Möödunud nädal pidi olema järjekordse kolme töönädalase tsükli avanädalaks ja plaanid nägid ette umbes 3 tundi enam treeninguid kui nädal varem. Tulenevalt nädala sees ligi karanud kergele nõrkusel ja täiendavate takistuste tekkimisel jäi tegelik nädala maht tunnikese vähemaks kui planeeritud aga no polnd hullu.
Igatahes käisin ma eelmisel nädalal paaril korral jõusaalis, jooksin ühel päeval (hommikul ja õhtul), käisin korra ka korvpalli mängimas ja sattusin paariks korraks isegi suusarajale.
Suusatamisega ongi hetkel see nadi olukord, et külma on aga suusatamiseks lund vähe (noh võib ka öelda, et pole selliseid suuski, millega üle kivide ja kändude sõita). Õnneks on lootust saada Piritale käesoleva nädala lõpuks / teiseks pooleks velotreki poolne rada kunstlume alla. Siis saab kindlasti ka rohkem suuski alla panna.
Eelmisel nädalal käisin Kõrvemaal, kus rahvast oli palju. Rajad olid nii ja naa. 5 km'i rajal oli mõnes kohas ikka väga palju sodi - oksad, käbid jne. Üle tunni seal ei sõitnudki.
Pühapäeval aga läksin Saku rajale. 1 km'ne rada täitsa heas korras. Lisaks tehtud mingi kunstlikud künkad, kus sai lühikest rada natukene pikemaks venitada. Viimasel küll pidi tähelepanelik olema, et kivi otsa ei satuks ja rada lainetas ka korralikult aga kannatas sõita küll. Kokku tegin sõitu seal rajal mõned minutit üle 2 tunni. Ise olin süüdi, et kauem ei teinud - polnud päeval söönud ja rajale unustasin ka söögi kaasa võtta. Nii murdiski vaim jõu.
Kui nendeks kaheks sõiduks suuski veel ei määrinud - lükkasin lihtsalt suvise määrde maha ja rajale ma läksin - siis nüüd peab hakkama mingi määrimise asja peale ka mõtlema. Tuleb poest vaadata midagi lihtsat - treeninguks pole ju paljut vaja. Tahaks kiiresti määrde alla ja rajale. Küll võistluste jaoks paneb parafiini ja pulbrit ja muud keemiat suusa alla.
Muide kui oled 3 aastat (loe talve) järjest sõitnud kunstlume rajal, mis on võib öelda ideaalne, siis esimese hooga on loodusliku lumega kergete konarustega rada ikka väga harjumatu :).
Ahjaa - kuigi reedene korvpall ei läinud hästi, kuna pall va sindrinahk ei soovinud läbi rõnga minna, siis joostud ehk lühikesi kiirendusi sai mõnuga tehtud ja mis peamine - jaksu neid kiirendusi teha oli. Hea märk vormist, ma leian.
Käesoleval nädalal üritan siis mahtu umbes pooleteise tunni võrra suurendada, võrreldes eelmise nädalaga. Kuigi algselt oli planeeritud ka jõusaali külastused siis arvan, et asendan need suusatamisega. Tuleb vaid kõht enne täis süüa :)
esmaspäev, 20. jaanuar 2014
pühapäev, 12. jaanuar 2014
Ausus au sisse
Kerge nädal tehtud.
Paar korda jõusaalis, mõned korrad jooksmas. Laupäeval tegin pikema otsa (3 tundi), jooksin 15 min, kõndisin 5. Tee viis Sütiste tee "metsa" / parki. Seal tegin kolm tiiru nö suusakeppideta immikat tõusudel. Täitsa mõnus oli. Ühel ringil oli 5 tõusu, viimase tõusu lõpp läks raskeks aga väike jalutuskäik tagasi ringi algusesse tõmbas pulsi kenasti alla tagasi. Tundub, et organismuse seis on hää.
Järgmine nädal tuleb vähe rohkem trenni jälle teha. Võibolla vean ennast lõpuks suusatama ka aga kuna puudub soov suuski lõhkuda siis eks näis. Hetkel veel ikka vähe lund.
Paar korda jõusaalis, mõned korrad jooksmas. Laupäeval tegin pikema otsa (3 tundi), jooksin 15 min, kõndisin 5. Tee viis Sütiste tee "metsa" / parki. Seal tegin kolm tiiru nö suusakeppideta immikat tõusudel. Täitsa mõnus oli. Ühel ringil oli 5 tõusu, viimase tõusu lõpp läks raskeks aga väike jalutuskäik tagasi ringi algusesse tõmbas pulsi kenasti alla tagasi. Tundub, et organismuse seis on hää.
Järgmine nädal tuleb vähe rohkem trenni jälle teha. Võibolla vean ennast lõpuks suusatama ka aga kuna puudub soov suuski lõhkuda siis eks näis. Hetkel veel ikka vähe lund.
pühapäev, 5. jaanuar 2014
Sportlik aasta algus
Aasta on alanud vaatamata lume puudusele vägagi sportlikult. Kokku sai eelneval nädalal 11 tundi sporti tehtud, sellest küll osa jäi veel eelmisse aastasse.
Kolm korda eksisin jõusaali - sai natuke üht ja natuke teist tehtud.
Kahel korral käisin jooksmas, üks rahulikum jooks. Teine lühemalt aga intensiivsemalt - jooksu sees sai tehtud 2 seeriat 5 x 250 meetrit suhteliselt maksimumi piiril (üritasin jõudu jagada, et terve ringi jaksaks ühtlases kõrges tempos läbi joosta).
Lisaks sai laupäeval üks pikem trenn tehtud - kokku tuli natukene alla 4 tunni. Selle sees sai joostud, kõnnitud ja ka natukene suusaimmitatsiooni tehtud. Lõpuks olid jalad ikka päris pehmed aga samas ei midagi hullu. Pigem häiris asjaolu, et joostes olid suusakepid käes :)
Nädal 2 2014 aastast on kavas rahulikumalt võtta. Aga jõusaali üritaks jälle ära eksida. Järgmisest nädalast siis kolm nädalat intensiivsemalt.
Lubavad, et ilm läheb vähe jahedamaks ja isegi lund hakkab sadama. Äkki peab siis jooksu plaanid asendama suusaplaanidega aga väga veel ei kiirusta selle kiire otsusega.
Kolm korda eksisin jõusaali - sai natuke üht ja natuke teist tehtud.
Kahel korral käisin jooksmas, üks rahulikum jooks. Teine lühemalt aga intensiivsemalt - jooksu sees sai tehtud 2 seeriat 5 x 250 meetrit suhteliselt maksimumi piiril (üritasin jõudu jagada, et terve ringi jaksaks ühtlases kõrges tempos läbi joosta).
Lisaks sai laupäeval üks pikem trenn tehtud - kokku tuli natukene alla 4 tunni. Selle sees sai joostud, kõnnitud ja ka natukene suusaimmitatsiooni tehtud. Lõpuks olid jalad ikka päris pehmed aga samas ei midagi hullu. Pigem häiris asjaolu, et joostes olid suusakepid käes :)
Nädal 2 2014 aastast on kavas rahulikumalt võtta. Aga jõusaali üritaks jälle ära eksida. Järgmisest nädalast siis kolm nädalat intensiivsemalt.
Lubavad, et ilm läheb vähe jahedamaks ja isegi lund hakkab sadama. Äkki peab siis jooksu plaanid asendama suusaplaanidega aga väga veel ei kiirusta selle kiire otsusega.
teisipäev, 31. detsember 2013
Riided pessu
Aasta läbi, võib trenniriided puhtaks pesta :)
Kokkuvõte on siis selline, et hooajaks seatud eesmärk - Tartu Neliküritusel 100 hulka - jäi saavutamata. Küll sain parima koha üldse ja tegin kolmel alal neljast parimad tulemused (nii koht kui aeg) aga väike jama kevadel jättis oma märgi ja nii need asjad läksid.
Eks muidugi oleks soovinud teistel aladel ka vähe paremaid tulemusi saada aga mis siin pikalt ikka heietada - eesmärk võibki ju tispa kõrgem olla kui reaalne tulemus siis on mille poole püüelda ka tulevikus.
Numbrite maailma vaadates, siis trenni sai tehtud umbes 12 tundi rohkem kui eeslmisel aastal. Kilomeetreid sai läbitud umbes 1100 km'i enam. Keskmine pulss jäi samaks. Treeningkordi oli rohkem tervelt 77 jagu.
Mahud on täpselt sellised, et umbes selliseid numbreid võiks hoida ka järgmisel aastal. Distants võib suureneda paranenud treenituse arvelt.
Peale Vaasa suusasõidu, mis Märtsis tulemas on kavas kindlasti osaleda ka Tartu Neliküritusel, vähemalt 3'l jooksu maratonil (Pärnus, Tartus ja arvatavasti jälle DNB), osaleda Filter Temposõidu karikasarja etappidel niipalju kui võimalik, osaleda Fakto Auto Rahvasõidul ja mõnel muul Aerobike korraldaval maanteeratta sõidul ning võtta osa ka mõnest Samsungi etapist (Jõulumäe meeldis sellest aastast).
Suuri eesmärke järgmiseks aastaks ei olegi, pigem tegemist ettevalmistava aastaga, kus põhirõhk saab siiski jooksmisel olema. Eks näis, mis tulemused maratonides tulevad. Sügisel Tartus võiks 3:10 - 3:15 ära joosta, see annaks kindlust, et tulemus alla 3 tunni võib tulla aasta hiljem.
Tartu Neliküritusel seda korda suuri eesmärke pole, põhjuseks plaan läbida Tartu Maraton tempos, mis peaks lõpu ajaks tooma umbes 8 tundi. Sellise tulemuse pealt Neliküritusel väga kõrget kohta ei ole võimalik saada :).
Ongi kõik selleks korraks. Kohtume uuel.
Kokkuvõte on siis selline, et hooajaks seatud eesmärk - Tartu Neliküritusel 100 hulka - jäi saavutamata. Küll sain parima koha üldse ja tegin kolmel alal neljast parimad tulemused (nii koht kui aeg) aga väike jama kevadel jättis oma märgi ja nii need asjad läksid.
Eks muidugi oleks soovinud teistel aladel ka vähe paremaid tulemusi saada aga mis siin pikalt ikka heietada - eesmärk võibki ju tispa kõrgem olla kui reaalne tulemus siis on mille poole püüelda ka tulevikus.
Numbrite maailma vaadates, siis trenni sai tehtud umbes 12 tundi rohkem kui eeslmisel aastal. Kilomeetreid sai läbitud umbes 1100 km'i enam. Keskmine pulss jäi samaks. Treeningkordi oli rohkem tervelt 77 jagu.
Mahud on täpselt sellised, et umbes selliseid numbreid võiks hoida ka järgmisel aastal. Distants võib suureneda paranenud treenituse arvelt.
Peale Vaasa suusasõidu, mis Märtsis tulemas on kavas kindlasti osaleda ka Tartu Neliküritusel, vähemalt 3'l jooksu maratonil (Pärnus, Tartus ja arvatavasti jälle DNB), osaleda Filter Temposõidu karikasarja etappidel niipalju kui võimalik, osaleda Fakto Auto Rahvasõidul ja mõnel muul Aerobike korraldaval maanteeratta sõidul ning võtta osa ka mõnest Samsungi etapist (Jõulumäe meeldis sellest aastast).
Suuri eesmärke järgmiseks aastaks ei olegi, pigem tegemist ettevalmistava aastaga, kus põhirõhk saab siiski jooksmisel olema. Eks näis, mis tulemused maratonides tulevad. Sügisel Tartus võiks 3:10 - 3:15 ära joosta, see annaks kindlust, et tulemus alla 3 tunni võib tulla aasta hiljem.
Tartu Neliküritusel seda korda suuri eesmärke pole, põhjuseks plaan läbida Tartu Maraton tempos, mis peaks lõpu ajaks tooma umbes 8 tundi. Sellise tulemuse pealt Neliküritusel väga kõrget kohta ei ole võimalik saada :).
Ongi kõik selleks korraks. Kohtume uuel.
esmaspäev, 30. detsember 2013
Inimene on täpselt nii laisk kui eesmärgid lubavad*
*Tegemist on laenuga
Lugesin ühte blogi ja selline lause jäi silma. Hea lause ma arvan.
Pärast DNB Vana-Aasta maratoni oli jõulunädal, mis tähendas töövaba aega. Samuti tõi see ootamatult kaasa ühe intensiivsema trenni nädala.
Nagu varem sai juba kirjutatud, siis sedakorda sai maraton joostud vist mugavustsoonis igatahes jalad andsid natukene tunda aga ei midagi häirivat ja nii vedasingi ennast juba teisipäeval jooksma. Esmaspäevase korvpalli jätsin küll ära kuna jalad olid nii ja naa aga üldine väsimus jõudis esmaspäeva õhtuks kohale.
Aga teisipäeval läksin ja tegin kerge 50 minutit jooksu. Lisaks veel mõnikümmend minutit süvalihaste harjutusi.
Kolmapäeval nägi plaan ette üle tunnist jooksu. Neljapäeval aga juba raskemat - 5 minutiliste lõikudega trenni. Tundsin, et enesetunne pole päris see ja otsustasin algselt kirjas olnud 5 lõigu asemel teha 3. Jätsin ära nö paarislõigud (2 ja 4nda) ja jooksin need lõigud lõikude vahelise tempoga rahulikult läbi. Oli raske aga mitte midagi väga hullu, kusjuures jooksu aegu läks olemine järjest paremaks.
Reedel ja laupäeval jälle kergemad jooksud - laupäeval väiksed lühikesed kiirendused jooksu sisse. Pühapäeval aga nägi plaan ette vähe pikemat jooksu ja selle sees ka 23 min lõiku anaeroobse läve piiril. Kerge nö hirm oli, et kas ikka jaksan vajalikus tempos joosta, et pulssi piisavalt kõrgel hoida aga kuna mitmeid päevi puhunud tugev tuul oli järgi andnud siis lõpuks polnudki üldse hull see jooks.
Eks natukene sai alguses liiga kiiresti alustatud ja see tõmbas jalad pehmeks aga tänu teele jäänud valgusfooridele õppisin vigadest ja edasi ei punnitanud mitte kohe pulssi kõrgeks vaid võtsin tempo, mille puhul teadsin, et pulss tuleb kohe järgi ja mille puhul pulss seisab soovitud vahemikus.
Igatahes nädala kokkuvõttes sai peaaegu 8 tundi trenni tehtud. Joostud sai peaaegu 78 km't, seega pole halb ma leian.
Kuna lund veel jätkuvalt pole, siis suuski pole veel alla saanud - no ei kutsu kusagile kunstlume ribale siblima, kus niigi rahvast murdu. Naljatamisi olen mõelnud, et enne Vaasat vist ei saagi suusatama :). Samas äkki ikka kahe kuuga tuleb midagi maha, mille peal saab mõnuga sõita.
Eks tulebki vaadata mingit asendust, et kui ükskord lumi maas siis ikka jaksaks suusatada kah.
Kui tulla korraks tagasi pealkirja ja eesmärkide juurde siis paneme siia ka selle kirja - joosta maraton ajaga 2:xx:xx. Ideaalis võiks maratoni keskmine tempo olla 4 min/km kohta aga kui ta on mõned sekundit peale siis olen ka rahul. Mis ajal see eesmärk täidetud saab on natukene ähmane hetkel aga ma arvan, et nii 1,5 aastat võiks asi aega võtta. Kui Eestist välja jooksma ei lähe siis hea koht rekordi tegemiseks oleks kindlasti 2015 aasta Tallinna Maraton - lihtsa poolne rada. Aga eks näis.
pühapäev, 22. detsember 2013
Palju õnne sünnipäevaks!
Selle aasta kolmas maraton joostud. Kuigi Eestimaa pinnal on sel aastal veel üks ametlik maratoni jooksu moodi jooks toimumas, siis 98% kindlusega ma seal ei osale. Esiteks see päris varsti ja teiseks pole veel seda kiiksu läbi käinud, kus soov on võimalikult palju maratone läbida. No ja mida see üks veel siia annaks? :) Kas 3 või 4, seal pole suurt vahet.
Aga eile sai joostud DNB Vana-aasta maratonil. Nagu eelnevalt on kirjutatud, siis aasta tagasi toimus jooks lumisel teel ja temperatuuri oli nii umbes -10 või nii. Sel aastal lund polnd kusagil, kui jätta kõrvale üks veok, mis mööda sõitis ja mille kastis on valge ollus, mis meenutas lund.
Läksin jooksule peale mõttega - alguses kiiremini ja siis lõpus kannatada kuniks jaksu on. Tegelikkuses asjad päris nii ei läinud. Jooksin esimesed kaks kilomeetrit koos endise töökaaslasega, tempo oli nii 5:20 min/km kandis või natukene aeglasem. Kuna olime just vastutuule lõigul otsustasin kiirendada ja jätsin kaaslase maha. Sain sappa ühele pundile, kes liikus umbes samas tempos - vahelduseks tsipa kiiremini, siis aeglasemalt aga üldiselt mõnusas tempos. Sel hetkel oli ka selge, et liigun aeglasemalt kui algselt planeeritud.
Esimese ringi aeg oli 46:56.
Esimese ringi lõpus juhtus selline asi, et kuna loodus kutsus juba pool ringi siis läbisin ajavõtu punkti ja tormasin kiiresti rohelisse kabiini. Joogipunkt aga jäi seljataha ja nii juhtuski, et esimese ringi lõpust jooki ei haaranud.
Seltskond, kellega koos sai joostud oli vähe kaugele läind - vahe oli umbes 15 sekundit, võtsin siiski nõuks, et võtan selle vahe kinni. Tegin siis vähe kiiremaid liigutusi ja esimese kilomeetri lõpuks olin endisel jooksu seltskonnal sabas.
Läbisime teise ringi tsipa kiiremas tempos kui esimese aga ei midagi erilist - tunne oli mõnus ja ringi aeg 45:49.
Kolmandale ringile minnes tundsin mingi hetk, et võiks ikkagi tempot tõsta. Pealegi nägi esialgne plaan ette, et kolm esimest ringi jooksen ühe tempoga, siis neljanda oluliselt rahulikumalt ja siis viienda tsipa kiiremini aga aeglasemalt kui kolm esimest.
Nii ma oma seltskonnast mööda läksingi. Tempo oli mõnus, selline 5:00 min/km kohta ja natukene allagi. Tulemuseks ringi aeg 44:01. Kõik oli tore, kui jätta kõrvale järjekordne looduse kutse. Umbes kilomeeter joostud neljandast ringist, põikasin korraks metsa.
Metsast välja tulles jätkasin jooksu plaanipäraselt aeglasemalt. Päris nii aeglaselt küll ei osanud kui olin planeerinud aga natuke lasin tempot alla. Otseselt enesetundes polnudki põhjus aga kartes viimast ringi otsustasin tempot loovutada.
2 esimest ringi koos joostud seltskond tuli mingi hetk tagant järgi ja nii jooksin kuni ringi keskel olnud joogipunktini nendega koos. Tempo oli mõned sekundid üle 5 min/km kohta. Vahest oleks isegi nendega edasi läinud aga joogipunktis jäi vahe sisse ja mõtlesin, et ei hakka järgi pressima. Üldiselt nad läksidki väga soliidse tempoga (lõpuajad olid alla 3:40).
Eks tagantjärgi on tore mõelda aga kuna neljas ring oli psühholoogiliselt kõige raskem, siis võinuks ikkagi pundis vastu pidada. Olnuks lihtsam neid meetreid läbida.
Õnneks jõudis umbes 2,5 km-i enne ringi lõppu kõrvale töökaaslane, küll rattal aga siiski. Sõitis kõrval, rääkisime juttu, ta ergutas, ma sammusin edasi. Kiitis pidevalt, et mul samm ikka väga kena võrreldes mõne teisega aga no kui natukene raske siis tegelikult jätab see jutt suht külmaks :)
Neljanda ringi ajaks sain 45:45. Ehk siis mitte nüüd nii aeglane kui esialgsetes plaanides aga oluliselt aeglasemalt kui ring varem.
Viimasele ringile minnes hakkas kõhus vähe keerama. Võtsin tortsu geeli ja jooki peale aga ju magu oli liiga tühi - võistluse jooksul polnud söönd midagi tahket. See mind natukene hirmutas. Igatahes kui algselt oli plaan ringi keskel üks törts energiat veel kehasse toppida, et siis lõpus kihutada, siis loobusin sellest mõttest. Samuti sundis see "kogemus" alustama ringi natukene aeglasemalt kui oleks soovinud. Õnneks sain ühe jooksja "sabast" kinni ja kasutasin saba umbes 1,5 km'i. Edasi läksin juba omas tempos. Nägin ees kahte selga, mis vaikselt tulid lähemale. Kauguses oli veel selgasid aga no need tundusid ikka väga kaugel olema.
Töökaaslane rattaga sõitis ka jälle vastu ja asus jälle ergutama. Kuna ta tuli rattaga nö vastassuunas siis andis ülevaate, et eespool on ikka väga aeglase sammuga võistlejaid. Eks tore on lõpus ju mõnest mööda joosta aga sel hetkel see küll eesmärk omaette polnud.
Igatahes viimase ringi taktika nägi ette Vana-Rannamõisa teel oleva tõusuni rahulikult ja siis hakata tempot tõstma. Üldiselt see nii läkski aga tempo tõus polnud vahest nii kõrge kui mingil hetkel mõtlesin, et ta võiks olla. Igatahes joogipunktini jõudes olin peaaegu kaks ees olevat selga kätte saanud aga otsustasin rahulikult juua ja nii nad jälle läksid. Väike keerlemine kõhus pärast joomist aga natukese aja pärast läks asi paremaks.
Edasine plaan oli lihtne - Merirahu elurajooni ette keerates tõstan tempot ja panen ühtlase tempojooksuga lõpuni. Tempo tõusis alguses 5:00 min/km'i kohta, siis 4:45 min/km ja kusagil 4:35 - 5:00 vahel ta kõikus kuni lõpuni. Viimased 600 meetrit sai veelgi peale keeratud ja sedasi päris korralik lõpp tehtud.
Ringi aeg 44:13 ja terve maratoni aeg kokku 3:46:42.
Aeg on täpselt 3 minutit aeglasem kui oktoobris Tartus. Eks ta natukene kripeldama jäi kuna kuigi lõpus oli raske siis nii raske polnud kordagi, et peaks seisma jääma.
Enesetunne on selline, et 3:30 oleks eile täitsa jalas olnud. Pidanuks lihtsalt kohe alguses rohkem endasse uskuma ja sobiva tempoga gruppi trügima aga eks siis järgmine kord.
Ei mäletagi, et pärast maratoni oleks nii hea enesetunne olnud kui sel korral. Jah jalad mõnest kohast annavad tunda ja on kergelt kanged aga ei midagi hullu. Oktoobris pärast Tartu jooksu oli kõndimine ja istumine ning püsti tõusmine ikka oluliselt raskem. Tundub, et seda korda see aeg tuli ilma sildupõletava pingutuseta ja uus isiklikrekord jäi vaid liigse tagasihoidlikuse taha.
Kokkuvõttes 62 koht. Ringide lõikes üldkoht oli järgnev - pärast 1 ringi 95, peale teist ringi 95, peale kolmandat ringi 78, peale neljandat ringi 69 ja lõpuks siis 62.
Selline kena stabiilne kohtade parandus.
Pärast jooksu aga sain väga meeldiva üllatuse omanikuks - nimelt saab nüüd ka mind näha jooksmas / liikumas FiveFingers jalanõudes. Peab küll minema ja korra proovima number väiksemaid jalanõusid, kuna tundub, et kingitud number on suur aga see vähe häiriv fakt, et kohe välja jooksma minna ei saa. Kuigi pean möönma, et juba eile õhtul oli selline mõte, et sooviks minna ja proovida neid :)
Aga eile sai joostud DNB Vana-aasta maratonil. Nagu eelnevalt on kirjutatud, siis aasta tagasi toimus jooks lumisel teel ja temperatuuri oli nii umbes -10 või nii. Sel aastal lund polnd kusagil, kui jätta kõrvale üks veok, mis mööda sõitis ja mille kastis on valge ollus, mis meenutas lund.
Läksin jooksule peale mõttega - alguses kiiremini ja siis lõpus kannatada kuniks jaksu on. Tegelikkuses asjad päris nii ei läinud. Jooksin esimesed kaks kilomeetrit koos endise töökaaslasega, tempo oli nii 5:20 min/km kandis või natukene aeglasem. Kuna olime just vastutuule lõigul otsustasin kiirendada ja jätsin kaaslase maha. Sain sappa ühele pundile, kes liikus umbes samas tempos - vahelduseks tsipa kiiremini, siis aeglasemalt aga üldiselt mõnusas tempos. Sel hetkel oli ka selge, et liigun aeglasemalt kui algselt planeeritud.
Esimese ringi aeg oli 46:56.
Esimese ringi lõpus juhtus selline asi, et kuna loodus kutsus juba pool ringi siis läbisin ajavõtu punkti ja tormasin kiiresti rohelisse kabiini. Joogipunkt aga jäi seljataha ja nii juhtuski, et esimese ringi lõpust jooki ei haaranud.
Seltskond, kellega koos sai joostud oli vähe kaugele läind - vahe oli umbes 15 sekundit, võtsin siiski nõuks, et võtan selle vahe kinni. Tegin siis vähe kiiremaid liigutusi ja esimese kilomeetri lõpuks olin endisel jooksu seltskonnal sabas.
Läbisime teise ringi tsipa kiiremas tempos kui esimese aga ei midagi erilist - tunne oli mõnus ja ringi aeg 45:49.
Kolmandale ringile minnes tundsin mingi hetk, et võiks ikkagi tempot tõsta. Pealegi nägi esialgne plaan ette, et kolm esimest ringi jooksen ühe tempoga, siis neljanda oluliselt rahulikumalt ja siis viienda tsipa kiiremini aga aeglasemalt kui kolm esimest.
Nii ma oma seltskonnast mööda läksingi. Tempo oli mõnus, selline 5:00 min/km kohta ja natukene allagi. Tulemuseks ringi aeg 44:01. Kõik oli tore, kui jätta kõrvale järjekordne looduse kutse. Umbes kilomeeter joostud neljandast ringist, põikasin korraks metsa.
Metsast välja tulles jätkasin jooksu plaanipäraselt aeglasemalt. Päris nii aeglaselt küll ei osanud kui olin planeerinud aga natuke lasin tempot alla. Otseselt enesetundes polnudki põhjus aga kartes viimast ringi otsustasin tempot loovutada.
2 esimest ringi koos joostud seltskond tuli mingi hetk tagant järgi ja nii jooksin kuni ringi keskel olnud joogipunktini nendega koos. Tempo oli mõned sekundid üle 5 min/km kohta. Vahest oleks isegi nendega edasi läinud aga joogipunktis jäi vahe sisse ja mõtlesin, et ei hakka järgi pressima. Üldiselt nad läksidki väga soliidse tempoga (lõpuajad olid alla 3:40).
Eks tagantjärgi on tore mõelda aga kuna neljas ring oli psühholoogiliselt kõige raskem, siis võinuks ikkagi pundis vastu pidada. Olnuks lihtsam neid meetreid läbida.
Õnneks jõudis umbes 2,5 km-i enne ringi lõppu kõrvale töökaaslane, küll rattal aga siiski. Sõitis kõrval, rääkisime juttu, ta ergutas, ma sammusin edasi. Kiitis pidevalt, et mul samm ikka väga kena võrreldes mõne teisega aga no kui natukene raske siis tegelikult jätab see jutt suht külmaks :)
Neljanda ringi ajaks sain 45:45. Ehk siis mitte nüüd nii aeglane kui esialgsetes plaanides aga oluliselt aeglasemalt kui ring varem.
Viimasele ringile minnes hakkas kõhus vähe keerama. Võtsin tortsu geeli ja jooki peale aga ju magu oli liiga tühi - võistluse jooksul polnud söönd midagi tahket. See mind natukene hirmutas. Igatahes kui algselt oli plaan ringi keskel üks törts energiat veel kehasse toppida, et siis lõpus kihutada, siis loobusin sellest mõttest. Samuti sundis see "kogemus" alustama ringi natukene aeglasemalt kui oleks soovinud. Õnneks sain ühe jooksja "sabast" kinni ja kasutasin saba umbes 1,5 km'i. Edasi läksin juba omas tempos. Nägin ees kahte selga, mis vaikselt tulid lähemale. Kauguses oli veel selgasid aga no need tundusid ikka väga kaugel olema.
Töökaaslane rattaga sõitis ka jälle vastu ja asus jälle ergutama. Kuna ta tuli rattaga nö vastassuunas siis andis ülevaate, et eespool on ikka väga aeglase sammuga võistlejaid. Eks tore on lõpus ju mõnest mööda joosta aga sel hetkel see küll eesmärk omaette polnud.
Igatahes viimase ringi taktika nägi ette Vana-Rannamõisa teel oleva tõusuni rahulikult ja siis hakata tempot tõstma. Üldiselt see nii läkski aga tempo tõus polnud vahest nii kõrge kui mingil hetkel mõtlesin, et ta võiks olla. Igatahes joogipunktini jõudes olin peaaegu kaks ees olevat selga kätte saanud aga otsustasin rahulikult juua ja nii nad jälle läksid. Väike keerlemine kõhus pärast joomist aga natukese aja pärast läks asi paremaks.
Edasine plaan oli lihtne - Merirahu elurajooni ette keerates tõstan tempot ja panen ühtlase tempojooksuga lõpuni. Tempo tõusis alguses 5:00 min/km'i kohta, siis 4:45 min/km ja kusagil 4:35 - 5:00 vahel ta kõikus kuni lõpuni. Viimased 600 meetrit sai veelgi peale keeratud ja sedasi päris korralik lõpp tehtud.
Ringi aeg 44:13 ja terve maratoni aeg kokku 3:46:42.
Aeg on täpselt 3 minutit aeglasem kui oktoobris Tartus. Eks ta natukene kripeldama jäi kuna kuigi lõpus oli raske siis nii raske polnud kordagi, et peaks seisma jääma.
Enesetunne on selline, et 3:30 oleks eile täitsa jalas olnud. Pidanuks lihtsalt kohe alguses rohkem endasse uskuma ja sobiva tempoga gruppi trügima aga eks siis järgmine kord.
Ei mäletagi, et pärast maratoni oleks nii hea enesetunne olnud kui sel korral. Jah jalad mõnest kohast annavad tunda ja on kergelt kanged aga ei midagi hullu. Oktoobris pärast Tartu jooksu oli kõndimine ja istumine ning püsti tõusmine ikka oluliselt raskem. Tundub, et seda korda see aeg tuli ilma sildupõletava pingutuseta ja uus isiklikrekord jäi vaid liigse tagasihoidlikuse taha.
Kokkuvõttes 62 koht. Ringide lõikes üldkoht oli järgnev - pärast 1 ringi 95, peale teist ringi 95, peale kolmandat ringi 78, peale neljandat ringi 69 ja lõpuks siis 62.
Selline kena stabiilne kohtade parandus.
Pärast jooksu aga sain väga meeldiva üllatuse omanikuks - nimelt saab nüüd ka mind näha jooksmas / liikumas FiveFingers jalanõudes. Peab küll minema ja korra proovima number väiksemaid jalanõusid, kuna tundub, et kingitud number on suur aga see vähe häiriv fakt, et kohe välja jooksma minna ei saa. Kuigi pean möönma, et juba eile õhtul oli selline mõte, et sooviks minna ja proovida neid :)
esmaspäev, 16. detsember 2013
Maratoni nädal
Vot see on "talv"!
Kui aasta eest DNB Vana aasta jooksule minnes sai käidud jooksmas ja süda tilkus vähe verd, et suusatama ei jõua, siis sel aastal pole selliseid muresid :). Nüüd sõida või rattaga. Natukene jahe hakkaks aga pisut tuulekindlamad riided selga ja saab küll.
Kuigi joosta on saanud mõnusalt siis suurt ettevalmistust kui sellist pole teinud. Tavapärane tööle-koju jooks. Kuigi jah, viimastel kordadel olen lisanud eelkõige koju tulekule kiiremaid lõike sisse. Nii umbes 2 - 3 kilomeetrit kusagil distantsi keskel tempokamalt ja siis jälle rahulikul sammul edasi.
Laupäeval tegin 4 x 1 km tempokamalt üle 10 minutilise rahuliku jooksu. Täitsa mõnus tunne oli. Tuli välja küll.
Sportlyzer, veebikeskkond, mida kasutan treeningute nö maha salvestamiseks, pakub lähtuvalt mingitest x faktoritest, et laupäevasel maratoni võiks suuta läbi lipata 3 tunni ja 10 minutiga.
Mitte, et mulle see aeg ei meeldiks või midagi sellist aga tagasihoidlikult väljendades - pisut liig tundub olema :). Ma siin ise mõtlen, et kui suudaks 4 tunniga asja ära lipata siis oleks täitsa tore ju :).
Räägitakse, et eneseusk on oluline aga vot nii palju seda küll ei ole, et alustada laupäeval tempoga, mis võiks lubada 3:10 lõpu aega :). Jätame selle järgmisesse aastasse ;).
Eelmisel nädalal juhtus veel see asi ka, et õnnestus lõpuks osta uued jooksusussid - kolmandal korral läks õnneks :).
Seda korda osutusid välja valituteks Adidase jalatsid. Täpsemalt Adidas Adizero XT 4.
Olen nüüd mõned korrad nendega jooksnud ja pole midagi halba öelda. Pole küll õnnestunud maastikul mürada või lumes sumbata aga asfaldil toimib kenasti. Jalatsid on kerged, painduvad piisavalt ja hoiavad jalga paigas.
Eelnevatest Saucony ProGrid Peregrine'st eristab siis pisut paksem kanna ja päka kõrguste vahe (2 mm on uued sussid kõrgema vahega) ja lisaks on uutel sussidel terve talla ulatuses toetav äär, mis teeb sussid tsipa raskemateks eelnevatest aga annab jalale stabiilsust juurde.
Saucony'd läksid talla keskelt nii sise kui välisküljest katki ja põhjuseks siis asjaolu, et jala väsides kaob kontroll / stabiilsus sammul ja jalg vajub tsipa viltu sussile peale ja see lõhub neid.
Olgu mainitud, et mul oli Adidase ja on jätkuvalt Nike puhul kerge eelarvamus aga tundub, et tuleb oma seisukohti ümber hinnata.
Sel nädalal siis lisaks tänasele jooksule vean ennast välja neljapäeval või kolmapäeval ja teen kerge trenni ja siis ongi juba laupäev.
Eks pärast näis, mis aeg tuli ja kuidas enesetunne selle kõige juures oli.
Kui aasta eest DNB Vana aasta jooksule minnes sai käidud jooksmas ja süda tilkus vähe verd, et suusatama ei jõua, siis sel aastal pole selliseid muresid :). Nüüd sõida või rattaga. Natukene jahe hakkaks aga pisut tuulekindlamad riided selga ja saab küll.
Kuigi joosta on saanud mõnusalt siis suurt ettevalmistust kui sellist pole teinud. Tavapärane tööle-koju jooks. Kuigi jah, viimastel kordadel olen lisanud eelkõige koju tulekule kiiremaid lõike sisse. Nii umbes 2 - 3 kilomeetrit kusagil distantsi keskel tempokamalt ja siis jälle rahulikul sammul edasi.
Laupäeval tegin 4 x 1 km tempokamalt üle 10 minutilise rahuliku jooksu. Täitsa mõnus tunne oli. Tuli välja küll.
Sportlyzer, veebikeskkond, mida kasutan treeningute nö maha salvestamiseks, pakub lähtuvalt mingitest x faktoritest, et laupäevasel maratoni võiks suuta läbi lipata 3 tunni ja 10 minutiga.
Mitte, et mulle see aeg ei meeldiks või midagi sellist aga tagasihoidlikult väljendades - pisut liig tundub olema :). Ma siin ise mõtlen, et kui suudaks 4 tunniga asja ära lipata siis oleks täitsa tore ju :).
Räägitakse, et eneseusk on oluline aga vot nii palju seda küll ei ole, et alustada laupäeval tempoga, mis võiks lubada 3:10 lõpu aega :). Jätame selle järgmisesse aastasse ;).
Eelmisel nädalal juhtus veel see asi ka, et õnnestus lõpuks osta uued jooksusussid - kolmandal korral läks õnneks :).
Seda korda osutusid välja valituteks Adidase jalatsid. Täpsemalt Adidas Adizero XT 4.
Olen nüüd mõned korrad nendega jooksnud ja pole midagi halba öelda. Pole küll õnnestunud maastikul mürada või lumes sumbata aga asfaldil toimib kenasti. Jalatsid on kerged, painduvad piisavalt ja hoiavad jalga paigas.
Eelnevatest Saucony ProGrid Peregrine'st eristab siis pisut paksem kanna ja päka kõrguste vahe (2 mm on uued sussid kõrgema vahega) ja lisaks on uutel sussidel terve talla ulatuses toetav äär, mis teeb sussid tsipa raskemateks eelnevatest aga annab jalale stabiilsust juurde.
Saucony'd läksid talla keskelt nii sise kui välisküljest katki ja põhjuseks siis asjaolu, et jala väsides kaob kontroll / stabiilsus sammul ja jalg vajub tsipa viltu sussile peale ja see lõhub neid.
Olgu mainitud, et mul oli Adidase ja on jätkuvalt Nike puhul kerge eelarvamus aga tundub, et tuleb oma seisukohti ümber hinnata.
Sel nädalal siis lisaks tänasele jooksule vean ennast välja neljapäeval või kolmapäeval ja teen kerge trenni ja siis ongi juba laupäev.
Eks pärast näis, mis aeg tuli ja kuidas enesetunne selle kõige juures oli.
kolmapäev, 11. detsember 2013
9 päeva jäänud
Noh tegelikult siis 9 päeva ja 9 tundi ning ongi start selle aastasele DNB Vana aasta jooksule.
Nii nagu aasta eest, nii ka sel korral lähen maratoni jooksma. Ilma ennustus lubab selleks korraks soojemat ilma, nii +3 või natukene enamgi. Samas aega veel on ja ilm jõuab muutuda. Täna töölt koju joostes just mõtlesin, et olgu see ilm mis on, oluline, et väga tuult ei puhuks.
Toimub see jooks linna tänavatel ja nö ruudu kujulisel ringil. Seega eks ta oleks ebamugav kui mingi hetk vastu tuult peab pressima.
Samas kui on tuuline, siis on tuuline. Mis siin ikka pikalt mõelda.
Eesmärke jooksuks pole.
Kiire arvutus näitas, et kui sooviks enne lühikese maa starti lõpetada peaks raja läbima 3:30'ga. Seda aga kindlasti ei suuda. Lühikese maa esimestega koos lõpetamiseks peaks läbima raja vist umbes 3:50'ga (?), arvan, et täna jalas sellise aja tegemiseks jõudu pole.
Seega ei jäägi muud üle kui rahulikult oma jooks ära teha.
Nö ettevalmistus ongi see olnud, et käin jooksuga tööle ja koju. Mõned korrad olen ka korvpalli sattunud mängima ja natukene jõuharjutusi teinud. Jooksud on enamus rahulikud, v.a mõned üksikud korrad kui olen mõned kilomeetrid tsipa kiiremini jooksnud. Aga noh kui jätta kõrvale korvpallis tehtavad spurdid, siis muud kiirusliku trenni pole teinud.
Arvan, et pole ka vaja teha. Eesmärk on rahulikult jooks ära teha ja õhtul lõõgastuda.
Nii nagu aasta eest, nii ka sel korral lähen maratoni jooksma. Ilma ennustus lubab selleks korraks soojemat ilma, nii +3 või natukene enamgi. Samas aega veel on ja ilm jõuab muutuda. Täna töölt koju joostes just mõtlesin, et olgu see ilm mis on, oluline, et väga tuult ei puhuks.
Toimub see jooks linna tänavatel ja nö ruudu kujulisel ringil. Seega eks ta oleks ebamugav kui mingi hetk vastu tuult peab pressima.
Samas kui on tuuline, siis on tuuline. Mis siin ikka pikalt mõelda.
Eesmärke jooksuks pole.
Kiire arvutus näitas, et kui sooviks enne lühikese maa starti lõpetada peaks raja läbima 3:30'ga. Seda aga kindlasti ei suuda. Lühikese maa esimestega koos lõpetamiseks peaks läbima raja vist umbes 3:50'ga (?), arvan, et täna jalas sellise aja tegemiseks jõudu pole.
Seega ei jäägi muud üle kui rahulikult oma jooks ära teha.
Nö ettevalmistus ongi see olnud, et käin jooksuga tööle ja koju. Mõned korrad olen ka korvpalli sattunud mängima ja natukene jõuharjutusi teinud. Jooksud on enamus rahulikud, v.a mõned üksikud korrad kui olen mõned kilomeetrid tsipa kiiremini jooksnud. Aga noh kui jätta kõrvale korvpallis tehtavad spurdid, siis muud kiirusliku trenni pole teinud.
Arvan, et pole ka vaja teha. Eesmärk on rahulikult jooks ära teha ja õhtul lõõgastuda.
kolmapäev, 4. detsember 2013
Jooksmine talvel
Viimasel ajal valitsevad väljas ilmastikuolud, kus suusatada veel ei saa, rattaga sõites peab ennast kõvasti sisse pakkima ja kui sees ka ei taha olla siis ei jäägi nagu muud üle kui joosta. Ja kui nüüd aus olla siis see mulle täitsa meeldib.
Jah on olnud päevi, mil ilm ei ole kõikse meeldivam aga no egas võistlustel ju keegi küsi, mis ilma soovid. Pealegi, kas pole mitte raskused selleks, et neid ületada?
Selle viimase mõtte valguses olen nii mõnegi jooksu aegu mõelnud - miks minnakse kusagile sooja treeninglaagrisse? Pean siin silmas just jooksmist, sest nagu ütlesin, rattaga sõit külmas nõuab kõvasti sisse pakkimist ja tänu suurele kiirusele on kindlasti suurem oht ka hingamisteede haigustesse nakatuda.
Aga jooks - miks minna soojale maale treeninglaagrisse?
Jah seal on hea soe - astud uksest välja kerge riidega ja teed oma jooksu ära. Väga mugav.
Jah see laager võib toimuda tavapärasest kõrgemal ehk õhk on hõredam.
Ahjaa, kindlasti on tore see, et maapind ei ole libe.
Esimesel juhul - natuke rohkem riideid seljas, vajadusel soojendav kreem lihastel ja saab trenni teha küll. Pealegi pole jooksmisel tempo püsivalt nii kõrge, et suuri hingamisteede haigusi saada võiks.
Teisel juhul - hõredama õhu taga ajamine võiks jääda siiski proffidele. Aga noh eks kindlasti ole ka teisi arvamusi.
Kolmandal juhul - mis siis kui maapind libe on?
Esimese ja kolmanda punkti võibki kokku võtta - lähen kergema vastupanu teed, otsin lihtsamat trenni tegemise viisi. Ehk annan alla takistustele, mis kahjuks tähendab ka seda, et võistlustel kui on vaja pingutada ma ei suuda seda. Ma ei suuda ja ei taha ennast ebamugavasse olukorda sättida.
Lisaks eelnevale ma leian, et libedal ja ebatasasel pinnasel jooksmine on hoopis kasulik. Ma möönan, et sellistes oludes kiiremate lõikude jooksmine võib olla ohtlik, vigastuste mõttes ohtlik, aga eks siis nendeks mõneks trenniks võib ka sisse minna.
Miks ma leian, et libedas jooksmine on kasulik?
Üks suurimaid harrastajate taseme probleeme on nõrgad kerelihased ja need täised väiksed stabiliseerivad lihased, mida polegi võimalik otseselt treenida aga milles meie organismi toimimises on väga suur tähtsus.
Seega pidevalt heal pinnasel jooksmine teeb need toetavad lihased nõrgaks ja loiuks ning tulemus on see, et põhilihas, mis tööd peab - ei jaksa ühest punktist edasi enam tööd teha.
Siin tulebki mängu põhjus, miks on kasulik joosta lumel, jääl ja ka liivas - ebatasased pinnad, ebakindel jalge alune. Palju muidu meile tundmatud lihased teevad tööd, saavad tugevamaks ja läbi selle saab põhiline lihas oma tööd edukalt teha ning veelgi paremaks saada.
Ei ole soov kellegi suunas näpuga näidata ega seada kahtluse alla kellegi treeningmetoodikat aga mulle tundub, et liiga palju kostub väljendit / mõtet - talvel lähen soojale maale treeninglaagrisse (jooksmisega tegelevate isikute puhul).
Mulle tundub, et need isikud on juba enne järgmist võistlust / suuremat jõuproovi alla andnud ning suurem treening ei tõsta nende tulemusi, kuna põhilihaseid toetavad väiksemad lihased ei talu koormusi ja tulemuseks on hoopis vigastused.
Sellised mõtted siis seda korda.
Aga võibolla on need mõtted lihtsalt selleks, et õigustada enda jooksmisi ja kadedus, et ei saa soojale maale minna :)
Jah on olnud päevi, mil ilm ei ole kõikse meeldivam aga no egas võistlustel ju keegi küsi, mis ilma soovid. Pealegi, kas pole mitte raskused selleks, et neid ületada?
Selle viimase mõtte valguses olen nii mõnegi jooksu aegu mõelnud - miks minnakse kusagile sooja treeninglaagrisse? Pean siin silmas just jooksmist, sest nagu ütlesin, rattaga sõit külmas nõuab kõvasti sisse pakkimist ja tänu suurele kiirusele on kindlasti suurem oht ka hingamisteede haigustesse nakatuda.
Aga jooks - miks minna soojale maale treeninglaagrisse?
Jah seal on hea soe - astud uksest välja kerge riidega ja teed oma jooksu ära. Väga mugav.
Jah see laager võib toimuda tavapärasest kõrgemal ehk õhk on hõredam.
Ahjaa, kindlasti on tore see, et maapind ei ole libe.
Esimesel juhul - natuke rohkem riideid seljas, vajadusel soojendav kreem lihastel ja saab trenni teha küll. Pealegi pole jooksmisel tempo püsivalt nii kõrge, et suuri hingamisteede haigusi saada võiks.
Teisel juhul - hõredama õhu taga ajamine võiks jääda siiski proffidele. Aga noh eks kindlasti ole ka teisi arvamusi.
Kolmandal juhul - mis siis kui maapind libe on?
Esimese ja kolmanda punkti võibki kokku võtta - lähen kergema vastupanu teed, otsin lihtsamat trenni tegemise viisi. Ehk annan alla takistustele, mis kahjuks tähendab ka seda, et võistlustel kui on vaja pingutada ma ei suuda seda. Ma ei suuda ja ei taha ennast ebamugavasse olukorda sättida.
Lisaks eelnevale ma leian, et libedal ja ebatasasel pinnasel jooksmine on hoopis kasulik. Ma möönan, et sellistes oludes kiiremate lõikude jooksmine võib olla ohtlik, vigastuste mõttes ohtlik, aga eks siis nendeks mõneks trenniks võib ka sisse minna.
Miks ma leian, et libedas jooksmine on kasulik?
Üks suurimaid harrastajate taseme probleeme on nõrgad kerelihased ja need täised väiksed stabiliseerivad lihased, mida polegi võimalik otseselt treenida aga milles meie organismi toimimises on väga suur tähtsus.
Seega pidevalt heal pinnasel jooksmine teeb need toetavad lihased nõrgaks ja loiuks ning tulemus on see, et põhilihas, mis tööd peab - ei jaksa ühest punktist edasi enam tööd teha.
Siin tulebki mängu põhjus, miks on kasulik joosta lumel, jääl ja ka liivas - ebatasased pinnad, ebakindel jalge alune. Palju muidu meile tundmatud lihased teevad tööd, saavad tugevamaks ja läbi selle saab põhiline lihas oma tööd edukalt teha ning veelgi paremaks saada.
Ei ole soov kellegi suunas näpuga näidata ega seada kahtluse alla kellegi treeningmetoodikat aga mulle tundub, et liiga palju kostub väljendit / mõtet - talvel lähen soojale maale treeninglaagrisse (jooksmisega tegelevate isikute puhul).
Mulle tundub, et need isikud on juba enne järgmist võistlust / suuremat jõuproovi alla andnud ning suurem treening ei tõsta nende tulemusi, kuna põhilihaseid toetavad väiksemad lihased ei talu koormusi ja tulemuseks on hoopis vigastused.
Sellised mõtted siis seda korda.
Aga võibolla on need mõtted lihtsalt selleks, et õigustada enda jooksmisi ja kadedus, et ei saa soojale maale minna :)
esmaspäev, 2. detsember 2013
Tasakaal
Kindlasti võiks kirjutada siin suusatamisel või rulluisutamisel või kasvõi rattaga sõitmisel vaja minevast tasakaalust aga sel korral siiski mitte.
Käesoleva kirjutise lüke tuleneb möödunud nädala teisipäeva õhtusest Kristjan Port'i loengust - Tasakaalu hoidmine töö, treeningu ja puhkuse vahel. Tegelikult võiks siia lisada ka perekonna aga no ju saab puhkuse ja perekonna vahele tõmmata võrdusmärgi - mitte alati aga enamus juhtudel küll.
Esimene asi, millel Port peatus oli harrastaja "sildistamine". Harrastaja ehk siis isik, kes teeb treeningu tööpäeva otsa / lõpul. Treenib suhteliselt palju, intensiivselt, plaanitult või kauge eesmärgiga ning tehakse seda, mis meeldib.
Toodud nimekirjast huvitavamad märksõnad on vast intensiivselt ja tehakse seda, mis meeldib.
Intensiivselt tähendab seda, et rahulikke trenne tehakse liiga raskelt ja raskeid trenne liiga rahulikult. Seda mis meeldib tähendab tavaliselt seda, et välditakse ebameeldivaid treeninguid - nt jõusaalis tehakse kükke kuigi peaks tegema ülakeha jne.
Mis iseloomustab harrastajat on ka see, et pärast karmi / rasket tööpäeva minna ja tehakse nö maha laadimiseks üks korralik ja raske trenn. Samas karm tööpäev juba ise võrdub karmi trenniga / spordiga. Seega koormatakse keha / organismi topelt.
Aga mida ka Port rõhutas on see, et seda kõike eelnevat ei saa etteheita, kuna üldistatult võib öelda, et harrastajal on vähesed teadmised treeningute ülesehitusest ning ka needki vähesed teadmised on mõjutatavad. Siin võib vast viidata erinevatele treeninggruppidele, mis aitavad vähemalt alguses alustada ja mõista mida, milla ja kuidas teha.
Päris pikalt peatus Port stressil.
Stress rõhub meid nii töölt, kodust kui ka trennist. Kui üldiselt võib lugeda stressi arendavaks siis arendav on ta vaid juhul kui õnnestub sellest taastuda. Kui taastumine ei õnnestu on tervise probleemid ligi kargamas.
Kui õnnestub küllaltki stressi vabalt elada siis saab keskenduda treeningule. Aga mis on treening?
Treening on lõhkumine ja taastumine.
Mõlemat detaili mõjutavad nii vanus, lähipäevade koormus, treeningu kvaliteet kui ka taastumise kvaliteet. Seega tehes mitmeid raskeid treeninguid järjest toimub pidev enda lõhkumine ning tulemit ei tule. Samuti võib tulemit mõjutada asjaolu, kui muu elu treeningute kõrval on liiga pingeline - arvad küll, et kaks päeva taastumiseks on piisav aga see ei pruugi nii olla.
Treeninguga on otseselt seotud ka istumine.
Istumine rõhub meie lülisammast. Seega kui minna trenni õhtul pärast pikka tööpäeva on keha istumise tagajärjel väsinud ja koormatud. Nt vereringe on õhtuti aeglasem, jalalihased nõrgemad ja ka süda ei pruugi olla valmis suuremaks koormuseks, mida toob endaga kaasa treening.
Seega on soovitatav õhtune treening asendada hommikuse treeninguga, kuna siis on keha värskem ja võimelisem enam vastu võtma treeningust tulenevat koormust.
Lisaks eelnevalt on teadlased uuringute tulemusena avastanud, et nt 20 minutiline hommikune treening tõstab oluliselt aju töövõimet ning mõjub hästi ka meie tujule.
Eraldi peatud Port ka teemal - miks minnakse / tullakse trenni tagasi.
Lühidalt - sest on sõltuvus. Samas sõltuvus võib olla nii hea kui halb. Kuid suures pildis on sõltuvus treeningutest sarnane narkootilistest ainetest tuleneva sõltuvusega. Aegajalt tekib järjest suurema doosi vajadus.
Kerge trenni sõltuvus on hea, samas võib hea sõltuvus muutuda ka halvaks. Asi on kindlasti juba halb kui trenni pärast jäetakse vahele töö või kool, eelistatakse trenni sotsiaalsetele sündmustele, treenitakse kui ollakse haige, kogutakse detailseid andmeid.
Kusjuures nende nelja faktori vahel on "ja" mitte "või".
Viimaseks tooks välja Port'i poolt tehtud näite, kus graafikule oli pandud päevane treening, taastumine, treenitus.
Mitte, et selles graafikus midagi uut oleks olnud aga hea jälle teada, et treeningu kasvades kasvab ka taastumisele kuluv aeg. Kui liiga kiiresti tõsta treeningmahtu ja mitte keskenduda taastumisele on tulemuseks haigused ja tagasilangemine algpuntki. Tagasi alguspunkti langetakse ka juhul kui treenitakse kaootiliselt - teen 3 kuud trenni, jooksen maratoni ära, siis ei tee mitu kuud midagi ja siis alustan jälle 3 kuise tsükliga. Selline jõnksutamine viib selleni, et alati kukutakse tagasi nö alguspunkti, seega üldine treenitus ei tõuse kordagi kõrgemale ehk pole alust jõuda paremate tulemusteni.
Kusjuures mida kõrgem on treenitus, seda vähem vajab keha aega raskematest treeningutest taastumiseks ehk pideva treeninguga väheneb taastumisele kuluv aeg.
Kokkuvõttes võib öelda, et kui trenni tegema hakkad on soovitav seda teha regulaarselt samas vältida nö hulluks minemist ja treeningute eelistamist teistele sind ümbritsevatele sündmustele. Võimalusel tee trenn hommikul, mis annab ka rohkem aega treeningust välja puhkamiseks (õhtune trenn lükkab edasi magama minemise aega, samas hea ja piisav uni on väga oluline taastumiseks). Kindlasti tuleb alustada rahulikult, võttes kindlasti arvesse ka muud elu enda kõrval (teisi stressi faktoreid) - kiire tulemite kasvu ootuses põletatakse keha läbi ja tulemuseks võivad olla haigused, mis ei võimalda enam üldse trenni minna.
Et mitte postitust negatiivsetes värvides lõpetada, siis väljas on külmaks läinud ja varsti saab äkki suusatama ka :)
Käesoleva kirjutise lüke tuleneb möödunud nädala teisipäeva õhtusest Kristjan Port'i loengust - Tasakaalu hoidmine töö, treeningu ja puhkuse vahel. Tegelikult võiks siia lisada ka perekonna aga no ju saab puhkuse ja perekonna vahele tõmmata võrdusmärgi - mitte alati aga enamus juhtudel küll.
Esimene asi, millel Port peatus oli harrastaja "sildistamine". Harrastaja ehk siis isik, kes teeb treeningu tööpäeva otsa / lõpul. Treenib suhteliselt palju, intensiivselt, plaanitult või kauge eesmärgiga ning tehakse seda, mis meeldib.
Toodud nimekirjast huvitavamad märksõnad on vast intensiivselt ja tehakse seda, mis meeldib.
Intensiivselt tähendab seda, et rahulikke trenne tehakse liiga raskelt ja raskeid trenne liiga rahulikult. Seda mis meeldib tähendab tavaliselt seda, et välditakse ebameeldivaid treeninguid - nt jõusaalis tehakse kükke kuigi peaks tegema ülakeha jne.
Mis iseloomustab harrastajat on ka see, et pärast karmi / rasket tööpäeva minna ja tehakse nö maha laadimiseks üks korralik ja raske trenn. Samas karm tööpäev juba ise võrdub karmi trenniga / spordiga. Seega koormatakse keha / organismi topelt.
Aga mida ka Port rõhutas on see, et seda kõike eelnevat ei saa etteheita, kuna üldistatult võib öelda, et harrastajal on vähesed teadmised treeningute ülesehitusest ning ka needki vähesed teadmised on mõjutatavad. Siin võib vast viidata erinevatele treeninggruppidele, mis aitavad vähemalt alguses alustada ja mõista mida, milla ja kuidas teha.
Päris pikalt peatus Port stressil.
Stress rõhub meid nii töölt, kodust kui ka trennist. Kui üldiselt võib lugeda stressi arendavaks siis arendav on ta vaid juhul kui õnnestub sellest taastuda. Kui taastumine ei õnnestu on tervise probleemid ligi kargamas.
Kui õnnestub küllaltki stressi vabalt elada siis saab keskenduda treeningule. Aga mis on treening?
Treening on lõhkumine ja taastumine.
Mõlemat detaili mõjutavad nii vanus, lähipäevade koormus, treeningu kvaliteet kui ka taastumise kvaliteet. Seega tehes mitmeid raskeid treeninguid järjest toimub pidev enda lõhkumine ning tulemit ei tule. Samuti võib tulemit mõjutada asjaolu, kui muu elu treeningute kõrval on liiga pingeline - arvad küll, et kaks päeva taastumiseks on piisav aga see ei pruugi nii olla.
Treeninguga on otseselt seotud ka istumine.
Istumine rõhub meie lülisammast. Seega kui minna trenni õhtul pärast pikka tööpäeva on keha istumise tagajärjel väsinud ja koormatud. Nt vereringe on õhtuti aeglasem, jalalihased nõrgemad ja ka süda ei pruugi olla valmis suuremaks koormuseks, mida toob endaga kaasa treening.
Seega on soovitatav õhtune treening asendada hommikuse treeninguga, kuna siis on keha värskem ja võimelisem enam vastu võtma treeningust tulenevat koormust.
Lisaks eelnevalt on teadlased uuringute tulemusena avastanud, et nt 20 minutiline hommikune treening tõstab oluliselt aju töövõimet ning mõjub hästi ka meie tujule.
Eraldi peatud Port ka teemal - miks minnakse / tullakse trenni tagasi.
Lühidalt - sest on sõltuvus. Samas sõltuvus võib olla nii hea kui halb. Kuid suures pildis on sõltuvus treeningutest sarnane narkootilistest ainetest tuleneva sõltuvusega. Aegajalt tekib järjest suurema doosi vajadus.
Kerge trenni sõltuvus on hea, samas võib hea sõltuvus muutuda ka halvaks. Asi on kindlasti juba halb kui trenni pärast jäetakse vahele töö või kool, eelistatakse trenni sotsiaalsetele sündmustele, treenitakse kui ollakse haige, kogutakse detailseid andmeid.
Kusjuures nende nelja faktori vahel on "ja" mitte "või".
Viimaseks tooks välja Port'i poolt tehtud näite, kus graafikule oli pandud päevane treening, taastumine, treenitus.
Mitte, et selles graafikus midagi uut oleks olnud aga hea jälle teada, et treeningu kasvades kasvab ka taastumisele kuluv aeg. Kui liiga kiiresti tõsta treeningmahtu ja mitte keskenduda taastumisele on tulemuseks haigused ja tagasilangemine algpuntki. Tagasi alguspunkti langetakse ka juhul kui treenitakse kaootiliselt - teen 3 kuud trenni, jooksen maratoni ära, siis ei tee mitu kuud midagi ja siis alustan jälle 3 kuise tsükliga. Selline jõnksutamine viib selleni, et alati kukutakse tagasi nö alguspunkti, seega üldine treenitus ei tõuse kordagi kõrgemale ehk pole alust jõuda paremate tulemusteni.
Kusjuures mida kõrgem on treenitus, seda vähem vajab keha aega raskematest treeningutest taastumiseks ehk pideva treeninguga väheneb taastumisele kuluv aeg.
Kokkuvõttes võib öelda, et kui trenni tegema hakkad on soovitav seda teha regulaarselt samas vältida nö hulluks minemist ja treeningute eelistamist teistele sind ümbritsevatele sündmustele. Võimalusel tee trenn hommikul, mis annab ka rohkem aega treeningust välja puhkamiseks (õhtune trenn lükkab edasi magama minemise aega, samas hea ja piisav uni on väga oluline taastumiseks). Kindlasti tuleb alustada rahulikult, võttes kindlasti arvesse ka muud elu enda kõrval (teisi stressi faktoreid) - kiire tulemite kasvu ootuses põletatakse keha läbi ja tulemuseks võivad olla haigused, mis ei võimalda enam üldse trenni minna.
Et mitte postitust negatiivsetes värvides lõpetada, siis väljas on külmaks läinud ja varsti saab äkki suusatama ka :)
teisipäev, 19. november 2013
1 000
Postitus, kahel päeval järjest, seda pole juba pikemat aega juhtunud :)
Aga no kuna oli soov rääkida nii ühest kui teisest aga mitte ühes postituses, siis nii ta läks.
1 000 on arv, mis näitab kilomeetreid palju on sel aastal joostes läbitud.
Reaalnumber on tsipa suuremgi, kuna tegelikult sai 1 000 kokku juba eelmise nädala keskel aga siis ei jõudnud kirjutama.
See number ei sisalda trenne, mis läinud kirja kui jooksuharjutused või kui jooks/kõnd treeningud. Nood annaksid veel mõned kilomeetrid lisaks.
Vaadates sellele tuhandele tagasi siis sisaldab see kahte maratoni. Jookse külmaga, vihmaga, palavaga. Jookse äärmiselt rahulikus tempos, kui ka kiireid lõike. Jookse asfaldil, metsas, murul. Jookse hommikul vara, õhtul hilja. Lühikesi ja pikki jookse.
Igav pole olnud ja kui on tekkinudki tunne, et järgmine kilomeeter läheb igavaks on alati saanud midagi muudetud ja nii pole igavus peale tulnud.
Ajalooliselt on 1 000 km'i aastas mu rekord. Samas aasta pole veel läbi ja kindlasti tuleb siia lisa - hommikuid, mil tööle jooksen ja õhtul mil tee tagasi koju viib saab veel mitu olema. Samuti tuleb detsembris üks maraton joosta. Seega ees ootavat distantsi on veel hulga aga arvan, et mitte enam kui 200 km-i (seega väga optimistlikult pakutud).
Ahjaa, selle tähiseni on viinud eelkõige jooksuga tööle ja koju liikumine. Märtsi ja aprilliga sai pool käesolevast tähisest maha joostud ja seda siis just mainitud hommikustele ja õhtustele jooksmistele. Arvata on, et muidu oleks keeruline ennast kokku võtta ja ka aega leida, et iga õhtu 15 km-i joosta.
Kui veel statistilisi numbreid vaadata ja võrrelda hetkeks olnud jooksude keskmist kiirust eelmiste aastate keskmise kiirusega, siis näha on, et areng on olnud umbes 8 - 9% aastaga.
Sarnast arengut silmaspidades võiks 2 aasta pärast joosta maratoni umbes 2:50 ehk tempos 4 min/km kohta. Numbrid on ühed toredad asjad :).
Aga no kuna oli soov rääkida nii ühest kui teisest aga mitte ühes postituses, siis nii ta läks.
1 000 on arv, mis näitab kilomeetreid palju on sel aastal joostes läbitud.
Reaalnumber on tsipa suuremgi, kuna tegelikult sai 1 000 kokku juba eelmise nädala keskel aga siis ei jõudnud kirjutama.
See number ei sisalda trenne, mis läinud kirja kui jooksuharjutused või kui jooks/kõnd treeningud. Nood annaksid veel mõned kilomeetrid lisaks.
Vaadates sellele tuhandele tagasi siis sisaldab see kahte maratoni. Jookse külmaga, vihmaga, palavaga. Jookse äärmiselt rahulikus tempos, kui ka kiireid lõike. Jookse asfaldil, metsas, murul. Jookse hommikul vara, õhtul hilja. Lühikesi ja pikki jookse.
Igav pole olnud ja kui on tekkinudki tunne, et järgmine kilomeeter läheb igavaks on alati saanud midagi muudetud ja nii pole igavus peale tulnud.
Ajalooliselt on 1 000 km'i aastas mu rekord. Samas aasta pole veel läbi ja kindlasti tuleb siia lisa - hommikuid, mil tööle jooksen ja õhtul mil tee tagasi koju viib saab veel mitu olema. Samuti tuleb detsembris üks maraton joosta. Seega ees ootavat distantsi on veel hulga aga arvan, et mitte enam kui 200 km-i (seega väga optimistlikult pakutud).
Ahjaa, selle tähiseni on viinud eelkõige jooksuga tööle ja koju liikumine. Märtsi ja aprilliga sai pool käesolevast tähisest maha joostud ja seda siis just mainitud hommikustele ja õhtustele jooksmistele. Arvata on, et muidu oleks keeruline ennast kokku võtta ja ka aega leida, et iga õhtu 15 km-i joosta.
Kui veel statistilisi numbreid vaadata ja võrrelda hetkeks olnud jooksude keskmist kiirust eelmiste aastate keskmise kiirusega, siis näha on, et areng on olnud umbes 8 - 9% aastaga.
Sarnast arengut silmaspidades võiks 2 aasta pärast joosta maratoni umbes 2:50 ehk tempos 4 min/km kohta. Numbrid on ühed toredad asjad :).
esmaspäev, 18. november 2013
Venitamine. Miks?
Eelmisel nädalal käisin järjekordselt kuulamas Tallinna Ülikooli poolt korraldava loengusarja ettekannet. Seda korda oli teemaks - Füsioterapeudilt harrastussportlasele (vigastuste ennetamise, taastumise ja ravi võimalusi).
Ettekande tegijaks oli füsioterapeut Liivia Raudsik, kas andis siis ülevaate levinumatest spordivigastustest, kuidas vigastusi ennetada ja ka tõi välja spordivigastuse riskifaktoreid ja põhjuseid.
Ei hakka siin ümber kirjutama näidatud slaide aga mõned mõtted siiski.
Vigastuste juures korrutas ettekandja pidevalt, et põhilisi vigastusi mis tervisesportlasi kummitavad on kas ülekoormusvigastused või korduvvigastused.
Oma olemuselt erinevad asjad aga tagamõttelt sarnased - ei puhata piisavalt, koormatakse liiga palju / liiga kiiresti oma keha.
Huvitav oli ka slaid, mis puudutas riskifaktoreid, miks spordivigastused tekivad. Nimekirjas oli rohkem asju aga eraldi toodi välja nt sporditehnika (nt kas jooksed õigesti), spordivarustus (nt kas jooksususs on sulle ikkagi sobiv). Lisaks siis märgiti ära nt vanus, painduvus, lihasjõud jne.
Oluline on ka mõista, et vigastus ei teki lihtsalt ühe või teise eelnevalt mainitud tingimuse olemasolust vaid mitu asjaolu peab kokku langema ja see tingib vigastuse. Nt joostes vale tehnikaga ei pruugi veel vigastust tulla, kui jooksusussid on valitud arvestades su tehnikat - tugev kanna toestus / pehmendus, joostes üle kanna või maandudes kannale. Küll aga võib asuda vigastust ootama, kui oled ostnud endale uhked ja kerged ja õhukese tallaga jooksusussid, mis nõuavad üle päka jooksmist aga sa jätkad üle kanna jooksmist.
Kui vigastust saab ennetada tehnika ja varustuse parandamisega, siis esimene nõuab lisaks nt päkale maandumist jooksu ajal ka tugevaid kerelihaseid. Probleem, mida ka ettekandja välja tõi oli asjaolu, et nõrkade kerelihaste puhul keha väsib ja alguses õigena tundunud tehnika laguneb ja pikema trenni puhul lõpuks hakatakse jälle ennast lõhkuma.
Sellest lähtuvalt märkis ettekandja, et väga suurt tähelepanu tuleb pöörata just kerelihaste tugevdamisele. Samuti tuleb ka õigesti sooja teha.
Üheks vigastuste ennetamise faktoriks on toodud ka venitamist. Eelmise nädala ettekandes märkis aga ettekandja, et meie senised seisukohad venitamise teemal on ümber vaadatus ja uuema teooria kohaselt pole staatilisel venitamisel väga suurt mõtet.
Ettekandja tõi isegi välja, et staatiline venitamine vähendab lihasjõudlust ja sportlikku sooritusvõimet. Ehk siis enne treeningut või võistlust staatiline venitus on pigem tulemust pärssiv kui toetav. Küll tekitab staatiline venitamine mõneks minutiks nö parema tunde, kuna lühiajaliselt pareneb liigeseliikuvus aga mõju on lühiajaline ja seega suuremas pildis ei too kasu.
Selleks aga, et ei peaks kangete lihastega ringi liikuma soovitas ettekandja kasutada pilatese rulli, mis aitab painduvust ja liikuvust parandada ilma lihasjõu ja sooritusvõime languseta. Rullima peaks rahulikult, ilma tugeva valuta.
Kui staatiline venitus sai ettekandja poolt halvustava märke külge, siis teine lugu on dünaamilise venitusega.
Olin ka varem lugenud staatilise venitamise "kahjulikkusest" ja paljuski ka ise venitamisele kuluvat aega vähendanud - asendades selle enda poolt tehtava massaažiga, massaažipalliga "mudimisega" jne. Siiski oli uudne kuulata seda seisukohta asjatundja poolt.
Kui ma isiklikult väga ei hämmastunud selle seisukoha puhul, siis selgelt oli märgata, kuidas teised saalis viibijad (mitte kõik) hakkasid nihelema ja kõrval istujatega kommenteerima stiilis - mis hullu juttu ta nüüd ajas :).
Igatahes joosti ettekandjale tormi erinevate küsimustega ja kes teab, millal üritus lõppes :). Ei jäänud neid küsimusi ja vastuseid kuulama.
Seega uued tuuled sporditeaduse maailmas räägivad, et staatiline venitamine pole kasulik ja võib pigem kahju teha. Samas nii nagu lõppes ametlik ettekande osa teisipäeval nii lõpetan ka mina - kui oled harjunud venitama ja tunned, et sellest on abi, siis pole mõtet selle tegevusega lõpetada.
Ettekande tegijaks oli füsioterapeut Liivia Raudsik, kas andis siis ülevaate levinumatest spordivigastustest, kuidas vigastusi ennetada ja ka tõi välja spordivigastuse riskifaktoreid ja põhjuseid.
Ei hakka siin ümber kirjutama näidatud slaide aga mõned mõtted siiski.
Vigastuste juures korrutas ettekandja pidevalt, et põhilisi vigastusi mis tervisesportlasi kummitavad on kas ülekoormusvigastused või korduvvigastused.
Oma olemuselt erinevad asjad aga tagamõttelt sarnased - ei puhata piisavalt, koormatakse liiga palju / liiga kiiresti oma keha.
Huvitav oli ka slaid, mis puudutas riskifaktoreid, miks spordivigastused tekivad. Nimekirjas oli rohkem asju aga eraldi toodi välja nt sporditehnika (nt kas jooksed õigesti), spordivarustus (nt kas jooksususs on sulle ikkagi sobiv). Lisaks siis märgiti ära nt vanus, painduvus, lihasjõud jne.
Oluline on ka mõista, et vigastus ei teki lihtsalt ühe või teise eelnevalt mainitud tingimuse olemasolust vaid mitu asjaolu peab kokku langema ja see tingib vigastuse. Nt joostes vale tehnikaga ei pruugi veel vigastust tulla, kui jooksusussid on valitud arvestades su tehnikat - tugev kanna toestus / pehmendus, joostes üle kanna või maandudes kannale. Küll aga võib asuda vigastust ootama, kui oled ostnud endale uhked ja kerged ja õhukese tallaga jooksusussid, mis nõuavad üle päka jooksmist aga sa jätkad üle kanna jooksmist.
Kui vigastust saab ennetada tehnika ja varustuse parandamisega, siis esimene nõuab lisaks nt päkale maandumist jooksu ajal ka tugevaid kerelihaseid. Probleem, mida ka ettekandja välja tõi oli asjaolu, et nõrkade kerelihaste puhul keha väsib ja alguses õigena tundunud tehnika laguneb ja pikema trenni puhul lõpuks hakatakse jälle ennast lõhkuma.
Sellest lähtuvalt märkis ettekandja, et väga suurt tähelepanu tuleb pöörata just kerelihaste tugevdamisele. Samuti tuleb ka õigesti sooja teha.
Üheks vigastuste ennetamise faktoriks on toodud ka venitamist. Eelmise nädala ettekandes märkis aga ettekandja, et meie senised seisukohad venitamise teemal on ümber vaadatus ja uuema teooria kohaselt pole staatilisel venitamisel väga suurt mõtet.
Ettekandja tõi isegi välja, et staatiline venitamine vähendab lihasjõudlust ja sportlikku sooritusvõimet. Ehk siis enne treeningut või võistlust staatiline venitus on pigem tulemust pärssiv kui toetav. Küll tekitab staatiline venitamine mõneks minutiks nö parema tunde, kuna lühiajaliselt pareneb liigeseliikuvus aga mõju on lühiajaline ja seega suuremas pildis ei too kasu.
Selleks aga, et ei peaks kangete lihastega ringi liikuma soovitas ettekandja kasutada pilatese rulli, mis aitab painduvust ja liikuvust parandada ilma lihasjõu ja sooritusvõime languseta. Rullima peaks rahulikult, ilma tugeva valuta.
Kui staatiline venitus sai ettekandja poolt halvustava märke külge, siis teine lugu on dünaamilise venitusega.
Olin ka varem lugenud staatilise venitamise "kahjulikkusest" ja paljuski ka ise venitamisele kuluvat aega vähendanud - asendades selle enda poolt tehtava massaažiga, massaažipalliga "mudimisega" jne. Siiski oli uudne kuulata seda seisukohta asjatundja poolt.
Kui ma isiklikult väga ei hämmastunud selle seisukoha puhul, siis selgelt oli märgata, kuidas teised saalis viibijad (mitte kõik) hakkasid nihelema ja kõrval istujatega kommenteerima stiilis - mis hullu juttu ta nüüd ajas :).
Igatahes joosti ettekandjale tormi erinevate küsimustega ja kes teab, millal üritus lõppes :). Ei jäänud neid küsimusi ja vastuseid kuulama.
Seega uued tuuled sporditeaduse maailmas räägivad, et staatiline venitamine pole kasulik ja võib pigem kahju teha. Samas nii nagu lõppes ametlik ettekande osa teisipäeval nii lõpetan ka mina - kui oled harjunud venitama ja tunned, et sellest on abi, siis pole mõtet selle tegevusega lõpetada.
esmaspäev, 11. november 2013
Palju vett merre vooland
ehk siis päris pikalt on vaikus blogis olnud aga no mis siin ikka kirjutada :)
Polegi ju nagu midagi teinud - selline vaikne periood. Natukene trenne ja muidu olemist.
Suurim muudatus saigi alguse eelmisel nädalal kui tõstsin treeningkoormust.
Pärast Tartu Sügisjooksu jooksumaratoni sai mitu nädalat kergelt võetud. Koormuse maht jäi 5-6 tunni vahele ja mis kõikse olulisem - trennid ise olid väga madala intensiivsusega. Palju kõndimist ja muidu kergelt kulgemist.
Lisaks sai paar nädalat tagasi alustatud vaikselt jõutreeningutega.
Kui eelmisel aastal käisin jõusaalis ja keskendusin max jõule, siis see aasta otsustasin läheneda teisiti ja keskenduda pigem süvalihastele ja oma keha raskusega tehtavatele harjutustele. Palju kätekõverdusi, kõhulihaseid ja muudki.
Eraldi tähelepanu olen suunanud ka tasakaalu parandamisele. Kas see õnnestub, kes teab aga kuna on palju pisikesi lihaseid, mis tasakaalu ajal mängivad, siis äkki nende lihaste tugevdamisel ka paraneb tasakaalu tunnetus. Eks näis :)
Tulles eelmise nädala juurde, siis intensiivseid liigutusi ei teinud. Erandiks on vast laupäevane suusaimmitatsioon, kus mägesid sai mõnuga võetud ja no see viskab ikka pulsi üles. Lisaks sai eelmisel nädalal juba oluliselt rohkem joostud.
Kuigi tempod on madalad on pulss kõrgel püsinud. Miks see nii on, kes teab aga mingi hetk tundus, et riideid liiga palju seljas. Eks näis, kas saab pulsi alla poole.
Tempo iseenesest oli selline tore nagu ta olla võiks aga pulss 10 - 15 lööki minuti kohta liiga kõrge.
Eelmise nädala lõpetasin aga sellise asjaga nagu rullsuusatamine.
Viimati panin rullsuusad alla vist kaks või kolm aastat tagasi. Igatahes ammu-ammu aega tagasi. Päev polnud küll kõikse parem, kuna valitud teekonnal oli tuul ühte pidi liikudes vastu ning see tuul oli päris häirivalt tugev.
Lühidalt võib öelda, et sõita ei osanud - kepid libisesid tihti tagasi, jalad läksid laiali jne. Noh selline maa külmand, kärss kärnas teema.
Tõukasin siis Järvevana tee kõrval oleval kergliiklusteel paaris tõuget ja tuli enam-vähem välja küll. Enesele üllatavalt polnud probleeme isegi nendest rajal olevatest küngastest paaristõukega üle sõitmisel.
Aga üldiselt tundus, et põhiline probleem oli ikka selles va tasakaalus. Suusad kiskusid pidevalt viltu, mitte ei liikunud otse ja endale tundus, et põhjuseks see, et jalg otsib kindlat jalgealust ja siis mängitab vastavalt sellele ka jalalaba.
Eks oma süü võib olla ka füsioloogilisel eripäral (noh mitte ainult minu eripära) - tavapäraselt astun / käin jalalabad välja poole ehk nö V stiilis on jalalabad. No ja kui nüüd tuleb sundida ennast nö I stiilis hoidma, siis vastav liigutus on jalale ja ka mõistusele midagi mõistetamatut.
Loodetavasti tuleb varsti paks lumi maha ja saab korralikus suusajäljes sõitma hakata :), see ei lase jalal nii lihtsalt viltu minna :).
Käesoleval nädalal saab kindlasti mõned kilomeetrid joostud ja võib juhtuda, et selle aasta 1000 km'i saab ka täis.
Vähemalt korra üritaks ka "suusatama" saada (enne peab suusakeppide otsad ära vahetama, äkki siis ei libise kepid nii palju tagasi).
Järgmine planeeritud võistlus saab toimuma detsembris Vana-Aasta Maratonil. Eelmisel aastal oli tore seal lumel lipata ja kuna ajaliselt sobib siis tekkis mõte korrata seda kogemust.
Polegi ju nagu midagi teinud - selline vaikne periood. Natukene trenne ja muidu olemist.
Suurim muudatus saigi alguse eelmisel nädalal kui tõstsin treeningkoormust.
Pärast Tartu Sügisjooksu jooksumaratoni sai mitu nädalat kergelt võetud. Koormuse maht jäi 5-6 tunni vahele ja mis kõikse olulisem - trennid ise olid väga madala intensiivsusega. Palju kõndimist ja muidu kergelt kulgemist.
Lisaks sai paar nädalat tagasi alustatud vaikselt jõutreeningutega.
Kui eelmisel aastal käisin jõusaalis ja keskendusin max jõule, siis see aasta otsustasin läheneda teisiti ja keskenduda pigem süvalihastele ja oma keha raskusega tehtavatele harjutustele. Palju kätekõverdusi, kõhulihaseid ja muudki.
Eraldi tähelepanu olen suunanud ka tasakaalu parandamisele. Kas see õnnestub, kes teab aga kuna on palju pisikesi lihaseid, mis tasakaalu ajal mängivad, siis äkki nende lihaste tugevdamisel ka paraneb tasakaalu tunnetus. Eks näis :)
Tulles eelmise nädala juurde, siis intensiivseid liigutusi ei teinud. Erandiks on vast laupäevane suusaimmitatsioon, kus mägesid sai mõnuga võetud ja no see viskab ikka pulsi üles. Lisaks sai eelmisel nädalal juba oluliselt rohkem joostud.
Kuigi tempod on madalad on pulss kõrgel püsinud. Miks see nii on, kes teab aga mingi hetk tundus, et riideid liiga palju seljas. Eks näis, kas saab pulsi alla poole.
Tempo iseenesest oli selline tore nagu ta olla võiks aga pulss 10 - 15 lööki minuti kohta liiga kõrge.
Eelmise nädala lõpetasin aga sellise asjaga nagu rullsuusatamine.
Viimati panin rullsuusad alla vist kaks või kolm aastat tagasi. Igatahes ammu-ammu aega tagasi. Päev polnud küll kõikse parem, kuna valitud teekonnal oli tuul ühte pidi liikudes vastu ning see tuul oli päris häirivalt tugev.
Lühidalt võib öelda, et sõita ei osanud - kepid libisesid tihti tagasi, jalad läksid laiali jne. Noh selline maa külmand, kärss kärnas teema.
Tõukasin siis Järvevana tee kõrval oleval kergliiklusteel paaris tõuget ja tuli enam-vähem välja küll. Enesele üllatavalt polnud probleeme isegi nendest rajal olevatest küngastest paaristõukega üle sõitmisel.
Aga üldiselt tundus, et põhiline probleem oli ikka selles va tasakaalus. Suusad kiskusid pidevalt viltu, mitte ei liikunud otse ja endale tundus, et põhjuseks see, et jalg otsib kindlat jalgealust ja siis mängitab vastavalt sellele ka jalalaba.
Eks oma süü võib olla ka füsioloogilisel eripäral (noh mitte ainult minu eripära) - tavapäraselt astun / käin jalalabad välja poole ehk nö V stiilis on jalalabad. No ja kui nüüd tuleb sundida ennast nö I stiilis hoidma, siis vastav liigutus on jalale ja ka mõistusele midagi mõistetamatut.
Loodetavasti tuleb varsti paks lumi maha ja saab korralikus suusajäljes sõitma hakata :), see ei lase jalal nii lihtsalt viltu minna :).
Käesoleval nädalal saab kindlasti mõned kilomeetrid joostud ja võib juhtuda, et selle aasta 1000 km'i saab ka täis.
Vähemalt korra üritaks ka "suusatama" saada (enne peab suusakeppide otsad ära vahetama, äkki siis ei libise kepid nii palju tagasi).
Järgmine planeeritud võistlus saab toimuma detsembris Vana-Aasta Maratonil. Eelmisel aastal oli tore seal lumel lipata ja kuna ajaliselt sobib siis tekkis mõte korrata seda kogemust.
teisipäev, 15. oktoober 2013
Ülemineku periood
Tallinna Ülikool korraldab (arvatavasti Tartu eeskujul) sel aastal loengusarja - Treeni teadlikult - kus iga nädala teisipäeviti räägitakse mõnest huvitavast teemast.
Esimesel korral räägiti, kuidas panna lapsi sporti nautima (seda suusatamise näitel). Teisel korral räägiti üleminekust suvistelt aladelt talvistele ning sel korral räägitakse teemal, kas talvituv sportlane peab sööma rohkem (mida iganes see tähendab :)).
Olen siiani kahel loengul osalenud ja tuleb kiita esinejaid.
Esimesel korral Jaak Mae koos oma suusakooli treeneriga tegid mõnusalt meeleoluka ettekande. Sama tuleb öelda ka Raul Olle ja Indrek Rannama kohta, kes rääkisid siis suvistelt aladelt talvistele üleminekust. Täpsemalt, mida ja millal teha.
Millal puhata, mida puhkuse ajal teha, mida pärast puhkust teha jne.
Vaadates tulevasi teemasid ja esinejaid, siis silma jäävad nimed Kaarel Zilmer, Jaak Salumets, Kristjan Port ja jälle Raul Olle.
On veel teisigi aga nende puhul olen väikse eelarvamusega, kui põnevalt nad oma teemat ette kannavad. Kuigi teemad on põnevad ja huvi pakkuvad. Kindlasti aga ootan emotsionaalseid ettekandeid Salumetsalt, Port'le ja Ollelt. Need isikud on ise juba piisavalt värvikad ja huvitavad, et nad peaksid kõvasti pingutada, et neile antud poolteist tundi igavalt sisustada.
Aga kui tulla postituse pealkirja juurde tagasi siis Raul Olle ja Indrek Rannama kindel soovitus oli, et kui suvel on saanud kõvasti sporti tehtud ja võisteldud, siis nüüd peaks puhkama. Natukene üllatav oli see, et soovitati isegi kuni poolteist kuud puhata. Samas mida korduvalt märgiti oli, et puhkus ei võrdu jalad seinal vedelemist.
Soovitati tegelda mõne muu spordialaga, nt pallimängud või midagi muud, mis hinge kosutab. Samuti soovitati pikki matku - 2-3 tunnised aeroobset matkad, madal koormus. Alustada võib ka jõutreeningutega, alguses siiski kergelt - ettevalmistus, peamine rõhk on siiski lasta organismil puhata.
Ise olen oma tegemistega ka hetkel selles ülemineku perioodis, kus otseseid trenne plaanis / kavas ei ole. Natukene turgutan ülakeha lihaseid ning käin jalutamas.
Ei tea, kas sellest aga tunne on suhteliselt super. Võibolla see ongi see palju räägitud vormis olemine. Äkki sai liiga vara võistluskalender lukku pandud? :)
Igatahes on kavas terve oktoober sisustada rahulike liikumistega ja järjest lisada jõuharjutusi. Siis võiks keha ja organism olla lume saabudes valmis.
Raul Olle ja Indrek Rannama ettekandest jäi silma ka üks slaid, millel oli kujutatud trepp, mis kirjeldas erinevaid sportimise tasemeid. Algab see trepp Liikumisega alustamisega ja lõppeb Treenimisega võitmiseks. Sinna vahele jääb palju muid asju aga vast kõige olulisem ja mahukam aste on - Treenimiseks treenimine.
Arvan, et tänaseks olen ka mina sellele astmele jõudnud ja aegajalt üritan kombata ka järgmisi - Võistlema õppimine ja Võistlemiseks treenimine - aga arvan, et kui võistlemiseks treenimine tuleb veel enam vähem välja siis võistlemiseks õppimine on puudulik ehk siis isegi kui vormi ja võimu oleks ei oska ma seda korralikult / õigesti realiseerida. Hoian kas liigselt tagasi või panen üle. Puudub oskus võistelda.
Huvitav aste sellel trepil on Treenimise õppimine - see on vist see, et sa tead, mida ja miks sa teed ja ka see, et pole halba ilma on vale riietus suhtumise omaks võtmine. Igatahes ma loodan, et sellelt astmelt olen edasi astunud :).
Kui kellelgi on huvi nimetatud loengusarja vastu ja lisaks trennis rassimisele ka vaimu soovib harida, siis infot tulevastest loengutest leiab siit: http://blog.spordihai.ee/wp-content/uploads/2013/10/treeni_teadlikult_2013.pdf
Esimesel korral räägiti, kuidas panna lapsi sporti nautima (seda suusatamise näitel). Teisel korral räägiti üleminekust suvistelt aladelt talvistele ning sel korral räägitakse teemal, kas talvituv sportlane peab sööma rohkem (mida iganes see tähendab :)).
Olen siiani kahel loengul osalenud ja tuleb kiita esinejaid.
Esimesel korral Jaak Mae koos oma suusakooli treeneriga tegid mõnusalt meeleoluka ettekande. Sama tuleb öelda ka Raul Olle ja Indrek Rannama kohta, kes rääkisid siis suvistelt aladelt talvistele üleminekust. Täpsemalt, mida ja millal teha.
Millal puhata, mida puhkuse ajal teha, mida pärast puhkust teha jne.
Vaadates tulevasi teemasid ja esinejaid, siis silma jäävad nimed Kaarel Zilmer, Jaak Salumets, Kristjan Port ja jälle Raul Olle.
On veel teisigi aga nende puhul olen väikse eelarvamusega, kui põnevalt nad oma teemat ette kannavad. Kuigi teemad on põnevad ja huvi pakkuvad. Kindlasti aga ootan emotsionaalseid ettekandeid Salumetsalt, Port'le ja Ollelt. Need isikud on ise juba piisavalt värvikad ja huvitavad, et nad peaksid kõvasti pingutada, et neile antud poolteist tundi igavalt sisustada.
Aga kui tulla postituse pealkirja juurde tagasi siis Raul Olle ja Indrek Rannama kindel soovitus oli, et kui suvel on saanud kõvasti sporti tehtud ja võisteldud, siis nüüd peaks puhkama. Natukene üllatav oli see, et soovitati isegi kuni poolteist kuud puhata. Samas mida korduvalt märgiti oli, et puhkus ei võrdu jalad seinal vedelemist.
Soovitati tegelda mõne muu spordialaga, nt pallimängud või midagi muud, mis hinge kosutab. Samuti soovitati pikki matku - 2-3 tunnised aeroobset matkad, madal koormus. Alustada võib ka jõutreeningutega, alguses siiski kergelt - ettevalmistus, peamine rõhk on siiski lasta organismil puhata.
Ise olen oma tegemistega ka hetkel selles ülemineku perioodis, kus otseseid trenne plaanis / kavas ei ole. Natukene turgutan ülakeha lihaseid ning käin jalutamas.
Ei tea, kas sellest aga tunne on suhteliselt super. Võibolla see ongi see palju räägitud vormis olemine. Äkki sai liiga vara võistluskalender lukku pandud? :)
Igatahes on kavas terve oktoober sisustada rahulike liikumistega ja järjest lisada jõuharjutusi. Siis võiks keha ja organism olla lume saabudes valmis.
Raul Olle ja Indrek Rannama ettekandest jäi silma ka üks slaid, millel oli kujutatud trepp, mis kirjeldas erinevaid sportimise tasemeid. Algab see trepp Liikumisega alustamisega ja lõppeb Treenimisega võitmiseks. Sinna vahele jääb palju muid asju aga vast kõige olulisem ja mahukam aste on - Treenimiseks treenimine.
Arvan, et tänaseks olen ka mina sellele astmele jõudnud ja aegajalt üritan kombata ka järgmisi - Võistlema õppimine ja Võistlemiseks treenimine - aga arvan, et kui võistlemiseks treenimine tuleb veel enam vähem välja siis võistlemiseks õppimine on puudulik ehk siis isegi kui vormi ja võimu oleks ei oska ma seda korralikult / õigesti realiseerida. Hoian kas liigselt tagasi või panen üle. Puudub oskus võistelda.
Huvitav aste sellel trepil on Treenimise õppimine - see on vist see, et sa tead, mida ja miks sa teed ja ka see, et pole halba ilma on vale riietus suhtumise omaks võtmine. Igatahes ma loodan, et sellelt astmelt olen edasi astunud :).
Kui kellelgi on huvi nimetatud loengusarja vastu ja lisaks trennis rassimisele ka vaimu soovib harida, siis infot tulevastest loengutest leiab siit: http://blog.spordihai.ee/wp-content/uploads/2013/10/treeni_teadlikult_2013.pdf
pühapäev, 6. oktoober 2013
2. Tartu Linnamaraton
No mida kirjutada pärast võistlust, mille tulemuseks on 23 sekundit kiirem maratoni aeg kui aasta eest samalt võistluselt?
Muuhulgas on tegemist ka maratoni isikliku rekordiga.
Võiks olla rahul ju, arvestades eelnevat. Aga näed suhteliselt ükskõikne olek on. Ise ma arvan, et põhjus on selles, et seda korda sai maratonile peale mindud selliselt, et viimati jooksin juuni lõpus, siis kuni septembri keskpaigani ei jooksnud üldse ning pärast Tartu Rattamaratoni ehk kolm nädalat enne jooksu maratoni, alustasin jooksmist.
Olin enne võistlust kindel, et ära ma selle asja jooksen kuna trenni on tehtud ja võhma jagub kindlasti. Samas pelgasin, mida jalad teevad. Suve alguse kogemus oli, et umbes 19-20 km-i tuli vastiku põlvevaluga võidelda. Pelgasin sarnast ka sel korral ja seda just põhjusel, et vähe on joostud.
Võistlspäeva hommikul rääkisin just sõbrale, et minu hinnangul on maraton nii umbes 80% vaimne pingutus. Eks kiiruse kasvades muutub muidugi treenitus oluliseks aga kui jooksed endale kohase tempoga, siis on kõik kinni vaimu jõus.
Seega huvitav oli leida ennast võistluse käigus mõtlemast - miks ma siin lippama pean? Võtaks rahulikult ja kulgeks kuidagi lõpuni jne-jne. Ehk tõsiseid motivatsiooni probleeme oli. Samas jalad ja mootor töötasid ilusti.
Eile õhtul veel mõeldes kõigele tekkis mõte, et võibolla tekkis see motivatsiooni kriis just sel põhjusel, et suhteliselt olematu jooksu trenni pealt tundsin ennast valitud tempos väga mugavalt. Hing ihkab kiiremalt jooksmist, ihkab pingutust.
Jooksust veel nii palju, et kusagil 36ndal kilomeetril tundsin, et mõlema jala reielihased on kanged. Tulnud toitlustuspunktis võtsin hoo rahulikult maha, jõin mitu topsi vett ja seejärel hakkasin omas tempos edasi jooksma.
Grupis jooksmisel on üks häda - sa valid sammu tiheduse ja pikkuse sõltuvalt kaasjooksjatest. See aga muudab lihased kangeks. Pikalt ühes ja samas rütmist kulgemine tapab lihase ära.
Nii oligi, et pärast põgusat maha jäämist grupist hakkasin ees olevale grupile lähenema ning skalpe võtma. Otsustasin, et lasen omas tempos rahulikult edasi, isegi kui grupi peale järgi jõuan.
Saingi grupi umbes 39ndal kilomeetril kätte aga otsustasin tee äärest ühe topsi vett haarata. Öeldi küll, et jookse edasi ja viska tops maha aga no kus mul kiiret oli :). Jõin rahulikult vee ära ja Ingli silla alla tõusu läksin päris hea tempoga üles - kilomeetri aegu vaadates siis selle tõusuga kilomeeter jäi kogu võistluse kiiremaiks :).
Ees olnud punt võttis samuti tõusu päris kiiresti ja nii see pudenes täiesti pilbasteks. Ise maksin vähe lõivu, et tõusu nii tempokalt võtsin aga kui eelmisel aastal oli lõpp väga-väga raske - alla mäge oli raske joosta. Siis sel aastal lasin gravitatsioonil oma teha ja tundsin, et tuleb päris hästi.
Viimasel 300 meetril jõudsin ühele kaasvõistlejale järgi. Keerasime koos finishi sirgele ja kuna ta kiirendas võtsin järgi ja küsisin, kas spurdime :).
Tüüp siis kergelt noogutas ja kiirendas aga mul oli seda kiiruse asja kõvasti rohkem, siis umbes 100 meetriga sain sekundilise vahe sisse. Lasin seejärel jala sirgu ja hüüdsin, et tule järgi. Nii me lõpuks saimegi sama aja joont ületades.
Aeg 3:43:42 ehk 23 sekundit parem kui aasta eest. Poolmaratonid olid peaaegu võrdsed - 1:51:42 ja 1:52:00 - napikas :).
Üldiselt on tunne, et peaks korraliku 3 kuise ettevalmistuse tegema mõneks järgnevaks maratoniks ja üritama korraliku aega joosta. Miks mitte teha seda järgmisel aastal Tartus?
See pisiasi ka, et mulle meeldis, et Tartus olid stardigrupid nö vabad. Valisid ise, mis ajaga soovid distantsi läbida ja sellesse gruppi läksid. Hea ja mugav oli kohe jõukohased kaaslased leida.
Muuhulgas on tegemist ka maratoni isikliku rekordiga.
Võiks olla rahul ju, arvestades eelnevat. Aga näed suhteliselt ükskõikne olek on. Ise ma arvan, et põhjus on selles, et seda korda sai maratonile peale mindud selliselt, et viimati jooksin juuni lõpus, siis kuni septembri keskpaigani ei jooksnud üldse ning pärast Tartu Rattamaratoni ehk kolm nädalat enne jooksu maratoni, alustasin jooksmist.
Olin enne võistlust kindel, et ära ma selle asja jooksen kuna trenni on tehtud ja võhma jagub kindlasti. Samas pelgasin, mida jalad teevad. Suve alguse kogemus oli, et umbes 19-20 km-i tuli vastiku põlvevaluga võidelda. Pelgasin sarnast ka sel korral ja seda just põhjusel, et vähe on joostud.
Võistlspäeva hommikul rääkisin just sõbrale, et minu hinnangul on maraton nii umbes 80% vaimne pingutus. Eks kiiruse kasvades muutub muidugi treenitus oluliseks aga kui jooksed endale kohase tempoga, siis on kõik kinni vaimu jõus.
Seega huvitav oli leida ennast võistluse käigus mõtlemast - miks ma siin lippama pean? Võtaks rahulikult ja kulgeks kuidagi lõpuni jne-jne. Ehk tõsiseid motivatsiooni probleeme oli. Samas jalad ja mootor töötasid ilusti.
Eile õhtul veel mõeldes kõigele tekkis mõte, et võibolla tekkis see motivatsiooni kriis just sel põhjusel, et suhteliselt olematu jooksu trenni pealt tundsin ennast valitud tempos väga mugavalt. Hing ihkab kiiremalt jooksmist, ihkab pingutust.
Jooksust veel nii palju, et kusagil 36ndal kilomeetril tundsin, et mõlema jala reielihased on kanged. Tulnud toitlustuspunktis võtsin hoo rahulikult maha, jõin mitu topsi vett ja seejärel hakkasin omas tempos edasi jooksma.
Grupis jooksmisel on üks häda - sa valid sammu tiheduse ja pikkuse sõltuvalt kaasjooksjatest. See aga muudab lihased kangeks. Pikalt ühes ja samas rütmist kulgemine tapab lihase ära.
Nii oligi, et pärast põgusat maha jäämist grupist hakkasin ees olevale grupile lähenema ning skalpe võtma. Otsustasin, et lasen omas tempos rahulikult edasi, isegi kui grupi peale järgi jõuan.
Saingi grupi umbes 39ndal kilomeetril kätte aga otsustasin tee äärest ühe topsi vett haarata. Öeldi küll, et jookse edasi ja viska tops maha aga no kus mul kiiret oli :). Jõin rahulikult vee ära ja Ingli silla alla tõusu läksin päris hea tempoga üles - kilomeetri aegu vaadates siis selle tõusuga kilomeeter jäi kogu võistluse kiiremaiks :).
Ees olnud punt võttis samuti tõusu päris kiiresti ja nii see pudenes täiesti pilbasteks. Ise maksin vähe lõivu, et tõusu nii tempokalt võtsin aga kui eelmisel aastal oli lõpp väga-väga raske - alla mäge oli raske joosta. Siis sel aastal lasin gravitatsioonil oma teha ja tundsin, et tuleb päris hästi.
Viimasel 300 meetril jõudsin ühele kaasvõistlejale järgi. Keerasime koos finishi sirgele ja kuna ta kiirendas võtsin järgi ja küsisin, kas spurdime :).
Tüüp siis kergelt noogutas ja kiirendas aga mul oli seda kiiruse asja kõvasti rohkem, siis umbes 100 meetriga sain sekundilise vahe sisse. Lasin seejärel jala sirgu ja hüüdsin, et tule järgi. Nii me lõpuks saimegi sama aja joont ületades.
Aeg 3:43:42 ehk 23 sekundit parem kui aasta eest. Poolmaratonid olid peaaegu võrdsed - 1:51:42 ja 1:52:00 - napikas :).
Üldiselt on tunne, et peaks korraliku 3 kuise ettevalmistuse tegema mõneks järgnevaks maratoniks ja üritama korraliku aega joosta. Miks mitte teha seda järgmisel aastal Tartus?
See pisiasi ka, et mulle meeldis, et Tartus olid stardigrupid nö vabad. Valisid ise, mis ajaga soovid distantsi läbida ja sellesse gruppi läksid. Hea ja mugav oli kohe jõukohased kaaslased leida.
Tellimine:
Postitused (Atom)