esmaspäev, 13. august 2012

Tartu Rulluisumaraton

Ja ongi see sõit tehtud.
Pikalt mõtlesin, mida siis kirjutada ja kuidagi tühi tunne oli.

Eesmärgid enne võistlust
  • Aeg alla 2 tunni - tegemist oli vahest ühe primaarsema eesmärgiga, kuidas samas oli kahtlev, kas see võiks õnnestuda. Nagu näitab ajalugu ma võin küll mõelda, et sõidan grupis aga mingil seletamatul põhjusel ma ei julge või ei taha või ei suuda või ei oska seal grupis sõita. Eks tuleb vast spetsiaalselt harjutada grupis sõitmist ja kui mujal ei saa, siis tuleb rohkem EMT Rullituuri võistlustest osa võtta.
    Ahjaa, eesmärk sai kenasti täidetud ka - aeg 1:57:02.
  • Suuta läbi ime kaitsta oma stardinumbrit - ehk siis startisin numbriga 472 ja mõtlesin, et kui suudaks lõpetada kõrgemal kui seljal olev number, siis oleks juba väga äge. Samas teadmine, et seljatagant on startimas pea 400 sõitjat veel ja kindlasti on nende hulgas kiireid sõitjaid, siis väga ei uskunud, et suudan paremat kohta saavutada.
    Aga eks alati jätab mõni ka eest tulemata ja kõiki numbreid pole võibolla välja antud. Igatahes olin finishis 446nda kohaga, mis tuleb tunnistada üllatas mind.
Rohkem nagu selliseid tõsiseid eesmärke polnudki ja kõik võetud sai saavutatud. Eks tuleb järgmiseks korraks kõrgemad sihid seada.

Sõit ise oli minule nii ja naa - tõusudel ja laugel liiklemine oli ok, väiksemad laskumised olid ka ok aga pikemad laskumised, kus hoog suureks läheb ja kus on võimalik päris palju võita, seal oli vägagi korralik ebakindlus. Ei julge grupis laskuda või noh kui aus olla, siis korra kui pundis laskusin, siis olin pundi peas. Ei juhtunud võimalust jääda pundi lõppu, kus võiks olla natukene lihtsam ja kergem. Samas ka üksi laskudes ikka tunned kuidas mingil aja hetkel muutub olemine uiskudel ebakindlaks.
Üks põhjendusi sellele võib olla muidugi see, et uisud lähevad pahkluu kandist natukene lahti - paelad annavad järele. See tekitab olukorra, et jalg ei kontrolli täielikult uisku ja uisk hakkab isetahtsi kõikuma ning sealt tekib jalga ebakindlus.
Sellise põhjenduse suutsin omas peas välja mõelda.

No ja ühest asjast ei saa ma ikkagi aru. Kui minu sõidu keskmine kiirus oli umbes 24,5 km/h, siis esimestel kusagil 36 ja enam km/h juures. Kuidas see võimalik on? :) Mida nad teisiti teevad, millest, kus kohast see nii suur erinevus sisse tuleb?
Vaikselt tekib juba sportlik hasart enam ja enam tegelda rullitamisega, et sellele küsimusele vastus leida :)

Enesetunne päev pärast võistlust on kergelt väsinud - väsinud on nii keha üldiselt kui ka jalad eraldiseisvalt. Samas ei ole midagi hullu. Selg annab natukene tunda aga ka see pole väga hull.
Ikka ja jälle on tunne, et 100% võistlusel välja ei pannud, just füüsilise jõu ja vastupidavuse arvelt. Ju siis tehnika on olematu ja sellest ka esimestega võrreldes nii suur keskmise kiiruse vahe.

Täna puhkepäev, homme võiks natukene ratast kerida ja siis vaatab edasi, mis saama hakkab.

2 kommentaari:

  1. Julgen täna enda näitel öelda, et 24 km/h pealt on võimalik päris kiirelt edasi minna. Tehnika nüansid on ilmselt põhiasi ja siin on kõige suurem reserv, aga nende selgekssaamine nõuab kõvasti aega ja kannatust ja muidugi väga head õpetajat.

    Olen ise nüüd paar nädalat tehnika harjutamisega tegelenud ja sõit on oluliselt kiiremaks minema hakanud (Lillepi pargi ringi läbimise aeg on vähenenud ca. 20 sekundi võrra) ja praegu tundub, et kui korralikult edasi harjutada, on põhimõtteliselt võimalik mingi aja pärast see ring läbida keskmise kiirusega 35 km/h (tänane maksimumkiirus on 30 km/h; aga veel hiljuti oli 26-27).

    Mulle tundus ka algul see raskesti mõistetav, kuidas 24 pealt edasi saaks ja tippsõitjate kiirused müstilised, enam nii väga ei tundugi.

    VastaKustuta
  2. Kõlab uskumatult, et niivõrd lihtsalt see kiirus nõnna palju tõusnud on :)

    Peab kevadel Kerdil nööbist kinni haarama vist

    VastaKustuta