Puhkus läbi

See sport on üks sõltuvust tekitav nähtus.
Saan täitsa aru, miks pidevalt rõhutatakse, et puhata tuleb osata. Piltlikult öeldes käed värisevad küljes, saaks aga sportima. Samas võibolla on asi lihtsalt selles, et tahaks leida mingit tegevust, niisama ei viitsi istuda. Igatahes teine puhke nädal lõppes neljapäeval pea 2 tunnise ratta otsaga, laupäeval tegin pea tunnikese rulluisku ja pühapäeval veel poolteist tundi ratast. Kohe oli selline tunne, et tahan minna :)
Laupäevane rulluisk oli omamoodi katsumus. Nimelt sai enne seda 3 tundi puid laotud, mille raames siis palju kükki-püsti tegevust, mis väsitas päris korralikult jalgu ja eks üldine väsimus kehas oli ka omal kohal. Täiendavalt kiskus ilm vähe tuuliseks ja ähvardas äikese vihmaga. Rullitamiseks valitud koht (pooleli olev tee ehitus, kus autotee valmis, suhteliselt hea sile asfalt peal, vähe autosid liikumas) asus tuule osas ühte pidi õkva vasta tuult.
Tulemuseks siis oluliselt kõrgem pulss.
Üldiselt on rullitamisega nii, et tasakaal-tasakaal-tasakaal on märksõna, samas olukord tundub paranevat - vähemalt mulle endale tundub nii :).
Ahjaa, korraks tibutas ka ja sain teada, et nii palju oskuseid pole, et vihmamärjal rajal sõita (rulluisu võistlused pidavat kusjuures toimuma vihmaga ka). Ikka vägagi libe ja pidama saamisega koheselt probleeme.

Eilne rattasõit sai teostatud suhteliselt kõrgel oleva päiksega. Vältimaks halbu üllatusi otsustasin iga 10 minuti järel võtta lonksu vett. Tegemist oli väga hea otsusega.
Sõites sai eesmärgiks võetud rahulikult kulgeda, ka soodsa tuule puhul mitte väga kõvasti suruda. Eesmärk sai väga kenasti täidetud, 94 minutit, 38 km-i, keskmine pulss 123 SLS. Mõnus.
Neljapäevase rattatrenni ajal sain korraliku ehmatuse osaks ja paraja õppetunni - isegi suurel maanteel ja laial tee äärel sõites tuleb hoida oma sõidujoont ja kui soov vänderdada, siis enne tuleb veenduda, et kedagi seljataga pole.
Nimelt olles suhteliselt trenni lõpus tundsin seljas kangust ja otsustasin vähe sirutada ja venitada jne ratta seljas. Kui siis äkki keegi ütles kõrval, et hüppa tuulde, siis käis ikka jõnks läbi küll :)
Kaks ratturit, keda olin ka enne märganud jõudsid järgi aga umbes 3 minutit varem polnud ma neid näinud. Hea, et väga suuri kaheksaid ei teinud ja ikka võimalikult tee paremasse äärde hoidsin aga korralik õppetund oli see siiski - veega suud loputades nt tuleb alati enne veenduda, et kedagi läheduses pole, kes sinu suust tuleva vee sahmaka näkku võib saada jne.

Kokku sai siis nö puhke nädalal tehtud 428 min trenni, s.o 3 minutit vähem kui veebitreener soovitas. Samuti juhtis treener tähelepanu, et madalal pulsil trenni teha on hea ja tore aga tuleks ka kõrgemal pulsil toimetada.
Peab lausa mõtlema, kuidas oleks võimalik madalalt pulsilt kohe kõrgele minna :), nimelt soovitab treener kogu treeningajast 10% olla II tsoonis ja 13% III tsoonis. Samas kogemus näitab, et tegelikkuses veedan II tsoonis oluliselt kauem aega kui III tsoonis - alguses kohe ei lähe pulss nii kõrgele ja taastudes ei kuku nüüd nii kiiresti I tsooni tagasi.

Ahjaa, peab vist mõne ratturi juurde minema ja nõu küsima. Nimelt enda arvates rattaga ikka ühtteist sõidetud aga tagumik jääb kangeks / sureb ära, nimetagem kuidas iganes. Kas on asend vale või hoopis selg/õlad liiga nõrgad ja kogu ülakeha raskus vajub tagumikule. Üks põhjus võib muidugi olla tsipa liiga kõrge sadul ehk siis jala sirgeks lükates vajub keha liiga palju jala peale. Samas ise ei tunne sõites, et vaagnast keha vasakule-paremale kõiguks.
Tegemist pisiasjaga mis aga häirib kui pikemalt sõita.