Nädala viimaseks trenniks on tavapäraselt pikk ots. Eile nägi plaan ette 32 kilomeetrist jooksu.
Selliste pikemate jooksude üks suurimaid hädasid on leida jooksmiseks mõistlik teekond - edasi-tagasi keeramine tüütab, samuti tüütab väga väikse ringi jooksmine. Seega valisingi sedakorda jooksmise paigaks Harku metsa. Auto parkisin Tähetorni tänava algusesse, siis mööda kergliiklusteed Harku metsa ja seal oli plaanis teha 3 ringi. Kui lisakilomeetreid juurde olnuks vaja, siis teinuks mõne väiksema ringi veel.
Kui jätta kõrvale ootamatult kõrge pulss jooksu alguses, siis kõik muu läks kuni 4nda kilomeetrini ladusalt. Seejärel aga tundsin, et midagi tilgub jalgadele. Kiiresti tuvastasin, et probleem on seljas olevas joogikotis - nimelt joogipudel või kuidas iganes seda peab kutsuma, oli katki läinud. Nö õmbluse kohast oli tekkinud väike auguke ja nii see jook sealt välja nirises. Jõin kõhu täis ja kallasin ülejäänud joogi ära. Tagantjärele tarkusena võib muidugi öelda, et oleks võinud ära kallata ainult selle osa, mis august kõrgemal oli - ok, joostes oleks äkki midagi sealt august veel välja tulnud aga no kindlasti poleks ta sealt nirisenud. Aga mis tehtud see tehtud, metsa alt enam jooki kokku ei korja.
Nii juhtuski, et trenni kaasa võetud jook oli otsas ja kuna mul puudus teadmine, kas ja kus seal samas lähedal võiks mõni pood olla siis otsustasin - jooksen kõikse pealt kaks Harku ringi ära, kui tunne lubab teen kolmanda peale ja seejärel lähen tagasi auto juurde.
Üllatuslikult oligi pärast kahe ringi läbimist, nii umbes pärast 18 km'i läbimist, olemine täitsa hea ja läksin ka kolmandale ringile. Eks selle kolmanda ringi lõpp ja viimased paar kilomeetrit autoni olid rasked aga teades, et iga samm viib lähemale lõpule, aitasid edasi.
Vaatamata joogi puudusele suutsin hoida planeeritud tempot, kuigi pulsi graafikust on näha, et pingutus suurenes just viimase 30 minuti jooksul - tasa - tasa. Sain tunda, mida tähendab vedeliku puudusesse jäämine ja kuidas see organismile mõjub, kuid pean tunnistama, et olin hullemaks valmis (järsust töövõime langusest kui regulaarselt pika füüsilise pingutuse ajal ei joo võib artikleid ja arvamusi küll ja küll lugeda). Samas kuna trenn võttis aega umbes 2 ja pool tundi siis eks see ole selline piir, kus kohast edasi minnes võinuks väga-väga raskeks minna.
Kokku sai seega läbitud pisut enam kui 28 kilomeetrit, neist viimased 24 vedelikku tarbimata. Võib öelda, et oli raske aga ei midagi hullu - keerulisem oli vaimselt sundida ennast veel 4 km'i jooksma, mis jäidki tegemata (eks oma viga ka - jooksin auto juurde ja sealt sealt eemalduda oli juba raske, jooksnuks alguses kusagile kaugemale, küll ma siis selle 4 km'i ka lisaks oleks ära teinud).
Muus osas läks nädal plaani päraselt.
Reedel tegin lõigutreeningu - 5 korda 1,6 km'i - planeeritud tempo oli umbes 4:25 min/km aga esimene lõik sai läbitud 4:05-4:10 min/km tempos ja järgmised 4:20 alla.
Seoses treeningplaani muudatustega asendan selle nädalase tempo jooksu samuti lõikudega, proovime seda tempot veelgi suurendada - algse plaani kohaselt oleksin pidanud eelmisel nädalal jooksma lõike umbes 4:33 min/km tempos aga see olnuks selgelt liiga kerge - raske trenn peab ikka raske olema, et mingigi areng toimuks.
Järgmisel nädalal jälle :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar