Esimene maraton ukse ees

Jäänud on kaks päeva, kui täpsem olla, siis 48 tunni pärast (arvestades postituse kirjutamise hetke) olen juba jooksurajal (nii umbes 100 kaasvõistlejaga), et jõuda Torist Pärnusse.
Otse joostes jõuaks oluliselt kiiremini ja väiksema distantsiga kui ette nähtud 42,195 km-iga aga miks minna otse kui saab ringiga.

Nagu korduvalt (st eelnevates postitustes) mainitud, siis minu jaoks on tegemist esimese maratoniga ning võistlema ma sinna rajale ei lähe. Noh vähemalt esialgne plaan on selline. Pealegi olen ma lubanud, et lõpetan jooksu pärast kella 6t õhtul (st pärast 5 tunni möödumist jooksurajal). Ei saa ju varem lõpetada, muidu need, kes tahaks plaksutama tulla jääksid pika ninaga.

Samas lugedes blogi, tundub, et ühtegi kaaslast ei pruugigi olla jooksurajal. Lootused on pandud neile 12le nimele, kes pole varem maratoni jooksnud või kel pole tulemit kirjas, kuna ei ole eestlased. Vahest ikka leiab 3-4 inimestki, kellega koos distants läbida ja päevakajalistel teemadel juttu puhuda.

Omamata maratoni jooksu kogemust julgen siiski pakkuda, et selle distantsi läbimine sobivas tempos nõuab pigem vaimset kui füüsilist tugevust. Loomulikult kui valitud tempo on treenitust silmas pidades liiga kõrge, siis ei püsi füüsiline ka koos aga jätame selle "pisiasja" tähelepanuta. Ehk siis enamuses on tegemist vaimse pingutusega - kas suudad ennast sundida liikuma punktist A punkti B või mitte. Seega seltsis on seda kindlasti lihtsam teha.
Kusjuures ei tasu alahinnata sedagi, et kaasvõistlejate nägudel olev raskus annab sulle täiendavat jõudu ja seda isegi olukorras, kus ei toimu võistlust mitte millegi ega kellegi muuga kui kellaga. Otse loomulikult oled sa ise ka samal hetkel kaasvõistlejale jõuallikaks aga nii seltsis jõuabki kiiremini lõpuni.

Kokkuvõtvalt ootan esimeselt maratonilt aega kusagil 5:00 - 5:20 vahele, head enesetunnet ja emotsiooni. Ning otseloomulikult seda külma õlut peale võistlust, mis viib viimsegi väsimuse :)