Üks nädal jälle möödunud. Sellega võib ka sellised rahulikumad ja konkreetse mõtteta treeningud / nädalad kokkuvõtta / ära lõpetada.
Eelmisel nädalal eksisin teisipäeval jõusaali, kus pärast 5 km-i sõudmist ergomeetril tegin veel poole tunni jagu erinevaid harjutusi - pigem oli tegemist tutvumisega, mis / kus, et sellest nädalast juba tõsisemalt jõusaalis rauda liigutada.
Neljapäeval tegin 30 minutilise jooksu, reedel sama pika süvalihaste treeningu.
Laupäeval oli kavas pikem trenn - suusaimitatsioon. Kuigi reedel sadas lumi maha ja kutsuti ka suusatama, siis leidsin, et küll seda lund veel tuleb ja küll jõuab suusatada. No ja kui ei tule, mis siis ikka :). Kokku sai maha jalutatud 15,4 km-i ja aega läks 2:39.
Pühapäeval sai algust tehtud hooaja esimese rulluisu treeninguga, seda siis saalis. Algus oli ikka väga raske - tunnetus oli kadunud, lisaks saali pind teine võrreldes asfaldiga jne. Kokku sai sõidetud koos puhkepausidega 40 minutit.
Selline see nädal siis oligi. Nüüd hakkan valmistuma talviseks hooajaks.
esmaspäev, 29. oktoober 2012
pühapäev, 21. oktoober 2012
TOP 10 koht
Tekkis huvi, et palju neid isikuid peale minu veel oli, kes sel aastal Klubi Tartu Maraton kõigil kuuel pikal distantsil osalesid. Selgus, et 15 lisaks minule.
Kokku 16 tugevat, kellede hulgas platseerusin aegade summa arvestuses täpselt kümnendale kohale. Ei hakanud ennast selle koefitsiendi arvutamisega piinama aga vaevalt see väga palju midagi muutnud oleks.
Ajaliselt läks mul umbes täpselt 20 tundi ja 48 minutit kõige selle peale. Parim aegade tulemusena oli Sulev Lokk napi kümne sekundiga alla 17 tunni.
Enne selle tabeli tegemist sai kunagi varem mõeldud ja arvutatud, et kas 18 tunniga oleksin võimeline need 6 ala ära tegema ning leidsin, et võimatut siin midagi ei ole. Ehk siis mingi eesmärk nagu või nii :).
Samas siiski seda eesmärki endale järgmiseks aastaks ei sea :)
Mõtlesin välja hoopis sellise eesmärgi - TOP 100 hulgas järgmise aasta Tartu Neliküritusel.
Kuna seda järjestust ei panda paika ainult aegade summa põhjal vaid võetakse arvesse ka kaotust esimesele jne, siis otseselt polegi võimalik määrata kui kiiresti peab ühe või teise võistluse läbima aga võrreldes erinevaid võistlejaid seal TOP 100 hulgas, siis põhiline rõhk ja areng tuleb panna rattale. Oma suusa ja jooksu ajaga olen täitsa konkurentsis. Loomulikult on tore ühest ja teisest minuteid kärpida ja eelkõige paremaid kohti saada aga nii häid tulemusi ma ikka ei suuda saada, et rattatulemused võiksid samaks jääda.
Ehk siis kevadel tuleb maantee peal olla umbes 40 minutit kiirem kui sel aastal ja metsas tuleks olla umbes tunni kiirem kui sel aastal. Lihtne :)
Aga nüüd trenni :)
PS! Külg teeb veel valu ja jõu harjutusi pole plaanis läheme paari nädala jooksul teha aga pärast eilset paari tunnist jalutamist Kõrvemaa mägedes läks olemine juba paremaks - juba saab sügavalt hingata ilma terava valuta.
Kokku 16 tugevat, kellede hulgas platseerusin aegade summa arvestuses täpselt kümnendale kohale. Ei hakanud ennast selle koefitsiendi arvutamisega piinama aga vaevalt see väga palju midagi muutnud oleks.
Ajaliselt läks mul umbes täpselt 20 tundi ja 48 minutit kõige selle peale. Parim aegade tulemusena oli Sulev Lokk napi kümne sekundiga alla 17 tunni.
Enne selle tabeli tegemist sai kunagi varem mõeldud ja arvutatud, et kas 18 tunniga oleksin võimeline need 6 ala ära tegema ning leidsin, et võimatut siin midagi ei ole. Ehk siis mingi eesmärk nagu või nii :).
Samas siiski seda eesmärki endale järgmiseks aastaks ei sea :)
Mõtlesin välja hoopis sellise eesmärgi - TOP 100 hulgas järgmise aasta Tartu Neliküritusel.
Kuna seda järjestust ei panda paika ainult aegade summa põhjal vaid võetakse arvesse ka kaotust esimesele jne, siis otseselt polegi võimalik määrata kui kiiresti peab ühe või teise võistluse läbima aga võrreldes erinevaid võistlejaid seal TOP 100 hulgas, siis põhiline rõhk ja areng tuleb panna rattale. Oma suusa ja jooksu ajaga olen täitsa konkurentsis. Loomulikult on tore ühest ja teisest minuteid kärpida ja eelkõige paremaid kohti saada aga nii häid tulemusi ma ikka ei suuda saada, et rattatulemused võiksid samaks jääda.
Ehk siis kevadel tuleb maantee peal olla umbes 40 minutit kiirem kui sel aastal ja metsas tuleks olla umbes tunni kiirem kui sel aastal. Lihtne :)
Aga nüüd trenni :)
PS! Külg teeb veel valu ja jõu harjutusi pole plaanis läheme paari nädala jooksul teha aga pärast eilset paari tunnist jalutamist Kõrvemaa mägedes läks olemine juba paremaks - juba saab sügavalt hingata ilma terava valuta.
reede, 19. oktoober 2012
Esimene Ventti
Umbes kümmekond päeva tagasi sai viimati kirjutatud. Vahepealsel ajal pole eriti millegagi hakkama saanudki. Seega pole nagu põhjust / motivatsiooni kirjutamiseks ka leidnud. Mõni üksik väike trennike.
Küll tekkis soov paar rida kirja panna pärast eilsest, selle sügise esimest IntervallVentti treeningut, kus sai osaletud.Nimelt ei möödunud treening üldsegi mitte soovitult.
Ei mäletagi täpselt, mis hetkel aga ühel hetkel hakkas vasakul rindkere tõsiselt valu tegema. Sügavalt hingamine muutus valulikuks ja kerge nõrkus lõi kätesse. Nii mõnegi harjutuse jätsin kas vahele või tegin siis lihtsalt kergemalt kaasa. Viimased kolm harjutust aga jäidki täitsa tegemata põhjuseks ikka see sama segav valu ning tunne, et kergelt hakkab pilt taskusse minema. Nii kui ruumist lahkusin astusin ka korra vetsust läbi, kuna tekkis vastupandamatu soov oksendada.
Ütleme nii, et olukord ehmatas ära ikka päris korralikult. Kerge jahedus peal, käed nõrgad, nii ma istusin ja mõtlesin, mida edasi teha. Googeldasin kiirelt, et milles viga võib olla ja sain infot, et arvatavasti tegemist roietevaheliste lihastest tuleneva valuga. Vaatamata sellele ja vesteldes ka treeneriga sai otsustatud, et käin erakorralise meditsiini osakonnast läbi ja lasen juhtmed külge panna - las kinnitavad mu rahustuseks, et asi pole südames.
Kuigi EMO's oli päris palju rahvast, siis neid protseduure, mille pärast mina sinna läksin, keegi ei soovinud teha, seega sai kiiresti jaole. Juhtmed külge, vestlused arstiga, igaks petteks ka väike röntgen ülesvõte ja saadeti koju - pane valuvaigistit peale, läheb üle.
Ehk siis tundub, et ise doktorit mängides saadud vastus interneti avarustest vastas seda korda tõele. Tegemist on roietevaheliste lihaste poolt tingitud valuga. Kuna olen samas piirkonnas ka varem üksikuid valu hetki sügavamalt hingates tundnud, siis seega oli eilne trenn hea selleks, et andis lõpuks märku - see piirkond tahab ravi.
Kahjuks aga puudub mul igasugune ülevaade, mis võiks olla see hea ravi. Soovitatud valuvaigisti võtab kindlasti valu vähemaks ja saab inimese moodi hingata jne aga see ju ei paranda asja. Arvata on, et füüsiline tegevus või muud jõua ja ilu numbrid, mis vajavad ülakeha rakendamist on tark hetkel tegemata jätta. Lihasvalude omapära kipub olema tihti see, et nad paranevad ise ära. Loodetavasti juhtub see nii ka sedakorda siis.
Kus kohast või mis ajast esimene hoop sinna küljele sai antud, seda ei teagi. Võibolla mõni rattasõit, kus kukutud võibolla hoopiski suvel tehtud kaevamised või pallimängus kellegagi kokkupõrkamine. Igatahes nüüd peab laskma asjal ära paraneda.
Laupäeval oli kavas muidu minna Kõrvemaale suusaimitatsiooniga tegelema, kuid hetkel olen pigem mitte minemise meeleolus. Või kui minna, siis ilma suusakeppideta, et ainult jalad saaksid tööd.
Ahjaa, vast ei jää see esimene Ventti selle sügise viimaseks :)
Küll tekkis soov paar rida kirja panna pärast eilsest, selle sügise esimest IntervallVentti treeningut, kus sai osaletud.Nimelt ei möödunud treening üldsegi mitte soovitult.
Ei mäletagi täpselt, mis hetkel aga ühel hetkel hakkas vasakul rindkere tõsiselt valu tegema. Sügavalt hingamine muutus valulikuks ja kerge nõrkus lõi kätesse. Nii mõnegi harjutuse jätsin kas vahele või tegin siis lihtsalt kergemalt kaasa. Viimased kolm harjutust aga jäidki täitsa tegemata põhjuseks ikka see sama segav valu ning tunne, et kergelt hakkab pilt taskusse minema. Nii kui ruumist lahkusin astusin ka korra vetsust läbi, kuna tekkis vastupandamatu soov oksendada.
Ütleme nii, et olukord ehmatas ära ikka päris korralikult. Kerge jahedus peal, käed nõrgad, nii ma istusin ja mõtlesin, mida edasi teha. Googeldasin kiirelt, et milles viga võib olla ja sain infot, et arvatavasti tegemist roietevaheliste lihastest tuleneva valuga. Vaatamata sellele ja vesteldes ka treeneriga sai otsustatud, et käin erakorralise meditsiini osakonnast läbi ja lasen juhtmed külge panna - las kinnitavad mu rahustuseks, et asi pole südames.
Kuigi EMO's oli päris palju rahvast, siis neid protseduure, mille pärast mina sinna läksin, keegi ei soovinud teha, seega sai kiiresti jaole. Juhtmed külge, vestlused arstiga, igaks petteks ka väike röntgen ülesvõte ja saadeti koju - pane valuvaigistit peale, läheb üle.
Ehk siis tundub, et ise doktorit mängides saadud vastus interneti avarustest vastas seda korda tõele. Tegemist on roietevaheliste lihaste poolt tingitud valuga. Kuna olen samas piirkonnas ka varem üksikuid valu hetki sügavamalt hingates tundnud, siis seega oli eilne trenn hea selleks, et andis lõpuks märku - see piirkond tahab ravi.
Kahjuks aga puudub mul igasugune ülevaade, mis võiks olla see hea ravi. Soovitatud valuvaigisti võtab kindlasti valu vähemaks ja saab inimese moodi hingata jne aga see ju ei paranda asja. Arvata on, et füüsiline tegevus või muud jõua ja ilu numbrid, mis vajavad ülakeha rakendamist on tark hetkel tegemata jätta. Lihasvalude omapära kipub olema tihti see, et nad paranevad ise ära. Loodetavasti juhtub see nii ka sedakorda siis.
Kus kohast või mis ajast esimene hoop sinna küljele sai antud, seda ei teagi. Võibolla mõni rattasõit, kus kukutud võibolla hoopiski suvel tehtud kaevamised või pallimängus kellegagi kokkupõrkamine. Igatahes nüüd peab laskma asjal ära paraneda.
Laupäeval oli kavas muidu minna Kõrvemaale suusaimitatsiooniga tegelema, kuid hetkel olen pigem mitte minemise meeleolus. Või kui minna, siis ilma suusakeppideta, et ainult jalad saaksid tööd.
Ahjaa, vast ei jää see esimene Ventti selle sügise viimaseks :)
kolmapäev, 10. oktoober 2012
Hooaeg läbi
Vaatasin kalendrit, hindasin enesetunnet ja leidsin, et aitab küll selleks hooajaks võistlemisest. Ahvatlevaid võistlusi leiab siin ja seal pool Eestit aga nii nagu tundsin juba enne Tartu Linnamaratoni, siis vaim tahab puhkust. Ühtegi vigastust kallal pole ja isegi maratonist hakkavad jalad täiesti taastuma, kuid lihtsalt puudub hetkel motivatsioon.
Õnneks on aeg sobiv rihm natukene lõdvaks lasta.
Kindlasti on kavas vaadata läinud hooajale otsa ja analüüsida, mis juhtus ja kuidas ja mida saaks paremini / teisiti teha aga praegu pole motivatsiooni isegi sellist analüüsi teha :).
Lühidalt olen rahul, et enam-vähem enda tulemused olen ära teinud. Mõnelt võistluselt oleks oodanud pisut paremat aga väga suuri põrumisi polnud.
Võetud umbmäärane eesmärk olla parem kui aasta tagasi sai nii ja naa täidetud.
Aasta eest peas keerlema hakanud idee joosta maraton läbi sai teostatud kahel korral. Neist esimesel korral sai tõestatud eelkõige iseendale, et maratoni on võimalik läbida ka ilma vastava ettevalmistuseta ja abivahenditeta (geelid ja muu sarnane kraam). Pärast teistkordset maratoni läbimist aga tunnen, kuidas see spordiala järjest enam ja enam mind köidab.
Mõtteid ja ideid maratoni vallas on juba tekkinud aga tuleval hooajal on plaanide kohaselt kavas osaleda vaid kahel jooksul - Juunis Pärnus ja sügisel Tartus.
Järgmise hooaja osas on lisaks maratonidele mõned mõtted veel, mis oma võistluste poolest ei erine praegu fookuses olnud võistlustest, kuid sihid, vähemalt mõtete tasandil, on seda korda konkreetsemad. Neist ka juba tulevikus :)
Järgnevalt ongi kavas paar nädalat "puhata" - väiksed liigutused kuuluvad puhkuse juurde :) ning siis hiljemalt novembris peab hakkama regulaarselt jälle liigutama, et oma eesmärke täita.
Õnneks on aeg sobiv rihm natukene lõdvaks lasta.
Kindlasti on kavas vaadata läinud hooajale otsa ja analüüsida, mis juhtus ja kuidas ja mida saaks paremini / teisiti teha aga praegu pole motivatsiooni isegi sellist analüüsi teha :).
Lühidalt olen rahul, et enam-vähem enda tulemused olen ära teinud. Mõnelt võistluselt oleks oodanud pisut paremat aga väga suuri põrumisi polnud.
Võetud umbmäärane eesmärk olla parem kui aasta tagasi sai nii ja naa täidetud.
Aasta eest peas keerlema hakanud idee joosta maraton läbi sai teostatud kahel korral. Neist esimesel korral sai tõestatud eelkõige iseendale, et maratoni on võimalik läbida ka ilma vastava ettevalmistuseta ja abivahenditeta (geelid ja muu sarnane kraam). Pärast teistkordset maratoni läbimist aga tunnen, kuidas see spordiala järjest enam ja enam mind köidab.
Mõtteid ja ideid maratoni vallas on juba tekkinud aga tuleval hooajal on plaanide kohaselt kavas osaleda vaid kahel jooksul - Juunis Pärnus ja sügisel Tartus.
Järgmise hooaja osas on lisaks maratonidele mõned mõtted veel, mis oma võistluste poolest ei erine praegu fookuses olnud võistlustest, kuid sihid, vähemalt mõtete tasandil, on seda korda konkreetsemad. Neist ka juba tulevikus :)
Järgnevalt ongi kavas paar nädalat "puhata" - väiksed liigutused kuuluvad puhkuse juurde :) ning siis hiljemalt novembris peab hakkama regulaarselt jälle liigutama, et oma eesmärke täita.
pühapäev, 7. oktoober 2012
1. Tartu Linnamaraton
Ametlik võistlushooaeg sai sellega nüüd läbi. Lõpp ei tulnud küll väga kergelt aga eks ma ise tegin ta ka endale raskeks :).
Aeg 3:44:05, kohaks 147.
Võib öelda, et pole paha, kuid tingitud sportlaslikust vaimust väike halb mekk jäi ikka suhu - tahtnuks paremini.
Stardist võtsin kohe Priit Ailt't sappa, kes oli 3:30 tempomeister. Esimeses sammud olid ok, siis mingi hetkel tundsin parema jala hüppeliigese kandis pakitsust aga paari kilomeetri pärast oli see mure läinud. Ei teagi, mis jama selle parema jalaga on - võibolla ma ei jookse nö sirgelt / võrdselt mõlema jala peale astudes - aga trenni tehes kipub ka parem jalg pingesse minema samast kohast.
Edasine oli täitsa selline ok. Mõtlesin, et üritan 6nda TPni kindlasti pundis vastu pidada ehk umbes 30nda kilomeetrini ja siis vaatab, mis saab. Kui jõudu on, kannatan veel, kui pole annan tempos järgi.
Tegelikkus oli aga see, et olin sunnitud tempos järgi andma juba 5nda TP järel - seltskond läks kähku sealt läbi ja tekkis vahe ning rammu seda vahet kinni võtta enam polnud või vähemalt ma ei soovinud kõigest hingest punnitada.
Mõned kilomeetrid hiljem ja enne 30ndat km-i läks aga raskeks - reielihased muutusid kangeks ning järjest enam hakkasid segama ja valu tegema ka õlad.
Mõlemal juhul põhjus üks - jahe ilm.
Olin küll enne pannud põlvedele ja küünarnukkidele soojendavat kreemi peale ning need kohad ka ei hakanud valutama aga reied ja õlad jäid kreemist ilma ning tulemus oli valus.
Kusjuures terve jooksu ei tekkinud probleeme hingamisega või säärelihastega - võib öelda, et kui reied poleks valu tegema hakanud, siis saanuks kindlasti kiiremini joosta.
Kõige parem lihaste lühenemise näide oli 2 km-i enne lõppu olnud Toomemäe tõus, mille läksin mõnusa rahuliku jooksu sammuga üles, samas kui kõrval inimesed kõndsid. Kõik oli tore aga pärast oli vaja ka mäest alla tulla ja see alla tulemini, jala sirutamine, oli kordades raskem ja seal läksid jälle paar jooksjat minust mööda.
Muud nagu polegi lisada - lõpp oli paras kannatamine aga viimasel 200 meetril suutsin veel isegi kiiremaid samme teha. Eesmärgiks võetud 3:30 tempos olemine kuniks jõudu, toimis. Loomulikult oleks tahtnud seal kauem vastu pidada aga eks siis järgmisel korral. Hasart proovida joosta 3:30 alla, võibolla isegi 3:15 kanti muutus veel suuremaks kui ta varem oli :).
Samas tuleb mainida, et eelmist maratoni aega sai parandatud umbes tunniga, seega võiks ju samas rütmist jätkata :).
Aeg 3:44:05, kohaks 147.
Võib öelda, et pole paha, kuid tingitud sportlaslikust vaimust väike halb mekk jäi ikka suhu - tahtnuks paremini.
Stardist võtsin kohe Priit Ailt't sappa, kes oli 3:30 tempomeister. Esimeses sammud olid ok, siis mingi hetkel tundsin parema jala hüppeliigese kandis pakitsust aga paari kilomeetri pärast oli see mure läinud. Ei teagi, mis jama selle parema jalaga on - võibolla ma ei jookse nö sirgelt / võrdselt mõlema jala peale astudes - aga trenni tehes kipub ka parem jalg pingesse minema samast kohast.
Edasine oli täitsa selline ok. Mõtlesin, et üritan 6nda TPni kindlasti pundis vastu pidada ehk umbes 30nda kilomeetrini ja siis vaatab, mis saab. Kui jõudu on, kannatan veel, kui pole annan tempos järgi.
Tegelikkus oli aga see, et olin sunnitud tempos järgi andma juba 5nda TP järel - seltskond läks kähku sealt läbi ja tekkis vahe ning rammu seda vahet kinni võtta enam polnud või vähemalt ma ei soovinud kõigest hingest punnitada.
Mõned kilomeetrid hiljem ja enne 30ndat km-i läks aga raskeks - reielihased muutusid kangeks ning järjest enam hakkasid segama ja valu tegema ka õlad.
Mõlemal juhul põhjus üks - jahe ilm.
Olin küll enne pannud põlvedele ja küünarnukkidele soojendavat kreemi peale ning need kohad ka ei hakanud valutama aga reied ja õlad jäid kreemist ilma ning tulemus oli valus.
Kusjuures terve jooksu ei tekkinud probleeme hingamisega või säärelihastega - võib öelda, et kui reied poleks valu tegema hakanud, siis saanuks kindlasti kiiremini joosta.
Kõige parem lihaste lühenemise näide oli 2 km-i enne lõppu olnud Toomemäe tõus, mille läksin mõnusa rahuliku jooksu sammuga üles, samas kui kõrval inimesed kõndsid. Kõik oli tore aga pärast oli vaja ka mäest alla tulla ja see alla tulemini, jala sirutamine, oli kordades raskem ja seal läksid jälle paar jooksjat minust mööda.
Muud nagu polegi lisada - lõpp oli paras kannatamine aga viimasel 200 meetril suutsin veel isegi kiiremaid samme teha. Eesmärgiks võetud 3:30 tempos olemine kuniks jõudu, toimis. Loomulikult oleks tahtnud seal kauem vastu pidada aga eks siis järgmisel korral. Hasart proovida joosta 3:30 alla, võibolla isegi 3:15 kanti muutus veel suuremaks kui ta varem oli :).
Samas tuleb mainida, et eelmist maratoni aega sai parandatud umbes tunniga, seega võiks ju samas rütmist jätkata :).
Tellimine:
Postitused (Atom)