Täna sai läbitud selle hooaja 3000ndas kilomeeter.
Umbes täpselt juhtus see Viljandi maanteel, vist suure - Tallinn - sildi läheduses või tsipa enne.
Tõsisematel ratturitel on 3000 läbitud kindlasti juba Aprilli lõpuks aga no eks peab ju muude asjadega ka tegelema :)
Aga kui rääkida numbritest veel, siis eelmisel aastal jäi terve hooaja jooksul läbitud distants 2900 km'i alla. Aasta varem tuli hooaja lõpuks kokku 12 kilomeetrit üle 3000nde.
Eks näis palju aasta lõpuks ette tuleb :)
neljapäev, 15. august 2013
esmaspäev, 12. august 2013
Kergelt
Saigi see rahulik nädal läbi. Ajaliselt suutsin plaani 50 minutiga ületada aga intensiivsuselt üritasin võimalikult plaanis püsida. Ajalise ületamise põhi süüdlasteks oli asjaolu, et tegin trenne hommikul, enne tööle minemist.
Mulle kohe meeldivad need hommikused trennid - teed oma sõidu ära, jõuad tööle, siis sööd natukene ja päev võib alata. Tööpäev läbi saab siis vurad kodu ja terve õhtu vaba. Eks ta muidugi teine korda ole ka nii, et istud siis õhul maha ja ei oskagi midagi selle ajaga peale hakata. Aga noh eks siin ole asi ju ainult enda fantaasias ja viitsimises kinni.
Igatahes peaaegu 7 ja pool tundi trenni eelmine nädal ja umbes 195 km-i.
Trennidest peatuks vaid hetkeks laupäevasel sõidul, kus mõtlesin liikuda mööda Tartu mnt'd Tuhalani ja siis läbi Kiili tagasi. Muidu päris hea ja tore ringike, ainsaks miinuseks oli umbes 5 km'ne või nii kruusa lõik. Kuna aga sama päeva hommikul lugesin, et Võru rattarallil (kuhu plaan minna) lisati ka üks kruusa lõik, siis võtsin seda kui ettevalmistavat treeningut :).
Ahjaa, üldiselt oli see kruusa osa täitsa läbitav maanteerattaga - hea tugev ja kohati päris sile tee.
Sel nädalal siis tuleb intensiivsust kõvasti juurde ja plaanide kohaselt pühapäeval peaks Võrus stardijoonel olema. Kuna eile läks auto katki, siis loodame ja ootame, et auto ikka korda saab, siis õnnestub võistlusele ka minna.
Mulle kohe meeldivad need hommikused trennid - teed oma sõidu ära, jõuad tööle, siis sööd natukene ja päev võib alata. Tööpäev läbi saab siis vurad kodu ja terve õhtu vaba. Eks ta muidugi teine korda ole ka nii, et istud siis õhul maha ja ei oskagi midagi selle ajaga peale hakata. Aga noh eks siin ole asi ju ainult enda fantaasias ja viitsimises kinni.
Igatahes peaaegu 7 ja pool tundi trenni eelmine nädal ja umbes 195 km-i.
Trennidest peatuks vaid hetkeks laupäevasel sõidul, kus mõtlesin liikuda mööda Tartu mnt'd Tuhalani ja siis läbi Kiili tagasi. Muidu päris hea ja tore ringike, ainsaks miinuseks oli umbes 5 km'ne või nii kruusa lõik. Kuna aga sama päeva hommikul lugesin, et Võru rattarallil (kuhu plaan minna) lisati ka üks kruusa lõik, siis võtsin seda kui ettevalmistavat treeningut :).
Ahjaa, üldiselt oli see kruusa osa täitsa läbitav maanteerattaga - hea tugev ja kohati päris sile tee.
Sel nädalal siis tuleb intensiivsust kõvasti juurde ja plaanide kohaselt pühapäeval peaks Võrus stardijoonel olema. Kuna eile läks auto katki, siis loodame ja ootame, et auto ikka korda saab, siis õnnestub võistlusele ka minna.
esmaspäev, 5. august 2013
Effort week
Sellist pealkirja kandis siis selle nädalane plaan paberil.
Eks ta oli parajalt raske küll. Isegi kui oli kergem päev siis tuli tsipa pikemalt sõita ja eks nädala lõpuks väsimus kuhjus ka veel lisaks.
Kokku sai trenni tehtud 11 tundi ja 42 minutit, läbitud sai 323 km-i.
Teisipäevasest seiklusest ja nagu ma ise seda nimetasid vaimutugevuse testist sai juba kirjutatud.
Kolmapäeval oli kavas pikem (natukene alla 2 tunni) rahulik sõit, neljapäeval aga paras maasikas - 5 korda 5 minutit max pulsil ehk siis 90% maksimumist ja üles.
Tuleb siinkohal kohe märkida, et lauge peal on ikka krdi keeruline pulsi sinna 90% peale saada. 88 või 87 tuleb veel välja aga edasine on juba keeruline (jalgades pole nagu piisavalt jõudu). Proovisin vändata kiiremini, tegin püsti sõidu lõike sisse jne. Küll aga sain soovitud pulsi kätte väiksest künkast ülesse kiirendades.
Aga noh on selle paari protsendiga nagu on - 5 minutit hakkab jalgadele päris muhedalt.
Laupäeval oli kavas 3 tunnine sõit, mille keskel 4 25 minutilist tsüklit - 12 + 3 minutit kõrgemal pulsil ja 10 taastumiseks jne.
Jalg oli jätkuvalt tsipa pehme ja eks ka üldise motivatsiooniga tekkis trenni alguses probleeme - meeleldi oleks vedelenud lihtsalt. Eelmise õhtu väike grilli pidu ja +26 oma päiksega tegi oma töö. See oli ka esimene 3 tunnine sõit, mille raames jäi kaasa võetud 1,5 liitrist veest väheks. Ostsin siis aga ühe 0,5 liitrit veel juurde.
Kui too trenn algas raskelt siis lõpp - viimane neljas kiirendamine - oli juba päris ok. Lõpuks oli lihtsalt keha väsinud ja tagumik haige aga mida lähemale tuleb trenni lõpp seda kergemaks läheb :)
Pühapäeval tegin otsa veel pea kahe ja poole tunnise kergema sõidu. Tagumik andis ikka tunda ja üldine väsimus samuti aga kes ütles, et raske nädal peaks kerge olema :)
See nädal on selgelt kergem ehk taastav nädal. Siis läheb jälle trill ja trall lahti. Egas palju pole enam jäänudki võistluseni.
Eks ta oli parajalt raske küll. Isegi kui oli kergem päev siis tuli tsipa pikemalt sõita ja eks nädala lõpuks väsimus kuhjus ka veel lisaks.
Kokku sai trenni tehtud 11 tundi ja 42 minutit, läbitud sai 323 km-i.
Teisipäevasest seiklusest ja nagu ma ise seda nimetasid vaimutugevuse testist sai juba kirjutatud.
Kolmapäeval oli kavas pikem (natukene alla 2 tunni) rahulik sõit, neljapäeval aga paras maasikas - 5 korda 5 minutit max pulsil ehk siis 90% maksimumist ja üles.
Tuleb siinkohal kohe märkida, et lauge peal on ikka krdi keeruline pulsi sinna 90% peale saada. 88 või 87 tuleb veel välja aga edasine on juba keeruline (jalgades pole nagu piisavalt jõudu). Proovisin vändata kiiremini, tegin püsti sõidu lõike sisse jne. Küll aga sain soovitud pulsi kätte väiksest künkast ülesse kiirendades.
Aga noh on selle paari protsendiga nagu on - 5 minutit hakkab jalgadele päris muhedalt.
Laupäeval oli kavas 3 tunnine sõit, mille keskel 4 25 minutilist tsüklit - 12 + 3 minutit kõrgemal pulsil ja 10 taastumiseks jne.
Jalg oli jätkuvalt tsipa pehme ja eks ka üldise motivatsiooniga tekkis trenni alguses probleeme - meeleldi oleks vedelenud lihtsalt. Eelmise õhtu väike grilli pidu ja +26 oma päiksega tegi oma töö. See oli ka esimene 3 tunnine sõit, mille raames jäi kaasa võetud 1,5 liitrist veest väheks. Ostsin siis aga ühe 0,5 liitrit veel juurde.
Kui too trenn algas raskelt siis lõpp - viimane neljas kiirendamine - oli juba päris ok. Lõpuks oli lihtsalt keha väsinud ja tagumik haige aga mida lähemale tuleb trenni lõpp seda kergemaks läheb :)
Pühapäeval tegin otsa veel pea kahe ja poole tunnise kergema sõidu. Tagumik andis ikka tunda ja üldine väsimus samuti aga kes ütles, et raske nädal peaks kerge olema :)
See nädal on selgelt kergem ehk taastav nädal. Siis läheb jälle trill ja trall lahti. Egas palju pole enam jäänudki võistluseni.
teisipäev, 30. juuli 2013
Nädalad lendavad kiiresti
Selline rahulikum nädal möödas. Natukene üle 10 tunni tuli rattasõitu ja kerge 40 minutit rulluisutamist ka lisaks veel - teine kord sel aastal siis, peaks ikka kolmanda korra ka enne hooaja lõppu ära tegema :).
Jalgrattaga õnnestus läbida 280 km-i ja natukene peale. Midagi erilist ses nädalas polnud - sellised tavalised trennid. Ainus nö ekstreemne olukord oli pühapäevane rahulik sõit, mida sai tehtud +27 kraadi juures. Erinevalt varasematest trennidest siis lausa leitsak :).
Kuigi tänane trenn juba uue nädala arvestuses siis tänased juhtumised väärivad kindlasti märkimist. Plaanis oli 1:30 pikkune trenn, tavapärane ring aga kõrgema intensiivsusega kui tavapäraselt. Kõik algas kenasti kuni sõidetud oli natukene üle 30 minuti ja tundsin, et tagumine rehv kudagi ujub. Lihtne põhjus - rehv hakkas tühjenema. Hüppasin siis ratta seljast maha ja asusin rehvi vahetama. Kõik ju tore kuniks lasin "ampullist" õhu kummi.
Ju oli siis mingi väike kivi jäänud mantli ja õhukummi vahele või oli viimane lihtsalt praak aga nii kui pumba küljest võtsin susises kumm tühjaks tagasi. Egas ma nüüd väga rõõmus selle pärast polnud :).
Et asjad huvitavamad oleks siis muidugi oli kaasa võetud telefonil aku ka ennist tühjaks saanud :). Õnneks olin peatunud kohas, kus teisel pool teed oli üks maja. Astusin aga ligi, et naisele helistada. Peremeest polnd kodus aga naabrinaine rääkis, et tuleb kohe-kohe. Ootasin 20 minutit aga ära ootasin :). Hakkasin kodu poole kõmpima kuniks naene järgi jõudis ja ära viis.
Planeeritud trennist oli umbes 1/3 vaid ju tehtud ja seega kodus uus lohv alla, õhk sisse ja uuesti teele. Õnnestus umbes 30 minutit või nii sõita kui jälle tagumine rehv asus tühjenema. Kuna sel korral polnud gaasi kaasas (poes oli otsas) aga sugu-mugulased lähedal, siis otsustasin need 4 km'i püsti sõites läbida - noh natukene ikka väiksem surve tagumisele veljele.
Rehvi vahetades õnnestus tuvastada, et mantlis oli mingi auk, mis arvatavasti oli kas leidnud uue kivikese või siis punnitas vaikselt õhukumm sealt läbi. Igatahes Mäkaiveri teip mantli siseküljele peale ja õhk järgi. Seda korda ei hakanud rehvi väga täis puhuma ja nii saigi pooltühja rehviga lõpuni veeretud.
Loodetavasti sai siis täna terve hooaja lohvide kogus ära kulutatud ja rohkem jamasid ei juhtu. Igatahes sai uus väliskumm ostetud, et homme üllatust ei juhtuks. Peab seda väliskummi vähe uurima, kas saab veel elulooma temast või mitte. Eks ta lollikindlam oleks prügikasti ära panna.
Homme kergem trenn aga neljapäeval ootab maasikas - 5 x 5 min max pulsil ehk pulsil üle 90% maksimumist. Põnev saab see trenn olema.
Jalgrattaga õnnestus läbida 280 km-i ja natukene peale. Midagi erilist ses nädalas polnud - sellised tavalised trennid. Ainus nö ekstreemne olukord oli pühapäevane rahulik sõit, mida sai tehtud +27 kraadi juures. Erinevalt varasematest trennidest siis lausa leitsak :).
Kuigi tänane trenn juba uue nädala arvestuses siis tänased juhtumised väärivad kindlasti märkimist. Plaanis oli 1:30 pikkune trenn, tavapärane ring aga kõrgema intensiivsusega kui tavapäraselt. Kõik algas kenasti kuni sõidetud oli natukene üle 30 minuti ja tundsin, et tagumine rehv kudagi ujub. Lihtne põhjus - rehv hakkas tühjenema. Hüppasin siis ratta seljast maha ja asusin rehvi vahetama. Kõik ju tore kuniks lasin "ampullist" õhu kummi.
Ju oli siis mingi väike kivi jäänud mantli ja õhukummi vahele või oli viimane lihtsalt praak aga nii kui pumba küljest võtsin susises kumm tühjaks tagasi. Egas ma nüüd väga rõõmus selle pärast polnud :).
Et asjad huvitavamad oleks siis muidugi oli kaasa võetud telefonil aku ka ennist tühjaks saanud :). Õnneks olin peatunud kohas, kus teisel pool teed oli üks maja. Astusin aga ligi, et naisele helistada. Peremeest polnd kodus aga naabrinaine rääkis, et tuleb kohe-kohe. Ootasin 20 minutit aga ära ootasin :). Hakkasin kodu poole kõmpima kuniks naene järgi jõudis ja ära viis.
Planeeritud trennist oli umbes 1/3 vaid ju tehtud ja seega kodus uus lohv alla, õhk sisse ja uuesti teele. Õnnestus umbes 30 minutit või nii sõita kui jälle tagumine rehv asus tühjenema. Kuna sel korral polnud gaasi kaasas (poes oli otsas) aga sugu-mugulased lähedal, siis otsustasin need 4 km'i püsti sõites läbida - noh natukene ikka väiksem surve tagumisele veljele.
Rehvi vahetades õnnestus tuvastada, et mantlis oli mingi auk, mis arvatavasti oli kas leidnud uue kivikese või siis punnitas vaikselt õhukumm sealt läbi. Igatahes Mäkaiveri teip mantli siseküljele peale ja õhk järgi. Seda korda ei hakanud rehvi väga täis puhuma ja nii saigi pooltühja rehviga lõpuni veeretud.
Loodetavasti sai siis täna terve hooaja lohvide kogus ära kulutatud ja rohkem jamasid ei juhtu. Igatahes sai uus väliskumm ostetud, et homme üllatust ei juhtuks. Peab seda väliskummi vähe uurima, kas saab veel elulooma temast või mitte. Eks ta lollikindlam oleks prügikasti ära panna.
Homme kergem trenn aga neljapäeval ootab maasikas - 5 x 5 min max pulsil ehk pulsil üle 90% maksimumist. Põnev saab see trenn olema.
esmaspäev, 22. juuli 2013
Üks läinud, mitu tulemas
Üks nädal jälle seljatatud.
Trennid said kõik peaaegu plaani päraselt ära tehtud. Ilmestama jäi tugev tuul, mis laupäeval kohe mõnuga puhus. Pühapäeval oli ka tuuline aga kas oli siis tuul nõrgem või õnnestus teekonda paremini valida aga ei pidagit märkimisväärset.
Pühapäeval õnnestus selle suve esimene vihmasahmakas ka kätte saada. Üldse on viimane kuu möödunud nii, et ühel ööl sadas, üks päev oli tsipa pilves ja eelmisel nädalal siis sadas paar korda ka päeval - reedel ja pühapäeval. Kuigi pühapäevane sadu oli täpselt selline, et panin kileka selga ja oligi kõik.
Ses mõttes on ideaalsed ilmad olnud olemiseks ja treenimiseks. Viimane nädal oli küll jahedam aga ei midagi hullu.
Eks muidugi varahommikused kellaajad trennide tegemiseks ole ka hea valik olnud - tuult siis tavaliselt ei puhu veel, õhus palju hapniku jne.
Aga laupäeval oli siis esimest korda kavas kaks korda 3 min max pingutust - idee poolest pulsil üle 188 löögi. No ei saanud pulssi nii kõrgele. 184 tuli maksimumiks ei enamat. Võibolla sai liiga raske rauaga vändatud ja peaks hoopis kergemat rauda kasutama, et suurema sageduse pealt see teravus tuleks aga tunne oli küll selline, et vajutad ja vajutad aga pulssi enam kõrgemale ei saa.
Aa no mis sest suurt ikka põdeda - sai üritatud nii kõvasti kui rammu oli. Küll järgmine kord tuleb paremini :)
Treeningtunde tuli kokku 10 ja pool. Distantsi poolest sai läbitud 290 km-i. Seega maht umbes sama, mõned kilomeetrid rohkem.
Sel nädalal on selline rahulikum nädal. Järgmine nädal hakkab "nalja" saama.
Trennid said kõik peaaegu plaani päraselt ära tehtud. Ilmestama jäi tugev tuul, mis laupäeval kohe mõnuga puhus. Pühapäeval oli ka tuuline aga kas oli siis tuul nõrgem või õnnestus teekonda paremini valida aga ei pidagit märkimisväärset.
Pühapäeval õnnestus selle suve esimene vihmasahmakas ka kätte saada. Üldse on viimane kuu möödunud nii, et ühel ööl sadas, üks päev oli tsipa pilves ja eelmisel nädalal siis sadas paar korda ka päeval - reedel ja pühapäeval. Kuigi pühapäevane sadu oli täpselt selline, et panin kileka selga ja oligi kõik.
Ses mõttes on ideaalsed ilmad olnud olemiseks ja treenimiseks. Viimane nädal oli küll jahedam aga ei midagi hullu.
Eks muidugi varahommikused kellaajad trennide tegemiseks ole ka hea valik olnud - tuult siis tavaliselt ei puhu veel, õhus palju hapniku jne.
Aga laupäeval oli siis esimest korda kavas kaks korda 3 min max pingutust - idee poolest pulsil üle 188 löögi. No ei saanud pulssi nii kõrgele. 184 tuli maksimumiks ei enamat. Võibolla sai liiga raske rauaga vändatud ja peaks hoopis kergemat rauda kasutama, et suurema sageduse pealt see teravus tuleks aga tunne oli küll selline, et vajutad ja vajutad aga pulssi enam kõrgemale ei saa.
Aa no mis sest suurt ikka põdeda - sai üritatud nii kõvasti kui rammu oli. Küll järgmine kord tuleb paremini :)
Treeningtunde tuli kokku 10 ja pool. Distantsi poolest sai läbitud 290 km-i. Seega maht umbes sama, mõned kilomeetrid rohkem.
Sel nädalal on selline rahulikum nädal. Järgmine nädal hakkab "nalja" saama.
esmaspäev, 15. juuli 2013
Algus tehtud
Esimene nädal uuest treeningtsüklist läbitud. Oli edukas, nimelt plaan sai kenasti täidetud.
Kokku tuli treeningtunde 10 ja pool. Laupäevane 3 tunnine sõit oli kõikse pikem, pühapäeval sai kergelt 2 tundi veeretud ning nädala sees sai piirdutud kuni pooleteise tunniste otsadega.
Kui nädala sees nägi treeningplaan ette muuhulgas lõike pulsiga umbes 87% maksimumist siis laupäevane pikem trenn nägi ette alguses 15 minutit pulsiga umbes 87% maksimumist ja siis veel 5 minutit pulsiga kuni 95% maksimumist (reaalsuses jäi maks pulsiks umbes 93% maksimumist).
Kui veel nädala sees tundus 15 minutit kusagil 87% pulsiga palju olevat siis laupäeval tuli endalegi ootamatult kergelt see osa. Kuna laupäeval oli vaja 3 lõiku teha, siis alles kolmanda lõigu keskel tekkis tunne, et on raske. Tundub, et trenni tehes läheb olemine paremaks :)
Nood 5 minutilised lõigud olid muidugi omamoodi keerulised. Viimane 5 minutit oli paras kannatamine aga seda mõnusam oli tunne kui asi tehtud.
Pühapäeval nägi plaan ette paari tunnist grupi sõitu aga kuna gruppi polnud võtta kusagilt, siis käisin veeresin üksi. Võtsin asja rahulikult - noh nii nagu grupi sõidu puhul tavaline. Samas oli keha korralikult väsinud eelmise päeva sõidust ja kippus kangeks jääma. Seega lõpuks oli juba ootus suur, millal 2 tundi küll täis saab :). Oma rolli mängis muidugi ka ilm - päike lajatas nii umbes +26 kraadise õhutemperatuuri saatel ilusti lagi pähe.
Nagu öeldud 10 ja pool tundi kogu trenni sai nädala jooksu tehtud. Läbitud sai umbes 280 km-i. Parasjagu ma arvan.
Uus nädal toob natukene pikemad trennid nädala keskele (1:30 - 1:45) ja pisut rohkem lõike. Samas laupäevane trenn tundub tulema pisut lihtsam, kuna tuleb vaid kaks lõiku teha. Samas erinevus on see, et need lõigud tuleb üksteise otsa kõmmutada ja lisaks tuleb 3 minutit kummagi lõigu lõpus veeta pulsiga üle 95% maksimumist. Eks näis, kuidas see õnnestub.
Selle nädala üle elan, siis järgmine nädal tundub tsipa lihtsam olema, millele aga järgneb selgelt raskem ja keerulisem nädal (maasikas on 5 x 5 minutit üle 95% maks pulsist ühe treeningu jooksul). Eks too nädal ole ka treeningplaanis märgitud kui Hard week :).
Igatahes põnev on :)
Kokku tuli treeningtunde 10 ja pool. Laupäevane 3 tunnine sõit oli kõikse pikem, pühapäeval sai kergelt 2 tundi veeretud ning nädala sees sai piirdutud kuni pooleteise tunniste otsadega.
Kui nädala sees nägi treeningplaan ette muuhulgas lõike pulsiga umbes 87% maksimumist siis laupäevane pikem trenn nägi ette alguses 15 minutit pulsiga umbes 87% maksimumist ja siis veel 5 minutit pulsiga kuni 95% maksimumist (reaalsuses jäi maks pulsiks umbes 93% maksimumist).
Kui veel nädala sees tundus 15 minutit kusagil 87% pulsiga palju olevat siis laupäeval tuli endalegi ootamatult kergelt see osa. Kuna laupäeval oli vaja 3 lõiku teha, siis alles kolmanda lõigu keskel tekkis tunne, et on raske. Tundub, et trenni tehes läheb olemine paremaks :)
Nood 5 minutilised lõigud olid muidugi omamoodi keerulised. Viimane 5 minutit oli paras kannatamine aga seda mõnusam oli tunne kui asi tehtud.
Pühapäeval nägi plaan ette paari tunnist grupi sõitu aga kuna gruppi polnud võtta kusagilt, siis käisin veeresin üksi. Võtsin asja rahulikult - noh nii nagu grupi sõidu puhul tavaline. Samas oli keha korralikult väsinud eelmise päeva sõidust ja kippus kangeks jääma. Seega lõpuks oli juba ootus suur, millal 2 tundi küll täis saab :). Oma rolli mängis muidugi ka ilm - päike lajatas nii umbes +26 kraadise õhutemperatuuri saatel ilusti lagi pähe.
Nagu öeldud 10 ja pool tundi kogu trenni sai nädala jooksu tehtud. Läbitud sai umbes 280 km-i. Parasjagu ma arvan.
Uus nädal toob natukene pikemad trennid nädala keskele (1:30 - 1:45) ja pisut rohkem lõike. Samas laupäevane trenn tundub tulema pisut lihtsam, kuna tuleb vaid kaks lõiku teha. Samas erinevus on see, et need lõigud tuleb üksteise otsa kõmmutada ja lisaks tuleb 3 minutit kummagi lõigu lõpus veeta pulsiga üle 95% maksimumist. Eks näis, kuidas see õnnestub.
Selle nädala üle elan, siis järgmine nädal tundub tsipa lihtsam olema, millele aga järgneb selgelt raskem ja keerulisem nädal (maasikas on 5 x 5 minutit üle 95% maks pulsist ühe treeningu jooksul). Eks too nädal ole ka treeningplaanis märgitud kui Hard week :).
Igatahes põnev on :)
teisipäev, 9. juuli 2013
Aitab laisklemisest
Võib öelda, et nalja küll tehtud, nüüd tuleb kõvasti tööd teha, et Septembris korralik rattasõit Otepäe ja Elva vahel teha.
Treeningplaan näed päris hirmus välja - just oma raskuse osas. Pikimad trennid on nädalavahetustel olevad 3 tunnised otsad laupäeval ja 2 tunnised pühapäeval. Nädala see varieerub treeningu pikkus ühe tunni kuni 1:45 vahet. Seega raskus ei seisne mitte tunde ratta seljas istumises (seda on juba natukene ka tehtud) vaid intensiivsuses ehk nagu viimasel ajal siit ja sealt kõlanud on - kvaliteetses treeningus. Siin juures tänud ka Mihklile kommenteerimaks võimalikku treeningut.
Raskemad juhud saavadki need olema, kus tuleb minutit mitu sõita üle 95% pulsiga maksimumist. Eelmisel nädalal tehtud proovi sõidud aga tekitasid küsimusi - kuidas ma selle pulsi 95% maksimumist üldse kätte saan :). Võibolla peaks maks pulssi alandama, siis oleks lihtsam :). Igatahes tundus, et jalgades pole piisavalt teravust ja jõudu, et väntasid kusagilt maalt edasi kiiremini ja jõulisemalt ringi ajada.
Aga kuna nende raskemate treeninguteni on tsipa aega siis loodetavasti organism on nendeks valmis kui aeg käes on.
Ahjaa, täna tegin esimese sutsaka ka juba ära. Kuna sarnase trenni tegin ka eelmine nädal korra ära siis polnd midagi hullu. Homme kerge päev - tunnike rahulikku kulgemist. Ülehomme tsipa raskem väntamine jällegi.
Tulevastest võistlustest niipalju, et kuna Tartu Rullimaratoniga samal päeval toimub sisuliselt koduõues Fakto Auto Tallinna Rahvasõit, siis arvestades eesmärke sai otsustatud sel aastal Rullimaraton ohverdatud ja seega teist aastat järjest Tartu kuuik üritust ei läbi.
Treeningplaan näed päris hirmus välja - just oma raskuse osas. Pikimad trennid on nädalavahetustel olevad 3 tunnised otsad laupäeval ja 2 tunnised pühapäeval. Nädala see varieerub treeningu pikkus ühe tunni kuni 1:45 vahet. Seega raskus ei seisne mitte tunde ratta seljas istumises (seda on juba natukene ka tehtud) vaid intensiivsuses ehk nagu viimasel ajal siit ja sealt kõlanud on - kvaliteetses treeningus. Siin juures tänud ka Mihklile kommenteerimaks võimalikku treeningut.
Raskemad juhud saavadki need olema, kus tuleb minutit mitu sõita üle 95% pulsiga maksimumist. Eelmisel nädalal tehtud proovi sõidud aga tekitasid küsimusi - kuidas ma selle pulsi 95% maksimumist üldse kätte saan :). Võibolla peaks maks pulssi alandama, siis oleks lihtsam :). Igatahes tundus, et jalgades pole piisavalt teravust ja jõudu, et väntasid kusagilt maalt edasi kiiremini ja jõulisemalt ringi ajada.
Aga kuna nende raskemate treeninguteni on tsipa aega siis loodetavasti organism on nendeks valmis kui aeg käes on.
Ahjaa, täna tegin esimese sutsaka ka juba ära. Kuna sarnase trenni tegin ka eelmine nädal korra ära siis polnd midagi hullu. Homme kerge päev - tunnike rahulikku kulgemist. Ülehomme tsipa raskem väntamine jällegi.
Tulevastest võistlustest niipalju, et kuna Tartu Rullimaratoniga samal päeval toimub sisuliselt koduõues Fakto Auto Tallinna Rahvasõit, siis arvestades eesmärke sai otsustatud sel aastal Rullimaraton ohverdatud ja seega teist aastat järjest Tartu kuuik üritust ei läbi.
esmaspäev, 1. juuli 2013
Rasked otsused
Pärast Võidupüha Maratoni sai mõned päevad puhatud, täpsemalt 3 päeva ei teinud üldse sporti. Siis otsustasin esimesele jooksule minna.
Suuri plaane polnud, kuna polnud teada, mida Võidupüha maratonil valutama hakanud põlv teha võib. Üllatus oli suur kui terve jooksu ajal ei andnud põlv kordagi ennast tunda. Jooks ise oli selline lühike - 53 minutit.
Järgmiseks päevaks oli planeeritud tsipa pikem ja intensiivsem trenn. Alustasin plaani järgi aga kuna tundsin, et reielihased veel maratonist kanged, siis ei hakanud hambad ristis plaanist kinni pidama. Lippasin planeeritud aja maha aga mitte nii intensiivselt kui algselt mõeldud. Kokku sai lipatud 1:08 ja jällegi põlv ei andnud ennast tunda.
Löök tuli reedel, mil oli kavas lühike jooksuke aga pärast paari kilomeetri läbimist hakkas põlv valutama. Jäin mõnel korral seisma, masseerisin lihaseid kuna tundus, et pikkagi pinges lihased (reis ja säär) sikutavad põlve sidemeid ja sellest ka valu.
Kuna oli vaja jõuda punktist A punkti B siis polnud võimalust ka lihtsalt seisma jääda ja trenn lõpetada. Samas avastasin, et vähe suurema tempoga ja valutava jala põlve kõrgemale tõstes tekkis piisav venitus lihastes, mis andis võimaluse jooks kerge valu taustal lõpuni teha.
Igatahes otsustasin pärast jooksu raske südamega, et Rõuge maratonile jääb minemata. Noh algselt küll tinglikult aga eile rattaga sõitmas käies tuikas põlv vaatamata sellele, et otsest põrutust jalg ei saanud. Nii otsustasingi, et ei hakka ennast Rõuges lõhkuma.
Kahju on sellest, kuna tegemist oleks kindlasti ägeda jooksuga - korraldus on kindlasti väga heal tasemel, rada väljakutsuv, seltskond sõbralik jne-jne.
Loodetavasti saab sellest jooksust uus traditsiooniline jooks ja seega õnnestub järgmistel aastatel seal osaleda.
Nüüd siis tuleb see nädal veel kergemalt võtta ja järgmisest nädalast saab alguse raskem treeningperiood. Tartu Rattamaraton vaja läbida tip-top kohaga ja niisama lihtsalt ma alla ei anna.
Ahjaa, kas keegi veel võiks oma tõlgenduse anda järgnevale lausele: Base with four 25 min. efforts. (12 min. tempo, 3 min. Max. Base for 10 minutes. Repeat four times.)
Base, Tempo ja Max = liikumispulss. Kogu trenni pikkus peaks olema 3 tundi.
Ma saan aru, et Base tasemel tuleb trenn läbida, mille sees on 4 25 minutilist lõiku, mis algavad 12 min tempo pulsiga, seejärel 3 minutit Max pulsil aga siis ? 10 minutit base pulsil jälle, millele järgneb veelkord üldine Base pulsil liikumine? Või peaks need 4 25 minutilist lõiku järjest ära tegema?
Suuri plaane polnud, kuna polnud teada, mida Võidupüha maratonil valutama hakanud põlv teha võib. Üllatus oli suur kui terve jooksu ajal ei andnud põlv kordagi ennast tunda. Jooks ise oli selline lühike - 53 minutit.
Järgmiseks päevaks oli planeeritud tsipa pikem ja intensiivsem trenn. Alustasin plaani järgi aga kuna tundsin, et reielihased veel maratonist kanged, siis ei hakanud hambad ristis plaanist kinni pidama. Lippasin planeeritud aja maha aga mitte nii intensiivselt kui algselt mõeldud. Kokku sai lipatud 1:08 ja jällegi põlv ei andnud ennast tunda.
Löök tuli reedel, mil oli kavas lühike jooksuke aga pärast paari kilomeetri läbimist hakkas põlv valutama. Jäin mõnel korral seisma, masseerisin lihaseid kuna tundus, et pikkagi pinges lihased (reis ja säär) sikutavad põlve sidemeid ja sellest ka valu.
Kuna oli vaja jõuda punktist A punkti B siis polnud võimalust ka lihtsalt seisma jääda ja trenn lõpetada. Samas avastasin, et vähe suurema tempoga ja valutava jala põlve kõrgemale tõstes tekkis piisav venitus lihastes, mis andis võimaluse jooks kerge valu taustal lõpuni teha.
Igatahes otsustasin pärast jooksu raske südamega, et Rõuge maratonile jääb minemata. Noh algselt küll tinglikult aga eile rattaga sõitmas käies tuikas põlv vaatamata sellele, et otsest põrutust jalg ei saanud. Nii otsustasingi, et ei hakka ennast Rõuges lõhkuma.
Kahju on sellest, kuna tegemist oleks kindlasti ägeda jooksuga - korraldus on kindlasti väga heal tasemel, rada väljakutsuv, seltskond sõbralik jne-jne.
Loodetavasti saab sellest jooksust uus traditsiooniline jooks ja seega õnnestub järgmistel aastatel seal osaleda.
Nüüd siis tuleb see nädal veel kergemalt võtta ja järgmisest nädalast saab alguse raskem treeningperiood. Tartu Rattamaraton vaja läbida tip-top kohaga ja niisama lihtsalt ma alla ei anna.
Ahjaa, kas keegi veel võiks oma tõlgenduse anda järgnevale lausele: Base with four 25 min. efforts. (12 min. tempo, 3 min. Max. Base for 10 minutes. Repeat four times.)
Base, Tempo ja Max = liikumispulss. Kogu trenni pikkus peaks olema 3 tundi.
Ma saan aru, et Base tasemel tuleb trenn läbida, mille sees on 4 25 minutilist lõiku, mis algavad 12 min tempo pulsiga, seejärel 3 minutit Max pulsil aga siis ? 10 minutit base pulsil jälle, millele järgneb veelkord üldine Base pulsil liikumine? Või peaks need 4 25 minutilist lõiku järjest ära tegema?
esmaspäev, 24. juuni 2013
Pärnumaa Võidupüha maraton
Järjekordne Võidupüha maraton joostud, järjekorras teine. Eks üritab seda seeriat hoida kuniks saab. Poleks ju paha kui 20ndal korral tutvustataks neid üksikuid, kes selle ajani kõik jooksud kaasa teinud :)
Aga sellest korrast rääkides siis lühidalt - algus oli üllatavalt mõnus aga lõpp piin.
Asjadest järjekorras rääkides siis otsustasin enne jooksu juba - võtan sappa ühele endisele töökaaslasele ja lippan temaga koos, kuniks saab. Tavaliselt ta selline 3:50 - 4:00 mees olnud. Kui aga kellalt vaatasin, et esimene kilomeeter sai joostud 4:15ga või midagi sellist, siis ehmatas ära küll.
Algus oli tegelikult päris raske / keeruline - jalad olid rasked ja mõtlesin, et kas tõesti tulebki selline piin. Aga vist umbes paar kilomeetrit või natukene rohkem sai joostud kui tundsin, et oh võib lipata küll.
Kuna esialgse jänese lasin eest ära siis hüppasin hoopis tagant tulnud punti, kus oli 4 - 8 inimest. Päris mõnus tempo oli peal - 5 min/km ja natukene kiiremgi. Tunnet, et raske oleks polnud küll tunda. Hoidsin pilgu eesjooksja kandadel ja samm oli endalegi üllatavalt kerge. Natukene juba kalkuleerisin ja mõtlesin, et kas tõesti ilma spetsiaalse treeninguta ja mitte kõige lihtsamates ilmaoludes teen isikliku rekordi. Kõlas uskumatult.
Kuigi pundi tempo polnud kõikse hullem leidsin, et hambad risti pundiga kaasa ei lähe. Kui tundub, et läheb natukene raskemaks siis lasen pundil minna. Arvasin ka, et tagant tuleb kohe kindlasti veel punte.
Nii juhtuski, et poolmaratoni vahepunktis kaotasin eesolevale seltskonnale 2 minutit. Kusjuures enne ajavõttu olnud toitlustuspunktis sai rahulikult geeli söödud, paar soolakapslit sisse kulistatud ja noh asju rahulikult võttes.
Poolmaratoni aeg oli 1:45:50, ehk siis üllatavalt positiivne. Enesetunne oli hea ja kuna just läksid stardist minema poolmaratoni jooksjad, siis Raeküla metsas sai hakatud neist järjest mööda jooksma. On ikka mõnus tunne küll, kui sul on juba see distants läbitud, mis neil ees ja lippad rahvast mööda.
Nägin ka tempomeistrit - 2 tunni tempo mees oli. Mõtlesin küll, et joostes temaga koos saaksin isikliku reksi peale veel minna. Aga tunne oli ju hea, seega läksin aga tüübist mööda.
Kõik oli tore kuniks kusagil 23ndal kilomeetril või nii lõi täiesti ootamatult paremasse põlve kergelt öeldes rõve valu. Selline vastik närvi valu, mis ei lasknud enam korralikult joosta. Ei tea, kas sai kusagil valesti astutud või olin siiski tempoga alguses liiga teinud, igatahes äkitselt oli täiesti võimatu edasi joosta. Kui tempoga liiga teinuks, siis ma kahtlustan, et andnuks põlv juba varem tunda. Seda korda aga tuli valu ikka väga ootamatult.
Aga noh siit maalt alates hakkas üks suur kannatuste jada. TP'des polnud kahjuks ka valuvaigistit. Ühes sain küll külma peale lasta aga ei noh pikalt sellest abi polnud.
Humoorikas oli see kuda kahes TP's valuvaigistit küsides esimene reaktsioon oli - kas kutsun järele, kas kutsun kiirabi :). Vaatasin neile prouadele otsa umbes pilguga - ära ajaga jama, andke mulle tabletti :).
Aga nii ta siis läks - vaheldumisi jooks ja kõnd. Esimene läbi valu, teine lihtsalt aega võttev aga lõpuni ma jõudsin. Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis Meelis Atonen ka kõrvale. Vestlesime paar sõna ja kuna nägin, et kohe-kohe lõpp käes, siis andsin jalgadele valu - sikutasin sammu pikemaks ja imeliselt kadus ka põlvevalu ning nii ma jõudsingi minutikese enne teda lõpuni.
Enda aeg lõpuks 4:06:35, koht 63.
Arvestades seda, et jooksutrenni polnud pea üldse teinud - mõned üksikud jooksud vaid, siis pole paha. Ma lootsin 4 tunni kanti aega aga arvasin, et pigem tuleb aeg selline 4:30 kanti. Aja parandust aastaga umbes 40 minutit, kohti parandasin 22 võrra.
Kui eelmisel aastal õnnestus Tartus sügisel Võidupüha maratoni aega tunnikesega ületada, siis võiks ju sama ka sel aastal üritada :).
Nüüd aga puhkan ja vaatan, mis jalg teeb. Hetkel on veel plaan Rõuges rajale minna 6 juulil aga kui põlv ikka valu osas järgi ei anna siis jätan selle ürituse ära. Pärast Rõuget kavas hakata ettevalmistuma Tartu Rattamaratoniks ja seega ei saa lubada enda ära lõhkumist Rõuges.
Aga sellest korrast rääkides siis lühidalt - algus oli üllatavalt mõnus aga lõpp piin.
Asjadest järjekorras rääkides siis otsustasin enne jooksu juba - võtan sappa ühele endisele töökaaslasele ja lippan temaga koos, kuniks saab. Tavaliselt ta selline 3:50 - 4:00 mees olnud. Kui aga kellalt vaatasin, et esimene kilomeeter sai joostud 4:15ga või midagi sellist, siis ehmatas ära küll.
Algus oli tegelikult päris raske / keeruline - jalad olid rasked ja mõtlesin, et kas tõesti tulebki selline piin. Aga vist umbes paar kilomeetrit või natukene rohkem sai joostud kui tundsin, et oh võib lipata küll.
Kuna esialgse jänese lasin eest ära siis hüppasin hoopis tagant tulnud punti, kus oli 4 - 8 inimest. Päris mõnus tempo oli peal - 5 min/km ja natukene kiiremgi. Tunnet, et raske oleks polnud küll tunda. Hoidsin pilgu eesjooksja kandadel ja samm oli endalegi üllatavalt kerge. Natukene juba kalkuleerisin ja mõtlesin, et kas tõesti ilma spetsiaalse treeninguta ja mitte kõige lihtsamates ilmaoludes teen isikliku rekordi. Kõlas uskumatult.
Kuigi pundi tempo polnud kõikse hullem leidsin, et hambad risti pundiga kaasa ei lähe. Kui tundub, et läheb natukene raskemaks siis lasen pundil minna. Arvasin ka, et tagant tuleb kohe kindlasti veel punte.
Nii juhtuski, et poolmaratoni vahepunktis kaotasin eesolevale seltskonnale 2 minutit. Kusjuures enne ajavõttu olnud toitlustuspunktis sai rahulikult geeli söödud, paar soolakapslit sisse kulistatud ja noh asju rahulikult võttes.
Poolmaratoni aeg oli 1:45:50, ehk siis üllatavalt positiivne. Enesetunne oli hea ja kuna just läksid stardist minema poolmaratoni jooksjad, siis Raeküla metsas sai hakatud neist järjest mööda jooksma. On ikka mõnus tunne küll, kui sul on juba see distants läbitud, mis neil ees ja lippad rahvast mööda.
Nägin ka tempomeistrit - 2 tunni tempo mees oli. Mõtlesin küll, et joostes temaga koos saaksin isikliku reksi peale veel minna. Aga tunne oli ju hea, seega läksin aga tüübist mööda.
Kõik oli tore kuniks kusagil 23ndal kilomeetril või nii lõi täiesti ootamatult paremasse põlve kergelt öeldes rõve valu. Selline vastik närvi valu, mis ei lasknud enam korralikult joosta. Ei tea, kas sai kusagil valesti astutud või olin siiski tempoga alguses liiga teinud, igatahes äkitselt oli täiesti võimatu edasi joosta. Kui tempoga liiga teinuks, siis ma kahtlustan, et andnuks põlv juba varem tunda. Seda korda aga tuli valu ikka väga ootamatult.
Aga noh siit maalt alates hakkas üks suur kannatuste jada. TP'des polnud kahjuks ka valuvaigistit. Ühes sain küll külma peale lasta aga ei noh pikalt sellest abi polnud.
Humoorikas oli see kuda kahes TP's valuvaigistit küsides esimene reaktsioon oli - kas kutsun järele, kas kutsun kiirabi :). Vaatasin neile prouadele otsa umbes pilguga - ära ajaga jama, andke mulle tabletti :).
Aga nii ta siis läks - vaheldumisi jooks ja kõnd. Esimene läbi valu, teine lihtsalt aega võttev aga lõpuni ma jõudsin. Umbes 2 km'i enne lõppu jõudis Meelis Atonen ka kõrvale. Vestlesime paar sõna ja kuna nägin, et kohe-kohe lõpp käes, siis andsin jalgadele valu - sikutasin sammu pikemaks ja imeliselt kadus ka põlvevalu ning nii ma jõudsingi minutikese enne teda lõpuni.
Enda aeg lõpuks 4:06:35, koht 63.
Arvestades seda, et jooksutrenni polnud pea üldse teinud - mõned üksikud jooksud vaid, siis pole paha. Ma lootsin 4 tunni kanti aega aga arvasin, et pigem tuleb aeg selline 4:30 kanti. Aja parandust aastaga umbes 40 minutit, kohti parandasin 22 võrra.
Kui eelmisel aastal õnnestus Tartus sügisel Võidupüha maratoni aega tunnikesega ületada, siis võiks ju sama ka sel aastal üritada :).
Nüüd aga puhkan ja vaatan, mis jalg teeb. Hetkel on veel plaan Rõuges rajale minna 6 juulil aga kui põlv ikka valu osas järgi ei anna siis jätan selle ürituse ära. Pärast Rõuget kavas hakata ettevalmistuma Tartu Rattamaratoniks ja seega ei saa lubada enda ära lõhkumist Rõuges.
esmaspäev, 17. juuni 2013
Nädal 13 ja 14
Pärast Rattarallit sai paar päeva puhatud ja siis jälle rattaga sõitma mindud.
Nimelt tekkis plaan liituda Hawaii Expressi hommiku veeremisega aga esimesel korral õnnestus hiljaks jääda ja sõitjate otsimine Prita poolt ei andnud tulemit - oldi mindud hoopis Tabasalu ja Muraste poole.
Sama päeva õhtul korraldas Tervisesport väike teoreetilise ja praktilise koolituse Pirita temposõidu rajal. No räägiti jah mingeid tähtsaid asju aga egas väga palju meelde jäänud. Võibolla teekski sellise koolituse / tutvustuse paremaks see kui kas sõidetaks esitaks koos rada läbi, räägitaks pärast seda ja siis sõidetaks uuesti. Või siis mindaks koos rajale, sõidetaks natukene ja olulisematel kohtadel jäädaks seisma, räägitaks põhilised detailid üle ja siis liigutaks edasi.
Neljapäeval oli uus võimalus minna hommikul veerema, seda korda TriSmile klubi poolt korraldatud veeremine. Läksin tsipa varem kodust ära ja sel korral sain ka punti :). Kokku veeresime umbes 60 km.
Nädala lõpetasin aga jooksudega. Laupäeval tegin natukene üle 2 tunnise jooksu, mille raames sai pool tunnikest lipatud Pärnus Niidupargi metsas. Üllatavalt kerge oli seal joosta, kuigi eelmisest aastast on meeles, et raske ja vastik jne.
Pühapäeval tegin natukene üle 9 km-i, millest esimene osa oli soojendus / kerge sörk. Teine osa ehk koju tagasi oli vaba tempoga kulgemine. Eesmärk oli mõnusalt hooga joosta, ilma suuri plaane omamata. Kindlasti aitas selle jooksu juures kaasa see, et iga sammu järel oli täpne ülevaade, kus ma olen ja kui kohe ma kohal olen - see tegi jooksmise lihtsamaks.
Sel nädalal sai siis kolmapäeval Filter Temposõidu karikasarja etapil osaletud. Neljapäeval läksin jälle TriSmilega hommiku veeremisele ja reedel võtsin suuna Jänedale. Sparta suusagrupp korraldas seal laagri ja neil tekkis väga hea mõte - minna Tallinnast Jänedale ratastega.
Egas kõik laagris osalejad ratastega tulnud aga tükki 9 meid oli. Täitsa mõnus veeremine. Lõpu poole läks tsipa paugutamiseks ka aga muidu hea rahulik.
Reede õhtul käisin ja tegin veel väikse jooksu ka. Panin tossud jalga ja asusin mööda suusarada Valgehobusemäe keskuse poole minekule. Eesmärk oli joosta erineva tempoga, erinevatel pinnastel ja reljeefil. Kõik õnnestus kenasti, kuna joostud sai nii asfaldil, kruusal, pehmel metsa teel kui ka heinas. Hommikune ratas oli veel selgelt jalgades tunda ja taevast sadama hakanud vihm kipus vaimu kallale aga kümme minutit üle tunni sai kokku maha lipatud. Head meelt tegi ootamatult kerge minek asfaldil ja sellejuures ka hea tempo. Pehme metsaalune sõi jalgade energiat ja jõudu kohe mõnuga aga seda trenni ma sinna tegema läksingi.
Laupäeval sai suusagrupiga koos Valgehobusemäe suusaradadel suusaimmikat tehtud ja lõppu veel 5 km-i jooksu. Pidi olema küll taastav jooks aga lõpp läks ikka paugutamiseks ära :). Samas mulle sobis. Tundsin kuidas nädalalõpuks võetud eesmärk ennast tühjaks tõmmata on õnnestunud.
Sellega ongi viimase kahe nädala treeningud üles loetletud.
Nüüd ma siis puhkan, homme teen vast kergelt erinevaid jooksu harjutusi ja võibolla mõned lühikesed kiirendused. Kolmapäeval äkki peaks ka midagi tegema või kui mitte siis neljapäeval küll - jälle jooksu harjutused ja lühikesed kiirendused.
Laupäeval kavas selle aasta esimene jooksumaraton - 42 km-i ikka. Suuri plaane pole, peale selle, et sooviks joosta kiiremini kui aasta eest (4:45 oli aeg siis) ja võiks seda korda hüpata kohe alguses mingisse punti. Ahjaa 100 hulka võiks ka tulla - hetke seisuga osalejaid alla 100, seega selle eesmärgiga peaks hakkama saama :).
Kui maraton tehtud tuleb puhata, kuna umbes-täpselt kaks nädalat hiljem lähen jälle maratoni jooksma - Rõuge maraton.
Igatahes tundub, et Pärnus on ees ootamas sarnane ilm aasta tagusele ajale - päike, soe jne - Rõuges võib samuti sarnaseid olusid oodata.
Ahjaa, pärast Rõuget siis asun juba tõsisemalt ettevalmistuma Tartu Rattamaratoniks. Lihtne ja pealiskaudne arvutus näitas, et TRM'l tuleks saavutada koht 200 hulgas, siis peaks neliküritusel top 100 tagatud olema. Mis see umbes 1300 kohta parandust võrreldes stardiga ära ei ole :).
Nimelt tekkis plaan liituda Hawaii Expressi hommiku veeremisega aga esimesel korral õnnestus hiljaks jääda ja sõitjate otsimine Prita poolt ei andnud tulemit - oldi mindud hoopis Tabasalu ja Muraste poole.
Sama päeva õhtul korraldas Tervisesport väike teoreetilise ja praktilise koolituse Pirita temposõidu rajal. No räägiti jah mingeid tähtsaid asju aga egas väga palju meelde jäänud. Võibolla teekski sellise koolituse / tutvustuse paremaks see kui kas sõidetaks esitaks koos rada läbi, räägitaks pärast seda ja siis sõidetaks uuesti. Või siis mindaks koos rajale, sõidetaks natukene ja olulisematel kohtadel jäädaks seisma, räägitaks põhilised detailid üle ja siis liigutaks edasi.
Neljapäeval oli uus võimalus minna hommikul veerema, seda korda TriSmile klubi poolt korraldatud veeremine. Läksin tsipa varem kodust ära ja sel korral sain ka punti :). Kokku veeresime umbes 60 km.
Nädala lõpetasin aga jooksudega. Laupäeval tegin natukene üle 2 tunnise jooksu, mille raames sai pool tunnikest lipatud Pärnus Niidupargi metsas. Üllatavalt kerge oli seal joosta, kuigi eelmisest aastast on meeles, et raske ja vastik jne.
Pühapäeval tegin natukene üle 9 km-i, millest esimene osa oli soojendus / kerge sörk. Teine osa ehk koju tagasi oli vaba tempoga kulgemine. Eesmärk oli mõnusalt hooga joosta, ilma suuri plaane omamata. Kindlasti aitas selle jooksu juures kaasa see, et iga sammu järel oli täpne ülevaade, kus ma olen ja kui kohe ma kohal olen - see tegi jooksmise lihtsamaks.
Sel nädalal sai siis kolmapäeval Filter Temposõidu karikasarja etapil osaletud. Neljapäeval läksin jälle TriSmilega hommiku veeremisele ja reedel võtsin suuna Jänedale. Sparta suusagrupp korraldas seal laagri ja neil tekkis väga hea mõte - minna Tallinnast Jänedale ratastega.
Egas kõik laagris osalejad ratastega tulnud aga tükki 9 meid oli. Täitsa mõnus veeremine. Lõpu poole läks tsipa paugutamiseks ka aga muidu hea rahulik.
Reede õhtul käisin ja tegin veel väikse jooksu ka. Panin tossud jalga ja asusin mööda suusarada Valgehobusemäe keskuse poole minekule. Eesmärk oli joosta erineva tempoga, erinevatel pinnastel ja reljeefil. Kõik õnnestus kenasti, kuna joostud sai nii asfaldil, kruusal, pehmel metsa teel kui ka heinas. Hommikune ratas oli veel selgelt jalgades tunda ja taevast sadama hakanud vihm kipus vaimu kallale aga kümme minutit üle tunni sai kokku maha lipatud. Head meelt tegi ootamatult kerge minek asfaldil ja sellejuures ka hea tempo. Pehme metsaalune sõi jalgade energiat ja jõudu kohe mõnuga aga seda trenni ma sinna tegema läksingi.
Laupäeval sai suusagrupiga koos Valgehobusemäe suusaradadel suusaimmikat tehtud ja lõppu veel 5 km-i jooksu. Pidi olema küll taastav jooks aga lõpp läks ikka paugutamiseks ära :). Samas mulle sobis. Tundsin kuidas nädalalõpuks võetud eesmärk ennast tühjaks tõmmata on õnnestunud.
Sellega ongi viimase kahe nädala treeningud üles loetletud.
Nüüd ma siis puhkan, homme teen vast kergelt erinevaid jooksu harjutusi ja võibolla mõned lühikesed kiirendused. Kolmapäeval äkki peaks ka midagi tegema või kui mitte siis neljapäeval küll - jälle jooksu harjutused ja lühikesed kiirendused.
Laupäeval kavas selle aasta esimene jooksumaraton - 42 km-i ikka. Suuri plaane pole, peale selle, et sooviks joosta kiiremini kui aasta eest (4:45 oli aeg siis) ja võiks seda korda hüpata kohe alguses mingisse punti. Ahjaa 100 hulka võiks ka tulla - hetke seisuga osalejaid alla 100, seega selle eesmärgiga peaks hakkama saama :).
Kui maraton tehtud tuleb puhata, kuna umbes-täpselt kaks nädalat hiljem lähen jälle maratoni jooksma - Rõuge maraton.
Igatahes tundub, et Pärnus on ees ootamas sarnane ilm aasta tagusele ajale - päike, soe jne - Rõuges võib samuti sarnaseid olusid oodata.
Ahjaa, pärast Rõuget siis asun juba tõsisemalt ettevalmistuma Tartu Rattamaratoniks. Lihtne ja pealiskaudne arvutus näitas, et TRM'l tuleks saavutada koht 200 hulgas, siis peaks neliküritusel top 100 tagatud olema. Mis see umbes 1300 kohta parandust võrreldes stardiga ära ei ole :).
pühapäev, 16. juuni 2013
Filter Temposõidu Karikasari 2013 - Pirita etapp
Möödunud nädalasse jäi järjekordne Temposõidu karikasarja etapp. Seda korda Pirital. Distantsi pikkus umbes 10 km-i, rada minu hinnangul päris lihtne - vaid kaks korralikumat tõusu, mille puhul teine tõus on vaid 1,5 km-i enne lõppu ja sellele tõusule saab eelnevalt laskumiselt päris hea hooga peale lennata. Ehk siis täitsa mõnus rada.
Muidugi ei tähenda see seda, et sõit oleks lust ja lillepidu.
Start oli Pirita Velodroomi kõrvalt, liiguti mööda Rummu teed kuni Lükati teeni. Pööre vasakule, väiksest laskumisest alla - selline parajalt salakaval laskumine, mis tahab täis hooga võtmiseks natukene rohkem harjutamist / kindlust. Ehk siis enne Lükati sillale minekut olin sunnitud natukene ikka piduritega mängima aga ei midagi olulist, kuigi õige olnuks täie hooga peale lennata - see kurv pole nii hull kui algselt tundub.
Seejärel tuligi sõita mööda Lükati teed, kus kohe oli ka esimene korralik tõus. Üritasin küll natukene tagasi hoida aga no kogemust pole veel, et oskaks nii hästi oma jõudu jagada. Tõusust ülesse saades olid ikka jalad päris mõnusalt paksud aga otsustasin mitte kergelt kerida vaid just juurde vajutada ja kuna järgnevalt oligi rada selline ühtlaselt üles-alla loksuv, siis tegelikult sai päris kähku jalad jälle alla tagasi.
Kloostrimetsa teel jätkus sama kerget üles-alla aga lisandus ka väike vastu tuul. Pea õlgade vahele ja surusin edasi. Sõit viis peaaegu Pirita teeni välja, noh enne tuli tagasi pöörata.
Tagasipööre on ka selgelt asi, mida peaks temposõidu jaoks lausa harjutama. Ei tea kuidas ässad seda teevad aga kusagilt sai just loetud (Äkki oli Postimehe vahel olnud Maratoni lehest), et suure hooga nö viimase piirini, siis räige pidurdus, pööre ja tagasi. Noh hetkel ma nii kohe kindlasti ei tee.
Tagasisõit oli ses mõttes lihtsam, et tuul ju toetas. Kuigi ma pöördes aega kinni ei löönd, siis mulle tundus, et tagasi oli oluliselt kiirem - see tunne tugineb siis kiiruse jälgimisest.
Tagasisõites oligi raskeim osa Lükati teel sillale eelnev tõus (Ambrose vist), millele järgnes aga kohe hea kiire laskumine. Puhkamise asemele, käiasin aga hoogsalt käike alla ja andsin kõvasti hoogu juurde. Tänu sellele heale hoole õnnestus kohe silla järgselt esimene tõusunukike väga kiirelt ära võtta. Siis natukene lauget ja kohe uus järsem tõusuke järgi. Kuna sealt maalt oli lõpuni umbes 1,5 km-i, siis tagasi polnud enam midagi hoida - täie hooga üles, kurv paremale (Rummu teele) ja siis täiega lõpuni.
Soov oli saada siis keskmist üle 35 km/h (mis sellel rajal polnud samas midagi erilist nagu pärast selgus) ja samuti oli soov saada aega alla 17 minuti - see tähendanuks siis aega 35,3 km/h. Mingi hetk tundus, et 17 minutit ei saa kuidagi kätte (pöördel oli aeg vist üle 9 minuti või midagi sellist). Aga kui Rummu teelt sai viimast ponnistust tehtud, siis tundus juba, et saan 17 minutit alistatud. Kahjuks oli Kose tee ristis üks auto just raja reguleerijaga suhtlemas ja viimane ei vaadanud ka seljataha, mis tingis selle, et pidin, et tegema tiiru ümber autot. Lisaks siis väike ettevaatlikus, kuna puudus teadmine, kas auto hakkab kohe sõitma ja kas vaatab peeglitesse või mitte. Kisasin küll aga kuna tuul oli jälle vastu, siis see heli ei jõudnud kuidagi õigete inimesteni.
Lõpuks üle joone ja aeg 17:05.98, keskmine kiirus 35,08 km/h. Kaotust esimesele 3:55.31, koht 227.
Kokkuvõtteks - kuna rada oli lühike ja seega näidati päris häid keskmisi kiirusi, siis koht polnd kõikse parem, samas seda korda sai edestatud 70 osavõtjat, seega pole ka kõikse hullem.
Soovitud aeg jäi pisiasjadesse - natukene siit ja natukene sealt - võibolla isegi finishis sai hoog tsipa liiga vara alla lastud, igatahes enda kell näitas umbes 2-3 sekundit paremat aega.
Igatahes ma jäin rahule. Sai korralikult veremaitse ikka suhu ja pärast sõitu oli olemine mõnusalt kreisi :). Täpselt see, mida temposõit endast kujutab.
Kahjuks nüüd järgmisel sõidul ei saa osaleda ja karta on ka, et teistkordselt ei õnnestu Viimsit sõita aga Piritale võiks ikka teistkordselt veel peale minna ja siis võiks 36 km/h keskmist näidata. Aga eks palju sõltub ka ilmast ja kes krt teab millest veel :).
Muidugi ei tähenda see seda, et sõit oleks lust ja lillepidu.
Start oli Pirita Velodroomi kõrvalt, liiguti mööda Rummu teed kuni Lükati teeni. Pööre vasakule, väiksest laskumisest alla - selline parajalt salakaval laskumine, mis tahab täis hooga võtmiseks natukene rohkem harjutamist / kindlust. Ehk siis enne Lükati sillale minekut olin sunnitud natukene ikka piduritega mängima aga ei midagi olulist, kuigi õige olnuks täie hooga peale lennata - see kurv pole nii hull kui algselt tundub.
Seejärel tuligi sõita mööda Lükati teed, kus kohe oli ka esimene korralik tõus. Üritasin küll natukene tagasi hoida aga no kogemust pole veel, et oskaks nii hästi oma jõudu jagada. Tõusust ülesse saades olid ikka jalad päris mõnusalt paksud aga otsustasin mitte kergelt kerida vaid just juurde vajutada ja kuna järgnevalt oligi rada selline ühtlaselt üles-alla loksuv, siis tegelikult sai päris kähku jalad jälle alla tagasi.
Kloostrimetsa teel jätkus sama kerget üles-alla aga lisandus ka väike vastu tuul. Pea õlgade vahele ja surusin edasi. Sõit viis peaaegu Pirita teeni välja, noh enne tuli tagasi pöörata.
Tagasipööre on ka selgelt asi, mida peaks temposõidu jaoks lausa harjutama. Ei tea kuidas ässad seda teevad aga kusagilt sai just loetud (Äkki oli Postimehe vahel olnud Maratoni lehest), et suure hooga nö viimase piirini, siis räige pidurdus, pööre ja tagasi. Noh hetkel ma nii kohe kindlasti ei tee.
Tagasisõit oli ses mõttes lihtsam, et tuul ju toetas. Kuigi ma pöördes aega kinni ei löönd, siis mulle tundus, et tagasi oli oluliselt kiirem - see tunne tugineb siis kiiruse jälgimisest.
Tagasisõites oligi raskeim osa Lükati teel sillale eelnev tõus (Ambrose vist), millele järgnes aga kohe hea kiire laskumine. Puhkamise asemele, käiasin aga hoogsalt käike alla ja andsin kõvasti hoogu juurde. Tänu sellele heale hoole õnnestus kohe silla järgselt esimene tõusunukike väga kiirelt ära võtta. Siis natukene lauget ja kohe uus järsem tõusuke järgi. Kuna sealt maalt oli lõpuni umbes 1,5 km-i, siis tagasi polnud enam midagi hoida - täie hooga üles, kurv paremale (Rummu teele) ja siis täiega lõpuni.
Soov oli saada siis keskmist üle 35 km/h (mis sellel rajal polnud samas midagi erilist nagu pärast selgus) ja samuti oli soov saada aega alla 17 minuti - see tähendanuks siis aega 35,3 km/h. Mingi hetk tundus, et 17 minutit ei saa kuidagi kätte (pöördel oli aeg vist üle 9 minuti või midagi sellist). Aga kui Rummu teelt sai viimast ponnistust tehtud, siis tundus juba, et saan 17 minutit alistatud. Kahjuks oli Kose tee ristis üks auto just raja reguleerijaga suhtlemas ja viimane ei vaadanud ka seljataha, mis tingis selle, et pidin, et tegema tiiru ümber autot. Lisaks siis väike ettevaatlikus, kuna puudus teadmine, kas auto hakkab kohe sõitma ja kas vaatab peeglitesse või mitte. Kisasin küll aga kuna tuul oli jälle vastu, siis see heli ei jõudnud kuidagi õigete inimesteni.
Lõpuks üle joone ja aeg 17:05.98, keskmine kiirus 35,08 km/h. Kaotust esimesele 3:55.31, koht 227.
Kokkuvõtteks - kuna rada oli lühike ja seega näidati päris häid keskmisi kiirusi, siis koht polnd kõikse parem, samas seda korda sai edestatud 70 osavõtjat, seega pole ka kõikse hullem.
Soovitud aeg jäi pisiasjadesse - natukene siit ja natukene sealt - võibolla isegi finishis sai hoog tsipa liiga vara alla lastud, igatahes enda kell näitas umbes 2-3 sekundit paremat aega.
Igatahes ma jäin rahule. Sai korralikult veremaitse ikka suhu ja pärast sõitu oli olemine mõnusalt kreisi :). Täpselt see, mida temposõit endast kujutab.
Kahjuks nüüd järgmisel sõidul ei saa osaleda ja karta on ka, et teistkordselt ei õnnestu Viimsit sõita aga Piritale võiks ikka teistkordselt veel peale minna ja siis võiks 36 km/h keskmist näidata. Aga eks palju sõltub ka ilmast ja kes krt teab millest veel :).
teisipäev, 4. juuni 2013
Filter Temposõidu Karikasari 2013 - Viimsi etapp
Üks väike võlg on jäänud eelnevast perioodist.
Nimelt osalesin 29ndal Mail Viimsis temposõidu karikasarja etapil. Esmakordne kogemus minu jaoks - kuigi sõidan enamuse ajast üksi, siis see pingutus oli ikkagi kuidagi eriline / teine.
Ilm ei teinud ka toda esimest kogemust just lihtsaks - puhus tugev tuul, mis võistluse esimesel osal oli vastu.
Rada oli samuti väljakutsuv - nimelt tuli sõita üles Lubja mäe tõusust, lisaks veel kokku kolm 180 kraadist tagasipööret ja paar aeglast kurvi. Ehk siis kohti, kus tuleb hoog maha pidurdada ja siis uuesti kiirendama hakata oli küll ja küll.
Distantsi pikkuseks oli 17 km-i ja võitja läbis maa 23 minuti 27 sekundiga. Edestas teiseks tulnut enam kui 15 sekundiga. Kuigi ma sellest teemast väga midagi ei jaga siis ma kaldun arvama, et sellise distantsi puhul on see päris suur vahe. Võitja keskmine kiirus oli 43.46 km/h.
Endal õnnestus 247 osavõtja hulgas saada 208 koht. Aega läks 32 minutit ja 52 sajandikku (32.00.52). Kaotust esimesele enam kui 8 ja pool minutit. Keskmine kiirus 31.86 km/h.
Koht oli umbes selline nagu arvasin olevat / tulevat. Aeg tsipa kehvem - oleks soovinud ikkagi 30 minutiga asja ära teha. Aga noh eks alguses hoidsin tsipa tagasi või siis üritasin hoida väikest varu. Tagantjärgi võib öelda, et sellisel võistlusel pole midagi tagasi hoida. Tuleb kütta-kütta-kütta. Distants on niivõrd lühike, et lõpuga enam ei võta midagi tagasi.
Igatahes hakkas mulle see võistlusformaat täitsa meeldima ja järgmisel kolmapäeval (12.06) on Pirital järjekordne etapp. Kui midagi ette ei tule siis kindlasti lähen kohale. Sellel korda ju distants vaid 10 km-i :).
Hetkel ongi mõte, et nendel tempo sõitudel võiks / peaks kindlasti osalema ja keskmise kiiruse võiks saada stabiilselt üle 35 km/h, siis oleks hea juba küll.
Ahjaa kõrvale põikena ka seda, et silme eest võttis kirjuks nähes, mis tehnikaga rahvas kohal oli ja sõitis. Uskumatu. Õnneks oli sõitjaid ka tavaliste MTB'ga, kes vähegi pilti tasakaalustasid :)
PS! Homme õhtul korraldab klubi Tervisesport Pirital treeningu eraldistardi individuaalsõidu osas. Võibolla saab juba sealt mõne hea mõtte / idee, kuidas nädal hiljem head keskmist kiirust näidata :)
Nimelt osalesin 29ndal Mail Viimsis temposõidu karikasarja etapil. Esmakordne kogemus minu jaoks - kuigi sõidan enamuse ajast üksi, siis see pingutus oli ikkagi kuidagi eriline / teine.
Ilm ei teinud ka toda esimest kogemust just lihtsaks - puhus tugev tuul, mis võistluse esimesel osal oli vastu.
Rada oli samuti väljakutsuv - nimelt tuli sõita üles Lubja mäe tõusust, lisaks veel kokku kolm 180 kraadist tagasipööret ja paar aeglast kurvi. Ehk siis kohti, kus tuleb hoog maha pidurdada ja siis uuesti kiirendama hakata oli küll ja küll.
Distantsi pikkuseks oli 17 km-i ja võitja läbis maa 23 minuti 27 sekundiga. Edestas teiseks tulnut enam kui 15 sekundiga. Kuigi ma sellest teemast väga midagi ei jaga siis ma kaldun arvama, et sellise distantsi puhul on see päris suur vahe. Võitja keskmine kiirus oli 43.46 km/h.
Endal õnnestus 247 osavõtja hulgas saada 208 koht. Aega läks 32 minutit ja 52 sajandikku (32.00.52). Kaotust esimesele enam kui 8 ja pool minutit. Keskmine kiirus 31.86 km/h.
Koht oli umbes selline nagu arvasin olevat / tulevat. Aeg tsipa kehvem - oleks soovinud ikkagi 30 minutiga asja ära teha. Aga noh eks alguses hoidsin tsipa tagasi või siis üritasin hoida väikest varu. Tagantjärgi võib öelda, et sellisel võistlusel pole midagi tagasi hoida. Tuleb kütta-kütta-kütta. Distants on niivõrd lühike, et lõpuga enam ei võta midagi tagasi.
Igatahes hakkas mulle see võistlusformaat täitsa meeldima ja järgmisel kolmapäeval (12.06) on Pirital järjekordne etapp. Kui midagi ette ei tule siis kindlasti lähen kohale. Sellel korda ju distants vaid 10 km-i :).
Hetkel ongi mõte, et nendel tempo sõitudel võiks / peaks kindlasti osalema ja keskmise kiiruse võiks saada stabiilselt üle 35 km/h, siis oleks hea juba küll.
Ahjaa kõrvale põikena ka seda, et silme eest võttis kirjuks nähes, mis tehnikaga rahvas kohal oli ja sõitis. Uskumatu. Õnneks oli sõitjaid ka tavaliste MTB'ga, kes vähegi pilti tasakaalustasid :)
PS! Homme õhtul korraldab klubi Tervisesport Pirital treeningu eraldistardi individuaalsõidu osas. Võibolla saab juba sealt mõne hea mõtte / idee, kuidas nädal hiljem head keskmist kiirust näidata :)
esmaspäev, 3. juuni 2013
Tartu Rattaralli
Olemasoleva vormi / võimete ülehindamine ja 53 km-i krampides. Selliselt võiks lühidalt võtta kokku sellekordse rattaralli.
Aga mis siis juhtus? :)
Laupäeval käisin lastega lastevõistlustel ja kuigi ei sõitnud oli tunda päris korraliku soojust / kuumust. Igaks petteks ostsin ühe uue / lisa joogipudeli, et saaks võimalikult palju vedelikku ise kaasa võtta. TP'des küll pakutakse juua ja ka pudelis aga kui ikka pundiga koos TP'sse sattuda, siis läheb asi tsipa kriitiliseks.
Kuna stardi positsioon oli grupist 1000 - 1500, siis tuli jälle kohe alguses rahmeldama hakata, et saaks ette poole, mõnda hästi liikuvasse gruppi. Eks sinna algusesse läheb kindlasti ühtteist jõudu aga kunagi ju ei tea, kas tagant tuleb mõni hea grupp või ei tule. Samas alati on tulnud neid ronge sealt mööda ikka - no ei õpi-ei õpi :)
Lõunakeskuse ring läbitud, tänu teetöödele väiksed kurvid ka ja jälle Võru mnt peal olles märkasin, et minu ees on vahe sisse lastud ja päris suur grupp läheb ees. Hakkasin siis üritama järgi kütta aga vastutuult see väga lihtne polnud. Mingi hetk tuli tagant võimsam rong ja haakisin ennast punti ja panime edasi. Samas kui gruppi jõudsime jäin ise mõnulema sinna, samal hetkel osa seltskonnast punnitas kohe edasi ja sellega rebiti jälle grupp katki jne. Ehk siis pidevalt käis otsimine, kuhu jääda ja pidevalt tundus, et vot seal ees olev seltskond on see, kuhu peaks punnitama jne.
Mõnda punti sai ka sisse sõidetud aga üldiselt olid need kiirendused lihtsalt enda raiskamine. Aga noh eks vähe ole seda grupisõidu kogemust ka ja eks tuleb kõik need algaja vead ära teha enne kui sõidud hästi välja tulema hakkavad.
Pärast esimest TP'd õnnestus saada päris korraliku seltskonda, kuigi ka see lagunes tihti ja siis tuli uut seltskonda otsida. Kusagil enne teist TP'd sai juba korralik seltskond kokku ja sõit toimis kenasti. Pärast teist TP'd tuli alguses küll ise liikuma hakata aga üks naisterahvas sõitis mööda, haarasin sappa, siis mingi hetk läksin ise vedama ja saime ees olevasse punti. Rahvast tuli juurde ja peagi jõudsime ka ise mingile seltskonnale järgi ja nii sai teel Kanepist Otepäele mõnusa tempoga liigutud ja elu tundus ilus.
Kuna teadsin, et pärast Otepäe TP'd tulevad rullirajal kenad tõusud ja Pühajärvest mööda liigeldes tuleb tõusta Otepäele tagasi, siis laksasin igaks petteks ühe magneesiumi ka ära. Igatahes olin ma nendeks tõusudeks valmis ja plaan oli seal ikka mõnuga lasta. Kui kogu see plaan sai hävitatud Otepäele saabudes tõusul.
Juba varem olin tundnud, et vasak kann ja jalg hakkavad tuimaks jääma aga no kuna sõidetud oli 2 tundi ja enamgi, siis panin selle kõik tolle süüks. Kas sellest tingitud või mitte aga tagumik jäi just vasaku jala poolt järjest kangemaks ja ka varbad hakkasid vähe ära surema ning tulemuseks olid krambid ja seda siis enne Otepäe TP'sse jõudmist.
Otsustasin koheselt, et las see punt siis olla ja kerisin vaikselt tõusust üles. Kuna teadsin, et kohe tuleb TP, võtsin asja kergelt. Jõin seal kõvasti vett, lasin mõlemad kingad järgi ja tagasi sõitma asudes tundus, et oh saigi asjaga ühele poole. Samas läksin siiski järgmised tõusud oluliselt rahulikumalt kui alguses planeeritud. Kerged krambid pidevalt kummitasid aga suutsin neist üle olla.
Edasine oligi üks suur kannatus. Mingi hetk laksasin sisse ka teise magneesiumi aga ei midagit. Natukene sai lasta teiste tuules mõistliku kiirusega aga umbes Pangodi kandis tundsin, et kõik. Gruppi enam polnud, kellega koos laksata. Jalad krampis - eelkõige siis vasak jalg ja nii ma vaikselt lõpuni siis kulgesin. Mingi hetk krampid natukene taandusid aga päris ära ei läinud ja eks nii pea kui tundsin, et seis on parem vajutasin ju kohe juurde :) ja siis olid krambid jälle tagasi.
Viimane piisk oli umbes 1,5 km-i enne lõppu kui äkki lõi mõlemad jalad krampi. Tõmbasin kõrvale, lükkasin hammasratta eest väikse peale ja kerisin vaikselt lõpuni. Nii ma siis üle joone jõudsin. Soovitud 4 tundi jäi alistamata. Lõplik aeg 4:24:25, koht 1215.
Kusjuures vaatamata kõigele oli see mu parim koht üldse pikal sõidul :)
Egas ma neid numbreid mäleta aga arvan, et too seltskond, kelle sabast Otepäele tõustes maha jäin sõitis kusagil 3:50 aega. Ehk siis tegemist oli sellise pundiga, mis oleks soovitud aja toonud.
Eks ma muidugi olin pärast sõitu pettunud aga rahulikult asjade üle mõeldes, siis tuleb tunnistada, et sai päris hea tulemus tehtud. Järelikult mingit põhja ikka on. See pea poolteist nädalane paus mõjus selles mõttes laastavalt, et tunne oli nagu teeks kevadel esimesi sõite - tagumik jääb kangeks, kerge ärevus sees jne-jne.
Selgelt tundsin kõige enam puudust just eelnevast grupisõidust. Ehk siis kaks planeeritud sõitu - Püha Loomaia rattaralli ja Jõgeva rattaralli oleks olnud nagu rusikas silmaauku aga mõlemast tuli jääda tervislikel põhjustel eemale.
Kuigi keskmine kiirus polnud midagi erilist, siis kiirus kukkus paljuski tänu lõpus kergemalt sõitmisele ehk siis ma olin oma kiirusliku vastupidavuse osas isegi üllatunud. Jalas oli teatavat teravust ja kannatas mägesid täitsa raske rauaga võtta jne aga jah täpselt selline tunne jäi, et sadul vajutas istmiku närvid ja veresooned kinni, see tekitas jalga nõrkuse ja edasi juba krambid ja nii ta läks.
Võibolla olid ka kingad tsipa tugevalt alguses kinni - jalad paisusid kuumas niivõrd palju. No kes teab. Mis olnud, see olnud.
Nüüd ootan nelikürituse koondtabeli ära ja siis saab teada, kas planeeritud koht 100 hulgas on veel võimalik / reaalne või mitte.
Numbrite friik nagu ma olen, siis kui vähegi võimalik on, kavatsen välja arvutada võimaliku koha / aja Tartu Rattamaratonil, mõistmaks, kui mission impossible see üritus hetke seisuga on :)
Ahjaa, pulsi numbreid ei saa kahjuks jagada kuna mingil põhjusel peksis süsteem segast. Sõites endamisi naersin, et ju seier on teisel ringil juba :)
Järgmiseks tuleb selline rahulikum periood.
Järgneva kuu jooksul on kavas kaks maratoni joosta (Pärnu ja Rõuge). Arvatavasti lähen järgmine nädal ka Temposõidu võistlusele Pirital (see siis rattaga :)).
Kui jätta kõrvale juuli alguses olev Rõuge maraton, siis nagu muid võistlusi juulisse polegi planeeritud. Küll on väike mõte peas, et teeks ühe väikse velotuuri: Pärnu-Tallinn-Tartu-Pärnu.
Kolme päevaga 130 + 190 + 180 = 500 km-i (umbes). Eks näis, kas mõttest asja ka saab. Väga ju ebameeldiva ilmaga vurada ei soovi. Pigem mõnuga võtaks asja. Seega tuleb välja mõelda see aeg, kuhu need kolm päeva mahutada ja seejärel juba ilmaennustust jälgida jne. Aa mõte ise mulle meeldib :)
Aga mis siis juhtus? :)
Laupäeval käisin lastega lastevõistlustel ja kuigi ei sõitnud oli tunda päris korraliku soojust / kuumust. Igaks petteks ostsin ühe uue / lisa joogipudeli, et saaks võimalikult palju vedelikku ise kaasa võtta. TP'des küll pakutakse juua ja ka pudelis aga kui ikka pundiga koos TP'sse sattuda, siis läheb asi tsipa kriitiliseks.
Kuna stardi positsioon oli grupist 1000 - 1500, siis tuli jälle kohe alguses rahmeldama hakata, et saaks ette poole, mõnda hästi liikuvasse gruppi. Eks sinna algusesse läheb kindlasti ühtteist jõudu aga kunagi ju ei tea, kas tagant tuleb mõni hea grupp või ei tule. Samas alati on tulnud neid ronge sealt mööda ikka - no ei õpi-ei õpi :)
Lõunakeskuse ring läbitud, tänu teetöödele väiksed kurvid ka ja jälle Võru mnt peal olles märkasin, et minu ees on vahe sisse lastud ja päris suur grupp läheb ees. Hakkasin siis üritama järgi kütta aga vastutuult see väga lihtne polnud. Mingi hetk tuli tagant võimsam rong ja haakisin ennast punti ja panime edasi. Samas kui gruppi jõudsime jäin ise mõnulema sinna, samal hetkel osa seltskonnast punnitas kohe edasi ja sellega rebiti jälle grupp katki jne. Ehk siis pidevalt käis otsimine, kuhu jääda ja pidevalt tundus, et vot seal ees olev seltskond on see, kuhu peaks punnitama jne.
Mõnda punti sai ka sisse sõidetud aga üldiselt olid need kiirendused lihtsalt enda raiskamine. Aga noh eks vähe ole seda grupisõidu kogemust ka ja eks tuleb kõik need algaja vead ära teha enne kui sõidud hästi välja tulema hakkavad.
Pärast esimest TP'd õnnestus saada päris korraliku seltskonda, kuigi ka see lagunes tihti ja siis tuli uut seltskonda otsida. Kusagil enne teist TP'd sai juba korralik seltskond kokku ja sõit toimis kenasti. Pärast teist TP'd tuli alguses küll ise liikuma hakata aga üks naisterahvas sõitis mööda, haarasin sappa, siis mingi hetk läksin ise vedama ja saime ees olevasse punti. Rahvast tuli juurde ja peagi jõudsime ka ise mingile seltskonnale järgi ja nii sai teel Kanepist Otepäele mõnusa tempoga liigutud ja elu tundus ilus.
Kuna teadsin, et pärast Otepäe TP'd tulevad rullirajal kenad tõusud ja Pühajärvest mööda liigeldes tuleb tõusta Otepäele tagasi, siis laksasin igaks petteks ühe magneesiumi ka ära. Igatahes olin ma nendeks tõusudeks valmis ja plaan oli seal ikka mõnuga lasta. Kui kogu see plaan sai hävitatud Otepäele saabudes tõusul.
Juba varem olin tundnud, et vasak kann ja jalg hakkavad tuimaks jääma aga no kuna sõidetud oli 2 tundi ja enamgi, siis panin selle kõik tolle süüks. Kas sellest tingitud või mitte aga tagumik jäi just vasaku jala poolt järjest kangemaks ja ka varbad hakkasid vähe ära surema ning tulemuseks olid krambid ja seda siis enne Otepäe TP'sse jõudmist.
Otsustasin koheselt, et las see punt siis olla ja kerisin vaikselt tõusust üles. Kuna teadsin, et kohe tuleb TP, võtsin asja kergelt. Jõin seal kõvasti vett, lasin mõlemad kingad järgi ja tagasi sõitma asudes tundus, et oh saigi asjaga ühele poole. Samas läksin siiski järgmised tõusud oluliselt rahulikumalt kui alguses planeeritud. Kerged krambid pidevalt kummitasid aga suutsin neist üle olla.
Edasine oligi üks suur kannatus. Mingi hetk laksasin sisse ka teise magneesiumi aga ei midagit. Natukene sai lasta teiste tuules mõistliku kiirusega aga umbes Pangodi kandis tundsin, et kõik. Gruppi enam polnud, kellega koos laksata. Jalad krampis - eelkõige siis vasak jalg ja nii ma vaikselt lõpuni siis kulgesin. Mingi hetk krampid natukene taandusid aga päris ära ei läinud ja eks nii pea kui tundsin, et seis on parem vajutasin ju kohe juurde :) ja siis olid krambid jälle tagasi.
Viimane piisk oli umbes 1,5 km-i enne lõppu kui äkki lõi mõlemad jalad krampi. Tõmbasin kõrvale, lükkasin hammasratta eest väikse peale ja kerisin vaikselt lõpuni. Nii ma siis üle joone jõudsin. Soovitud 4 tundi jäi alistamata. Lõplik aeg 4:24:25, koht 1215.
Kusjuures vaatamata kõigele oli see mu parim koht üldse pikal sõidul :)
Egas ma neid numbreid mäleta aga arvan, et too seltskond, kelle sabast Otepäele tõustes maha jäin sõitis kusagil 3:50 aega. Ehk siis tegemist oli sellise pundiga, mis oleks soovitud aja toonud.
Eks ma muidugi olin pärast sõitu pettunud aga rahulikult asjade üle mõeldes, siis tuleb tunnistada, et sai päris hea tulemus tehtud. Järelikult mingit põhja ikka on. See pea poolteist nädalane paus mõjus selles mõttes laastavalt, et tunne oli nagu teeks kevadel esimesi sõite - tagumik jääb kangeks, kerge ärevus sees jne-jne.
Selgelt tundsin kõige enam puudust just eelnevast grupisõidust. Ehk siis kaks planeeritud sõitu - Püha Loomaia rattaralli ja Jõgeva rattaralli oleks olnud nagu rusikas silmaauku aga mõlemast tuli jääda tervislikel põhjustel eemale.
Kuigi keskmine kiirus polnud midagi erilist, siis kiirus kukkus paljuski tänu lõpus kergemalt sõitmisele ehk siis ma olin oma kiirusliku vastupidavuse osas isegi üllatunud. Jalas oli teatavat teravust ja kannatas mägesid täitsa raske rauaga võtta jne aga jah täpselt selline tunne jäi, et sadul vajutas istmiku närvid ja veresooned kinni, see tekitas jalga nõrkuse ja edasi juba krambid ja nii ta läks.
Võibolla olid ka kingad tsipa tugevalt alguses kinni - jalad paisusid kuumas niivõrd palju. No kes teab. Mis olnud, see olnud.
Nüüd ootan nelikürituse koondtabeli ära ja siis saab teada, kas planeeritud koht 100 hulgas on veel võimalik / reaalne või mitte.
Numbrite friik nagu ma olen, siis kui vähegi võimalik on, kavatsen välja arvutada võimaliku koha / aja Tartu Rattamaratonil, mõistmaks, kui mission impossible see üritus hetke seisuga on :)
Ahjaa, pulsi numbreid ei saa kahjuks jagada kuna mingil põhjusel peksis süsteem segast. Sõites endamisi naersin, et ju seier on teisel ringil juba :)
Järgmiseks tuleb selline rahulikum periood.
Järgneva kuu jooksul on kavas kaks maratoni joosta (Pärnu ja Rõuge). Arvatavasti lähen järgmine nädal ka Temposõidu võistlusele Pirital (see siis rattaga :)).
Kui jätta kõrvale juuli alguses olev Rõuge maraton, siis nagu muid võistlusi juulisse polegi planeeritud. Küll on väike mõte peas, et teeks ühe väikse velotuuri: Pärnu-Tallinn-Tartu-Pärnu.
Kolme päevaga 130 + 190 + 180 = 500 km-i (umbes). Eks näis, kas mõttest asja ka saab. Väga ju ebameeldiva ilmaga vurada ei soovi. Pigem mõnuga võtaks asja. Seega tuleb välja mõelda see aeg, kuhu need kolm päeva mahutada ja seejärel juba ilmaennustust jälgida jne. Aa mõte ise mulle meeldib :)
pühapäev, 26. mai 2013
Nädal 11 ja 12
Kuna eelmisel nädalal suurt midagi ei toimunud siis eraldi postitust ei hakanud selle kohta isegi tegema. Egas tegelikult ka sel nädalal väga midagi toimunud ole aga selgelt rohkem kui nädal varem.
Nädal 11 koosnes siis ainult ühest trennist, mis lõppes ootamatult ja 8 päevase treeningpausiga. Egas siin rohkem midagi rääkida polegi.
Nädal 12 koosnes juba tervelt kolmest trennist, neist esimene küll selline kerge enda kompimine ei midagi erilist. Kuna neljapäeval käsi kannatas aga polnud kindel oma treenituses, ei hakanud ennast algselt planeeritud I Jõgeva Rattarallile kohale vedama.
Arvestades, et sõitjaid oli paarisaja ringis ja oludeks tugev tuul, siis karta on, et oleks enamuse ajast üksi kütnud ja kannatanud. Tase pole ka nii kõva, et see kannatamine tähendaks mingit 33 km/h liiklemist. Selle asemel tegin eile ja täna enda kohta kaks raskemat treeningut.
Mõlemad trennid koosnesid alguses väiksest soojendusest ja siis 10 km-i pressimist, siis 5 min lõõtsutamist ja jälle 10 km-i. Lõike tuli mõlemal päeval kokku 4. Algselt mõtlesin küll täna 5 lõiku teha aga jõudsin planeeritust hiljem rajale ja natukene oli koju tulekuga kiire. Aga see selleks - jaksu ei jagunud, vaimu jaksu just. Andsin alla ja keerasin pärast teist lõiku tagasi. Eks pärast muidugi mõtled, et krt oleks võinud selle ühe veel ära teha aga no oli raske ja jäin nälga tõsiselt ja nii ta läks.
Tegelikult tuleb tunnistada, et jäin mõlemal päeval nälga aga esimesel päeval see ei häirinud või tuli alles pärast neljandat punnitamist. Täna aga läksin juba neljandale punnitamisele näljaga ja keeruline oli.
Esimesel päeval siis mõned minutid üle 2 tunni, teisel mõned alla 2 tunni. Distantsi kokku mõned kilomeetrid üle 110.
Ise rahul, et need paar kiiremat ja raskemat päeva (enda jaoks) ära elasin. Eks palju sai vastu tuult pressitud (mõlemal päeval oli tugev tuul ja enamuse ajast küljekas või siis otse vastu) ja seega kokkuvõttes kiirus polnd teab, mis suurem asi aga loodetavasti oli sellest kõigest siiski kasu.
Õlg pidas kenast vastu, isegi laupäevase lõigu Lagedi kandis, kus asfalt oli maast ära korjatud ja vahe peal tundus, et kohe viskab käed lenksu küljest lahti ja olen ninali, ei tekkinud valu õlga. Igapäeva elu veel õlg takistab aga mitte rattasõitu - sportlase värk vist :).
Järgmine nädal on kavas osaleda kolmapäeval Viimsis Temposõidu võistlusel. Distants on lühike - 10 km-i - aga selle eest raske. Mitu täispööret tagasi, lisaks Tallinna kandi pikim ja raskeim (vist) tõus - Lubja tõus. Eks see sõit tuleb ära teha ja ära kannatada.
Algselt oli plaanis ka homseks üks tunnine sõit, mille sees vähe kiirem lõiguke. Eks näis, kas viitsin ja teen. Sai see plaan ju tehtud ideega, et täna puhkan.
Reedel on samuti plaanis kergem trenn koos mõnede sutsakatega ning siis juba ongi rattaralli. Aga plaan on jälgida eelkõige enesetunnet - pärast seda pausi on soov ju teha kiiresti ja palju, et ikka tasemel olla aga sellega on alati see oht, et võib üle panna.
Nädal 11 koosnes siis ainult ühest trennist, mis lõppes ootamatult ja 8 päevase treeningpausiga. Egas siin rohkem midagi rääkida polegi.
Nädal 12 koosnes juba tervelt kolmest trennist, neist esimene küll selline kerge enda kompimine ei midagi erilist. Kuna neljapäeval käsi kannatas aga polnud kindel oma treenituses, ei hakanud ennast algselt planeeritud I Jõgeva Rattarallile kohale vedama.
Arvestades, et sõitjaid oli paarisaja ringis ja oludeks tugev tuul, siis karta on, et oleks enamuse ajast üksi kütnud ja kannatanud. Tase pole ka nii kõva, et see kannatamine tähendaks mingit 33 km/h liiklemist. Selle asemel tegin eile ja täna enda kohta kaks raskemat treeningut.
Mõlemad trennid koosnesid alguses väiksest soojendusest ja siis 10 km-i pressimist, siis 5 min lõõtsutamist ja jälle 10 km-i. Lõike tuli mõlemal päeval kokku 4. Algselt mõtlesin küll täna 5 lõiku teha aga jõudsin planeeritust hiljem rajale ja natukene oli koju tulekuga kiire. Aga see selleks - jaksu ei jagunud, vaimu jaksu just. Andsin alla ja keerasin pärast teist lõiku tagasi. Eks pärast muidugi mõtled, et krt oleks võinud selle ühe veel ära teha aga no oli raske ja jäin nälga tõsiselt ja nii ta läks.
Tegelikult tuleb tunnistada, et jäin mõlemal päeval nälga aga esimesel päeval see ei häirinud või tuli alles pärast neljandat punnitamist. Täna aga läksin juba neljandale punnitamisele näljaga ja keeruline oli.
Esimesel päeval siis mõned minutid üle 2 tunni, teisel mõned alla 2 tunni. Distantsi kokku mõned kilomeetrid üle 110.
Ise rahul, et need paar kiiremat ja raskemat päeva (enda jaoks) ära elasin. Eks palju sai vastu tuult pressitud (mõlemal päeval oli tugev tuul ja enamuse ajast küljekas või siis otse vastu) ja seega kokkuvõttes kiirus polnd teab, mis suurem asi aga loodetavasti oli sellest kõigest siiski kasu.
Õlg pidas kenast vastu, isegi laupäevase lõigu Lagedi kandis, kus asfalt oli maast ära korjatud ja vahe peal tundus, et kohe viskab käed lenksu küljest lahti ja olen ninali, ei tekkinud valu õlga. Igapäeva elu veel õlg takistab aga mitte rattasõitu - sportlase värk vist :).
Järgmine nädal on kavas osaleda kolmapäeval Viimsis Temposõidu võistlusel. Distants on lühike - 10 km-i - aga selle eest raske. Mitu täispööret tagasi, lisaks Tallinna kandi pikim ja raskeim (vist) tõus - Lubja tõus. Eks see sõit tuleb ära teha ja ära kannatada.
Algselt oli plaanis ka homseks üks tunnine sõit, mille sees vähe kiirem lõiguke. Eks näis, kas viitsin ja teen. Sai see plaan ju tehtud ideega, et täna puhkan.
Reedel on samuti plaanis kergem trenn koos mõnede sutsakatega ning siis juba ongi rattaralli. Aga plaan on jälgida eelkõige enesetunnet - pärast seda pausi on soov ju teha kiiresti ja palju, et ikka tasemel olla aga sellega on alati see oht, et võib üle panna.
neljapäev, 23. mai 2013
Back on track
ehk siis mõned päevad üle nädala oli treeningpausi, mitte just kõikse paremal ajal aga nüüd tagasi nö sadulas.
Laupäeval viisin katkise ratta Veloplussi, valisin sealt sobiva raami välja ja öeldi, et võib juba esmaspäeval järele tulla (lasin siis tõsta nii palju kui võimalik olemas olevalt raamilt uuele. Mõned vidinad tulid küll juurde soetada aga põhilised asjad sai ilusti üle tuua). Aga kuna minu jaoks tekitas küsimusi, kuidas ma selle ratta auto katusele saan või sealt maha, siis otsustasin lükata ratta transporti edasi. Pealegi enne tänast poleks olnud mahti sõitma ikka minna - ei mahti ega ka käsi lubanuks.
Noh ääremärkusena olgu lisatud, et egas vasak käsi veel täitsa korras ole ja korralikult teda liigutada ei saa aga plaan oli täna proovida, kuidas enesetunne ratta peal on.
Algselt võtsin plaani umbes 30 min sõita aga kuna tunne oli hea siis tegin tsipa pikema tiiru. Kokku läks aega 53 min ja läbitud sai natukene üle 23 km-i. Ei midagi erilist aga noh selline normaalne tempoke.
Käest rääkides siis sõidu ajal andis ennast tunda aga ei tekitanud suurt valu. Eks peab siin mõne pikema otsa ka tegema aga hetkel küll ei näe põhjust, miks Rattarallile mitte minna. Olulisem küsimus ongi, et kuidas see paus üldisele vormile mõjus. Mahtu oli küll all aga kiirust pole jõudnud teha ja egas nüüdki enam aega pole. No ja eks see mitte millegi tegemise paus mõjub ka juba tehtud treeningu tulemile. Seega kui aasta eest käisin rattarallil tõbisena siis sel korral tuleb vist minna olematu vormi pealt.
Ahjaa kokkuvõtteks kogu juhtumi osas - koeraga kokkupõrgates toimub võimalike kahjude hüvitame poolte kokkuleppel. Ükski kindlustus ega muu organisatsioon siin ei aita. Kui kaks täiskasvanut omavahel kokkuleppele ei saa, siis tuleb kannatanul kohtusse minna. Endal vedas selles osas.
Samuti soovin tänada neid, kes olid jõu ja nõuga abiks. Tagasisidest nägin, et sellised olukorrad ei jäta õnneks inimesi päris külmaks.
Laupäeval viisin katkise ratta Veloplussi, valisin sealt sobiva raami välja ja öeldi, et võib juba esmaspäeval järele tulla (lasin siis tõsta nii palju kui võimalik olemas olevalt raamilt uuele. Mõned vidinad tulid küll juurde soetada aga põhilised asjad sai ilusti üle tuua). Aga kuna minu jaoks tekitas küsimusi, kuidas ma selle ratta auto katusele saan või sealt maha, siis otsustasin lükata ratta transporti edasi. Pealegi enne tänast poleks olnud mahti sõitma ikka minna - ei mahti ega ka käsi lubanuks.
Noh ääremärkusena olgu lisatud, et egas vasak käsi veel täitsa korras ole ja korralikult teda liigutada ei saa aga plaan oli täna proovida, kuidas enesetunne ratta peal on.
Algselt võtsin plaani umbes 30 min sõita aga kuna tunne oli hea siis tegin tsipa pikema tiiru. Kokku läks aega 53 min ja läbitud sai natukene üle 23 km-i. Ei midagi erilist aga noh selline normaalne tempoke.
Käest rääkides siis sõidu ajal andis ennast tunda aga ei tekitanud suurt valu. Eks peab siin mõne pikema otsa ka tegema aga hetkel küll ei näe põhjust, miks Rattarallile mitte minna. Olulisem küsimus ongi, et kuidas see paus üldisele vormile mõjus. Mahtu oli küll all aga kiirust pole jõudnud teha ja egas nüüdki enam aega pole. No ja eks see mitte millegi tegemise paus mõjub ka juba tehtud treeningu tulemile. Seega kui aasta eest käisin rattarallil tõbisena siis sel korral tuleb vist minna olematu vormi pealt.
Ahjaa kokkuvõtteks kogu juhtumi osas - koeraga kokkupõrgates toimub võimalike kahjude hüvitame poolte kokkuleppel. Ükski kindlustus ega muu organisatsioon siin ei aita. Kui kaks täiskasvanut omavahel kokkuleppele ei saa, siis tuleb kannatanul kohtusse minna. Endal vedas selles osas.
Samuti soovin tänada neid, kes olid jõu ja nõuga abiks. Tagasisidest nägin, et sellised olukorrad ei jäta õnneks inimesi päris külmaks.
Tellimine:
Postitused (Atom)