Pärnu Võidupüha 1. Maraton

Elu esimene jooksumaraton läbitud.

Kõige pealt suured-suured tänud kallile abikaasale, kes ootas mind finišhis külma õllega. Oli mille nimel pingutada! :)

Eriti tuli pingutada viimasel 10-l kilomeetril, kus jalad olid juba täitsa väsinud aga enesega tehtud kokkulepe, et toitlustuspunktide vahel ei kõnni ja teadmine külmast õllest aitasid edasi :)

Tulles alguse juurde tagasi, siis rajale sai mindud eesmärgiga hoida tempot 6:50 - 7:10 min/km vahel. Alguses kohe hakkas kell piiksuma ja tempo oli kusagil 6:30 min/km kandis. Üritasin, mis ma üritasin tempot alla võtta, no ei saanud. Lõpuks kusagil 6ndal kilomeetril vajutasin piiksumise kinni ja loobusin tempo allasurumisest. Otsustasin joosta enesetunde järgi, samas rahulikult ja vaadata mis saab.

Märkimist väärib esimene TP, kus vee ja spordijoogi kõrvale pakuti ka õlut, veini ja Riia Balsamit (võibolla oli midagi veel :)).

14ndal kilomeetril oli tunne väga hea, samas vaikselt hakkas päike ja kuumus juba tunda andma. Õnneks oli väheke tuult ja kaasa võetud väikeste pudelitega vesi kosutas. Tempo oli stabiilselt kusagil 6:20 min/km kohta, vähemalt neil hetkedel, mil kella vaatasin. Vett tarbisin regulaarselt iga km-i järgselt, kurk kuivas :)

Kuna stardis oli 104 osalejat, siis väike plaan oli, et 100 hulka võiks ikka ära tulla :). Poolmaratoni ajavõtu punktist läbides küsisin mitmes olen, vastus oli 98. Olin eesmärki täitmas :). Poolmaratoni aeg oli muidugi ootamatult kiire - 2:15 ja natukene peale. Olin kindel, et 4:30ga distantsi ei läbi aga 5:30 tundus ka võimatu olema :).

Pärast 21 km-i läbimist aga tuli kõikse põnevam raja osa - 6 km-i läbi metsa. Osaliselt pehme pinnas, mõned liivased kohad jne. Lisaks tuulevaikus ja puude vahelt paistev päike ning sääsed-sääsed-sääsed. See raja osa tegi jooksu põnevaks aga ka selgelt raskeks. Samas peab minima, et loodetavasti seda raja osa ära ei jäeta järgmisel korral.

Kui metsast välja sain, siis edasi jooksmine oli vahest eelkõige psühholoogiliselt keeruline - tuttavad rajad/teed, teadmine, kus ma olen ja kus on finišh. Lisaks hakkasid ka jalad tulitama ja väsima. Isiklikult lootsin, et jalad väsivad ära kusagil 33/35 km-i kandis aga häiriv väsimus tekkis juba 27/28 km-i paigus. Samas nagu mainitud, sai tehtud endaga kokkulepe, et hambad ristis sikutan ennast TP-st TP-ni. Viimastes siis seisan, joon rahulikult, teen paar sammu ja siis jooksen edasi. Läks küll raskeks ja pärast 40ndat km-i oli juba päris valus jalgadel aga no kuidas sa keset linna, rahvas vaatab, ikka jalutad :). Pealegi rahvast mööda joostes andis see täiendavat energiat.
Umbes 500 meetrit enne lõppu, Rüütli tänavale sisenedes, üks korraldaja ütles, et natukene veel. Vestlesin temaga paar sõna, et rohkem nagu ei viitsi ja äkki katkestaks. Korraldaja arvas, et võiks ju ikka natukene veel pingutada :).

Ehk siis kui jätta välja väsinud jalad, siis enesetunne oli hea, supper. See oligi see, mida ma sellelt jooksult otsima läksin - head enesetunnet.
Järgmine maraton hetke plaanide kohaselt peaks olema sügisel, oktoobri alguses, Tartus. Seal lähen juba konkreetset aega püüdma - alla 4 tunni. Kuigi ka Tartu rada ei saa olema kõige kergem, mõned tõusud on sees, siis arvestades sügist aega, vast ilm on parem. Samuti peaks siis rajale kaasa võtma mõned geelid. Seda korda sai tarbitud vaid kaks magneesiumi ampulli - mõlemad pigem igaks juhuks, kui et otseselt oleks vaja olnud. Ehk siis teatavaid varusid veel on.

Kindlasti tuleb uurida ka maratoni läbimise taktikaid. Vaadates protokolli, siis päris mitmed alustasid väga kiiresti ja lõpu tulid kuidagi-kuidagi lõpuni ning seda parema ajaga kui mina.

Lõplik koht 85 (13 kohta tõusu distantsi teise poolega), aeg 4:45:24, pulss 160/174. Täpsem infot siit: Maraton