Jooks tehtud, tuju hea.
Aeg 1:02:20, koht 200 (vähemalt esialgu, hiljem vaatasin oli 199).
Aeg siis tsipa aeglasem kui oleks soovinud aga no see polnd ka see võistlus, kus pidanuks maksimaalset tulemust näitama.
Kui leida põhjusi, miks aeg on/oli selline nagu ta oli, siis eks põhiline põhjus oli endas - enne võistlust tundus, et aega küll, jokutasin ning tulemuseks oli asjaolu, et starti sain paar minutit enne lähet. Loomulikult sain plattsi võtta viimasesse ritta. Mõned tagasihoidlikumad olid vaid taga.
50 sekundit läks umbes, et stardi jooneni jõuda, lisaks veel 30 või enam sekundit, et üldse jooksu moodi asja tegema hakata. Siis asusin mööda muru rahulikult oma kohta parandama.
Nii ta läks, et esimene kilomeeter tuli umbes 5:40'ga, kolmas kilomeeter, mille sisse jäi paari takistuse ületamist ja korraks ka täitsa seisma jäämine tuli ajaga umbes 5:10.
Sinna see alla tunni jooks jäigi.
Ülejäänud kilomeetrid läbisin umbes 4:05 - 4:10 vahemikus. Lõpus, kus olid künkad, seal langes tempo 4:30 kanti. Eks päris lõpus enam maksimaalselt ei pingutanud ka, kuna teada oli, et alla tunni aega ei tule ja no pole vahet, kas koht või paar kõrgemal või mitte. Selles kohas võisteldes ei oma see mitte mingit tähtsust.
Meele tegi hääks asjaolu, et pidevalt oli selline tunne - vajadusel võiks juurde panna. Päris mõnus on joosta, kui tunned, et tempo pole maksimum ja väike varu on olemas, samas liigud teistest pidevalt mööda :).
Kodust läksin jooksule jala - kõnd ja jooks vaheldumisi. Nii sain soojenduseks kokku pea 40 minutit :). Tagasi tulin peaaegu sarnaselt - Veejaama töötaja viskas autoga umbes 2,5 kilomeetri peale ära, sealt alates siis omal jalal.
Enesetunne hiljem oli selline nagu polekski jooksmas käinud - veel üks hea viide, et vorm liigub üles mäge ning tänane pingutus oli mõistlikult raske.
Homme plaanis väike sörk. Järgmisel nädalal peaks ennast Täppsportlaste trenni vedama - sai siin natukene maad kuulatud ja tekkis idee, et kaua ma siin põlve pääl nokitsen. Lähen parem ja uurin targematelt, mida ja kuidas teha - meeldib see jooksmine kohe noh.
pühapäev, 31. august 2014
reede, 29. august 2014
August lõppemas
Hakkabki august läbi saama ning järgmine maraton tuleb järjest lähemale ning lähemale. Eks viimast ole ka treeningutest näha - lähevad järjest kiiremaks ja intensiivsemaks. Nädala treeningmaht on ka langemas, nii need asjad käivad.
Homme võtan siis jalge alla tiiru ümber Ülemiste järve. Järgmise nädala lõpetan Pärnus tiiruga üle kahe silla ning nädal hiljem astun üle mitme aasta üles SEB jooksul, poolmaratoni distantsil.
SEB jooks saab ses mõttes huvitav olema, et kuna ma pole aastaid käinud siis stardinumber on kusagil taga. Seega võib soovitud tempos liikumine olla päris keeruline, kuid eks näis, mis seal saab. Vähemalt ei osale 10 km'i jooksul, kus lõpust alustades on enam kui 10 000 osavõtjat ees ning sisuliselt jõuad Viru ringini hetkel, mil esimene juba lõpetab oma jooksu :).
Aga käesolev nädal on olnud veel täitsa trennide rohke.
Esmaspäeval kerge 45 minutit, teisipäeval Järve metsas tunnike. Kolmapäeval korraldati tööl spordipäev või õhtu, mille raames oli võimalik heita ketast, sh saada Gerd Kanterilt näpunäiteid. Lisaks oli kavas 1500 meetri jooks ning kõrgushüpe.
Läksin ise vähe varem kohale ning tegin alguses väikse trenni - soojendus + 10x200 m @ 2:50 min/km. Nendest lõikudest võib meelde jätta, et järgmine kord võiks tempo 10 sek/km kiirema planeerida. Praegu oli seda va jõukest mõnuga ning päris mitme lõigu puhul oli probleem pigem liiga kõrge tempo.
Algselt plaanisin kaks korda sellist lõigu seeriat teha aga vasakul sääremarjal on mingi punkt valus, mis kiirel jooksul ei häirigi aga just rahulikul ning kuna ka kettaheide oli juba alanud siis otsustasin teise seeria ära jätta. Pealegi hiljem sai juba terve 1500 ühtlases tempos läbitud.
Ketta heitsin proovimise mõttes ära, sain napp 20 meetrit (ei midagi ütlev tulemus). Siis natukene ootamist ja seejärel 1500 meetrit. Mõtlesin, et no selline 6 minutit aeg oleks ok. Samas ei olnd plaanis väga venima ka jääda. Võtsin ühe kaasvõistleja sappa ja nii me kulgesime. Mingi hetk ta lasi tempo alla aga õnnestus saada uus jänes. Lõpusirgel kiirendasin jänesest mööda aga tagant tulid kaks veel kõvema spurdiga tüüpi. Nii juhtuski, et 0,3 sekundi sees olime lõpuks kolmekesi koos. Mina sel korral kolmest viimane. Lõplik koht vist 7 ning aeg 5:20.
Positiivne on see, et tegelikult võinuks ka kiiremini alustada ja küll oleks lõpuni ära kestnud aga kahjuks siis sai valitud alguses vale jänes ning hiljem ei pidanud otstarbekaks saja meetrist spurti teostada.
Kõrgushüppest sel korral loobusin aga küll ma teinekord selle ka ette võtan. Igatahes korraldajad olid rõõmsad, et nii palju osalejaid tuli ja juba peeti plaani, et järgmisel aastal võiks kümnevõistluse korraldada või siis mõne muu sarnase mitmevõistluse (äkki 10 ala liiga palju).
Eile tegin jälle tunnikese rahulikus tempos Järve metsas ning nüüd siis ootan homset, et Ülemiste järvele tiir peale teha.
Plaan on lihtne, st oleksin rõõmus kui saaks aja alla tunni. Kas see ka õnnestub, eks näis. 14 km'i vajalikus tempos ära kesta on midagi muud kui 5 km'i samas tempos lasta. Kuid, kõik võib juhtuda :).
Homme võtan siis jalge alla tiiru ümber Ülemiste järve. Järgmise nädala lõpetan Pärnus tiiruga üle kahe silla ning nädal hiljem astun üle mitme aasta üles SEB jooksul, poolmaratoni distantsil.
SEB jooks saab ses mõttes huvitav olema, et kuna ma pole aastaid käinud siis stardinumber on kusagil taga. Seega võib soovitud tempos liikumine olla päris keeruline, kuid eks näis, mis seal saab. Vähemalt ei osale 10 km'i jooksul, kus lõpust alustades on enam kui 10 000 osavõtjat ees ning sisuliselt jõuad Viru ringini hetkel, mil esimene juba lõpetab oma jooksu :).
Aga käesolev nädal on olnud veel täitsa trennide rohke.
Esmaspäeval kerge 45 minutit, teisipäeval Järve metsas tunnike. Kolmapäeval korraldati tööl spordipäev või õhtu, mille raames oli võimalik heita ketast, sh saada Gerd Kanterilt näpunäiteid. Lisaks oli kavas 1500 meetri jooks ning kõrgushüpe.
Läksin ise vähe varem kohale ning tegin alguses väikse trenni - soojendus + 10x200 m @ 2:50 min/km. Nendest lõikudest võib meelde jätta, et järgmine kord võiks tempo 10 sek/km kiirema planeerida. Praegu oli seda va jõukest mõnuga ning päris mitme lõigu puhul oli probleem pigem liiga kõrge tempo.
Algselt plaanisin kaks korda sellist lõigu seeriat teha aga vasakul sääremarjal on mingi punkt valus, mis kiirel jooksul ei häirigi aga just rahulikul ning kuna ka kettaheide oli juba alanud siis otsustasin teise seeria ära jätta. Pealegi hiljem sai juba terve 1500 ühtlases tempos läbitud.
Ketta heitsin proovimise mõttes ära, sain napp 20 meetrit (ei midagi ütlev tulemus). Siis natukene ootamist ja seejärel 1500 meetrit. Mõtlesin, et no selline 6 minutit aeg oleks ok. Samas ei olnd plaanis väga venima ka jääda. Võtsin ühe kaasvõistleja sappa ja nii me kulgesime. Mingi hetk ta lasi tempo alla aga õnnestus saada uus jänes. Lõpusirgel kiirendasin jänesest mööda aga tagant tulid kaks veel kõvema spurdiga tüüpi. Nii juhtuski, et 0,3 sekundi sees olime lõpuks kolmekesi koos. Mina sel korral kolmest viimane. Lõplik koht vist 7 ning aeg 5:20.
Positiivne on see, et tegelikult võinuks ka kiiremini alustada ja küll oleks lõpuni ära kestnud aga kahjuks siis sai valitud alguses vale jänes ning hiljem ei pidanud otstarbekaks saja meetrist spurti teostada.
Kõrgushüppest sel korral loobusin aga küll ma teinekord selle ka ette võtan. Igatahes korraldajad olid rõõmsad, et nii palju osalejaid tuli ja juba peeti plaani, et järgmisel aastal võiks kümnevõistluse korraldada või siis mõne muu sarnase mitmevõistluse (äkki 10 ala liiga palju).
Eile tegin jälle tunnikese rahulikus tempos Järve metsas ning nüüd siis ootan homset, et Ülemiste järvele tiir peale teha.
Plaan on lihtne, st oleksin rõõmus kui saaks aja alla tunni. Kas see ka õnnestub, eks näis. 14 km'i vajalikus tempos ära kesta on midagi muud kui 5 km'i samas tempos lasta. Kuid, kõik võib juhtuda :).
pühapäev, 24. august 2014
Vaheldust
Pärast viimast kirjutist pole väga palju uut ja huvitavat sündinud aga mõned asjad siiski.
Järgmine nädal siis muude asjade hulgas ümber Ülimiste järve jooks.
- Kõvasti sai ehitatud. Pidev asjade üles-alla tõstmine, lisaks siis püsti-kükki jne. Kui ikka selliselt 8 või enam tundi päevas toimetada, siis päris muheda koormuse saab kokkuvõttes. Õnneks polnud viimasel ajal enam nii palav kui Juulis, kus vesi lahmas täiega.
- Osalesin veel kahel Aastajooksu etapil, mõlemad 5 km-i. Ühel juhul sai jälle mõned sekundid peale 20 minuti joostud. Kusjuures sedakorda olin sunnitud pärast 3 km'i läbimist korraks seisma jääma. Ilm oli tol päeval palav ja metsa all eriti lämbe. Samuti sai kaasa mindud 19 minuti meestega. Ju lihtsalt liiga suur amps tolleks korraks.
Nädal hiljem tekkis idee - minna jooksuga starti, teha 5 km'i ära ja siis jooksuga tagasi. Tähendas see siis seda, et umbes 13,5 km'i soojenduseks ja teine samapalju lõdvestuseks. Aastajooksu ennast võtsin kergelt, plaanisin koos sõbraga joosta aga umbes 2,5 km'i enne lõppu tundus selline 4:40 tempo liiga aeglane ning lisasin tempot. Viimane kilomeeter tuli veel kenad 4:00 tempos. "Lõdvestusjooks" oli lõpus päris raske juba aga paar purki coca-colat ja kannatas joosta küll. - Käisin osalesin samuti kahel jooksuüritusel Ettevõtete suvemängudel. Laupäeval meremiil, mis ei läinud väga hästi. Alguses hoidsin tagasi, kartes ennast läbi põletada aga no lõpuga enam palju ei suutnud muuta.
Pühapäeval oli kavas krossijooks - distants 1 km'i, künklikul männimetsa alusel teel. Enne starti mõtlesin ajale 3:40 või 3:45, tegelikult oli number 3:20. Distants oli küll tsipa vähem kui kilomeeter aga mitte palju, seega kilomeetri aeg võis olla selline 3:22 või nii. Päris rahul olin selle jooksuga. - Eelmise nädalaga sai olesklemine Pärnus läbi ja seega naasesin tavapärasesse rütmi. Esmaspäeval ja kolmapäeval tegin kerged tunnised jooksud Järve metsas ja peale pooltunnikest süvalihaste harjutusi. Kuna teisipäeval enam Aastajooksul osaleda ei saanud siis tegin kodu juures 3+4 km'i tempokamalt (keskmiselt 4:17 ja 4:27 min/km tempos). Kuna järgisin pulssi, mitte tempot ja kohati oli väga tuuline, siis kindlasti mõjutas see ka tempot aga kuna mõtete järgi plaanisin 4:30 tempos likumist (mõlema lõigu puhul), siis jäin rahule.
- Reedel sai staadionil lõigutatud. Seda korda olin targem ja jooksin üht- ja teistpidi. Lõigud ise olid sellised - 200 tempos, 200 kergelt, 300 tempos, 300 kergelt, 400 tempos, 400 kergelt - nii 3 korda järjest siis 2 minutit kergelt ja uuesti sarnane kolmene seeria.
Raske ta oli ja kahjuks ei suutnud ühtlast tempot kiiretel lõikudel hoida aga eks tuleb ennast siis parandada. - Laupäeval sai aga vahelduse mõttes rattaga sõidetud. Esialgne plaan oli ilus ja tore, sõidu ajal asjad enam nii toredad ei olnud aga noh täna pole nagu enam midagi viga.
Nimelt osalesin Fakto Auto Rahvaralli pikal distantsil, 111 km'i. Viimati sai maanteerattaga ja pikemat otsa sõidetud Aprillis, seega oli ühtteist jõkke juba voolanud. Võtsin teadlikult Tervisespordi gruppi ja kuni kaks tundi oli täitsa ok, kuid siis läks tõsiseks kannatamiseks ning kusagil kui 2:40 oli sõidetud lasin jala sirgu.
Jäin paaril korral seisma, üritasin jalgu puhata aga egas eriti midagi paremaks läinud. Reied tulitasid ja tunne oli nagu sõidaks pidevalt mäkke, kordagi ei tekkinud kerguse hetke lihastes. Eks rasketel hetkedel mõtlesin, et võinuks ju geeli või magneesiumi kaasa võtta, äkki olnuks kergem või pidanuks pundis vasta. Aa, mis see tagantjärgi tarkus ikka annab.
Surin ja kannatasin kuniks pärast Jürit üks härra tuli järgi ja ütles, et läheb-läheb. Tol hetkel siis mõtlesin, et krt kaua ma siin suren. Vahetasin hammasratta eest suurele ja hakkasin vajutama. Jäänd polnd ju enam palju - mingi napp 7 km'i vast. Parem kiiresti see jama ära lõpetada kui veel ekstra minuteid kannatada. Nii ta läkski, et tulin koos sama tüübiga lõpuni ja tegime veel ilusa grupipildi ka finishis :).
Aeg 4:08, koht päris lõpus.
Järgmine nädal siis muude asjade hulgas ümber Ülimiste järve jooks.
laupäev, 2. august 2014
No mis nüüd?
Käesolev nädal on olnud rahulik, st teisipäeval käisin jooksin 5 km'i ehk oli Aastajooksu järjekordne etapp, muid võistlusi sel nädalal ei ole. Samas olen siin peaaegu igapäev 3-8 tundi ehitustöödega tegelenud. Mõtled küll, et mis see ikka siis on aga pidevalt kükki-püsti-kükki-püsti jne. Ehk siis jalad on päris muhedalt läbi võtnud see ehitamine.
Aga Aastajooksu võistlus läks nii, et nüüd ei teagi, mida edasi teha.
Nimelt oli plaan, et umbes paari nädala pärast jooksen tolle 5 km'i 20 minutiga läbi. Tegelikkuses aga õnnestus esimesel korral saada ajaks 20:10. Mis nüüd siis peale hakata?
Protokolli sirvides jäi silma, et egas vist kellegi teisega kui ise endaga võistelda pole, kuna sel korral kaotsin eesolijale umbes 24 sekundit ning veel eespool olijale kaotasin juba 50 sekundit. Eks päevad on erinevad aga võibolla see 25 sekundit suudaks kärpida, enamasse väga ei usu.
Ahjaa, jooks ise oli päris raske. Sai alustatud tsipa liiga kiiresti. Peabki mõtlema, kas järgmine kord teha sama, ehk alustada nõnna kiiresti või hoopis üritada ühtlasemat jooksu. Kiire alguse pluss on see, et vähemalt ei saa pärast öelda, et midagi rajale jäi :), samas ei pruugi see tuua parimat tulemust. 5 km'i ise on aga piisavalt lühike, et üks hetk võib selle kiire alguse ka ära kesta ja siis oledki astme võrra parem (Nagu Veerpalu ja Mae kunagi :)).
Eks mõne päeva pärast saab jälle katsetama minna.
Muu nädal on jooksmiste mõttes suhteliselt rahulik olnud. Eile küll käisin ennast piinamas ehk väike soojendus ja siis 10 km'i Niidupargis. Mõnusalt mägine koht, kus sai umbes 1,3 - 1,4 km'isel ringil tiirutatud. Umbes 500 meetri jagu võis ringi peale tulla sellist laugemat rada, ülejäänu koosnes suurematest või väiksematest mägedest.
Igatahes kui too 10 km'i tehtud sai, siis püksid lirtsusid higist - nagu oleks vette kukkunud. Vastikult raske oli aga kui juba pulsi korda sai, siis tekkis rahulolu tunne - tehtud.
Muud põnevat polegi sel nädalal olnud ja järgmine nädal ka ei tule. Ülejärgmisel nädalal vean sammud Ettevõtete sportimise üritusele, seal kavas paaril jooksul osaleda. Algselt olid plaanid suuremad aga muu elu segab ja nii jäi plaani vaid kaks lühikest sutsakat.
Rakverre mõtlesin ka korra minna, ööjooksule, aga vist tuleb liiga palju sõitmist ehk jätab asja ära.
Aga Aastajooksu võistlus läks nii, et nüüd ei teagi, mida edasi teha.
Nimelt oli plaan, et umbes paari nädala pärast jooksen tolle 5 km'i 20 minutiga läbi. Tegelikkuses aga õnnestus esimesel korral saada ajaks 20:10. Mis nüüd siis peale hakata?
Protokolli sirvides jäi silma, et egas vist kellegi teisega kui ise endaga võistelda pole, kuna sel korral kaotsin eesolijale umbes 24 sekundit ning veel eespool olijale kaotasin juba 50 sekundit. Eks päevad on erinevad aga võibolla see 25 sekundit suudaks kärpida, enamasse väga ei usu.
Ahjaa, jooks ise oli päris raske. Sai alustatud tsipa liiga kiiresti. Peabki mõtlema, kas järgmine kord teha sama, ehk alustada nõnna kiiresti või hoopis üritada ühtlasemat jooksu. Kiire alguse pluss on see, et vähemalt ei saa pärast öelda, et midagi rajale jäi :), samas ei pruugi see tuua parimat tulemust. 5 km'i ise on aga piisavalt lühike, et üks hetk võib selle kiire alguse ka ära kesta ja siis oledki astme võrra parem (Nagu Veerpalu ja Mae kunagi :)).
Eks mõne päeva pärast saab jälle katsetama minna.
Muu nädal on jooksmiste mõttes suhteliselt rahulik olnud. Eile küll käisin ennast piinamas ehk väike soojendus ja siis 10 km'i Niidupargis. Mõnusalt mägine koht, kus sai umbes 1,3 - 1,4 km'isel ringil tiirutatud. Umbes 500 meetri jagu võis ringi peale tulla sellist laugemat rada, ülejäänu koosnes suurematest või väiksematest mägedest.
Igatahes kui too 10 km'i tehtud sai, siis püksid lirtsusid higist - nagu oleks vette kukkunud. Vastikult raske oli aga kui juba pulsi korda sai, siis tekkis rahulolu tunne - tehtud.
Muud põnevat polegi sel nädalal olnud ja järgmine nädal ka ei tule. Ülejärgmisel nädalal vean sammud Ettevõtete sportimise üritusele, seal kavas paaril jooksul osaleda. Algselt olid plaanid suuremad aga muu elu segab ja nii jäi plaani vaid kaks lühikest sutsakat.
Rakverre mõtlesin ka korra minna, ööjooksule, aga vist tuleb liiga palju sõitmist ehk jätab asja ära.
esmaspäev, 28. juuli 2014
Aastajooksud
Olen nüüd kokku 3'l Aastajooksu etapil käinud.
Kõikse pealt Meremiili jooks - aeg 7:12,6, koht 17.
Jooks ei olnud kerge, sellisteks poolpikkadeks sutsakateks peab valmistuma ja neid tuleb osata joosta. Viimases lõpus olid jalad pehmed aga samas ei olnud seis selline nagu ühel sõbral, kes pikutas minutit kümme ja "nautis" loodust. No ei oska nii kapsaks ennast joosta.
Nädal hiljem oli kavas juba tsipa pikem distants 3 km jooks - aeg 10:04,2, koht 12
Olgu ääremärkusena kohe öeldud, et tegelik distants oli umbes 500 meetrit lühem. Seega kahjuks päris nii kiire poiss veel ei ole, et suudaks 3 km'i sellise hooga läbida :).
Aga jooks ise oli mõnusalt raske - alguses tuul vastu, tagasi tulles siis õnneks aitas tuul vähe edasi. Kui muidu saab joosta kõvemal liival siis lõpp, umbes 50 meetrit, tuli joosta pehmes liivas. Jooksu ajal seljataha ei vaadanud ja kuna samme polnud kuulda siis arvasin, et tulen uhkes üksinduses lõpuni. Kui pehmele liivale pöörates kuulsin ergutamist tagant tulevale kaasvõistlejale, siis oli juba hilja kiirendada. Jalg parajalt pehme ja liivas kinni. Nii tuligi üks koht lõpuga ära anda.
Kui see kõrvale jätta, siis pingutus oli asjalik ja mõnus. Väga raske ei olnud aga äärmisest kergusest ei saa ka pajatada :)
Möödunud nädalal oli jällegi 3 km jooks - aeg umbes 12 minutit, koht teadmata (ametlikud tulemused tulevad homme, aga arvan, et koht kusagil 15 kandis).
Sel korral oli pöördepunkt kaugemale veetud ja 3 km'i tuli kenasti täis. Kuna jooksule eelnenud nädalavahetuse Vooremäe 1000+ oli veel selgelt organismuses, siis läksin jooksma plaaniga - kergelt. Lisaks oli sel korral tuul minnes tagant ja tulles vastu.
Enesele üllatuseks olin esimestega vahetus kontaktis täitsa kaua ning tavapärased konkurendid polnud ka väga eest ära saand. Aeglasemalt väga ei näinud põhjust joosta, nii ma siis omas tempos kulgesin.
Pöördepunktis lasin kaasvõistleja mööda, et kasutada ära tuule varju. Mõned sajad meetrid sai ka nii joostud aga seejärel too võistleja kiirendas meist napp 50-70 meetrit ees olevale jooksjale järgi. Magasin kiirenduse maha ning seejärel ei tihkand järgi kohe tõmmata, eeldades, et küll nad koos eest ära kihutavad.
Läks aga nii, et ma jooksin üksi sama kiiresti kui kaks eesvõistlejat, ehk siis kulutasin oluliselt rohkem jõudu kui üks väike spurt ja edasi tuules jooksmine oleks kulutanud. Lõpus nad küll asusid spurtima ja kihutama aga noh kilomeetri jagu oleks saanud jõudu säästa ikkagi.
Sel korral polnud finišisse jõudes püüda kedagit, ka tagant tulnd enam kedagi. Lasin omas tempos rahulikult üle joone.
Üllatav aeg, arvestades tunnet, et saanuks käigu juurde panna. Samuti selget väsimustunnet organismis.
Käesoleval nädalal aga kolib Aastajooks Pärnu rannast Raeküla metsa (samas juba hoiatati, et kui on tuleohtlikud tingimused, mis praegu täitsa on, siis võib jooks hoopis rannaliival ka toimuda) ning distantsiks juba 5 km-i.
Kindlasti mitte homme aga enne kui viimane Aastajooks saab minu poolt sel aastal joostud, on plaan see distants läbida 4 min/km tempos. Ideaalis võiks muidugi veelgi kiirem olla aga las see jääb unistamiseks.
Kõikse pealt Meremiili jooks - aeg 7:12,6, koht 17.
Jooks ei olnud kerge, sellisteks poolpikkadeks sutsakateks peab valmistuma ja neid tuleb osata joosta. Viimases lõpus olid jalad pehmed aga samas ei olnud seis selline nagu ühel sõbral, kes pikutas minutit kümme ja "nautis" loodust. No ei oska nii kapsaks ennast joosta.
Nädal hiljem oli kavas juba tsipa pikem distants 3 km jooks - aeg 10:04,2, koht 12
Olgu ääremärkusena kohe öeldud, et tegelik distants oli umbes 500 meetrit lühem. Seega kahjuks päris nii kiire poiss veel ei ole, et suudaks 3 km'i sellise hooga läbida :).
Aga jooks ise oli mõnusalt raske - alguses tuul vastu, tagasi tulles siis õnneks aitas tuul vähe edasi. Kui muidu saab joosta kõvemal liival siis lõpp, umbes 50 meetrit, tuli joosta pehmes liivas. Jooksu ajal seljataha ei vaadanud ja kuna samme polnud kuulda siis arvasin, et tulen uhkes üksinduses lõpuni. Kui pehmele liivale pöörates kuulsin ergutamist tagant tulevale kaasvõistlejale, siis oli juba hilja kiirendada. Jalg parajalt pehme ja liivas kinni. Nii tuligi üks koht lõpuga ära anda.
Kui see kõrvale jätta, siis pingutus oli asjalik ja mõnus. Väga raske ei olnud aga äärmisest kergusest ei saa ka pajatada :)
Möödunud nädalal oli jällegi 3 km jooks - aeg umbes 12 minutit, koht teadmata (ametlikud tulemused tulevad homme, aga arvan, et koht kusagil 15 kandis).
Sel korral oli pöördepunkt kaugemale veetud ja 3 km'i tuli kenasti täis. Kuna jooksule eelnenud nädalavahetuse Vooremäe 1000+ oli veel selgelt organismuses, siis läksin jooksma plaaniga - kergelt. Lisaks oli sel korral tuul minnes tagant ja tulles vastu.
Enesele üllatuseks olin esimestega vahetus kontaktis täitsa kaua ning tavapärased konkurendid polnud ka väga eest ära saand. Aeglasemalt väga ei näinud põhjust joosta, nii ma siis omas tempos kulgesin.
Pöördepunktis lasin kaasvõistleja mööda, et kasutada ära tuule varju. Mõned sajad meetrid sai ka nii joostud aga seejärel too võistleja kiirendas meist napp 50-70 meetrit ees olevale jooksjale järgi. Magasin kiirenduse maha ning seejärel ei tihkand järgi kohe tõmmata, eeldades, et küll nad koos eest ära kihutavad.
Läks aga nii, et ma jooksin üksi sama kiiresti kui kaks eesvõistlejat, ehk siis kulutasin oluliselt rohkem jõudu kui üks väike spurt ja edasi tuules jooksmine oleks kulutanud. Lõpus nad küll asusid spurtima ja kihutama aga noh kilomeetri jagu oleks saanud jõudu säästa ikkagi.
Sel korral polnud finišisse jõudes püüda kedagit, ka tagant tulnd enam kedagi. Lasin omas tempos rahulikult üle joone.
Üllatav aeg, arvestades tunnet, et saanuks käigu juurde panna. Samuti selget väsimustunnet organismis.
Käesoleval nädalal aga kolib Aastajooks Pärnu rannast Raeküla metsa (samas juba hoiatati, et kui on tuleohtlikud tingimused, mis praegu täitsa on, siis võib jooks hoopis rannaliival ka toimuda) ning distantsiks juba 5 km-i.
Kindlasti mitte homme aga enne kui viimane Aastajooks saab minu poolt sel aastal joostud, on plaan see distants läbida 4 min/km tempos. Ideaalis võiks muidugi veelgi kiirem olla aga las see jääb unistamiseks.
esmaspäev, 21. juuli 2014
Vooremäe 1000+
Nagu sai viimati mainitud, viib teekond nädalavahetusel Tartusse, osalema esmakordselt toimuval Vooremäe 1000+ nime kandval üritusel.
Nime lahti seletades tähendab see, et joostes tuleb läbida tuhat või enam tõusumeetrit - korraldajad võtsid kohustuseks tagada minimaalselt 1000 tõusu meetri olemasolu, kui oli rohkem, siis oli rohkem :). Selleks, et need tõusumeetrit kätte saada oli maha "joonistatud" 16 km'ine ring, mida tuli kaks korda läbida (ääre märkusena võib lisada, mul GPS näitas võistluse lõpuks natukene alla 35 km'i ehk ringi pikkus oli 17 km'i ja peale ning läbitud sai natukene enam kui 1100 tõusumeetrit).
"Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud" ehk oleks ma teand, et see võistlus nii hull on, ma poleks kohale läinudki :).
Kui tavaliselt käib võistluse ajal ikka korra peast läbi mõte - no miks ma võistlema tulin - siis sel korral käis peast läbi vähemalt korda 3 mõte - kõik, aitab. Kuna rada oli sigri-migri, siis ei saand ka kergelt rajalt maha astuda. No ja nii vedasin ennast mööda trassi edasi. Umbes 4 kilomeetrit enne lõppu kui olin jälle võistluskeskusse jõudnud oli kindel plaan - tossud jalast ja kõik. Aga kui kuulsin, et vaid 5 või 6 osavõtjat oli selleks ajaks lõpetanud ja raja kõrval olnud ütlesid, et kõigil on raske ja surevad, siis vedasin ennast ka viimasele jupile.
Tulles nüüd tagasi võistluse alguse juurde, siis plaan oli võtta järsemad tõusud kõndides, laskumised joostes. Lauget maad pärast mõningast jooksmist ei oodanudki, kuigi ka seda tuli.
Esialgu oligi kõik ilus ja suutsin plaanist ka kenasti kinni hoida. Et võistlus liiga kerge ei tunduks, tegi ilm asja veelgi "lõbusamaks". Nii juhtuski, et olemine oli äärmiselt märg ning seetõttu hakkasin tundma taldade all põletavat valu. Sokid olid hõõruma hakanud ning see tähendas, et ka alla mäge jooksmine muutus raskeks. Ei saanud väga pikki samme kasutada ja seega ei saanud lasta loodusel ennast mäest alla "sikutada".
Liikusin siis mäest alla vähe lühemate sammudega aga ikkagi joostes. Jõudes paaril kohal ka laugele rajale märkasin ootamatult, et liigun tempos alla 5 min/km kohta. Kusjuures selles tempos liikumine tundus olema aeglane ja enda selgelt tagasihoidmine.
Asjad ei olnud veel üldsegi hullud, kuid teise ringi esimese kolmandiku peal tundsin siiski - ei jõua enam. Mäkke liikusin ikka kõndides aga probleem oli just mäest alla jooksmisega ja ka laugematel juppidel tundsin jõu puudust. Igatahes olin sunnitud nii mõnegi laugema tõusu ja alla mäge osa jalutama, et suudaksin taastuda. Õnneks tundub, et mingi baas on ikka olemas ja pärast väikest taastust sai jälle edasi lipata, kuniks järgmise mäeni, mis võttis järjekordselt jõu :).
Viimased 4 kilomeetrit olid õnneks suhteliselt alla mäge ja kerged. Isegi umbes kilomeetrine või pikem lauge osa jäi sinna sisse. Samas teades, et enam pole palju jäänud ning ka teistel raske, see aitas selgelt edasi. Nii suutsin isegi päris viimase mäe joostes võtta - ei tea, kus see jõud tuli :).
Finishis ajaga 4:03:29, läbi kui "Läti raha" aga samas õnnelik, et sellise katsumuse ette võtsin ja lõpuni jõudsin (küll võivad rumalad mõtted ikka peast läbi käia võistluse jooksul).
Meeste arvestuses koht 11, 16 osavõtja seas. Üldarvestuses koht 14, 22 osavõtja seas.
Seega koht polnd kiita, samas seda mõistsin ma juba esimesel ringil, et võistlus ei käi mitte kaasvõistlejatega, mitte ajaga, vaid ainult iseendaga - vähemalt minu jaoks ja sel korral.
Teagi, miks see olemine nii raskeks läks.
Kas põhjuseks oli asjaolu, et pole mägesid jooksnud või hoopis tapsid laskumised jalad ära. Kes teab, mõlemad asjad võivad tõele lähedal olla.
Igatahes, kuigi oli raske, siis mulle see võistlus meeldis. Loodetavasti toimub sarnane asi ka tulevikus ja ka siis saan kohale minna.
Nime lahti seletades tähendab see, et joostes tuleb läbida tuhat või enam tõusumeetrit - korraldajad võtsid kohustuseks tagada minimaalselt 1000 tõusu meetri olemasolu, kui oli rohkem, siis oli rohkem :). Selleks, et need tõusumeetrit kätte saada oli maha "joonistatud" 16 km'ine ring, mida tuli kaks korda läbida (ääre märkusena võib lisada, mul GPS näitas võistluse lõpuks natukene alla 35 km'i ehk ringi pikkus oli 17 km'i ja peale ning läbitud sai natukene enam kui 1100 tõusumeetrit).
"Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud" ehk oleks ma teand, et see võistlus nii hull on, ma poleks kohale läinudki :).
Kui tavaliselt käib võistluse ajal ikka korra peast läbi mõte - no miks ma võistlema tulin - siis sel korral käis peast läbi vähemalt korda 3 mõte - kõik, aitab. Kuna rada oli sigri-migri, siis ei saand ka kergelt rajalt maha astuda. No ja nii vedasin ennast mööda trassi edasi. Umbes 4 kilomeetrit enne lõppu kui olin jälle võistluskeskusse jõudnud oli kindel plaan - tossud jalast ja kõik. Aga kui kuulsin, et vaid 5 või 6 osavõtjat oli selleks ajaks lõpetanud ja raja kõrval olnud ütlesid, et kõigil on raske ja surevad, siis vedasin ennast ka viimasele jupile.
Tulles nüüd tagasi võistluse alguse juurde, siis plaan oli võtta järsemad tõusud kõndides, laskumised joostes. Lauget maad pärast mõningast jooksmist ei oodanudki, kuigi ka seda tuli.
Esialgu oligi kõik ilus ja suutsin plaanist ka kenasti kinni hoida. Et võistlus liiga kerge ei tunduks, tegi ilm asja veelgi "lõbusamaks". Nii juhtuski, et olemine oli äärmiselt märg ning seetõttu hakkasin tundma taldade all põletavat valu. Sokid olid hõõruma hakanud ning see tähendas, et ka alla mäge jooksmine muutus raskeks. Ei saanud väga pikki samme kasutada ja seega ei saanud lasta loodusel ennast mäest alla "sikutada".
Liikusin siis mäest alla vähe lühemate sammudega aga ikkagi joostes. Jõudes paaril kohal ka laugele rajale märkasin ootamatult, et liigun tempos alla 5 min/km kohta. Kusjuures selles tempos liikumine tundus olema aeglane ja enda selgelt tagasihoidmine.
Asjad ei olnud veel üldsegi hullud, kuid teise ringi esimese kolmandiku peal tundsin siiski - ei jõua enam. Mäkke liikusin ikka kõndides aga probleem oli just mäest alla jooksmisega ja ka laugematel juppidel tundsin jõu puudust. Igatahes olin sunnitud nii mõnegi laugema tõusu ja alla mäge osa jalutama, et suudaksin taastuda. Õnneks tundub, et mingi baas on ikka olemas ja pärast väikest taastust sai jälle edasi lipata, kuniks järgmise mäeni, mis võttis järjekordselt jõu :).
Viimased 4 kilomeetrit olid õnneks suhteliselt alla mäge ja kerged. Isegi umbes kilomeetrine või pikem lauge osa jäi sinna sisse. Samas teades, et enam pole palju jäänud ning ka teistel raske, see aitas selgelt edasi. Nii suutsin isegi päris viimase mäe joostes võtta - ei tea, kus see jõud tuli :).
Finishis ajaga 4:03:29, läbi kui "Läti raha" aga samas õnnelik, et sellise katsumuse ette võtsin ja lõpuni jõudsin (küll võivad rumalad mõtted ikka peast läbi käia võistluse jooksul).
Meeste arvestuses koht 11, 16 osavõtja seas. Üldarvestuses koht 14, 22 osavõtja seas.
Seega koht polnd kiita, samas seda mõistsin ma juba esimesel ringil, et võistlus ei käi mitte kaasvõistlejatega, mitte ajaga, vaid ainult iseendaga - vähemalt minu jaoks ja sel korral.
Teagi, miks see olemine nii raskeks läks.
Kas põhjuseks oli asjaolu, et pole mägesid jooksnud või hoopis tapsid laskumised jalad ära. Kes teab, mõlemad asjad võivad tõele lähedal olla.
Igatahes, kuigi oli raske, siis mulle see võistlus meeldis. Loodetavasti toimub sarnane asi ka tulevikus ja ka siis saan kohale minna.
pühapäev, 13. juuli 2014
Nädal möödas
Nädal jälle möödas ja mõned võistlused läbitud.
Teisipäeval käisin juba tradistioonilisel Aastajooksul (traditsioonilisel pärnaka jaoks). Sel korral oli võistlusdistantsiks 1 meremiil (tavapäraselt on 6 korda 1500 meetrit, siis 6 korda 3000 meetrit ja suve lõpuks 6 korda 5000 meetrit).
Nagu pärast jooksu räägiti, siis esimene Meremiili jooks toimus juba aastal 1979. Kuigi ma olen meremiili distantsi ka varem jooksnud siis ei meenu, kas sai seda tehtud sama võistluse raames või mitte.
Distants üks meremiil ehk1852 meetrit on selline tobe distants - sprintida ei saa, rahulikult alustada ka ei saa. Lisaks siis fakt, et jooks toimub rannaliival. Kuigi liiv andis küllaltki kõva jalge aluse, tuli võidelda rannas olevate inimestega, et need ette ei jalutaks. Samuti laste poolt kaevatud aukudega.
Aga ei no, mis seal ikka. Päris esimestega ei julgenud kaasa minna, üritasin alustada mõistlikult ja esimese 200 meetriga ennast "kasti" mitte joosta. Eks ta raske oli aga kannatas joosta küll.
Kokkuvõttes 17's koht ja aeg napid üle 7 minuti.
Boonuseks sain loosiauhinna ka :)
Nädala sees tegin mõned väiksemad trennid ja laupäeval olin umbes kell 8 sadamas, et sõita praamiga Kihnu. Kihnu päevade raames oli toimumas teine Kihnu jooks, distantsiks 11,8 km'i ehk jutu järgi tiir ümber Kihnu. Tiir sai ka tehtud aga mitte kalda äärest, vaid saare keskel.
Rada oli selline 60/40 asflat/kruus. Ilm muutus hommikusest sompusest olekust päiksepaisteliseks ja soojaks. Tuul samas oli tugev, mis tähendas kindlasti vastutuult jooksmise võimalust.
Mõte oli üritada minna esimestega alguses kaasa, samas andsin endale lubaduse - kui esimesed alustavad kiiremini kui 3:50, siis annan tempos järgi ja lippan umbes 4:10 tempos edasi.
Kahjuks olid kohale tulnud spordipoisid ja seega tuligi loobuda esimestega kaasa minekust. Vaatamata sellele üritasin alguses joosta niivõrd kiiresti kui võimalik. Umbes 4 km'i suutsin valitud tempos minna, siis andsin järgi. Lasin tempo 20-30 sekundit kilomeetri peale järgi. Taastusin nii umbes kaks-kolm kilomeetrit ja siis sai juba edasi joostud.
Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis järgi üks konkurent, keda ei osanud kusagilt näha (mõned kilomeetrid varem seljataha vaadates ei paistnud seal kedagi). Otsustasin temaga kaasa minna - see oli hea otsus. Lippasime kenasti sellises 4:10 tempos, kuniks jõudsid kätte viimased meetrid. Tänu vastutuulele otsustasin jääda konkurendi taha ja hüpata sealt nii umbes 100 meetrit enne lõppu välja. Konkurent kiirendas ja kiirendas ning pidevalt kontrollis, kus ma olen. Kahjuks siis kui otsustasin kiirendada oli konkurendil ka veel rammu ja pärast kolme sammu ütlesin, et aitab küll.
Tulemuseks üldarvestuse 12 koht, omas vanuseklassis 9 (pärast kisati isegi nimi välja ja anti diplom - esimest korda selline värk). Aeg 50 minutit 39 sekundit.
Järgmisel nädalal kavas jälle aastajooksul osaleda ja laupäeval sean sammud Vooremäele, seal on ootamas ees omapärane ja vastikult raske jooks - 32 kilomeetrit, mille raames tuleb läbida 1000+ tõusumeetrit. Ratturite seas on Vooremäe 3000+ teada tuntud võistlus. Joosta tuleb õnneks 3 korda vähem :)
Teisipäeval käisin juba tradistioonilisel Aastajooksul (traditsioonilisel pärnaka jaoks). Sel korral oli võistlusdistantsiks 1 meremiil (tavapäraselt on 6 korda 1500 meetrit, siis 6 korda 3000 meetrit ja suve lõpuks 6 korda 5000 meetrit).
Nagu pärast jooksu räägiti, siis esimene Meremiili jooks toimus juba aastal 1979. Kuigi ma olen meremiili distantsi ka varem jooksnud siis ei meenu, kas sai seda tehtud sama võistluse raames või mitte.
Distants üks meremiil ehk1852 meetrit on selline tobe distants - sprintida ei saa, rahulikult alustada ka ei saa. Lisaks siis fakt, et jooks toimub rannaliival. Kuigi liiv andis küllaltki kõva jalge aluse, tuli võidelda rannas olevate inimestega, et need ette ei jalutaks. Samuti laste poolt kaevatud aukudega.
Aga ei no, mis seal ikka. Päris esimestega ei julgenud kaasa minna, üritasin alustada mõistlikult ja esimese 200 meetriga ennast "kasti" mitte joosta. Eks ta raske oli aga kannatas joosta küll.
Kokkuvõttes 17's koht ja aeg napid üle 7 minuti.
Boonuseks sain loosiauhinna ka :)
Nädala sees tegin mõned väiksemad trennid ja laupäeval olin umbes kell 8 sadamas, et sõita praamiga Kihnu. Kihnu päevade raames oli toimumas teine Kihnu jooks, distantsiks 11,8 km'i ehk jutu järgi tiir ümber Kihnu. Tiir sai ka tehtud aga mitte kalda äärest, vaid saare keskel.
Rada oli selline 60/40 asflat/kruus. Ilm muutus hommikusest sompusest olekust päiksepaisteliseks ja soojaks. Tuul samas oli tugev, mis tähendas kindlasti vastutuult jooksmise võimalust.
Mõte oli üritada minna esimestega alguses kaasa, samas andsin endale lubaduse - kui esimesed alustavad kiiremini kui 3:50, siis annan tempos järgi ja lippan umbes 4:10 tempos edasi.
Kahjuks olid kohale tulnud spordipoisid ja seega tuligi loobuda esimestega kaasa minekust. Vaatamata sellele üritasin alguses joosta niivõrd kiiresti kui võimalik. Umbes 4 km'i suutsin valitud tempos minna, siis andsin järgi. Lasin tempo 20-30 sekundit kilomeetri peale järgi. Taastusin nii umbes kaks-kolm kilomeetrit ja siis sai juba edasi joostud.
Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis järgi üks konkurent, keda ei osanud kusagilt näha (mõned kilomeetrid varem seljataha vaadates ei paistnud seal kedagi). Otsustasin temaga kaasa minna - see oli hea otsus. Lippasime kenasti sellises 4:10 tempos, kuniks jõudsid kätte viimased meetrid. Tänu vastutuulele otsustasin jääda konkurendi taha ja hüpata sealt nii umbes 100 meetrit enne lõppu välja. Konkurent kiirendas ja kiirendas ning pidevalt kontrollis, kus ma olen. Kahjuks siis kui otsustasin kiirendada oli konkurendil ka veel rammu ja pärast kolme sammu ütlesin, et aitab küll.
Tulemuseks üldarvestuse 12 koht, omas vanuseklassis 9 (pärast kisati isegi nimi välja ja anti diplom - esimest korda selline värk). Aeg 50 minutit 39 sekundit.
Järgmisel nädalal kavas jälle aastajooksul osaleda ja laupäeval sean sammud Vooremäele, seal on ootamas ees omapärane ja vastikult raske jooks - 32 kilomeetrit, mille raames tuleb läbida 1000+ tõusumeetrit. Ratturite seas on Vooremäe 3000+ teada tuntud võistlus. Joosta tuleb õnneks 3 korda vähem :)
esmaspäev, 7. juuli 2014
Rõuge maraton - poolmaraton
Pärast Pärnu Võidupüha maratoni on siin blogis vaikus olnud. Eks põhjus selles, et pole midagi kirjutada olnud. Esimene nädal pärast Võidupüha maratoni sai peaaegu täielikult puhatud, teisel nädalal juba ka vähe liigutatud.
Igatahes võib järgnevatel nädalatel / kuudel leida tihedamalt viiteid erinevatele võistlustele, kuna plaan on Tartu Linnamaratoniks valmistudes panna rõhku erinevatele võistlustele - lühemad ja pikemad sutsakad, et suurendada kiiruslikku vastupidavust. Samuti pakub selline lähenemine mõnusat vaheldust tavapärasele üksi nühkimisele.
Algus sai tehtud möödunud nädala pühapäeval, mil sai läbitud poolmaratoni distants Rõuge maratoni raames.
Enne võistlust mõtlesin, et noh üritaks 1:40'ga selle jooksu ää teha. Samas vaadates raja profiili ja ilmateadet olin pigem kui kahtlev selle tulemuse saavutamises.
Siiski nii kui start anti oli vaja kohe vajutada. Esimesed kolm lippasid väga kiiresti ja neid ei olnud plaan püüda, jäin esialgu järgmisse punti, kui max poole kilomeetri läbides jäin ka nendest. Pärast esimese tõusu läbimist (see oli vist kusagil 1,5 km'i peal) sain aru, et see 21,1 saab tulema läbi suure valu :).
Päike küttis täiega, esimesed tõusud said liiga tempokalt võetud ja nii oligi paras sein juba ees. Otsustasin siiski vaatamata raskustele joosta joogipunktist joogipunktini. Ma arvan, et kusagil paar kilomeetrit enne teist ja paar kilomeetrit pärast teist joogipunkti oligi kõige raskem - oli tunda, et mõlema jala sääred olid kinni, lisaks veel kippus parema jala jalalaba ära surema ja tundetuks muutuma (teagi, millest see võis olla, kuna paelad ei olnud kõvasti kinni).
Otsustasin jätkata mõnusas tempos ja kaasvõistlejatega mitte kaasa minna. See oli hea ja õige otsus, kuna pärast kolmandat TP'd haakisin sappa poolmaratoni naistearvestuse võitjale. Sel hetkel oli olemine kuidagi heaks läinud ja kannatas jälle joosta. Nii ta vedaski mind järgi eesolevatele. Punkt hiljem jäin ma rahulikult jooma, samas kui "vedur" haaras topsid hoolt ja pani edasi juba uue kaaslasega. Mul nii kiire polnud :).
Mingi hetk pärast TP'd küll tundus, et vist vean ennast eesolevale duole järgi, aga kuna ei riskinud järsult tempot muuta, siis läks duo eest ja lõpuks jäigi vahe 40 sekundi jagu.
Lõpp oli raske kuna korraldaja oli viimasele kilomeetrile veel korraliku seina planeerinud :), aga sain sealtki üles ja finišish ajaga 1:50:07, koht 12.
Kusjuures 10 minutit kiiremini joostes oleks olnud 5's, see näitab selgelt olude keerukust. Ehk nagu ma ühele kaasjooksjale pärast võistlust esitatud küsimusele, kas jäin rahule, vastasin - "tänastes tingimustes ja rajal jah".
Rajast ka - oleks vaid treeningtingimused sellised. Mõnusalt üles-alla rada, lisaks tuimale jõu kulutamisele tuleb ka mõistusega joosta - tõusud kergemalt, laskumistel samm pikaks jne. Ise eksisin alguses nende tarkuse terade vastu ja nii mul raskeks läks.
Uuel nädalal uued võistlused kavas - kiire sutsakas ehk Meremiil + jooks ümber Kihnu saare.
Igatahes võib järgnevatel nädalatel / kuudel leida tihedamalt viiteid erinevatele võistlustele, kuna plaan on Tartu Linnamaratoniks valmistudes panna rõhku erinevatele võistlustele - lühemad ja pikemad sutsakad, et suurendada kiiruslikku vastupidavust. Samuti pakub selline lähenemine mõnusat vaheldust tavapärasele üksi nühkimisele.
Algus sai tehtud möödunud nädala pühapäeval, mil sai läbitud poolmaratoni distants Rõuge maratoni raames.
Enne võistlust mõtlesin, et noh üritaks 1:40'ga selle jooksu ää teha. Samas vaadates raja profiili ja ilmateadet olin pigem kui kahtlev selle tulemuse saavutamises.
Siiski nii kui start anti oli vaja kohe vajutada. Esimesed kolm lippasid väga kiiresti ja neid ei olnud plaan püüda, jäin esialgu järgmisse punti, kui max poole kilomeetri läbides jäin ka nendest. Pärast esimese tõusu läbimist (see oli vist kusagil 1,5 km'i peal) sain aru, et see 21,1 saab tulema läbi suure valu :).
Päike küttis täiega, esimesed tõusud said liiga tempokalt võetud ja nii oligi paras sein juba ees. Otsustasin siiski vaatamata raskustele joosta joogipunktist joogipunktini. Ma arvan, et kusagil paar kilomeetrit enne teist ja paar kilomeetrit pärast teist joogipunkti oligi kõige raskem - oli tunda, et mõlema jala sääred olid kinni, lisaks veel kippus parema jala jalalaba ära surema ja tundetuks muutuma (teagi, millest see võis olla, kuna paelad ei olnud kõvasti kinni).
Otsustasin jätkata mõnusas tempos ja kaasvõistlejatega mitte kaasa minna. See oli hea ja õige otsus, kuna pärast kolmandat TP'd haakisin sappa poolmaratoni naistearvestuse võitjale. Sel hetkel oli olemine kuidagi heaks läinud ja kannatas jälle joosta. Nii ta vedaski mind järgi eesolevatele. Punkt hiljem jäin ma rahulikult jooma, samas kui "vedur" haaras topsid hoolt ja pani edasi juba uue kaaslasega. Mul nii kiire polnud :).
Mingi hetk pärast TP'd küll tundus, et vist vean ennast eesolevale duole järgi, aga kuna ei riskinud järsult tempot muuta, siis läks duo eest ja lõpuks jäigi vahe 40 sekundi jagu.
Lõpp oli raske kuna korraldaja oli viimasele kilomeetrile veel korraliku seina planeerinud :), aga sain sealtki üles ja finišish ajaga 1:50:07, koht 12.
Kusjuures 10 minutit kiiremini joostes oleks olnud 5's, see näitab selgelt olude keerukust. Ehk nagu ma ühele kaasjooksjale pärast võistlust esitatud küsimusele, kas jäin rahule, vastasin - "tänastes tingimustes ja rajal jah".
Rajast ka - oleks vaid treeningtingimused sellised. Mõnusalt üles-alla rada, lisaks tuimale jõu kulutamisele tuleb ka mõistusega joosta - tõusud kergemalt, laskumistel samm pikaks jne. Ise eksisin alguses nende tarkuse terade vastu ja nii mul raskeks läks.
Uuel nädalal uued võistlused kavas - kiire sutsakas ehk Meremiil + jooks ümber Kihnu saare.
teisipäev, 24. juuni 2014
Pärnumaa võidupüha maraton 2014
Kolmas Võidupüha maraton joostud. Loodetavasti see järjepidevus jääb kestma pikemaks ajaks.
Jooksule läksin peale ideega - kõik või mitte midagi. Ehk siis valisin teadlikult tempo, mis tooks hea tulemi - nii umbes 3:10. Samas teadsin, et kui lõpuni selle tempoga ei suuda minna, siis uue isikliku rekordi jooksen ikka ära.
Nii läkski, et esimese ja teise 10 km'i aeg oli natukene üle 45 minuti, kolmas 10 tuli 50 minuti kanti ja neljas juba koguni 57 minutit. No ja siis paar viimast kilomeetrit veel.
Algus oli mõnusalt kerge aga otsustasin siiski joosta enda rütmi, mitte pundiga kaasa minna (hilisem naiste arvestuse võitja läks väikse seltskonnaga ees ja nägin seda punti veel 11 km'i möödudeski). Mingi hetk jõudsin paarile kiiremini alustajale järgi ja ühega sai kuni poolmaratoni läbimisenigi koos joostud. Kuna mul tuli selline kerge looduse kutse pääle, siis tegin pausi ja kaks jooksukaaslast läksid minema.
Metsa vahele jõudes tundsin, et on raskem, kuna pinnas ka pehmem ja konarlik, siis lasin tsipa hoogu alla - nii 5 min/km oli kiirus. Veel polnudki midagi hullu, metsa vahelt välja tulles tundsin jahedat ja vastikut vastutuult ning kuna oli niigi raske, siis edasine oligi juba suur kannatuste jada.
Jalad muutusid kangeteks ja mitte kellegi varju polnud ka hüpata. Sel hetkel tundsin kerget kahetsust, et mingi pundiga koos ei üritanud joosta (kasvõi natukene kiiremas tempos), võibolla olnuks seal vastutuule osal kergem, kes teab, võibolla poleks pundiga koos sinnani ikkagi jõudnud.
Aga kes teab, kas oli see jahe ilm, mis lihased kangeks tegi või olin ennast tempoga ära kurnanud või mõlemad asjad koos aga 40nda kilomeetri eel sain korraliku krambi. Hetke üritasin koha peal venitada, seejärel hakkasin astuma ja mõne hetke pärast tundsin, et saab juba joosta. Pärast seda kusjuures läkski olemine kuidagi paremaks. Päris lõpus küll spurtida ei jaksanud enam (eriti ka ei julenud) ja seega tuli lõpuspurdis alla vanduda, siiski auhinnaks 30 koht ja uus isiklik rekord 3:28:37.
Aeg paranes 15 minutit, mis pole ju üldse paha.
Eks sügisel, Tartus, teeme uue proovi, et maratoni rekord 3:10 kanti viia. Järgmisel aastal Võidupüha maratonil saab juba rihtida 3 tunni piiri ületamist.
Vähemalt üritama peab ja egas need tempod väga müstilised tundugi.
Jooksule läksin peale ideega - kõik või mitte midagi. Ehk siis valisin teadlikult tempo, mis tooks hea tulemi - nii umbes 3:10. Samas teadsin, et kui lõpuni selle tempoga ei suuda minna, siis uue isikliku rekordi jooksen ikka ära.
Nii läkski, et esimese ja teise 10 km'i aeg oli natukene üle 45 minuti, kolmas 10 tuli 50 minuti kanti ja neljas juba koguni 57 minutit. No ja siis paar viimast kilomeetrit veel.
Algus oli mõnusalt kerge aga otsustasin siiski joosta enda rütmi, mitte pundiga kaasa minna (hilisem naiste arvestuse võitja läks väikse seltskonnaga ees ja nägin seda punti veel 11 km'i möödudeski). Mingi hetk jõudsin paarile kiiremini alustajale järgi ja ühega sai kuni poolmaratoni läbimisenigi koos joostud. Kuna mul tuli selline kerge looduse kutse pääle, siis tegin pausi ja kaks jooksukaaslast läksid minema.
Metsa vahele jõudes tundsin, et on raskem, kuna pinnas ka pehmem ja konarlik, siis lasin tsipa hoogu alla - nii 5 min/km oli kiirus. Veel polnudki midagi hullu, metsa vahelt välja tulles tundsin jahedat ja vastikut vastutuult ning kuna oli niigi raske, siis edasine oligi juba suur kannatuste jada.
Jalad muutusid kangeteks ja mitte kellegi varju polnud ka hüpata. Sel hetkel tundsin kerget kahetsust, et mingi pundiga koos ei üritanud joosta (kasvõi natukene kiiremas tempos), võibolla olnuks seal vastutuule osal kergem, kes teab, võibolla poleks pundiga koos sinnani ikkagi jõudnud.
Aga kes teab, kas oli see jahe ilm, mis lihased kangeks tegi või olin ennast tempoga ära kurnanud või mõlemad asjad koos aga 40nda kilomeetri eel sain korraliku krambi. Hetke üritasin koha peal venitada, seejärel hakkasin astuma ja mõne hetke pärast tundsin, et saab juba joosta. Pärast seda kusjuures läkski olemine kuidagi paremaks. Päris lõpus küll spurtida ei jaksanud enam (eriti ka ei julenud) ja seega tuli lõpuspurdis alla vanduda, siiski auhinnaks 30 koht ja uus isiklik rekord 3:28:37.
Aeg paranes 15 minutit, mis pole ju üldse paha.
Eks sügisel, Tartus, teeme uue proovi, et maratoni rekord 3:10 kanti viia. Järgmisel aastal Võidupüha maratonil saab juba rihtida 3 tunni piiri ületamist.
Vähemalt üritama peab ja egas need tempod väga müstilised tundugi.
reede, 13. juuni 2014
Jälle jooksuaeg
Nädala jagu tagasi lõppes paus jooksmisest.
Kokku siis 11 päeva jooksmas ei käinud, 12ndal oli jalg terve ja sai juba mõnuga joosta. Eks ta tegelikult oli terve juba mõned päevad varem aga otsustasin ennast tagasi hoida, et las päev-paar olla puhkus pikem ja jalg kindlalt parem.
Esimesed jooksud tegid lihased natukene kangeks aga see läks kiiresti üle.
Hetkel igatahes tundub, et kõik on kena. Samas hea, et selline vigastus ette tuli, nüüd on vähemalt vabandus olemas kui maraton peaks ebaõnnestuma :).
Sel nädalal ongi veel tavapärased 6 trenni. Järgmisel nädalal vaid paar tükki enne pühapäevast jooksu. Eks tuleb siis üritada puhata.
Kokku siis 11 päeva jooksmas ei käinud, 12ndal oli jalg terve ja sai juba mõnuga joosta. Eks ta tegelikult oli terve juba mõned päevad varem aga otsustasin ennast tagasi hoida, et las päev-paar olla puhkus pikem ja jalg kindlalt parem.
Esimesed jooksud tegid lihased natukene kangeks aga see läks kiiresti üle.
Hetkel igatahes tundub, et kõik on kena. Samas hea, et selline vigastus ette tuli, nüüd on vähemalt vabandus olemas kui maraton peaks ebaõnnestuma :).
Sel nädalal ongi veel tavapärased 6 trenni. Järgmisel nädalal vaid paar tükki enne pühapäevast jooksu. Eks tuleb siis üritada puhata.
kolmapäev, 4. juuni 2014
Olukorra värskendus
Suvest on saanud sügis, sügisest suvi - selliselt võib viimast poolteist nädalat kirjeldada ilma osas.
Trennidega on aga asjad sellised, et plaanist, kasvõi hambad ristis eelmise nädala rasked trennid ära teha, loobusin. Too eelmise nädala esmaspäeval jalgpalli löömine mõjus niivõrd karmilt, et kui muidu nagu hakkas looma, siis pärast ühte lööki sai nö iile täpp pandud ja asi ei loond kusagile.
Pool nädalat lonkasin ringi ja trenni ei teinud. Nädala lõpus tekkis siiski mõte, et prooviks korra - jalg juba tundus enam-vähem mõnus ja sai parematel hetkedel isegi valu vabalt astuda. Karm tõde selgus nii umbes 400-500 meetriga - jalg teeb korralikult valu ja pole mõtet ennast lõhkuda.
Eks moti viis selline tunne kõvasti alla. Igasugused lollid mõtted käisid pääst läbi aga nagu ikka sellistel juhtudel - vaja on hetkeks sisse hingata (kui hetkest ei piisa siis paar korda lisaks) ja küll siis lahenduseni jõuab.
Väiksed konsultatsioonid, mõned ravivõtted ja hakkab tulema. Käesoleva nädala esmaspäeval tundsin juba päeval, et kõndides polegi valu enam. Teisipäeval pikenes valuta aega veelgi ning täna ei tundnud valu juba hommikul ärgates.
Kindlasti ei tähenda see, et ma nüüd õhtul kohe jooksma lähen (kuigi täna olin sunnitud väikse jooksuga trepist üles liikuma ja vaid õrn valu oli tunda) aga lootus on, et nädala lõpus saab uuesti tossud jalga tõmmata. Samas plaan on päev või paar pigem mitte joosta, kui liiga vara uuesti lippama asuda ja jalale uuesti liiga teha.
Ahjaa, päris niisama pole ka diivanil lösutanud.
Kuna joosta ei saa, siis olen käinud ja teinud kiiremaid rattasõite. Et tempo oleks vahelduvam olen valinud maastikul sõitmise. Umbes 50 minutit kõrge pulsiga / kõrge intensiivsusega liigutamine - hoiab organismi nö toonuses ja ei "lödista" jooksulihast ära.
Eks kui uuesti jooksma saab on täpsemalt näha, mis seis on, aga kindlasti on see parem kui lihtsalt diivanil istumine - sportliku vormi silmas pidades.
Maratonile mõeldes olen hetkel jälle vähe positiivsemalt meelestatud ja mõte on minna ennast kontrollima ja sinilindu püüdma :) aga eks lõpliku otsuse ja nö taktika valiku saab paika panna alles maratoni nädalal, sest siis on parem ülevaade, kas jalg kannab või mitte.
Trennidega on aga asjad sellised, et plaanist, kasvõi hambad ristis eelmise nädala rasked trennid ära teha, loobusin. Too eelmise nädala esmaspäeval jalgpalli löömine mõjus niivõrd karmilt, et kui muidu nagu hakkas looma, siis pärast ühte lööki sai nö iile täpp pandud ja asi ei loond kusagile.
Pool nädalat lonkasin ringi ja trenni ei teinud. Nädala lõpus tekkis siiski mõte, et prooviks korra - jalg juba tundus enam-vähem mõnus ja sai parematel hetkedel isegi valu vabalt astuda. Karm tõde selgus nii umbes 400-500 meetriga - jalg teeb korralikult valu ja pole mõtet ennast lõhkuda.
Eks moti viis selline tunne kõvasti alla. Igasugused lollid mõtted käisid pääst läbi aga nagu ikka sellistel juhtudel - vaja on hetkeks sisse hingata (kui hetkest ei piisa siis paar korda lisaks) ja küll siis lahenduseni jõuab.
Väiksed konsultatsioonid, mõned ravivõtted ja hakkab tulema. Käesoleva nädala esmaspäeval tundsin juba päeval, et kõndides polegi valu enam. Teisipäeval pikenes valuta aega veelgi ning täna ei tundnud valu juba hommikul ärgates.
Kindlasti ei tähenda see, et ma nüüd õhtul kohe jooksma lähen (kuigi täna olin sunnitud väikse jooksuga trepist üles liikuma ja vaid õrn valu oli tunda) aga lootus on, et nädala lõpus saab uuesti tossud jalga tõmmata. Samas plaan on päev või paar pigem mitte joosta, kui liiga vara uuesti lippama asuda ja jalale uuesti liiga teha.
Ahjaa, päris niisama pole ka diivanil lösutanud.
Kuna joosta ei saa, siis olen käinud ja teinud kiiremaid rattasõite. Et tempo oleks vahelduvam olen valinud maastikul sõitmise. Umbes 50 minutit kõrge pulsiga / kõrge intensiivsusega liigutamine - hoiab organismi nö toonuses ja ei "lödista" jooksulihast ära.
Eks kui uuesti jooksma saab on täpsemalt näha, mis seis on, aga kindlasti on see parem kui lihtsalt diivanil istumine - sportliku vormi silmas pidades.
Maratonile mõeldes olen hetkel jälle vähe positiivsemalt meelestatud ja mõte on minna ennast kontrollima ja sinilindu püüdma :) aga eks lõpliku otsuse ja nö taktika valiku saab paika panna alles maratoni nädalal, sest siis on parem ülevaade, kas jalg kannab või mitte.
teisipäev, 27. mai 2014
Loll-loll-loll
See oli vast nädalapäevad tagasi kui sattusin lugema ühe blogi postitust, kus kirjutati jooksmisest ja sellega kaasnevatest vigastustest. Suutsin isegi mõelda, et kui jätta kõrvale mõned kanged lihased siis nagu ei meenugi ühtegi vigastust.
No oli vaja mõelda nii :)
Igatahes pärast üle-eelmist nädalat kui sai vähe kergemalt võetud, lükkasin eelmisel nädalal treeningutele suurema hoo sisse. Plaani kohaselt kaks rasket nädalat ja siis kerged nädalad, kuniks maraton käes.
Kuna mulle on algusest peale tundunud (erinevad kommentaarid on seda tunnet suurendanud), et plaanis on vähe kiiruslikke treeninguid siis tegin plaani ümber. Panin kolmapäevale ühe kiirema trenni ja reede peale teise.
Kõik oligi ilus kuniks reedese trennini - 3 x 10 x 200 meetrit tempoga 3:30 min/km kohta. Trenn ise oli mõnusalt raske ja pärast olid jalad pehmud aga lisaks tabas veel üks ebameeldivus - parema jala jalalaba jäi valusaks.
Kahtlustan, et põhjuseks oli staadionil ringitamine ja kuna tegin ringe ainult ühte pidi, siis ühele jalale läks liiga suur koormus või siis teistsugune koormus kui mu jalad siiani harjunud on.
Igatahes on jalg nüüd nõmedalt valus - iga sammuga lööb silmist sädemeid :).
Kõige kummalisem on muidugi see, et laupäeval ja pühapäeval käisin jooksmas ning joostes polnud jalavalu väga tundagi. Ainus häda oli kui korraks seisma jäid, siis uuesti liikuma hakkamine oli väga kange.
Suurimaid lollusi, mis tehtud sai aga oli eile jalgpalli mängimine.
Sai mõni aeg tagasi lubatud, et osalen tööl toimuval võistlusel. Mängida polnud küll palju ja egas muud nagu hullu polnudki aga ühes olukorras tuli pall, mida oli vaja lüüa parema jalaga ning hetk pärast lööki sain aru, et vot see oli kõikse see suurem lollus.
Igatahes otsustasin tänase trenni ära jätta, et jalg kosuda saaks. Samas ülejäänud nädala trennid soovin ikka planeeritud mahus ära teha ning kui vähegi kannatab võibolla nädala lõpus tsipa kruvi pealegi keerata - vaja keha tühjaks pigistada, et siis järelejäänud 3 nädalaga saaks "power" kehasse koguneda.
Selliste lollustega olen siis muidu üksluises treeningprotsessis hakkama saanud. Aga no kelle vigadest sa ikka õpid kui mitte enda omadest :).
No oli vaja mõelda nii :)
Igatahes pärast üle-eelmist nädalat kui sai vähe kergemalt võetud, lükkasin eelmisel nädalal treeningutele suurema hoo sisse. Plaani kohaselt kaks rasket nädalat ja siis kerged nädalad, kuniks maraton käes.
Kuna mulle on algusest peale tundunud (erinevad kommentaarid on seda tunnet suurendanud), et plaanis on vähe kiiruslikke treeninguid siis tegin plaani ümber. Panin kolmapäevale ühe kiirema trenni ja reede peale teise.
Kõik oligi ilus kuniks reedese trennini - 3 x 10 x 200 meetrit tempoga 3:30 min/km kohta. Trenn ise oli mõnusalt raske ja pärast olid jalad pehmud aga lisaks tabas veel üks ebameeldivus - parema jala jalalaba jäi valusaks.
Kahtlustan, et põhjuseks oli staadionil ringitamine ja kuna tegin ringe ainult ühte pidi, siis ühele jalale läks liiga suur koormus või siis teistsugune koormus kui mu jalad siiani harjunud on.
Igatahes on jalg nüüd nõmedalt valus - iga sammuga lööb silmist sädemeid :).
Kõige kummalisem on muidugi see, et laupäeval ja pühapäeval käisin jooksmas ning joostes polnud jalavalu väga tundagi. Ainus häda oli kui korraks seisma jäid, siis uuesti liikuma hakkamine oli väga kange.
Suurimaid lollusi, mis tehtud sai aga oli eile jalgpalli mängimine.
Sai mõni aeg tagasi lubatud, et osalen tööl toimuval võistlusel. Mängida polnud küll palju ja egas muud nagu hullu polnudki aga ühes olukorras tuli pall, mida oli vaja lüüa parema jalaga ning hetk pärast lööki sain aru, et vot see oli kõikse see suurem lollus.
Igatahes otsustasin tänase trenni ära jätta, et jalg kosuda saaks. Samas ülejäänud nädala trennid soovin ikka planeeritud mahus ära teha ning kui vähegi kannatab võibolla nädala lõpus tsipa kruvi pealegi keerata - vaja keha tühjaks pigistada, et siis järelejäänud 3 nädalaga saaks "power" kehasse koguneda.
Selliste lollustega olen siis muidu üksluises treeningprotsessis hakkama saanud. Aga no kelle vigadest sa ikka õpid kui mitte enda omadest :).
esmaspäev, 12. mai 2014
32. Tartu Jooksumaraton
Ongi järjekordne jooks Otepäält Elvasse läbitud.
Huvitav jooks on see jooks - viimasel ajal leiab järjest enam kommentaare ja mõtteid, et miks asja nimi on maraton kui läbitakse napilt üle poole maratoni distantsist vaid? Millegi pärast julgen arvata, et ju Klubi Tartumaratoni tegelased murravad ka pead, et nüüd kus neil on sügisel ka maratoni jooks pakkuda, et kuidagi peaks neid nimesid muutma. Samas harjumusel on suur jõud ja keeruline oleks kindlasti seda nime vahetada.
Harjumuse jõud on suur ka minu jaoks. Suurest harjumusest vedasin ennast järjekordselt Otepääle, panin riided selga ja läks jooksuks.
Erinevus eelmiste aastate jooksust oli see, et varem olen ma selleks jooksuks nö valmistunud - kiiremad lõigud, jooksu nädalal kerged jooksud ja palju puhkust. Sel korral oli kõik teisiti.
Suurjooks ümber Viljandi järve tehtud, läks eelmine nädal edasi nii nagu plaan ette nägi - reedel ja laupäeval poolpikad jooksud (~ 18 km'i per kord) ja pühapäeval pikem jooks (~32 km'i). Jooksu nädalal tegin teisipäeval 23 km'i, kolmapäeval 18 (sh 10 km'i vahelduva tempoga), neljapäeval sai jälle 20 km'i joostud, reedel tegin lühema päeva ~11 km'i (sh 10x 200 m kiiresti) no ja laupäeva hommikul tegin veel ühe 15 km'i, kerges tempos.
Ehk siis sai kõike muud tehtud kui puhatud aga eks oligi nii juba varem planeeritud, et jooks Otepäält Elvasse saab olema tugev tempotreening - plaani järgi pidanuks tegema 26 km'i normaalses tempos, tegin siis 23,4 km'i kõrgemas tempos.
Enne kui jooksma jõudsin läksin ka kergele soojendusele, mille raames aga suutsin natukene parema jala reie lihase ära tõmmata. Eks ta selline amatöörlik tegevus oli - liiga vara tegin sügavaid välja asteid ja tegelikult oli lihas alles jahe.
Aga noh üldse tundusid jalad rasked ja eks see väike mure lihasega andis jällegi põhjust mõtetele, kas ikka on mõtet üldse kiiresti joosta või kas üldse joosta jne-jne.
Hakkasin siiski stardist asjalikus tempos minema - esimesed kilomeetrid vist tulid isegi alla 4:15 min/km. Samas jalad olid väga rasked ja kui esimesest TP'st olin läbi jooksnud hakkasid peas keerlema mõtted ja põhjendused, kuidas põhjendada korraks seisma jäämist. Küll tundus, et võiks metsavahelt läbi hüpata, küll tundus, et muud sada häda on küljes. Mingil hetkel sai siis mõeldud, et ok, venitan teise TP'sse ennast kohale, siis teen väikse pausi ja jooksen edasi (rahulikumas tempos).
Juhtus aga see, et jõudsin teise TP'sse oli peatumise mõte kadunud. No ja siis jätkasingi liikumist ning kui nägin ees ka tuttavaid selgasid siis see andis veelgi hoogu juurde. Ma arvan, et kusagil pärast teist TP'd saingi alles jalad korralikult lahti ja tekkis tunne, et võib joosta küll. Ülimat lennukust küll polnud (eks seda oli ka eelnevat nädalat arvestades raske loota) aga täitsa mõnusalt õnnestus liikuda. Üritasin joosta niivõrd targalt kui võimalik - tõusud lühikeste sammudega, laskumised pikkade sammudega. Samuti ei hakkanud ees nähtavat tuttavat selga "jõuga" kinni püüdma. Mõistsin, et liigun sõbrast grammikese kiiremini ja mõtlesin, et küll ma ta kätte saan ja kui varem ei saa siis lõpus üritan spurtida.
Mingi hetk aga saingi sõbrast mööda ja kusagil seal kandis õnnestus enda ette leida sobivas tempos jooksev "vedur". Pean tunnistama, et esmakordselt tundsin kui mõnus on kellegi sabas joosta. Tõuse võtsime küll erineva sammu sagedusega aga muus osas samm klappis ja kuigi polnud vastu tuult oli ikkagi tunne, et läks palju kergemaks.
Kahjuks küll pidin sellest vedurist loobuma viimases TP's, kus ta läks jooma aga ma jooksin läbi (tegelikult juhtuski nii, et üheski TP's ei peatunud ja ei joonud - endal oli kotiga natukene jooki seljas, polnd vajadust peatuda).
Pärast viimast TP'd tuli varsti tõus, mis tuttav suusamaratonidest kui kohvi punkt. Sisendasin endale juba kaugelt, et tõusu tuleb targalt joosta aga kuna lõpp tundus lähedal siis sai ikkagi pisut liiga tempokalt üles mindud. Eks ma maksin selle eest lõivu järgnevatel meetritel ning võib olla lõpuni välja.
Lõpuks olid jalad täitsa pehmed ja nii ei tekkinud ka erilist mõtet, et hakkaks viimasel 300 meetril spurtima - lihtsalt poleks väga palju enam jõudnud (niipalju hästi olid jõuvarud tervele distantsile jaotatud). Umbes 200 meetrit enne lõppu nägin, kuidas kell lõi 1:44:58, 1:44:59 jne. Lisaks kihutasid mõned veel mööda ja nii tuligi lõpu ajaks 1:45:28 ja koht 310.
Mitte, et üks või teine oleks eesmärgiks olnud aga ma arvan, et nii aeg alla 1:45:00 kui ka koht 300 hulgas oleks olnud isegi eile täitsa võimalik.
Kindlasti olen ma eilse jooksuga rahul ja tegelikult ka natukene üllatunud. Arvestades kui rasked olid mu jalad ja arvestades eelneva nädala tegevusi arvasin tõsiselt, et mingi hetk kukub tempo 5:30 min/km peale või tuleb lausa seisma jääda. Mitte midagi sellist ei juhtunud ja tasuks hoopis uus isiklik rekord - aeg paranes umbes kolme ja poole minuti võrra.
Sel nädalal saab natukene kergemalt võetud - üks väike tempokam üritus on planeeritud trepijooksu võistluse näol aga muus osas rahulikud 13 km'ised päevad.
Huvitav jooks on see jooks - viimasel ajal leiab järjest enam kommentaare ja mõtteid, et miks asja nimi on maraton kui läbitakse napilt üle poole maratoni distantsist vaid? Millegi pärast julgen arvata, et ju Klubi Tartumaratoni tegelased murravad ka pead, et nüüd kus neil on sügisel ka maratoni jooks pakkuda, et kuidagi peaks neid nimesid muutma. Samas harjumusel on suur jõud ja keeruline oleks kindlasti seda nime vahetada.
Harjumuse jõud on suur ka minu jaoks. Suurest harjumusest vedasin ennast järjekordselt Otepääle, panin riided selga ja läks jooksuks.
Erinevus eelmiste aastate jooksust oli see, et varem olen ma selleks jooksuks nö valmistunud - kiiremad lõigud, jooksu nädalal kerged jooksud ja palju puhkust. Sel korral oli kõik teisiti.
Suurjooks ümber Viljandi järve tehtud, läks eelmine nädal edasi nii nagu plaan ette nägi - reedel ja laupäeval poolpikad jooksud (~ 18 km'i per kord) ja pühapäeval pikem jooks (~32 km'i). Jooksu nädalal tegin teisipäeval 23 km'i, kolmapäeval 18 (sh 10 km'i vahelduva tempoga), neljapäeval sai jälle 20 km'i joostud, reedel tegin lühema päeva ~11 km'i (sh 10x 200 m kiiresti) no ja laupäeva hommikul tegin veel ühe 15 km'i, kerges tempos.
Ehk siis sai kõike muud tehtud kui puhatud aga eks oligi nii juba varem planeeritud, et jooks Otepäält Elvasse saab olema tugev tempotreening - plaani järgi pidanuks tegema 26 km'i normaalses tempos, tegin siis 23,4 km'i kõrgemas tempos.
Enne kui jooksma jõudsin läksin ka kergele soojendusele, mille raames aga suutsin natukene parema jala reie lihase ära tõmmata. Eks ta selline amatöörlik tegevus oli - liiga vara tegin sügavaid välja asteid ja tegelikult oli lihas alles jahe.
Aga noh üldse tundusid jalad rasked ja eks see väike mure lihasega andis jällegi põhjust mõtetele, kas ikka on mõtet üldse kiiresti joosta või kas üldse joosta jne-jne.
Hakkasin siiski stardist asjalikus tempos minema - esimesed kilomeetrid vist tulid isegi alla 4:15 min/km. Samas jalad olid väga rasked ja kui esimesest TP'st olin läbi jooksnud hakkasid peas keerlema mõtted ja põhjendused, kuidas põhjendada korraks seisma jäämist. Küll tundus, et võiks metsavahelt läbi hüpata, küll tundus, et muud sada häda on küljes. Mingil hetkel sai siis mõeldud, et ok, venitan teise TP'sse ennast kohale, siis teen väikse pausi ja jooksen edasi (rahulikumas tempos).
Juhtus aga see, et jõudsin teise TP'sse oli peatumise mõte kadunud. No ja siis jätkasingi liikumist ning kui nägin ees ka tuttavaid selgasid siis see andis veelgi hoogu juurde. Ma arvan, et kusagil pärast teist TP'd saingi alles jalad korralikult lahti ja tekkis tunne, et võib joosta küll. Ülimat lennukust küll polnud (eks seda oli ka eelnevat nädalat arvestades raske loota) aga täitsa mõnusalt õnnestus liikuda. Üritasin joosta niivõrd targalt kui võimalik - tõusud lühikeste sammudega, laskumised pikkade sammudega. Samuti ei hakkanud ees nähtavat tuttavat selga "jõuga" kinni püüdma. Mõistsin, et liigun sõbrast grammikese kiiremini ja mõtlesin, et küll ma ta kätte saan ja kui varem ei saa siis lõpus üritan spurtida.
Mingi hetk aga saingi sõbrast mööda ja kusagil seal kandis õnnestus enda ette leida sobivas tempos jooksev "vedur". Pean tunnistama, et esmakordselt tundsin kui mõnus on kellegi sabas joosta. Tõuse võtsime küll erineva sammu sagedusega aga muus osas samm klappis ja kuigi polnud vastu tuult oli ikkagi tunne, et läks palju kergemaks.
Kahjuks küll pidin sellest vedurist loobuma viimases TP's, kus ta läks jooma aga ma jooksin läbi (tegelikult juhtuski nii, et üheski TP's ei peatunud ja ei joonud - endal oli kotiga natukene jooki seljas, polnd vajadust peatuda).
Pärast viimast TP'd tuli varsti tõus, mis tuttav suusamaratonidest kui kohvi punkt. Sisendasin endale juba kaugelt, et tõusu tuleb targalt joosta aga kuna lõpp tundus lähedal siis sai ikkagi pisut liiga tempokalt üles mindud. Eks ma maksin selle eest lõivu järgnevatel meetritel ning võib olla lõpuni välja.
Lõpuks olid jalad täitsa pehmed ja nii ei tekkinud ka erilist mõtet, et hakkaks viimasel 300 meetril spurtima - lihtsalt poleks väga palju enam jõudnud (niipalju hästi olid jõuvarud tervele distantsile jaotatud). Umbes 200 meetrit enne lõppu nägin, kuidas kell lõi 1:44:58, 1:44:59 jne. Lisaks kihutasid mõned veel mööda ja nii tuligi lõpu ajaks 1:45:28 ja koht 310.
Mitte, et üks või teine oleks eesmärgiks olnud aga ma arvan, et nii aeg alla 1:45:00 kui ka koht 300 hulgas oleks olnud isegi eile täitsa võimalik.
Kindlasti olen ma eilse jooksuga rahul ja tegelikult ka natukene üllatunud. Arvestades kui rasked olid mu jalad ja arvestades eelneva nädala tegevusi arvasin tõsiselt, et mingi hetk kukub tempo 5:30 min/km peale või tuleb lausa seisma jääda. Mitte midagi sellist ei juhtunud ja tasuks hoopis uus isiklik rekord - aeg paranes umbes kolme ja poole minuti võrra.
Sel nädalal saab natukene kergemalt võetud - üks väike tempokam üritus on planeeritud trepijooksu võistluse näol aga muus osas rahulikud 13 km'ised päevad.
laupäev, 10. mai 2014
Tonn
Tonn ehk tuhat ehk nii palju on selleks aastaks jooksujalu läbitud. No tegelikult isegi natukene rohkem, st tuhat oli juba eile täis aga täna tegin veel umbes 15 km'i juurde.
Kui asjad sedasi edasi lähevad siis saab aasta lõpuks päris muheda numbri kokku. Senine rekord pärineb eelmisest aastast, kus sai vist umbes 1300 km'i läbitud. Pole just palju, arvestades, et seda kõike sai terve aasta peale tehtud.
Igatahes annan homme juba järjekordse panuse kilometraazi suurendamisesse.
Muus osas nagu ei oskagi eriti midagi sellest Tartu Jooksumaratonist arvata. Täna oli selgelt tunda, et jalad ja keha on väsinud raskematest nädalatest (järgmine nädal saab puhke nädal olema). Seega vaevalt midagi suurt homme korda saata õnnestub aga no egas ma nii ehk naa esimese 6 hulka ei jookseks, seega pingutan ja annan endast parima ning eks näis siis mis edasi juhtub.
Kui asjad sedasi edasi lähevad siis saab aasta lõpuks päris muheda numbri kokku. Senine rekord pärineb eelmisest aastast, kus sai vist umbes 1300 km'i läbitud. Pole just palju, arvestades, et seda kõike sai terve aasta peale tehtud.
Igatahes annan homme juba järjekordse panuse kilometraazi suurendamisesse.
Muus osas nagu ei oskagi eriti midagi sellest Tartu Jooksumaratonist arvata. Täna oli selgelt tunda, et jalad ja keha on väsinud raskematest nädalatest (järgmine nädal saab puhke nädal olema). Seega vaevalt midagi suurt homme korda saata õnnestub aga no egas ma nii ehk naa esimese 6 hulka ei jookseks, seega pingutan ja annan endast parima ning eks näis siis mis edasi juhtub.
neljapäev, 1. mai 2014
Esimene võistlus ja Aprill läbi
Täna oli selle jooksu hooaja esimene võistlus - Suurjooks ümber Viljandi järve. Enda häbiks tuleb tunnistada, et enne võistluse ajal öldut ei teadnudki, et 85 kord on. No palju õnne siis.
Jooks ise läks enam-vähem, ses mõttes, et plaan oli teha tugevam tempojooks. Samas natukene kiiremalt kui plaani järgi peaks - selline väike enesekontroll. Kellale olin varesemalt pannud tempo, mille järgimisel oleks pidanud jooksma umbes 51 minutiga. Päris sellist tempot ei hoidnud ja seega tuli lõpuajaks natukene üle 53 minuti.
Vaatamata sellele siis tuli keskmiseks liikumise kiiruseks 4:31 min/km, mis on isegi üllatav kuna nii pikka ning sellise tempoga jooksu pole veel ju teinud. Kusjuures kindlasti oleks suutnud ka kiiremini joosta - viimased 3 km'i läbisin umbes 4 min/km kohta (viimane umbes 3:50 min/km) ja tunne oli, et sellise 4 min/km võinuks veel kilomeetri või paar joosta.
Eks tuleb "kõrva taha" panna, et jõudu ja jaksu on ning võib kiiremini joosta küll.
Kokkuvõttes väga rahul, eesmärk tugevam trenn teha, sai kenasti täidetud. Põhja paistab olema, nüüd võib treeningutesse rohkem kiiremaid juppe lisada.
Aprilli kohta ka paar sõna (pilti) - "powered by Sportlyzer":
Planeeritud treeningutest vast umbes 95% said ära tehtud. Kuu lõpus jäid mõned trennid vahele või sai tehtud lühendatult, kuna muu elu hakkas segama :). Samas nö põhitreeningud üritasin ikka ära teha - kiired ja pikad.
Mais on "karta", et natukene tuleb plaane jällegi korrigeerida aga elame üle :).
Järgmine võistluse moodi asi on nädala pärast Tartu Jooksumaraton (mitte maratoni pikkusega). Üritan seal teha pika tempotrenni, samas kindlasti ei lähe ennast nö kooma jooksma.
Jooks ise läks enam-vähem, ses mõttes, et plaan oli teha tugevam tempojooks. Samas natukene kiiremalt kui plaani järgi peaks - selline väike enesekontroll. Kellale olin varesemalt pannud tempo, mille järgimisel oleks pidanud jooksma umbes 51 minutiga. Päris sellist tempot ei hoidnud ja seega tuli lõpuajaks natukene üle 53 minuti.
Vaatamata sellele siis tuli keskmiseks liikumise kiiruseks 4:31 min/km, mis on isegi üllatav kuna nii pikka ning sellise tempoga jooksu pole veel ju teinud. Kusjuures kindlasti oleks suutnud ka kiiremini joosta - viimased 3 km'i läbisin umbes 4 min/km kohta (viimane umbes 3:50 min/km) ja tunne oli, et sellise 4 min/km võinuks veel kilomeetri või paar joosta.
Eks tuleb "kõrva taha" panna, et jõudu ja jaksu on ning võib kiiremini joosta küll.
Kokkuvõttes väga rahul, eesmärk tugevam trenn teha, sai kenasti täidetud. Põhja paistab olema, nüüd võib treeningutesse rohkem kiiremaid juppe lisada.
Aprilli kohta ka paar sõna (pilti) - "powered by Sportlyzer":
Planeeritud treeningutest vast umbes 95% said ära tehtud. Kuu lõpus jäid mõned trennid vahele või sai tehtud lühendatult, kuna muu elu hakkas segama :). Samas nö põhitreeningud üritasin ikka ära teha - kiired ja pikad.
Mais on "karta", et natukene tuleb plaane jällegi korrigeerida aga elame üle :).
Järgmine võistluse moodi asi on nädala pärast Tartu Jooksumaraton (mitte maratoni pikkusega). Üritan seal teha pika tempotrenni, samas kindlasti ei lähe ennast nö kooma jooksma.
Tellimine:
Postitused (Atom)