Neljapäev, 18. mai 2017

Kohila jooksusari - 400m

400 meetrit, vaid üks ring staadionil - kas see saab olla üldse raske või keeruline? Kas selle pärast on vaja üldse närvi minna? Distants ju nii väike, et selliseid saab iga päevaselt mitu tükki läbitud.

Siiski on 400 meetrit, kui seda kiiresti joosta, midagi teistsugust.
Ei ole sellist tunnet 200 meetri jooksu puhul, ei ole 800 või 1500 puhul, kaugelt rääkimata 5 km või 10 km'i puhul.

Mis on üldse 400 meetrit? On see sprint, kus tuleb täiega stardist finishisse vajutada või on see keskmaa, kus alguses hoiad ikka midagi varuks ja siis lõpus veel vajutad? Pikemate distantsidega pole mõtet isegi võrdlust tuua.

Eks ta ole vist selline ei liha ei kala ehk siis päris täiega ei tohi alguses vajutada, kuna siis on viimane 100 või isegi 150 meetrit ikka väga-väga-väga raske. Samas ei ole mõtet midagi ka väga endas hoida, kuna muidu saab enne distants läbi kui piisavalt vajutama hakata saad.

Möödunud aastal sama distantsi joostes oli viimane lõpp ikka väga raske ja tundus, et sai liiga kiiresti alustatud. Sel aastal oli soov kiiremini joosta aga samas üritasin alustada vormi arvestades mõistlikumalt.

Osavõtjaid ja jookse oli jälle palju - 8 jooksu ehk siis 32 osalejat. Sattusin tugevuselt (kui nii võib öelda) teise jooksu, ajaliselt eelviimasesse. Kaaslasteks kõik klubi kaaslased ehk siis klubi sisene asi. Radadega sel korral võib öelda, et täitsa vedas - teine rada. Minu ees oli meie jooksu favoriit, samal hetkel vasaku õla taga tõsine oht.

Kui möödunud aastal startisin püsti, siis sel korral otsustasin proovida pakke. Vaevalt ma sealt mingit abi sain, pigem vast kaotas. Aga noh 400 puhul see vast polegi nii oluline.

Esimene kiirendus tehtud ja vahe kolmanda ja neljanda raja jooksjaga püsis ehk siis tempo oli enam-vähem sarnane. Tagasirgel oli näha, et neljandal rajal on tempo pisut madalam samas ise suutsin endale tunduvalt kolmanda rajaga vahet hoida - eks jooksu ajal ei suuda päris adekvaatselt seda vahet ka hinnata.
Igatahes esimesed 200 tundus endale, et said päris võrdselt läbitud aga teise kurvi keskel olin vist ära unustanud, et nüüd läheb raskeks ning ei ennetanud seda, et tempot juurde vajutada. Igatahes siis nägin kuidas kolmanda raja jooksjaga vahe suureneb ning kurvist väljudes polnud enam midagi teha - läinud ta oligi.

Endal läksid jalad järjest raskemaks aga sellist väga suurt kangestust sel korral ei saabunud. Kõrvalt vaadates võis muidugi keha käia lippadi-lappadi nagu Lauluväljaku tuli ehk siis seda värskust küll enam ei olnud, et suudaksin jälgida, kas jooksutehnika on ikka korras.

Enne jooksu keskendasin endale, et ära unusta käte tööd - käed peavad ilusti töötama. No ei olnud ju jooksu ajal see enam meeles - lõpus kui hakkas raskeks minema isegi mõtlesin sellele korraks ja püüdsin käed korralikult tööle panna aga no hilja külamees, hilja.


Ajast ka pisut - 58,04 ehk siis umbes 2,5 sekundit või isegi enam parem kui aasta eest. Pole paha ütleks kunagi kõrgelt tunnustatud suusatreener.
Siht oli seatud 57 sekundi peale, seega pisut jäi puudu. Samas arvestades 200 meetri rekordaega, siis oli 58 sekundi algus täitsa ootuspärane.

Põhjust kurvastada ei ole, rõõmust lakke vast ei ole ka kohane hüpata aga vaadates edasi tulevaste jooksude peale, siis annab see 400 meetri aeg lootust hästi esineda.
Elame-näeme.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar