Tartu Rattamaraton

Mis sitasti, see uuesti.

Selliselt võiks selle aastase Tartu Rattamaratoni kokku võtta. Meel on natukene mõru aga loota, et aasta-aastalt igal võistlusel tulemused ainult paranevad ja paranevad on ka nagu palju tahetud. Väikseid tagasilööke on vaja, oluline on neist õppida :)

Numbrites väljendus sõit 1494 kohaga ja ajaga 4:16:20.
Egas tegelikkuses pole ei kohal ega ajal vigagi aga soov oli ikkagi 1000 hulga sõita ehk järgmisesse stardigruppi aga selleks pidanuks pea 20 minutit kiiremini väntama. Õnneks jäin napilt ikka samasse gruppi püsima.

Rajast nii palju, et see oli sopane, samas polnud ta vist nii hull kui 2010, mil endal kulus distantsi läbimiseks pea 6 tundi ja võitjalgi 2:50 kanti. Seda korda siis võitja aeg oli 2:38, järgmine mees 2:40 peal.
Kui neid numbreid võrrelda, siis vist edasi minek on toimunud. Samuti tundsin rajal, et teatav edasi minek on toimunud just tõusudel. Nii nagu Elvas, nii ka TRM-il olin pidevalt hädas tõusudel ette jäävate kaasvõistlejatega, kes kulgesid olematus tempos üles või otsustasid sootuks rattalt tulla ja seda muidugi keset tõusu ja loomulikult selliselt, et endal polnud enam võimalik sõita.

Kusjuures viimasel põhjusel sai nii mõnigi tõus mindud jalad klippidest lahti üles, kuna muidu võiks lausa kukkuda kui mõni "tarkur" oma manöövri teeb.

Ma vist olen liiga tagasihoidlik aga stardis sai kõvasti kohti ära antud ja seda just tänu sellele, et võtsin alguse rahulikult ja ei tahtnud ohtlikke olukordi endale ja teistele tekitada. Kuid siis lendavad kes krt teab kuskohast mingid hullud eest, kõrvalt risti läbi jne.
Eks see olegi üks koht, mida järgmisel aastal parandad - piltlikult öeldes, silmad kinni täiega alguses :)

Teine asi, mis vajab parandamist on kiirus. See millest siin paaril korral varem ka mainitud, siis kiiruslikku võimu polnud. Jalg kuidagi tönts all, väntad aga seda teravust pole. Lõpu poole samas sai võimu kätte jalast ja viimased 15 - 20 km-i sai ikka mõnuga lastud.
Peab oma treeningud läbi mõtlema, mida teha ja kuidas. Võimalik, et muud peale võistlemise polegi teha - rohkem võistlusi ja küll siis tuleb osavus ja võim.

Kolmas asi, mis tasub selle aasta võistluselt kaasa võtta on rehvi valik.
Vahetasin enne sõitu esimese ja tagumise rehvi ära - taha läks väiksema mustriga rehv. Kui jätta kõrvale stardis muru peal korra libisemine pidurdamisel, siis muidu pidas see muster küll ja veelgi. Isegi natukene sopasemad või libedamad tõusud läksid kõik kenasti üles.
Probleem tekkis aga esimese ehk suurema mustriga rehviga ja seda just sopasel raja osal, kus sai ikka väga palju aega kaotatud.
Muda kleepus rehvi külge ja vedas amordi all pakid ning nii kõvasti, et ratas enam ei veerenud. Tuli aega kulutada, et muda ära saada, samuti muutus aeglasemaks mudast läbi liikumine. Võibolla aidanuks ka see, kui oleksid rehvi mustri järgi võttes teistpidi alla pannud. Aga noh nüüd juba hilja teada seda.
Kindlasti oleks abi olnud sellest, et ratas selga võtta ja läbi joosta sealt või kiiremini kõndida. Aga kui pulss üleval ja kõik ees lükkavad rattaid, siis sellise lihtsa idee peale ei tule kahjuks.


Sellised tähelepanekud ja mõtted siis selle aasta TRM-ilt.
Eks järgmisel aastal lähen uuesti üritama kohta 1000 hulgas. Kaugemale mõeldes võiks saada sellise stabiilse taseme, et võitjale üle ühe tunni ei kaota, selle aasta aega arvestades pidanuks siis 40 minutit umbes kiiremini sõitma - polnuks halb aeg :)


Üks natukene humoorikas kõrvale põige ka - nimelt kusagilt Harimäelt alla sõites märkasin ühel hetkel, et lehmad jooksevad suurel kiirusel raja poole. Mõtlesin, et küll aedik on ees aga üllatus-üllatus, ei olnudki :). Õnneks sai enne lehmade rajale jooksmist sealt ära pääseda, v.a üks lehm, kes vähe kaugemal raja ääres juba jalutas.
Humooriks juhtum, mis võib muidugi lõppeda ratturile kurvalt. Õnneks pole kuulnud siiani, et kellegil midagi halba oleks juhtunud.