Pärnu Kahe silla jooks

Tavapäraselt toimub septembri esimesel nädalavahetusel Pärnus Jüri Jaansoni nimeline kahe silla jooks. Alates möödunud aastast on distantsiks täpselt 10 km. Varem on distants olnud alla 9 km'i või natukene enam.

Jooks on üllatavalt populaarne - 10 km distantsile oli registreerinud pea 2200 osalejat. Erinevatel põhjustel jäid mõned isikud eemale ja 6'l jooksjal jäi kahjuks ka distants lõpetama aga siiski jõudsid üle joone 1987 jooksjat. Neile lisanduvad veel kõndijad ja ratastooli sõitjad.

Lisaks suurele hulgale võistlejatele ilmestab antud võistlust üldine kõrge tase. Tihti on jooksul kohal nii tugevad maanteejooksjad, staadioni jooksu spetsid ning seda nii pikemate kui lühemate distantside esindajate näol. Erand polnud ka see aasta.


Endal oli soov parandada kevadel joostud 10 km'i rekordit - 39:58. Eks muidugi lootsin joosta alla 39 minuti aga augusti alguses põetud haigus röövis 2 nädalat treeningprotsessist ja täna võib öelda, et see 2 nädalat jäi ka puudu, et korralik aeg joosta.

Alustasin siiski tempokalt ja kuni 6nda kilomeetrini oli täitsa ok, kuid siis kadusid jalad alt. Õnneks oli natukene "dopingut" kaasas ja kohe ka joogipunkt ning 7ndaks kilomeetriks oli juba tunne jälle hea. Isegi liiga hea - vastutuule osal otsustasin tempot tõsta ja selle asemel, et jõudu säästa asusin seda hoopis kulutama. No ja nii oligi, et pärast 8ndat hakkasid jalad jälle pehmeks muutuma.

Paar tüüpi tulid mööda, võtsin tuulde ja viimase 700 meetri alguses oli kindel, et täna mingit lõpuspurti enam ei tule. Aga kui lõpusirge alguses nägin klubikaaslase peanuppu, siis lõi sportlik hasart välja ning leidsin jõu, et spurtida. Klubikaaslane jäi küll püüdmata aga aeg tuli tänu sellele spurdile alla 40 minuti.

Kokkuvõttes taskusse uus isiklikrekord 39:56 (netoaeg isegi 39:53) ja koht 127, mis tähendas, et rinnanumber sai ka ära kaitstud (129). Koht parim, mis sel võistlusel joostud.
Seega mixed emotions - nagu võiks olla pettunud, et aeg tugev minuti aeglasem kui soovitud. Samas mõistan, et haigus jättis oma jälje ja praegustes oludes oli see kõva maksimum, mis välja sai joostud. Seega peab rahul olema, et isegi pooliku konditsiooni pealt suutsin alla 40 minuti joosta.


Paari nädala pärast panen jala joonele Pärnu-Jaagupis poolmaratoni teatevõistluses (distants teadmata). Veel on plaanis Paide-Türi jooks ning eks näis, mis veel juhtub - mõned huvitavad kõlakad on kõrva paitanud.

XX Kohila Konsumi Rahvajooks

28 augusti sai jälle jalg joonele pandud. Kohaks jällegi Kohila aga sel korral mitte staadionil (kuigi ka see pole 100% õige), vaid väike tiir ümber Kohila või siis täpsemalt ümber poole Kohila.

Tegemist oli Kohila Konsumi Rahvajooksuga, mis siis väidetavalt juba 20 kord toimumas, ise jõudsin sinna esimest korda.
Distantsideks olid lühike ehk 5,6 km ja pikk ehk 10,7 km. Joosti ühel ringil, st koos mindi stardist minema ja siis lühikese maa omad said ringi lõpus finishi aga pikema otsa jooksjad läksid tegid teise ringi veel.

Ise valisin sel korral lühema distantsi ja pärast jooksu olin vaid tänulik, et nii sai otsustatud.

Plaan oli üritada joosta umbes 3:45 min/km tempos aga tegelikult oli tempo umbes-täpselt 10 sekundit kilomeetri peale aeglasem. Jalad lihtsalt ei suutnud kiiremini joosta ja olid väsinud.
Kas siis nö tavaelu mõjud või lihtsalt treeningutest jäägid, kes teab. Tulemus igatahes meelt heaks ei teinud aga egas siis kõik jooksud lähegi alati plaanide järgi.

Sain jooksu joostud 22 minuti ja 6 sekundiga, seega tempoks tuli umbes 3:55 min/km. Kohaks 9, mis polegi ju paha :)


Järgmine võistlus Pärnus, Kahe silla jooks, seal soov nihutada 10 KM'i rekordit 39 minutile lähemale. Algne soov viia rekord alla 39 minuti on selleks korraks riiulisse pandud ja targem tundub olema valida selline 39:30 siht.
Eks näis muidugi, aega veel terve nädal ja jõuab korduvalt ümber mõelda :)

Kohila jooksusari - 800 m

Ongi selle hooaja viimane staadioni jooks tehtud (kui just midagi vahele ei tule). Selleks oli Kohila jooksusarjas toimuv 800 meetrit.

Kohal oli nö sulelisi ja karvaseid, oli kohal tüüp, kes soovis alistada 2 min piiri, oli kohal tüüp, kes üritas teha uue M45 vanuseklassi rekordi ja oli kohal tüüpe, kes soovisid lihtsalt hästi joosta.
Ise läksin jooksule sooviga viia 800 m rekord alla 2:15'ne.

Kuna Kohilas on osalejaid hulka olnud, siis sai ka pisut nö kavaldatud - nimelt registreerimisel tuleb märkida planeeritav lõpuaeg, panin sinna kirja 2:10, mis muidugi olnuks tore saavutus aga rahulikult mõeldes teadsin, et selline aeg saab vaid ideaalsete asjade kokkulangemise korral tulla. Plaan ja soov oli siis üritada tugevamatega koos olla kuniks jaksan ja siis vaadata, mis saab.

Kahjuks läks aga nii, et esimesed panid ikkagi liiga kiiresti minema, ise ei julenud kaasa minna ja nii võtsin rivis viimase koha.

Plaan oli joosta alguses 16 sek 100 m kohta ja esimesed 300 saidki umbes nii joostud aga finishisirgel puhus tuul vastu ja ees olnud jooksumees oli planeeritud joosta esimese ringi umbes 64-65 sek, mis sobinuks kenast. Tegelikult tuli esimene ring 67 sek, mis polekski veel väga hull olnud aga kahjuks teise ringi alguses sellist teravust polnud, mis võimaldanuks tempot oluliselt tõsta.

Kusagil pärast 600't andsin veel jalgadele valu ja finishisirgel sain ühest konkurendist jagu aga aeg ei vastanud soovidele - 2:16,21, mis tegelikult paremuselt teine aeg, mille olen jooksnud. Seega väga kurta nagu ka ei tohiks.

Eks väike pettumus oli sees ja ikka ja jälle sellistes olukordades taban ennast mõttelt, et mis saanuks kui .... Aga noh jooksu ajal ju raske ikkagi.
Võibolla teises jooksus joostes saanuks parema aja aga kes teab, palju olekseid.


Meele tegi heaks see, et tegelikult ei olnud jalgades mõnusat kergust ning finishisirgelt vastu puhuva tuulega ei taha mul jooksud õnnestuda - tagasirgel tuul tagant ja seal peaks sellevõrra enam vajutama aga seda oskust pole veel külge jäänud.
Samuti tegi tuju heaks, et suutsin teistkorda suhteliselt lühikese aja jooksul joosta sinna 2:16 kanti. Loodetavasti see tähendab, et selline mu 800 m tase hetkel ongi ja järgmine aasta saab hakata siit sekundeid jälle maha hõõruma. 2:10 ahvatleb alistamist.


Nüüd saab mitu nädalat rahulikult treenida - olin võistluste lainel alates 4ndast Maist ehk kokku 16 võistlust. Selgelt liiga palju tegelikult ja eks seda ole ka näha pikemate jooksude puhul, kus vastupidavus on kõvasti kannatada saanud.
Järgmine hetkel planeeritud võistlus on Pärnus Kahe Silla jooks, kus on soov kevadel joostud 10 km'i rekordit parandada, kuid eks palju sõltub, kas jäänud kuuga on võimalik vastupidavusilk pool taastada. Pärast seda otsustab juba emotsioonidest lähtuvalt, kas võistelda kusagil või mitte.

1 nädal 3 rekordit

Ongi see kergelt hull nädal läbi ja õnneks läks kõik nii nagu pidi minema - kokkuvõttes 3 isiklikku rekordit.

Kohilast 5000 m jooksust uus rekord ajaga 18:54,3
Veteranide 1500 m jooksust uus rekord ajaga 4:40,5 (mitte ametlikel 4:44,99)
Veteranide 800 m jooksust uus rekord ajaga 2:15,62


Kui 1500 m jooksus sai endast kõik antud, siis 800 m jooksus sai liiga rahulikult alustatud. Põhjus oli selles, et kell ei hakanud tööle ja harjumuspärast piiksumist käel ei toimunud. Õnneks treener oli mõlemal päeval raja ääres ja tema poolt hüütud kommentaarid aitasid kõvasti kaasa.
Lisaks uutele rekorditele anti mõlema jooksu eest ka hõbemedal, seega nüüd on auhinna kapis üks kuld ja kaks hõbedad Eesti meistrivõistlustelt.
Kui külm ära ei võta, siis võib veel asja saada.

800 meetri jooksu puhul jäigi häirima liiga rahulik algus (jalad olid head, enesetunne oli hea) ning see, et 2:15 piir jäi alistamata. Õnneks on umbes pooleteise nädala pärast võimalik Kohilas see viga parandada. Loodetavasti on ilm ka sel korral abiks, konkurentsi peaks seal olema piisavalt, seega ole vaid ise tugev ja korralik aeg ka tuleb.

Kohila jooksusari - 5 000 m

Pärast Viljandi 5000 m jooksu olin pisut pettunud, et 19 minuti piir jäi alistamata. Samas oli tolle võistluse ajal enesetunne hea, seega tekkis mõte minna Kohilas riskile.

Risk tähendas siis seda, et joosta ringe umbes 4 sekundit kiiremini kui Viljandis (planeeritud tempost) ehk 88 sekundiga. Sellises tempos lõpuni joostes pidanuks aeg tulema umbes 18:20.

Eks ma alateadvuses sain aru, et selline aeg peaks minu jaoks liiga kiire olema aga no kes ei riski see kihisevat ei joo.

Hooga alguses minema ja võibolla sai isegi liiga hoogasalt minema tormatud, kuid vaevalt need paar sekundit väga palju aidanud oleks aga pärast esimest 200 m läbimist tuli esimene ring 84,9 sekundit, teine ja kolmas tulid ka veel planeeritud ajast kiiremini - umbes 87 sekundit. Seega sai esimese kolme täisringiga edestatud 18:20 aega juba 5 sekundiga.

Kas need 5 sekundit oleks raskuse hetke kaugemale viinud, seda teada ei saagi aga kusagil poolel distantsil läks ikka täitsa raskeks. Eriti raske oli, just vaimselt, neljas kilomeeter. Aga üritasin hoida rütmi ja samm-sammu haaval edasi tulla.

Mingil imekombel ei tekkinud kordagi nö hirmu, kas ma ikka 19 minuti piiri alistan. Lõpuks üle finishi jõudes näitas kell aega alla 19 minuti. Pärast ametlike tulemuste selgumist sain teada, et aeg oli 18:54,3.

Saigi see üks väike eesmärk jälle täidetud ja 19 minuti piir alistatud. Nädala jooksul (arvestades Viljandi jooksust) õnnestus 5 kilomeetri distantsil isiklikku rekordit parandada 19:27 (rekord enne Viljandi jooksu) pealt 18:54 peale (Marathon 100 andmebaasis on paar sekundit kõvem aeg kirjas isegi aga see on Pärnu Aastajooksult, kus distants pole kohe kindlasti 5 KM'i, pigem 300 meetrit lühem).

Sportlik hing hakkas muidugi pärast hingamise taastumist analüüsima, aga mis siis kui jne - eelkõige siis seda, et jooksnuks koos klubikaaslasega, kes väga ühtlases tempos joostes sai aja 18:44. Aga sel korral sai valitud taktika riskida, näpud said kõrvetada aga kui kiiresti ei proovigi joosta, siis ei hakka ka kunagi kiiresti jooksma.

Sel aastal hetke plaanis rohkem 5 KM jookse pole. Nüüd tulevadki mõnevõrra lühemad jooksud. Juba sel nädalavahetusel stardin Veteraanide meistrivõistlustel - laupäeval 1500 m jooksus ja pühapäeval 800 m jooksus.
Kui nädala lõpuks on selle nädala saldo 3 uut isiklikku rekordit, siis olen rahul.

Kohila jooksu ringiajad:
00:43,3
01:24,9
01:27,7
01:27,3
01:28,9
01:30,1
01:31,8
01:33,9
01:35,3
01:33,9
01:35,8
01:34,2
01:27,2

VAK Staieri Seeriajooks - 5000 m

Parem hilja kui mitte kunagi, sobib kenasti sissejuhatuseks kirjutamaks paar rida möödunud nädalal toimunud VAK Staieri seeriajooksu järjekordse etapi kohta.

Etapiks oli sel korral 5000 m ehk 12 ja pool ringi.

Ilm oli täitsa kena - polnud väga soe, samas päike paistis. Tuul küll keerutas ja soojenduse alguses tundus ka tuulega hea seis olema aga enne võistlust toimus kerge tuule tugevnemine.

Stardis oli tugevamaid ja nõrgemaid jooksjaid - tugevamatest saab üldiselt juba enne starti välimusele tuginedes sotti. Nõrgemad jäävad lihtsalt pärast starti kohe rivi lõppu. Ennast paigutasin mõtetes sinna keskele ehk plaan oli joosta umbes 19 minuti ümber ja võimalusel üritada 19 minuti ületamist.

Plaan oli joosta umbes 1:32 ringi kohta ehk siis täpselt plaanist kinni pidades pidi aeg tulema 19:10.

Stardist pani umbes 8-10 meheline punt liduma. Tundus, et too punt on liiga sportlikud isikud ja seega jätsin ennast pundist pisut maha. Pealegi oli tempo vastavalt plaanile.
Õnneks oli üks kaasvõistleja, kes esimese ringi liikus samas tempos minuga aga kahjuks juba teise ringi finishi sirgel tundsin, et ta tempo ei sobi mulle. Kuna tol lõigul oli tuul vastu, siis jõu säästmise mõttes otsustasin oodata mööda minekuga aga juba olin kindel, et suurema tuule käest pääsedes möödun.
Nägin mitte kaugel ka suuremat punti koos jooksmas, nii umbes 6-8 tüüpi (paar tüüpi oli pisut juba eest nihkunud). Vahe oli selline 30 meetrit ja seega ei pidanud targaks kiirendusega neid kinni püüda. Seega jätkus jooks omas tempos ja üksi.
Mingi hetk möödus liider ringiga, teisel hetkel asusin ise aeglasematest möödunud. Ka eest kukkusid mõned tüübid ära aga päris täpset ülevaadet kohast ei olnud.
Tempo püsis normis, olek oli normaalne.

Viimase ringi eel tundsin, et jaksan joosta küll. Lisasin veel kiirust ja nii ma pärast joont maha prõntsatasin, tulemuseks aeg 19:06,9, mis siis uus isiklikrekord antud distantsil. Täpselt 6 sekundi kaugusele jäi lähim konkurent, järgmised olid minuti kiiremad. Seljataga laiutas samuti kerge tühjus.

Kahju, et polnud kellegagi koos joosta ning jänku oli püksis ja ei julenud ise hoogu juurde panna. Lõpus olnuks raske nii ehk naa aga vast saanuks distantsi keskel mõned lisa sekundid juurde ning suutnuks ka 19 minuti piiri ületada.
Õnneks või kahjuks on juba käesoleval nädalal võimalik nö viga parandada ja joosta sama distants Kohilas. Eks näis, mis Kohilas juhtub, kuna plaan on julgemalt ja suuremate ambitsioonidega stardist minema tormata - pärast jooksu on näha, kas tulen kilbil või kilbiga :)

Ringi ajad (esimene aeg, siis 200 m oma):
42,63
88,78
90,74
90,51
92,21
94,32
95,00
95,34
91,25
93,98
95,76
94,49
81,91

Kohila jooksusari - 1 000 m

Pärast põiget maratoni rajale viisid jalad jälle Kohilasse, kus sel korral oli vaja kaks ja pool ringi ehk 1 000 m.

Mure, hirm, mis seisus on jalad nädal pärast maratoni, oli enne jooksu ikka päris suur. Samas päev varem tehtud jooks andis kindlust, et seis tundub hea olema. Ka soojenduse ajal oli tunda, et väga terav see seis pole aga ei midagi hullu.

Seega sai rajale mindud plaaniga joosta kilomeeter alla 3 minuti. See selline maagiline piir või nii.

Kuna Kohilas on päris palju osalejaid olnud ja jooksjad jaotatakse tavaliselt mitmesse jooksu, siis tuleb enne jooksu märkida ka planeeritav lõpuaeg. Otsustasin panna soovitud ajaks 2:50, et kindlasti esimesse jooksu pääseda. Tegelikult tõmmati joon 3 minuti juures, seega võinuks ka julgelt aja 2:55 või 3:00 kirjutada aga no kunagi ei tea ju.

Stardis olid päris kiired poisid ja üks tüdruk - Olga Andrejeva. Stardi eel uurisin Olga käest, mis plaanid on ja ta soovis ka sinna 3 minuti kanti joosta. Mõtlesin siis endamisi, et jooksen Olga sabas ja lõpus vaatan mis saab aga kuna klubikaaslane pani kohe ette, siis jooksin ka Olgast mööda ja hoidsin klubikaaslase järgi.

Pärast esimest 200 meetrit tundus, et liigume liiga kiiresti - esimesed 200 olid suurusjärgus 33-34 sekundit. Korraks tekkis mõte, et nii kiiresti pole ju vaja. Siis aga nägin, et esimesed poisid ju päris lähedal see andis jõudu juurde panna. Nii juhtuski, et enne viimast ringi võtsin kergel vastutuule osal klubikaaslasele järgi.

Viimase ringi esimeses kurvis tuli kaasvõistleja, Lauri Monvelt, nii minust kui klubikaaslasest mööda. Tegelikult oli hea, et ta just seal mööda läks, kuna see oli nagu linguvise. Lisasin hoogu ja võtsin tema sappa ning siis juba oligi viimane kurv ning sai sama hooga edasi pandud.
Proovisin veel ees olevaid Mart Kivi ja Aleksandr Kulešov'i kätte saada aga napilt-napilt nad pääsesid. Väga palju alla 2:30 tempot ei suutnud arendada ning eks sinna see pisut parem koht ja aeg jäid.
Eks järgmine kord siis :)

Järgmisel kahel nädalal kavas 5 000 m jooksud - nädala pärast Viljandis ja siis sama distants nädal hiljem Kohilas.

PS! Lõpuaeg - 2:59,37

Võidupüha maraton 2016

Järjekorras viies Võidupüha maraton toimus enam-vähem normaalsetes tingimustes - päikest väga polnud, pilvine aga siiski piisavalt tuuline. Egas see tuul polekski nö probleemiks olnud aga esimesest poolest vist nii umbes 15 km'i puhus tuul pidevalt vastu. Egas jooksu teiseski pooles asi väga paremaks läinud aga noh, selleks hetkeks olid lihased piisavalt valusad, et ei pannud enam tuult tähelegi.

Jooks oli planeeritud pika treeninguna ehk siis kui tavaliselt on nö aeglasel jooksul maksimaalne lubatud pulss 169, siis sel korral sai pandud piir 175 peale.
Vaatamata teadmisele, et tegemist on treeninguga tekkis mingi ärevus enne starti ja pulss oli ka nii 10-15 lööki kõrgem kui lihtsalt pikale jooksule minnes, samas mitte nii hull kui võistlusstardis :).

Alguses olid jalad kohe väga head ja nii sai muidugi esimese 10 km'i jooksul ka pisut lollusi tehtud -tempoga mängides jne. Esimene pool maraton tuligi enam-vähem mõistlikult kätte. Jalad hakkasid juba ennast tundma andma aga ei olnud hullu.
6 KM'i Raeküla metsas muidugi oli jälle pisut raske nagu ikka, lisaks õnnestus ka veel ühe juurika taha koperdades väike kukerpall teha aga õnneks seal muud muret olnud, kui vaid määrdunud särk :).

Jooksin TP'st TP'ni, igas punktis jõin vett ja spordijooki. Kusagil poolelt maalt alates asusin ka soola tarbima ning kasutasin ära korraldajate poolt pakutud energiageele. Mõned peod soolakurki sai ka kaasa haaratud aga ei enamat.

Kuna viimasel kahel või isegi kolmel kuul pole üle 20 km'seid trenne teinud, siis viimane lõpp läks ikka raskeks - reielihased oli kanged aga eesmärk oli mitte kõndida ja see sai kenasti täidetud. Pikal lõpusirgel oli muidugi väga kerge ja kõik valud olid ununenud.

Kokkuvõttes aeg 3:47:07, mis isegi ületas ootused. Arvasin, et pigem tuleb aeg 10 minutit aeglasem. Muidugi olin ka valmis, et jooks tuleb eriti hästi välja :) ja aeg tuleb umbes 10 minutit parem aga keskmine ootus seal 3:50 kandis oli.


Jooksu esimeses pooles tegi muret jalgade hõõrdumine. Teises pooles aga hakkas muret tegema varasemast tuntud vasak õlg. Mingi jama nende õlgadega on - pika jooksu ajal hakkavad valutama. Otseselt ju õlgadega ei jookse aga see valu häirib ja segab ikka vastikult palju. Nii juba kiiret jooksu ei jookse.


Nüüd väike taastumine ja nädala pärast jälle tagasi staadionile, Kohilas ootab ees 1000 m. Eks näis, kas teravust on või mitte.

Kohila jooksusari - 1500 m

Kui tugevad sportlased jooksid täna Tartus Gustav Sule mälestusvõistlustel 1500 m, siis mitte nii sportlikud tüübid said võimaluse koguneda Kohilasse ja läbida sealsel staadionil sama distants.

Minu jaoks oli tegemist teistkordse 1500 m jooksuga sel hooajal. Eelmine jooks sai tehtud umbes kuu aega tagasi Viljandis ja kuigi sain jooksult isikliku rekordi, ei jäänud ma tolle tulemusega väga rahule.
Sel korral oli plaan joosta umbes 4:45'ga ehk siis 19 sekundit 100 meetri kohta.

Alustasin jooksu tagumisest reast aga pärast esimeste meetrite läbimist tundsin, et kiirendan ees olevatele järgi. Ei klõpsinud kella kinni aga algus oli selgelt kiirem kui planeeritud tempo. Esimene 400 tuli vist umbes 73 sekundiga.

Eks see algus oli tsipa kiire ja seetõttu olin sunnitud ees olevatega vahe sisse laskma ning võimalik, et see mõjutas ka kogu jooksu tulemust aga vaadates jooksu numbreid, siis tempo oli küllaltki stabiilne ning lisaks õnnestus veel lõpus isegi hoogu juurde panna.

Igatahes lõpuks üle joone ja jälle uus isiklik rekord - 4:50,55
Mõned sekundid oleks tahtnud ikka paremat aega aga suures pildis polnud hullu.
Seltskond, kellega alguses koos sai minema mindud, läbisid distantsi umbes 10-15 sekundit kiiremini. Selline aeg oleks küll tore aga nõuaks ideaalset õnnestumist. Täna olid jalad suhteliselt tuimad ja sellist lennukust neist ei olnud aga eks see suurendab enesekindlust, et ka mitte kõige parema jalaga õnnestus joosta täitsa korralik jooks.


Järgmisel nädalal osalen jälle ühel võistlusel aga sel korral siis mitte võistlemisena, vaid pika treeninguna. Nimelt toimub järjekorras viies Võidupüha maraton. Eks vaatab, mis sellest jooksust välja tuleb. Mõte on joosta pulsi järgi ning kui mingi ime läbi peaks pärast 30 km'i läbimist jalad heas seisus olema ja võimalus uus isiklik rekord joosta, siis panen hoogu juurde aga pigem arvan, et tuleb selline rahulik 5:20 min/km tempos liikumine. Seega ei teki ka kiusatust uut isiklikku rekordit proovida.

VAK Staieri Seeriajooks - 3000 m

Järjekordne võistlus, sel korral siis Viljandis ja distantsiks 3000 m.
Peale läksin päris ambitsioonikate soovidega - joosta aeg alla 10:30.

Õnneks vihma ei sadanud, samas tuult ikka oli aga noh nagu targad on öelnud - kui ühel sirgel on vastu, siis teisel on tagant :).

Stardis hulk sportlike välimustega noori, kes kuidas jookseb, teadmatus. Enesetunne oli hea ja nii hüppasin ühe pundi sabale. Esimese paarisaja meetri järel tundus, et äkki peaks kiirendama ees oleva seltskonna järgi aga suutsin ennast talitseda.
Varsti kiirendaski meie pundist üks tüüp ja võtsin talle tuulde.

Esimese kilomeetri läbisime umbes 3:25'ga. Pidasin veel ühe ringi ta sabas vastu aga siis hakkasin vahet sisse laskma. Kuidagi raskeks läks ja ei julenud täiega edasi minna.
Varsti tulid tagant paar jooksjat mööda ja mingil põhjusel ei läinud ka nendega kaasa. Miks see nii oli, ei teagi. Pärast jooksu ja pärast esimesi hingeldamisi ei saa jätkuvalt aru, miks nii läks.

Igatahes kell piiksus 21 sekundi märke pidevalt varem kui 100 meetrit joostud sai.

Kui kaks ringi jäi lõpuni öeldi kõrvalt 8 minutit.
Teadsin, et 10:30 pole enam võimalik aga eeldasin, et umbes 10 sekundit aeglasem aeg peaks ikka tulema. Läbisin 100 meetriseid lõike umbes 21 sekundiga ja mõned isegi tsipa kiiremini.
Üle joone jõudes nägin kellalt 10:51 aega.

Alguses olin pettunud, et kuidas nii aeglane viimased 800 meetrit aga kui arvutama hakkasin, siis avastasin, et viimase 800 meetri tempo oli ju 3:32 umbes ehk siis täitsa normaalne tempo.

Eks korralik aeg läks sinna teise kilomeetrisse. Umbes 2 ringi läksid nö autopiloodil ja sinna see hea aeg ka läks.
Kas põhjuseks oli liiga kiire alguses, ei usu. Lihtsalt ei suutnud ennast suruda, polnud kedagi otse ees, kellest hammastega kinni hoida. Jooksu lõpp näitab, et sellises 3:30 tempos võib 3 000 ära joosta küll, tuleb suuta ja sundida ennast ka jooksu keskel korralikult liigutama.

Järgmine start on jälle Kohilas, 1500 m.

Kohila jooksusari - 10 000 m

Üle mõningase aja ootas ees jälle vähe pikem võistlus - 10 km'i aga seda korda siis staadionil.
Esmakordne kogemus.

Enne võistlust kaalusin plusse ja miinuseid, kas joosta naelikuga või tossuga. Väike arutelu treeneriga ja otsustasin tossu kasuks. Pole veel nii palju naelaga jooksnud, et sellise pikkusega distantsi ette võtta.

Nädal enne jooksu tekkis peas arutelu, et miks ma üldse seda pikka distantsi jooksen. Olen ju sel aastal eelkõige lühikesi jooksnud ja jooksen neid ka edasi. Aga ju sai see võistlus plaani pandud terve sarja pärast ning egas ta ju mööda külge alla ka jookse, arvestades, et 3 nädala pärast on kavas üks maraton joosta.

Enne kui jõuan võistluse juurde väärib märkimist, et endalegi arusaamatul põhjusel oli pühapäeva hommikul ärgates parem jalg kubeme piirkonnast nii valus, et tol päeval ei saand ilma valuvaigistavate tablettiga pea midagi teha. Jätsingi tolleks päevaks planeeritud jooksutrenni ära ning kahtlus 10 km'i osas kasvas veelgi.

Mingil imeväel aga esmaspäeva õhtuks oli jalg juba täitsa ok ja teisipäeval sai trennigi tehtud ning kolmapäeval ei saand enam üldse aru, et vaevused olid olnud. Easy come, easy go :).


Viimastel päevadel valitsenud soojus ei olnud taandunud ka kolmapäeva õhtul Kohilas ja võibolla kujutasin seda võistlusärevusest tingituna ette aga staadionil tundus veel eriti palav olema. Lisaks siis täitsa arvestatav tuul, mida oli tarvis 25 korda murda.

Olin jooksule minnes sättinud kellal reziimiks iga 1:33 järel mulle märku andma, mis siis pidi ideaalis tähendama ringi aega.
Stardist võtsin kohe Andres Laast'i sappa, kes oli läinud rajale plaaniga joosta 40-41 minutiga. Kuulsin, et tegemist kiire alustajaga ja seega tundus plaan ideaalne olema - alguses jooksen koos ja kui tundub, et tempo hakkab liiga ära vajuma (soovisin ise ju alla 40 minuti joosta), siis lähen oma teed.
Algus oligi kiire, esimene ring vist 1:28 või midagi sellist, teine juba täpselt 1:33 ja nii läksid asjad üldises pildis edasigi, kuniks ühel joogipausil jäi Andres maha ning otsustasin teda mitte järgi oodata vaid omas tempos edasi minna.

Poole peale jõudes hakkas kohale jõudma, et siit head aega ei tule. Kas oli see kuumus või asjaolu, et polnud ju tegelikult selliseks pikemaks jooksuks väga valmistunud aga liikumine oli raske. Ei läinudki palju, kui Andres tuli järgi ja läks möödagi. Tol hetkel olid reielihased niivõrd rasked, et tekkis tõsine plaan natukene kõndida ja siis edasi vaadata, mis saab. Andresega kaasa minekuks ei leidnud motivatsiooni. Selleks ajaks oli teada ka see, et aeg läheb kindlasti üle 40 minuti ja ka üle 41 minuti.

Kui 2 kilomeetrit tundub täitsa pikk maa, siis 5 ringi ei tundunud nii palju ja sedasi ma ennast motiveerisingi, et vaid mõned ringid veel. Tempo oli madal, vist seal umbes 4:10 min/km juures, kulgemine kergelt autopiloodil. Paar ringi enne lõppu tuli mööda üks Läti tüdruk, kellega jooksin ühe ringi koos aga kuna ta oli täpselt ring ees minust, siis teist ringi ei julend koos minna - ta tegi lõpu kiirendust ja mul oli veel vaja 800 meetrit joosta.

Siiski sai viimasel paaril ringil vast pisut kiiremini liigutatud, kui vahe peal. Lõpuks üle joone ajaga 41:39,7, mis oli kaugel ootustest ja soovidest aga viimati oli nii raske vist trenni 600 meetriseid mäkke jookse tehes. Ei mäletagi, millal nii raske viimati võistelda oli.

Pärast jooksu sai arutletud, et võibolla pidanuks ikka tihedamalt jooma - kui mitte just iga ring, siis üle ringi kindlasti. Targemad andsin isegi nõu, et teinekord on parem paariks sekundiks seisma jääda ja tops vett kindlasti kõhtu valada, kui jooksu pealt poolteist lonksu võtta. Eks kui tuleb sarnastes oludes uus võistlus, siis proovime teisiti.

Vaatamata nigelale ajale jäin siiski kokkuvõttes võistlusega rahule. Olud olid rasked ja võibolla ka treenitus ei vastanud valitud distantsile. Järgmisel nädalal on kavas 7 ja pool ring Viljandis ehk 3000 meetrit, mis kindlasti on mu hetke treeningute suunitlust silmas pidades oluliselt sobivam distants.
Samuti tuleb tõele au anda - tegemist oli tegelikult minu paremuselt kolmanda 10 km'i tulemusega. Seega kõik on hea ja korras, norutamiseks pole põhjust.

Nõmme Seeriajooks - 800m

Täna jooksin selle aasta teise 800 m jooksu ja esimest korda väljas (eelmised 3 800 meetri jooksu on kõik sisetingimustes toimunud). Tegemist oli Nõmme Seeriajooksu avavõistlusega ning mis iganes põhjusel toimus see Kadrioru staadionil. Päris uhke tunne :)

Võistluse tase oli päris kõva, minu taset arvestades. Lisaks paigutati mind seitsmendale rajale, mis muutis minu kui vähese kogemusega jooksja jaoks võistluse alguse tsipa harjumatuks.

Alustasin jooksu siis seitsmendalt rajalt. Kuna võistlejaid oli 12, siis osadele radadele paigutati 2 jooksjat, sama ootas ees ka mind. Raja kaaslaseks sain klubikaaslase.
Start antud hakkasime minema. Endale üllatuseks alustasid teised väga kiiresti - ok, nende tase oli ka enam kui 20 sekundit kiirem - aga ikkagi polnud nii kiireks alguseks valmis.
Ei tahtnud kohe alguses maha jääda ja nii sai ka kaasa kiirendatud. Olin pannud kella iga 16 sekundi järel "värisema" ja kui 200 meetri joonest üle läksime ja teist värinat polnud veel tulnud, siis võtsin pisut hoogu maha (esimese 200 aeg oli umbes 30 sekundit). Vaatamata sellele sai esimene 400 joostud umbes 63/64 sekundiga.

Vahepeal olid esimesed juba kaugele läinud ja klubikaaslane ka möödunud. Sel hetkel sisendasin endale, et siin jooksus ei tohi ja ei saagi kerge olla. Jätkasin aga surumist.
600 meetri märki jõudsime umbes 1:40'ga.

Lasin kiiresti peast numbrid läbi ja tundus, et tuleb uus isiklikrekord (40 sekundit viimaseks 200 meetriks tundus küll olema). Finišisirgel nägin kella, mis näitas 1:54 või midagi sellist. Tabasin ennast juba mõttelt, et kus tuleb alles aeg. Kahjuks tabasin mõned hetked hiljem, et tegemist oli võitja ajaga :). Siis hakkas hoopis kiire, et ikka saada uus rekord kätte.

Klubikaaslane jäigi kätte saamata aga samas ei kaotanud talle ka palju.
Üle joone, kell kinni ja vastu vaatas aeg 2:22 või midagi sellist. Viis ikka moti all küll. Samas teadsin, et pisut sai kell hiljem kinni pandud aga siiski ...
Päev muutus kohe päikselisemaks kui ametlikud ajad välja kuulutati - 2:18,92. Uus rekord (parandust umbes 2 sekundit) ja esmakordselt alla 2:20 tulemus.

Jehuuu!!

Pisut paremad olud (täna oli täitsa korralik vastutuul tagasirgel) ja natukene parem kiiruse jaotus (viimased 200 meetrit olid ikka liiga aeglased), siis võib sellest ajast veel sekundi või paar maha võtta.
800 meetri jookse peaks suvel veel mitu tulema ja võimalust oma aega parandada leiab.
Enne aga tuleb järgmisel nädalal Kohila staadionil 25 ringi ehk 10 km joosta. See saab vaimselt kõva väljakutse olema.

Kohila jooksusari - 400 m

Eile avastasin, et Kohila jooksusarja ametlik nimi on pikamaajooksusari aga eile toimunud 400 meetri võistlus ei taha minu hinnangul kuidagi pikamaajooksuks kvalifitseeruda. Kuigi tuleb tunnistada kerge ei olnud. Aga kõige järgemööda.

Kohila jooksusarja teine etapp oli 400 m. Üks staadioni ring, mis ei tundu kaugeltki keeruline. Samas mida lähemale hakkas võistlus tulema, seda enam hakkasin mõtlema, et egas see nüüd ju nii kerge ka ole.

Nädalavahetusest olid jalad vähe haiged aga eks kasvanud valutundlikus võis olla põhjustatud ka võistluse lähenemisest.

Kohale jõudsin vara ja alguses tundus, et rahvast polegi väga. Aga siis muudkui rahvast tuli ja tuli ning lõpuks oli meid 33 ja jookse kokku vist oli 9. Nagu sellistel jooksudel ikka oli tase väga kõikuv. Erinevused tulevad nii vanusest lähtuvalt kui ka sportlikust vormist lähtuvalt.
Ise sattusin kõige tugevamasse jooksu, kus õnnestus saavutada auhinnaline neljas koht (neli rada vaid oligi). Võitja ületas joone umbes siis, kui mina viimasel sirgel poole peal olin või midagi sellist. Igatahes antud jooksu ja kogu võistluspäeva kiiremida aja jooksis välja Enari Tönström ja aeg oli 51,15. Endal õnnestus joon ületada umbes 9 sekundit hiljem ehk ajaga 1:00,68.

Kuigi kaotust esimesele kalendriga, siis jäin jooksuga kenasti rahule. Soov oli minutiga ring ära joosta, tsipa läks küll üle aga ei palju.

Tagantjärjele võib öelda, et võib olla sai ikka liiga kiiresti alustatud, kuna startisin esimeselt rajalt ja enne teise kurvi sisenedes olin jõudnud päris kannule neljandal rajal jooksvale Rain Seepõllule. Samuti polnud kaugel kolmanda raja jooksja.
Seal kurvis läks aga raskeks. Jalg muutus juba suureks ja raskeks ning liikumine vaevaliseks (vähemalt endale tundus, et üldse ei liigu enam). Üritasin käed tööle panna ja suruda niipalju kui võimalik (lõpp oli lähedal).
Kuna kaotust esimesele oli kõvasti, siis arvasin, et jooks läks kergelt öeldes nässu ja aeg on väga halb. Seda meeldivam oli kuulda algselt mitte ametlikku aega, mis rääkis umbes 1:01 tulemist ja seejärel märgata ametlikku aega, mis veelgi parem.
Eks need 68 sajandikku jäävad kummitama aga ma arvan, et pole paha.

Tõsisem nö raskus jõudis kohale pärast jooksu aga ei midagi hullu.


Järgmisel nädalal kavas poole pikem distants ning siis jälle Kohila, kus ootab ees 25 ringi staadionil.

VAK Staieri seeriajooks - 1500m

Käesoleval hooajal on kavas enim võistelda staadionil. Tuleb tunnistada, et ma isegi ei teadnud, et meil nii palju erinevaid võistlusi staadionitel korraldatakse. Kuidagi ainult omades kindlatest pikkades jooksudes kinni olnud siiani.

Aga mai kuu teine võistlus toimus Viljandis, distantsiks oli 1500 m ehk siis umbes 5 minutit õudu.

Algne nö soov või mõte oli, et üritaks joosta 4:40 aega, kuid enne võistlust lõin põnnama ja alandasin vähe sihte.
Viljandisse jõudes ootas ees päris soliidne tuuleke, mis jällegi sundis pisut plaane korrigeerima.

Nii alustasingi hoogsalt ja hoidsin ees jooksjate selja taha. Esimene 400 meetrit said läbitud umbes 1:13 või 1:15'ga. Aga mingil põhjusel hüppas jänes püksi ja vaatamata enne võistlust paika pandud sõjaplaanile lahkuda kilbil, võtsin hoo pisut maha, asusin ise tagasirgel olevat tuult murdma.
Kolmanda ringi alguses küll avastasin, et jõudu on ja võib joosta küll ning ringi keskel hakkasin vaikselt juurde panema ja viimane ring tuli täitsa tempokas aga ikkagi - palju läks sinna keskele kaduma.

1500 ei peagi ju kerge olema aga mingil põhjusel ei olnud ma valmis endast kõike välja panema ning sellest lähtuvalt ka tulemus kõvasti tagasihoidlikum kui soovitud. Aeg umbes 4:57 ja kopikaid peale.

Tegemist on küll uue isikliku rekordiga aga kaugel sellest, et tulemusega rahule jääda. Hooaja lõpuks on soov siit ikka 15 sekundit maha lihvida, tuleb vaid kässar pealt ära saada.


Nädala pärast Kohilasse jälle, sel korral väga pisike sutsakas - 400 m.

Kohila jooksusari - 3000 m

Nüüd võib ametlikult võistlushooaja avatus lugeda. Enne tänast sai küll korra Haapsalus jalg joonele pandud aga see oli selline kontroll võistlus.

Täna siis ootas Kohilas ees kena ilm, +20, kerge tuul ja 7,5 ringi staadionil.

Erinevate võrdlus analüüside kohaselt võis olla jõukohane 11 minutiline aeg või tsipa kiiremini. Kuigi läksin 11 minutit alistama, siis reaalsuses vaatasin kaasvõistlejate tempot ning üritasin enda jooksu kusagile sinna ära mahutada.

Start antud ja tempo tundus suhteliselt madal, kuna pärast esimest kurvi ootas ees kohe vastutuul, siis kiirendasin ees olevale pundile järgi. Hiljem selgus, et alguses oli selline 3 min/km kohta tempo. Õnneks tuli varakult mõistus koju ja võtsin hoo maha.
Tol hetkel olin pisut edasise pärast mures kuna seljataga oli samme kõvasti aga need 6 ringi vastutuule sirged ei tundunud väga ootuspärased olema.

Peatselt möödus klubikaaslane ja tema kannul teine. Selline asjade seis mulle sobis, kuna teadsin, et mõlemad on minu tempo masti mehed.

Võtsin aga sobivalt positsiooni nende seljataga sisse ja nii jooksime päris mitu ringi. Juba ootamatult mõistsin, et vaid kilomeeter joosta. Üks klubikaaslane jäi küll pisut maha aga teisega jooksime finišhini koos.

Lõpusirgel sai võibolla liiga vara tuulest välja tuldud - sirge alguses, mis tähendas 100 meetrit vastu tuult sprinti. Samas võis see hammas-hamba vastu punnitamine aidata meil mõlemal saada pisut parem aeg, kui kassi-hiire mängudes.

Üle joone ajaga 10:39, mis on kõvasti parem, kui ise ootasin. Selle aja järgi võiks joosta 10 km'i 39 minuti alla, poleks paha :).

Kuigi lõpus olin läbi kui läti raha, siis ma arvan, et kui oleksin läinud kaasa / olnud pundis, kes jooksid 10:30 või grammi kiireminigi, siis oleksin täna ka selle tempo ära kestnud. Kindlasti poleks siis jaksanud lõpus spurtida nii nagu täna aga no ei olnud hull see jooks.


Nädala pärast Viljandis, 1500 m, siis jälle Kohila ja seejärel Nõmme.
Kõik jooksud staadionil ja lühikesed.