Esimene nädal uue ja uhke plaani järgi trenne tehtud. Kokkuvõte on - väga äge!
Trennid on mitmekesisemad ning nii mõnigi päris väljakutsuv.
Numbrite maailmast mõned faktid:
65 km'i jooksu - plaani kohaselt pidi 70 olema aga üks kerge 6'ne ots jäi tegemata
1:40 jooksuharjutusi - distantsiliselt tuli kokku 9 kilomeetrit koguni
31 minutit ÜKE't
Kokku kulus treeningutele siis 9 tundi.
Nädal 2 tuleb vähe pikem ja mahukam, samas juba tean, et üks kerge 6 on jälle ära jäämas ning üks 10 ka küsimärgiga - elu segab trenni tegemist :)
Suurem küsimus on aga kuidas edasi.
Antud küsimuse ja olukorra ajastus pole võibolla kõikse parem (vaadates bloginduse maailmas toimuvat) aga treener küsis - olen ma kindel, et soovin ikka maratone joosta :). Noh, et minu sammu ja lihastüübiga sobiks enam lühemad jupid, nt 800 meetrit [naer saalis]. Või nagu treener väljendus - saavutamaks maratonis sarnaseid võimekusele vastavaid tulemusi kui lühematel distantsidel on võimalik, selleks tuleb päris palju tööd teha.
Teagi nüüd, mida teha :).
Lihtne oleks ju nö käega lüüa ja öelda, et ahh hakkan siis lühemaid juppe lippama - tuleks see ju lihtsamalt. Miks teha palju ja rasket tööd?
Samas mõnel lühemal jupil võiks ju ennast mõnikord proovile panna. Kuigi hetkel spetsiaalselt neile ei ole plaan keskenduda, kuid mine tea, mis tulevik toob.
Üks põhjus, miks need lühemad jupid ei sümpatiseeri on see, et sõita mingiks paari minutiliseks jooksuks Tallinnast Tartusse tundub jabur, erinevalt 4 tunnisest looduse nautimisest :). Eks see ole ka peamini põhjus, miks palju maratone jooksevad - saab käia reisil, nautida loodust, näha kohti, kuhu muidu ei oskaks minnagi. Staadionil kahe ringi tegemine juba seda ei anna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar