Eile Alutaguse Maratonilt tagasi tulles oli olemine kaugel heast. Väike kraadimine näitas väikest palavikku. Pärast pikutamist aga õnnestus juba soliidsem temperatuur välja kraadida (pealkirjast nähtuv).
Kas palavik tekkis reaktsioonina võistluse pingutusele või oli juba ka võistluse ajal palavik kimbutamas, päris täpselt seda ei tea aga ühte peab ütlema - nii füüsiliselt raske pole pikemat aega olnud.
Keha oli täiesti nõrk, tõugetes jõudu polnud, üks korralik piin ja kannatamine. Vahepeal oli selline tunne, et viskaks pikali maha ja magaks vähe, metsik uni vajus silma. Kaalusin ikka tõsiselt rajalt varem ära keeramist aga mingil imekombel läksin teisele ringile ja ka see sai läbitud. Teise ringi võtsingi teadlikult kergemalt.
Olin sõidu keskel veendunud, et aeg tuleb kusagil 3:30 kanti, suur oli üllatus, kui finišis nägin kella ja see näitas napilt 3 tunni täitumist. Tuleb tunnistada, et see andis natukene jõudu juurde ja viimased liigutused said veel päris aktiivsed :)
Lõplik aeg 3:01:09 (aasta tagasi oli 3:02:53), samas kaotus esimesele suurenes 10 minuti võrra. Koht oli samas augus eelmise aastaga 665 vs 662.
Ei oskagi seisukohta võtta, kas Alutaguse läks hästi või mitte. Ajal polnud viga, samas kaotus esimesele suurenes. Enesetunne oli väga halb, selle valguses pole nagu tulemusel vigagi.
Kui ma võistluse käigus arvasin, et raske on lihtsalt sellepärast, et organism pole taastunud nädala esimeses pooles 4st treeningust ja seetõttu pole jõudu, siis võibolla ikkagi oli väike haigus ka sees. Võibolla on see lihtsalt positiivsuse otsimine aga arvestades olusid sai päris hea sõit tehtud. Kaotus esimesele suurenes vaid 10 minutit olukorras, kus jõudu ja jaksu polnud üldse, see pole ju ometigi paha :).
Igatahes tänaseks planeeritud tunnise liikumise suuskadel jätsin ära, edasiste päevade osas mõtlen, millal ja mida ning kui palju teha. Vaja eelkõige puhata aga eks natukene peab kindlasti ka liigutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar