Pühapäev, 29. jaanuar 2012

Piire kompamas

Esimene uisutehnika maraton tehtud.
Oli raskem kui arvasin aga samas eks see asja raskeks tegemine oli ka osaliselt endas kinni.

Kõige pealt sai natukene hiljaks jäädud, oleks võinud julgelt 15 minutit varem kohal olla, kui mitte 30 minutit isegi. Jõudsin suusad maha panna ja siis antigi start. Sooja ei jõudnud teha, esimesed sammud suuskadel tegin siis kui oli vaja minna ja 42 km-i läbida.
Teiseks tegi asja raskemaks kindlasti see, et 3:22, mis rajal veetsin, selle aja jooksul sõin ära pool batoonikest ja ühe väike lurtsu geeli (selle panin viimases TP-s enne viimaseid tõuse).

Nagu eelmises postituses sai kirjutatud, siis eesmärk oli teha raskem trenn, mitte võistelda. Seega võtsin alguses kergelt ja võibolla see ka natukene uinutas. Pidanuks hiljemalt teises TP-s pool batoonikest ära sööma, võtsin vaid ühe ampsu ning järgmise TP-ni kulgedes tundsin selgelt, et kõht läks tühjaks. Oli tunda, kuidas külm ilm ja kõik muu sõi energiat kõvasti ära ja kui uut laadungit ikka peale ei tule, siis lõpuks hakkab keha seda tundma andma.
Nii oligi, et kusagil 13 km-i enne lõppu kui üks küngas asendus teisega, tundsin, et lõpp läheb raskeks. Viimane 5/6 km-i oligi ses mõttes keeruline, et kui mingi hetk oli jalgades raskus, siis kusagil sealt maalt ei saanud enam kätega kõvasti tööd teha - krambid tulid küll. Keha oli energiast nii tühjaks imetud, et juba võlg oli tekkinud. Krambid tekkisid selja peale, abaluu kanti/ümber. Võtsin siis tõuse kergemalt, sammusin rahulikult üles ja ootasin lihtsalt sõidu lõppu.

Kui enne võistlust mõtlesin, et äkki õnnestub 3 tunniga distants läbida, siis sellega hakkama ei saanud aga samas peab tõdema, et 3 tunniga Viru Maraton ära sõita on suhteliselt köki-möki. Isegi sellise külmaga. Tuleb lihtsalt targemalt rajal tegutseda - süüa/juua. Samuti võib järgmisel korral alustada kiiremini - lõpus on nagu nii raske, see 10/15 minutit, mis alguses sõidad aeglasemalt ei anna tegelikult suurt midagi juurde.

Ahjaa, kas lihtsalt see, et nüüd on saanud juba 3 talve (või neli?) suusatatud või see, et suvel sai rullitatud või millestki muust aga enesetunne suuskadel ja laskumistel on kordades paranenud. Jah olid mõned laskumised, kus kurvi keskele oli vall tekkinud, seal võtsin natukene hoogu maha. Samas hea on see, et suudan adekvaatselt hinnata, kas peab pidurdama või ei pea ja kui tunnen, et on vaja, siis saab seda suhteliselt lihtsalt ja kergelt teha. Suusad ei ole jala otsas segavaks faktoriks enam.

Suuskadest ka - libisesid päris hästi. Päikse käes oluliselt paremini kui viludas aga midagi suuskadele küll ette heita pole. Võrreldes teistega, kellega sai rajal koos oldud, libisesid suusad oluliselt paremini.

Nüüd paar nädalat trenni, järgmine etteaste Alutaguse maratonil. See on juba natukene teise tähtsusega võistlus, kui Viru maraton oli ehk siis päris nii suva olekuga peale ei lähe.

Kokkuvõttes kirja - 42 km-i, 3:22:06, pulsi ei tea, kuna läks kiireks ja vööd ei saanud korralikult peale aga ju ta 180 kandis oli, keskmine siis. Koht 528, omas vanuseklassis 244.

Reede, 27. jaanuar 2012

Esimese maratoni ootuses

Seda suusaaastat ilmestab sõna teistsugune.
Suusatama sai hakatud alles jaanuaris, esimene maraton on ka juba jaanuaris.
Viimasel kahel aastal on juhtunud nii, et juba detsembris hiljemalt saab suusad alla aga esimene maraton toimub alles veebruaris, nii umbes 1 nädal enne Tartu Maratoni, Alutagusel.

Sel aastal otsustasin pisut lähenemist muuta ja osaleda ka ühel vabatehnika maratonil, milles on Viru maraton.
Olen selle sõidu kohta erinevaid lugusid lugenud ja eks väike hirm ikka ole hinges, et mis ees ootamas on. Hirm eelkõige laskumiste osas. Olen saanud pildi, et enamus sõitu on küllaltki rahuliku reljeefiga rajal aga lõpu osa (sel aastal ka algus) on tõusude ja laskumistega täidetud ning tegemist on päris kiirete ning osalt ka tehniliste laskumistega. Kuna minu suusavalitsemise oskus on suhteliselt olematu, siis väike selline ootusärevus või hirm on hinges.
Kindlasti lisab ootusärevust ka  teadmine, et tegemist esimese vabatehnika maratoniga üldse. Samas kuna eelmisel pühapäeval sai sõidetud 34 km-i, siis mis see 8 km-i veel ära ei ole :).

Rajast ja oludest ei oska ma hetkel midagi kirjutada, eks nendest kirjutan ma pärast sõitu aga ühtteist oskas kirjutada Priit Pullerits, kel huvi saab tutvuda.

Suuskade määrimise osas on muidugi paras loterii. Erinevad ennustused lubavad erinevaid numbreid :).
Igatahes kui algselt oli plaanis, et lasen suusad määrida - samas arvutasin ja kalkuleerisin - siis lõpuks ostsin eile määrded ja määrin hoopis ise.
Plaan on paar kihti floorivaba kõige külmema ilma määret panna ja siis paar kihti Swixi -7 - -12 kerge flooriga määret. Eks näis, mis see ilm lõpuks kujuneb ja kas see Swixi kiht kaob sealt kohe ära või on tast mingit kasu ka :).
Ise määrimise ainus miinus on muidugi see, et pärast pole kedagi süüdistada, miks suusad ei liikunud jne :). Aga kuna Viru maraton on mu jaoks eelkõige treening ja kavas on sõitu nautida, olgu või viimasena üle lõpujoone sõites, siis ega ma väga ei pabla sellepärast, kui määrimine ei õnnestu ja peab rohkem pingutama. Saabki raskema treeningu :)

Neljapäev, 26. jaanuar 2012

Pulss-pulss-pulss

Eile käisin koos jooksusõbraga Harku ringil jälle suusatamas. Tegime ühe tiiru - alustasime Tähetorni tn tunneli juurest ja lõpetasime samas kohas, Nõmme küngastele ei läinud.
Plaan oli kergelt sõita ja kui jätta kõrvale mõned kiirendused, et teistest mööda saada ja lõpus küngaste aktiivse võtmise, siis enda arvates saigi rahulikult tehtud.
Kuigi kiirust tundus nagu olevat, olin enam kui kindel, et keskmine pulss tuleb sinna 150 kanti võibolla 155 ja sedagi kõike ainult tänu nendele mõnele aktiivsemale osale.
Aga oh üllatust kui sõidu lõppedes avastasin, et keskmine pulss oli 169  (max 187). Vaadates graafikut on näha, et pulss oli stabiilselt 168-175 kandis ning lõpus siis läks kõrgemale. Ei saa aru, miks ta nii kõrgel on. Kusjuures nagu mainisin, enesetunde järgi oli ruumi küll ja küll veel (selline 140se pulsi enesetunne oli).

Aga noh kiirus oli samas väga kena, 14,5 km/h, mingi rõõm ka hingele :)

Kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Sulistamas

Pärast esmaspäevast kivipalli ootas eile ees jälle sulistamine ehk ujumine. Ma seda kõike ujumiseks ei malda nimetada, seega sulistamine sobib.

Läksin basseini mõtlesin, et noh teen nii nagu eelmine kord sai tehtud. Aga vot kohe ei teinud midagi. Mingi bloki viskas ette. Siis aga kops õhku täis, korda paar basseini põhja istuma ja üles tagasi ja nüüd võis juba teha seda, millega eelmisel nädalal hakkama sain ehk liuelda vees ja jalgadega hoogu teha. Samas terve tunni jooksul tundsin, et liialt rabistan ja polnud sellist kergust.
Eesmärk eile oli saada kätte parem jalgade töö ja hingamine. Treeneriga rääkisin ka sügavamast otsast, ta ütles, et pole mõtet praegu minna sinna, et on näha, kuidas mul mingi pinge sees, et seda hõljumise asja proovib teinekord.

Aga selle hingamisega on jah selline jama, et kui lapsena pidi pidevalt harjuma, et hingaks nina kaudu, mitte suu kaudu (lapsest saadik probleem, et suu tölaki-mölaki lahti ja sai läbi selle hingatud), siis nüüd tuleb ümber harjuda ja just suu kaudu hingata - vähemalt sissetuleb õhku suu kaudu ahmida. Keeruline :)
Teoorias muidugi lihtne aga vot praktikas pole üldsegi mitte. Treener pakkuski välja, et võiksin osta klambri ninale, mis takistab nina kaudu õhu vahetust, et see läbi sundida suud kasutama. Ma arvan, et proovin selle nalja ära.

Teine asi, millega on kavas neljapäeval rohkem tegeleda on see, et sellili ei julge ikka ennast hõljuma lasta. Korraks tekib mingi nurga all kaaluta olek, see tekitab paanika ja jälle ma ennast püsti ajan. Arvan, et paanika tekib jällegi seetõttu, et ma pole kindel, et püsti saan. Plaan on neljapäeval vähemalt alguses hakata ennast vette kukutama jällegi ja just nii, et selja peale või nii.
Tuleb sellest krambist üle saada, et ei saa püsti. Saab ikka küll :)

Ahjaa, esmaspäeval sai kivipallis pulssi ka mõõdetud (tegelikult on seda juba nii mõnedki korrad tehtud, selleks, et teisi kellaga ära ei lõhuks (korra vist sai vähe vigastatud seal kaaspallurit), panin randmepaela kella peale). Keskmiseks pulsiks näitas 134, maks läks 183ni välja (min oli 72 :)). Eks keskmise tõi alla kindlasti võrkpall, mis kestis ajaliselt kõige kauem ja seal jäi keskmine pulss 122 peale :).
Mõne alaga tegeledes on pulsi numbrid kohe täitsa muhedalt kenad, kuigi rapsitud saab nagu korralikult.

Täna plaanis väike suusaots Harku ringil. Homme/ülehomme peab viima suusad määrimisse. Valin vist Ülemiste Sportlandi selleks kohaks. Kolm aastat tagasi sai lastud seal Tartu Maratoni suusad määritud ja väga head suusad olid. Libisesid väga hästi, pidasid hästi. Tip-top. A&T ning Stopper pole suutnud minu hinnangul sarnast suuska mulle teha.
Mis aga suusa alla panna, seda veel ei teagi. Alguses oli mõte, et lasen nii umbes 3 kihti floorita määret panna. Nüüd aga tekkinud mõte, et äkki peaks ikka natsa floori ka laskma panna. Mõtleb. Pulbrit ei võta kindlasti. Kõrgfloor - küsitav aga välistada ei soovi.


Esmaspäev, 23. jaanuar 2012

Kuna sel laupäeval juba Viru maraton plaanis, siis tekkis vajadus ühe pikema trenni järgi ka. Pirital pikema trenni tegemiseks tuleb päris mitu korda mõnda tõusu ületada, Järvel muutub tüütavaks (samuti pole see rada seal väga heas seisukorras). Seega valisin trenni tegemiseks Harku ringi.
Eesmärk oli Nõmme keskuse küngastele mitte minna, et saaks mõnuga sõita jne. Laupäeval lasin suusad ka ära määrida. Tellitud sai kaks kihti floori vaba määret, tegelikkuses läks natukene rohkem, kuna suusk oli suhteliselt määrde näljas olnud ja kraami endasse imanud. Siit moraal - kiirmäärded on toredad aga teatud perioodiga tuleb ikka parafiiniga suuska loetada, muidu kaob kiirmääre sealt väga kähku ära.

Eks muidugi umbes 3 ajal rajale minnes oli juba rada korralikult siledaks sõidetud aga ma arvan, et määrimisest oli täitsa kasu. Suusk libises mõnusalt. Ja kuigi mõte oli kergelt sõita, siis nagu ikka - suusk libiseb hästi, siis jõuad kellegile järgi, kihutad mööda aga hoogu maha ei võta jne. Lõpuks jälle pulss kõrge ja meeles arusaamatus, et no miks ma kihutan.

Alustasin sõitmist Tähetorni tänava alt läbiva suusatunneli järgselt, sõitsin Harku ringile ja tegin seal 4 suurt ringi, neljanda ajal sõitsin tagasi algusse. Distantsiks kujunes 34 km-i, aega läks 2:27. Kiirus meeldiv, pulss ebameeldiv, 171 keskmine. Samas graafik näitab, et iga nö ringiga õnnestus pulssi alla suruda. Alguses kui jõudu ja tahtmist palju, siis sai oluliselt kiiremini tormatud. Edasi sai aga üritatud ennast rahulikkusele aga noh sellist asja ikka ei ole, et laseks sellise mõnusa 150se pulsiga. Alguses paar km-i võibolla tuleb välja aga siis on pulss stabiilselt 165-175 või siis kõrgem kui hoogu satun.

Harku ringist ka veel nii palju, et väga hea paaristõukega läbimise rada on. Selle pikema ringi peal on paar tõusukest, mis paaristõukes keeruline ületada aga muud kohad kõik paaristõuke peal sõidetavad. Võimalik, et tuleb minna ja teha ka klassika trenni ka seal.

Sõidust endast nii palju, et viimase ringi lõpp oli juba täitsa raske ja vaevaline. Aga sellele eelneval perioodil tundus, et juba nagu oskakski sõita :)

Reede, 20. jaanuar 2012

Great success!

Eile tegin jälle kaks trenni. Esmalt suusatasin tunnikese ja siis suplesin pisut kauem kui tunnike. Kokku sai trenni tehtud 2:19 (1:04 ja 1:15).

Suusatamine kokkuvõttes oli jälle häiriv.
Alguses kui minema kihutasin tundsin, et hea rahulik kulgemine, pulss madal, mõnus olla. Nii sai umbes 1km-i jagu liigutud. Edasi aga viskas pulsi üles ja oli selline paras kangutamine.
Kas pole jõudu või on tehnika nii olematu, et väiksemagi väsimuse korral laguneb kõik laiali. Vot ei teagi. Samas Järve rada pole kindlasti ka kõikse parem harjutamiseks ja tunde kätte saamiseks. Neid väikseid künkaid, mida tuleb ületada on piisavalt. Rada pole väga lai jne. Pühapäeval on kavas teha pikem trenn Harkus, eks siis vaatab, mis saab.

Teise trennina siis ujumine ja siin oli eile meeldiv päev :).
Kui naene ütleb, et ma mõtlen tihti liiga palju ja mõtlen asju keeruliseks, siis tegelikult mõtlesin ma välja, miks ma ei usalda vett ja mis on see takistus, et ma ei suuda liuelda vees.
Põhjus oli lihtne - ma polnud kindel, kas saan põhjast püsti. Alati otsisin käega seina või muud tuge, et ennast püsti aidata ja ma ei usaldanud võimalust panna jalad basseini põhja ja ennast püsti lükata.
Nii ma läksingi eile natukene varem basseini ja hakkasin harjutama - kops õhku täis, hooga vee alla, istusin basseini põhja ja seejärel lükkasin ennast rahulikult püsti. Alguses aitasin natukene põhjast kätega, edasi aga hoidsin teadlikult käed keha küljes ja ajasin ennast püsti ainult jalgadega. See töötas.

Pärast mõningat harjutamist hakkasin liuglemist harjutama. Kõige pealt "vorsti" abil, siis mingi plätaka abil ja lõpuks ka ilma plätakata - nii kaks kätt ees kui ka üks käsi ees. See kõik tuli välja. Ma ei tundnud hirmu, pabinat, et kuidas ma pea jälle veest välja saan, et hingata jne.

Jalgade töö on hetkel nõrk, õigemini küll ühe jala töö. Parem jalg liigub ilusti aga vasak on laisk. Seda tundsin ka ise - ma ei liikunud otse vaid natukene viltu :). Aga eks see ole puhtalt harjutamises kinni.

Rinnuli ujumise osas tulebki nüüd järgmine kord ette võtta oskus hingata ujumise käigus (hetkel toimus liikumine nii kaua kuniks kopsus õhku oli) ja kindlasti peab selgeks saama ja kindluse kätte ka basseini sügavamas otsas ehk kuidas seista vee peal kui jalad põhja ei ulatu. Viimase osas tundub hetkel on veel väike hirm sees, see takistab kindlasti üritamast basseini pikkust ette võtta.

Sellili tuleb selgeks saada, st lihtsalt korduvalt läbi harjutada, kuidas jalad põhja saan. Tunnen, et sellili ei suuda ennast rahulikuks lasta just põhjusel, et ma hakkan mõtlema, mida ma jalgadega teen, et püsti saada ja lõpuks ei oska ma nendega midagi teha jne. Ehk siis lihtsalt ebakindlus, mida tuleb harjutades ületada.

Ei taha ära sõnada aga mul on tunne, et treeneri plaan, et pärast 10ndat korda suudavad kõik vähemalt ühe basseini pikkuse ära ujuda, võib ka minu puhul teoks saada :). Mul endal on selleks usku!

Kolmapäev, 18. jaanuar 2012

Profisportlane :)

Eile tegin sellise nalja, et enne ujuma minekut sõitsin natukene ka suuskadega Järve metsas. Täpsemalt siis 43 min uisustiili sarnaneva stiiliga suusatamist ja seejärel 1:10 ujumisega mitte sarnanevat basseinis ligunemist.

Kaks trenni võib kokkuvõtta ühiselt - ei oska :)

Suusatamine hakkas lõpuks juba natukene suusatamist meenutama aga ikka veel palju rapsimist, jalad/käed liiga laiali jne. Ei oska veel rahulikult mõnuleda.
Kokku sai läbitud 7,43 km-i, pulss oli 170/185 - kohutav.
Kusjuures enesetunne oli ses mõttes hea, et nii kõrget pulssi poleks küll osanud pakkuda. Arvasin, et keskmine jääb sinna 160 kanti.

Ujumises siis sai harjutatud enamus ajast rinnuli vee peale püsima jäämist. Kui vöö ümber panin, siis sain isegi hõljuma, samas on mingi kramp sees ja pidevalt peab näpu all olema basseini tunne. Kusjuures korra tegime nii ka, et hoidsin "vorstist" kinni, treener omakorda hoidis "vorsti" ja nii nagu ma arvasin, lasi ta "vorstist" mingi hetk lahti. Nii ma siis natsa hõljusin seal vee peal ja pärast sain jalad isegi ilusi basseini ja püsit ja mingeid probleeme polnud aga vot basseini äärest muudmoodi lahti ei saanud.

Põnev oli muidugi see ka, et kui rinnuli olles on vaja jalad üles tõsta ja vees hõljuda, siis vajub keha vetta. Kui aga üritasin basseini põhja istuda, siis otse loomulikult ei tulnud see välja ja keha tõusis hoopis vee peale tagasi :). Aju võiks ju ära fikseerida, siis kui kops õhku täis, siis on asi korras. Aga mingil põhjusel ei fikseeri.

Aga rinnuli põhiliseks probleemiks on ülakeha jäikus / kerge krampis olek, mis segab vabalt olemist. Öelda, et see mind ei ärrita on vale :)

Neljapäeval jätkan katsetamist, peab ju hakkama saama!

Esmaspäev, 16. jaanuar 2012

Winter Xtream

Võimas!
Tegelikult ei oskagi midagi suur lisada, sest tõesti võimas see üritus oli. 6 tundi liiklemist, kord põlvini lumes sumbates, kord peaaegu hüppeliigeseni ulatuvast veest mööda põigeldes. Igatahes oli juba teise tunni lõpuks selge, et peab uuesti tegema. Vast saab ujumise asja nii palju selgeks, et võib ka suvisel ajal osa võtta.

Natukene pikemalt ka ikka (lühidalt pole minulik :)).
Distantsi võis läbida, kas rattaga, suusaga või joostes. Tegemist tiimi üritusega, igas tiimis 3 liiget. Võistlus ise toimus Kõrvemaa Spordi- ja Puhkekeskuses (soovitan sinna mõnel teisel nädalavahetusel lihtsalt suusatama minna. 19 või 24 km-ine ring, ilusas looduses, pärast saab saunagi minna ja kõhu täis süüa. Ideaalne! [polnud reklaamtekst]). Aga enne kui sinna kohale läksime, oli vaja läbi mõelda, et millega siis ikka võistelda.
Ratta õnneks välistasime kiiresti - paksus lumes sellega väga sõita ei saa. Etteruttavalt võibki öelda, et oli lausa kurb vaadata, kuidas tüübid ratas seljas pidid ringi jalutama.
Suusad välistasime kohal - ka väga hea otsus, kuna osaliselt oleks tõesti suuskadega saanud kiiremini, samas väga palju punkte asus kohtades, kuhu suuskadega juurdepääs oli kergelt öeldes võimatu.
Nii me siis jooksime ja kõndisime vaheldumisi, ühtkokku läbisime 36,6 km-i, aega läks 5:59:38 ehk siis peaaegu 6 tundi. Kusjuures kontrollaeg oli 6 tundi, kui kauem rajala oled, saad miinuspunkti.

Minu jaoks tsipa ootamatu oli stardikiirendus. Meil oli tiimis asi paigas - üks luges kaarti ja tegi tempot ning teised kaks venisid järgi. Tipud pidid kaardi lugemisel kõik osalema aga seal peavad siiski asjad väga hästi paigas olema, et tühise vaidlemise peale aega ei kulutataks.
Kui esialgsest šhokist taastusin, siis oli täitsa mõnus ringi tiirelda. Väga hea trenn - kiirendused vaheldusid rahulikemate osadega jne.
Sügavas lumes sumpamine ja mägedesse ronimine võttis hingeldama, lauge peal sai jälle mõnuga joosta - äge!

Omapärane oli kahe punkti võtmine, mis asusid keset sood. Pärast võistlust võib öelda, et soo osa aeglane läbimine ja otsimine, kuhu jalga panna, oli täiesti mõttetu tegevus. Nii ehk naa said jalad märjaks ja targem oleks olnud kohe sealt kiiresti läbi tormata. Pealegi joostes veri liigub jalgades pidevalt ja jalgade külmumist karta pole.

Huvitav oli ka täheldada, et kuigi jooksutempo ei tundnud kiire ja pigem oli rahuliku poolne, siis kusagil 5nda tunni lõpus vaatasin kiirust ja see näitas alal 6 min/km. Pole paha sellisel hetkel veel sellise tempoga liigelda. Kahjuks aga ei saanud selliselt lõpuni lasta. Parema põlve väliskülg hakkas igal sammul järjest enam ja enam valu tegema kuniks jooksmine muutus pea võimatuks. Samas kõndides läks asi paremaks ja siis sai jälle joosta, samas mida aeg edasi seda lühemaks jäid need jooksu jupid. Sellega tõmbasin kindlasti lõpp saavutusele kõva pitseri, kuna kohti sellisel võistlusel jagatakse nii läbitud punktide kui ka aja järgi.
Veel 1 tund enne lõppu olime tempos, et võiksime kõik punktid suuta ära võtta. Kahjuks aga kusagil 50 minutit enne 6 tunni saabumist tõmbasin meeskonna tempo alla ja nii jäigi meil 3 punkti võtmata.
Kokku siis 31st punktist 28 ja koht 60nes. Olgu öeldud, et 31 punktiga oleks sama aja juures olnud ~ 35ndad.
Samas eks ma vaatan asja enda mätta otsast, nagu öeldakse ühe õnnetus on teise õnne. Nimelt kui "vedur" kõrvale jätta, siis kolmas võistkonna liige oli kusagil 4nda tunni lõpus juba päris koomas ja kes teab, kuidas meil see võistlus siis läinuks, kui ma saanuks joosta. Võibolla poleks tema siis saanud piisava tempoga kulgeda jne. Olekseid on palju aga see teebki selle võistluse põnevaks, et tuleb arvestada teistega, lisaks iseendale.

Kokkuvõtvalt võib aga öelda seda, et olen enam kui kindel, et tänase treenituse pealt toss jalga panna ning maratoni jooksma minna (linnamaratoni siis eelkõige, mitte mägedesse), siis ära ma ta jookseks kindlasti. Aega võiks sihtida 5 tunni piiridesse.

Polari poolt salvestatud info võistluse kohta on kätte saadav siit: https://www.polarpersonaltrainer.com/
Graafikult on näha, et pulss hakkas kusagil kahe ja poole tunni järel vaikselt langema ja langema. Arvatavasti oli see seotud sellega, et ei tankinud piisavalt. Või ka sellega, et algus oli meie jaoks liiga kiire ja tuli hakata rahulikumalt liikuma.

Sellise pika pingutuse järel ei saa üle ega ümber ka tervisest.
Üldseis pole paha aga arusaamatult on parema jala hüppeliiges väga kange. Üllatavalt sel põhjusel, et võistluse ajal ei saanud nagu aru, et oleks midagi viga olnud. Samas eks jalgade läbi vajumisi hüppeliigese kohalt oli kindlasti palju. Eks vaatab, kas tuleb siin mõned päevad rahulikumalt võtta ja jalale koormust mitte anda või läheb jalg liikumise tagajärjel korda tagasi.

Reede, 13. jaanuar 2012

Kas vett võib usaldad?

Eilne ujumine oli omamoodi huvitav. Soovid olid suuremad kui reaalsuses suutsin saavutada, mingi sportlase geen vist sees :). No ei suuda vett usaldada.
Toetad käed basseini äärele, pistad näo vette, tõstad jalad üles aga selle asemel, et ennast mõnusalt kergelt tunda ja hõljuda on hoopis pinge õlgades ja ülakehas sees, see omakorda mõjutab asjaolu, et puusad vajuvad vee alla, mis tõmbab ka jalad alla tagasi ja sinna see vee peal hõljumise üritus ka kaob.
Üritan ma nii või naa, no ei saa ennast hõljuma korralikult. Abi oli alles siis, kui treener tõi vöö ümber, see tõstis puusad üles, seejärel tundsin kuidas pinge õlgadest kadus ja päris mõnus tunne oli hõljuda vee peal. Tundub, et ujumine võib äge olla, kui seda osata :)

Natukene sai jalgade tööd ka harjutatud aga see tahab veel kõvasti harjutamist. Puusal on komme alla vajuda kui jalad tööle panen. Noh rääkimata sellest, et alguses ei saand õiget sagedust kätte või läks amplituut liiga suureks. Samas mitme korra harjutamise peale hakkas juba vähe välja ka tulema.

Trenni lõpus proovisin ka sellili, nö olemist. Siin lõi see usaldamatus veel eriti välja. Ühe jala võin põhjast üles tõsta aga nii kui teist liigutama hakkan, nii hakkab paanika tekkima. Miks see nii on, vot ei tea. Sai siis proovitud nii ja naa ning paar korda, vöö ümber, õnnestus ka juba natukene mõnuleda aga vöö hakkas tsipa mind ümber pöörama :). Ilma vööta aga ei tahtnud kohe üldse välja tulla.
Kõikse kummalisem minu jaoks oli see, et kui muidu on mure, et ei saa puusa üles ja vajub läbi, siis sellili olles, olukorras kus jalad põhjast lahti päästan ja tekib mingi paanika olukord ja peaks puusad alla suruma, et jalg põhja panna, vot siis ei oska puusi alla vajutada :)
Mingi hetk oli ikka küll juba selline parajalt lootusetu tunne aga eks iga algus ole raske :).

Lohutav oli see, et ujumine pidi olema nagu rattasõit - kui juba selge, siis ära ei unusta.

Saaks aru, millest selline pinge kehasse tekib, siis võiks üritada seda kõrvaldada. Teadmine, et tegelikult vesi ju kannab ja asjaolu, et kui peaks jamaks minema on treener kohe basseinis järgi (ise ta nii väitis :)), ei mõju mitte kuidagi. Võibolla pole siis pinge sellega seotud?
Kusjuures kui sellili olukorrast saan veel aru, et ei näe ümbritsevat jne, siis rinnuli ei tohiks ju seda probleemi olla? Pealegi rinnuli on ka jalgade põhja saamine kordades lihtsam (hetkel). Ehk siis rinnuli ei saa teoreetiliselt olla pinge põhjuseks alateadvuses olev hirm / kartus vms.
Aga võibolla tuleb lihtsalt veel ja veel basseinis olla ja teha neid samu algajate harjutusi ning mingi hetk olen keset basseini ja võtan seda väga loomulikult. Igatahes on plaan, et võimalusel pühapäeval (treeningu sees on võimalus pühapäeviti käia isesesivalt suplemas) lähen ja proovin neid lihtsaid harjutusi veel ja veel ja veel.

Krt elus on ju keerulisemaid asju kui ujumine? :)

Kolmapäev, 11. jaanuar 2012

Ich Will

Eile toimus siis esimene ujumistrenn. Trenniks ses mõttes ei saa seda kindlasti nimetada, et eriti midagi füüsilist ei teinud aga noh trenniks õppimise mõttes saab nimetada küll.
Rahvast kokku, kes soovib ujumist selge(ma)ks saada, umbes 20+, neist 4, sh mina, on algajad ja ülejäänud natukene edasijõudnumad - oskavad juba ujuda aga soovivad oma oskusi parandada ja paremaks saada. Kusjuures 4st algajast olen ma selgelt kõige algajam ja kuna edasijõudnutel on teine treener, siis pole imestada kui ma varsti personaalset trenni hakkan saama :).

Aga esimene trenn minu jaoks oli väga lihtne - alguses oli vaja lihtsalt kopsud õhku täis tõmmata ja siis vette õhk välja puristada. Kõikse pealt lihtsalt pea vee alla pannes ja edasi ka juba nii, et tõstsid jalad põhjast lahti ja lasid veel ennast kanda (teised algajad kasutasid abivahendit, et juba mööda vett liuelda ka, ma paar korda proovisin aga veel välja ei tulnud - nii kõhuli kui selili). Lihtsad asjad, mis minu jaoks tundusid väga keerulised :).
Kusagil on mingi kiiks sees, mis takistab jalgade basseini põhjast lahti tõstmist. Võimalik, et see kiiks tulenes sellest, et kui pea vee alla panin, siis panin silmad kinni. Aga kui silmad kinni, siis kadus taju ümbritseva osas ära jne. Igatahes sain treeneri käest prillid ette ja prillid peas ehk silmad lahti oli oluliselt lihtsam kõiki neid harjutusi teha ja tunni lõpuks sain juba nö liuglema ka - jalad maast lahti. Viimased ei tahtnud küll väga kõrgele tõusta ja kippusid tagasi põhja vajuma aga treeneri sõnul on see normaalne ja varsti läheb üle.

Kusjuures, alguses oli väga keeruline nina kaudu välja hingata vee all. Võtsid kopsud õhku täis ja olid valmis välja hingama aga nii kui pea vees, õhku välja ei tule ja kõik. Suu kaudu ikka tuli. Eilse trenni lõpuks hakkas õnneks juba ninast ka õhk välja tulema.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et kuna minu oskused ujumisest enne eilset olid 0, siis praegu on see huvitav etapp, kus pärast iga trenni tunnen, et olen tohutult arenenud ja oskan jälle midagi uut (poleks eales arvanud, et võiksin pooleteise sügavuses vees, ilma seinast kinni hoidmata basseini põhja istuda - pikalt seal ei olnud aga tagumiku sain juba põhja). Tahtmine kusjuures on metsik - plaan on järgmine kord tsipa varem jõuda, et saaks harjutada ja võibolla ka mõned minutid kauemaks jääda.

Isiklikud ujumisprillid peab ka ostma. Treener soovitas küll alguses ilma prillideta ja enne kui ta enda omadega jõudis, suutsin ma ka mõned korrad silmad lahti pea vee alla panna, aga hetkel siiski paras kramp sees, seega plaan - prillid aga iga trenn mõned korrad ilma prillideta, silmad lahti, pea vee alla pista (harjutamise mõttes).

Ahjaa, treening/koolitus, koosneb 10st treeneriga koos olevast tunnist (pühapäeviti saab ise ka käia ja õpitut meelde tuletada ja täiendada) ning treeningu eesmärk on teada saada erinevaid ujumistehnikaid (nimedest jäi krool ja selili meelde :), midagi oli veel aga küll need meenuvad hiljem) ja lõpuks ükskõik, mis tehnikaga ujuda 25 meetrises basseinis edasi-tagasi (vist oli vaja ikka tagasi ka tulla :), mis saab kui "eksamit" ei soorita, seda treener ei osanud öelda :)).

Pühapäev, 8. jaanuar 2012

Ikkagi jooks

Eile õhtul tutvudes ERR-i spordiportaalist suusainfoga ja vaadates ilmateadet tekkis mõte, minna suusatama Piritale - seal hea rada jne. Ajasingi ennast hommikul üles ja oh üllatust - kraadiklaas näitas -15 kraadi. Tuleb tunnistada, et seda oli täna liiga palju :). Lisaks muidugi see ka, et auto otsustas, et tema salongiventilaatorit tööle ei pane ja seega vaata ise, kuidas autosse sooja saad ja aknad jääst puhtaks. Võib ainult oletada, et kui auto poleks streikinud, siis võibolla oleks ikka läinud suuskama.
Igatahes veel keskpäeval oli mõte, et lähen ja suuskan. Samas mingil põhjusel tegin ERR-i suusainfo lahti ja lugesin sealt, et pigem soovitatakse peale minna nö mullasuusaga. Ehk siis see otsustas - lähen parem jooksen. Pealegi jooksu saab alustada kodust ja sellega hoiab edasi-tagasi sõitmise peale umbes tunni.

Trenni pikkuseks oli planeeritud 1:30, läks minuti jagu rohkem. Läbitud sai ootamatult palju kilomeetreid - 13,3 km-i, keskmiseks kiiruseks tuli 6:51 km/min. Ootamatuks tegi just see, et tingimused oli väga lumised ja mõnes kohas oli lumi täitsa pehme aga keskmise pulsi, 141, juures sai üks viimase aja kiiremaid jookse tehtud.

Homme kivipall ja siis hakkab pihta :)

Laupäev, 7. jaanuar 2012

Esimene pääsuke

Täna oli siis see päev, mil viskas kõvasti lund taevast alla ja tundsin kuidas hakkas kohe kripeldama ning planeeritud jooks asendus suusatamisega. Sellega ka toredam osa lõppes :)
Mis iganes seletamatul põhjusel oli olek rajal kohutav, nagu esimest korda oleks suusad alla pannud. Eks võimalikke põhjusi võib leida palju - värske ja kinnisõitmata lumi, 3 nädalat tagasi määritud suusad (seisid siiani autos), ebatasane sõidurada jne-jne. Samas vaatamata kõigele tunnen, et tuleks lihtsalt peeglisse vaadata ja ongi põhjus käes :)
Esimesed liigutused olid täitsa saamatud aga pika peale hakkas natukene midagi juba ka tulema ja vahepääl tundsin, et ma lausa suusatan :).

Kokku piinlesin siis 55 minutit, selle ajaga sai läbitud vaevalised 8,4 km-i, pulss oli müstiline 168 SLS.


Eile käisin õhtul jooksmas, testisin naelad ära. Täitsa mõnus oli ja hea kindel joosta. Alguses võttis muidugi aega, et harjuda selle kindlusega. Näha oli ju, et maa on libe aga kui enesekindlus juba saavutatud ning aju fikseeris ära, et jalgu võib usaldada, siis läks kõik kenasti.
Kokku jooksin tunni, läbisin 8,6 km-i, kiirus 6:59 min/km, pulss 140/149.

Nädala lõpetan vaatamata lume rohkusele jooksuga. Selle alaga saab lihtsalt paremini kontrollida pulssi.

Reede, 6. jaanuar 2012

Jääks valmis

Täna täiendasin spordivarustusi järgeva vidinaga:



Tegemist siis naeltega, mis kummi küljes ja tuleb tossu alla tõmmata ning võibki kihutama minna. Muidu tossud täitsa head aga libedaks sõidetud / kõnnitud tee peal käib ikka jalg kergelt ringi ja sellistesse oludesse sobivad need naelad kenasti. Samuti on nad kindlasti abiks kinni kõnnitud / tambitud lumel.

Kui hästi läheb proovin täna naelad ära - sõltub kas on nii libe, et need jala alla panna või mitte.

Ahjaa, sain need Jooksueksperdist. Väidetavalt pidi neid ka Rimis või mõnes muus sarnases suures kaubanduskeskuses olema aga nonde toodetel pidi see kumm vähe pehmem olema, ehk siis jooksmiseks nad arvatavasti ei sobi. Küll aga lihtsalt kõndimiseks.

Teisipäev, 3. jaanuar 2012

Ja 2012 ongi käes

3 päeva 2012 aastat juba olnud ja 3 trenni ka tehtud selle ajaga.

Esimene trenn oli kohe 1 jaanuaril, kavas oli jooks, pikkusega minimaalselt 1:30, natukene läks pikemalt - 1 minuti jagu. Jooksu keskel oli vaja teha 10 minutit üle anaeroobse tsooni, sai ilusti tehtud. Kokku läbisin 13,6 km-i, keskmine kiirus tuli 6:41, pulss 145/181. 10 minutilise jupi keskmine kiirus tuli 4:32 min/km, keskmine pulss 178 SLS. Ehk siis minu tavapärane võistluspulss :). Lumise pinna kohta pole ka kiirusel midagi viga.

Teine trenn oli eile, selleks oli iga esmaspäevane kivipall. Egas siin suurt midagi rääkida polegi, õnneks oli rahvast piisavalt - ei pidanud hingetuks jooksma aga sai ikka mõned kiiremad jupid ka teha. Kokku 1:19, pulss 140/190.

Kolmas trenn täna jooks, rahulikumas tempos. Väljas oli täitsa libe, mis kindlasti jättis oma jälje aga noh, kiirus pole hetkel oluline vaid oluline on õiges pulsi vahemikus treenimine. Trenniaeg 1:01, läbitud sai 8,4 km-i, keskmine kiirus 7:16 min/km, pulss 139/149.
Lisaks tegin kodus 20 minuti jagu peale erinevaid staatilisi harjutusi.

Homme puhkus plaanis ja siis nädala lõpuni peaks vist igale päevale üks trenn jääma - palju sõltub sellest, kas laupäeval on imitatsioonitreening või mitte.

Tulevikust rääkides, siis järgmine teisipäev saab ujumine alguse ja järgmine pühapäev lähen sellisele võistlusele nagu WinterXdream. Algselt oli plaanis suusavõistlus aga lumega on nagu on :)

Pühapäev, 1. jaanuar 2012

Aitäh perekond!

Mõtlesin pikalt, et kuidas siis aasta 2011 kokku võtta ja kui vaatasin 2011 ja 2010 treeningmahte, siis sain aru, et ilma perekonna toetuseta poleks sellist sportliku 2011 aastat olnud.
Aitäh neile!

Numbritest - 2011 aastal tegin trenni kokku 385 tundi ja 40 minutit (nii palju on siis kirjas, kes mäletab, võibolla on midagi kusagil ka valesti kirja läinud). Võrdluseks 2010 aastal oli sama number 296 tundi ja 16 minutit. Peaaegu 90 tunnine tõus, pole paha :)

Kaloreid kulus 2011 aastal väidetavalt 99 371. 2010 oli see number oluliselt suurem - 122 586. Nende kahe numbri erinevus võib seisneda nt muutunud kalori arvestamise meetodist kasutatud süsteemi poolt. Ise aga loodan ja leian, et põhiline erinevus tuleneb treeningu intensiivsuse muutusest. Kui 2010 sai paljugi tehtud nö suva järgi trenni, siis 2011 on selgelt teadlikumalt treenitud ja rohkem tähelepanu pööratud pulsile. Aja jooksul olen kogunud tarkust, et intensiivsus pole peamine, mida taga ajada.

Kahjuks pole mul 2010 aasta kohta samu numbreid aga 2011 jagunes treeningmaht erinevate pulsitsoonide vahel järgnevalt: 60 tundi 53 minutit üle anaeroobsetsooni, 105 tundi anaeroobsestsoonis, 203 tundi 9 minutit aeroobses tsoonis ja 16 tundi 4 minutit alla aeroobstsooni. Protsentides siis umbes 16%, 27%, 53% ja 4%.
Kui millegi üle nuriseda, siis võiks intensiivsemat mahtu veelgi vähendada - umbes 10%, 25% ja siis jäägi suunata aeroobsessetsooni. Aga eks siin palju sõltub kui palju võistelda. Tuleviku mõttes muidugi võikski eraldi kirja panna treeningud ja võistlused ja siis vaadata palju treeningutel intensiivsemates tsoonides aega veedetud sai.

Erinevad spordialad (mitte kõik):
  • Jalgratas (hõlmab nii maanteel, kui ka metsas, ei sisalda tööl käimisi) - 83 trenni, 128 tundi, 3012 km-i. Suurim maht Mais - 31 tundi 7 minutit
  • Jooksmine - 54 trenni, 66 tundi 16 minutit, 544 km-i. Suurim maht aprillis 26 tundi 14 minutit
  • Rulluisutamine - 30 trenni, 33 tundi 34 minutit, 568 km-i. Suurim maht juunis ja augustis vastavalt 9 tundi 28 minutit ja 9 tundi 20 minutit.
  • Suusatamine - 38 trenni, 73 tundi 2 minutit, 837 km-i. Suurim maht veebruaris 25 tundi ja 56 minutit, jaanuaris oli maht 23 tundi ja 18 minutit. Suusatamine on ka selgelt ala, kus liiga palju olen viibinud intensiivsemates tsoonides, seda ka trennis. Loodan, et rulluisutamisest tuleb rohkem tasakaalu tunnetust ja ka järgmisel nädalal algav ujumine aitab siin kaasa ning see kõik kokku muudab suusatamise madalamal pulsis toimivaks.
Selline ülevaade siis peamistest aladest.

Mis saab 2012 aastal?
Sooviks hoida treeningmahu umbes 350 tunni piires, eks näis, kas see õnnestub või mitte :)