigeseliikuvus aga mõju on lühiajaline ja seega suuremas pildis ei too kasu.
Selleks aga, et ei peaks kangete lihastega ringi liikuma soovitas ettekandja kasutada pilatese rulli, mis aitab painduvust ja liikuvust parandada ilma lihasjõu ja sooritusvõime languseta. Rullima peaks rahulikult, ilma tugeva valuta.

Kui staatiline venitus sai ettekandja poolt halvustava märke külge, siis teine lugu on dünaamilise venitusega.

Olin ka varem lugenud staatilise venitamise "kahjulikkusest" ja paljuski ka ise venitamisele kuluvat aega vähendanud - asendades selle enda poolt tehtava massaažiga, massaažipalliga "mudimisega" jne. Siiski oli uudne kuulata seda seisukohta asjatundja poolt.
Kui ma isiklikult väga ei hämmastunud selle seisukoha puhul, siis selgelt oli märgata, kuidas teised saalis viibijad (mitte kõik) hakkasid nihelema ja kõrval istujatega kommenteerima stiilis - mis hullu juttu ta nüüd ajas :).

Igatahes joosti ettekandjale tormi erinevate küsimustega ja kes teab, millal üritus lõppes :). Ei jäänud neid küsimusi ja vastuseid kuulama.

Seega uued tuuled sporditeaduse maailmas räägivad, et staatiline venitamine pole kasulik ja võib pigem kahju teha. Samas nii nagu lõppes ametlik ettekande osa teisipäeval nii lõpetan ka mina - kui oled harjunud venitama ja tunned, et sellest on abi, siis pole mõtet selle tegevusega lõpetada.

Esmaspäev, 11. november 2013

Palju vett merre vooland

ehk siis päris pikalt on vaikus blogis olnud aga no mis siin ikka kirjutada :)
Polegi ju nagu midagi teinud - selline vaikne periood. Natukene trenne ja muidu olemist.
Suurim muudatus saigi alguse eelmisel nädalal kui tõstsin treeningkoormust.

Pärast Tartu Sügisjooksu jooksumaratoni sai mitu nädalat kergelt võetud. Koormuse maht jäi 5-6 tunni vahele ja mis kõikse olulisem - trennid ise olid väga madala intensiivsusega. Palju kõndimist ja muidu kergelt kulgemist.
Lisaks sai paar nädalat tagasi alustatud vaikselt jõutreeningutega.

Kui eelmisel aastal käisin jõusaalis ja keskendusin max jõule, siis see aasta otsustasin läheneda teisiti ja keskenduda pigem süvalihastele ja oma keha raskusega tehtavatele harjutustele. Palju kätekõverdusi, kõhulihaseid ja muudki.
Eraldi tähelepanu olen suunanud ka tasakaalu parandamisele. Kas see õnnestub, kes teab aga kuna on palju pisikesi lihaseid, mis tasakaalu ajal mängivad, siis äkki nende lihaste tugevdamisel ka paraneb tasakaalu tunnetus. Eks näis :)

Tulles eelmise nädala juurde, siis intensiivseid liigutusi ei teinud. Erandiks on vast laupäevane suusaimmitatsioon, kus mägesid sai mõnuga võetud ja no see viskab ikka pulsi üles. Lisaks sai eelmisel nädalal juba oluliselt rohkem joostud.
Kuigi tempod on madalad on pulss kõrgel püsinud. Miks see nii on, kes teab aga mingi hetk tundus, et riideid liiga palju seljas. Eks näis, kas saab pulsi alla poole.
Tempo iseenesest oli selline tore nagu ta olla võiks aga pulss 10 - 15 lööki minuti kohta liiga kõrge.

Eelmise nädala lõpetasin aga sellise asjaga nagu rullsuusatamine.
Viimati panin rullsuusad alla vist kaks või kolm aastat tagasi. Igatahes ammu-ammu aega tagasi. Päev polnud küll kõikse parem, kuna valitud teekonnal oli tuul ühte pidi liikudes vastu ning see tuul oli päris häirivalt tugev.
Lühidalt võib öelda, et sõita ei osanud - kepid libisesid tihti tagasi, jalad läksid laiali jne. Noh selline maa külmand, kärss kärnas teema.

Tõukasin siis Järvevana tee kõrval oleval kergliiklusteel paaris tõuget ja tuli enam-vähem välja küll. Enesele üllatavalt polnud probleeme isegi nendest rajal olevatest küngastest paaristõukega üle sõitmisel.
Aga üldiselt tundus, et põhiline probleem oli ikka selles va tasakaalus. Suusad kiskusid pidevalt viltu, mitte ei liikunud otse ja endale tundus, et põhjuseks see, et jalg otsib kindlat jalgealust ja siis mängitab vastavalt sellele ka jalalaba.
Eks oma süü võib olla ka füsioloogilisel eripäral (noh mitte ainult minu eripära) - tavapäraselt astun / käin jalalabad välja poole ehk nö V stiilis on jalalabad. No ja kui nüüd tuleb sundida ennast nö I stiilis hoidma, siis vastav liigutus on jalale ja ka mõistusele midagi mõistetamatut.
Loodetavasti tuleb varsti paks lumi maha ja saab korralikus suusajäljes sõitma hakata :), see ei lase jalal nii lihtsalt viltu minna :).


Käesoleval nädalal saab kindlasti mõned kilomeetrid joostud ja võib juhtuda, et selle aasta 1000 km'i saab ka täis.
Vähemalt korra üritaks ka "suusatama" saada (enne peab suusakeppide otsad ära vahetama, äkki siis ei libise kepid nii palju tagasi).

Järgmine planeeritud võistlus saab toimuma detsembris Vana-Aasta Maratonil. Eelmisel aastal oli tore seal lumel lipata ja kuna ajaliselt sobib siis tekkis mõte korrata seda kogemust.