Tour de Suusahullud 2013

Möödunud nädalavahetusel (11-13.01) toimus Käärikul ja Tehvandil suusavõistlus, mini versioon Tour de Ski'st - Tour de Suusahullud.
Nagu võistluste lõpetamisel selgus, siis klubi Suusahullud korraldasid võistluse juba kolmandat korda aga seda korda siis esimest korda avatud üritusena, varasemalt oli tegemist klubi sisese üritusega.

Võistlus ise koosnes kolmest etapist:
1. Proloog - 2,5 km-i vabatehnika
2. Ühisstart - 12 km-i, klassikatehnika
3. Jälitussõit - 5 km-i, vabatehnika

Proloog
Võistlus toimus Käärikul, valgustatud rajal.
Kes pole käinud (ma varem polnud / vist), siis raja algus on lihtne ja kerge - sirge (too päev oli veel ka tuul tagant), millele järgneb väike tõus, langus ja siis üks korralikum tõus, mis ei lõppe mitte esimese kurvi järgselt vaid neljanda järgselt. Lõppu veel paar laskumist ja kurvilisemad raja osad.

Selline mitte väga keeruline rada aga piisavalt raske. Muidugi tegi asja raskeks ka distantsi pikkus - 2,5 km-i - on täpselt selline, kus ei tea, kas hoida alguses tagasi või kohe kõmmutada.

Endal viskas kergelt kupli sassi, st ei suutnud välja mõelda õiget taktikat ja nii kui stardist minema lasti panin kohe kõmmutama. Esimese tõusu alguseks olin 15 sekundit varem startinu kätte saanud ja kui veel esimene tõus oli enam vähem, siis teisel tõusul läks ikka krdi raskeks juba. Pärast muidugi mõtled, et võinuks alustada tsipa rahulikumalt ja üritada tõusu sellevõrra aktiivsemalt võtta jne aga nagu öeldud - mütsi all tõmbas keema.

No ja lisaks kõigele õnnestus veel teise tõusu järgsel laskumisel ka külg maha panna - oli päris järsu pöördega kurv ja pehme ning läksin liiga seest ja eks vähe jalg ka värises (ühe soojendusringi tegin ka eelnevalt) ja nii ta juhtus. Muidugi ei saanud kohe püsti ka kuna tagant tuli vähemalt 3 võistlejat, kelle lasin viisakalt mööda jne.
Aega kadus kõvasti, see on selge.

Tulemuseks 30 koht (40 osavõtjat) aeg 8:04

Ühisstart
Laupäeval jätkus võistlus klassikatehnikas toimuva ühisstardiga. Rada oli huvitav ja mitte kõige raskem - Käärku - Sihva kergliiklustee. Distantsiks 12 km-i.

Stardirivi pandi paika eelmise päeva tulemuste põhjal. Starditi suunaga staadionilt välja aga kahjuks tavapärasest stardi/finishi kohast, mis tähendas, et kohe stardile järgnes vasakpööre ja üldse selline kerge kurvide kaskaad. Õnneks ei kukkunud ja keppe ei murdnud aga eks ta sellist täiendavat rabistamist tõi kindlasti.

Päris kiiresti tõmmati rivi pikaks. Ise sõitsin sellise mõistliku minekuga - ei veninud aga vahest oleks saanud tsipa veel juurde panna. Eks väike hirm ja ettevaatlikus oli ka - alguses kukud kõmmutama, mis pärast saab.
Võtsin algselt ühele tüdrukule järgi, kelle ees sõitis üks kaasklubiline ja ühel tõusul tundsin, et nad on aeglased. Seejärel tegin aga saatusliku vea :) - otsustasin rada vahetada kuid laskumisel suusk ei libisenud absoluutselt ja nii läks too rivi eest. Omast rivist jõudsin ühele sõitjale järgi, kelle sabas sai kuni tagasipöördeni koos sõidetud (poolel distantsil oli tagasi pööre).
Kuigi tagasipöördele eelneval hetkel tundus, et eessõitjad on väga lähedal, siis tegelikult ei jõudnudki neile järgi. Pingutasin tõusudel ja üritasin aga no libisemine oli olematu ja tagasisõites, kus tundus, et laskumist oli natukene rohkem ning ka tuul tagant, oli järgi jõudmine pea võimatu - vähemalt ma ei jõudnud :).

Kuigi ootasin võibolla natukene paremat tulemust, siis sel päeval ja sel võistlusel polnud ka see halb.

Tulemuseks 33 koht (41 osavõtjat) aeg 45:05

Jälitussõit
Viimane võistlus hirmutas eelnevalt rohkem kui ta tegelikult oli.

Et jäljendada võimalikult palju Tour de Ski'd nägi võistlus ette mäkke tõusu, samas mitte sellist asja nagu sportlased teevad vaid vähe lihtsam - kaks korda oli vaja Tehvandi tõusu võtta.

Start anti Tehvandi tõusu otsast ning järjestuses oli eelmise kahe päeva paremusjärjestus, kus need, kel kaotust alla 5 minuti lasti rajale vastavalt kaotuse suurusele. Enama kaotusega võistlejad lasti rajale mass stardina.

Raja esimene lõik / osa oli laskumine, kus esimesel ringil läks kindlasti aega kaduma, kuna tuli olla ettevaatlik ja vaadata, et ees olevatele otsa ei sõidaks - naised ja mehed lasti korraga rajale. Õnnestus täitsa kenasti püsti jääda ja mõistliku tempoga ka liigelda.
Mõned laskumised, aga kindlasti Tehvandi tõusule eelnev laskumine, sai läbitud sahas - no ei tunne ennast suuskadel nii kindlalt, et võiks suure hooga otse alla kihutada. Samas saan ise ka aru, et sinna läheb ikka väga palju aega kaduma.

Esimene ring oli küll raske aga samas ei midagi hullu. Teades, et tuleb pikk laskumine hea jäljega, andis jõudu rahulikult edasi sõita.
Teise ringi hobuseraua (oli vist see nimi) tõus oli isegi raskem kui ees ootav Tehvandi - tõus on küll lühem aga täpselt selline, et üles astuda tundub imelik aga sõites küpsetab kõvasti. Teisel ringil Tehvandi tõusu all olles nägin üleval finishit ja korraks tekkis isegi mõte, et oh krt küll :). Aga esimese osa tõusust sõitsin üles, siis hakkas raske, kõndisin ja lõpus nii kaua sõitsin kui suutsin ja päris lõpp sai kõnnitud/joostud.

Tehtud see asi.

Tulemuseks 30 koht (36 osavõtjat) aeg 24:12. Kusjuures teine ring oli 30 sekundit kiirem kui esimene, seda vaatamata asjaolule, et esimene ring oli distantsiliselt natukene lühem.

Kokkuvõte
Kokkuvõtlikult õnnestus krabada 29's koht. Kaotust võitjale kogunes umbes 20 minutit. 28s koht jäi 50 sekundi kaugusele ja 30ndat edestasin 1:40'ga.
Ehk siis väga kusagile tõusta polnud enam võimalik. Ahjaa, viimast päeva alustasin 30ndalt kohalt, seega õnnestus kuidagi siiski ühe koha tõusta :)

Võistluse enda kohta võib öelda, et väga äge asi.
Nähes seal teiste meeste varustust ja suuskade määrimisel kasutatut, siis polegi väga hull :). Eks mees ise ka nõrgem aga kui ikka rajal on kõrvuti floorita määritud suusad ja kõrgfloori või pulbriga suusad, siis pole midagi teha - kaotus tekib iseenesest :)

Kuigi Tehvandi tõus oli päris karm, siis ikkagi võiks järgmisel korral võtta seda kolm korda. Kaks tõusu kannatad kuidagi ära ja teistkordsel tõusuvõtul sured aga sunnid ennast mäest üles. Kolmel korral tuleks jõuvarusid oluliselt targemalt jaotada ja see muudaks võistluse võibolla natukene huvitavamaks.
Igatahes tundsin pärast pulsi taastumist, et seda tõusu võiks siiski sõita veel ja veel. Oma raskusega on ta sümpatiseeriv, mis tekitab hasarti, kes tõesti ei suuda tervet tõusu läbi sõita jne.
Kunagi jälle! :)