Vaikus

Vaikus on siin blogis olnud.

Kohati motivatsiooni puudusest aga kohati ka sellest, et ühel hetkel hakkas kannakõõlus liiga palju märku andma. Tulemused halvenesid, kuniks hetkel X ei saanud enam korralikult kõndidagi.

Täna tagasi vaadates võib öelda, et Kohila sarja raames joostud 1500m oli halb otsus ning mõned päevad hiljem Eesti Karikavõistlustel sama distantsi valuvaigistite najal joostes oli väga halb otsus.

Aga nondel hetkedel tundusid need otsused ju enam vähem ok olema.

Halvaks otsuseks võib pidada ka jooksmist või siis sörkimist pärast nimetatud võistlusi aga üheks parimaks otsuseks tuleb lugeda otsust mitte võistelda Kohila sarja 1000m jooksus.

Kogu eelneva jutu rebu on see, et hetkel sõidan ratast, käin taastusravil ja teen taastavaid harjutusi. Sel hooajal 90% enam tulemuse peale võistlema ei lähe. 

Mõned pikemad jooksud võib ju kaasa teha, kui jalg jälle kannab.

Loodetavasti saab paari nädala pärast jälle jalad alla ning siis saab hakata vaikselt mahtu tegema ning seab sihid uude hooaega.

Hooajaks seatud eesmärgid võib tänase päevaga lugeda mitte täitunuks aga eks seda enam on hammas verel, et järgmisel hooajal selle hooaja eesmärgid ära teha ja uue hooaja omad ka lisaks.

Saku Kevadjooks 5KM

Möödunud nädalal oli kaks võistlust (selliseid nädalaid on veelgi tulemas), esimene kiire sutsakas Kohilas ning nädala lõpus Saku Kevadjooks, kus distantsiks valisin lühema ehk 5KM'i.

Soovid olid pisut teised, kui reaalsus aga kokkvõttes 2 koht ning ajaga 18:04,9 sain uue isikliku rekordi sellisel distantsil. Seega võib tulemusega üldjoontes rahule jääda.

Rahule ei jää sellega, et koht ole teine, mitte esimene aga sel korral oli esimene koht minu jaoks ka liiga kiire.
Samuti olnuks ilus, kui uue rekordi numbrid alanuks numbriga 17.

Aga no mis halvasti, see uuesti. Millal seda hetkel ei tea, kuid Kohilas tuleb suvel võimalus parandada 5KM'i aega. Seal küll joostakse see distants staadionil ja seega pole võibolla päris õige ja viisakas neid aegu võrrelda omavahel aga ma siiski teen seda.

Kohila jooksusari - 400m

400 meetrit, vaid üks ring staadionil - kas see saab olla üldse raske või keeruline? Kas selle pärast on vaja üldse närvi minna? Distants ju nii väike, et selliseid saab iga päevaselt mitu tükki läbitud.

Siiski on 400 meetrit, kui seda kiiresti joosta, midagi teistsugust.
Ei ole sellist tunnet 200 meetri jooksu puhul, ei ole 800 või 1500 puhul, kaugelt rääkimata 5 km või 10 km'i puhul.

Mis on üldse 400 meetrit? On see sprint, kus tuleb täiega stardist finishisse vajutada või on see keskmaa, kus alguses hoiad ikka midagi varuks ja siis lõpus veel vajutad? Pikemate distantsidega pole mõtet isegi võrdlust tuua.

Eks ta ole vist selline ei liha ei kala ehk siis päris täiega ei tohi alguses vajutada, kuna siis on viimane 100 või isegi 150 meetrit ikka väga-väga-väga raske. Samas ei ole mõtet midagi ka väga endas hoida, kuna muidu saab enne distants läbi kui piisavalt vajutama hakata saad.

Möödunud aastal sama distantsi joostes oli viimane lõpp ikka väga raske ja tundus, et sai liiga kiiresti alustatud. Sel aastal oli soov kiiremini joosta aga samas üritasin alustada vormi arvestades mõistlikumalt.

Osavõtjaid ja jookse oli jälle palju - 8 jooksu ehk siis 32 osalejat. Sattusin tugevuselt (kui nii võib öelda) teise jooksu, ajaliselt eelviimasesse. Kaaslasteks kõik klubi kaaslased ehk siis klubi sisene asi. Radadega sel korral võib öelda, et täitsa vedas - teine rada. Minu ees oli meie jooksu favoriit, samal hetkel vasaku õla taga tõsine oht.

Kui möödunud aastal startisin püsti, siis sel korral otsustasin proovida pakke. Vaevalt ma sealt mingit abi sain, pigem vast kaotas. Aga noh 400 puhul see vast polegi nii oluline.

Esimene kiirendus tehtud ja vahe kolmanda ja neljanda raja jooksjaga püsis ehk siis tempo oli enam-vähem sarnane. Tagasirgel oli näha, et neljandal rajal on tempo pisut madalam samas ise suutsin endale tunduvalt kolmanda rajaga vahet hoida - eks jooksu ajal ei suuda päris adekvaatselt seda vahet ka hinnata.
Igatahes esimesed 200 tundus endale, et said päris võrdselt läbitud aga teise kurvi keskel olin vist ära unustanud, et nüüd läheb raskeks ning ei ennetanud seda, et tempot juurde vajutada. Igatahes siis nägin kuidas kolmanda raja jooksjaga vahe suureneb ning kurvist väljudes polnud enam midagi teha - läinud ta oligi.

Endal läksid jalad järjest raskemaks aga sellist väga suurt kangestust sel korral ei saabunud. Kõrvalt vaadates võis muidugi keha käia lippadi-lappadi nagu Lauluväljaku tuli ehk siis seda värskust küll enam ei olnud, et suudaksin jälgida, kas jooksutehnika on ikka korras.

Enne jooksu keskendasin endale, et ära unusta käte tööd - käed peavad ilusti töötama. No ei olnud ju jooksu ajal see enam meeles - lõpus kui hakkas raskeks minema isegi mõtlesin sellele korraks ja püüdsin käed korralikult tööle panna aga no hilja külamees, hilja.


Ajast ka pisut - 58,04 ehk siis umbes 2,5 sekundit või isegi enam parem kui aasta eest. Pole paha ütleks kunagi kõrgelt tunnustatud suusatreener.
Siht oli seatud 57 sekundi peale, seega pisut jäi puudu. Samas arvestades 200 meetri rekordaega, siis oli 58 sekundi algus täitsa ootuspärane.

Põhjust kurvastada ei ole, rõõmust lakke vast ei ole ka kohane hüpata aga vaadates edasi tulevaste jooksude peale, siis annab see 400 meetri aeg lootust hästi esineda.
Elame-näeme.

Lääne-Virumaa hooaja avavõistlus

8. Mail kui osa Euroopast tähistas Euroopa päeva läksin mina Rakverre ja seda selleks, et joosta hooaja esimene 1500 meetrit. 

Eelnevad võistlused olid andnud kindlust, et võib hea aja saavutada. Lisaks oli kasvanud kindlus, et võib riskida, st pigem alustada kiiresti ja siis kannatada. Eks see 1500 juba ole selline distants, et kannata-kannata-kannata. 

Kahjuks puudus teadmine, mis seltskond seal jookseb ning juba kohal olles tekkis hoopis küsimus - kui palju on jooksjaid.  

Lõpuks startis 5 jooksjat, kaks nooremat poissi ning ülejäänud vähe vanemad. 

Noored kutid võtsid kohe siserajale ning oli mõista, et nad tahavad joosta. Kiire plaan nägi ette neile sappa hoidmise ja vaatamise, mis saab. 

Esimene ring oli tempo täitsa soodne 1:11, samas teisel ringil tundsin, et tahan kiiremini joosta aga kuhu sa jooksed kui väljas on napp +6 ja suhteliselt tugev tuul. Teine ring tuligi 1:15 aga leidsin, et targem on kaotada mõned sekundid ja olla poiste taga varjus, kui mööda minna ja ise tuult murdma hakata. 

Siiski liikusin kolmandalt kohalt teisele kolmanda ringi kurvis. Kahe esimese vahele oli jäänud väike vahe ja seega tuli see kinni nõeluda, et mitte aega kaotada. 

Kolmanda ringi aeg umbes 1:13 ning siis juba leidsin, et pole siin midagi hoida. Jaksu oli ja kiirendasin mööda. Eks kohe sain tuult tunda ning mõistsin, kui õige oli otsus, et mitte varem tuult murdma minna. 

Lõpusirgel kuulsin, kuidas sammud tulevad kõrvale ja eks jalad olid juba väsinud. Nii juhtuski, et umbes viimase 5-10 meetri peal läks siiski kaasvõistleja mööda. Seega kokkuvõttes teine koht ning aeg 4:32,02. Viimased 300 meetrit pisut peale 51 sekundit (kiirem tempo kui esimese ringi ajal). 

Selline aeg tähendas ka uut isiklikkurekordit - varasemalt oli rekord 4:45. 

Eks ma soovinuks aega alla 4:30'ne, kuid ju siis jooksen selle aja järgmine kord.  

Uus võistlus uuel nädalal ja Kohilas. Sel korral saab kiiresti õhtule ehk distantsiks vaid 400 m.  

Kohila jooksusari - 3000m

Enne kui jõuan Kohila jooksusarja 2017 aasta esimese osavõistluse, 3000 m jooks, juurde, mõned read, mis pärast Haapsalu maanteejooksu on juhtunud.

Pärast Haapsalu maanteejooksu sai osaletud kokku kolmel teatejooksul.
Neist kaks esimest olid sellised lõbusamad tegemised - Rae run ja Jüriööjooks ümber Teletorni. Kolmas aga Eesti Meistrivõistlustena peetav Ekiden.

Rae run oli lõbus jooks, kus sai alguses liiga kiiresti ära mindud aga kuna kedagi püüda polnud ja kellelegi ka kaotada polnud, siis kokkuvõttes ei olnudki suurt vahet. Võistkondlikult esimene koht. Hea seegi.

Jüriööjooksu teatejooks ümber Teletorni tõi kokku juba oluliselt sportlikuma seltskonna. Ka meie tiim oli tugevdatud mõne välisesindajaga. Kokkuvõttes teenisime kolmanda koha, kaotades teisele kohale mõned meetrid.
Endal õnnestus teha vaatamata päris jahedatele tingimustele korralik jooks. Distants pikkusega umbes 1,2 km'i sai läbitud umbes 3:30'ga ning eraldivaadates andis see päeva (õhtu) neljanda aja. Samuti paranes mitteametlik 1 KM'i aeg - 2:53,3 uued rekord numbrid.

Ekidenil, möödunud laupäeval, üllatas kõiki osalejaid eelkõige ilm. Isegi talvel ei olnud nii vastikut ilma ning eks sai kirutud ja kurdetud pikalt, kuid mis siin ikka. Lõpuks kui enda vahetuse aeg käes oli, siis viskasid osa riideid seljast ja läksid ning jooksid ära. Jooksu ajal ei saand midagi aru, et see ilm väga hull oleks. Mingi tuul, jalad märjad aga keskendud enda jooksule ja ei pööra sellistele mitte olulistele asjadele tähelepanu.

Jooksin oma võistkonna eest viimast ehk kuuendat vahetust, mille raames tuli läbida umbes 7,2 km'i. Jooks toimus Lillepi pargis, ning 7,2 km'i läbimiseks tuli joosta 4 x 1,8 km'i - startides Selveri parkla nurgast tuleb joosta Pirita tee äärne sirge, võtta tõus ja siis peatselt keerata vasakule, et läbi pargi jõuda jälle Selveri parkla juurde ja nii siis neli korda.
Võistluse seis minu startimise ajaks oli jälle selline, et kedagi püüda polnud ja kui just väga venima ei hakka, siis polnud ka kaotada enam midagi. Eks selline seis mõjutab motivatsiooni aga nii kui start antud ikka vajutad peaaegu maksimumi lähedal.
Õnneks teise ringi ajal nägin ees naiskondade esimest kahte. Hea orientiirid olid, kellele järgi tõmmata ja siis mööduda.
Tegin oma 4 ringi ära, aega läks umbes 26:05. Samuti parandasin mitte ametlikku 5 km'i rekordit - uus number 18:40.


Nüüd siis 2017 aasta Kohila jooksusarja juurde.
Nagu aasta eest algas ka sel aastal seeria 3000 m jooksuga. Eelnevad võistlused olid pannud pähe idee minna rihtima 10:00 aega.
Võrreldes aasta taguse ajaga (ja isikliku rekordiga) tähendas see peaaegu 40 sekundilist aja parandust (10:39 sai joostud aasta varem) aga no 10:15 tundus kuidagi imelik number olema, mida püüdma minna.

Ilm oli mõnusalt tuuline ja kuigi staadionil puhub tuul korra vastu, siis tagant, ikkagi see vastutuule osa segab :).
Kohila jooksu pluss on erineva tasemega jooksjad - alati on võimalik kellegagi koos joosta + fakt, et registreerimisel tuleb märkida soovitud lõpuaeg. Siis on hea ülevaade, mis tasemega võistlejad rajal ning kas on lootust kellegagi koos joosta või mitte.

Start antud punus üks võistleja eest minema, seejärel kolmene punt, kus peale minu veel üks klubikaaslane ja kaaskannataja. Selja taga tulid ülejäänud - pärast piltide pealt võis tuvastada, kes ja millal aga jooksu ajal puudus teadmine isegi, kes otse selja taga on.

Esimene jooksja läks oma teed ja kusagil teise ringi järel kiirendas ka klubikaaslane. See kiirendus tuli pisut ootamatult ning kuna sääred andsid kergeid krambi märke, siis ei julenud kaasa minna. Raja kõrvalt hõigatud ajad andsid lootust, et 10 minutit on saavutatav, seega veel üks põhjus, miks mitte kiirendada.
Siiski paar ringi hiljem sain aru, et vedamistööd tegev kaaskannataja väsib ning 10 minuti piiri alistamine võib sedasi keeruliseks minna. Klubikaaslane ei olnud väga kaugel aga piisavalt, et talle mitte järgi jõuda.
Eks ma tõstsin tempot pisut ja üritasin talle alla tuule osadel lähemale saada aga ei saanud sellega hakkama.

Viimasele ringile minnes hüüti ajaks umbes 8:44. Teades, et 10:00 alistamiseks pean jooksma ringe tempoga 1:20 hakkas kiire. Otsustasin, et tagasi pole siin midagi hoida, tuleb vajutada ja proovida, tulgu, mis tuleb.
Tuli see, et jõudsin üle joone ajaga 9:58. Viimane ring võistluse kiireima tempoga (isegi esimesed 200 meetrit ei olnud nii kõrge keskmise tempoga).

Kuna enda kell näitas alguses aega 10:01, siis kerge ebakindlus oli, et kas ikka sai 10 minutit alistatud. Lõpuks kui ametlikku aega nägin, siis tegi meele rõõmsaks küll.
Jälle üks eesmärk täidetud ja isiklikku rekordit saigi parandatud suurusjärgus 40 sekundit. Kahtlustan, et järgmine parandus nii suure sammuga toimuma ei saa.

Võistluselt kokkuvõttes 3 koht. Esimese aeg 9:40 ikka selgelt liiga hea minu jaoks tänasel päeval. Klubikaaslase 9:51 tekitas tund pärast võistlust sellise väikse viha, et miks ma küll temaga koos ei kiirendanud teisel ringil :) - sportlase hing, kunagi ei ole rahul :).


Positiivse meeleoluga hooaeg jätkub aga nüüd hakkavad tulema need võistlused, kus on soov häid aegu joosta. Esimene juba esmaspäeval Rakveres - 1500m - mõttes on suured eesmärgid aga eks näis, kas ja kuidas asjad õnnestuvad.

Järgmine võistlus Kohilas on 400 m jooks, kahe nädala pärast.

Haapsalu maanteejooks 2017

Ongi uus võistlushooaeg alanud.
Esimene võistlus sai küll tegelikult joostud juba märtsi keskel Portugalis laagris olles - kohalik Falesia 5K jooks.
Aga kuna tegemist oli treeningute vahele tehtud väikse jooksuga, siis muud sel teemal ei lisa kui, et aeg oli kusagil 10 sekundit üle 19 minuti.


Käesoleva võistlushooaja esimene nö päris võistlus aga toimus Haapsalus.

Tegemist on võistlusega, mis meie jooksuklubi jaoks on peaaegu, et nagu katsevõistlus või midagi sarnast - hea vaadata, kuidas talvine ettevalmistus möödunud on. Suurt ettevalmistust vast selle võistluse jaoks ei toimu aga eelnevalt mõned kergemad treeningpäevad ja igaüks tahab seal kontrollida, kas aastaga on arengut olnud või mitte.

Endal on Haapsalust päris head mälestused. Nimelt aasta eest õnnestus seal esmakordselt joosta 10 KM'i kiiremini kui 40 minutiga. Siis küll alistasin selle piiri napilt sekundiga aga tehtud ta oli.
Sel korral ei osanudki suurt midagi oodata. Mõte oli, et peaks ikka kiiremini jooksma aga mitmed klubikaaslased, kellega muidu koos oleksin võinud joosta loobusid erinevatel põhjustel võistlusest ja nii tekkis juba küsimus, et kellega koos ma jooksen. Üksi on kuidagi raskem ja keerulisem pingutada.

Igatahes mõtlesin, et on, mis on, lähen proovin joosta 39 minuti algusesse ja kui hästi läheb siis 38 minuti lõppu.

Haapsalu maanteejooksu start antakse kohaliku tervisekeskuse staadionilt, kus tuleb alustuseks läbida umbes 2 ringi ja siis pääseb asfaldile.
Pärast poole ringi pikkust rabelemist hakkasid jõujooned vaikselt välja kujunema - ässad tegid juba vahe sisse ja ülejäänud hakkasid vaikselt gruppidesse jagunema.
Võtsin sihiks joosta klubikaaslase taga kuniks jaksu on. Samasse punti sattus ka Jüri Jaanson. Nii me staadionilt läksime ning esimese kilomeetri läbisime tempos 3:51 min/km.
Tempo tundus soodne, enesetunne ka hea. Seega õige seltskond ning pealegi teadsin, et selles tempos jätkates jääb distantsi teisele poolele veel nö varu, kui raskeks peaks minema.

Teine kilomeeter sai läbitud 3:52 min/km'ga ja ikka oli seis ilus.

Mingi hetk vaatasin, et üks teine klubikaaslane läheb mõnusas tempos mööda. Kuna tunne oli hea, hüppasin sappa.
Jõudsime selliselt 4nda kilomeetrini, mille järel üks pundis olnud jooksja hakkas eest minema. Klubikaaslane oli vähe väsinud olekuga ja kuna endal enesetunne oli jätkuvalt hea, siis pikalt ei mõelnud - lähen kaasa.

Kui kolmas kilomeeter sai läbitud 3:50'ga siis neljas oli kukkunud klubikaaslase poolt tempot tehes 3:55'ni. Egas ma väga ei muretsenud, kuna 40 minuti piiri alistamiseks oli päris kena edu juba joostad aga siiski - enesetunne lubas ja nii saigi hoopis tempot tõstetud.

Umbes kilomeeter sai veel joostud paarisrakendis (tempo 3:49 min/km), mille järel kaasjooksja viipas ja ütles, et mine-mine, ta ei jaksa.

Pool maad oli juba joostad ja enesetunne jätkuvalt mõnus, Ega siin pikalt midagi mõelda polnud. Vaatasin ette, nägin tuttavaid selgasid ja seadsin uued sihtmärgid, keda püüda. Ega ma uskunud, et kõik nad kätte saan ning kindel plaan oli, mitte spurtida vaid lihtsalt mõnusalt omas tempos edasi joosta.

Samm sammu järel jõudsin ees olijatele lähemale ning viimase varasemalt seatud skalbi võtsin pärast Lihula maantee viaduktist alla jooksmist - vist umbes 800 m oli sealt veel lõpuni.

Kilomeetri ajad pärast viiendat kilomeetrit olid järgmised:
3:44
3:49
3:44
3:53
3:23

Kokku andsid sellised kilomeetri ajad tulemuseks 37:48, mis oli kõvasti-kõvasti parem kui oskasin oodata.


Jalad andsid endast tunda korraks kusagil enne 8ndat kilomeetrit aga teades, et vaid napp üle 2 km'i minna, siis ei tekkinud seda mõtet, et võtan hoogu maha. Pealegi, kui raske on, tuleb ju hoogu juurde panna, et saaks kähku joostud, mitte ei pikendaks enda piinasid.

9 kilomeeteri aeg tuli vähe rahulikum kuna esiteks jäi sinna teele tõus viaduktile ning teiseks jõudsin sel hetkel järgi kahele jooksjale ja puhus vastutuul (Haapsalus vist puhub tuul pidevalt vaid ühest suunast), siis mõtlesin tõusu võtta koos nendega, kergelt nö puhates, et seejärel lõpukiirendus teha.

Eks staadionil viimast 200 meetrit joostes olid ka jalad juba väsinud ja finishis oli mõnus korraks pikali visata aga tegelikult ei hakanudki sel korral raske. Tundub, et treeningutest on kasu olnud.


Lisaks uuele 10 km'i rekordile (parandust üle 2 minuti), õnnestus uuendada / joosta ka uus 5 kilomeetri rekord ja seda distantsi teisel poolel (teine 5 km'i oli umbes 45 sekundit kiirem kui esimene).

Igatahes väga hea algus uuele hooajal ja emotsiooni lõi see jooks taevasse. Loodetavasti pole tegemist hooaja tipphetkega, vaid algus headele tulemustele. Lootused igatahes on pärast seda jooksu päris kõrgele keritud.


Uued võistlused juba käesoleval nädalal - kaks teatejooksu. Üks Jüri terviseradadel, kus kamba peale läbitakse umbes 6 kilomeetrit. Teine ümber Teletorni, kus saab pingutada pisut enamal kui kilomeetrisel rajal.
Edasi tulevad Ekideni meistrivõistlused ja siis saab staadionile - Kohila ja Rakvere sel aastal sihtkohtadeks.

Paide - Türi rahvajooks

Sel korral Paavel Loskutov ei võitnud aga 35ndat korda toimus see võistlus siiski.
Endal nüüd kirjas kaks osaluskorda. Esimene möödunud aastast, kus hooaja viimase võistlusena sai mindud jooksma ilma igasuguse suure plaanita ning vastikult raske ja vaevaline oli.
Teist korda jooksin käesoleval aastal ja jällegi oli tegemist hooaja lõppu tähistava jooksuga, jällegi polnud eesmärki ja tuleb tõdeda, et ka väga kerge polnud.

Aeg küll paranes enam kui 3 minutiga ja ka koht oli kõvasti parem kui aasta eest (esimese 100 hulgas, saavutus, mis näiteks Pärnu Kahe Silla jooksult veel saavutamata) aga jooks õpetas - kui lähed jooksma ilma eesmärgita, siis on keeruline ennast jooksu keskel sundida neis olukordades, kus hakkab natukene raskem.

Jah muidugi oleks võinud minna ja joosta väga rahulikult aga eks seda sportlase hinge on nii palju, et kui jalg joonel ja start antud, siis tekib soov pingutada. No ja kui juba natukene aega oled pingutanud, siis kuidas sa ikka järgi jätad aga nii kui esimene raskem hetk tekib, hakkad ennast hoidma.

Mõned nädalad tagasi olin kindel, et alla 55 minuti joosta on lihtne ja see ei saa olla eesmärk, mida seada. Eesmärk peaks olema alla 53 või alla 52 minuti. Olin need mõtted juba unustanud ja nii ma läksingi stardist minema. Algus kena - kilomeetri ajad alla 4 min/km. Siis aga hakkas pisut raskem ja andsin kohe tempos järgi 4:10 ja isegi veel aeglasemaks vajus tempo. Nii väga kaugele ei purjeta.

Lõpus oli enesetunne aga hea ja energiat piisavalt, nii et viimase kahe kilomeetri keskmine tempo tuli 3:56 ja viimase aeg seal 3:45 kandis. Pärast sellist lõppu tekib küsimus, et miks ma küll varem ei pingutanud :)

Lõpuks aeg 56:09, koht 92. Võiks ju rahul olla aga väga pole. Eks trennid ja lühemad distantsid ole hamba verele ajanud ja soovid võibolla teinekord isegi utoopilised. Samas eks soovid peavadki suured olema, siis äkki mõni väike asi ka teostub :)


Nüüd aga hooaeg läbi ja saab poolteist kuud nö puhata. Eks pisut trenni teeb ka sel perioodil aga kergemalt. Mingi hetk peab mõtlema järgmise hooaja plaanide peale, hetkel veel on soovi ja viitsimist ikka ja jälle pingutada. Tuleb seda kasutada niikaua kuniks seda on :)

Teatevõistlused

Möödunud kaks nädalat sai lipatud kahel erineval teatevõistlusel.
Kõikse pealt eelmisel pühapäeval Pärnu-Jaagupis poolmaratoni ekidenis (teatevõistlusel, mille raames 6 osalejat jooksevad kokku poolmaratoni) ja sel nädalal Lillepi pargis Eesti Meistrivõistlustel ekidenis (teatevõistlusel, mille raames 6 osalejat jooksid kokku maratoni).

Kui poolik ekiden oli selline lõbus üritus, siis Lillepis toimunul olid kohal igasugused sulelised ja karvased.


Pärnu-Jaagupis jooksin esimest vahetust ehk 2,5 km (edasi tuli 5, siis 2,5, jälle 5, jälle 2,5 ja lõppu umbes 3,5). Plaan oli joosta aeg umbes 8:30 kanti, samas jälgida vastaseid ja pigem minna esimestega kaasa kui jääda omas tempos kulgema.
Õnneks ei olnud seal jooksus esimeses vahetuses väga tugevaid jooksjaid ja nii läksimegi kahe kaaslasega vaikselt aga kindlalt eest ära.
Lõppu jätkus veel ka jaksu kiirendada ja nii tulingi etapilt teise kohaga, kaotust esimesele sekund, kolmas kaotas mulle omakorda kaks sekundit. Aeg 8:19, mis ületas seatud plaani kenasti.
Võistluse lõpuks saime kokkuvõttes teise koha, kuid segapaaride arvestuses (kaks naist olid ka tiimis) kindel esimene koht.


Lillepis panin jälle jala joonele esimeses vahetuses, sel korral siis tuli läbida 5 km'i (edasi 10, siis 5, siis jälle 10, siis viis ja lõppu siis mingi 7 kopikatega).
Plaan oli mõne jooksjaga ikka koos joosta aga tegelikkus päris nii ei läinud. Kõik mehed panid suurtel kiirustel kohe minema ja lasin vahe sisse ning võtsin esimese naise järgi. Kahjuks selgus juba 500 meetri läbides, et mehed lähevad ära ja naise poolt pakutav tempo pole päris see, mis rahuldaks. Tulemuseks oligi see, et esimesed läinud, taga liiga aeglased ehk edasi tuli üksi joosta.
Eks teised jooksid minu jaoks liiga kiiresti ka aga ikkagi tundus, et mõne tuules olnuks äkki kergem - esimese ringi pidanuks kindlasti vastu, mis edasi saanuks, kes teab.
Positiivne oli see, et jooks oli ühtlane - esimese ja teise ringi vahe vaid 3 sekundit. Ning muidugi see, et kokkuvõttes tuli tiim kuuendale kohale oli väga kõva tulemus. Tiimina me selle järgi ka läksime, kuna oli ette teada, et kõrgemat kohta on keeruline saavutada.
Eesti meistrivõistluste kuues koht ei kõlagi ju halvasti, kui kohal on Nurme, Sasmin, Tambur, Lehismets, Aus, Aristov jne.
Enda aeg muidugi rahuldust ei pakkunud - sekund üle 19 minuti. Soov oli rünnata 18:30 piiri ja ideaalne tulemus võinuks isegi 18 alguses olla aga no mis siis ikka. Aasta eest olnuks ma ka 19 minutilise ajaga väga rahul olnud - süües kasvab isu.


Selleks hooajaks on planeeritud veel üks võistlus - Paide-Türi (oli vist nii pidi) ja siis tuleb vähe kergem kuu, ehk puhkus :)

Pärnu Kahe silla jooks

Tavapäraselt toimub septembri esimesel nädalavahetusel Pärnus Jüri Jaansoni nimeline kahe silla jooks. Alates möödunud aastast on distantsiks täpselt 10 km. Varem on distants olnud alla 9 km'i või natukene enam.

Jooks on üllatavalt populaarne - 10 km distantsile oli registreerinud pea 2200 osalejat. Erinevatel põhjustel jäid mõned isikud eemale ja 6'l jooksjal jäi kahjuks ka distants lõpetama aga siiski jõudsid üle joone 1987 jooksjat. Neile lisanduvad veel kõndijad ja ratastooli sõitjad.

Lisaks suurele hulgale võistlejatele ilmestab antud võistlust üldine kõrge tase. Tihti on jooksul kohal nii tugevad maanteejooksjad, staadioni jooksu spetsid ning seda nii pikemate kui lühemate distantside esindajate näol. Erand polnud ka see aasta.


Endal oli soov parandada kevadel joostud 10 km'i rekordit - 39:58. Eks muidugi lootsin joosta alla 39 minuti aga augusti alguses põetud haigus röövis 2 nädalat treeningprotsessist ja täna võib öelda, et see 2 nädalat jäi ka puudu, et korralik aeg joosta.

Alustasin siiski tempokalt ja kuni 6nda kilomeetrini oli täitsa ok, kuid siis kadusid jalad alt. Õnneks oli natukene "dopingut" kaasas ja kohe ka joogipunkt ning 7ndaks kilomeetriks oli juba tunne jälle hea. Isegi liiga hea - vastutuule osal otsustasin tempot tõsta ja selle asemel, et jõudu säästa asusin seda hoopis kulutama. No ja nii oligi, et pärast 8ndat hakkasid jalad jälle pehmeks muutuma.

Paar tüüpi tulid mööda, võtsin tuulde ja viimase 700 meetri alguses oli kindel, et täna mingit lõpuspurti enam ei tule. Aga kui lõpusirge alguses nägin klubikaaslase peanuppu, siis lõi sportlik hasart välja ning leidsin jõu, et spurtida. Klubikaaslane jäi küll püüdmata aga aeg tuli tänu sellele spurdile alla 40 minuti.

Kokkuvõttes taskusse uus isiklikrekord 39:56 (netoaeg isegi 39:53) ja koht 127, mis tähendas, et rinnanumber sai ka ära kaitstud (129). Koht parim, mis sel võistlusel joostud.
Seega mixed emotions - nagu võiks olla pettunud, et aeg tugev minuti aeglasem kui soovitud. Samas mõistan, et haigus jättis oma jälje ja praegustes oludes oli see kõva maksimum, mis välja sai joostud. Seega peab rahul olema, et isegi pooliku konditsiooni pealt suutsin alla 40 minuti joosta.


Paari nädala pärast panen jala joonele Pärnu-Jaagupis poolmaratoni teatevõistluses (distants teadmata). Veel on plaanis Paide-Türi jooks ning eks näis, mis veel juhtub - mõned huvitavad kõlakad on kõrva paitanud.

XX Kohila Konsumi Rahvajooks

28 augusti sai jälle jalg joonele pandud. Kohaks jällegi Kohila aga sel korral mitte staadionil (kuigi ka see pole 100% õige), vaid väike tiir ümber Kohila või siis täpsemalt ümber poole Kohila.

Tegemist oli Kohila Konsumi Rahvajooksuga, mis siis väidetavalt juba 20 kord toimumas, ise jõudsin sinna esimest korda.
Distantsideks olid lühike ehk 5,6 km ja pikk ehk 10,7 km. Joosti ühel ringil, st koos mindi stardist minema ja siis lühikese maa omad said ringi lõpus finishi aga pikema otsa jooksjad läksid tegid teise ringi veel.

Ise valisin sel korral lühema distantsi ja pärast jooksu olin vaid tänulik, et nii sai otsustatud.

Plaan oli üritada joosta umbes 3:45 min/km tempos aga tegelikult oli tempo umbes-täpselt 10 sekundit kilomeetri peale aeglasem. Jalad lihtsalt ei suutnud kiiremini joosta ja olid väsinud.
Kas siis nö tavaelu mõjud või lihtsalt treeningutest jäägid, kes teab. Tulemus igatahes meelt heaks ei teinud aga egas siis kõik jooksud lähegi alati plaanide järgi.

Sain jooksu joostud 22 minuti ja 6 sekundiga, seega tempoks tuli umbes 3:55 min/km. Kohaks 9, mis polegi ju paha :)


Järgmine võistlus Pärnus, Kahe silla jooks, seal soov nihutada 10 KM'i rekordit 39 minutile lähemale. Algne soov viia rekord alla 39 minuti on selleks korraks riiulisse pandud ja targem tundub olema valida selline 39:30 siht.
Eks näis muidugi, aega veel terve nädal ja jõuab korduvalt ümber mõelda :)

Kohila jooksusari - 800 m

Ongi selle hooaja viimane staadioni jooks tehtud (kui just midagi vahele ei tule). Selleks oli Kohila jooksusarjas toimuv 800 meetrit.

Kohal oli nö sulelisi ja karvaseid, oli kohal tüüp, kes soovis alistada 2 min piiri, oli kohal tüüp, kes üritas teha uue M45 vanuseklassi rekordi ja oli kohal tüüpe, kes soovisid lihtsalt hästi joosta.
Ise läksin jooksule sooviga viia 800 m rekord alla 2:15'ne.

Kuna Kohilas on osalejaid hulka olnud, siis sai ka pisut nö kavaldatud - nimelt registreerimisel tuleb märkida planeeritav lõpuaeg, panin sinna kirja 2:10, mis muidugi olnuks tore saavutus aga rahulikult mõeldes teadsin, et selline aeg saab vaid ideaalsete asjade kokkulangemise korral tulla. Plaan ja soov oli siis üritada tugevamatega koos olla kuniks jaksan ja siis vaadata, mis saab.

Kahjuks läks aga nii, et esimesed panid ikkagi liiga kiiresti minema, ise ei julenud kaasa minna ja nii võtsin rivis viimase koha.

Plaan oli joosta alguses 16 sek 100 m kohta ja esimesed 300 saidki umbes nii joostud aga finishisirgel puhus tuul vastu ja ees olnud jooksumees oli planeeritud joosta esimese ringi umbes 64-65 sek, mis sobinuks kenast. Tegelikult tuli esimene ring 67 sek, mis polekski veel väga hull olnud aga kahjuks teise ringi alguses sellist teravust polnud, mis võimaldanuks tempot oluliselt tõsta.

Kusagil pärast 600't andsin veel jalgadele valu ja finishisirgel sain ühest konkurendist jagu aga aeg ei vastanud soovidele - 2:16,21, mis tegelikult paremuselt teine aeg, mille olen jooksnud. Seega väga kurta nagu ka ei tohiks.

Eks väike pettumus oli sees ja ikka ja jälle sellistes olukordades taban ennast mõttelt, et mis saanuks kui .... Aga noh jooksu ajal ju raske ikkagi.
Võibolla teises jooksus joostes saanuks parema aja aga kes teab, palju olekseid.


Meele tegi heaks see, et tegelikult ei olnud jalgades mõnusat kergust ning finishisirgelt vastu puhuva tuulega ei taha mul jooksud õnnestuda - tagasirgel tuul tagant ja seal peaks sellevõrra enam vajutama aga seda oskust pole veel külge jäänud.
Samuti tegi tuju heaks, et suutsin teistkorda suhteliselt lühikese aja jooksul joosta sinna 2:16 kanti. Loodetavasti see tähendab, et selline mu 800 m tase hetkel ongi ja järgmine aasta saab hakata siit sekundeid jälle maha hõõruma. 2:10 ahvatleb alistamist.


Nüüd saab mitu nädalat rahulikult treenida - olin võistluste lainel alates 4ndast Maist ehk kokku 16 võistlust. Selgelt liiga palju tegelikult ja eks seda ole ka näha pikemate jooksude puhul, kus vastupidavus on kõvasti kannatada saanud.
Järgmine hetkel planeeritud võistlus on Pärnus Kahe Silla jooks, kus on soov kevadel joostud 10 km'i rekordit parandada, kuid eks palju sõltub, kas jäänud kuuga on võimalik vastupidavusilk pool taastada. Pärast seda otsustab juba emotsioonidest lähtuvalt, kas võistelda kusagil või mitte.

1 nädal 3 rekordit

Ongi see kergelt hull nädal läbi ja õnneks läks kõik nii nagu pidi minema - kokkuvõttes 3 isiklikku rekordit.

Kohilast 5000 m jooksust uus rekord ajaga 18:54,3
Veteranide 1500 m jooksust uus rekord ajaga 4:40,5 (mitte ametlikel 4:44,99)
Veteranide 800 m jooksust uus rekord ajaga 2:15,62


Kui 1500 m jooksus sai endast kõik antud, siis 800 m jooksus sai liiga rahulikult alustatud. Põhjus oli selles, et kell ei hakanud tööle ja harjumuspärast piiksumist käel ei toimunud. Õnneks treener oli mõlemal päeval raja ääres ja tema poolt hüütud kommentaarid aitasid kõvasti kaasa.
Lisaks uutele rekorditele anti mõlema jooksu eest ka hõbemedal, seega nüüd on auhinna kapis üks kuld ja kaks hõbedad Eesti meistrivõistlustelt.
Kui külm ära ei võta, siis võib veel asja saada.

800 meetri jooksu puhul jäigi häirima liiga rahulik algus (jalad olid head, enesetunne oli hea) ning see, et 2:15 piir jäi alistamata. Õnneks on umbes pooleteise nädala pärast võimalik Kohilas see viga parandada. Loodetavasti on ilm ka sel korral abiks, konkurentsi peaks seal olema piisavalt, seega ole vaid ise tugev ja korralik aeg ka tuleb.

Kohila jooksusari - 5 000 m

Pärast Viljandi 5000 m jooksu olin pisut pettunud, et 19 minuti piir jäi alistamata. Samas oli tolle võistluse ajal enesetunne hea, seega tekkis mõte minna Kohilas riskile.

Risk tähendas siis seda, et joosta ringe umbes 4 sekundit kiiremini kui Viljandis (planeeritud tempost) ehk 88 sekundiga. Sellises tempos lõpuni joostes pidanuks aeg tulema umbes 18:20.

Eks ma alateadvuses sain aru, et selline aeg peaks minu jaoks liiga kiire olema aga no kes ei riski see kihisevat ei joo.

Hooga alguses minema ja võibolla sai isegi liiga hoogasalt minema tormatud, kuid vaevalt need paar sekundit väga palju aidanud oleks aga pärast esimest 200 m läbimist tuli esimene ring 84,9 sekundit, teine ja kolmas tulid ka veel planeeritud ajast kiiremini - umbes 87 sekundit. Seega sai esimese kolme täisringiga edestatud 18:20 aega juba 5 sekundiga.

Kas need 5 sekundit oleks raskuse hetke kaugemale viinud, seda teada ei saagi aga kusagil poolel distantsil läks ikka täitsa raskeks. Eriti raske oli, just vaimselt, neljas kilomeeter. Aga üritasin hoida rütmi ja samm-sammu haaval edasi tulla.

Mingil imekombel ei tekkinud kordagi nö hirmu, kas ma ikka 19 minuti piiri alistan. Lõpuks üle finishi jõudes näitas kell aega alla 19 minuti. Pärast ametlike tulemuste selgumist sain teada, et aeg oli 18:54,3.

Saigi see üks väike eesmärk jälle täidetud ja 19 minuti piir alistatud. Nädala jooksul (arvestades Viljandi jooksust) õnnestus 5 kilomeetri distantsil isiklikku rekordit parandada 19:27 (rekord enne Viljandi jooksu) pealt 18:54 peale (Marathon 100 andmebaasis on paar sekundit kõvem aeg kirjas isegi aga see on Pärnu Aastajooksult, kus distants pole kohe kindlasti 5 KM'i, pigem 300 meetrit lühem).

Sportlik hing hakkas muidugi pärast hingamise taastumist analüüsima, aga mis siis kui jne - eelkõige siis seda, et jooksnuks koos klubikaaslasega, kes väga ühtlases tempos joostes sai aja 18:44. Aga sel korral sai valitud taktika riskida, näpud said kõrvetada aga kui kiiresti ei proovigi joosta, siis ei hakka ka kunagi kiiresti jooksma.

Sel aastal hetke plaanis rohkem 5 KM jookse pole. Nüüd tulevadki mõnevõrra lühemad jooksud. Juba sel nädalavahetusel stardin Veteraanide meistrivõistlustel - laupäeval 1500 m jooksus ja pühapäeval 800 m jooksus.
Kui nädala lõpuks on selle nädala saldo 3 uut isiklikku rekordit, siis olen rahul.

Kohila jooksu ringiajad:
00:43,3
01:24,9
01:27,7
01:27,3
01:28,9
01:30,1
01:31,8
01:33,9
01:35,3
01:33,9
01:35,8
01:34,2
01:27,2

VAK Staieri Seeriajooks - 5000 m

Parem hilja kui mitte kunagi, sobib kenasti sissejuhatuseks kirjutamaks paar rida möödunud nädalal toimunud VAK Staieri seeriajooksu järjekordse etapi kohta.

Etapiks oli sel korral 5000 m ehk 12 ja pool ringi.

Ilm oli täitsa kena - polnud väga soe, samas päike paistis. Tuul küll keerutas ja soojenduse alguses tundus ka tuulega hea seis olema aga enne võistlust toimus kerge tuule tugevnemine.

Stardis oli tugevamaid ja nõrgemaid jooksjaid - tugevamatest saab üldiselt juba enne starti välimusele tuginedes sotti. Nõrgemad jäävad lihtsalt pärast starti kohe rivi lõppu. Ennast paigutasin mõtetes sinna keskele ehk plaan oli joosta umbes 19 minuti ümber ja võimalusel üritada 19 minuti ületamist.

Plaan oli joosta umbes 1:32 ringi kohta ehk siis täpselt plaanist kinni pidades pidi aeg tulema 19:10.

Stardist pani umbes 8-10 meheline punt liduma. Tundus, et too punt on liiga sportlikud isikud ja seega jätsin ennast pundist pisut maha. Pealegi oli tempo vastavalt plaanile.
Õnneks oli üks kaasvõistleja, kes esimese ringi liikus samas tempos minuga aga kahjuks juba teise ringi finishi sirgel tundsin, et ta tempo ei sobi mulle. Kuna tol lõigul oli tuul vastu, siis jõu säästmise mõttes otsustasin oodata mööda minekuga aga juba olin kindel, et suurema tuule käest pääsedes möödun.
Nägin mitte kaugel ka suuremat punti koos jooksmas, nii umbes 6-8 tüüpi (paar tüüpi oli pisut juba eest nihkunud). Vahe oli selline 30 meetrit ja seega ei pidanud targaks kiirendusega neid kinni püüda. Seega jätkus jooks omas tempos ja üksi.
Mingi hetk möödus liider ringiga, teisel hetkel asusin ise aeglasematest möödunud. Ka eest kukkusid mõned tüübid ära aga päris täpset ülevaadet kohast ei olnud.
Tempo püsis normis, olek oli normaalne.

Viimase ringi eel tundsin, et jaksan joosta küll. Lisasin veel kiirust ja nii ma pärast joont maha prõntsatasin, tulemuseks aeg 19:06,9, mis siis uus isiklikrekord antud distantsil. Täpselt 6 sekundi kaugusele jäi lähim konkurent, järgmised olid minuti kiiremad. Seljataga laiutas samuti kerge tühjus.

Kahju, et polnud kellegagi koos joosta ning jänku oli püksis ja ei julenud ise hoogu juurde panna. Lõpus olnuks raske nii ehk naa aga vast saanuks distantsi keskel mõned lisa sekundid juurde ning suutnuks ka 19 minuti piiri ületada.
Õnneks või kahjuks on juba käesoleval nädalal võimalik nö viga parandada ja joosta sama distants Kohilas. Eks näis, mis Kohilas juhtub, kuna plaan on julgemalt ja suuremate ambitsioonidega stardist minema tormata - pärast jooksu on näha, kas tulen kilbil või kilbiga :)

Ringi ajad (esimene aeg, siis 200 m oma):
42,63
88,78
90,74
90,51
92,21
94,32
95,00
95,34
91,25
93,98
95,76
94,49
81,91

Kohila jooksusari - 1 000 m

Pärast põiget maratoni rajale viisid jalad jälle Kohilasse, kus sel korral oli vaja kaks ja pool ringi ehk 1 000 m.

Mure, hirm, mis seisus on jalad nädal pärast maratoni, oli enne jooksu ikka päris suur. Samas päev varem tehtud jooks andis kindlust, et seis tundub hea olema. Ka soojenduse ajal oli tunda, et väga terav see seis pole aga ei midagi hullu.

Seega sai rajale mindud plaaniga joosta kilomeeter alla 3 minuti. See selline maagiline piir või nii.

Kuna Kohilas on päris palju osalejaid olnud ja jooksjad jaotatakse tavaliselt mitmesse jooksu, siis tuleb enne jooksu märkida ka planeeritav lõpuaeg. Otsustasin panna soovitud ajaks 2:50, et kindlasti esimesse jooksu pääseda. Tegelikult tõmmati joon 3 minuti juures, seega võinuks ka julgelt aja 2:55 või 3:00 kirjutada aga no kunagi ei tea ju.

Stardis olid päris kiired poisid ja üks tüdruk - Olga Andrejeva. Stardi eel uurisin Olga käest, mis plaanid on ja ta soovis ka sinna 3 minuti kanti joosta. Mõtlesin siis endamisi, et jooksen Olga sabas ja lõpus vaatan mis saab aga kuna klubikaaslane pani kohe ette, siis jooksin ka Olgast mööda ja hoidsin klubikaaslase järgi.

Pärast esimest 200 meetrit tundus, et liigume liiga kiiresti - esimesed 200 olid suurusjärgus 33-34 sekundit. Korraks tekkis mõte, et nii kiiresti pole ju vaja. Siis aga nägin, et esimesed poisid ju päris lähedal see andis jõudu juurde panna. Nii juhtuski, et enne viimast ringi võtsin kergel vastutuule osal klubikaaslasele järgi.

Viimase ringi esimeses kurvis tuli kaasvõistleja, Lauri Monvelt, nii minust kui klubikaaslasest mööda. Tegelikult oli hea, et ta just seal mööda läks, kuna see oli nagu linguvise. Lisasin hoogu ja võtsin tema sappa ning siis juba oligi viimane kurv ning sai sama hooga edasi pandud.
Proovisin veel ees olevaid Mart Kivi ja Aleksandr Kulešov'i kätte saada aga napilt-napilt nad pääsesid. Väga palju alla 2:30 tempot ei suutnud arendada ning eks sinna see pisut parem koht ja aeg jäid.
Eks järgmine kord siis :)

Järgmisel kahel nädalal kavas 5 000 m jooksud - nädala pärast Viljandis ja siis sama distants nädal hiljem Kohilas.

PS! Lõpuaeg - 2:59,37