Nädal enne Tartu Maratoni toimuv Alutaguse maraton on väga heaks kontrollvõistluseks olnud juba vähemalt 3 aastat, võibolla neligi. Igatahes järjekordselt olin stardis.
Eelinfo rääkis, et rada on tsipa pikemaks tehtud - varem olla välja reklaamitud 40 km-i asemel olnud pikkus umbes 38 km-i. Seda korda pidavat olema rada 41 või isegi 42 km-i. Egas see paar kilomeetrit midagi muuda, lihtsalt mõte oli - äkki õnnestub 2 ja poole tunniga distants läbida. Kuuldes, et distants natukene pikenenud tähendas see, et tuleb rohkem pingutada.
Kuna eelmisel nädalal sattus haigus mind kummitama ja isegi korra olin kahtleval seisukohal, kas üldse minna võistlema, siis kindel oli, et sõidan mõnuga ja vaikselt soovitud 2:30 unustasin juba ära.
Samas ei osanud ma enne starti oodata sellist sõitu :).
Nimelt ei pidanud suusad absoluutselt. Pärast sõitu oli muidugi tore kuulda arvamusi, et karestatud suusk oli kindla peale minek jne aga no egas väga ei viitsinud ju enne sõitu selle peale mõelda kah :).
Igatahes kui pärast starti tuli esimene tõusunukike ja seal jalad lips-laps alla ringi käisid, siis oli selge - 40 km-i paaristõukeid ootab mind ees :).
Paar aastat tagasi üks sõber ütles, et noh Alutaguse maraton on ju paaristõuke maraton. Naersin ta viisakalt välja ja egas ma enne starti eile ka arvanud sedasi aga nüüd võib öelda, et saab paaristõukega sõita küll. Kerge ta ei ole ja kuna mul puudub suur "puude lõhkumise kogemus*", siis eks õlad ja käed väsisid lõpuks päris korralikult.
Oma moodi kulutas kindlasti ka see, et teiste taga sõites sattusin tihti olukorda, kus tõusul oleksin oluliselt kiiremini üles läinud aga ees sõitja liikus aeglasemalt ja seega tuli ka endal vaiksemalt liikuda - ei saanud inertsi ära kasutada ja tuli jõuga pingutada.
Kindlasti oli see sõit kasulik, et paaristõuke tehnikat parendada :), oleks veel keegi kõrval mölisenud, oleks kindlasti veel parem olnud. Igatahes kui hakkas raskemaks minema, siis hakkasid otsima, kuidas ikka rohkem kehaga lükata, mitte lihtsalt kätega jne-jne.
Omapärane kogemus, mida väga uuesti kogeda ei sooviks - klassikat on ikka pidava suusaga oluliselt mõnusam sõita :)
Üks küsimus tõusatus ka - kas äkki peaks uued suusakepid ostma?
Panin tähele, kuidas kepid tihti korralikult paindesse läksid ja arvata on, et sinna läks jõudu kaduma. Oskaks nüüd hinnata, kas 100 - 150 eurot uutele keppidele annab mingit kasu või mitte? Natukene olen nagu kahtleval seisukohal, et kas kogu see teema liiga peas kinni ole. Nii palju mul ka jõudu ju taga ei ole, et pidevalt kepid paindes oleksid. Pealegi 1-2 sekundit kilomeetri kohta kaotada ei oleks mu taseme juures oluline - kas sõita TM kaks ja pool minutit kiiremini või aeglasemalt ei kaalu seda kulu mu arvates üles.
Aga vot äkki on tulu hoopis suurem - kergem kepp, tähendab, et saab kas alguses kiiremini sõita või on ka lõpus veel piisavalt jõudu ja tulu võib olla mitmetes minutites mõõdetav 63 km-i peale.
Keeruline, natukene :)
Alutaguse tulemus - 2:58:39
Ma rahul.
* Viide mõneaja tagusele Priit Pulleritsu blogi sissekandele
Ma murdsin ka pead keppide jäikuse ja sellele kulutatava raha mõttekuse üle. Väidan, et isegi 70€ saab tutikaid keppe, mis läbi enam ei paindu, jääb ainult kaalu ja kätte sobivuse teema. Ära häbene vana kepp poodi kaasa võtta ja seal jäikust-kaalu võrrelda. Jah, need üle 300€ swix-d on tõesti head, aga kas sinu puhul ära tasuvad, pead ise otsustama.
VastaKustuta