TRM ehk Tartu Rattamaraton

Kohe mainin ära, et aasta tagasi seatud eesmärgi - 15 tunniga Tartu neliküritus läbida - osas tuleb teine postitus. Noh muidu läheb see liiga pikaks.

Aga 3 kuud siis sai seda võistlust oodatud ja kardetud. Maantee on kuidagi oluliselt mugavam sõita, metsavahel on mingi kramp sees. Aga mis siis ikka. Sai otsustatud sõita võimalusel oma sõitu ja vaatab, mis tuleb. Alustades sõitu teise tuhande lõpust on alguses ikka väga raske oma sõitu sõita. Esimesel kilomeetril olev tõus sai küll üles vändatud aga väga vaevaliselt - rahvas töllerdab ees. Umbes teisel kilomeetril oli järsk parem pööre, kus tekkis ikka tõsine tropp. Kui jätta kõrvale sõidu alguses olev asfalti osa, siis kuni esimese punktini tuli väga kõvasti oma tempot teiste järgi sättida ja vabalt sõita ei saanud.

Kusagil esimese ja teise TP vahel sai lõpuks mõnusalt väntama asutud. Samas tuleb mainida, et pärast kolmandat TP-d metsavahele minnes läks jälle kitsaks ja aeglaseks. Kui metsavahelt välja saime, siis läks sõit juba ladusalt, kuniks kusagil 25 km-i enne lõppu hakkasid krambid jalgu kummitama.
Koheselt sai magneesium sisse kaanitud ja läks asi üle, kahjuks tulid krambid lõpu poole tagasi. Viimased 5 km-i olidki ses mõttes nigelad, et kui sirge peal sai 33-34 km/h lastud, siis nii kui tõus tuli, oli vaja rahulikumalt kerima hakata, kuna vastasel juhul oleks koheselt jalad pakkus all ja edasi liikumine võimatu olnud. Nii siis juhtuski, et neist, kellest sai sirge peal mööda vuratud tulid tõusul uuesti järgi. Kindlasti läks sinna lõppu natukene aega kaduma.

Sõidu statistika järgnev:

	Start	Matu TP	Ande TP	Puka TP	Astuvere TP	Palu TP	Hellenurme TP	Finish
Keskmine kiirus	0	19,09	25,01	25,48	22,3	22,07	23,54	26,09
Koht	1871	1832	1761	1654	1548	1461	1401	1380
Aeg	0	0:38:39	1:04:05	1:36:07	2:14:03	2:56:45	3:24:32	3:51:27

Ise arvasin sõidu keskel, et enim aega läks kaduma metsavahel. Kuigi vaadates enda edenemist, siis statistika kohaselt oli kõige aeglasem siiski algus. Eks parem stardikoht annab järgmiseks aastaks paremaid võimalusi.

Sõidule läksin kahe eesmärgiga - esimene oli saada aeg alla 4 tunni. Sellega sain hakkama. Samas teadsin, et nelikürituses 15 tunni piiri alistamiseks tuleb sõita umbes 3:45ga. Kusagil poolel maal isegi tundus korraks, et saan selle aja kätte aga siis tuli metsavahe ja hoog rauges ning selle saavutamine tundus muutuvat võimatuks. Astuvere punktis vaatasin, et 1:30ga tuleb läbida järgmised 39 km-i. Tundus võimatu aga leidsin, et kui ma ei proovi, siis ei saagi kunagi teada, kas see on võimatu :). Nii sai siis igal võimalikul ja võimatul hetkel pressitud ja pressitud. Võib öelda, et õnneks kaotasin vajalikule tulemile rohkem kui krampidesse jäi - vähemalt ma ise usun nii :).
Aga hea on tõdeda, et 3:30 on jalas olemas, natukene parem stardikoht + arusaam, miks ikkagi krambid tekivad ja selle aja võib järgmisel korral sihikule võtta.

Ahjaa, enesetunne on väga hea. Põlved natukene on väsinud aga muidu väga vinks-vonks olla. See on üks tõsine põhjus, miks mõtestatult trenni teha - pärast on hea olla ja pole vaja nädala jagu vinguda ja kurta kõigile, kui jube raske on olla ja kõndida jne.