Olen nüüd kokku 3'l Aastajooksu etapil käinud.
Kõikse pealt Meremiili jooks - aeg 7:12,6, koht 17.
Jooks ei olnud kerge, sellisteks poolpikkadeks sutsakateks peab valmistuma ja neid tuleb osata joosta. Viimases lõpus olid jalad pehmed aga samas ei olnud seis selline nagu ühel sõbral, kes pikutas minutit kümme ja "nautis" loodust. No ei oska nii kapsaks ennast joosta.
Nädal hiljem oli kavas juba tsipa pikem distants 3 km jooks - aeg 10:04,2, koht 12
Olgu ääremärkusena kohe öeldud, et tegelik distants oli umbes 500 meetrit lühem. Seega kahjuks päris nii kiire poiss veel ei ole, et suudaks 3 km'i sellise hooga läbida :).
Aga jooks ise oli mõnusalt raske - alguses tuul vastu, tagasi tulles siis õnneks aitas tuul vähe edasi. Kui muidu saab joosta kõvemal liival siis lõpp, umbes 50 meetrit, tuli joosta pehmes liivas. Jooksu ajal seljataha ei vaadanud ja kuna samme polnud kuulda siis arvasin, et tulen uhkes üksinduses lõpuni. Kui pehmele liivale pöörates kuulsin ergutamist tagant tulevale kaasvõistlejale, siis oli juba hilja kiirendada. Jalg parajalt pehme ja liivas kinni. Nii tuligi üks koht lõpuga ära anda.
Kui see kõrvale jätta, siis pingutus oli asjalik ja mõnus. Väga raske ei olnud aga äärmisest kergusest ei saa ka pajatada :)
Möödunud nädalal oli jällegi 3 km jooks - aeg umbes 12 minutit, koht teadmata (ametlikud tulemused tulevad homme, aga arvan, et koht kusagil 15 kandis).
Sel korral oli pöördepunkt kaugemale veetud ja 3 km'i tuli kenasti täis. Kuna jooksule eelnenud nädalavahetuse Vooremäe 1000+ oli veel selgelt organismuses, siis läksin jooksma plaaniga - kergelt. Lisaks oli sel korral tuul minnes tagant ja tulles vastu.
Enesele üllatuseks olin esimestega vahetus kontaktis täitsa kaua ning tavapärased konkurendid polnud ka väga eest ära saand. Aeglasemalt väga ei näinud põhjust joosta, nii ma siis omas tempos kulgesin.
Pöördepunktis lasin kaasvõistleja mööda, et kasutada ära tuule varju. Mõned sajad meetrid sai ka nii joostud aga seejärel too võistleja kiirendas meist napp 50-70 meetrit ees olevale jooksjale järgi. Magasin kiirenduse maha ning seejärel ei tihkand järgi kohe tõmmata, eeldades, et küll nad koos eest ära kihutavad.
Läks aga nii, et ma jooksin üksi sama kiiresti kui kaks eesvõistlejat, ehk siis kulutasin oluliselt rohkem jõudu kui üks väike spurt ja edasi tuules jooksmine oleks kulutanud. Lõpus nad küll asusid spurtima ja kihutama aga noh kilomeetri jagu oleks saanud jõudu säästa ikkagi.
Sel korral polnud finišisse jõudes püüda kedagit, ka tagant tulnd enam kedagi. Lasin omas tempos rahulikult üle joone.
Üllatav aeg, arvestades tunnet, et saanuks käigu juurde panna. Samuti selget väsimustunnet organismis.
Käesoleval nädalal aga kolib Aastajooks Pärnu rannast Raeküla metsa (samas juba hoiatati, et kui on tuleohtlikud tingimused, mis praegu täitsa on, siis võib jooks hoopis rannaliival ka toimuda) ning distantsiks juba 5 km-i.
Kindlasti mitte homme aga enne kui viimane Aastajooks saab minu poolt sel aastal joostud, on plaan see distants läbida 4 min/km tempos. Ideaalis võiks muidugi veelgi kiirem olla aga las see jääb unistamiseks.
esmaspäev, 28. juuli 2014
esmaspäev, 21. juuli 2014
Vooremäe 1000+
Nagu sai viimati mainitud, viib teekond nädalavahetusel Tartusse, osalema esmakordselt toimuval Vooremäe 1000+ nime kandval üritusel.
Nime lahti seletades tähendab see, et joostes tuleb läbida tuhat või enam tõusumeetrit - korraldajad võtsid kohustuseks tagada minimaalselt 1000 tõusu meetri olemasolu, kui oli rohkem, siis oli rohkem :). Selleks, et need tõusumeetrit kätte saada oli maha "joonistatud" 16 km'ine ring, mida tuli kaks korda läbida (ääre märkusena võib lisada, mul GPS näitas võistluse lõpuks natukene alla 35 km'i ehk ringi pikkus oli 17 km'i ja peale ning läbitud sai natukene enam kui 1100 tõusumeetrit).
"Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud" ehk oleks ma teand, et see võistlus nii hull on, ma poleks kohale läinudki :).
Kui tavaliselt käib võistluse ajal ikka korra peast läbi mõte - no miks ma võistlema tulin - siis sel korral käis peast läbi vähemalt korda 3 mõte - kõik, aitab. Kuna rada oli sigri-migri, siis ei saand ka kergelt rajalt maha astuda. No ja nii vedasin ennast mööda trassi edasi. Umbes 4 kilomeetrit enne lõppu kui olin jälle võistluskeskusse jõudnud oli kindel plaan - tossud jalast ja kõik. Aga kui kuulsin, et vaid 5 või 6 osavõtjat oli selleks ajaks lõpetanud ja raja kõrval olnud ütlesid, et kõigil on raske ja surevad, siis vedasin ennast ka viimasele jupile.
Tulles nüüd tagasi võistluse alguse juurde, siis plaan oli võtta järsemad tõusud kõndides, laskumised joostes. Lauget maad pärast mõningast jooksmist ei oodanudki, kuigi ka seda tuli.
Esialgu oligi kõik ilus ja suutsin plaanist ka kenasti kinni hoida. Et võistlus liiga kerge ei tunduks, tegi ilm asja veelgi "lõbusamaks". Nii juhtuski, et olemine oli äärmiselt märg ning seetõttu hakkasin tundma taldade all põletavat valu. Sokid olid hõõruma hakanud ning see tähendas, et ka alla mäge jooksmine muutus raskeks. Ei saanud väga pikki samme kasutada ja seega ei saanud lasta loodusel ennast mäest alla "sikutada".
Liikusin siis mäest alla vähe lühemate sammudega aga ikkagi joostes. Jõudes paaril kohal ka laugele rajale märkasin ootamatult, et liigun tempos alla 5 min/km kohta. Kusjuures selles tempos liikumine tundus olema aeglane ja enda selgelt tagasihoidmine.
Asjad ei olnud veel üldsegi hullud, kuid teise ringi esimese kolmandiku peal tundsin siiski - ei jõua enam. Mäkke liikusin ikka kõndides aga probleem oli just mäest alla jooksmisega ja ka laugematel juppidel tundsin jõu puudust. Igatahes olin sunnitud nii mõnegi laugema tõusu ja alla mäge osa jalutama, et suudaksin taastuda. Õnneks tundub, et mingi baas on ikka olemas ja pärast väikest taastust sai jälle edasi lipata, kuniks järgmise mäeni, mis võttis järjekordselt jõu :).
Viimased 4 kilomeetrit olid õnneks suhteliselt alla mäge ja kerged. Isegi umbes kilomeetrine või pikem lauge osa jäi sinna sisse. Samas teades, et enam pole palju jäänud ning ka teistel raske, see aitas selgelt edasi. Nii suutsin isegi päris viimase mäe joostes võtta - ei tea, kus see jõud tuli :).
Finishis ajaga 4:03:29, läbi kui "Läti raha" aga samas õnnelik, et sellise katsumuse ette võtsin ja lõpuni jõudsin (küll võivad rumalad mõtted ikka peast läbi käia võistluse jooksul).
Meeste arvestuses koht 11, 16 osavõtja seas. Üldarvestuses koht 14, 22 osavõtja seas.
Seega koht polnd kiita, samas seda mõistsin ma juba esimesel ringil, et võistlus ei käi mitte kaasvõistlejatega, mitte ajaga, vaid ainult iseendaga - vähemalt minu jaoks ja sel korral.
Teagi, miks see olemine nii raskeks läks.
Kas põhjuseks oli asjaolu, et pole mägesid jooksnud või hoopis tapsid laskumised jalad ära. Kes teab, mõlemad asjad võivad tõele lähedal olla.
Igatahes, kuigi oli raske, siis mulle see võistlus meeldis. Loodetavasti toimub sarnane asi ka tulevikus ja ka siis saan kohale minna.
Nime lahti seletades tähendab see, et joostes tuleb läbida tuhat või enam tõusumeetrit - korraldajad võtsid kohustuseks tagada minimaalselt 1000 tõusu meetri olemasolu, kui oli rohkem, siis oli rohkem :). Selleks, et need tõusumeetrit kätte saada oli maha "joonistatud" 16 km'ine ring, mida tuli kaks korda läbida (ääre märkusena võib lisada, mul GPS näitas võistluse lõpuks natukene alla 35 km'i ehk ringi pikkus oli 17 km'i ja peale ning läbitud sai natukene enam kui 1100 tõusumeetrit).
"Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud" ehk oleks ma teand, et see võistlus nii hull on, ma poleks kohale läinudki :).
Kui tavaliselt käib võistluse ajal ikka korra peast läbi mõte - no miks ma võistlema tulin - siis sel korral käis peast läbi vähemalt korda 3 mõte - kõik, aitab. Kuna rada oli sigri-migri, siis ei saand ka kergelt rajalt maha astuda. No ja nii vedasin ennast mööda trassi edasi. Umbes 4 kilomeetrit enne lõppu kui olin jälle võistluskeskusse jõudnud oli kindel plaan - tossud jalast ja kõik. Aga kui kuulsin, et vaid 5 või 6 osavõtjat oli selleks ajaks lõpetanud ja raja kõrval olnud ütlesid, et kõigil on raske ja surevad, siis vedasin ennast ka viimasele jupile.
Tulles nüüd tagasi võistluse alguse juurde, siis plaan oli võtta järsemad tõusud kõndides, laskumised joostes. Lauget maad pärast mõningast jooksmist ei oodanudki, kuigi ka seda tuli.
Esialgu oligi kõik ilus ja suutsin plaanist ka kenasti kinni hoida. Et võistlus liiga kerge ei tunduks, tegi ilm asja veelgi "lõbusamaks". Nii juhtuski, et olemine oli äärmiselt märg ning seetõttu hakkasin tundma taldade all põletavat valu. Sokid olid hõõruma hakanud ning see tähendas, et ka alla mäge jooksmine muutus raskeks. Ei saanud väga pikki samme kasutada ja seega ei saanud lasta loodusel ennast mäest alla "sikutada".
Liikusin siis mäest alla vähe lühemate sammudega aga ikkagi joostes. Jõudes paaril kohal ka laugele rajale märkasin ootamatult, et liigun tempos alla 5 min/km kohta. Kusjuures selles tempos liikumine tundus olema aeglane ja enda selgelt tagasihoidmine.
Asjad ei olnud veel üldsegi hullud, kuid teise ringi esimese kolmandiku peal tundsin siiski - ei jõua enam. Mäkke liikusin ikka kõndides aga probleem oli just mäest alla jooksmisega ja ka laugematel juppidel tundsin jõu puudust. Igatahes olin sunnitud nii mõnegi laugema tõusu ja alla mäge osa jalutama, et suudaksin taastuda. Õnneks tundub, et mingi baas on ikka olemas ja pärast väikest taastust sai jälle edasi lipata, kuniks järgmise mäeni, mis võttis järjekordselt jõu :).
Viimased 4 kilomeetrit olid õnneks suhteliselt alla mäge ja kerged. Isegi umbes kilomeetrine või pikem lauge osa jäi sinna sisse. Samas teades, et enam pole palju jäänud ning ka teistel raske, see aitas selgelt edasi. Nii suutsin isegi päris viimase mäe joostes võtta - ei tea, kus see jõud tuli :).
Finishis ajaga 4:03:29, läbi kui "Läti raha" aga samas õnnelik, et sellise katsumuse ette võtsin ja lõpuni jõudsin (küll võivad rumalad mõtted ikka peast läbi käia võistluse jooksul).
Meeste arvestuses koht 11, 16 osavõtja seas. Üldarvestuses koht 14, 22 osavõtja seas.
Seega koht polnd kiita, samas seda mõistsin ma juba esimesel ringil, et võistlus ei käi mitte kaasvõistlejatega, mitte ajaga, vaid ainult iseendaga - vähemalt minu jaoks ja sel korral.
Teagi, miks see olemine nii raskeks läks.
Kas põhjuseks oli asjaolu, et pole mägesid jooksnud või hoopis tapsid laskumised jalad ära. Kes teab, mõlemad asjad võivad tõele lähedal olla.
Igatahes, kuigi oli raske, siis mulle see võistlus meeldis. Loodetavasti toimub sarnane asi ka tulevikus ja ka siis saan kohale minna.
pühapäev, 13. juuli 2014
Nädal möödas
Nädal jälle möödas ja mõned võistlused läbitud.
Teisipäeval käisin juba tradistioonilisel Aastajooksul (traditsioonilisel pärnaka jaoks). Sel korral oli võistlusdistantsiks 1 meremiil (tavapäraselt on 6 korda 1500 meetrit, siis 6 korda 3000 meetrit ja suve lõpuks 6 korda 5000 meetrit).
Nagu pärast jooksu räägiti, siis esimene Meremiili jooks toimus juba aastal 1979. Kuigi ma olen meremiili distantsi ka varem jooksnud siis ei meenu, kas sai seda tehtud sama võistluse raames või mitte.
Distants üks meremiil ehk1852 meetrit on selline tobe distants - sprintida ei saa, rahulikult alustada ka ei saa. Lisaks siis fakt, et jooks toimub rannaliival. Kuigi liiv andis küllaltki kõva jalge aluse, tuli võidelda rannas olevate inimestega, et need ette ei jalutaks. Samuti laste poolt kaevatud aukudega.
Aga ei no, mis seal ikka. Päris esimestega ei julgenud kaasa minna, üritasin alustada mõistlikult ja esimese 200 meetriga ennast "kasti" mitte joosta. Eks ta raske oli aga kannatas joosta küll.
Kokkuvõttes 17's koht ja aeg napid üle 7 minuti.
Boonuseks sain loosiauhinna ka :)
Nädala sees tegin mõned väiksemad trennid ja laupäeval olin umbes kell 8 sadamas, et sõita praamiga Kihnu. Kihnu päevade raames oli toimumas teine Kihnu jooks, distantsiks 11,8 km'i ehk jutu järgi tiir ümber Kihnu. Tiir sai ka tehtud aga mitte kalda äärest, vaid saare keskel.
Rada oli selline 60/40 asflat/kruus. Ilm muutus hommikusest sompusest olekust päiksepaisteliseks ja soojaks. Tuul samas oli tugev, mis tähendas kindlasti vastutuult jooksmise võimalust.
Mõte oli üritada minna esimestega alguses kaasa, samas andsin endale lubaduse - kui esimesed alustavad kiiremini kui 3:50, siis annan tempos järgi ja lippan umbes 4:10 tempos edasi.
Kahjuks olid kohale tulnud spordipoisid ja seega tuligi loobuda esimestega kaasa minekust. Vaatamata sellele üritasin alguses joosta niivõrd kiiresti kui võimalik. Umbes 4 km'i suutsin valitud tempos minna, siis andsin järgi. Lasin tempo 20-30 sekundit kilomeetri peale järgi. Taastusin nii umbes kaks-kolm kilomeetrit ja siis sai juba edasi joostud.
Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis järgi üks konkurent, keda ei osanud kusagilt näha (mõned kilomeetrid varem seljataha vaadates ei paistnud seal kedagi). Otsustasin temaga kaasa minna - see oli hea otsus. Lippasime kenasti sellises 4:10 tempos, kuniks jõudsid kätte viimased meetrid. Tänu vastutuulele otsustasin jääda konkurendi taha ja hüpata sealt nii umbes 100 meetrit enne lõppu välja. Konkurent kiirendas ja kiirendas ning pidevalt kontrollis, kus ma olen. Kahjuks siis kui otsustasin kiirendada oli konkurendil ka veel rammu ja pärast kolme sammu ütlesin, et aitab küll.
Tulemuseks üldarvestuse 12 koht, omas vanuseklassis 9 (pärast kisati isegi nimi välja ja anti diplom - esimest korda selline värk). Aeg 50 minutit 39 sekundit.
Järgmisel nädalal kavas jälle aastajooksul osaleda ja laupäeval sean sammud Vooremäele, seal on ootamas ees omapärane ja vastikult raske jooks - 32 kilomeetrit, mille raames tuleb läbida 1000+ tõusumeetrit. Ratturite seas on Vooremäe 3000+ teada tuntud võistlus. Joosta tuleb õnneks 3 korda vähem :)
Teisipäeval käisin juba tradistioonilisel Aastajooksul (traditsioonilisel pärnaka jaoks). Sel korral oli võistlusdistantsiks 1 meremiil (tavapäraselt on 6 korda 1500 meetrit, siis 6 korda 3000 meetrit ja suve lõpuks 6 korda 5000 meetrit).
Nagu pärast jooksu räägiti, siis esimene Meremiili jooks toimus juba aastal 1979. Kuigi ma olen meremiili distantsi ka varem jooksnud siis ei meenu, kas sai seda tehtud sama võistluse raames või mitte.
Distants üks meremiil ehk1852 meetrit on selline tobe distants - sprintida ei saa, rahulikult alustada ka ei saa. Lisaks siis fakt, et jooks toimub rannaliival. Kuigi liiv andis küllaltki kõva jalge aluse, tuli võidelda rannas olevate inimestega, et need ette ei jalutaks. Samuti laste poolt kaevatud aukudega.
Aga ei no, mis seal ikka. Päris esimestega ei julgenud kaasa minna, üritasin alustada mõistlikult ja esimese 200 meetriga ennast "kasti" mitte joosta. Eks ta raske oli aga kannatas joosta küll.
Kokkuvõttes 17's koht ja aeg napid üle 7 minuti.
Boonuseks sain loosiauhinna ka :)
Nädala sees tegin mõned väiksemad trennid ja laupäeval olin umbes kell 8 sadamas, et sõita praamiga Kihnu. Kihnu päevade raames oli toimumas teine Kihnu jooks, distantsiks 11,8 km'i ehk jutu järgi tiir ümber Kihnu. Tiir sai ka tehtud aga mitte kalda äärest, vaid saare keskel.
Rada oli selline 60/40 asflat/kruus. Ilm muutus hommikusest sompusest olekust päiksepaisteliseks ja soojaks. Tuul samas oli tugev, mis tähendas kindlasti vastutuult jooksmise võimalust.
Mõte oli üritada minna esimestega alguses kaasa, samas andsin endale lubaduse - kui esimesed alustavad kiiremini kui 3:50, siis annan tempos järgi ja lippan umbes 4:10 tempos edasi.
Kahjuks olid kohale tulnud spordipoisid ja seega tuligi loobuda esimestega kaasa minekust. Vaatamata sellele üritasin alguses joosta niivõrd kiiresti kui võimalik. Umbes 4 km'i suutsin valitud tempos minna, siis andsin järgi. Lasin tempo 20-30 sekundit kilomeetri peale järgi. Taastusin nii umbes kaks-kolm kilomeetrit ja siis sai juba edasi joostud.
Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis järgi üks konkurent, keda ei osanud kusagilt näha (mõned kilomeetrid varem seljataha vaadates ei paistnud seal kedagi). Otsustasin temaga kaasa minna - see oli hea otsus. Lippasime kenasti sellises 4:10 tempos, kuniks jõudsid kätte viimased meetrid. Tänu vastutuulele otsustasin jääda konkurendi taha ja hüpata sealt nii umbes 100 meetrit enne lõppu välja. Konkurent kiirendas ja kiirendas ning pidevalt kontrollis, kus ma olen. Kahjuks siis kui otsustasin kiirendada oli konkurendil ka veel rammu ja pärast kolme sammu ütlesin, et aitab küll.
Tulemuseks üldarvestuse 12 koht, omas vanuseklassis 9 (pärast kisati isegi nimi välja ja anti diplom - esimest korda selline värk). Aeg 50 minutit 39 sekundit.
Järgmisel nädalal kavas jälle aastajooksul osaleda ja laupäeval sean sammud Vooremäele, seal on ootamas ees omapärane ja vastikult raske jooks - 32 kilomeetrit, mille raames tuleb läbida 1000+ tõusumeetrit. Ratturite seas on Vooremäe 3000+ teada tuntud võistlus. Joosta tuleb õnneks 3 korda vähem :)
esmaspäev, 7. juuli 2014
Rõuge maraton - poolmaraton
Pärast Pärnu Võidupüha maratoni on siin blogis vaikus olnud. Eks põhjus selles, et pole midagi kirjutada olnud. Esimene nädal pärast Võidupüha maratoni sai peaaegu täielikult puhatud, teisel nädalal juba ka vähe liigutatud.
Igatahes võib järgnevatel nädalatel / kuudel leida tihedamalt viiteid erinevatele võistlustele, kuna plaan on Tartu Linnamaratoniks valmistudes panna rõhku erinevatele võistlustele - lühemad ja pikemad sutsakad, et suurendada kiiruslikku vastupidavust. Samuti pakub selline lähenemine mõnusat vaheldust tavapärasele üksi nühkimisele.
Algus sai tehtud möödunud nädala pühapäeval, mil sai läbitud poolmaratoni distants Rõuge maratoni raames.
Enne võistlust mõtlesin, et noh üritaks 1:40'ga selle jooksu ää teha. Samas vaadates raja profiili ja ilmateadet olin pigem kui kahtlev selle tulemuse saavutamises.
Siiski nii kui start anti oli vaja kohe vajutada. Esimesed kolm lippasid väga kiiresti ja neid ei olnud plaan püüda, jäin esialgu järgmisse punti, kui max poole kilomeetri läbides jäin ka nendest. Pärast esimese tõusu läbimist (see oli vist kusagil 1,5 km'i peal) sain aru, et see 21,1 saab tulema läbi suure valu :).
Päike küttis täiega, esimesed tõusud said liiga tempokalt võetud ja nii oligi paras sein juba ees. Otsustasin siiski vaatamata raskustele joosta joogipunktist joogipunktini. Ma arvan, et kusagil paar kilomeetrit enne teist ja paar kilomeetrit pärast teist joogipunkti oligi kõige raskem - oli tunda, et mõlema jala sääred olid kinni, lisaks veel kippus parema jala jalalaba ära surema ja tundetuks muutuma (teagi, millest see võis olla, kuna paelad ei olnud kõvasti kinni).
Otsustasin jätkata mõnusas tempos ja kaasvõistlejatega mitte kaasa minna. See oli hea ja õige otsus, kuna pärast kolmandat TP'd haakisin sappa poolmaratoni naistearvestuse võitjale. Sel hetkel oli olemine kuidagi heaks läinud ja kannatas jälle joosta. Nii ta vedaski mind järgi eesolevatele. Punkt hiljem jäin ma rahulikult jooma, samas kui "vedur" haaras topsid hoolt ja pani edasi juba uue kaaslasega. Mul nii kiire polnud :).
Mingi hetk pärast TP'd küll tundus, et vist vean ennast eesolevale duole järgi, aga kuna ei riskinud järsult tempot muuta, siis läks duo eest ja lõpuks jäigi vahe 40 sekundi jagu.
Lõpp oli raske kuna korraldaja oli viimasele kilomeetrile veel korraliku seina planeerinud :), aga sain sealtki üles ja finišish ajaga 1:50:07, koht 12.
Kusjuures 10 minutit kiiremini joostes oleks olnud 5's, see näitab selgelt olude keerukust. Ehk nagu ma ühele kaasjooksjale pärast võistlust esitatud küsimusele, kas jäin rahule, vastasin - "tänastes tingimustes ja rajal jah".
Rajast ka - oleks vaid treeningtingimused sellised. Mõnusalt üles-alla rada, lisaks tuimale jõu kulutamisele tuleb ka mõistusega joosta - tõusud kergemalt, laskumistel samm pikaks jne. Ise eksisin alguses nende tarkuse terade vastu ja nii mul raskeks läks.
Uuel nädalal uued võistlused kavas - kiire sutsakas ehk Meremiil + jooks ümber Kihnu saare.
Igatahes võib järgnevatel nädalatel / kuudel leida tihedamalt viiteid erinevatele võistlustele, kuna plaan on Tartu Linnamaratoniks valmistudes panna rõhku erinevatele võistlustele - lühemad ja pikemad sutsakad, et suurendada kiiruslikku vastupidavust. Samuti pakub selline lähenemine mõnusat vaheldust tavapärasele üksi nühkimisele.
Algus sai tehtud möödunud nädala pühapäeval, mil sai läbitud poolmaratoni distants Rõuge maratoni raames.
Enne võistlust mõtlesin, et noh üritaks 1:40'ga selle jooksu ää teha. Samas vaadates raja profiili ja ilmateadet olin pigem kui kahtlev selle tulemuse saavutamises.
Siiski nii kui start anti oli vaja kohe vajutada. Esimesed kolm lippasid väga kiiresti ja neid ei olnud plaan püüda, jäin esialgu järgmisse punti, kui max poole kilomeetri läbides jäin ka nendest. Pärast esimese tõusu läbimist (see oli vist kusagil 1,5 km'i peal) sain aru, et see 21,1 saab tulema läbi suure valu :).
Päike küttis täiega, esimesed tõusud said liiga tempokalt võetud ja nii oligi paras sein juba ees. Otsustasin siiski vaatamata raskustele joosta joogipunktist joogipunktini. Ma arvan, et kusagil paar kilomeetrit enne teist ja paar kilomeetrit pärast teist joogipunkti oligi kõige raskem - oli tunda, et mõlema jala sääred olid kinni, lisaks veel kippus parema jala jalalaba ära surema ja tundetuks muutuma (teagi, millest see võis olla, kuna paelad ei olnud kõvasti kinni).
Otsustasin jätkata mõnusas tempos ja kaasvõistlejatega mitte kaasa minna. See oli hea ja õige otsus, kuna pärast kolmandat TP'd haakisin sappa poolmaratoni naistearvestuse võitjale. Sel hetkel oli olemine kuidagi heaks läinud ja kannatas jälle joosta. Nii ta vedaski mind järgi eesolevatele. Punkt hiljem jäin ma rahulikult jooma, samas kui "vedur" haaras topsid hoolt ja pani edasi juba uue kaaslasega. Mul nii kiire polnud :).
Mingi hetk pärast TP'd küll tundus, et vist vean ennast eesolevale duole järgi, aga kuna ei riskinud järsult tempot muuta, siis läks duo eest ja lõpuks jäigi vahe 40 sekundi jagu.
Lõpp oli raske kuna korraldaja oli viimasele kilomeetrile veel korraliku seina planeerinud :), aga sain sealtki üles ja finišish ajaga 1:50:07, koht 12.
Kusjuures 10 minutit kiiremini joostes oleks olnud 5's, see näitab selgelt olude keerukust. Ehk nagu ma ühele kaasjooksjale pärast võistlust esitatud küsimusele, kas jäin rahule, vastasin - "tänastes tingimustes ja rajal jah".
Rajast ka - oleks vaid treeningtingimused sellised. Mõnusalt üles-alla rada, lisaks tuimale jõu kulutamisele tuleb ka mõistusega joosta - tõusud kergemalt, laskumistel samm pikaks jne. Ise eksisin alguses nende tarkuse terade vastu ja nii mul raskeks läks.
Uuel nädalal uued võistlused kavas - kiire sutsakas ehk Meremiil + jooks ümber Kihnu saare.
teisipäev, 24. juuni 2014
Pärnumaa võidupüha maraton 2014
Kolmas Võidupüha maraton joostud. Loodetavasti see järjepidevus jääb kestma pikemaks ajaks.
Jooksule läksin peale ideega - kõik või mitte midagi. Ehk siis valisin teadlikult tempo, mis tooks hea tulemi - nii umbes 3:10. Samas teadsin, et kui lõpuni selle tempoga ei suuda minna, siis uue isikliku rekordi jooksen ikka ära.
Nii läkski, et esimese ja teise 10 km'i aeg oli natukene üle 45 minuti, kolmas 10 tuli 50 minuti kanti ja neljas juba koguni 57 minutit. No ja siis paar viimast kilomeetrit veel.
Algus oli mõnusalt kerge aga otsustasin siiski joosta enda rütmi, mitte pundiga kaasa minna (hilisem naiste arvestuse võitja läks väikse seltskonnaga ees ja nägin seda punti veel 11 km'i möödudeski). Mingi hetk jõudsin paarile kiiremini alustajale järgi ja ühega sai kuni poolmaratoni läbimisenigi koos joostud. Kuna mul tuli selline kerge looduse kutse pääle, siis tegin pausi ja kaks jooksukaaslast läksid minema.
Metsa vahele jõudes tundsin, et on raskem, kuna pinnas ka pehmem ja konarlik, siis lasin tsipa hoogu alla - nii 5 min/km oli kiirus. Veel polnudki midagi hullu, metsa vahelt välja tulles tundsin jahedat ja vastikut vastutuult ning kuna oli niigi raske, siis edasine oligi juba suur kannatuste jada.
Jalad muutusid kangeteks ja mitte kellegi varju polnud ka hüpata. Sel hetkel tundsin kerget kahetsust, et mingi pundiga koos ei üritanud joosta (kasvõi natukene kiiremas tempos), võibolla olnuks seal vastutuule osal kergem, kes teab, võibolla poleks pundiga koos sinnani ikkagi jõudnud.
Aga kes teab, kas oli see jahe ilm, mis lihased kangeks tegi või olin ennast tempoga ära kurnanud või mõlemad asjad koos aga 40nda kilomeetri eel sain korraliku krambi. Hetke üritasin koha peal venitada, seejärel hakkasin astuma ja mõne hetke pärast tundsin, et saab juba joosta. Pärast seda kusjuures läkski olemine kuidagi paremaks. Päris lõpus küll spurtida ei jaksanud enam (eriti ka ei julenud) ja seega tuli lõpuspurdis alla vanduda, siiski auhinnaks 30 koht ja uus isiklik rekord 3:28:37.
Aeg paranes 15 minutit, mis pole ju üldse paha.
Eks sügisel, Tartus, teeme uue proovi, et maratoni rekord 3:10 kanti viia. Järgmisel aastal Võidupüha maratonil saab juba rihtida 3 tunni piiri ületamist.
Vähemalt üritama peab ja egas need tempod väga müstilised tundugi.
Jooksule läksin peale ideega - kõik või mitte midagi. Ehk siis valisin teadlikult tempo, mis tooks hea tulemi - nii umbes 3:10. Samas teadsin, et kui lõpuni selle tempoga ei suuda minna, siis uue isikliku rekordi jooksen ikka ära.
Nii läkski, et esimese ja teise 10 km'i aeg oli natukene üle 45 minuti, kolmas 10 tuli 50 minuti kanti ja neljas juba koguni 57 minutit. No ja siis paar viimast kilomeetrit veel.
Algus oli mõnusalt kerge aga otsustasin siiski joosta enda rütmi, mitte pundiga kaasa minna (hilisem naiste arvestuse võitja läks väikse seltskonnaga ees ja nägin seda punti veel 11 km'i möödudeski). Mingi hetk jõudsin paarile kiiremini alustajale järgi ja ühega sai kuni poolmaratoni läbimisenigi koos joostud. Kuna mul tuli selline kerge looduse kutse pääle, siis tegin pausi ja kaks jooksukaaslast läksid minema.
Metsa vahele jõudes tundsin, et on raskem, kuna pinnas ka pehmem ja konarlik, siis lasin tsipa hoogu alla - nii 5 min/km oli kiirus. Veel polnudki midagi hullu, metsa vahelt välja tulles tundsin jahedat ja vastikut vastutuult ning kuna oli niigi raske, siis edasine oligi juba suur kannatuste jada.
Jalad muutusid kangeteks ja mitte kellegi varju polnud ka hüpata. Sel hetkel tundsin kerget kahetsust, et mingi pundiga koos ei üritanud joosta (kasvõi natukene kiiremas tempos), võibolla olnuks seal vastutuule osal kergem, kes teab, võibolla poleks pundiga koos sinnani ikkagi jõudnud.
Aga kes teab, kas oli see jahe ilm, mis lihased kangeks tegi või olin ennast tempoga ära kurnanud või mõlemad asjad koos aga 40nda kilomeetri eel sain korraliku krambi. Hetke üritasin koha peal venitada, seejärel hakkasin astuma ja mõne hetke pärast tundsin, et saab juba joosta. Pärast seda kusjuures läkski olemine kuidagi paremaks. Päris lõpus küll spurtida ei jaksanud enam (eriti ka ei julenud) ja seega tuli lõpuspurdis alla vanduda, siiski auhinnaks 30 koht ja uus isiklik rekord 3:28:37.
Aeg paranes 15 minutit, mis pole ju üldse paha.
Eks sügisel, Tartus, teeme uue proovi, et maratoni rekord 3:10 kanti viia. Järgmisel aastal Võidupüha maratonil saab juba rihtida 3 tunni piiri ületamist.
Vähemalt üritama peab ja egas need tempod väga müstilised tundugi.
reede, 13. juuni 2014
Jälle jooksuaeg
Nädala jagu tagasi lõppes paus jooksmisest.
Kokku siis 11 päeva jooksmas ei käinud, 12ndal oli jalg terve ja sai juba mõnuga joosta. Eks ta tegelikult oli terve juba mõned päevad varem aga otsustasin ennast tagasi hoida, et las päev-paar olla puhkus pikem ja jalg kindlalt parem.
Esimesed jooksud tegid lihased natukene kangeks aga see läks kiiresti üle.
Hetkel igatahes tundub, et kõik on kena. Samas hea, et selline vigastus ette tuli, nüüd on vähemalt vabandus olemas kui maraton peaks ebaõnnestuma :).
Sel nädalal ongi veel tavapärased 6 trenni. Järgmisel nädalal vaid paar tükki enne pühapäevast jooksu. Eks tuleb siis üritada puhata.
Kokku siis 11 päeva jooksmas ei käinud, 12ndal oli jalg terve ja sai juba mõnuga joosta. Eks ta tegelikult oli terve juba mõned päevad varem aga otsustasin ennast tagasi hoida, et las päev-paar olla puhkus pikem ja jalg kindlalt parem.
Esimesed jooksud tegid lihased natukene kangeks aga see läks kiiresti üle.
Hetkel igatahes tundub, et kõik on kena. Samas hea, et selline vigastus ette tuli, nüüd on vähemalt vabandus olemas kui maraton peaks ebaõnnestuma :).
Sel nädalal ongi veel tavapärased 6 trenni. Järgmisel nädalal vaid paar tükki enne pühapäevast jooksu. Eks tuleb siis üritada puhata.
kolmapäev, 4. juuni 2014
Olukorra värskendus
Suvest on saanud sügis, sügisest suvi - selliselt võib viimast poolteist nädalat kirjeldada ilma osas.
Trennidega on aga asjad sellised, et plaanist, kasvõi hambad ristis eelmise nädala rasked trennid ära teha, loobusin. Too eelmise nädala esmaspäeval jalgpalli löömine mõjus niivõrd karmilt, et kui muidu nagu hakkas looma, siis pärast ühte lööki sai nö iile täpp pandud ja asi ei loond kusagile.
Pool nädalat lonkasin ringi ja trenni ei teinud. Nädala lõpus tekkis siiski mõte, et prooviks korra - jalg juba tundus enam-vähem mõnus ja sai parematel hetkedel isegi valu vabalt astuda. Karm tõde selgus nii umbes 400-500 meetriga - jalg teeb korralikult valu ja pole mõtet ennast lõhkuda.
Eks moti viis selline tunne kõvasti alla. Igasugused lollid mõtted käisid pääst läbi aga nagu ikka sellistel juhtudel - vaja on hetkeks sisse hingata (kui hetkest ei piisa siis paar korda lisaks) ja küll siis lahenduseni jõuab.
Väiksed konsultatsioonid, mõned ravivõtted ja hakkab tulema. Käesoleva nädala esmaspäeval tundsin juba päeval, et kõndides polegi valu enam. Teisipäeval pikenes valuta aega veelgi ning täna ei tundnud valu juba hommikul ärgates.
Kindlasti ei tähenda see, et ma nüüd õhtul kohe jooksma lähen (kuigi täna olin sunnitud väikse jooksuga trepist üles liikuma ja vaid õrn valu oli tunda) aga lootus on, et nädala lõpus saab uuesti tossud jalga tõmmata. Samas plaan on päev või paar pigem mitte joosta, kui liiga vara uuesti lippama asuda ja jalale uuesti liiga teha.
Ahjaa, päris niisama pole ka diivanil lösutanud.
Kuna joosta ei saa, siis olen käinud ja teinud kiiremaid rattasõite. Et tempo oleks vahelduvam olen valinud maastikul sõitmise. Umbes 50 minutit kõrge pulsiga / kõrge intensiivsusega liigutamine - hoiab organismi nö toonuses ja ei "lödista" jooksulihast ära.
Eks kui uuesti jooksma saab on täpsemalt näha, mis seis on, aga kindlasti on see parem kui lihtsalt diivanil istumine - sportliku vormi silmas pidades.
Maratonile mõeldes olen hetkel jälle vähe positiivsemalt meelestatud ja mõte on minna ennast kontrollima ja sinilindu püüdma :) aga eks lõpliku otsuse ja nö taktika valiku saab paika panna alles maratoni nädalal, sest siis on parem ülevaade, kas jalg kannab või mitte.
Trennidega on aga asjad sellised, et plaanist, kasvõi hambad ristis eelmise nädala rasked trennid ära teha, loobusin. Too eelmise nädala esmaspäeval jalgpalli löömine mõjus niivõrd karmilt, et kui muidu nagu hakkas looma, siis pärast ühte lööki sai nö iile täpp pandud ja asi ei loond kusagile.
Pool nädalat lonkasin ringi ja trenni ei teinud. Nädala lõpus tekkis siiski mõte, et prooviks korra - jalg juba tundus enam-vähem mõnus ja sai parematel hetkedel isegi valu vabalt astuda. Karm tõde selgus nii umbes 400-500 meetriga - jalg teeb korralikult valu ja pole mõtet ennast lõhkuda.
Eks moti viis selline tunne kõvasti alla. Igasugused lollid mõtted käisid pääst läbi aga nagu ikka sellistel juhtudel - vaja on hetkeks sisse hingata (kui hetkest ei piisa siis paar korda lisaks) ja küll siis lahenduseni jõuab.
Väiksed konsultatsioonid, mõned ravivõtted ja hakkab tulema. Käesoleva nädala esmaspäeval tundsin juba päeval, et kõndides polegi valu enam. Teisipäeval pikenes valuta aega veelgi ning täna ei tundnud valu juba hommikul ärgates.
Kindlasti ei tähenda see, et ma nüüd õhtul kohe jooksma lähen (kuigi täna olin sunnitud väikse jooksuga trepist üles liikuma ja vaid õrn valu oli tunda) aga lootus on, et nädala lõpus saab uuesti tossud jalga tõmmata. Samas plaan on päev või paar pigem mitte joosta, kui liiga vara uuesti lippama asuda ja jalale uuesti liiga teha.
Ahjaa, päris niisama pole ka diivanil lösutanud.
Kuna joosta ei saa, siis olen käinud ja teinud kiiremaid rattasõite. Et tempo oleks vahelduvam olen valinud maastikul sõitmise. Umbes 50 minutit kõrge pulsiga / kõrge intensiivsusega liigutamine - hoiab organismi nö toonuses ja ei "lödista" jooksulihast ära.
Eks kui uuesti jooksma saab on täpsemalt näha, mis seis on, aga kindlasti on see parem kui lihtsalt diivanil istumine - sportliku vormi silmas pidades.
Maratonile mõeldes olen hetkel jälle vähe positiivsemalt meelestatud ja mõte on minna ennast kontrollima ja sinilindu püüdma :) aga eks lõpliku otsuse ja nö taktika valiku saab paika panna alles maratoni nädalal, sest siis on parem ülevaade, kas jalg kannab või mitte.
teisipäev, 27. mai 2014
Loll-loll-loll
See oli vast nädalapäevad tagasi kui sattusin lugema ühe blogi postitust, kus kirjutati jooksmisest ja sellega kaasnevatest vigastustest. Suutsin isegi mõelda, et kui jätta kõrvale mõned kanged lihased siis nagu ei meenugi ühtegi vigastust.
No oli vaja mõelda nii :)
Igatahes pärast üle-eelmist nädalat kui sai vähe kergemalt võetud, lükkasin eelmisel nädalal treeningutele suurema hoo sisse. Plaani kohaselt kaks rasket nädalat ja siis kerged nädalad, kuniks maraton käes.
Kuna mulle on algusest peale tundunud (erinevad kommentaarid on seda tunnet suurendanud), et plaanis on vähe kiiruslikke treeninguid siis tegin plaani ümber. Panin kolmapäevale ühe kiirema trenni ja reede peale teise.
Kõik oligi ilus kuniks reedese trennini - 3 x 10 x 200 meetrit tempoga 3:30 min/km kohta. Trenn ise oli mõnusalt raske ja pärast olid jalad pehmud aga lisaks tabas veel üks ebameeldivus - parema jala jalalaba jäi valusaks.
Kahtlustan, et põhjuseks oli staadionil ringitamine ja kuna tegin ringe ainult ühte pidi, siis ühele jalale läks liiga suur koormus või siis teistsugune koormus kui mu jalad siiani harjunud on.
Igatahes on jalg nüüd nõmedalt valus - iga sammuga lööb silmist sädemeid :).
Kõige kummalisem on muidugi see, et laupäeval ja pühapäeval käisin jooksmas ning joostes polnud jalavalu väga tundagi. Ainus häda oli kui korraks seisma jäid, siis uuesti liikuma hakkamine oli väga kange.
Suurimaid lollusi, mis tehtud sai aga oli eile jalgpalli mängimine.
Sai mõni aeg tagasi lubatud, et osalen tööl toimuval võistlusel. Mängida polnud küll palju ja egas muud nagu hullu polnudki aga ühes olukorras tuli pall, mida oli vaja lüüa parema jalaga ning hetk pärast lööki sain aru, et vot see oli kõikse see suurem lollus.
Igatahes otsustasin tänase trenni ära jätta, et jalg kosuda saaks. Samas ülejäänud nädala trennid soovin ikka planeeritud mahus ära teha ning kui vähegi kannatab võibolla nädala lõpus tsipa kruvi pealegi keerata - vaja keha tühjaks pigistada, et siis järelejäänud 3 nädalaga saaks "power" kehasse koguneda.
Selliste lollustega olen siis muidu üksluises treeningprotsessis hakkama saanud. Aga no kelle vigadest sa ikka õpid kui mitte enda omadest :).
No oli vaja mõelda nii :)
Igatahes pärast üle-eelmist nädalat kui sai vähe kergemalt võetud, lükkasin eelmisel nädalal treeningutele suurema hoo sisse. Plaani kohaselt kaks rasket nädalat ja siis kerged nädalad, kuniks maraton käes.
Kuna mulle on algusest peale tundunud (erinevad kommentaarid on seda tunnet suurendanud), et plaanis on vähe kiiruslikke treeninguid siis tegin plaani ümber. Panin kolmapäevale ühe kiirema trenni ja reede peale teise.
Kõik oligi ilus kuniks reedese trennini - 3 x 10 x 200 meetrit tempoga 3:30 min/km kohta. Trenn ise oli mõnusalt raske ja pärast olid jalad pehmud aga lisaks tabas veel üks ebameeldivus - parema jala jalalaba jäi valusaks.
Kahtlustan, et põhjuseks oli staadionil ringitamine ja kuna tegin ringe ainult ühte pidi, siis ühele jalale läks liiga suur koormus või siis teistsugune koormus kui mu jalad siiani harjunud on.
Igatahes on jalg nüüd nõmedalt valus - iga sammuga lööb silmist sädemeid :).
Kõige kummalisem on muidugi see, et laupäeval ja pühapäeval käisin jooksmas ning joostes polnud jalavalu väga tundagi. Ainus häda oli kui korraks seisma jäid, siis uuesti liikuma hakkamine oli väga kange.
Suurimaid lollusi, mis tehtud sai aga oli eile jalgpalli mängimine.
Sai mõni aeg tagasi lubatud, et osalen tööl toimuval võistlusel. Mängida polnud küll palju ja egas muud nagu hullu polnudki aga ühes olukorras tuli pall, mida oli vaja lüüa parema jalaga ning hetk pärast lööki sain aru, et vot see oli kõikse see suurem lollus.
Igatahes otsustasin tänase trenni ära jätta, et jalg kosuda saaks. Samas ülejäänud nädala trennid soovin ikka planeeritud mahus ära teha ning kui vähegi kannatab võibolla nädala lõpus tsipa kruvi pealegi keerata - vaja keha tühjaks pigistada, et siis järelejäänud 3 nädalaga saaks "power" kehasse koguneda.
Selliste lollustega olen siis muidu üksluises treeningprotsessis hakkama saanud. Aga no kelle vigadest sa ikka õpid kui mitte enda omadest :).
esmaspäev, 12. mai 2014
32. Tartu Jooksumaraton
Ongi järjekordne jooks Otepäält Elvasse läbitud.
Huvitav jooks on see jooks - viimasel ajal leiab järjest enam kommentaare ja mõtteid, et miks asja nimi on maraton kui läbitakse napilt üle poole maratoni distantsist vaid? Millegi pärast julgen arvata, et ju Klubi Tartumaratoni tegelased murravad ka pead, et nüüd kus neil on sügisel ka maratoni jooks pakkuda, et kuidagi peaks neid nimesid muutma. Samas harjumusel on suur jõud ja keeruline oleks kindlasti seda nime vahetada.
Harjumuse jõud on suur ka minu jaoks. Suurest harjumusest vedasin ennast järjekordselt Otepääle, panin riided selga ja läks jooksuks.
Erinevus eelmiste aastate jooksust oli see, et varem olen ma selleks jooksuks nö valmistunud - kiiremad lõigud, jooksu nädalal kerged jooksud ja palju puhkust. Sel korral oli kõik teisiti.
Suurjooks ümber Viljandi järve tehtud, läks eelmine nädal edasi nii nagu plaan ette nägi - reedel ja laupäeval poolpikad jooksud (~ 18 km'i per kord) ja pühapäeval pikem jooks (~32 km'i). Jooksu nädalal tegin teisipäeval 23 km'i, kolmapäeval 18 (sh 10 km'i vahelduva tempoga), neljapäeval sai jälle 20 km'i joostud, reedel tegin lühema päeva ~11 km'i (sh 10x 200 m kiiresti) no ja laupäeva hommikul tegin veel ühe 15 km'i, kerges tempos.
Ehk siis sai kõike muud tehtud kui puhatud aga eks oligi nii juba varem planeeritud, et jooks Otepäält Elvasse saab olema tugev tempotreening - plaani järgi pidanuks tegema 26 km'i normaalses tempos, tegin siis 23,4 km'i kõrgemas tempos.
Enne kui jooksma jõudsin läksin ka kergele soojendusele, mille raames aga suutsin natukene parema jala reie lihase ära tõmmata. Eks ta selline amatöörlik tegevus oli - liiga vara tegin sügavaid välja asteid ja tegelikult oli lihas alles jahe.
Aga noh üldse tundusid jalad rasked ja eks see väike mure lihasega andis jällegi põhjust mõtetele, kas ikka on mõtet üldse kiiresti joosta või kas üldse joosta jne-jne.
Hakkasin siiski stardist asjalikus tempos minema - esimesed kilomeetrid vist tulid isegi alla 4:15 min/km. Samas jalad olid väga rasked ja kui esimesest TP'st olin läbi jooksnud hakkasid peas keerlema mõtted ja põhjendused, kuidas põhjendada korraks seisma jäämist. Küll tundus, et võiks metsavahelt läbi hüpata, küll tundus, et muud sada häda on küljes. Mingil hetkel sai siis mõeldud, et ok, venitan teise TP'sse ennast kohale, siis teen väikse pausi ja jooksen edasi (rahulikumas tempos).
Juhtus aga see, et jõudsin teise TP'sse oli peatumise mõte kadunud. No ja siis jätkasingi liikumist ning kui nägin ees ka tuttavaid selgasid siis see andis veelgi hoogu juurde. Ma arvan, et kusagil pärast teist TP'd saingi alles jalad korralikult lahti ja tekkis tunne, et võib joosta küll. Ülimat lennukust küll polnud (eks seda oli ka eelnevat nädalat arvestades raske loota) aga täitsa mõnusalt õnnestus liikuda. Üritasin joosta niivõrd targalt kui võimalik - tõusud lühikeste sammudega, laskumised pikkade sammudega. Samuti ei hakkanud ees nähtavat tuttavat selga "jõuga" kinni püüdma. Mõistsin, et liigun sõbrast grammikese kiiremini ja mõtlesin, et küll ma ta kätte saan ja kui varem ei saa siis lõpus üritan spurtida.
Mingi hetk aga saingi sõbrast mööda ja kusagil seal kandis õnnestus enda ette leida sobivas tempos jooksev "vedur". Pean tunnistama, et esmakordselt tundsin kui mõnus on kellegi sabas joosta. Tõuse võtsime küll erineva sammu sagedusega aga muus osas samm klappis ja kuigi polnud vastu tuult oli ikkagi tunne, et läks palju kergemaks.
Kahjuks küll pidin sellest vedurist loobuma viimases TP's, kus ta läks jooma aga ma jooksin läbi (tegelikult juhtuski nii, et üheski TP's ei peatunud ja ei joonud - endal oli kotiga natukene jooki seljas, polnd vajadust peatuda).
Pärast viimast TP'd tuli varsti tõus, mis tuttav suusamaratonidest kui kohvi punkt. Sisendasin endale juba kaugelt, et tõusu tuleb targalt joosta aga kuna lõpp tundus lähedal siis sai ikkagi pisut liiga tempokalt üles mindud. Eks ma maksin selle eest lõivu järgnevatel meetritel ning võib olla lõpuni välja.
Lõpuks olid jalad täitsa pehmed ja nii ei tekkinud ka erilist mõtet, et hakkaks viimasel 300 meetril spurtima - lihtsalt poleks väga palju enam jõudnud (niipalju hästi olid jõuvarud tervele distantsile jaotatud). Umbes 200 meetrit enne lõppu nägin, kuidas kell lõi 1:44:58, 1:44:59 jne. Lisaks kihutasid mõned veel mööda ja nii tuligi lõpu ajaks 1:45:28 ja koht 310.
Mitte, et üks või teine oleks eesmärgiks olnud aga ma arvan, et nii aeg alla 1:45:00 kui ka koht 300 hulgas oleks olnud isegi eile täitsa võimalik.
Kindlasti olen ma eilse jooksuga rahul ja tegelikult ka natukene üllatunud. Arvestades kui rasked olid mu jalad ja arvestades eelneva nädala tegevusi arvasin tõsiselt, et mingi hetk kukub tempo 5:30 min/km peale või tuleb lausa seisma jääda. Mitte midagi sellist ei juhtunud ja tasuks hoopis uus isiklik rekord - aeg paranes umbes kolme ja poole minuti võrra.
Sel nädalal saab natukene kergemalt võetud - üks väike tempokam üritus on planeeritud trepijooksu võistluse näol aga muus osas rahulikud 13 km'ised päevad.
Huvitav jooks on see jooks - viimasel ajal leiab järjest enam kommentaare ja mõtteid, et miks asja nimi on maraton kui läbitakse napilt üle poole maratoni distantsist vaid? Millegi pärast julgen arvata, et ju Klubi Tartumaratoni tegelased murravad ka pead, et nüüd kus neil on sügisel ka maratoni jooks pakkuda, et kuidagi peaks neid nimesid muutma. Samas harjumusel on suur jõud ja keeruline oleks kindlasti seda nime vahetada.
Harjumuse jõud on suur ka minu jaoks. Suurest harjumusest vedasin ennast järjekordselt Otepääle, panin riided selga ja läks jooksuks.
Erinevus eelmiste aastate jooksust oli see, et varem olen ma selleks jooksuks nö valmistunud - kiiremad lõigud, jooksu nädalal kerged jooksud ja palju puhkust. Sel korral oli kõik teisiti.
Suurjooks ümber Viljandi järve tehtud, läks eelmine nädal edasi nii nagu plaan ette nägi - reedel ja laupäeval poolpikad jooksud (~ 18 km'i per kord) ja pühapäeval pikem jooks (~32 km'i). Jooksu nädalal tegin teisipäeval 23 km'i, kolmapäeval 18 (sh 10 km'i vahelduva tempoga), neljapäeval sai jälle 20 km'i joostud, reedel tegin lühema päeva ~11 km'i (sh 10x 200 m kiiresti) no ja laupäeva hommikul tegin veel ühe 15 km'i, kerges tempos.
Ehk siis sai kõike muud tehtud kui puhatud aga eks oligi nii juba varem planeeritud, et jooks Otepäält Elvasse saab olema tugev tempotreening - plaani järgi pidanuks tegema 26 km'i normaalses tempos, tegin siis 23,4 km'i kõrgemas tempos.
Enne kui jooksma jõudsin läksin ka kergele soojendusele, mille raames aga suutsin natukene parema jala reie lihase ära tõmmata. Eks ta selline amatöörlik tegevus oli - liiga vara tegin sügavaid välja asteid ja tegelikult oli lihas alles jahe.
Aga noh üldse tundusid jalad rasked ja eks see väike mure lihasega andis jällegi põhjust mõtetele, kas ikka on mõtet üldse kiiresti joosta või kas üldse joosta jne-jne.
Hakkasin siiski stardist asjalikus tempos minema - esimesed kilomeetrid vist tulid isegi alla 4:15 min/km. Samas jalad olid väga rasked ja kui esimesest TP'st olin läbi jooksnud hakkasid peas keerlema mõtted ja põhjendused, kuidas põhjendada korraks seisma jäämist. Küll tundus, et võiks metsavahelt läbi hüpata, küll tundus, et muud sada häda on küljes. Mingil hetkel sai siis mõeldud, et ok, venitan teise TP'sse ennast kohale, siis teen väikse pausi ja jooksen edasi (rahulikumas tempos).
Juhtus aga see, et jõudsin teise TP'sse oli peatumise mõte kadunud. No ja siis jätkasingi liikumist ning kui nägin ees ka tuttavaid selgasid siis see andis veelgi hoogu juurde. Ma arvan, et kusagil pärast teist TP'd saingi alles jalad korralikult lahti ja tekkis tunne, et võib joosta küll. Ülimat lennukust küll polnud (eks seda oli ka eelnevat nädalat arvestades raske loota) aga täitsa mõnusalt õnnestus liikuda. Üritasin joosta niivõrd targalt kui võimalik - tõusud lühikeste sammudega, laskumised pikkade sammudega. Samuti ei hakkanud ees nähtavat tuttavat selga "jõuga" kinni püüdma. Mõistsin, et liigun sõbrast grammikese kiiremini ja mõtlesin, et küll ma ta kätte saan ja kui varem ei saa siis lõpus üritan spurtida.
Mingi hetk aga saingi sõbrast mööda ja kusagil seal kandis õnnestus enda ette leida sobivas tempos jooksev "vedur". Pean tunnistama, et esmakordselt tundsin kui mõnus on kellegi sabas joosta. Tõuse võtsime küll erineva sammu sagedusega aga muus osas samm klappis ja kuigi polnud vastu tuult oli ikkagi tunne, et läks palju kergemaks.
Kahjuks küll pidin sellest vedurist loobuma viimases TP's, kus ta läks jooma aga ma jooksin läbi (tegelikult juhtuski nii, et üheski TP's ei peatunud ja ei joonud - endal oli kotiga natukene jooki seljas, polnd vajadust peatuda).
Pärast viimast TP'd tuli varsti tõus, mis tuttav suusamaratonidest kui kohvi punkt. Sisendasin endale juba kaugelt, et tõusu tuleb targalt joosta aga kuna lõpp tundus lähedal siis sai ikkagi pisut liiga tempokalt üles mindud. Eks ma maksin selle eest lõivu järgnevatel meetritel ning võib olla lõpuni välja.
Lõpuks olid jalad täitsa pehmed ja nii ei tekkinud ka erilist mõtet, et hakkaks viimasel 300 meetril spurtima - lihtsalt poleks väga palju enam jõudnud (niipalju hästi olid jõuvarud tervele distantsile jaotatud). Umbes 200 meetrit enne lõppu nägin, kuidas kell lõi 1:44:58, 1:44:59 jne. Lisaks kihutasid mõned veel mööda ja nii tuligi lõpu ajaks 1:45:28 ja koht 310.
Mitte, et üks või teine oleks eesmärgiks olnud aga ma arvan, et nii aeg alla 1:45:00 kui ka koht 300 hulgas oleks olnud isegi eile täitsa võimalik.
Kindlasti olen ma eilse jooksuga rahul ja tegelikult ka natukene üllatunud. Arvestades kui rasked olid mu jalad ja arvestades eelneva nädala tegevusi arvasin tõsiselt, et mingi hetk kukub tempo 5:30 min/km peale või tuleb lausa seisma jääda. Mitte midagi sellist ei juhtunud ja tasuks hoopis uus isiklik rekord - aeg paranes umbes kolme ja poole minuti võrra.
Sel nädalal saab natukene kergemalt võetud - üks väike tempokam üritus on planeeritud trepijooksu võistluse näol aga muus osas rahulikud 13 km'ised päevad.
laupäev, 10. mai 2014
Tonn
Tonn ehk tuhat ehk nii palju on selleks aastaks jooksujalu läbitud. No tegelikult isegi natukene rohkem, st tuhat oli juba eile täis aga täna tegin veel umbes 15 km'i juurde.
Kui asjad sedasi edasi lähevad siis saab aasta lõpuks päris muheda numbri kokku. Senine rekord pärineb eelmisest aastast, kus sai vist umbes 1300 km'i läbitud. Pole just palju, arvestades, et seda kõike sai terve aasta peale tehtud.
Igatahes annan homme juba järjekordse panuse kilometraazi suurendamisesse.
Muus osas nagu ei oskagi eriti midagi sellest Tartu Jooksumaratonist arvata. Täna oli selgelt tunda, et jalad ja keha on väsinud raskematest nädalatest (järgmine nädal saab puhke nädal olema). Seega vaevalt midagi suurt homme korda saata õnnestub aga no egas ma nii ehk naa esimese 6 hulka ei jookseks, seega pingutan ja annan endast parima ning eks näis siis mis edasi juhtub.
Kui asjad sedasi edasi lähevad siis saab aasta lõpuks päris muheda numbri kokku. Senine rekord pärineb eelmisest aastast, kus sai vist umbes 1300 km'i läbitud. Pole just palju, arvestades, et seda kõike sai terve aasta peale tehtud.
Igatahes annan homme juba järjekordse panuse kilometraazi suurendamisesse.
Muus osas nagu ei oskagi eriti midagi sellest Tartu Jooksumaratonist arvata. Täna oli selgelt tunda, et jalad ja keha on väsinud raskematest nädalatest (järgmine nädal saab puhke nädal olema). Seega vaevalt midagi suurt homme korda saata õnnestub aga no egas ma nii ehk naa esimese 6 hulka ei jookseks, seega pingutan ja annan endast parima ning eks näis siis mis edasi juhtub.
neljapäev, 1. mai 2014
Esimene võistlus ja Aprill läbi
Täna oli selle jooksu hooaja esimene võistlus - Suurjooks ümber Viljandi järve. Enda häbiks tuleb tunnistada, et enne võistluse ajal öldut ei teadnudki, et 85 kord on. No palju õnne siis.
Jooks ise läks enam-vähem, ses mõttes, et plaan oli teha tugevam tempojooks. Samas natukene kiiremalt kui plaani järgi peaks - selline väike enesekontroll. Kellale olin varesemalt pannud tempo, mille järgimisel oleks pidanud jooksma umbes 51 minutiga. Päris sellist tempot ei hoidnud ja seega tuli lõpuajaks natukene üle 53 minuti.
Vaatamata sellele siis tuli keskmiseks liikumise kiiruseks 4:31 min/km, mis on isegi üllatav kuna nii pikka ning sellise tempoga jooksu pole veel ju teinud. Kusjuures kindlasti oleks suutnud ka kiiremini joosta - viimased 3 km'i läbisin umbes 4 min/km kohta (viimane umbes 3:50 min/km) ja tunne oli, et sellise 4 min/km võinuks veel kilomeetri või paar joosta.
Eks tuleb "kõrva taha" panna, et jõudu ja jaksu on ning võib kiiremini joosta küll.
Kokkuvõttes väga rahul, eesmärk tugevam trenn teha, sai kenasti täidetud. Põhja paistab olema, nüüd võib treeningutesse rohkem kiiremaid juppe lisada.
Aprilli kohta ka paar sõna (pilti) - "powered by Sportlyzer":
Planeeritud treeningutest vast umbes 95% said ära tehtud. Kuu lõpus jäid mõned trennid vahele või sai tehtud lühendatult, kuna muu elu hakkas segama :). Samas nö põhitreeningud üritasin ikka ära teha - kiired ja pikad.
Mais on "karta", et natukene tuleb plaane jällegi korrigeerida aga elame üle :).
Järgmine võistluse moodi asi on nädala pärast Tartu Jooksumaraton (mitte maratoni pikkusega). Üritan seal teha pika tempotrenni, samas kindlasti ei lähe ennast nö kooma jooksma.
Jooks ise läks enam-vähem, ses mõttes, et plaan oli teha tugevam tempojooks. Samas natukene kiiremalt kui plaani järgi peaks - selline väike enesekontroll. Kellale olin varesemalt pannud tempo, mille järgimisel oleks pidanud jooksma umbes 51 minutiga. Päris sellist tempot ei hoidnud ja seega tuli lõpuajaks natukene üle 53 minuti.
Vaatamata sellele siis tuli keskmiseks liikumise kiiruseks 4:31 min/km, mis on isegi üllatav kuna nii pikka ning sellise tempoga jooksu pole veel ju teinud. Kusjuures kindlasti oleks suutnud ka kiiremini joosta - viimased 3 km'i läbisin umbes 4 min/km kohta (viimane umbes 3:50 min/km) ja tunne oli, et sellise 4 min/km võinuks veel kilomeetri või paar joosta.
Eks tuleb "kõrva taha" panna, et jõudu ja jaksu on ning võib kiiremini joosta küll.
Kokkuvõttes väga rahul, eesmärk tugevam trenn teha, sai kenasti täidetud. Põhja paistab olema, nüüd võib treeningutesse rohkem kiiremaid juppe lisada.
Aprilli kohta ka paar sõna (pilti) - "powered by Sportlyzer":
Planeeritud treeningutest vast umbes 95% said ära tehtud. Kuu lõpus jäid mõned trennid vahele või sai tehtud lühendatult, kuna muu elu hakkas segama :). Samas nö põhitreeningud üritasin ikka ära teha - kiired ja pikad.
Mais on "karta", et natukene tuleb plaane jällegi korrigeerida aga elame üle :).
Järgmine võistluse moodi asi on nädala pärast Tartu Jooksumaraton (mitte maratoni pikkusega). Üritan seal teha pika tempotrenni, samas kindlasti ei lähe ennast nö kooma jooksma.
teisipäev, 22. aprill 2014
Head uudised
Eile võis lugeda Klubi Tartu Maraton otsust võtta Rattaralli (toimub 1. juunil) stardikohtade määramisel arvesse ka teiste võistluste tulemusi. Teatavasti on varasemalt kehtinud reegel - stardikoha saad eelmise aasta tulemuse põhjal, kui see puudub siis üle-eelmise aasta tulemi põhjal (viimane korrutatakse koefitsiendiga läbi) ning kui ka see puudub, siis pannakse sind viisakalt viimasesse gruppi.
Ühest küljest ma mõistan sellist lähenemist aga teisest küljest seob see osaleja, eriti sellise, kes soovib hästi esineda, ühe üritusega niivõrd kõvasti ära, et väiksem kõrvalekalle mõjutab oluliselt tulemit. Loodetavasti hakatakse sarnast lähenemist ka teistel Klubi Tartu Maraton korraldavatel üritustel kasutama - oleks aeg välja astuda sellest iseenda maailmas elamise mullist.
Hea uudis on eelnev aga selles valguses, et loodetavasti rakendatakse seda lähenemist ka tulevikus ning seega pole probleemiks päev varem mõlgutatud mõte - sel aastal Rattarallil mitte osaleda. Kuna ma tean, et sügisel Rattamaratonil osaleda ei saa, siis pole ka koondtulemit võimalik püüda. Pealegi jääb sellest hetkest paar nädalat planeeritud jooksu maratonini ning viimane pikem jooks peaks siis toimuma.
Samas põhjus, miks ikkagi minna ja see rattasõit läbi vurada on, kuna üks tuttav alakasvuline ja ülekaaluline õllelemb peab plaani minna sel aastal Rattarallil pikka (133 km) otsa sõitma. Oleks lihtsalt tore temaga koos sõita ja sajatamisi ning hädaldamisi kuulata :).
Keda aga huvitab, mida see Rattaralli endast siis kujutab (raja mõttes), saab kiire ülevaate järgnevast videost: http://www.youtube.com/watch?v=Bf0jBpEwuSU
Ühest küljest ma mõistan sellist lähenemist aga teisest küljest seob see osaleja, eriti sellise, kes soovib hästi esineda, ühe üritusega niivõrd kõvasti ära, et väiksem kõrvalekalle mõjutab oluliselt tulemit. Loodetavasti hakatakse sarnast lähenemist ka teistel Klubi Tartu Maraton korraldavatel üritustel kasutama - oleks aeg välja astuda sellest iseenda maailmas elamise mullist.
Hea uudis on eelnev aga selles valguses, et loodetavasti rakendatakse seda lähenemist ka tulevikus ning seega pole probleemiks päev varem mõlgutatud mõte - sel aastal Rattarallil mitte osaleda. Kuna ma tean, et sügisel Rattamaratonil osaleda ei saa, siis pole ka koondtulemit võimalik püüda. Pealegi jääb sellest hetkest paar nädalat planeeritud jooksu maratonini ning viimane pikem jooks peaks siis toimuma.
Samas põhjus, miks ikkagi minna ja see rattasõit läbi vurada on, kuna üks tuttav alakasvuline ja ülekaaluline õllelemb peab plaani minna sel aastal Rattarallil pikka (133 km) otsa sõitma. Oleks lihtsalt tore temaga koos sõita ja sajatamisi ning hädaldamisi kuulata :).
Keda aga huvitab, mida see Rattaralli endast siis kujutab (raja mõttes), saab kiire ülevaate järgnevast videost: http://www.youtube.com/watch?v=Bf0jBpEwuSU
esmaspäev, 21. aprill 2014
Inimvõimete piire kompamas
Nädala viimaseks trenniks on tavapäraselt pikk ots. Eile nägi plaan ette 32 kilomeetrist jooksu.
Selliste pikemate jooksude üks suurimaid hädasid on leida jooksmiseks mõistlik teekond - edasi-tagasi keeramine tüütab, samuti tüütab väga väikse ringi jooksmine. Seega valisingi sedakorda jooksmise paigaks Harku metsa. Auto parkisin Tähetorni tänava algusesse, siis mööda kergliiklusteed Harku metsa ja seal oli plaanis teha 3 ringi. Kui lisakilomeetreid juurde olnuks vaja, siis teinuks mõne väiksema ringi veel.
Kui jätta kõrvale ootamatult kõrge pulss jooksu alguses, siis kõik muu läks kuni 4nda kilomeetrini ladusalt. Seejärel aga tundsin, et midagi tilgub jalgadele. Kiiresti tuvastasin, et probleem on seljas olevas joogikotis - nimelt joogipudel või kuidas iganes seda peab kutsuma, oli katki läinud. Nö õmbluse kohast oli tekkinud väike auguke ja nii see jook sealt välja nirises. Jõin kõhu täis ja kallasin ülejäänud joogi ära. Tagantjärele tarkusena võib muidugi öelda, et oleks võinud ära kallata ainult selle osa, mis august kõrgemal oli - ok, joostes oleks äkki midagi sealt august veel välja tulnud aga no kindlasti poleks ta sealt nirisenud. Aga mis tehtud see tehtud, metsa alt enam jooki kokku ei korja.
Nii juhtuski, et trenni kaasa võetud jook oli otsas ja kuna mul puudus teadmine, kas ja kus seal samas lähedal võiks mõni pood olla siis otsustasin - jooksen kõikse pealt kaks Harku ringi ära, kui tunne lubab teen kolmanda peale ja seejärel lähen tagasi auto juurde.
Üllatuslikult oligi pärast kahe ringi läbimist, nii umbes pärast 18 km'i läbimist, olemine täitsa hea ja läksin ka kolmandale ringile. Eks selle kolmanda ringi lõpp ja viimased paar kilomeetrit autoni olid rasked aga teades, et iga samm viib lähemale lõpule, aitasid edasi.
Vaatamata joogi puudusele suutsin hoida planeeritud tempot, kuigi pulsi graafikust on näha, et pingutus suurenes just viimase 30 minuti jooksul - tasa - tasa. Sain tunda, mida tähendab vedeliku puudusesse jäämine ja kuidas see organismile mõjub, kuid pean tunnistama, et olin hullemaks valmis (järsust töövõime langusest kui regulaarselt pika füüsilise pingutuse ajal ei joo võib artikleid ja arvamusi küll ja küll lugeda). Samas kuna trenn võttis aega umbes 2 ja pool tundi siis eks see ole selline piir, kus kohast edasi minnes võinuks väga-väga raskeks minna.
Kokku sai seega läbitud pisut enam kui 28 kilomeetrit, neist viimased 24 vedelikku tarbimata. Võib öelda, et oli raske aga ei midagi hullu - keerulisem oli vaimselt sundida ennast veel 4 km'i jooksma, mis jäidki tegemata (eks oma viga ka - jooksin auto juurde ja sealt sealt eemalduda oli juba raske, jooksnuks alguses kusagile kaugemale, küll ma siis selle 4 km'i ka lisaks oleks ära teinud).
Muus osas läks nädal plaani päraselt.
Reedel tegin lõigutreeningu - 5 korda 1,6 km'i - planeeritud tempo oli umbes 4:25 min/km aga esimene lõik sai läbitud 4:05-4:10 min/km tempos ja järgmised 4:20 alla.
Seoses treeningplaani muudatustega asendan selle nädalase tempo jooksu samuti lõikudega, proovime seda tempot veelgi suurendada - algse plaani kohaselt oleksin pidanud eelmisel nädalal jooksma lõike umbes 4:33 min/km tempos aga see olnuks selgelt liiga kerge - raske trenn peab ikka raske olema, et mingigi areng toimuks.
Järgmisel nädalal jälle :)
Selliste pikemate jooksude üks suurimaid hädasid on leida jooksmiseks mõistlik teekond - edasi-tagasi keeramine tüütab, samuti tüütab väga väikse ringi jooksmine. Seega valisingi sedakorda jooksmise paigaks Harku metsa. Auto parkisin Tähetorni tänava algusesse, siis mööda kergliiklusteed Harku metsa ja seal oli plaanis teha 3 ringi. Kui lisakilomeetreid juurde olnuks vaja, siis teinuks mõne väiksema ringi veel.
Kui jätta kõrvale ootamatult kõrge pulss jooksu alguses, siis kõik muu läks kuni 4nda kilomeetrini ladusalt. Seejärel aga tundsin, et midagi tilgub jalgadele. Kiiresti tuvastasin, et probleem on seljas olevas joogikotis - nimelt joogipudel või kuidas iganes seda peab kutsuma, oli katki läinud. Nö õmbluse kohast oli tekkinud väike auguke ja nii see jook sealt välja nirises. Jõin kõhu täis ja kallasin ülejäänud joogi ära. Tagantjärele tarkusena võib muidugi öelda, et oleks võinud ära kallata ainult selle osa, mis august kõrgemal oli - ok, joostes oleks äkki midagi sealt august veel välja tulnud aga no kindlasti poleks ta sealt nirisenud. Aga mis tehtud see tehtud, metsa alt enam jooki kokku ei korja.
Nii juhtuski, et trenni kaasa võetud jook oli otsas ja kuna mul puudus teadmine, kas ja kus seal samas lähedal võiks mõni pood olla siis otsustasin - jooksen kõikse pealt kaks Harku ringi ära, kui tunne lubab teen kolmanda peale ja seejärel lähen tagasi auto juurde.
Üllatuslikult oligi pärast kahe ringi läbimist, nii umbes pärast 18 km'i läbimist, olemine täitsa hea ja läksin ka kolmandale ringile. Eks selle kolmanda ringi lõpp ja viimased paar kilomeetrit autoni olid rasked aga teades, et iga samm viib lähemale lõpule, aitasid edasi.
Vaatamata joogi puudusele suutsin hoida planeeritud tempot, kuigi pulsi graafikust on näha, et pingutus suurenes just viimase 30 minuti jooksul - tasa - tasa. Sain tunda, mida tähendab vedeliku puudusesse jäämine ja kuidas see organismile mõjub, kuid pean tunnistama, et olin hullemaks valmis (järsust töövõime langusest kui regulaarselt pika füüsilise pingutuse ajal ei joo võib artikleid ja arvamusi küll ja küll lugeda). Samas kuna trenn võttis aega umbes 2 ja pool tundi siis eks see ole selline piir, kus kohast edasi minnes võinuks väga-väga raskeks minna.
Kokku sai seega läbitud pisut enam kui 28 kilomeetrit, neist viimased 24 vedelikku tarbimata. Võib öelda, et oli raske aga ei midagi hullu - keerulisem oli vaimselt sundida ennast veel 4 km'i jooksma, mis jäidki tegemata (eks oma viga ka - jooksin auto juurde ja sealt sealt eemalduda oli juba raske, jooksnuks alguses kusagile kaugemale, küll ma siis selle 4 km'i ka lisaks oleks ära teinud).
Muus osas läks nädal plaani päraselt.
Reedel tegin lõigutreeningu - 5 korda 1,6 km'i - planeeritud tempo oli umbes 4:25 min/km aga esimene lõik sai läbitud 4:05-4:10 min/km tempos ja järgmised 4:20 alla.
Seoses treeningplaani muudatustega asendan selle nädalase tempo jooksu samuti lõikudega, proovime seda tempot veelgi suurendada - algse plaani kohaselt oleksin pidanud eelmisel nädalal jooksma lõike umbes 4:33 min/km tempos aga see olnuks selgelt liiga kerge - raske trenn peab ikka raske olema, et mingigi areng toimuks.
Järgmisel nädalal jälle :)
esmaspäev, 14. aprill 2014
Muudatused treeningplaanis
Järgitav treeningplaan on üles ehitatud põhimõttel - 3 nädalat kasvavalt tööd, üks nädal puhkust.
Vaadates kalendrisse ja tulevatele võistlustele otsa sai otsustatud natukene plaane korrigeerida.
Nimelt teen 3 töönädala asemel 5. Seejärel nädal kergemalt, siis kaks nädalat veel tõsist pingutust ja seejärel kergemalt, kuniks maratonini. Kergemalt tähendab siis seda, et maht on väiksem.
Muudatuste põhjusteks on Viljandi Järvejooks ja Tartu Jooksu"nime poolest"maraton.
Kui Viljandi jooks saab asendama tavapärast tempo jooksu siis Tartu jooks satub viie nädalase tsükli viimasele päevale. Seega võib juba ette arvata, et lihtne seal olema ei saa.
Kui tavapäraselt on pühapäeviti pika jooksu päev siis tol nädalal tuleb vist asendada tavapärane pikk jooks pikema ja intensiivsema jooksuga ja sellevõrra natukene nädala koormusi muuta. Eks täpsemaid plaane saab veel korrigeerida, kui vajadust tekib, aga suures plaanis siis seda laadi muudatused kavas.
Eelmisel nädalal sai ühte kokku läbitud 95 km'i, aega läks mõned minutid alla 9 tunni. Keskmine pulss tuli 148, mis minu puhul on 75% maksimumist.
Tuleb hakata kiirust vaikselt lisama, vähemalt tundub pulsi numbreid vaadates, et kuigi treeningtempod kasvavad suudaks organism raskemaidki treeninguid taluda.
Käesoleval nädalal jätkame plaani täitmist - natukene kasvab nii distants kui ka treeningutele kulutatud aeg.
Vaadates kalendrisse ja tulevatele võistlustele otsa sai otsustatud natukene plaane korrigeerida.
Nimelt teen 3 töönädala asemel 5. Seejärel nädal kergemalt, siis kaks nädalat veel tõsist pingutust ja seejärel kergemalt, kuniks maratonini. Kergemalt tähendab siis seda, et maht on väiksem.
Muudatuste põhjusteks on Viljandi Järvejooks ja Tartu Jooksu"nime poolest"maraton.
Kui Viljandi jooks saab asendama tavapärast tempo jooksu siis Tartu jooks satub viie nädalase tsükli viimasele päevale. Seega võib juba ette arvata, et lihtne seal olema ei saa.
Kui tavapäraselt on pühapäeviti pika jooksu päev siis tol nädalal tuleb vist asendada tavapärane pikk jooks pikema ja intensiivsema jooksuga ja sellevõrra natukene nädala koormusi muuta. Eks täpsemaid plaane saab veel korrigeerida, kui vajadust tekib, aga suures plaanis siis seda laadi muudatused kavas.
Eelmisel nädalal sai ühte kokku läbitud 95 km'i, aega läks mõned minutid alla 9 tunni. Keskmine pulss tuli 148, mis minu puhul on 75% maksimumist.
Tuleb hakata kiirust vaikselt lisama, vähemalt tundub pulsi numbreid vaadates, et kuigi treeningtempod kasvavad suudaks organism raskemaidki treeninguid taluda.
Käesoleval nädalal jätkame plaani täitmist - natukene kasvab nii distants kui ka treeningutele kulutatud aeg.
reede, 11. aprill 2014
Töö- ja puhkelaager
Mõned ajad siin vaikust olnud, põhjuseks oli siis varvaste soojendamine ehk viibimine Hispaanias. Peamiselt suunatud ratturitele - tullakse umbes paariks nädalaks kokku, et siis koos või üksi läbida lühemaid ja pikemaid distantse, kergematel ja raskematel radadel.
Täpsem laagerdamise koht oli Denia lähedal.
Ise läksin koos perega ja oli kindel plaan sõita nii rattaga, järgida maratoni treeningplaani, kui ka puhata. Arvan, et õnnestus täitsa kenasti see tasakaal kolme nimetatud asja vahel leida.
Jooksu plaanidega läks hästi, kuna eelmine nädal oli kergemalt võtmise nädal, mille raames võtsin veelgi kergemalt kui plaan ette nägi. Samas üleeelmisesse nädalasse jäi tempo jooks (10 km'i @ 4:58 min / km), pikk jooks (32 km) ja selle nädala algusesse veel üks tempo jooks (10 km'i @ 4:56 min / km). Need peamised jooksud (mingeid lühemaid ja poolpikki otsi sai veel tehtud) said tehtud ja seega või jooksu programmiga kenasti rahule jääda.
Jalgrattaga oli kindlasti plaan suuremaid ja raskemaid mägesid proovida. Esimesel rattasõidu päeval sattusin kohe planeeritust pikemale ja raskemale otsale aga mäed tundusid kerged ning nii kuni laagerdamise lõpuni. Eks muidugi võib alati ju mäel tempot panna ja seega asja raskemaks teha aga valitud tempo oli väga mõnus ja täitsa üllatusin.
Ühel päeval sattusime küngaste otsa, mis olid lühikesed aga väga järsud. Õnneks oli rattal piisavalt käike ja nii said ka nood järsud "maasikad" üles vändatud - tempo polnd küll väga kiita aga eks natukene sai ka teadlikult kergema käiguga lastud - teadmatus kui palju jõudu ja jaksu on, sundis sedasi tegutsema.
Tänu erinevatele keskkondadele - Endomondo, Strava - uurisi ja puuris, et saaks ühe korraliku puraka ka ära teha. No plaan oli sõita umbes 2000 tõusumeetrit.
Õnnestuski kokku panna ring, mil pikkust oli kusagil 137 km'i ja tõusumeetreid erinevatel andmetel 2100 - 2300 (loomulikult usun ma seda viimast numbrit :)). Igatahes täitsa mõnusaid nurgakesi sai sõidetud - polnudki nad nii väga järsud aga päris pikad.
Kahjuks ei suutnud tuvastada ühtegi keskkonda / programmi, mis suudaks planeeritud distantsil kokku arvutada võimalikud tõusumeetrid, seega tuleb kõik läbi katsetada. Viimane andis siis teadmisi järgmisteks kordadeks, et nii mõnigi mägi, millest sel korral sai laskutud, võiks järgmisel korral tõustes läbida.
Pildiliselt nägi laager välja nii:
Kas järgmine aasta uuesti?
Palju sõltub, kuidas läheb sel aastal jooksumaratonide tandritel. Kui eesmärgid täidetud saavad, siis miks mitte. Siis aga võiks minna juba suuremate sportimisplaanidega.
Mis enim häiris?
Tulles 3 tunnisest trennist tuli istuda palmi kaitsva lehe all, et päike liigselt ei kõrvetaks ja külma õlut juua, et vähegi värskendust saada - sellise asjaga pole põhjamaisest kliimast tulev inimene valmis.
Täpsem laagerdamise koht oli Denia lähedal.
Ise läksin koos perega ja oli kindel plaan sõita nii rattaga, järgida maratoni treeningplaani, kui ka puhata. Arvan, et õnnestus täitsa kenasti see tasakaal kolme nimetatud asja vahel leida.
Jooksu plaanidega läks hästi, kuna eelmine nädal oli kergemalt võtmise nädal, mille raames võtsin veelgi kergemalt kui plaan ette nägi. Samas üleeelmisesse nädalasse jäi tempo jooks (10 km'i @ 4:58 min / km), pikk jooks (32 km) ja selle nädala algusesse veel üks tempo jooks (10 km'i @ 4:56 min / km). Need peamised jooksud (mingeid lühemaid ja poolpikki otsi sai veel tehtud) said tehtud ja seega või jooksu programmiga kenasti rahule jääda.
Jalgrattaga oli kindlasti plaan suuremaid ja raskemaid mägesid proovida. Esimesel rattasõidu päeval sattusin kohe planeeritust pikemale ja raskemale otsale aga mäed tundusid kerged ning nii kuni laagerdamise lõpuni. Eks muidugi võib alati ju mäel tempot panna ja seega asja raskemaks teha aga valitud tempo oli väga mõnus ja täitsa üllatusin.
Ühel päeval sattusime küngaste otsa, mis olid lühikesed aga väga järsud. Õnneks oli rattal piisavalt käike ja nii said ka nood järsud "maasikad" üles vändatud - tempo polnd küll väga kiita aga eks natukene sai ka teadlikult kergema käiguga lastud - teadmatus kui palju jõudu ja jaksu on, sundis sedasi tegutsema.
Tänu erinevatele keskkondadele - Endomondo, Strava - uurisi ja puuris, et saaks ühe korraliku puraka ka ära teha. No plaan oli sõita umbes 2000 tõusumeetrit.
Õnnestuski kokku panna ring, mil pikkust oli kusagil 137 km'i ja tõusumeetreid erinevatel andmetel 2100 - 2300 (loomulikult usun ma seda viimast numbrit :)). Igatahes täitsa mõnusaid nurgakesi sai sõidetud - polnudki nad nii väga järsud aga päris pikad.
Kahjuks ei suutnud tuvastada ühtegi keskkonda / programmi, mis suudaks planeeritud distantsil kokku arvutada võimalikud tõusumeetrid, seega tuleb kõik läbi katsetada. Viimane andis siis teadmisi järgmisteks kordadeks, et nii mõnigi mägi, millest sel korral sai laskutud, võiks järgmisel korral tõustes läbida.
Pildiliselt nägi laager välja nii:
Kas järgmine aasta uuesti?
Palju sõltub, kuidas läheb sel aastal jooksumaratonide tandritel. Kui eesmärgid täidetud saavad, siis miks mitte. Siis aga võiks minna juba suuremate sportimisplaanidega.
Mis enim häiris?
Tulles 3 tunnisest trennist tuli istuda palmi kaitsva lehe all, et päike liigselt ei kõrvetaks ja külma õlut juua, et vähegi värskendust saada - sellise asjaga pole põhjamaisest kliimast tulev inimene valmis.
Tellimine:
Postitused (Atom)