Tasakaal

Kindlasti võiks kirjutada siin suusatamisel või rulluisutamisel või kasvõi rattaga sõitmisel vaja minevast tasakaalust aga sel korral siiski mitte.
Käesoleva kirjutise lüke tuleneb möödunud nädala teisipäeva õhtusest Kristjan Port'i loengust - Tasakaalu hoidmine töö, treeningu ja puhkuse vahel. Tegelikult võiks siia lisada ka perekonna aga no ju saab puhkuse ja perekonna vahele tõmmata võrdusmärgi - mitte alati aga enamus juhtudel küll.

Esimene asi, millel Port peatus oli harrastaja "sildistamine". Harrastaja ehk siis isik, kes teeb treeningu tööpäeva otsa / lõpul. Treenib suhteliselt palju, intensiivselt, plaanitult või kauge eesmärgiga ning tehakse seda, mis meeldib.
Toodud nimekirjast huvitavamad märksõnad on vast intensiivselt ja tehakse seda, mis meeldib.
Intensiivselt tähendab seda, et rahulikke trenne tehakse liiga raskelt ja raskeid trenne liiga rahulikult. Seda mis meeldib tähendab tavaliselt seda, et välditakse ebameeldivaid treeninguid - nt jõusaalis tehakse kükke kuigi peaks tegema ülakeha jne.
Mis iseloomustab harrastajat on ka see, et pärast karmi / rasket tööpäeva minna ja tehakse nö maha laadimiseks üks korralik ja raske trenn. Samas karm tööpäev juba ise võrdub karmi trenniga / spordiga. Seega koormatakse keha / organismi topelt.
Aga mida ka Port rõhutas on see, et seda kõike eelnevat ei saa etteheita, kuna üldistatult võib öelda, et harrastajal on vähesed teadmised treeningute ülesehitusest ning ka needki vähesed teadmised on mõjutatavad. Siin võib vast viidata erinevatele treeninggruppidele, mis aitavad vähemalt alguses alustada ja mõista mida, milla ja kuidas teha.

Päris pikalt peatus Port stressil.
Stress rõhub meid nii töölt, kodust kui ka trennist. Kui üldiselt võib lugeda stressi arendavaks siis arendav on ta vaid juhul kui õnnestub sellest taastuda. Kui taastumine ei õnnestu on tervise probleemid ligi kargamas.

Kui õnnestub küllaltki stressi vabalt elada siis saab keskenduda treeningule. Aga mis on treening?
Treening on lõhkumine ja taastumine.
Mõlemat detaili mõjutavad nii vanus, lähipäevade koormus, treeningu kvaliteet kui ka taastumise kvaliteet. Seega tehes mitmeid raskeid treeninguid järjest toimub pidev enda lõhkumine ning tulemit ei tule. Samuti võib tulemit mõjutada asjaolu, kui muu elu treeningute kõrval on liiga pingeline - arvad küll, et kaks päeva taastumiseks on piisav aga see ei pruugi nii olla.

Treeninguga on otseselt seotud ka istumine.
Istumine rõhub meie lülisammast. Seega kui minna trenni õhtul pärast pikka tööpäeva on keha istumise tagajärjel väsinud ja koormatud. Nt vereringe on õhtuti aeglasem, jalalihased nõrgemad ja ka süda ei pruugi olla valmis suuremaks koormuseks, mida toob endaga kaasa treening.
Seega on soovitatav õhtune treening asendada hommikuse treeninguga, kuna siis on keha värskem ja võimelisem enam vastu võtma treeningust tulenevat koormust.
Lisaks eelnevalt on teadlased uuringute tulemusena avastanud, et nt 20 minutiline hommikune treening tõstab oluliselt aju töövõimet ning mõjub hästi ka meie tujule.

Eraldi peatud Port ka teemal - miks minnakse / tullakse trenni tagasi.
Lühidalt - sest on sõltuvus. Samas sõltuvus võib olla nii hea kui halb. Kuid suures pildis on sõltuvus treeningutest sarnane narkootilistest ainetest tuleneva sõltuvusega. Aegajalt tekib järjest suurema doosi vajadus.
Kerge trenni sõltuvus on hea, samas võib hea sõltuvus muutuda ka halvaks. Asi on kindlasti juba halb kui trenni pärast jäetakse vahele töö või kool, eelistatakse trenni sotsiaalsetele sündmustele, treenitakse kui ollakse haige, kogutakse detailseid andmeid.
Kusjuures nende nelja faktori vahel on "ja" mitte "või".

Viimaseks tooks välja Port'i poolt tehtud näite, kus graafikule oli pandud päevane treening, taastumine, treenitus.
Mitte, et selles graafikus midagi uut oleks olnud aga hea jälle teada, et treeningu kasvades kasvab ka taastumisele kuluv aeg. Kui liiga kiiresti tõsta treeningmahtu ja mitte keskenduda taastumisele on tulemuseks haigused ja tagasilangemine algpuntki. Tagasi alguspunkti langetakse ka juhul kui treenitakse kaootiliselt - teen 3 kuud trenni, jooksen maratoni ära, siis ei tee mitu kuud midagi ja siis alustan jälle 3 kuise tsükliga. Selline jõnksutamine viib selleni, et alati kukutakse tagasi nö alguspunkti, seega üldine treenitus ei tõuse kordagi kõrgemale ehk pole alust jõuda paremate tulemusteni.
Kusjuures mida kõrgem on treenitus, seda vähem vajab keha aega raskematest treeningutest taastumiseks ehk pideva treeninguga väheneb taastumisele kuluv aeg.


Kokkuvõttes võib öelda, et kui trenni tegema hakkad on soovitav seda teha regulaarselt samas vältida nö hulluks minemist ja treeningute eelistamist teistele sind ümbritsevatele sündmustele. Võimalusel tee trenn hommikul, mis annab ka rohkem aega treeningust välja puhkamiseks (õhtune trenn lükkab edasi magama minemise aega, samas hea ja piisav uni on väga oluline taastumiseks). Kindlasti tuleb alustada rahulikult, võttes kindlasti arvesse ka muud elu enda kõrval (teisi stressi faktoreid) - kiire tulemite kasvu ootuses põletatakse keha läbi ja tulemuseks võivad olla haigused, mis ei võimalda enam üldse trenni minna.


Et mitte postitust negatiivsetes värvides lõpetada, siis väljas on külmaks läinud ja varsti saab äkki suusatama ka :)