pühapäev, 6. oktoober 2013

2. Tartu Linnamaraton

No mida kirjutada pärast võistlust, mille tulemuseks on 23 sekundit kiirem maratoni aeg kui aasta eest samalt võistluselt?
Muuhulgas on tegemist ka maratoni isikliku rekordiga.
Võiks olla rahul ju, arvestades eelnevat. Aga näed suhteliselt ükskõikne olek on. Ise ma arvan, et põhjus on selles, et seda korda sai maratonile peale mindud selliselt, et viimati jooksin juuni lõpus, siis kuni septembri keskpaigani ei jooksnud üldse ning pärast Tartu Rattamaratoni ehk kolm nädalat enne jooksu maratoni, alustasin jooksmist.

Olin enne võistlust kindel, et ära ma selle asja jooksen kuna trenni on tehtud ja võhma jagub kindlasti. Samas pelgasin, mida jalad teevad. Suve alguse kogemus oli, et umbes 19-20 km-i tuli vastiku põlvevaluga võidelda. Pelgasin sarnast ka sel korral ja seda just põhjusel, et vähe on joostud.

Võistlspäeva hommikul rääkisin just sõbrale, et minu hinnangul on maraton nii umbes 80% vaimne pingutus. Eks kiiruse kasvades muutub muidugi treenitus oluliseks aga kui jooksed endale kohase tempoga, siis on kõik kinni vaimu jõus.
Seega huvitav oli leida ennast võistluse käigus mõtlemast - miks ma siin lippama pean? Võtaks rahulikult ja kulgeks kuidagi lõpuni jne-jne. Ehk tõsiseid motivatsiooni probleeme oli. Samas jalad ja mootor töötasid ilusti.

Eile õhtul veel mõeldes kõigele tekkis mõte, et võibolla tekkis see motivatsiooni kriis just sel põhjusel, et suhteliselt olematu jooksu trenni pealt tundsin ennast valitud tempos väga mugavalt. Hing ihkab kiiremalt jooksmist, ihkab pingutust.

Jooksust veel nii palju, et kusagil 36ndal kilomeetril tundsin, et mõlema jala reielihased on kanged. Tulnud toitlustuspunktis võtsin hoo rahulikult maha, jõin mitu topsi vett ja seejärel hakkasin omas tempos edasi jooksma.
Grupis jooksmisel on üks häda - sa valid sammu tiheduse ja pikkuse sõltuvalt kaasjooksjatest. See aga muudab lihased kangeks. Pikalt ühes ja samas rütmist kulgemine tapab lihase ära.
Nii oligi, et pärast põgusat maha jäämist grupist hakkasin ees olevale grupile lähenema ning skalpe võtma. Otsustasin, et lasen omas tempos rahulikult edasi, isegi kui grupi peale järgi jõuan.
Saingi grupi umbes 39ndal kilomeetril kätte aga otsustasin tee äärest ühe topsi vett haarata. Öeldi küll, et jookse edasi ja viska tops maha aga no kus mul kiiret oli :). Jõin rahulikult vee ära ja Ingli silla alla tõusu läksin päris hea tempoga üles - kilomeetri aegu vaadates siis selle tõusuga kilomeeter jäi kogu võistluse kiiremaiks :).
Ees olnud punt võttis samuti tõusu päris kiiresti ja nii see pudenes täiesti pilbasteks. Ise maksin vähe lõivu, et tõusu nii tempokalt võtsin aga kui eelmisel aastal oli lõpp väga-väga raske - alla mäge oli raske joosta. Siis sel aastal lasin gravitatsioonil oma teha ja tundsin, et tuleb päris hästi.
Viimasel 300 meetril jõudsin ühele kaasvõistlejale järgi. Keerasime koos finishi sirgele ja kuna ta kiirendas võtsin järgi ja küsisin, kas spurdime :).
Tüüp siis kergelt noogutas ja kiirendas aga mul oli seda kiiruse asja kõvasti rohkem, siis umbes 100 meetriga sain sekundilise vahe sisse. Lasin seejärel jala sirgu ja hüüdsin, et tule järgi. Nii me lõpuks saimegi sama aja joont ületades.

Aeg 3:43:42 ehk 23 sekundit parem kui aasta eest. Poolmaratonid olid peaaegu võrdsed - 1:51:42 ja 1:52:00 - napikas :).

Üldiselt on tunne, et peaks korraliku 3 kuise ettevalmistuse tegema mõneks järgnevaks maratoniks ja üritama korraliku aega joosta. Miks mitte teha seda järgmisel aastal Tartus?


See pisiasi ka, et mulle meeldis, et Tartus olid stardigrupid nö vabad. Valisid ise, mis ajaga soovid distantsi läbida ja sellesse gruppi läksid. Hea ja mugav oli kohe jõukohased kaaslased leida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar