Eile avastasin, et Kohila jooksusarja ametlik nimi on pikamaajooksusari aga eile toimunud 400 meetri võistlus ei taha minu hinnangul kuidagi pikamaajooksuks kvalifitseeruda. Kuigi tuleb tunnistada kerge ei olnud. Aga kõige järgemööda.
Kohila jooksusarja teine etapp oli 400 m. Üks staadioni ring, mis ei tundu kaugeltki keeruline. Samas mida lähemale hakkas võistlus tulema, seda enam hakkasin mõtlema, et egas see nüüd ju nii kerge ka ole.
Nädalavahetusest olid jalad vähe haiged aga eks kasvanud valutundlikus võis olla põhjustatud ka võistluse lähenemisest.
Kohale jõudsin vara ja alguses tundus, et rahvast polegi väga. Aga siis muudkui rahvast tuli ja tuli ning lõpuks oli meid 33 ja jookse kokku vist oli 9. Nagu sellistel jooksudel ikka oli tase väga kõikuv. Erinevused tulevad nii vanusest lähtuvalt kui ka sportlikust vormist lähtuvalt.
Ise sattusin kõige tugevamasse jooksu, kus õnnestus saavutada auhinnaline neljas koht (neli rada vaid oligi). Võitja ületas joone umbes siis, kui mina viimasel sirgel poole peal olin või midagi sellist. Igatahes antud jooksu ja kogu võistluspäeva kiiremida aja jooksis välja Enari Tönström ja aeg oli 51,15. Endal õnnestus joon ületada umbes 9 sekundit hiljem ehk ajaga 1:00,68.
Kuigi kaotust esimesele kalendriga, siis jäin jooksuga kenasti rahule. Soov oli minutiga ring ära joosta, tsipa läks küll üle aga ei palju.
Tagantjärjele võib öelda, et võib olla sai ikka liiga kiiresti alustatud, kuna startisin esimeselt rajalt ja enne teise kurvi sisenedes olin jõudnud päris kannule neljandal rajal jooksvale Rain Seepõllule. Samuti polnud kaugel kolmanda raja jooksja.
Seal kurvis läks aga raskeks. Jalg muutus juba suureks ja raskeks ning liikumine vaevaliseks (vähemalt endale tundus, et üldse ei liigu enam). Üritasin käed tööle panna ja suruda niipalju kui võimalik (lõpp oli lähedal).
Kuna kaotust esimesele oli kõvasti, siis arvasin, et jooks läks kergelt öeldes nässu ja aeg on väga halb. Seda meeldivam oli kuulda algselt mitte ametlikku aega, mis rääkis umbes 1:01 tulemist ja seejärel märgata ametlikku aega, mis veelgi parem.
Eks need 68 sajandikku jäävad kummitama aga ma arvan, et pole paha.
Tõsisem nö raskus jõudis kohale pärast jooksu aga ei midagi hullu.
Järgmisel nädalal kavas poole pikem distants ning siis jälle Kohila, kus ootab ees 25 ringi staadionil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar