teisipäev, 25. veebruar 2014

400

Tegemist ei ole filmi (http://www.imdb.com/title/tt0416449/) uus versiooniga vaid postituste kogu arvuga (k.a käesolev). Tohutu möla pidamatus - muud ei oska midagi öelda :)

Aga tegelikult kirjutama ajendas asjaolu, et nädalavahetusel on kavas väike suusapuhkus Rootsis. 90 kilomeetrit suuskadel. Mitte kunagi varem pole nii pikalt järjest sõitnud, vaevalt nii pea uuesti ka sedasi teen.

Eesmärkide osas on tunded kahetised.
Tean, et paljud käivad sõitmas selleks, et saada medal (kuni 50% võitjast kehvem aeg), paljud käivad sõitmas kuna distants on vähe pikem kui tavapäraselt maratonidel.
Muidugi oleks tore medal saada aga arvestades rahvamassi ja teada-tuntud tõsiasja, et raja alguses (umbes 3ndal kilomeetril) on tõus, mis peatab tagant poolt startijate hoo pikaks ajaks (räägitud on 45 minutist, mis kulub esimese 4 km-i läbimiseks), siis egas ma väga suuri lootusi medalile ei pane.

Ainus küsimus on muidugi, mis grupist ma stardin. Hetkel number viitab kümnendale grupile aga see ei pidavat midagi näitama. Õige grupi saab pärast materjalide kätte saamist teada.

Võibolla on isegi hea kui väga head gruppi ei saa, siis ei teki seda lolli mõtet, et siit võiks veel üritada medali peale sõita :). Rahulikult alustades ja omamata medali võimalust saab rahulikult distantsi läbida :).

Seega eks näis, mis gruppi lõpuks satun, kuidas suusad toimivad ja mis peamine - mis seis on enesetundel.



Eelmine nädal näiteks läks suuresti puhkamise tähe all ja seda lihtsal põhjusel - haigus tuli ligi (hea, et ära käis).
Tegelikult ta tuli juba natukene enne seda kui Pirital TM'i sõitsin ja tark olnuks loobuda nii pikast pingutustest aga sel hetkel oli lihtsalt kurk vähe kähe ja paks, kõik tundus veel enam-vähem ilus.
Õhtul suutsin küll palaviku välja kraadida ja eks olemine oli üldse nagu olnuks peksa saand aga võtsin seda tavapärase organismi reaktsioonina pärast raskemat pingutust.
Esmaspäev tõi kaasa tõsiasja - tervis pole grammigi paremaks läinud, vaid hoopis halvenenud. Lisaks tekkis nohu ja palavik ründas jätkuvalt.
Nii läkski, et ravisin ennast nädala esimesed kolm päeva ja alles neljapäeval läksin liigutama. Väike jõusaali trenn, kuulates ja tundes, mis organism pingutamisest arvab. Lubati pingutada küll ja täitsa tore oli jõuharjutusi teha olukorras, kus tundsid, et jõuad :). Kordasin sama ka laupäeval.

Rohkem trenni ei teinudki eelmine nädal - natukene üle 3 tunni vaid.
Algselt oli kavas kõvasti rohkem teha ja veeta tunde suusarajal. Seega võibolla on isegi hea, et ilmad on nagu on ja haigus ligi tuli - sai puhata. Oli näha ju möödunud OM'lt, kuidas tänu vigastustele puhanud sportlased tegid suuri tulemusi :).

Igatahes selleks nädalaks oli niigi palju puhkamist planeeritud ja siin midagi muutma ei hakka. Mõned kerged liigutamised tulevad kindlasti aga töö on tehtud ja loodetavasti saab peatselt vilju lõikama asuda :).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar