Pühapäev, 3. aprill 2016

39:58

Need numbrid märgivad tänasest uut 10 km jooksu rekordit.

Aga nüüd paar sõna, kuidas peaaegu poleks alla 40 minuti jooksnud.

Täna käisin teistkoda Haapsalu maanteejooksul. Distantsiks 10 km'i, ametlikult mõõdetud ja tulemused jooksult rahvusvahelise edetabeli kõlblikud. Seega kõik nii nagu peab.

Start anti Haapsalu staadionilt ja kõikse pealt ootas meid ees umbes 1,5 ringi staadionil ja siis minek Mulla tänavale, sealt edasi Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla teele kuni Valgevälja teele, kuhu tuli vasak pööre.
Selle pöördeni olin klubikaaslase sabas aga hetked enne pööret oli ta pisut tempot tõstnud ja endal vaatasin, et pulss äkki läheb liiga üles ning lasin väikse vahe sisse.
Mõni hetk ikka üritasin vahet tagasi teha aga väga suurt kiirendust ei julenud ettevõtta ning nii klubikaaslane sinna ette ka lõpuks jäi.

Valgevälja teel oli tuul tagant ja enesetunne normaalne, isegi palav hakkas. Jalad küll andsid endast tunda - nimelt läksin jooksma lühikese püksiga aga soojenduskreemi jalgadele ei pannud ja tundus, et ilm oli tsipa liiga jahe veel, et sedasi hästi joosta - aga kuna mitu tuttavat selga oli ees, siis ikka punnitasin.

Endalegi üllatusena panin kusagil 4nda kilomeetri posti paiku tähele, et kell näitab aega 15 minutit ja mõned sekundid peale. Eesmärk joosta kogu jooks alla 40 minuti tundus enam kui kena olema.

5nda kilomeetri sildist mööda lipates näitas kell umbes 19 minutit ja elu tundus lille moodi. Teadsin, et olemine peab väga halvaks minema, et 40 minuti piiri ei lööks.

Ääremärkusena võib lisada, et kell lõi kilomeetriaegu pidevalt hiljem kinni aga no varem ka juhtunud ju, et GPS valetab ja võtsin seda nii ka sel korral.

Kui me Valgevälja teelt lõpuks Haapsalu-Laiküla teele / Lihula maanteele keerasime, siis ootas meid ees tuul, mis nüüd puhus juba vastu. See tegi jooksu ikka päris raskeks ja kahjuks polnud ka kellegagi koos joosta. Varasemad seljad olid ikka ees ja ikka sama kaugel kui varem - polnud suurt kiirendust teinud ja vaikselt ka järgi ei jõudnud. Pealegi tundus kilomeetripostidest möödudes, et varem kätte võidetud 1 minutit varuaega on jätkuvalt alles ja see andis mõnusa kindlustunde.

Kusagil 8nda kilomeetri paiku jõudis kõrvale / tuli ette veel üks klubi kaaslane. Haakisin talle sappa, et pisut hõlpsam oleks vastu tuult lipata ja oli ka. Kuid pisut enne 9ndat kilomeetrit tundsin, et tempo on vähe ülejõu käiv ning kuna finish oli juba lähedal ja terve minuti varuaega ka taskus olemas, siis ei näinud põhjust hambad ristis kaasa tormata.

Asjad võtsid aga äkitselt väga ebameeldiva ja üllatava pöörde. Nimelt 9ndale kilomeetrile jõudes näitas kell aega üle 36 minuti, ees aga ootas veel viaduktile tõus ja enamus kilomeetrist tuli vastu tuult joosta - nüüd jälle üksi.

Mis oli siis juhtunud?
Nagu selgus lihtne tõsiasi, et korraldaja poolt maha pandud kilomeetrimärgid olid mingis hetkes läinud nihkesse, umbes 200 meetriga - võimalik, et nihkes oli vaid üks märk ja edasi juba kõik olid paigas aga see 200 meetrit miinust käis kaasas kuni 9nda kilomeetrini, kus siis varasem minut eduaega oli asendunud kaotussekunditeks.

Üks kord, kui ma otsustasin, et ei usalda oma kella vaid usaldan korraldaja poolseid märke, läksid asjad nihu.
Ei saa öelda, et ma oleks selle minuti muidu rajal ära jooksnud, vaevalt. Aga kindlasti oleksin ma suutnud ennast enam sundida kasvõi klubikaaslase sabas olema, teadnud sellistest asjade seisust.

Igatahes üritasin võimalikult kiiresti mäest üles saada ja siis edasi kapata nii palju kui jaksan. Treener oli umbes 200 või pisut enam meetrit finishist ja ütles, et peaks alla 40 minuti tulema küll, kuna sellest kohast olla kiiremad läinud umbes minutiga lõpuni.
Loomulikult polnud ma lõpus nii kiire kui kiiremad aga umbes minuti ja 10 sekundiga ma üle joone jõudsin ja kellalt vaatas vastu 39:58. Protokolli kanti 39:59 lausa - ju siis kümnendikud ümardati ää.
Kusjuures kell näitas täpselt 10 km'i distantsiks.

Rahul, et lõpuks sai see maagiline piir alistatud. Sügisel on Pärnus Kahe silla jooksul järjekordne 10 km'i kavas. Kuigi rada pisut teine, peetakse toda rada seal väga kiireks. Seega loodetavasti suudan seal juba kindlalt alla 40 minuti joosta ja tulevikus saabki see pigem tavaliseks.


Mida õpetlikku siit kaasa võtta?
Võitle alati lõpuni, ka siis kui tundub, et oled eesmärkidega kenasti mäel, kunagi ei tea, kus tagasilöök võib tulla.
Sel korral läks mul õnneks ja üks väike eesmärk sai täidetud. Järgmine kord aga tuleb veelgi julgemalt joosta ning arvestades asjaolu, et ma ei suuda suhteliselt kõrget tempot kaua hoida, tuleb 10 km'i jooksul alustada veelgi kiiremini ja julgemalt. Täna oli 5 km'i aeg (kella järgi) umbes 19:38, järgmisel korral tuleb 5 km'i punkti jõuda 18:40'ga - teine pool on ja läheb raskeks nii ehk naa.